Tavaline tööpäev, millesse traditsiooniliselt lõikus väljaskäik eesmärgiga külastada ema. Mis samamoodi traditsiooniliselt tähendas kopsakat kõhutäit, osaliselt ka eilse peo ja pillerkaari vägisi kaasa surutud jääkide najal (taaskasutuse väga maitsev näide!), aga ka mõnusat peatäit, seda viimast siis, nagu ikka, paari ristsõnavihiku kujul.
Loetud: Akadeemia 9/2013
Vaadatud: Maailma ajalugu (ETV), Attack the Block (Pro7), Planet der Affen: Prevolution (Pro7)
30.9.13
29.9.13
Laubased mõtted
Äärmiselt tillukese, et mitte öelda peagu olematu tööpanusega päev, mis suuremalt jaolt möödus sootuks Türil. Täpsemalt langes tänasele venna vanaema sünnipäev, keda me kõrge ea puhul isiklikult õnnitlema sõitsime (on ta nähtavasti 97-aastane - või siis ka 99- või 102-aastane, kui võtta tõe pähe väiteid, et ta olla mingil põhjusel kunagi ammu end kas kaks või viis aastat nooremaks luisanud - aga ta ise hoiab seniajani selle koha pealt suu koos, ja et tema sünnipaiga, mis asus Suur-Eestis, dokumente sõda sugugi ei säästnud, siis küllap ongi seda võimatu teada saada). Pidu oli vägev ja pikk, viimase taga osaliselt muidugi ka raudtee sõidugraafik :-)
Lisaks elava vanaema õnnitlemisele ja külastamisele külastasime mõistagi ka lahkunud esivanemaid Türi kalmistutel, kus olid selgelt näha sügise tundemärgid ehk haudadele langenud lehed ja muu mudru, mida ära rehitsedes ei jõudnud hästi järgegi pidada: tõmbad lehed maa pealt ära, ülalt langeb kohe uus või uued asemele. Aga pisut rohkem korda platsid said ja lahkunud meist küünlavalgele maha jäid.
Eilse Sirbi lugemiseni jõudsin alles täna, see sobis just täpselt rongisõidu sisustamiseks. Üks tore asi, mis Sirbi uue kujundusega on (tagasi) ilmunud, on varem pigem teisel, nüüd aga kolmandal leheküljel paiknevad lühikommentaarid või -mõtisklused või kuidas iganes nende kohta öelda. Näituseks täna oli seal Tedre Tarmo pärandiaastast ajendatud kirjutis, kus lapati läbi vist küll enam-vähem kõik pära-sõnad alates samusest pärandist kuni õllepärani (olgu, pärak jäi otsesõnu välja kirjutamata. Aga hästi oli kirjutatud ja, hmm, päranditundega. tasub lugeda.
Nähtavasti peatselt eesti keeles ilmuva filosoofi Vattimo teose eelreklaamiks või ka teab millisel muul põhjusel oli Luksi Leo avaldanud oma aastataguse ettekande, mis käsitles nihilismi. Et anarhistegi on mõnigi kord (enamasti küll üsna alusetult, kuigi ülemöödunud sajandi Venemaal oli neil oma kokkupuutepunkt täiesti olemas) nimetatud nihilistideks ja et teiselt poolt nihilismist kõneldakse sageli ka mulle südamelähedase solipsismi puhul, siis ma teataval määral nihilismist üht-teist tean, aga jah, nagu öeldud, rohkem sellest ammusest. Nii et seekordne, võiks öelda et moodsa nihilismi käsitlus oli üpris võõras ja võõristav - ja muidugi ka küllaltki raske lugeda, nagu paraku kipub sageli filosoofilist laadi tekstidega olema, aga lugemist see vääris. Kas või juba mõtte pärast, nagu tasuks nihilism täielikult omaks võtta, selmet seda aina tõrjuda ja tõrjuda.
Märksa hõlpsam oli lugeda Valgu Veronika ägedat vastulauset möödunud nädala lehes ilmunud Raagma Garri Eesti detsentraliseerimist propageerivale artiklile. Ka mulle tundusid tolle artikli mõtted mõneti kaheldavad, aga seekord oli vastulauses, hoolimata mitmest õigest argumendist, mindud lausa liiale, otse tsentraliseerimise kiiva kaitsmise rüppe, mis paistab vähemalt mulle olevat palju selgem nuritee.
Pikki sõnavõtte armastav Kärneri Tiit oli seekord ette võtnud Eesti- ehk tema käsitluses riigivaenulikkuse. Jäägi selle samastamisega nagu jääb, aga vähemalt üks asi oli tal väga õigesti tabatud: too availability cascade, mida võiks ka nimetada allakäiguspiraaliks või pidurdamatult süvenevaks hulluseks. Kas kõik on just nii, nagu autor seda esitab (ma miskipärast usun, et sellele võib tulla õige mitu avalikku vastukaja, mis üksmeelselt väidavadki vastupidist või vähemalt leevendavad tema sõnumit), aga selline nähtus iseenesest on olemas küll ja ohtlik on ta ka, sest too spiraal või kaskaad on otsekui igiliikur, mis kord liikuma hakanuna ei taha kuidagi enam seisma jääda. Vähemalt mõtteainest annab see lugu küll kõvasti, nõustutagu siis autori arvamusega või mitte.
Ajaloo- ja laiemalt ka kultuurihuvilisele inimesele oli väga huvitav lugemine enam kui kaks lehekülge hõlmav arutelu kirikute funktsiooni üle: ühelt poolt on neid Eestis päris palju, teiselt poolt on kirikus käijaid (põhifunktsiooni ehk usulises mõttes) küllaltki vähe (ja pigem kipub vähemaks jääma, ehkki need tendentsid on segasevõitu ja eri kohtades erisugused) ja kolmandaks on raha vähe igal pool, et neid päris niisama. iluasjana alles hoida. Vastused olid seinast seina, aga jäi mulje, et kirikuinimesed siiski väga ei soovi laiendada funktsioone nii, et need hõlmaksid ka mõnevõrra ilmalikumat tegevust (näituseks kontserte), ehkki samas neil ka muud positiivset programmi polnud kui inimesi taas rohkem usu ja kiriku juurde tuua. Mis, nojah, ei ole muidugi sugugi vale lähenemine, aga on veidi kaheldav, kas ka tulemuslik. Pisut parem idee oli liikuda kirikuga - mitte muidugi füüsilises mõttes - järele inimestele sinna, kus nad on. Mis muidugi jätab senised kiriku(hoone)d ikka saatuse tuulte kätte. Igatahes päris murelik arutelu ja vaevalt et see viimane sõna oli.
Kirjanduskülgedel jagus lugemist palju (kas või näituseks sissejuhatusega tõlkeintervjuu ühe Saksamaa mõjukama, aga hiljuti manalateele läinud kirjanduskriitikuga või lugu samuti meie seast lahkunud neenetsite suurest kultuuritegelasest Vella Jurist) , aga esile tasuks tõsta vaid Teede Andra arvustust Ladõnskaja Viktoria Lasnamäe-raamatu kohta. See oli hästi ja isikliku kaasaelamisega kirjutatud lugu, mida mul oli eriti huvitav lugeda seepärast, et käsitletud on nii teoses kui ka loos peamiselt aega, millesse langeb ka mu selgepiirilisem tulek maalt linna, mistõttu kokkupuutepunkte tekstiga ühtaegu oli ja ei olnud ka. Nii et kui arvustuse autor leiab nähtavasti talle endalegi üllatavaid sarnasusi arvatavast paralleelmaailmast, siis mulle on see omamoodi paralleelide leidmine maailmast, mida ma õieti ei tunne. Mis on vahva ja näitab, et kui lahus ka inimesed ühel piiratul maalapil ei elaks, on neil maru palju ühist siiski.
Teadusküljed avas põnev lugu iseloomust, üles ehitatud peamiselt Hollandi teadlase Koolhaasi Jaapi uuringutele. Tavaliselt ju isegi ei arvata, nagu võiks loomadel olla isiksus ja iseloom, noh, kõige armsamad koduloomad ehk välja arvata, aga just loomade iseloomu see teadlane uurinud on. Igatahes väga huvitav lugemine, mida ei saa hõlpsalt lühidalt edasi anda, vaid võib vaid soovitada seda lugu lugeda.
Veel põnevam oli Siiguri Urmase artikkel geenidest, mis peaks külma vett krae vahele ja üle kere viskama neile, kes arvavad, et geeniuuringutega saab kätte kõik teadmised haigustest ja ühtlasi ka tõhusa ravi. Vähemalt autori arvates sellest kaugeltki ei piisa, kas või juba seepärast, et väga suur osa haigusi, eriti need tavalisemad, on nii komplekssed, et neid lihtsalt ei õnnestu ühe või ka mõne üksiku geeniga seostada ja sestap ka vastavate geenide mõjutamise põhist ravi leida. Või teisisõnu, lubadusena terendav personaalne ja geenipõhine meditsiin ongi vaid lubadus, millel palju alust ei tundu olevat. Eks see artikkel mõneti selline teadlaste raha üle vaidlemise hõnguga oli, aga vähemalt argumendid paistsid olevat üsna korralikud. Mis muidugi ei tähenda, et vastaspoolel neid musugusele veenmiseks sama häid välja käia ei oleks :-)
Ja lõpetuseks võib ära mainida, et selles Sirbi numbris oli ka suure üheköitelise vadja keele ettetellimise reklaam. Tellimisandmed ja -võimalused leiab Eesti Keele Sihtasutuse saidilt (kohe esiküljelt, kus küll pole konkreetselt selle sõnaraamatu reklaami, küll aga on teiste väärikate raamatute oma, mille tellimisandmed on täpselt samasugused).
Loetud: Sirp, 27.09.2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Tallinna Kalev - Tammeka (TV6), Ärapanija (Kanal2)
Lisaks elava vanaema õnnitlemisele ja külastamisele külastasime mõistagi ka lahkunud esivanemaid Türi kalmistutel, kus olid selgelt näha sügise tundemärgid ehk haudadele langenud lehed ja muu mudru, mida ära rehitsedes ei jõudnud hästi järgegi pidada: tõmbad lehed maa pealt ära, ülalt langeb kohe uus või uued asemele. Aga pisut rohkem korda platsid said ja lahkunud meist küünlavalgele maha jäid.
Eilse Sirbi lugemiseni jõudsin alles täna, see sobis just täpselt rongisõidu sisustamiseks. Üks tore asi, mis Sirbi uue kujundusega on (tagasi) ilmunud, on varem pigem teisel, nüüd aga kolmandal leheküljel paiknevad lühikommentaarid või -mõtisklused või kuidas iganes nende kohta öelda. Näituseks täna oli seal Tedre Tarmo pärandiaastast ajendatud kirjutis, kus lapati läbi vist küll enam-vähem kõik pära-sõnad alates samusest pärandist kuni õllepärani (olgu, pärak jäi otsesõnu välja kirjutamata. Aga hästi oli kirjutatud ja, hmm, päranditundega. tasub lugeda.
Nähtavasti peatselt eesti keeles ilmuva filosoofi Vattimo teose eelreklaamiks või ka teab millisel muul põhjusel oli Luksi Leo avaldanud oma aastataguse ettekande, mis käsitles nihilismi. Et anarhistegi on mõnigi kord (enamasti küll üsna alusetult, kuigi ülemöödunud sajandi Venemaal oli neil oma kokkupuutepunkt täiesti olemas) nimetatud nihilistideks ja et teiselt poolt nihilismist kõneldakse sageli ka mulle südamelähedase solipsismi puhul, siis ma teataval määral nihilismist üht-teist tean, aga jah, nagu öeldud, rohkem sellest ammusest. Nii et seekordne, võiks öelda et moodsa nihilismi käsitlus oli üpris võõras ja võõristav - ja muidugi ka küllaltki raske lugeda, nagu paraku kipub sageli filosoofilist laadi tekstidega olema, aga lugemist see vääris. Kas või juba mõtte pärast, nagu tasuks nihilism täielikult omaks võtta, selmet seda aina tõrjuda ja tõrjuda.
Märksa hõlpsam oli lugeda Valgu Veronika ägedat vastulauset möödunud nädala lehes ilmunud Raagma Garri Eesti detsentraliseerimist propageerivale artiklile. Ka mulle tundusid tolle artikli mõtted mõneti kaheldavad, aga seekord oli vastulauses, hoolimata mitmest õigest argumendist, mindud lausa liiale, otse tsentraliseerimise kiiva kaitsmise rüppe, mis paistab vähemalt mulle olevat palju selgem nuritee.
Pikki sõnavõtte armastav Kärneri Tiit oli seekord ette võtnud Eesti- ehk tema käsitluses riigivaenulikkuse. Jäägi selle samastamisega nagu jääb, aga vähemalt üks asi oli tal väga õigesti tabatud: too availability cascade, mida võiks ka nimetada allakäiguspiraaliks või pidurdamatult süvenevaks hulluseks. Kas kõik on just nii, nagu autor seda esitab (ma miskipärast usun, et sellele võib tulla õige mitu avalikku vastukaja, mis üksmeelselt väidavadki vastupidist või vähemalt leevendavad tema sõnumit), aga selline nähtus iseenesest on olemas küll ja ohtlik on ta ka, sest too spiraal või kaskaad on otsekui igiliikur, mis kord liikuma hakanuna ei taha kuidagi enam seisma jääda. Vähemalt mõtteainest annab see lugu küll kõvasti, nõustutagu siis autori arvamusega või mitte.
Ajaloo- ja laiemalt ka kultuurihuvilisele inimesele oli väga huvitav lugemine enam kui kaks lehekülge hõlmav arutelu kirikute funktsiooni üle: ühelt poolt on neid Eestis päris palju, teiselt poolt on kirikus käijaid (põhifunktsiooni ehk usulises mõttes) küllaltki vähe (ja pigem kipub vähemaks jääma, ehkki need tendentsid on segasevõitu ja eri kohtades erisugused) ja kolmandaks on raha vähe igal pool, et neid päris niisama. iluasjana alles hoida. Vastused olid seinast seina, aga jäi mulje, et kirikuinimesed siiski väga ei soovi laiendada funktsioone nii, et need hõlmaksid ka mõnevõrra ilmalikumat tegevust (näituseks kontserte), ehkki samas neil ka muud positiivset programmi polnud kui inimesi taas rohkem usu ja kiriku juurde tuua. Mis, nojah, ei ole muidugi sugugi vale lähenemine, aga on veidi kaheldav, kas ka tulemuslik. Pisut parem idee oli liikuda kirikuga - mitte muidugi füüsilises mõttes - järele inimestele sinna, kus nad on. Mis muidugi jätab senised kiriku(hoone)d ikka saatuse tuulte kätte. Igatahes päris murelik arutelu ja vaevalt et see viimane sõna oli.
Kirjanduskülgedel jagus lugemist palju (kas või näituseks sissejuhatusega tõlkeintervjuu ühe Saksamaa mõjukama, aga hiljuti manalateele läinud kirjanduskriitikuga või lugu samuti meie seast lahkunud neenetsite suurest kultuuritegelasest Vella Jurist) , aga esile tasuks tõsta vaid Teede Andra arvustust Ladõnskaja Viktoria Lasnamäe-raamatu kohta. See oli hästi ja isikliku kaasaelamisega kirjutatud lugu, mida mul oli eriti huvitav lugeda seepärast, et käsitletud on nii teoses kui ka loos peamiselt aega, millesse langeb ka mu selgepiirilisem tulek maalt linna, mistõttu kokkupuutepunkte tekstiga ühtaegu oli ja ei olnud ka. Nii et kui arvustuse autor leiab nähtavasti talle endalegi üllatavaid sarnasusi arvatavast paralleelmaailmast, siis mulle on see omamoodi paralleelide leidmine maailmast, mida ma õieti ei tunne. Mis on vahva ja näitab, et kui lahus ka inimesed ühel piiratul maalapil ei elaks, on neil maru palju ühist siiski.
Teadusküljed avas põnev lugu iseloomust, üles ehitatud peamiselt Hollandi teadlase Koolhaasi Jaapi uuringutele. Tavaliselt ju isegi ei arvata, nagu võiks loomadel olla isiksus ja iseloom, noh, kõige armsamad koduloomad ehk välja arvata, aga just loomade iseloomu see teadlane uurinud on. Igatahes väga huvitav lugemine, mida ei saa hõlpsalt lühidalt edasi anda, vaid võib vaid soovitada seda lugu lugeda.
