Reedesed mõtted

Osaliselt tavaline tööpäev, mille tähtsündmus oli siiski tubli osa päevast hõlmanud ema sünnipäeval viibimine ja osalemine. Ehkki võib-olla siin lahti seletamata jäävatel põhjustel mitte nii rõõmus, kui muidu võinuks olla, tähendas see ometi rohkelt rahvast, äkkena kaetud laudu ja ohtralt suhtlemist, mis on selliste ürituste kena tava ja täiesti talutav asi, mõnel korral aastas mõistagi. Poegade ja üldse lähedaste meesterahvaste poolt sai ema kingiks uue fotoaparaadi, mille üle tal tundus äraütlemata hea meel olevat, sest senine oli paraku kasutuskõlbmatuks muutunud. (See on õieti imelik, kui nigelad on mõnikord "digitaalsed" tooted: ma usun, et aastakümnetevanuse Fediga või isegi veel vanema Ljubiteliga (kui need veel kuskil alles olema peaks) saaks tänagi pildi kätte, võimalik, et mitte nii hea kui praeguste aparaatidega, aga ikkagi saaks, samal ajal kui too eelmine aparaat oli emal vaid aastat seitse ...). Ka minu kirju koer ja jäätis leidsid head vastuvõttu (proovisin seekord teha maasikajäätist ja tuli isegi välja, kuigi ma ise arvan, et ma olin veidi liiga tagasihoidlik ja pelglik ning oleks pidanud toda maasika-toormoosi sinna rohkem panema, et maasikamaitse selgemalt välja kõlaks - muide, ma pisut kahtlesin, nagu ikka kunstlikult säilitatavate toodete puhul, kui poest Marjamaa talu külmutatud maasikatoormoosi ostsin, aga igatahes võib seda julgelt soovitada: tõepoolest on imehea ja otsekui enda värskelt hõõrutud, ei mingit kunstlikkuse tunnet). Sõnaga, ema sai ära austatud ja ise ennast samuti hästi tuntud, pikalt kohe.

Tegelikult tuli Sirp juba eile, sest sel nädalal reede teatavasti ju on püha ja miski normaalselt ei toimi, aga ma jätsin selle lugemise ja sellest kirjutamise siiski traditsioonilisele reedesele päevale. Ei saa öelda, et seal just palju lugeda oleks olnud, kõigest kolm lugu, tõsi, need olid kõik sellised pikemat laadi.

Raudsiku Peeter oli kirjutanud pikalt nõndanimetatud orientalismist ehk siis kalduvust käsitleda Orienti ehk Idamaid ehk kitsamalt Aasia lääne- või lausa ainult edelaosa meil siin, läänes, kuidagi nagu kõverpeeglis, tugevate eelarvamuste baasil. Ega mul sellele üsna hästi paljusid tahke vaagivale loole suurt midagi lisada pole. Kui, siis ehk vaid seda, et vähemteadlike ja vähemavatud inimeste seas jääb kindlasti alati püsima umbusk võõrastesse (ja on üsna kindel, et selliseid inimesi leidub samuti alati). Pisut kummastavam on tõepoolest see, et nende kitsast maailmapilti võimendavad mõnigi kord inimesed, kel tegelikult võiks olla olemas vähem või rohkem selge arusaam asjade tegelikust seisust - ja kui näiteks poliitikute või ideoloogide või muude selliste puhul võib seda heal juhul mõista, siis mõistmatum on see näiteks ajakirjanike või muude inimeste puhul, kes ju väidetavalt tõstavad kilbile just tolle erapooletuse loosungi.  Aga võib-olla on seegi üks "kiire aja" märke, et isegi inimesed, kes võiksid teada, sahmivad ja sehmivad, ilma et katsukski korraks peatuda ja hetkeks mõelda, enne kui öelda või kirjutada ...

