Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna sattusin ühte imelikku, isegi veidi narri olukorda, kui otsustasin oma Facebooki seinal jagada mu meelest päris teravmeelselt koostatud teksti. Põhjus oli nähtavasti proosaline: abielu, seks ja muud sellised küsimused kipuvad inimest erutama nii palju, et selleteemalistes vaidlustes vaob mõistus ja löövad mullitades pulbitsema tunded ... Sõnaga, kui keegi linki ei viitsinud klõpsata, siis see tekst naeruvääristas, kuidas seda nüüd öeldagi, "abieluvõrdsuse" vastu võitlejaid, keda mõnikord nimetatakse ka homofoobideks või perekonna ja abielu traditsioonide eest võitlejateks või veel kuidagi. Sellise teksti jagamine paistis mitmel moel laekunud reaktsioone hinnates tekitavat kahtsuguseid tundeid: ma olen homofiil või lausa homo või siis ikkagi tegelikult homofoob, kes üritab hoopis homofiile naeruvääristada. Mis tekitas tunde, et see asi vajaks klaarimist, aga et Facebooki sein pole just parim koht pikemateks sõnavõttudeks, olgu see siis siin tehtud.

Kõigepealt: mul ei ole mingit seisukohta ei USA "abieluvõrdsuse" ega Eesti "kooselu" seadustamise või mitteseadustamise osas, kudas seda öeldagi, sisulises mõttes. Olles küll ise, vähemalt enda teada, heteroseksuaalne, ei ole mul mingeid arvamusi ega eelarvamusi, kuidas peaks keegi teine olema. Ja minu meelest ei peaks ka kellelgi teisel olema asja sellega, kuidas teised peale tema enda oma elu korraldavad (välja arvatud muidugi too paratamatu klausel: seni, kuni see neid otseselt ja vahetult ja isiklikult ei puuduta).

Mu arust on üldse kahetsusväärne, et niisugune asi nagu abielu või kooselu on kuidagi seadustega määratletud, veel enam mis tahes moodi piiratud või takistatud. Seadused on ju loomu poolest mõeldud maandama hirme: kui lihtsustatult öelda, siis teatav inimrühm kardab, et miski ohustab tema eksistentsi, näiteks teise inimese tapmine võiks ähvardada väljasuremisega, ja sestap keelustatakse see miski ning selle toimepanemise eest määratakse tavaliselt karistus. Ma usun, et inimkonna ajaloos on olnud hetki, kus ka abielu/kooselu on tulnud reglementeerida hirmu tõttu, et muidu võib see ähvardada reglementatsiooni kehtestanud inimrühma lagunemise ja hääbumisega. Eks neid pigem juba atavistlikke katsetusi on tehtud hiljemgi, viimati ja ilmselt kõige tuntumalt oma jäikuse poolest näituseks Hitleri-Saksamaal. Siiski ma kahtlen, et suures osas maailmas oleks viimasel päris mitmel sajandil olnud mingit eksistentsiaalset põhjust abielu/kooselu üldse kuidagi reglementeerida. (Jah, on muidugi see lähisugulaste seksuaalse läbikäimise bioloogiline probleem: võib-olla mitte nii tõsine, kui seda mõnikord esitatakse, aga kindlasti olemas, ent seegi on isegi negatiivsete tagajärgede puhul ju tegelikult isereguleeruv.)

Sõnaga, nagu eelnevast selge, ei ole abielu või kooselu mu meelest üldse asi, mida peaks kuidagi reguleerima. Aga et see reguleeritud on, toetan ma loomulikult kõiki katseid piiranguid kaotada, millega ühtlasi väheneks vajadus seda üldse reguleerida. Sest ma ei saa sinna midagi parata: juba lapsest peale olen ma kõigi teiste abstraktsete mõistete seast olnud tugevalt kaldu vabaduse poole ja pidanud enesestmõistetavaks, et kui vabadus on kuidagi piiratud, siis on see halb. See puudutab ka loomulikult siis abielu/kooselu.

Loetud: Akadeemia 3/2013
Vaadatud: Elas kord ... (Fox), Kättemaksukontor (TV3), Peidus (Showtime)