Veel põnevam oli Siiguri Urmase artikkel geenidest, mis peaks külma vett krae vahele ja üle kere viskama neile, kes arvavad, et geeniuuringutega saab kätte kõik teadmised haigustest ja ühtlasi ka tõhusa ravi. Vähemalt autori arvates sellest kaugeltki ei piisa, kas või juba seepärast, et väga suur osa haigusi, eriti need tavalisemad, on nii komplekssed, et neid lihtsalt ei õnnestu ühe või ka mõne üksiku geeniga seostada ja sestap ka vastavate geenide mõjutamise põhist ravi leida. Või teisisõnu, lubadusena terendav personaalne ja geenipõhine meditsiin ongi vaid lubadus, millel palju alust ei tundu olevat. Eks see artikkel mõneti selline teadlaste raha üle vaidlemise hõnguga oli, aga vähemalt argumendid paistsid olevat üsna korralikud. Mis muidugi ei tähenda, et vastaspoolel neid musugusele veenmiseks sama häid välja käia ei oleks :-)
Ja lõpetuseks võib ära mainida, et selles Sirbi numbris oli ka suure üheköitelise vadja keele ettetellimise reklaam. Tellimisandmed ja -võimalused leiab Eesti Keele Sihtasutuse saidilt (kohe esiküljelt, kus küll pole konkreetselt selle sõnaraamatu reklaami, küll aga on teiste väärikate raamatute oma, mille tellimisandmed on täpselt samasugused).
Loetud: Sirp, 27.09.2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Tallinna Kalev - Tammeka (TV6), Ärapanija (Kanal2)
28.9.13
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi pisut vaheldust väike väljaskäik eesmärgiga külastada elukohajärgset universaalmagasini koduste toidutagavarade täiendamiseks. On, kuidas ma igatsen, et juba sügis saabuks ja suvepalavus vaoks! Mõnel viimasel päeval juba tundus, et äkki nii lähebki: öösel langes temperatuur nii alla, et ma kaalusin juba isegi muidu pärani akende sulgemist, ja eile väljas käies tekkis tunne, et võib ehk pääseda häbistavast seisundist, kus väljas tuleb käia aluspesus. Täna paningi siis rahulolevalt väljaminekuks alussärgi asemel triiksärgi selga, aga jah, paraku unustasin enne täpsemalt järele kontrollida, milline temperatuur väljas valitseb. Selgus, et jälle oli tasakesi kuumust üles kruvinud, vähemalt kümne kraadini või enamanigi ja nii ma pidin taas higistama ning ähkima ja puhkima ... Aga noh, kõik märgid näitavad, et kaua enam seda nigelat üleminekuperioodi ehk ei ole ja jõusse astub korralik ehe sügis. Loodetavasti ...
Loetud: Akadeemia 9/2013
Vaadatud: Terra Nova (TV6)
Loetud: Akadeemia 9/2013
Vaadatud: Terra Nova (TV6)
27.9.13
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse, tõsi küll, mahtus ka suhteliselt lühiajaline väljaskäik, mille eesmärk oli kokku saada poolteise tuttavaga. Kui see arvuline määratlus imelik tundub, siis selgitus on järgmine: üks neist oli tuttav ka füüsiliselt, teine seni ainult virtuaalselt (vähemalt mu enda teada ja mäletada). Kokkusaamine oli, nagu enamik mu hoolikalt valitud ja sestap harvu väljaskäiku sihiga seltskondlikult suhelda, kena ja tore, aga nojah, diskreetsuse ja privaatsuse huvides ärgu olgu sellest pikemalt ega lähemalt räägitud.
Küll võib seda öelda, et see tähendas muu hulgas seda, et ma esimest korda külastasin Arro Anni kohvikut. Kuulnud olen ma temast küll, seda on lausa raske olnud mitte teha, kui vähegi universumi uudisvoogu jälgida, aga ma ei teadnudki, et too tema (peamine?) asupaik otse raamatupoe peal paikneb (või umbes nii, nii suurte hoonete täpne sisemine skeem on asi, mille vastu ma muidu huvi ei tunne, kui ma just miskipärast ei taha seda hoonet põhjalikult tundma õppida). Igatahes toidud olid seal head, joogid ka, kuigi viimaste osas tarbisin ma ainult nii-ütelda puhtaid jooke, mitte kokteile või midagi, nii et see pole suur näitaja. Aga praad, mis oli välja kuulutatud kui "õhuke ja krõbe" ja mis muidugi kohe tõi - isegi kui naljaga pooleks - silme ette laiaks litsutud söetableti, oli täiesti korraliku suurusega ja maitses ka hästi, väga hästi. Nii et kui suhteliselt kõrge hinnatase välja arvata, mille eest, tõsi, paistab, et saab ka kvaliteeti, siis kindlasti koht, kuhu vahetevahel sööma minna, kas või mõningate kaugemate tuttavatega (või siis poolteise tuttavaga, nagu minu puhul), et keegi ei peaks pettuma.
Loetud: Akadeemia 9/2013
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Haven (Yle2), American Warships (aka American Battleship) (Universal)
Küll võib seda öelda, et see tähendas muu hulgas seda, et ma esimest korda külastasin Arro Anni kohvikut. Kuulnud olen ma temast küll, seda on lausa raske olnud mitte teha, kui vähegi universumi uudisvoogu jälgida, aga ma ei teadnudki, et too tema (peamine?) asupaik otse raamatupoe peal paikneb (või umbes nii, nii suurte hoonete täpne sisemine skeem on asi, mille vastu ma muidu huvi ei tunne, kui ma just miskipärast ei taha seda hoonet põhjalikult tundma õppida). Igatahes toidud olid seal head, joogid ka, kuigi viimaste osas tarbisin ma ainult nii-ütelda puhtaid jooke, mitte kokteile või midagi, nii et see pole suur näitaja. Aga praad, mis oli välja kuulutatud kui "õhuke ja krõbe" ja mis muidugi kohe tõi - isegi kui naljaga pooleks - silme ette laiaks litsutud söetableti, oli täiesti korraliku suurusega ja maitses ka hästi, väga hästi. Nii et kui suhteliselt kõrge hinnatase välja arvata, mille eest, tõsi, paistab, et saab ka kvaliteeti, siis kindlasti koht, kuhu vahetevahel sööma minna, kas või mõningate kaugemate tuttavatega (või siis poolteise tuttavaga, nagu minu puhul), et keegi ei peaks pettuma.
Loetud: Akadeemia 9/2013
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Haven (Yle2), American Warships (aka American Battleship) (Universal)
26.9.13
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Akadeemia 9/2013
Vaadatud. Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Pilvede all (Kanal2)
Loetud: Akadeemia 9/2013
Vaadatud. Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Pilvede all (Kanal2)
25.9.13
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi katkestusi paar väljaskäiku, millest viimane viis mind Nõmmele. Juba möödunud aastal kiskus sõber Erkki taas mind ammu hüljatud mälumängurajale ja sel aastal õnnestus tal see taas. Läks meil suhteliselt korralikult, 31 võistkonna seas neljas koht. Parema õnne korral oleks võinud ehk isegi olla kolmas või teine, aga see oli ka täiesti normaalne tulemus. Seda enam, et paistab, et Nõmme mälumängu on sel aastal avastanud ka Eesti paremad mälumängijad: kui möödunud aastal oli see üsna selgelt linnaosa värk, siis nüüd võis näha võistlemas Salise Indrekut, Nurmla Jevgenit ja muid kuulsusi. Ah ja veel, ühes mängueelses vestluses jõudis minuni tõdemus, et meie mälumänguvõistkond nimega Historia võib tähistada juba lausa 21 eluaasta täitumist. Eks selle aja jooksul ole võistkonnas pisut muutusi toimunud (näiteks kuigi ma seisin selle alguse juures, ei ole ma viimased kümmekond aastat enam peaaegu üldse mälu mänginud, mõned eriolukorrad (ehk teisiti öeldes alamehitatus) ja nüüd see Nõmme mälumäng välja arvata), aga põhikoosseis on ikka seesama 1992. aastal Tartus ajalugu õppima läinud noorinimesed.
Enne mälumängu aga astusin läbi ema juurest - jah, juba jälle! -, mis, nagu ikka, tähendas tublit kõhutäit ning selle kõrval pisut vaimset enesearendust ema arvuti paremasse töökorda seadmisel. Igatahes loodetavasti toimib see tal nüüd pisut paremini, ma usun ... Aga lisaks sellele tähendas see ka mõningate sünnipäevakinkide kättesaamist ja äratoomist, mis küll õigupoolest said üle antud juba pühapäeval, aga mille ma siis olin veel sinna jätnud. Olgu nende seast ka ära märgitud mõned tähenduslikumad. Esiteks paar raamatut (mis õigupoolest jõudsid minuni juba möödunud nädalal, aga et ma toona ütlesin, et neist kui sünnipäevakinkidest kõnelen alles vastaval päeval, siis olgu see täna tehtud):
Lisaks sellele kuulus kingituste hulka ka tahvelarvuti, mille mu kätte jõudis taas selline pisemat sorti kompuuter, mida on mõnusam kaasas kanda või üldse kasutada kui suhteliselt kohapõhist lauaarvutit. Ega see GoClever TAB R70 mingi eriline imemasin ei ole, vähemalt tahvelarvutite maailma tippudega võrreldes, aga selline täitsa korralik tükk, mulle kui inimesele, kes üldiselt on ühe paiga peal (isegi kui neid paiku on mitu) ja sestap väga kaasaskantavatest raalidest lugu ei pea, igati sobilik, nii et õnnelik olen ma selle üle küll.
Lisaks võib veel mainida, et ema külastamise ja mälumängu vahele jäi ka läbiastumine elukohajärgse suurema universaalmagasini seina äärest, et võtta sealasuvast pakiautomaadist välja üks raamatupakike või õigemini küll kiletatud raamat, mis olgu samuti siin ära mainitud:
B. Lovejoy. Seiklevad surnud. Kuulsate koolnute saatuse keerdkäigud
Loetud: Horisont 5/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Kirjandusministeerium (ETV), Kohtupäev (Showtime)
Enne mälumängu aga astusin läbi ema juurest - jah, juba jälle! -, mis, nagu ikka, tähendas tublit kõhutäit ning selle kõrval pisut vaimset enesearendust ema arvuti paremasse töökorda seadmisel. Igatahes loodetavasti toimib see tal nüüd pisut paremini, ma usun ... Aga lisaks sellele tähendas see ka mõningate sünnipäevakinkide kättesaamist ja äratoomist, mis küll õigupoolest said üle antud juba pühapäeval, aga mille ma siis olin veel sinna jätnud. Olgu nende seast ka ära märgitud mõned tähenduslikumad. Esiteks paar raamatut (mis õigupoolest jõudsid minuni juba möödunud nädalal, aga et ma toona ütlesin, et neist kui sünnipäevakinkidest kõnelen alles vastaval päeval, siis olgu see täna tehtud):
- A. Kaalep. Kodu kõikjal kaasas
- V. Mikita. Lingvistiline mets. Tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi
Lisaks sellele kuulus kingituste hulka ka tahvelarvuti, mille mu kätte jõudis taas selline pisemat sorti kompuuter, mida on mõnusam kaasas kanda või üldse kasutada kui suhteliselt kohapõhist lauaarvutit. Ega see GoClever TAB R70 mingi eriline imemasin ei ole, vähemalt tahvelarvutite maailma tippudega võrreldes, aga selline täitsa korralik tükk, mulle kui inimesele, kes üldiselt on ühe paiga peal (isegi kui neid paiku on mitu) ja sestap väga kaasaskantavatest raalidest lugu ei pea, igati sobilik, nii et õnnelik olen ma selle üle küll.
Lisaks võib veel mainida, et ema külastamise ja mälumängu vahele jäi ka läbiastumine elukohajärgse suurema universaalmagasini seina äärest, et võtta sealasuvast pakiautomaadist välja üks raamatupakike või õigemini küll kiletatud raamat, mis olgu samuti siin ära mainitud:
B. Lovejoy. Seiklevad surnud. Kuulsate koolnute saatuse keerdkäigud
Loetud: Horisont 5/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Kirjandusministeerium (ETV), Kohtupäev (Showtime)
24.9.13
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida aga katkestasid pidevad õnnesoovid sünnipäeva puhul, eriti Facebookis, aga ka otsesemalt. Mille üle mul muidugi oli väga hea meel ja suur rõõm, et nii paljud inimesed peavad vajalikuks meeles pidada (isegi kui Facebookis või ka mujal aitab seda kindlasti paremini meeldejäävaks teha kalendrirakendus :-) ).
Täna tundsin siiski ka pisut nördimust, aga täiesti seondumatult mainitud sünnipäevaga, vaid hoopis ristsõnameistrite praagi pärast. Ma pean Meistriristikut küll vähemalt üheks Eesti paremaks, kui mitte isegi kõige paremaks ristsõnavihikuks, aga paganama pahatihti kipuvad selle kvaliteeti nõrgestama sellised vead, mis peaksid õigupoolest olema välditavad üsna tavalise kvaliteedikontrolliga. Ma ei mõtle siin juhuslikke õigekirja- ja tähevigu, neid juhtub ikka ja enamasti ei ole neil otsustavat tähtsust. Aga lausa masendab, kui terve mõistatus on tuksis. Konkreetsel juhul siis üks sõnapaigutusmõistatus, selline, kus on antud ports sõnasid ja ruudustikus mõned tähed ja siis tuleb need sõnad kuidagi sinna ruudustikku paigutada. Ei saa öelda, et seda sorti mõistatused üldse mu lemmikud oleksid, aga eks ma püüan jõudumööda arendada ka oma nõrku külgi ja nii võtsin sellegi ette. Tükk aega pusimist ei andnud mingit selget tulemust ja siis võtsin uuesti ette "lähteandmed". Ja selgus, et ülesanne on lahendamatu: väidetavalt pidada olema kõigist sõnadest antud ruudustikus üks täht, ent sõnasid oli 33 ja tähti ruudustikus 44. Proovisin ka mõne haruldasema tähega, aga ikka ei läinud mõistatus kuidagi kokku. Seda on ka varem olnud, just sama tüüpi mõistatusega, et ruudustik koos oma tähtedega ühelt poolt ja ruudustikku paigutamiseks mõeldud sõnad ei sobi omavahel kokku, nähtavasti on pärit eri mõistatustest hoopis ... Või kui kokku võtta, siis oma tund aega täiesti mõttetult kulutatud aega: mitte et seda tüüpi mõistatuse lahendamine seda aega eriliselt mõtestatuks oleks teinud (vähemalt minu jaoks), aga isegi lahendamisrõõmu ei tekkinud, vaid ainult nördimus ja masendus.
Loetud: Horisont 5/2013
Vaadatud. Välisilm (ETV), Professionaal (TV3), Haven (Yle2)
Ilmunud tõlked:
Paul Goble: male, kabe, Süüria ja Baltimaad (Postimees, 23.09.2013)
Martin McKee: e-sigaretid - mis need siis ikkagi on? (Postimees, 23.09.2013)
Täna tundsin siiski ka pisut nördimust, aga täiesti seondumatult mainitud sünnipäevaga, vaid hoopis ristsõnameistrite praagi pärast. Ma pean Meistriristikut küll vähemalt üheks Eesti paremaks, kui mitte isegi kõige paremaks ristsõnavihikuks, aga paganama pahatihti kipuvad selle kvaliteeti nõrgestama sellised vead, mis peaksid õigupoolest olema välditavad üsna tavalise kvaliteedikontrolliga. Ma ei mõtle siin juhuslikke õigekirja- ja tähevigu, neid juhtub ikka ja enamasti ei ole neil otsustavat tähtsust. Aga lausa masendab, kui terve mõistatus on tuksis. Konkreetsel juhul siis üks sõnapaigutusmõistatus, selline, kus on antud ports sõnasid ja ruudustikus mõned tähed ja siis tuleb need sõnad kuidagi sinna ruudustikku paigutada. Ei saa öelda, et seda sorti mõistatused üldse mu lemmikud oleksid, aga eks ma püüan jõudumööda arendada ka oma nõrku külgi ja nii võtsin sellegi ette. Tükk aega pusimist ei andnud mingit selget tulemust ja siis võtsin uuesti ette "lähteandmed". Ja selgus, et ülesanne on lahendamatu: väidetavalt pidada olema kõigist sõnadest antud ruudustikus üks täht, ent sõnasid oli 33 ja tähti ruudustikus 44. Proovisin ka mõne haruldasema tähega, aga ikka ei läinud mõistatus kuidagi kokku. Seda on ka varem olnud, just sama tüüpi mõistatusega, et ruudustik koos oma tähtedega ühelt poolt ja ruudustikku paigutamiseks mõeldud sõnad ei sobi omavahel kokku, nähtavasti on pärit eri mõistatustest hoopis ... Või kui kokku võtta, siis oma tund aega täiesti mõttetult kulutatud aega: mitte et seda tüüpi mõistatuse lahendamine seda aega eriliselt mõtestatuks oleks teinud (vähemalt minu jaoks), aga isegi lahendamisrõõmu ei tekkinud, vaid ainult nördimus ja masendus.