Turovski Aleksei kaasamine kirjutajate ringi on olnud Sirbile mu meelest äraütlemata suureks kasuks. Ka seekordne lugu munadest, kanadest ja jänestest ehk teisisõnu lihavõtetest loomlise, et mitte öelda loomaliku pilgu läbi oli nauditav lugemine. Võis näiteks teada saada - küll mitte esimest korda, aga siiski -, et bioloogidelt ei ole erilist mõtet küsida, kumb oli enne, kas muna või kana: nende vastus on selge ja ühene: loomulikult muna. Pisut naljakas oli lugeda jänesest hiina mütoloogias, küll mitte sisu, vaid vormi pärast: nimelt oli Turovski, üsna usutavasti oma lugemuse allikate pärast, kasutanud seal sarnaselt vene keelele hiina sõnade-nimede häälduspäraseid vasteid, näiteks Jue Tu Yuetu või Tšang-E Chang'e asemel. Tuli kohe meelde kunagine "Kolmevalitsuse" lugemine, milles selline transkriptsioon ühelt poolt küll lihtsustas mõistmist, aga teiselt poolt vaat et tegi segasemaks - sest siis, kui mina seda lugesin, oli muudes materjalides juba kasutusel nii-ütelda tänapäevane transkriptsioon ... Aga sellest loost võis lugeda ka ühe väga vahva jänkuloo, mis sobib siin lausa tsiteerida:

Kui ma juba läksin lüüriliseks, lubage lisada tõestisündinud kevadine lugu, mille tunnistajaks olin kord tudengipõlves märtsikuises metsas. Keset metsa aasal hüppas, tantsis ja lõi vana tamme pihta trummi suur isane jänes. Vähe sellest, et ta hüples kännu ümber täiesti avatud koha peal, kõikide ohtude silme all, ta veel karjus ja ilmselt oma arust laulis midagi peenikese häälega. Mina varjusin ja vaatasin teda siira vaimustuse ja imestusega.
Ja siis ründas jänkut ilmselt noor, aga juba hunnsulestikus kanakull. Röövlind tegi aga taktikalise vea ja ründas jänest näkku. Jänes, vaat et argpükslikkuse loomne sümbol, hüppas mõlema tagajalaga ülivõimsalt linnule vastu rindu, nii et hiljem korjasin ilusaid, aga verega piserdatud kanakulli sulgi. Kull paiskus selili maha ja kadus lagendikult silmapilkselt. Jänes aga tegi aasal veel paar võiduringi ja kadus siis ka metsa.
Miks väidavad inglased, ja mitte ainult nemad, et märtsijänes on hull? Sest kevad hakkab talle pähe nii võimsalt, et muudab tema loomust. Läbi aasta äärmiselt ettevaatlikult elanud loomast saab kevadel innaajal metsa kangelane.

Ja viimane lugemisvääriline lugu eilsest Sirbist oli pärit Loho Elveri sõrmede alt ning kandis löövat pealkirja "Kes ja kuidas sinu järele nuhib?" See oli päris kena ülevaade, milles väga ei andnud tunda tavaliselt selleteemalistes lugudes kõlav hala privaatsuse kadumise pärast. (Justkui oleks internet ehk siinne jututeema muidu olemuslikult privaatne, ainult et mingid kurjad jõud üritavad kõigiti sellele vastu töötada.)

Siin oli isegi vähemalt üks päris asjalikult tõstatatud probleem: kui põhiseadus sätestab, et "igaühel on õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele", siis kuidas on lood võib-olla toimuva, aga võib-olla ka mitte toimuva massilise internetiliikluse, sealhulgas e-posti jälgimisega? Nojah, tegelikult võib muidugi ka vastu väita, et samuse põhiseaduse järgmine paragrahv ütleb, et "igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni", ja asi jõuabki tagasi interneti olemuse juurde ... Kuigi muidugi, e-kiri või Skype pigem siiski ei ole "üldiseks kasutamiseks levitatav informatsioon", vaid pigem ikka mõeldud otsesuhtlemiseks kahe (või enama) inimesel vahel, niisiis põhimõtteliselt saladuse alla minev asi ... Ehkki ka selle traditsioonilise sõnumisaladuse puhul on ju seniajani lahendamata probleeme, näiteks juba ammune postkaartide dilemma: ühelt poolt on ju postkaardile kirjutatav sõnum samuti salajane, aga teiselt pool, kui see saadetakse lahtisena, ei saa sugugi tingimata vältida, et keegi seda loeb, kas või puhtjuhuslikult, kas või osaliselt - ja kui seal on kirjas midagi, mis on ilmselgelt näiteks seaduserikkumine, kas siis on legaalne või moraalne kohustus toda saladust rikkuda või mitte? Arvata on, et elektrooniliste suhtlusvahendite "privaatsuse" üle jääb vaidlus käima veel pikaks ajaks.

Loetud: Sirp, 28.03.2013
Vaadatud: Galileo dok. Venemaa meteoriidi-katastroof (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2), Outpost - Zum Kämpfen geboren (Pro7)