Loetud: Horisont 5/2013
Vaadatud. Välisilm (ETV), Professionaal (TV3), Haven (Yle2)
Ilmunud tõlked:
Paul Goble: male, kabe, Süüria ja Baltimaad (Postimees, 23.09.2013)
Martin McKee: e-sigaretid - mis need siis ikkagi on? (Postimees, 23.09.2013)
23.9.13
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse külaskäik ema juurde. Mis, nagu ikka, tähendas korralikku kõhutäit, täna lausa erakordselt hääd ja mõnusat, seda homse päeva tõttu, mida ema, olen ma aastatega aru saanud, hindab must endast palju-palju kõrgemalt ja tähtsamaks, mistõttu täna võis igasugustest parimatest ja veel parematest hõrgutistest end lausa punni pugida. Ja no siis veel kingitused ka, nii et mida sa hing veel tahad - ainult rõõmust ägiseda ja tänulik olla oli igati sobilik ja kohane. Õndsusele andis täiuse ilme kõhutäiele järgnenud peatäis, sedapuhku just sobiva Meistriristiku kujul, mis pakkus naudingut veel koduski.
Ema juures sain ka sinisilmse naiivitari kogemuse osaliseks. Nimelt üritasin aidata tal internetikasutamist pisut mõistlikumaks muuta ja reklaame vastavate laiendustega peita. Et ema kasutab peamiselt Internet Explorerit (jah, miks, on hea küsimus, sest Firefox ja Chrome on tal samuti paigaldatud, aga nii see on), siis muidugi läksin AdBlocki saidile ja tõmbasin sealt vajaliku laienduse alla. Entusiastlikult tahtsin lisada ka sõber Sanderi koostatud spetsiaalselt Eesti lehekülgi arvestatavad filtrid, aga siis saabuski sinisilmse naiivitari hetk: mida polnud, seda polnud. Tema filtrid töötavad küll Firefoxi, Chrome/Chromiumi, Safari ja Operaga, aga mitte Internet Exploreriga. Ega seda saa talle väga ette heita: ta ju ise (tõlkijana) seotud Firefoxiga ja kui eelkõige Firefoxi jaoks tehtud filtrid sobivad ka teistele brauseritele, siis on see ju tore. Pigem pani imestama, et keegi ei ole aastate jooksul viitsinud valmistada midagi analoogset Internet Explorerile (vähemalt ma ei leidnud - on küll AdBlockile sarnaseid reklaamitõrjujaid, näiteks AdFender, mida soovitab e-kaitse sait, aga spetsiaalselt Eesti filtrit ei paistnud küll kuskil leiduvat). Ajapuudusel jäi ema Firefox ja Chrome täna uuendamata ja täiustamata, aga eks tuleb see järgmine kord ette võtta, et ta oma suhteliselt vana arvuti peal ikka normaalselt veebis liikuda saaks, ilma et igasugu vilkuvad ja plinkivad jublakad ta raual hinge kinni võtaks.
Loetud: Horisont 5/2013
Vaadatud: Maailma ajalugu (ETV), Tulnukrelv (Kanal12)
Ema juures sain ka sinisilmse naiivitari kogemuse osaliseks. Nimelt üritasin aidata tal internetikasutamist pisut mõistlikumaks muuta ja reklaame vastavate laiendustega peita. Et ema kasutab peamiselt Internet Explorerit (jah, miks, on hea küsimus, sest Firefox ja Chrome on tal samuti paigaldatud, aga nii see on), siis muidugi läksin AdBlocki saidile ja tõmbasin sealt vajaliku laienduse alla. Entusiastlikult tahtsin lisada ka sõber Sanderi koostatud spetsiaalselt Eesti lehekülgi arvestatavad filtrid, aga siis saabuski sinisilmse naiivitari hetk: mida polnud, seda polnud. Tema filtrid töötavad küll Firefoxi, Chrome/Chromiumi, Safari ja Operaga, aga mitte Internet Exploreriga. Ega seda saa talle väga ette heita: ta ju ise (tõlkijana) seotud Firefoxiga ja kui eelkõige Firefoxi jaoks tehtud filtrid sobivad ka teistele brauseritele, siis on see ju tore. Pigem pani imestama, et keegi ei ole aastate jooksul viitsinud valmistada midagi analoogset Internet Explorerile (vähemalt ma ei leidnud - on küll AdBlockile sarnaseid reklaamitõrjujaid, näiteks AdFender, mida soovitab e-kaitse sait, aga spetsiaalselt Eesti filtrit ei paistnud küll kuskil leiduvat). Ajapuudusel jäi ema Firefox ja Chrome täna uuendamata ja täiustamata, aga eks tuleb see järgmine kord ette võtta, et ta oma suhteliselt vana arvuti peal ikka normaalselt veebis liikuda saaks, ilma et igasugu vilkuvad ja plinkivad jublakad ta raual hinge kinni võtaks.
Loetud: Horisont 5/2013
Vaadatud: Maailma ajalugu (ETV), Tulnukrelv (Kanal12)
22.9.13
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, mis küll tormilise eilse järel algas harjumatult varakult. Aga ehk oli sellest kasugi, sest tänasele päevale langes ka tervelt kahe, tõsi, suhteliselt napisõnalise artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Huvitaval kombel tundub, et ka tervis on eilsest tormitsemisest hoolimata - või siis hoopis sellest tingituna - sootuks paremaks läinud - ehkki kogemused õpetavad, et niisugustes asjades ei saa kunagi kindel olla.
Loetud: Diplomaatia 9/2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Flora-Paide (TV6)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: me tahame võõrast, aga ainult natuke (Postimees, 21.09.2013)
Loetud: Diplomaatia 9/2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Flora-Paide (TV6)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: me tahame võõrast, aga ainult natuke (Postimees, 21.09.2013)
21.9.13
Reedesed mõtted
Algupoolel selline vankuvas tervislikus seisundis tavaline tööpäev, aga siis leidsin, et tuleb ikka kõigest hoolimata ja lausa kõigele vaatamata pisut lõbutseda ja seadsin sammud ühele seltskondlikule koosviibimisele. Mis hõlmas terve õhtu ja oli äraütlemata tore ja lõbus, aga millest diskreetsus- ja privaatsuskaalutlustel siin pikemalt juttu ei tule. Olgu vaid nii palju ära mainitud, et mu ökulilembus sai järjekordselt täiendust väikeste (köögi)nikerdiste kujul, mis öeldi olevat munapeekrid (kuigi mul tekkis väike kahtlus, sest see toetuspind on neil muna jaoks nagu kuidagi vähene, aga ka pakendil oli nii kirjas, nii et ju see siis nii peab olema). Et see lihtsalt sõnadeks ei jääks, siis kinnitav pilt ka juurde:
Aga enne seda lõõgastav-vabastavat õhtut jõudsin ka Sirpi lugeda. Kui tulla tagasi uue kujunduse juurde, millele ma eelmisel nädalal pisut kahtlevalt poolehoidu avaldasin, siis täna võis rõõmuga tõdeda, et vähemalt ühes osas on asjad paremaks läinud: Sirbi vahel olev Keele Infoleht oli seekord tavalise nelja lehekülje asemel lausa kaheksaleheküljeline! Isegi kui pisut väiksemad ja hõredamas kirjas leheküljed mahutavadki vähem teksti, on kaks korda rohkem ruumi siiski kindlasti edasiminek. Aga nagu eelminegi nädal tõdetud, ei ole ühtegi head meepotti, mille peal ei tiirutaks salakaval tõrvapiisake. Nii ka nüüd: see on hea, et ka Keele Infoleht on kokku köidetud, aga see on halb, et ta on ühtlasi kokku köidetud põhilehega. Võib ju aru saada, et samuti Sirbi vahel olnud Diplomaatia on eraldi seepärast, et see on lausa eraldi tellitavgi ja algusest peale eraldi seisnud, aga ka Keele Infoleht on ju omaette leheküljenummerdusega ja puha, nii et isegi eraldi tellitamatusest hoolimata igas mõttes omaette hoidev ja olev väljaanne. Mis mulle vähemalt tähendas seda, et pidi taas hakkama klambreid algul lahti ja siis jälle kokku murdma, et see lisaleht vahelt kätte saada ja omaette asetada (sest erinevalt põhilehest neid ma säilitan). (Ahjah, klammerdus on väga hea, oli juba eelmiselgi numbril, mille eest tuleb samuti kiidusõnu jagada.)
Sisu poole pealt avas lehe mu jaoks Raagma Garri pikem lugu "linnriigistuvast" Eestist. Ehk lahtiseletatult tema meelest rahvuskehandile ohtlikust elanikkonna koondumisest Tallinnasse, vähemalt määral ka Tartusse. Mõneti küll tundub, et see võitlus on nii Eestis kui ka mujal juba lootusetult ammu maha peetud ning urbaniseerumine ja metropoliseerumine igati pöördumatud, pigem kiirenevadki. Kuigi, nagu ta ka ise osutab, on täiesti olemas vastupidine tendents, olgu valglinnastumise või päris maale-tagasi-liikumise kujul. Nii et kas see oht nüüd nii suur on, kui autor üritab näidata, aga mõttekoht on siin kindlasti.
Sellest palju huvitavam oli juba ajaloole pühendatud kaks-ja-pisut-enam-lehekülg, mille teemaks oli parun Maydelli ajalooliste piltide publikatsioon ja samateemaline näitus. Ehkki interjueerija üritas vestlusringi osalisi ja ühtlasi pulbikatsiooni ja näitusega seotud isikuid igati provotseerida samale debatirajale, mis aasta algupoolel Eesti keskaja akadeemilise käsitluse ümber puhkes, nad siiski väga liimile ei läinud ja pigem koondasid tähelepanu ikka teemale endale, see tähendab ajalooalastele piltidele ja eriti Maydellile. Ma ei ole pikka aega põhjalikult õpikuid sirvinud, sestap oli mõneti üllatav teada saada, et neid illustreeritakse tänini sageli üsna vana pildimaterjaliga, mille vastavus tänapäeva ajalooteadmistega on tihti tagasihoidlikult öeldes tagasihoidlik. Ehk nagu ütleb üks vestlusringi osaline Kreemi Tiina-Mall: "Illustreerida XIX sajandi ajalomaaliga mõne keskaegse ajaloosündmuse kirjeldust on sõna otseses mõttes ohtlik, sest pilt räägib rohkem omaenda loomisajast kui kujutatavast sündmusest." Ja lisaks oli selles loos veel üks mõte, mis mul endal on samuti ammust ajast peas keerelnud, eriti tänapäevase meedia kohta, kus pildilise teabe osakaal aina ja aina suureneb, aga sõnastatud paremini, kui mina eales oskaksin:
Aga enne seda lõõgastav-vabastavat õhtut jõudsin ka Sirpi lugeda. Kui tulla tagasi uue kujunduse juurde, millele ma eelmisel nädalal pisut kahtlevalt poolehoidu avaldasin, siis täna võis rõõmuga tõdeda, et vähemalt ühes osas on asjad paremaks läinud: Sirbi vahel olev Keele Infoleht oli seekord tavalise nelja lehekülje asemel lausa kaheksaleheküljeline! Isegi kui pisut väiksemad ja hõredamas kirjas leheküljed mahutavadki vähem teksti, on kaks korda rohkem ruumi siiski kindlasti edasiminek. Aga nagu eelminegi nädal tõdetud, ei ole ühtegi head meepotti, mille peal ei tiirutaks salakaval tõrvapiisake. Nii ka nüüd: see on hea, et ka Keele Infoleht on kokku köidetud, aga see on halb, et ta on ühtlasi kokku köidetud põhilehega. Võib ju aru saada, et samuti Sirbi vahel olnud Diplomaatia on eraldi seepärast, et see on lausa eraldi tellitavgi ja algusest peale eraldi seisnud, aga ka Keele Infoleht on ju omaette leheküljenummerdusega ja puha, nii et isegi eraldi tellitamatusest hoolimata igas mõttes omaette hoidev ja olev väljaanne. Mis mulle vähemalt tähendas seda, et pidi taas hakkama klambreid algul lahti ja siis jälle kokku murdma, et see lisaleht vahelt kätte saada ja omaette asetada (sest erinevalt põhilehest neid ma säilitan). (Ahjah, klammerdus on väga hea, oli juba eelmiselgi numbril, mille eest tuleb samuti kiidusõnu jagada.)
Sisu poole pealt avas lehe mu jaoks Raagma Garri pikem lugu "linnriigistuvast" Eestist. Ehk lahtiseletatult tema meelest rahvuskehandile ohtlikust elanikkonna koondumisest Tallinnasse, vähemalt määral ka Tartusse. Mõneti küll tundub, et see võitlus on nii Eestis kui ka mujal juba lootusetult ammu maha peetud ning urbaniseerumine ja metropoliseerumine igati pöördumatud, pigem kiirenevadki. Kuigi, nagu ta ka ise osutab, on täiesti olemas vastupidine tendents, olgu valglinnastumise või päris maale-tagasi-liikumise kujul. Nii et kas see oht nüüd nii suur on, kui autor üritab näidata, aga mõttekoht on siin kindlasti.
Sellest palju huvitavam oli juba ajaloole pühendatud kaks-ja-pisut-enam-lehekülg, mille teemaks oli parun Maydelli ajalooliste piltide publikatsioon ja samateemaline näitus. Ehkki interjueerija üritas vestlusringi osalisi ja ühtlasi pulbikatsiooni ja näitusega seotud isikuid igati provotseerida samale debatirajale, mis aasta algupoolel Eesti keskaja akadeemilise käsitluse ümber puhkes, nad siiski väga liimile ei läinud ja pigem koondasid tähelepanu ikka teemale endale, see tähendab ajalooalastele piltidele ja eriti Maydellile. Ma ei ole pikka aega põhjalikult õpikuid sirvinud, sestap oli mõneti üllatav teada saada, et neid illustreeritakse tänini sageli üsna vana pildimaterjaliga, mille vastavus tänapäeva ajalooteadmistega on tihti tagasihoidlikult öeldes tagasihoidlik. Ehk nagu ütleb üks vestlusringi osaline Kreemi Tiina-Mall: "Illustreerida XIX sajandi ajalomaaliga mõne keskaegse ajaloosündmuse kirjeldust on sõna otseses mõttes ohtlik, sest pilt räägib rohkem omaenda loomisajast kui kujutatavast sündmusest." Ja lisaks oli selles loos veel üks mõte, mis mul endal on samuti ammust ajast peas keerelnud, eriti tänapäevase meedia kohta, kus pildilise teabe osakaal aina ja aina suureneb, aga sõnastatud paremini, kui mina eales oskaksin:
Pilt ütleb küll rohkem kui tuhat sõna, aga ometi jääb midagi puudu. Ka keskaegsete altarite pildid pidi jutlustaja ära seletama, lugusid piltide taga pidi teadma. Kui sõnaline kontekst ära kukub, on ka pilte järjest raskem mõista
Kirjanduskülgedel oli Liivaku Lembit kirjutanud pikalt Ballardi mõne aja eest eesti keeles ilmunud romaanist "Crash" ja kirjanikust ning igasugu muudest asjadest laiemaltki. Selle viimase tõttu oligi erakordselt huvitav lugeda põgusat ülevaadet skandaale tekitanud kirjandusest läbi ajaloo. "Crash" on muidugi ka ise nii skandaalne teos, et sellest võinuks kirjutada pikemaltki (seda enam, et kardetavasti on see paljudele pigem teada ja tuntud hoopis filmi vahendusel, aga nii põhjaliku konteksti andmise eest tuleb autorit ainult tänada, see oli tõeliselt hariv.
Kirjanduskülgedelt tasub veel ära märkida Märka Veiko kirjutis Kunnuse Mihkli esseekogu kohta, kirjutatud talle omases lopsakas stiilis, aga siiski piisavalt hästi, ja kuigi ma ise luulesõber ei ole, siis ka Meieli Kaupo lugu paarist luuleraamatust, millest ühe autor on mu üpris hea tuttav, kes kirjanikuna esineb Krafinna nime all ja keda autor kõigeti kiidab, mille üle saab vaid rõõmu tunda.
Teaduskülgedel paiskas Varraku Toomas tuld ja tõrva praeguse teadussüsteemi pihta, mis tema hinnangul jagavat liiga kergelt doktorikraade: see peaks olema tunnustus ülimate saavutuste eest, on aga praegu sageli vaid lihtsalt järgmine aste noviitsist elik magistrist ja pealegi sageli veel Varrakule eriti ebasümpaatsete poliitikute pooleldi päästerõngas juhuks, kui nad peaksid poliitikast tagasi tõmbuma, olgu vabatahtlikult või mitte. Mulle tundus see pisut elitaarse suhtumisena, aga oma iva tal kindlasti sees on. Vähemalt selles mõttes kindlasti, et teadusehindajad peaksid olema alati ikka inimesed, kes teavad, mida nad hindavad, mitte ei aja näpuga järge eeskirjaraamatus, et siis otsustada haru või asutuse heakskiitmine või mahategemine selle järgi, kas publikatsioone on üks rohkem või vähem, kas juhendatavaid on just nii palju või nii vähe ja nii edasi (mitte et need poleks samuti vajalikud kriteeriumid, aga formaalsed kriteeriumid on olulised ainult ja ainult siis, kui ka hinnatav asi on formaalne, muidu kaotab see lihtsalt mõtte).
Hektori Andi oli lühidalt, aga siiski enam kui leheküljel (üldse paistab paaris viimases numbris olevat üle lehekülje ulatuvaid artikleid märgatavalt rohkem kui tavaliselt, nähtavasti ei ole ei autorid ega tegijadki veel hästi harjunud selle väiksema formaadiga ja arvestavad ikka veel "suure" lehekülje mõõtu lugude tähemärkide arvuga) kokku võtnud füüsika, eriti selle "fundamentaalse" osa tänapäevaprobleemid esijoones pärast viimaste aastate suurt läbimurret, Higgsi bosoni (peaaegu kindlat) avastamist. Ning leidnud, et probleeme on õieti päris palju, kuigi ta ei riskinud ennustada, kas see tähendab seda, et on lootust leida siiski mingeid kompromisse teadaolevate faktide ja teooriate vahel või võib ees oodata põhjalikum, paradigmaatiline murrang füüsikalises maailmamõistmises üldse. Mõnusas toonis kirjutatud loos jäi eriliselt silma ja tõi muheluse näole üks lauseke, mis olgu ka siin osutatud:
On hästi teada, et revolutsiooni ajal hakkab aspiriini müük kiratsema, sest pohmelust ja peavalu hakatakse ravima giljotiiniga.
Lõpuloona oli mulle väga põnev lugeda millestki, mis viimastel päevadel sotsiaal- ja muus meedias kriitilisel toonil esile kerkinud, aga mille kohta mul mingeid teadmisi polnud, nimelt Toompea lossi Valge saali uksepealsetest rahvusromantilistest maalidest. Kalmu Mart oli põhjalikult (või vähemalt nii põhjalikult kui ajalaheartikli maht seda lubab) kokku võtnud nii saali kui ka maalide problemaatika ja teinud seda õnneks igati apoliitiliselt.
Keele Infolehe põhimaht oli pühendatud nähtusele, mille kohta kasutatakse sõnapaari "selge keel", aga mille kohta võiks ka öelda "normaalne" või "arusaadav" keel (avalugu ja vestlusring). Ma leidsin sealt endale ka uue mõiste (vähemalt ei tule meelde, et oleksin seda varem kohanud: arekeel, mis lahtiseletatult tähendab "lihtsustatud ja erivajadustega või keelt alles õppivate inimeste jaoks kohandatud keelekasutus". Selge keel on mõistagi midagi muud: põhimõtteliselt ikka seesama tavaline keel, aga võimalust mööda vabastatud eelkõige keelelistest keerutustest, millega eriliselt hiilgab bürokraatiakeel, aga teataval määral ka õiguskeel. Nii jäi vähemalt neist lugudest mulje, aga ma võin omalt poolt öelda, et ka näituseks teaduses esineb sageli mõttetut ja tarbetut keerutamist, mis jätab isegi siis, kui tegelikult on käsitletav teema huvitav ja sisaldab tõesti väärtuslikku materjali, paraku mulje, nagu oleks autor mõni kehkenpüks, kes püüab asjast, millest ta suurt midagi ei tea, kirjutada nii, et jääks mulje, nagu ta teaks. (Ja kui eriti vastik on selliseid asju veel tõlkida!)
Sümpaatne oli intervjuu teeneka eesti keelemehe Raagi Raimoga, kelle Keeleteogi preemiale kandideerinud raamat "Talurahva keelest riigikeeleks" (mis paraku intervjuu sissejuhatuses oli ekslikult saanud kuju "Talupojakeelest riigikeeleni") ka mul lugemist ootavate raamatute virnas seisab. Mulle oli üllatuseks, et Raag on olnud ka uute sõnade väljamõtleja või vähemalt väljapakkuja. Ja veel võis sealt teada saada, et ta "kõpitseb" ulatusliku eesti-rootsi sõnaraamatu kallal, mis kahtlemata oleks tema Rootsi tausta arvestades tänuväärne panus sõnaraamatute sekka, sest suur rootsi-eesti sõnaraamat on juba olemas, aga vastupidisega on lood nigelamad (neid küll on, aga mitte hirmus mahukaid: 40 000-sõnaline on olemas, 100 000-sõnalist veel paraku mitte).
Rannuti Mart oli taas pikalt-laialt ette võtnud oma lemmikteema lõimumise ja samamoodi taas teinud põhjalikult maatasa enam-vähem kõik, mis selles vallas seni tehtud on. Selles mõttes oli seda lausa igav lugeda, korduvaid mõtteid oli palju, aga nojah, ma päris usun, et kui mitte täies mahus, siis vähemalt osaliselt on tal ka õigus (isegi kui lõimumine praktikas toimub nagunii täiesti paratamatult, võiks kindlasti see käia tõhusamalt ja läbimõeldumalt, olgu siis nii nagu soovib Rannut või kuidagi teisiti). Mõned tema süüdistused tundusid üpris tõsised, eks näib, kas need saavad ka suuremat kõlapinda: sest kui raha on kulutatud nii mõttetult, nagu Rannuti esitatust mulje jääb, on see lausa riigikontrolli teema juba.
Langemetsa Margit oli andnud lühikese ülevaate lähiajal EKI tubli töö tulemusel ilmuvatest sõnaraamatutest, mille seas tähtsaimal kohal on kindlasti nagu eelmises, nii ka selles Sirbis omaette reklaamina ettetellitav õigekeelsussõnaraamat. Aga selgus, et selle kõrval näeb ilmavalgust ka vadja keele sõnaraamat, nüüd juba seitsme asemel ühes (1800-leheküljelises!) köites ja omajagu täiendatuna. On äraütlemata hea, et liivlaste kõrval lähima sugurahva keel on nii monumentaalselt kirja pandud - seda enam, et keel ise on ju sisuliselt juba välja surnud, paraku (kahe aasta eest olla vadja keele kõnelejaid olnud veel pelgalt seitse, kirjutati samuti Sirbis, ja mul on tunne, et ma olen lugenud, et vahepealsetel aastatel olla vähemalt üks neist veel ära surnud).
Ja viimasena, ikka vastu tulles Emakeele Seltsi ammusele palvele, olgu ka siin ära mainitud, et Keele Infolehes ilmusid järjekordse keeleviktoriini küsimused, mis seekord puudutavad todasama "selget keelt" ja nõuavad täpse vastuse teadmise asemel pigem loovat mõtlemist.
Loetud: Sirp, 20.09.2013
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: J. Quinault. Küberturvalisuse tagamise Briti mudel (Diplomaatia 9/2013)
20.9.13
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev ja endiselt kahtlasevõitu tervislikus olukorras. Muidu rien.
Loetud: Horisont 5/2013
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3)
Loetud: Horisont 5/2013
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3)
19.9.13
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, millest võttis kopsaka tüki üks mitmeosaline väljaskäik. Selle esimene etapp viis mind lähedalasuvasse hüpersugermegagigakaubanduskeskusse, kus mind ootas ees raamatupakike, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:
Samuses hüpersupermegagigakaubanduskeskuses tabas mind ka üllatus, kui selgus, et ema on samuti samal ajal sinna oma jalad seadnud. Saimegi kokku ja natuke vaatasime ringi, mille käigus jõudis mu kätte veel kaks raamatut, mida aga siinkohal ei saa täpsustada, sest need on mõeldud sünnipäevakingiks ja järelikult avalikustuvad alles sünnipäeval. Siiski õnnestus ka ema ühes tähtsas asjas aidata, mis tegi rõõmu nii talle kui mulle (jäägu seegi siin täpsustamata, milline see asi oli, mis avitamist vajas).
Seejärel oli mul iseenesest kavas astuda läbi kirjanike majast, aga natuke ringitammumist ja vihastamist kampaania "Tallinn ehitab" (mis on kindlasti tuntud ka nime all "Meil on varsti valimised") peale jäi mulje, et selle juurde enam kuidagi ei pääse, vähemalt musugune külaline. Nojah, eks tuleb leida parem aeg ja võimalus.
Aga nagu öeldakse teleturureklaamides, polnud seegi veel kõik. Nimelt seisis mul veel ees kohtumine Vello Vikerkaarega isiklikult (jah, võin uhkust tunda, et ma olen temaga nüüd juba kaks korda kokku puutunud!), kes lahke südamega oli nõus mulle annetama veel mõned eksemplarid oma äsja ilmunud raamatust "Tantramees ja teised lood". Mille üle oli mul mõistagi äraütlemata hea meel.
Loetud: Imeline Ajalugu 9/2013
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), jalgpalli meistrite liiga: Barcelona-Ajax (TV6)
- K. Dean. Kagu-Aasia: riigid, rahvad ja ühiskonnad
- N. Stone. Teine maailmasõda. Lühike ajalugu
- K. Peerna, K. Kaldjärv, M. Laan, T. Lõbus, C. Rubio. Eesti-hispaania sõnaraamat
Samuses hüpersupermegagigakaubanduskeskuses tabas mind ka üllatus, kui selgus, et ema on samuti samal ajal sinna oma jalad seadnud. Saimegi kokku ja natuke vaatasime ringi, mille käigus jõudis mu kätte veel kaks raamatut, mida aga siinkohal ei saa täpsustada, sest need on mõeldud sünnipäevakingiks ja järelikult avalikustuvad alles sünnipäeval. Siiski õnnestus ka ema ühes tähtsas asjas aidata, mis tegi rõõmu nii talle kui mulle (jäägu seegi siin täpsustamata, milline see asi oli, mis avitamist vajas).
Seejärel oli mul iseenesest kavas astuda läbi kirjanike majast, aga natuke ringitammumist ja vihastamist kampaania "Tallinn ehitab" (mis on kindlasti tuntud ka nime all "Meil on varsti valimised") peale jäi mulje, et selle juurde enam kuidagi ei pääse, vähemalt musugune külaline. Nojah, eks tuleb leida parem aeg ja võimalus.
Aga nagu öeldakse teleturureklaamides, polnud seegi veel kõik. Nimelt seisis mul veel ees kohtumine Vello Vikerkaarega isiklikult (jah, võin uhkust tunda, et ma olen temaga nüüd juba kaks korda kokku puutunud!), kes lahke südamega oli nõus mulle annetama veel mõned eksemplarid oma äsja ilmunud raamatust "Tantramees ja teised lood". Mille üle oli mul mõistagi äraütlemata hea meel.
Loetud: Imeline Ajalugu 9/2013
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), jalgpalli meistrite liiga: Barcelona-Ajax (TV6)
18.9.13
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, mille sisse mahtus taas kord ema külastamine. Seekord tähendas see lisaks tavapärasele kopsakale kõhutäiele ka erilist naudingut, alles äsja nopitud ploomidest valminud hõrgu mahla maitsmist ja ääretust mõnust suisa ägisemist.
Täna võis lugeda, et kevadised riigieksamid ajaloo vallas olid Eesti kokkuvõttes kõige paremini läinud mu keskkoolil, mis nüüd kannab nime Karlova gümnaasium. Oli kohutavalt hea meel tõdeda, et aastatega ei ole ajalooõpetuse tase seal järelikult sugugi langenud, vaid on endiselt kõrgel tasemel - isegi kui toona oli see kogu Eestis üks kahest koolist, kus oli ajaloo süvaõpe, ja praegu on selliseid, kus "ajaloomoodul" olemas, mu meelest üsna mitmeid. Seda kurvem on, et see keskkool/gümnaasium elab oma viimast aastat: juba järgmisest sügisest jääb alles vaid põhikool. Mis ühtlasi tähendab ka seda, et kui isegi lauluharidus, mis samuti selle kooli trumpala olnud, võib seal isegi säilida, siis süvendatud ajalooõpe, mis ju peamiselt ikkagi gümnaasiumiastme asi, kaob mõistagi täielikult ja põhjalikult. Miskipärast ma pisut kahtlen, et need ainsad Tartu gümnaasiumid, mis veel alles jäävad (Treffner, Härma, Poska, Tamme või ka Descartes'i, Kivilinna või Kommertsgümnaasium), kuidagi suudavad ajalooõppe lippu nii kõrgel kanda: neil pole ju hästi sellist traditsiooni (põhiliselt on kõik humanitaaria alal keele või kirjanduse kallakuga koolid olnud) ja isegi kui Karlova õpetajad peaksid osaliselt neisse üle kanduma, siis on see ikkagi otsekui tühja koha pealt (taas)alustamine. Aga eks ta ole, küllap ongi ajaloolasi liiga palju ...
Loetud: Imeline Ajalugu 9/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), jalgpalli Meistrite liiga: Müncheni Bayern - TsSKA (TV6)
Täna võis lugeda, et kevadised riigieksamid ajaloo vallas olid Eesti kokkuvõttes kõige paremini läinud mu keskkoolil, mis nüüd kannab nime Karlova gümnaasium. Oli kohutavalt hea meel tõdeda, et aastatega ei ole ajalooõpetuse tase seal järelikult sugugi langenud, vaid on endiselt kõrgel tasemel - isegi kui toona oli see kogu Eestis üks kahest koolist, kus oli ajaloo süvaõpe, ja praegu on selliseid, kus "ajaloomoodul" olemas, mu meelest üsna mitmeid. Seda kurvem on, et see keskkool/gümnaasium elab oma viimast aastat: juba järgmisest sügisest jääb alles vaid põhikool. Mis ühtlasi tähendab ka seda, et kui isegi lauluharidus, mis samuti selle kooli trumpala olnud, võib seal isegi säilida, siis süvendatud ajalooõpe, mis ju peamiselt ikkagi gümnaasiumiastme asi, kaob mõistagi täielikult ja põhjalikult. Miskipärast ma pisut kahtlen, et need ainsad Tartu gümnaasiumid, mis veel alles jäävad (Treffner, Härma, Poska, Tamme või ka Descartes'i, Kivilinna või Kommertsgümnaasium), kuidagi suudavad ajalooõppe lippu nii kõrgel kanda: neil pole ju hästi sellist traditsiooni (põhiliselt on kõik humanitaaria alal keele või kirjanduse kallakuga koolid olnud) ja isegi kui Karlova õpetajad peaksid osaliselt neisse üle kanduma, siis on see ikkagi otsekui tühja koha pealt (taas)alustamine. Aga eks ta ole, küllap ongi ajaloolasi liiga palju ...
Loetud: Imeline Ajalugu 9/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), jalgpalli Meistrite liiga: Müncheni Bayern - TsSKA (TV6)
17.9.13
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Akadeemia 9/2013
Vaadatud: Välisilm (ETV), Haven (Yle2)
Ilmunud tõlked: Martin Hesse: viis aastat kriisist - pangarindel muutusteta (Postimees, 16.09.2013)
Loetud: Akadeemia 9/2013
Vaadatud: Välisilm (ETV), Haven (Yle2)
Ilmunud tõlked: Martin Hesse: viis aastat kriisist - pangarindel muutusteta (Postimees, 16.09.2013)
16.9.13
Mageia 4 Alpha 2 väljas
Taas paraku poolteist nädalat hiljem, aga siiski lõpuks sain mahti kirjutada pisut seekord natuke isegi haruldaselt täiesti õigeaegselt ilmunud tulevase Mageia 4 teisest alfaväljalaskest.
Kui päris aus olla, siis võrreldes esimese alfaväljalaskega ei olegi õieti midagi rohkem öelda. Nagu ikka, ei ole välimuselt alfaväljaanded märkimisväärselt erinevad viimasest stabiilsest väljaslaskest (Mageia 3). Nii-ütelda kapoti all on muidugi muutusi olnud, aga need on pigem sellised, mis muudavad kõike küll kas kiiremaks või mugavamaks või tõhusamaks või üldse paremaks, aga jäävad ometi isegi kogenuma kasutaja silme eest varjule. Nii palju on siiski uut, et kui esimene alfaväljalase ilmuski vaid Live DVDna, siis teine alfaväljalase on saadaval nii Live- kui ka paigaldusversioonis.
Sestap olgu vaid loetletud olulisema tarkvara uued versiooni ja lisatud üks hoiatus teadaoleva vea kohta:
- kernel 3.10.10
- KDE 4.11
- GNOME 3.9.11
Hoiatus käib aga selle kohta, et paigaldamise korral tasuks vältida selle lõpu eel pakutavat võimalust alla laadida uuendusi. Nagu ka teadaolevate vigade lehekülg mainib, on see võimalus praegu katki ja kui nõustuda pakkumisega, võibki jääda ootama, ilma et midagi juhtuks (ka isiklikult järele proovitud, täpselt nii ongi). Paigaldamise järel saab need uuendused ilma probleemideta paigaldada.
Väljalasketeade
Väljalaskemärkmed
Teadaolevad vead
Allalaadimine
Pühabased mõtted
Küllaltki tavaline tööpäev, mille sisse jäi aga ka kaks õnnestavat sündmust. Esimene neist oli traditsiooniline ema külastamine, mis otse loomulikult tähendas kopsakat kõhutäit - jälle hakklihakaste, oo maitseelamus! - ja mõistagi ka tublit peatäit, seda viimast siis muidugi ristsõnade kujul.
Mis oli kõik hirmus tore, nagu ikka, aga ei kaalunud üles teist päevasündmust. Nimelt oli ühes "sotsiaalses" rühmituses, millesse ma kuulun, ühel liikmel tekkinud tüdimus ja mure oma ülirohkete ploomidega tegelemisest ja ta tegi ettepaneku soovijatel läbi astuda ning tema ränka vaeva mõnevõrra vähendada. Mille peale tekkiski löögirühm, kes õhtupoolikul justkui rohutirtsude parv ploomipuude alt ja pealt ja kõrvalt läbi tiirutas. Ma vist hiljutises Kungla ülevaates ploomidest ei rääkinudki. Jah, ka Kunglas kasvab ploome, aga sel aastal juhtus nii, et kuigi vend, kes elab ju palju lähemal, võiks lausa öelda, et naabruskonnas, neist pisut osa sai ja mõned ema kaudu isegi minuni jõudsid, siis enamik rändas nähtavasti kohalike aiasaaduste armastajate tasku ja suhu. Eks ta ole, külaelu värk: kui ise kogu aeg kohal ei ole, siis ega loodus tühja kohta ju salli ... Igatahes oli tänaõhtune saak hirmus hea täiendus musugusele ploomilembile. Loodetavasti jäi ka ploomipuude perenaine rahule, et oma koormat vähendada sai. Mulle muidugi pakkus lisalõbu taas võimalus pisut puude otsas turnida, et ploomikesi õrnalt maapinna poole suunata, kus neid innukad korjajakäed juba ees ootasid.
Eks need ploomid tuleb ema kätte toimetada, sest ma küll kunagi proovisin AD&D parima täringuga, tolle kahekümnetahulisega, endale vajaliku proficiency välja veeretada, aga ainuke, mis marjade ja viljade puhul välja tuli, oli nende suust sisseajamine, muulaadse töötlemisega midagi õnneks ei läinud. Aga kõigepealt võib mõistagi nautida siis seda mulle omast töötlemisoskust, pikalt ja põhjalikult :-)
Sellega veel päeva üllatused ei piirdunud. Üks "tirtsudest" oli mingil põhjusel otsustanud teistele, kes vähegi ette sattusid, jagada seenesuppi. Mu koju jõuab sellist nähtust nagu supp imeharva (mul on ju lapsepõlvest peale supi suhtes kerge eelarvamus, umbes seisukoht, et toit peab olema ikka tõsiselt tahke ja lihane ja et kuuma vett, milles midagi sees lürbib, pole ju mõtet niisama sisse ajada), aga tuleb tunnistada, et see seenesupp oli küll hea, selline mõnus vürtsikas ja täitsa korraliku "tahkusega".
Loetud. Akadeemia 9/2013
Vaadatud: Ich bin Nummer Vier (Pro7), Screamers: The Hunting (Pro7)
Mis oli kõik hirmus tore, nagu ikka, aga ei kaalunud üles teist päevasündmust. Nimelt oli ühes "sotsiaalses" rühmituses, millesse ma kuulun, ühel liikmel tekkinud tüdimus ja mure oma ülirohkete ploomidega tegelemisest ja ta tegi ettepaneku soovijatel läbi astuda ning tema ränka vaeva mõnevõrra vähendada. Mille peale tekkiski löögirühm, kes õhtupoolikul justkui rohutirtsude parv ploomipuude alt ja pealt ja kõrvalt läbi tiirutas. Ma vist hiljutises Kungla ülevaates ploomidest ei rääkinudki. Jah, ka Kunglas kasvab ploome, aga sel aastal juhtus nii, et kuigi vend, kes elab ju palju lähemal, võiks lausa öelda, et naabruskonnas, neist pisut osa sai ja mõned ema kaudu isegi minuni jõudsid, siis enamik rändas nähtavasti kohalike aiasaaduste armastajate tasku ja suhu. Eks ta ole, külaelu värk: kui ise kogu aeg kohal ei ole, siis ega loodus tühja kohta ju salli ... Igatahes oli tänaõhtune saak hirmus hea täiendus musugusele ploomilembile. Loodetavasti jäi ka ploomipuude perenaine rahule, et oma koormat vähendada sai. Mulle muidugi pakkus lisalõbu taas võimalus pisut puude otsas turnida, et ploomikesi õrnalt maapinna poole suunata, kus neid innukad korjajakäed juba ees ootasid.
Eks need ploomid tuleb ema kätte toimetada, sest ma küll kunagi proovisin AD&D parima täringuga, tolle kahekümnetahulisega, endale vajaliku proficiency välja veeretada, aga ainuke, mis marjade ja viljade puhul välja tuli, oli nende suust sisseajamine, muulaadse töötlemisega midagi õnneks ei läinud. Aga kõigepealt võib mõistagi nautida siis seda mulle omast töötlemisoskust, pikalt ja põhjalikult :-)
Sellega veel päeva üllatused ei piirdunud. Üks "tirtsudest" oli mingil põhjusel otsustanud teistele, kes vähegi ette sattusid, jagada seenesuppi. Mu koju jõuab sellist nähtust nagu supp imeharva (mul on ju lapsepõlvest peale supi suhtes kerge eelarvamus, umbes seisukoht, et toit peab olema ikka tõsiselt tahke ja lihane ja et kuuma vett, milles midagi sees lürbib, pole ju mõtet niisama sisse ajada), aga tuleb tunnistada, et see seenesupp oli küll hea, selline mõnus vürtsikas ja täitsa korraliku "tahkusega".
Loetud. Akadeemia 9/2013
Vaadatud: Ich bin Nummer Vier (Pro7), Screamers: The Hunting (Pro7)
15.9.13
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse lõi kopsaka augu ühe artikli tõlkimine Diplomaatia hüvanguks. Muidu rien.
Loetud: Akadeemia 9/2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Infonet-Kuressaare (TV6), Aikamatkustus FAQ (Yle2)
Loetud: Akadeemia 9/2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Infonet-Kuressaare (TV6), Aikamatkustus FAQ (Yle2)
14.9.13
Reedesed mõtted
Osaliselt tavaline tööpäev, mille esimene ots läks küll Kunglast tagasisõidu ja seejärel juba äraoleku ajal toimunu tuvastamise peale. (Tõsi, vastne nutitelefon osutus ka Kunglas täiesti kenaks abivahendiks, aga jah, ma olen ikka kindlalt seda meelt, et telefon kui selline võib olla küll hädapärast vahend, millega maailmast aimu saada, aga vahend, millega maailmaga muul moel kui kõnega suhelda ei ole see mitte - ja paraku ei kuulu eesti keel nende keelte hulka (veel), milles kõnetuvastus ja muud asjad nii heal järjel oleksid, et võiks puhtalt kõneldes suhelda ka muul moel kui helistades).
Tänase Sirbi puhul ma pisut kõhklesin, kas öelda midagi ka selle uue kujunduse kohta, aga siis leidsin, et üht-teist mul ikka öelda on, nii et olgu see siis öeldud. Üks asi meeldis mulle kohe väga: see, et nüüd on Sirp kenasti klammerdatud. Sedasi on lehte kohe palju parem käes hoida ja puha, ei kipu laiali lagunema ega midagi. Et formaat väiksemaks läks, ei ole nii meeldiv, kuigi mul erilist eelistust suuruse osas üldiselt pole. Seda kompenseerib küll teataval määral paksenemine, aga kui arvestada, et ühtlasi on kasutusele võetud uus kirjatüüp, mis on märksa õhulisem (nagu mu meelest ka küljendus tervikuna) ja pildilise komponendi osakaal on mu meelest omajagu suurenenud, siis ma ei oleks väga kindel, kas tekstimaht on ikka samaks jäänud või isegi vähenenud. See viimane - et pildilise komponendi osakaal on suurenenud ja et need on nüüd ka värvilised - on minu silmis üldiselt negatiivne: liiga palju kiputakse teksti lõhkuma. See tundub olevat mingi üldine haigus, mida päevalehtede juures on ammugi märgata. Põhjendatakse seda tavaliselt sellega, et lugejad olevat muutunud ja tahtvat lühemalt ja kompaktsemalt teksti haarata, aga mul on tugev kahtlus, et pigem on asi vastupidi: keegi ei viitsi või lausa ei suuda enam vähegi pikemat mõtestatud teksti kirjutada ja siis surutakse lugejale ka peale miskite üksikute (lühikesteks) lõikudeks vormistatud mõteräbalate ja -kribalate kompott peale. Aga õnneks on Sirp esialgu veel selle lõhustumise ja mõttepisenemise tee hakul, nii et kõige hullem see ka veel välja ei paista.
Sisu poolest polnud suurt vahet märgata: nagu ikka, oli teatav hulk loetavaid lugusid ja terve hulk neid, mis mind ei köida (küll aga võivad mõistagi köita jälle teisi). Näituseks Hennoste Tiidu üle kahe lehekülje ulatuv mõtisklus Pruuli Tiidu EÜE-raamatust, mis andis sellest päris korraliku ülevaate ka neile, kes seda pole lugenud või ei kavatsegi lugeda, aga esitas ka mõningaid huvitavaid temaatilisi uitmõtteid, näiteks Eesti sõjajärgse ajaloo (kultuurilooline) periodiseerimine või maleva ja dadaismi seose väljakäimine.
Tavaliselt libisen ma rubriigist "Post-sõnastik" pärast esimese lõigu silmamist kiiresti üle, sest seal on enamasti juttu mingitest asjadest, mille mõistmine valmistab mulle pigem raskusi ja mida ma ei oska ka parima tahtmise juures endale kuidagi vajalikuks pidada, aga seekord jäi pilk Kraavi Janeki jutul loeteludest ja nimekirjadest siiski pidama. Küllap eelkõige seepärast, et mu huvide tõttu on igasugu loetelud ja nimekirjad mul sageli silme ees ja mõned osalisemalt või täielisemalt isegi peas: (eriti varane) keskaeg, valitsejate loetelud, mälumäng, jah, lõppeks isegi õigekeelsussõnaraamat ja võõrsõnade leksikon ja entsüklopeediad, mida ma loen sama suure või tihti suuremagi naudinguga kui ilukirjandust, ju lausa kubisevad kõikvõimalikest loeteludest. Siin oli küll räägitud rohkem loetelude kasutamisest (ilu)kirjandusliku võttena, aga selleski oli täiesti oma uba olemas: nii ilukirjanduses esinevad kui muud nimekirjad ja loetelud kajastavad ja peegeldavad tahes-tahtmata oma aega, olgu otsesemalt (praktilised loetelud) või kaudsemalt, ajale omaste mõttemallide ja kujundite kaudu (esteetilised loetelud). Või õieti on küll sageli raske neil isegi niimoodi vahet teha, nagu artiklis osutatud Eco seda tegi: ka puhtpraktilised nimekirjad, nagu ta oma keskajahuvist hästi teadma peaks, ei pruugi olla sugugi "lõplikud" - sageli on lausa märgilise tähtsusega see, mida neis nimekirjades ei ole, mis on sealt "esteetilistel" (või ka muudel) kaalutlustel välja jäetud; ja vastupidi, kujundina kasutatud loetelud võivad anda väga praktilisi tulemusi, kas või näiteks arusaama, milliseid värve või lõhnu mingil ajal ja kohas tunnustati või üldse tunti. Nii et huvitav lugemine vähemalt selle poolest, et tekitas hulga teksti endaga õigupoolest vähehaakuvaid mõtteid - mis peaks olema aga hea teksti tunnus :-)
Äärmiselt huvitav lugemine oli Lusmägi Sirje kirjutis nõndanimetatud Metsiku raamatukogust, ühest vanemast maaraamatukogust Eestis üldse (vähemalt eestlaste seas). Ise maaraamatukogus üles kasvanuna, küll täiesti teisel ajal ja mitte enam sellise isetegevusliku, vaid tsentraliseeritud süsteemi raamatukogus, oli ometi huvitav näha, kuidas maaraamatukogud on vist küll läbi aja ometi olnud ikka üsna ühesugused nii oma komplekteerimise kui kõige muu poolest, olgu siis riigikord ja olud millised tahes. Kui üldse, siis on ehk eripära toonase ja tänase vahel see, et praegu vaevalt leidub isegi linnaraamatukogudes (kui tegu ei ole just rahvusraamatukogu või mõne muu staatuselt enam-vähem võrdsega) näituseks 1950.-1960. aastate raamatuid, toona aga ei olnud kuus-seitsekümmend aastat vana raamat sugugi nii haruldane nähtus. Aga eks see ole üldise "aja kiirenemise" kaasnähtus, mille üle ei saa ei kahjatseda ega rõõmu tunda, see lihtsalt on nii.
Huvitavat pakkus ka pikem intervjuu Eesti esimese kloonlehma ühe "looja" Kõksi Suleviga. Näiteks võis sealt teada saada, et lehm, aga mitte kits või lammas, klooniti seepärast, et Eestis lihtsalt kitsi eriti pole :-) Põnev oli ka mõttearendus nõndanimetatud rämps-DNA teemal - mida on mõnelgi korral võrreldud füüsikute-astronoomide tumeainega: teada on, et ta on olemas (või noh, ollakse kindlad, et pigem ta on kui et pole), aga mis ta on ja miks ta on ja mida teeb või ei tee, on teadmata. Ja nagu tumeaine uurimisega, õigemini katsetega seda uurida, ei ole ka rämps-DNA uurimine märkimisväärselt edenenud, kui välja jätta ehk tõik, et nüüdseks ollakse suhteliselt kindlad, et seda on palju ...
Ajalooharidusega inimesemel oli mõistagi kena lugemine Velmeti Aro sulest mõne aja eest ilmunud tõlkelise Tallinna ajaloo kohta. Pisut ehk üllatas, et teose puhul, mis on esijoones kirjutatud Saksa turule, heidetakse jätkuvalt ette "liigset" konteksti: jah, muidugi on Eesti lugejale suur osa sellest koolipingist teada (loodetavasti - ega see ajalooalaste teadmiste omandamine kardetavasti nüüd nii kõrge ka ei ole ja raamatut pealkirjaga "Tallinna ajalugu" ostavad ja loevad kindlasti paljud nendegi seast, kelle kohta kuidagi ajaloolane ütelda ei saa) ja võib-olla oleks võinud eesti tõlke puhul seda tõsiselt mugandada, aga siis poleks see ilmselt enam see teos - kui praegu võib sellest asjatundmatu lugeja saada nii konteksti kui sisu ja asjatundlikum lisaks veel aimu, milline on see kontekst, kuhu Eesti ajalugu tuleks asetada, kui tahta sellest kas või oma välismaisele tuttavale rääkida, st milliseid asju isegi juba õige lähedasel Saksamaal on vaja eraldi ja pikemalt seletada, siis muganduse puhul langeks viimane ju täiesti ära ja saaks lihtsalt ühe, küll kindlasti viimatise, Nõukogude ajal ilmunud Tallinna ajalooga võrreldes parema, aga siiski kitsalt vaid siinsele "turule" suunatud teose. Mis, nii palju kui mulle seda raamatut lugemata tundub, oleks pigem nuriteene, sest just laiem kontekst, seoste loomine ja muu selline, mis tänapäeva ajalooteadust nii väga iseloomustab, ongi ehk selle peamine tugev külg.
Viimase numbri muinsuskaitseteema jätkuna olid oma küllaltki kurba lugu pajatama hakanud muinsuskaitsealuse Hinni talu (Liivimaa vanim rehetalu) vana- ja noorperemees, kelle jutust joonistus välja sugugi mitte nii lohutav pilt, nagu püüdsid eelmises Sirbis jätta muinsuskaitseametnikud. Aga noh, see teema on nii keeruline, et siin võib vaid soovitada neid lugusid lugeda ja ise mõelda, igasugune avaliku seisukoha võtmine oleks vaat et tuleohtlik (ja ega mul neid teadmisi nii põhjalikke ka selles vallas ei ole, et seda üldse võtta).
Viimaselt leheküljelt võis lugeda aga intervjuud uue kujundusega Sirbile uudse fondi Aleksei loonud tähedisaineri (ah, kui tore sõna, mulle kohe väga meeldib :-) ) Kooviti Antoniga. Huvitava loo peale, kus oli mitmeid kentsakaid seiku kirjatüüpide ja elu seoste kohta (näituseks kuulutus Berliini lehes üürilise otsimiseks, milles sooviti isikut, kes oskaks tüpograafiast vestelda), võib vaid öelda, et mulle see kirjatüüp täitsa meeldib. (Veebis seda peagu kindlasti näha ei ole, küll võib seda uudistada näiteks Kooviti firma Fatype koduleheküljel.)
Ja laastu, aga mitte liistuna võis Sirbist leida ka teadaande, et on alanud uue õigekeelsussõnaraamatu ettetellimine - haruldaselt odava hinnaga tuleb teine, 1200-leheküljelise raamatu tellimishind on kõigest 22 eurot! Olgu siin viidatud ka tellimisvõimalusele Eesti keele sihtasutuse kaudu.
Loetud: Sirp, 13.09.2013
Vaadatud: mitte muhvigi
Tänase Sirbi puhul ma pisut kõhklesin, kas öelda midagi ka selle uue kujunduse kohta, aga siis leidsin, et üht-teist mul ikka öelda on, nii et olgu see siis öeldud. Üks asi meeldis mulle kohe väga: see, et nüüd on Sirp kenasti klammerdatud. Sedasi on lehte kohe palju parem käes hoida ja puha, ei kipu laiali lagunema ega midagi. Et formaat väiksemaks läks, ei ole nii meeldiv, kuigi mul erilist eelistust suuruse osas üldiselt pole. Seda kompenseerib küll teataval määral paksenemine, aga kui arvestada, et ühtlasi on kasutusele võetud uus kirjatüüp, mis on märksa õhulisem (nagu mu meelest ka küljendus tervikuna) ja pildilise komponendi osakaal on mu meelest omajagu suurenenud, siis ma ei oleks väga kindel, kas tekstimaht on ikka samaks jäänud või isegi vähenenud. See viimane - et pildilise komponendi osakaal on suurenenud ja et need on nüüd ka värvilised - on minu silmis üldiselt negatiivne: liiga palju kiputakse teksti lõhkuma. See tundub olevat mingi üldine haigus, mida päevalehtede juures on ammugi märgata. Põhjendatakse seda tavaliselt sellega, et lugejad olevat muutunud ja tahtvat lühemalt ja kompaktsemalt teksti haarata, aga mul on tugev kahtlus, et pigem on asi vastupidi: keegi ei viitsi või lausa ei suuda enam vähegi pikemat mõtestatud teksti kirjutada ja siis surutakse lugejale ka peale miskite üksikute (lühikesteks) lõikudeks vormistatud mõteräbalate ja -kribalate kompott peale. Aga õnneks on Sirp esialgu veel selle lõhustumise ja mõttepisenemise tee hakul, nii et kõige hullem see ka veel välja ei paista.
Sisu poolest polnud suurt vahet märgata: nagu ikka, oli teatav hulk loetavaid lugusid ja terve hulk neid, mis mind ei köida (küll aga võivad mõistagi köita jälle teisi). Näituseks Hennoste Tiidu üle kahe lehekülje ulatuv mõtisklus Pruuli Tiidu EÜE-raamatust, mis andis sellest päris korraliku ülevaate ka neile, kes seda pole lugenud või ei kavatsegi lugeda, aga esitas ka mõningaid huvitavaid temaatilisi uitmõtteid, näiteks Eesti sõjajärgse ajaloo (kultuurilooline) periodiseerimine või maleva ja dadaismi seose väljakäimine.
Tavaliselt libisen ma rubriigist "Post-sõnastik" pärast esimese lõigu silmamist kiiresti üle, sest seal on enamasti juttu mingitest asjadest, mille mõistmine valmistab mulle pigem raskusi ja mida ma ei oska ka parima tahtmise juures endale kuidagi vajalikuks pidada, aga seekord jäi pilk Kraavi Janeki jutul loeteludest ja nimekirjadest siiski pidama. Küllap eelkõige seepärast, et mu huvide tõttu on igasugu loetelud ja nimekirjad mul sageli silme ees ja mõned osalisemalt või täielisemalt isegi peas: (eriti varane) keskaeg, valitsejate loetelud, mälumäng, jah, lõppeks isegi õigekeelsussõnaraamat ja võõrsõnade leksikon ja entsüklopeediad, mida ma loen sama suure või tihti suuremagi naudinguga kui ilukirjandust, ju lausa kubisevad kõikvõimalikest loeteludest. Siin oli küll räägitud rohkem loetelude kasutamisest (ilu)kirjandusliku võttena, aga selleski oli täiesti oma uba olemas: nii ilukirjanduses esinevad kui muud nimekirjad ja loetelud kajastavad ja peegeldavad tahes-tahtmata oma aega, olgu otsesemalt (praktilised loetelud) või kaudsemalt, ajale omaste mõttemallide ja kujundite kaudu (esteetilised loetelud). Või õieti on küll sageli raske neil isegi niimoodi vahet teha, nagu artiklis osutatud Eco seda tegi: ka puhtpraktilised nimekirjad, nagu ta oma keskajahuvist hästi teadma peaks, ei pruugi olla sugugi "lõplikud" - sageli on lausa märgilise tähtsusega see, mida neis nimekirjades ei ole, mis on sealt "esteetilistel" (või ka muudel) kaalutlustel välja jäetud; ja vastupidi, kujundina kasutatud loetelud võivad anda väga praktilisi tulemusi, kas või näiteks arusaama, milliseid värve või lõhnu mingil ajal ja kohas tunnustati või üldse tunti. Nii et huvitav lugemine vähemalt selle poolest, et tekitas hulga teksti endaga õigupoolest vähehaakuvaid mõtteid - mis peaks olema aga hea teksti tunnus :-)
Äärmiselt huvitav lugemine oli Lusmägi Sirje kirjutis nõndanimetatud Metsiku raamatukogust, ühest vanemast maaraamatukogust Eestis üldse (vähemalt eestlaste seas). Ise maaraamatukogus üles kasvanuna, küll täiesti teisel ajal ja mitte enam sellise isetegevusliku, vaid tsentraliseeritud süsteemi raamatukogus, oli ometi huvitav näha, kuidas maaraamatukogud on vist küll läbi aja ometi olnud ikka üsna ühesugused nii oma komplekteerimise kui kõige muu poolest, olgu siis riigikord ja olud millised tahes. Kui üldse, siis on ehk eripära toonase ja tänase vahel see, et praegu vaevalt leidub isegi linnaraamatukogudes (kui tegu ei ole just rahvusraamatukogu või mõne muu staatuselt enam-vähem võrdsega) näituseks 1950.-1960. aastate raamatuid, toona aga ei olnud kuus-seitsekümmend aastat vana raamat sugugi nii haruldane nähtus. Aga eks see ole üldise "aja kiirenemise" kaasnähtus, mille üle ei saa ei kahjatseda ega rõõmu tunda, see lihtsalt on nii.
Huvitavat pakkus ka pikem intervjuu Eesti esimese kloonlehma ühe "looja" Kõksi Suleviga. Näiteks võis sealt teada saada, et lehm, aga mitte kits või lammas, klooniti seepärast, et Eestis lihtsalt kitsi eriti pole :-) Põnev oli ka mõttearendus nõndanimetatud rämps-DNA teemal - mida on mõnelgi korral võrreldud füüsikute-astronoomide tumeainega: teada on, et ta on olemas (või noh, ollakse kindlad, et pigem ta on kui et pole), aga mis ta on ja miks ta on ja mida teeb või ei tee, on teadmata. Ja nagu tumeaine uurimisega, õigemini katsetega seda uurida, ei ole ka rämps-DNA uurimine märkimisväärselt edenenud, kui välja jätta ehk tõik, et nüüdseks ollakse suhteliselt kindlad, et seda on palju ...
Ajalooharidusega inimesemel oli mõistagi kena lugemine Velmeti Aro sulest mõne aja eest ilmunud tõlkelise Tallinna ajaloo kohta. Pisut ehk üllatas, et teose puhul, mis on esijoones kirjutatud Saksa turule, heidetakse jätkuvalt ette "liigset" konteksti: jah, muidugi on Eesti lugejale suur osa sellest koolipingist teada (loodetavasti - ega see ajalooalaste teadmiste omandamine kardetavasti nüüd nii kõrge ka ei ole ja raamatut pealkirjaga "Tallinna ajalugu" ostavad ja loevad kindlasti paljud nendegi seast, kelle kohta kuidagi ajaloolane ütelda ei saa) ja võib-olla oleks võinud eesti tõlke puhul seda tõsiselt mugandada, aga siis poleks see ilmselt enam see teos - kui praegu võib sellest asjatundmatu lugeja saada nii konteksti kui sisu ja asjatundlikum lisaks veel aimu, milline on see kontekst, kuhu Eesti ajalugu tuleks asetada, kui tahta sellest kas või oma välismaisele tuttavale rääkida, st milliseid asju isegi juba õige lähedasel Saksamaal on vaja eraldi ja pikemalt seletada, siis muganduse puhul langeks viimane ju täiesti ära ja saaks lihtsalt ühe, küll kindlasti viimatise, Nõukogude ajal ilmunud Tallinna ajalooga võrreldes parema, aga siiski kitsalt vaid siinsele "turule" suunatud teose. Mis, nii palju kui mulle seda raamatut lugemata tundub, oleks pigem nuriteene, sest just laiem kontekst, seoste loomine ja muu selline, mis tänapäeva ajalooteadust nii väga iseloomustab, ongi ehk selle peamine tugev külg.
Viimase numbri muinsuskaitseteema jätkuna olid oma küllaltki kurba lugu pajatama hakanud muinsuskaitsealuse Hinni talu (Liivimaa vanim rehetalu) vana- ja noorperemees, kelle jutust joonistus välja sugugi mitte nii lohutav pilt, nagu püüdsid eelmises Sirbis jätta muinsuskaitseametnikud. Aga noh, see teema on nii keeruline, et siin võib vaid soovitada neid lugusid lugeda ja ise mõelda, igasugune avaliku seisukoha võtmine oleks vaat et tuleohtlik (ja ega mul neid teadmisi nii põhjalikke ka selles vallas ei ole, et seda üldse võtta).
Viimaselt leheküljelt võis lugeda aga intervjuud uue kujundusega Sirbile uudse fondi Aleksei loonud tähedisaineri (ah, kui tore sõna, mulle kohe väga meeldib :-) ) Kooviti Antoniga. Huvitava loo peale, kus oli mitmeid kentsakaid seiku kirjatüüpide ja elu seoste kohta (näituseks kuulutus Berliini lehes üürilise otsimiseks, milles sooviti isikut, kes oskaks tüpograafiast vestelda), võib vaid öelda, et mulle see kirjatüüp täitsa meeldib. (Veebis seda peagu kindlasti näha ei ole, küll võib seda uudistada näiteks Kooviti firma Fatype koduleheküljel.)
Ja laastu, aga mitte liistuna võis Sirbist leida ka teadaande, et on alanud uue õigekeelsussõnaraamatu ettetellimine - haruldaselt odava hinnaga tuleb teine, 1200-leheküljelise raamatu tellimishind on kõigest 22 eurot! Olgu siin viidatud ka tellimisvõimalusele Eesti keele sihtasutuse kaudu.
Loetud: Sirp, 13.09.2013
Vaadatud: mitte muhvigi
13.9.13
Neljabased mõtted
Tööpäev küll, aga mitte sugugi tavaline, vaid tõeline päev du töö extraordinaire. Täpsemalt siis eelkõige ihulise töö päev ja veel täpsemalt rügamine (mitte halvustavas tähenduses) Kungla aiamaal ja selle ümber. Mis tähendab muidugi seda, et ärkamine oli maru varajane, õigemini puudus üldse, sest mingil hetkel ma lihtsalt avastasin, et kell on juba nii palju, et kui nüüd magama veel jääda, siis tekib suur tõenäosus, et ei jõuagi hommikuse bussi peale, millega Tartu poole suunduda. Ja bussiuni on teatavasti nagu bussiuni ikka, ei liha ega kala ega isegi hakkliha, kuigi selle viimasega üsna sarnane.
Aga kohale ma jõudsin mõistagi korralikult ja ega see väsimus füüsilist tööd tehes nii raske üle elada polegi. Ja tööd Kunglas mõistagi jagub. Jagub nii aias kui jaguks ka sees ehk selles praeguses segadikus, mida senisest eluasemest väljakolimine kõrvalkorterisse tähendanud on. (Kus võib näituseks kohata ka näiliselt täiesti töökõlbmatut seinast rippuva juhtme küljes õhus heljuvat lülitit, mille klahvidele vajutades ometi tegelikult süttivad tuled nii köögis kui esikus. :-) )
Ahjah, õhtupoole õnnestus ka siis tolle senise eluaseme uued asukad ära näha. Pereema oli täitsa tuttava näoga, kuigi mina mäletan teda peagu paarikümne aasta tagusest ajast, mil ta oli ehk nii kümneaastane - mõnel inimesel on kohe nii, et kui oled teda lapseeas näinud, tunned ka täiskasvanuna enam-vähem eksimatult ära, samal ajal kui teised muutuvad tundmatuseni.
Ega sees ehk toas suurt midagi teha ei saanudki, kogu jaks ja jõud läks aiamaa peale. Kus ootas ees näiteks viimaste õunte ja kreekide korjamine. Kartulid oli ema juba eelmise käimiskorra ajal üles võtnud, puude otsas aga oli seniajani veel üht-teist alles, mida ise polnud ära korjanud ja mida polnud likvideerinud ka kohalikud heatahtlikud puuviljasõbrad. Kartulisaak oli küll nigelamast nigelam, vanemal ajal oleks selle kohta öeldud nähtavasti ikaldus: kuiv suvi ja röövmardikad olid andnud endast parima ning meil jäi üle vaid riismed kokku korjata. Mu meelest esimest korda Kunglas elamise ja üldse nii kaua kui ma mäletan aia- või põllumaapidamist perekonnas oli juhtunud nii, et õunu oli suisa rohkem kui kartuleid.
Rohkelt oli veel ka kreeke, mis mind väga rõõmustas, sest ploomide kõrval on need parimad puude-põõsaste otsas kasvavad asjad üldse. Ja kreeke oli sel aastal meil ikka tõsiselt palju. Nojah, absoluutkoguses ilmselt mitte nii väga, pühendunud kreegikasvatajatega kuidagi võrrelda kindlasti ei saa, aga kui oled varasematel aastatel saanud peotäisi ja siis saad ämbritäisi, on ikka rõõmustav vahe küll. Kreegid ja õunad pakkusid mõistagi veel ühe boonuse: nende lõpukorjamine andis kena võimaluse tunda end taas pisikese poisina, kellele hirmsasti meeldis puude otsas ronida - millist võimalust ei jätnud ma selgelt ära kasutamata.
Tõsi, see puude otsas turnimine ja muu selline viis mõttele, mis on varemgi mõned korrad peast läbi käinud, aga et nüüd on viljapuud juba üsna korralikuks kasvanud, siis on see vaid tugevnenud: peaks ilmselt hakkama teadmisi omandama viljapuude hooldusest, lõikamisest ja kõigest muust sellisest. Meil oli puid küll ka lapsepõlvekodus, aga miskipärast vähemalt mind nende hooldamise saladustesse ei pühendatud (võib-olla ei tundnud ma küll ka ise huvi, mine võta kinni). Ja hiljem pole selleks õieti põhjust ega võimalust olnud, enne nüüdset, kus jälle oma aiamaal midagi puuviljaaia sarnast tärkamas on.
Nojah, eks aiamaal oli ka pisut vähem rõõmustavamaid episoode, nagu kündmine, mille juures mina ei ole osanud kunagi erilist glamuuri näha, ja veel enam ümberistutamine, mis muidu võiks ju olla vahva, aga et seekord olid ümberistutavateks astelpajud, siis oli see ikka päris piinarikas. Ja ehkki ettevaatusest olid kindad käes, oskas üks okas end nii kenasti siiski sõrme majutada, et seda välja ei saanudki - mädaneb nüüd teine rõõmsalt seal naha all. Ei, astelpajud on ikka ühed kahtlased asjad, seda ma olen algusest peale arvanud, kõik need aastat kolmkümmend või nii, mis neid Eestis aktiivsemalt kasvatatud on. Aga noh, ema neid tahab, las nad siis olla ja rahuldavad tema usku astelpajumarjade üüratusse kasulikkusesse.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3)
Aga kohale ma jõudsin mõistagi korralikult ja ega see väsimus füüsilist tööd tehes nii raske üle elada polegi. Ja tööd Kunglas mõistagi jagub. Jagub nii aias kui jaguks ka sees ehk selles praeguses segadikus, mida senisest eluasemest väljakolimine kõrvalkorterisse tähendanud on. (Kus võib näituseks kohata ka näiliselt täiesti töökõlbmatut seinast rippuva juhtme küljes õhus heljuvat lülitit, mille klahvidele vajutades ometi tegelikult süttivad tuled nii köögis kui esikus. :-) )
Ahjah, õhtupoole õnnestus ka siis tolle senise eluaseme uued asukad ära näha. Pereema oli täitsa tuttava näoga, kuigi mina mäletan teda peagu paarikümne aasta tagusest ajast, mil ta oli ehk nii kümneaastane - mõnel inimesel on kohe nii, et kui oled teda lapseeas näinud, tunned ka täiskasvanuna enam-vähem eksimatult ära, samal ajal kui teised muutuvad tundmatuseni.
Ega sees ehk toas suurt midagi teha ei saanudki, kogu jaks ja jõud läks aiamaa peale. Kus ootas ees näiteks viimaste õunte ja kreekide korjamine. Kartulid oli ema juba eelmise käimiskorra ajal üles võtnud, puude otsas aga oli seniajani veel üht-teist alles, mida ise polnud ära korjanud ja mida polnud likvideerinud ka kohalikud heatahtlikud puuviljasõbrad. Kartulisaak oli küll nigelamast nigelam, vanemal ajal oleks selle kohta öeldud nähtavasti ikaldus: kuiv suvi ja röövmardikad olid andnud endast parima ning meil jäi üle vaid riismed kokku korjata. Mu meelest esimest korda Kunglas elamise ja üldse nii kaua kui ma mäletan aia- või põllumaapidamist perekonnas oli juhtunud nii, et õunu oli suisa rohkem kui kartuleid.
Rohkelt oli veel ka kreeke, mis mind väga rõõmustas, sest ploomide kõrval on need parimad puude-põõsaste otsas kasvavad asjad üldse. Ja kreeke oli sel aastal meil ikka tõsiselt palju. Nojah, absoluutkoguses ilmselt mitte nii väga, pühendunud kreegikasvatajatega kuidagi võrrelda kindlasti ei saa, aga kui oled varasematel aastatel saanud peotäisi ja siis saad ämbritäisi, on ikka rõõmustav vahe küll. Kreegid ja õunad pakkusid mõistagi veel ühe boonuse: nende lõpukorjamine andis kena võimaluse tunda end taas pisikese poisina, kellele hirmsasti meeldis puude otsas ronida - millist võimalust ei jätnud ma selgelt ära kasutamata.
Tõsi, see puude otsas turnimine ja muu selline viis mõttele, mis on varemgi mõned korrad peast läbi käinud, aga et nüüd on viljapuud juba üsna korralikuks kasvanud, siis on see vaid tugevnenud: peaks ilmselt hakkama teadmisi omandama viljapuude hooldusest, lõikamisest ja kõigest muust sellisest. Meil oli puid küll ka lapsepõlvekodus, aga miskipärast vähemalt mind nende hooldamise saladustesse ei pühendatud (võib-olla ei tundnud ma küll ka ise huvi, mine võta kinni). Ja hiljem pole selleks õieti põhjust ega võimalust olnud, enne nüüdset, kus jälle oma aiamaal midagi puuviljaaia sarnast tärkamas on.
Nojah, eks aiamaal oli ka pisut vähem rõõmustavamaid episoode, nagu kündmine, mille juures mina ei ole osanud kunagi erilist glamuuri näha, ja veel enam ümberistutamine, mis muidu võiks ju olla vahva, aga et seekord olid ümberistutavateks astelpajud, siis oli see ikka päris piinarikas. Ja ehkki ettevaatusest olid kindad käes, oskas üks okas end nii kenasti siiski sõrme majutada, et seda välja ei saanudki - mädaneb nüüd teine rõõmsalt seal naha all. Ei, astelpajud on ikka ühed kahtlased asjad, seda ma olen algusest peale arvanud, kõik need aastat kolmkümmend või nii, mis neid Eestis aktiivsemalt kasvatatud on. Aga noh, ema neid tahab, las nad siis olla ja rahuldavad tema usku astelpajumarjade üüratusse kasulikkusesse.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3)
12.9.13
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida aitas omajagu kärpida ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.
Loetud: H. McDonnell. Ireland's Other History
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Pilvede all (Kanal2), Nemesis - Der Angriff (Pro7), Nemesis - Der Angriff (Pro7), Nemesis - Der Angriff (Pro7)
Loetud: H. McDonnell. Ireland's Other History
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Pilvede all (Kanal2), Nemesis - Der Angriff (Pro7), Nemesis - Der Angriff (Pro7), Nemesis - Der Angriff (Pro7)
11.9.13
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, mida pisut lõhkus väljaskäik sihiga teiseks külastada teist suuremat elukohajärgset universaalmagasini koduste toidutagavarade täiendamiseks ja esiteks astuda läbi kandekeskusest, kus mind ootas ees pakike raamatuga, mis olgu ka siin ära mainitud:
Kes mu ajaveebi pikemalt ja tähelepanelikumalt on lugenud ja jälginud, teab muidugi, et "Kanada eestlase" Vello Vikerkaare Postimehes ilmunud lood on minu tõlgitud - ja selle tunnustuseks oli kättesaadud raamatus sees ka pühendus, mille üle ma olen mõistagi üliväga rõõmus.
Paraku tuleb nentida, et see oli üsna ainuke helge hetk päevas, sest muud hetked nii kenad ei olnud. Alustades juba nördimusest selle üle, et kui ma välja läksin, siis oli ilm selline, et kohe-kohe hakkab sadama. Ma jalutasingi päris aeglaselt, lootes, et äkki saab ikka lasta end korralikult läbi niisutada, aga ei midagi. Ja muidugi algas vihmasadu just mõni aeg pärast seda, kui ma olin koju tagasi jõudnud - ja juba ajal, mil uuesti välja lustima minna enam polnud mahti ...
Veel masendavam oli aga õhtune jalgpallimäng Ungari ja Eesti vahel. Ungari on muidugi kuulus jalgpallimaa, ehkki nende tipphetked jäävad 1950. aastatesse (aga siis olid need ka tõesti suured hetked, räägitakse isegi, et jalgpalli kui terviku seisukohalt revolutsioonilised), aga siiski on ka viimastel aastatel ungarlased taas pisut jõulisemad olnud kui vahepealsetel aastakümnetel. Mida näitas ju ka nende möödunudaastane võit Eesti üle: hoolimata tagasihoidlikust 1:0 tulemusest oli mäng ikka päris selgelt ungarlaste käes. Nagu paraku tänanegi. Eks oli ka teada, et Eestil on raske, sest mitu võtmemängijat oli eri põhjustel (peamiselt kaartidega) mängust väljas, aga ikka too võiduhõnguline viik Hollandiga ja lisaks veel Ungari äsjane korralik 0:3 kaotus Rumeeniale andsid ju lootust. Mis aga kippus kustuma kiiresti, eriti pärast seda, kui avavärav tuli nende kasuks, aga eestlase jalast. Ma statistikat ei tea, aga isiklikud tähelepanekud lubavad öelda, et kui mäng algab omaväravaga, siis see ka tavaliselt kaotatakse. Nagu ka paraku läks. Kui üritada vähegi objektiivselt vaadata (mis on muidugi raske), siis ega Eesti hirmus halvasti ei mänginudki, aga kahjuks ka midagi hirmus ilusat polnud, selline keskpärane mäng ja ikka oma tavalise veaga, lõpus minnalaskmise või äravajumisega. Lõpptulemus 5:1 muidugi näitab eksimata selgusega, et ungarlased olid igas mõttes ja igas asendis paremad. Sellega ühtlasi kadus Eestil igasugune võimalus alagrupist edasi jõuda. Aga loodetavasti ei tähenda see, et mänge Türgi ja Rumeeniaga (kelle võitmine on muidugi paganama raske, nagu esimesed kaotatud mängud mõlemaga juba näitasid) ei võeta puhtalt kohustusena, vaid ikka mängitakse korralikult, nii nagu võimed parajasti lubavad.
Loetud: H. McDonnell. Ireland's Other History
Vaadatud: Välisilm (ETV), jalgpalli MMi valikmäng: Ungari-Eesti (ETV), Nemesis - Der Angriff (Pro7), Nemesis - Der Angriff (Pro7)
- Vello Vikerkaar. Tantramees (pilt ja lühitutvustus siin, autori enda pikem jutt koos ülivõrdes kiitvate hinnangutega :-) siin)
Kes mu ajaveebi pikemalt ja tähelepanelikumalt on lugenud ja jälginud, teab muidugi, et "Kanada eestlase" Vello Vikerkaare Postimehes ilmunud lood on minu tõlgitud - ja selle tunnustuseks oli kättesaadud raamatus sees ka pühendus, mille üle ma olen mõistagi üliväga rõõmus.
Paraku tuleb nentida, et see oli üsna ainuke helge hetk päevas, sest muud hetked nii kenad ei olnud. Alustades juba nördimusest selle üle, et kui ma välja läksin, siis oli ilm selline, et kohe-kohe hakkab sadama. Ma jalutasingi päris aeglaselt, lootes, et äkki saab ikka lasta end korralikult läbi niisutada, aga ei midagi. Ja muidugi algas vihmasadu just mõni aeg pärast seda, kui ma olin koju tagasi jõudnud - ja juba ajal, mil uuesti välja lustima minna enam polnud mahti ...
Veel masendavam oli aga õhtune jalgpallimäng Ungari ja Eesti vahel. Ungari on muidugi kuulus jalgpallimaa, ehkki nende tipphetked jäävad 1950. aastatesse (aga siis olid need ka tõesti suured hetked, räägitakse isegi, et jalgpalli kui terviku seisukohalt revolutsioonilised), aga siiski on ka viimastel aastatel ungarlased taas pisut jõulisemad olnud kui vahepealsetel aastakümnetel. Mida näitas ju ka nende möödunudaastane võit Eesti üle: hoolimata tagasihoidlikust 1:0 tulemusest oli mäng ikka päris selgelt ungarlaste käes. Nagu paraku tänanegi. Eks oli ka teada, et Eestil on raske, sest mitu võtmemängijat oli eri põhjustel (peamiselt kaartidega) mängust väljas, aga ikka too võiduhõnguline viik Hollandiga ja lisaks veel Ungari äsjane korralik 0:3 kaotus Rumeeniale andsid ju lootust. Mis aga kippus kustuma kiiresti, eriti pärast seda, kui avavärav tuli nende kasuks, aga eestlase jalast. Ma statistikat ei tea, aga isiklikud tähelepanekud lubavad öelda, et kui mäng algab omaväravaga, siis see ka tavaliselt kaotatakse. Nagu ka paraku läks. Kui üritada vähegi objektiivselt vaadata (mis on muidugi raske), siis ega Eesti hirmus halvasti ei mänginudki, aga kahjuks ka midagi hirmus ilusat polnud, selline keskpärane mäng ja ikka oma tavalise veaga, lõpus minnalaskmise või äravajumisega. Lõpptulemus 5:1 muidugi näitab eksimata selgusega, et ungarlased olid igas mõttes ja igas asendis paremad. Sellega ühtlasi kadus Eestil igasugune võimalus alagrupist edasi jõuda. Aga loodetavasti ei tähenda see, et mänge Türgi ja Rumeeniaga (kelle võitmine on muidugi paganama raske, nagu esimesed kaotatud mängud mõlemaga juba näitasid) ei võeta puhtalt kohustusena, vaid ikka mängitakse korralikult, nii nagu võimed parajasti lubavad.
Loetud: H. McDonnell. Ireland's Other History
Vaadatud: Välisilm (ETV), jalgpalli MMi valikmäng: Ungari-Eesti (ETV), Nemesis - Der Angriff (Pro7), Nemesis - Der Angriff (Pro7)
10.9.13
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: H. McDonnell. Ireland's Other History
Vaadatud: Transformerid 3: Kuu varjukülg (TV3), Nemesis - Der Angriff (Pro7), Nemesis - Der Angriff (Pro7)
Loetud: H. McDonnell. Ireland's Other History
Vaadatud: Transformerid 3: Kuu varjukülg (TV3), Nemesis - Der Angriff (Pro7), Nemesis - Der Angriff (Pro7)
9.9.13
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi katkestuse suursündmus üle aastate, nimelt ema külaskäik. Jah, sedakorda tema minu juurde, mitte vastupidi. Sellest viimasest oli nüüd juba nii enam-vähem täpselt kaks aastat möödas. Kes põhjuseid teab, see teab, ma ei hakka neid siin pikemalt kirjeldama ega seletama, aga igal juhul oli loomulikult üliväga hea meel selle külaskäigu üle. Isegi sellest hoolimata, et see nõudis tublisti ettevalmistavaid pingutusi: näiteks ainuke laud mu kodus, mille taga saab kenasti istuda ja kuhu vahepealse sihtotstarbeliselt kasutamata oleku tõttu oli kuhjunud kenake kultuurikiht, vähenes suhtelise kõrguse poolest julgelt oma kümmekond sentimeetrit :-) Pingutused tasusid mõistagi ära kopsaka ja lopsaka kõhutäie poolest, samuti pisukese peatäie poolest, mida pakkus mulle lõpetada jäetud ristsõnavihik.
Aga ega mul niisama ei õnnestunud ema külla meelitada, ikka pidi selleks väikest niput kasutama. Täpsemalt peeti täna otse mu maja kõrval koguperepäev ja (heategevuslik) laat "Mustamäe elab". Sinnasamusesse päeva- ja laadaplatsi kohale peaks ükskord (loodetavasti mitte väga kauges tulevikus) kerkima uus luteri kirik (ja mis kõik sellega veel kaasneb). Sestap oli ka üritus ise pisut vaimlisema-kiriklisema iseloomuga kui tavaliselt sellised üritused: jumalateenistus, telk, kus etendati nukkudega piiblilugusid, mitmed letid usukirjandusega, mõned letid ka koguduse käsitööringi valmistatuga ja nii edasi. Aga üllatavalt suur oli see ometi - ema ütles, et samal päeval Löwenruh' pargis olnud nende linnaosa üritus oli väga tilluke sellega võrreldes -, vähemalt nii veerandsada või isegi rohkem eri "pakkujat" (mõtlesin algul kasutada sõna "müüjat", aga et vähemalt ühes letis jagati (usukirjandust) tasuta, siis see poleks päris õige). Rahvastki oli uudistamas küllaltki palju, mu meelest palju rohkem kui sel rohelisel platsil tavaliselt: muidu on seal kuni kümmekond päevitajat, kui juhtub sobiv ilm olema, või mõned noored palliplatsil kas kossu toksimas või niisama pingil aega veetmas; rohkem on tulnud inimesi kokku vaid südatalvise "valgusfestivali" ehk kuusepõletamise ajal, aga ka siis vaevalt et rohkem tänasest. Hankisin minagi sealt endale pisut suitsuvorsti suukõrvaseks. Õhtul avastasin mõningase üllatusega küll, et meedias seda üritust õieti kajastatud polnudki, ehkki kohal oli näha vähemalt kaht fotograafi. Ainuke kild tundus olevat Tallinna TV väike videolõik. Aga noh, mina jäin selle üritusega küll täitsa rahule, väga kena ja viisakas oli teine.
Loetud: [digi] september 2013
Vaadatud: Maailma ajalugu (ETV)
Aga ega mul niisama ei õnnestunud ema külla meelitada, ikka pidi selleks väikest niput kasutama. Täpsemalt peeti täna otse mu maja kõrval koguperepäev ja (heategevuslik) laat "Mustamäe elab". Sinnasamusesse päeva- ja laadaplatsi kohale peaks ükskord (loodetavasti mitte väga kauges tulevikus) kerkima uus luteri kirik (ja mis kõik sellega veel kaasneb). Sestap oli ka üritus ise pisut vaimlisema-kiriklisema iseloomuga kui tavaliselt sellised üritused: jumalateenistus, telk, kus etendati nukkudega piiblilugusid, mitmed letid usukirjandusega, mõned letid ka koguduse käsitööringi valmistatuga ja nii edasi. Aga üllatavalt suur oli see ometi - ema ütles, et samal päeval Löwenruh' pargis olnud nende linnaosa üritus oli väga tilluke sellega võrreldes -, vähemalt nii veerandsada või isegi rohkem eri "pakkujat" (mõtlesin algul kasutada sõna "müüjat", aga et vähemalt ühes letis jagati (usukirjandust) tasuta, siis see poleks päris õige). Rahvastki oli uudistamas küllaltki palju, mu meelest palju rohkem kui sel rohelisel platsil tavaliselt: muidu on seal kuni kümmekond päevitajat, kui juhtub sobiv ilm olema, või mõned noored palliplatsil kas kossu toksimas või niisama pingil aega veetmas; rohkem on tulnud inimesi kokku vaid südatalvise "valgusfestivali" ehk kuusepõletamise ajal, aga ka siis vaevalt et rohkem tänasest. Hankisin minagi sealt endale pisut suitsuvorsti suukõrvaseks. Õhtul avastasin mõningase üllatusega küll, et meedias seda üritust õieti kajastatud polnudki, ehkki kohal oli näha vähemalt kaht fotograafi. Ainuke kild tundus olevat Tallinna TV väike videolõik. Aga noh, mina jäin selle üritusega küll täitsa rahule, väga kena ja viisakas oli teine.
Loetud: [digi] september 2013
Vaadatud: Maailma ajalugu (ETV)
8.9.13
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev.
Et eilse päeva lõpp vajus ränka unisusse, siis jäi isegi Sirp läbi lugemata, rääkimata sellest kirjutamisest. Olgu siis täna see puudujääk ära õiendatud.
Seekordses Sirbis oli õige hulga sellist poolhuvitavat lugemist ehk teisisõnu kirjatükke, mille teema puudutas mu peamisi huvialasid vähem või rohkem põgusalt, aga mis siiski silma ette jäid ja lugemistki väärisid. Nende kõrval oli siiski ka paar sellist lugu, mis kohe väga huvitasid, nii teemalt kui sisult.
Neist esimene oli Mäesalu Mihkli sulest arvustus Adamsoni Andrese raamatule "1242. Müüti murdes", mis on ka minu lugemist ootavate raamatute seas päris kõrgel kohal (isegi juba põgusalt sirvitud, aga mitte rohkem). Väga sümpaatselt kirjutatud lugu igatahes, mis osutab nii raamatu tugevatele kui ka nõrkadele külgedele (viimaseid paistab selgelt vähem olevat, vähemalt autori arvates). Samamoodi huvitav oli lühike remark eriti aasta algupoolel nii kuumana üles kerkinud teemal "rahvused ja nende olemasolu või olematus keskajal" - aga seda peaks iga huvitatu ise lugema ja ise selle üle mõtisklema.
Samamoodi huvitav oli Seppeli Marteni lugu minugi õppejõuks olnud väga tööka ja tarmuka ajaloolase Rosenbergi Tiidu raamatust "Künnivaod". Selles hämmastas pisut mind väide, et agraarajalugu, mille esindajaks üsna kindlalt võib lugeda nii Rosenbergi kui ka loo autorit ennast, on välja suremas või õieti peagu juba välja surnud. Nojah, võib-olla sellisel kujul küll, nagu ta viimati oma kõrgajal oli (st ajal, mil suure osa muude ajaloovaldkondade uurimine oli mitte ainult põlu all, vaid vaat et keelatud), kõigi oma matemaatilis-statistiliste meetodite ja muu sellisega (mitte et neis iseenesest midagi halba oleks ja kahtlemata on neid lausa vaja, aga lõppematu arvudejada lugemine, mille vahele peamiselt on tipitud sidesõnu, võib olla päris ränk, võin omastki käest öelda), aga ka ta ise osutab, et ometi elab see siiski edasi, vahest rohkem kallakuga sotsiaal- või vaimuajaloo suunas. Mida ju õieti esindab samuti Rosenberg, kes on tugevasti kaldus mõisaajaloo suunas ja mitte ainult põllumajandusliku, vaid ka kultuurilise ja muulaadse mõisaajaloo suunas (samal ajal kui loo autor esindab pigem juriidilise kallakuga agraar- või laiemalt majandusajalugu - mida küll sama hästi võiks ka sotsiaal- või kultuuriajalooks nimetada). Ma miskipärast arvan, et agraarajalugu selles tänapäevasemas tähenduses ei vao ega kao. Pigem on sellise mulje taga see, et kui Nõukogude ajal oli agraarajalugu üks väheseid suhteliselt ohutuid uurimisvaldkondi, siis ikke ja surve kadudes tuli lausa paratamatu reaktsioonina tohutu eelkõige poliitilise ajaloo tõusulaine - poliitilise seepärast, et see oli varem olnud kõige enam keelatud ja kõige suuremate tühikutega, aga ka seepärast, et sellest oli kõige lihtsam kirjutada (mitte uurida, vaid just kirjutada, täita kõiki neid musti laike ja valgeid auke). Ja siis tuli aeg, mil jõudsid pärale esimesed muu maailma trendide kuulutajad, eelkõige mentaliteediajaloo ja muu sellisega. Aga tundub, et juba praegu on asjad paika loksumas ja see mahajäämus/mahajäetus, mis ikke all valitses, suuresti tasa tehtud, nii et ka valdkonniti võib igati oletada agraar/majandusajaloo osakaalu teatavat tõusugi (kas või näiteks 20. sajandi, eriti selle teise poole agraar- ja majandusajalugu on suuresti ju ikka veel üks suur tühi auk, kuhu õieti ükski uurija pole veel sisse hüpanud).
Mõneti omapärane oli nii selle kui eelmise loo juures see, et eraldi toonitati vaatluse all olnud raamatute head varustatust illustratsioonidega, esimesel juhul kaartide, teisel juhul peamiselt piltidega. See on muidugi õige, et ajalooraamatud sageli ei hiilga väga rohke illustreeritusega, sest mitmeski mõttes on ajalugu, isegi kui ta pretendeerib teaduse nimele, oma levinuimas väljundis tugevalt narratiivne, st lugu jutustav - ja kui lugu on hea ja hästi jutustatud, siis ei pruugi see illustreerimist eriliselt vajadagi. Korraks kerkis isegi sarkastiline mõte, et äkki seda tunnust rõhutati salakavala viitena raamatu muude väärtuste vähesusele. Aga küllap siiski mitte, see oli vahest ikka pigem tunnustus, et korralike narratiivide kõrval (mida võib küll öelda rohkem vaid Adamsoni raamatu kohta, sest Rosenbergi oma on ju tegelikult artiklikogu) on lisaks sõnaarmastajatele mõeldud ka neile, kes on enam visuaalse teabe lembesed.
Väga põnev oli lugeda Hellati Hennu-Kaarli väikest ajaloolist vahepala ja täpsustust Eesti Romaanifondi (tänapäeval Eesti Romaaniühing - ilmselt kõige prestiižsema romaanivõistluse korraldaja) loomise tegeliku käigu ja kulu kohta. Mul on kohe nõrkus niisuguste repliikide ja marginaalide vastu - ka teatmeteostes või muudes andmekogumites läheb mu pilk ikka peagu esimesena rubriigile ja rubriiki "varia" või "miscellanea".
Selle kõrval oli suur lugu Pargi Eeva sulest Eesti kirjanike ringreisi kohta Saksamaal, mis iseenesest mind kuigi palju ei huvitanud, aga milles oli üks ääretult kenasti sõnastatud mõttetera, mis, võib-olla vastavalt soole ja muudele asjaoludele modifitseeritult, sobiks nähtavasti iga tekstidega tegeleva inimese, olgu kirjaniku või tõlkija või teab veel kelle tarkuseterade varamusse:
Kui Sirbi alguses oli üks lugu, pooleldi arvustus, pooleldi mõtisklus Eesti senise majandusliku (ja majanduslik-sotsiaalse) arengu teemal, mis mu meelest kaldus üsnagi moeka neoliberalismi tümitamise valda, siis tagapool oli mõneti sarnasel teemal mõtisklenud Herkeli Andres, kelle meelest Eesti suur häda on selles, et "tavalised inimesed" ehk kodanikuühiskond ja poliitikud ehk eliit on üks- ja teineteisest niivõrd võõrandunud, et nende vahel enam dialoogi polegi. Millega võib ehk ka nõus olla. Ma kahtleksin aga tõsiselt tema arvamuses, et "paralleelmaastikke" on vaja taas kokku tuua, et luua "sidusam Eesti". Kui ta ütleb, et "avalik debatt elab poliitikast eraldatud elu ja on seetõttu impotentne ega suuda tegelikke otsuseid mõjutada", siis avaldub mu meelest selles just tolle "poliitiku" vaade, kes kardab lõplikult pinda alt kaotada ega usu ka ise, et suudab korralikult leviteerida. Need tegelikud otsused ja sidusus tulevadki ju inimestest endast, just sellestsamusest kodanikuühiskonnast (kõige laiemas mõttes, mitte kitsalt vabaühenduste mõttes, nagu pigem artiklis on seda esitatud), ja kui inimesed ei tunne enam suurt huvi selle vastu, mida teevad "poliitikud" (mis on mu meelest üsna selgelt kogu maailma trend, isegi mitte enam ainult läänemaailma, vaid ka mujal), siis see ei näita mitte "sidususe" vähenemist, vaid seda, et tegelike otsuste langetajad ei pea enam vajalikuks end kõigi ja kõigega siduda - ilmselt selle osaga inimkogukonnast, mis nende meelest ei täida enam õieti mingit mõistlikku funktsiooni (aga millel küllap on nii palju õigustust veel siiski olemas, et seda ei heideta päris lõplikult kõrvale, vaid lihtsalt ignoreeritakse). Aga kui see kõrvale jätta, siis poliitilises mõttes on Herkeli artiklis kindlasti mitu edasimõtlemist väärivat mõtet (kas või näituseks Välis-Eesti valimisringkonna moodustamine).
Huvitava ja küllap ka vajaliku ülevaate uuest muuseumiseadusest oli kirjutanud Pakosta Liisa (loo juures oli lausa Liisa-Ly, mis ongi tema ametlik nimi, kuigi mu meelest tavaliselt räägitakse temast ainult esimest eesnimepoolt kasutades, nii et see isegi pisut võõristas). Vajaliku ilmselt seepärast, et nagu ta ütleb: "Kuna skandaali polnud, pole avalikkus uuest seadusest suurt midagi kuulnud." Ehk kõige huvitavamad punktid olid muuseumide andmekogude avalikkusele kättesaadavaks tegemise kohustus (Eesti muuseumide veebivärav on juba praegu päris hea abiline mitmesuguste asjade otsimisel ja leidmisel) ja võimalus osta muuseumidele tarbetuks osutuvaid esemeid. Aga eks loos ja seaduses ole muudki põnevat.
Muuseumide kõrval oli tulipunktis ka muinsuskaitse, lausa kahel leheküljel, millest veidi üle ühe oli Orava Mika kriitika muinsuskaitse praeguse olukorra kohta ja veidi alla lehekülje ühelt poolt teeneka muinsuskaitsja Alatalu Riinu ja teiselt poolt muinsuskaitseameti juhataja Uustalu Kalevi sõnavõtud, mis osaliselt olid vastulaused sellele kriitikale. Mingit ühist arusaama ei paistnud, võib resümeerida, paraku.
Nagu ikka, oli väga põnev lugeda Turovski Aleksei kirjutist, mis sedakorda võttis ette ämblikud. Ja nagu ikka, suutis ta lausa üle külvata kui mitte päris teadmata, siis peagu unustatud või vaid aimamisi teada tõsiasjadega: näiteks et ämblikud on peagu kõik mürgised või et hirm ämblike ees on inimestel palju rohkem sees kui näiteks hirm madude ees ("Ma ei ole iial kohanud alla kaheaastast last, kes kardaks madusid, aga olen näinud väga palju sellises vanuses lapsi, keda liikuva ämbliku nägemine pelglikuks muudab. Minu meelest on asi inimese kujutlusvõimes, nimelt ekstrapoleerimisvõimes. Ämblikul, kelle keha on väga monoliitne, on liiga palju jäsemeid ja nad on suunatud korraga kõikjale. Kui selline elukas hakkab liikuma, võib vaatajal tekkida ettekujutus, et ta on oma liikumises täiesti vaba ja seega ettearvamatu.") või et nõndanimetatud kuldse võrgu ristiämblike esindaja niit on nii tugev, et "vähem kui sentimeetrise jämedusega niitidest punutud köis [on] piisavalt tugev, et lennukikandja üles riputada" või et mõnel rahval on ämblik kas kõrgeim või vähemalt väga tähtis jumal.
Ning laastu, aga mitte liistuna tasub kindlasti ära märkida lõpulugu Hallas-Murula Karini sulest, mis Estonia juubeli puhuselt käsitles selle ehitamises osalenud 20. sajandi algupoole Rootsi suurärimeest Ivar Kreugerit - meest, kelle nimest suure majanduskriisi ajaloos naljalt mööda ei minda. Väga tore ja hariv lugemine.
Loetud: Sirp, 06.09.2013
Vaadatud: Doctor Who (BBC Entertainment)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Sakslane ja Vormsi sireen (Postimees, 07.09.2013)
Et eilse päeva lõpp vajus ränka unisusse, siis jäi isegi Sirp läbi lugemata, rääkimata sellest kirjutamisest. Olgu siis täna see puudujääk ära õiendatud.
Seekordses Sirbis oli õige hulga sellist poolhuvitavat lugemist ehk teisisõnu kirjatükke, mille teema puudutas mu peamisi huvialasid vähem või rohkem põgusalt, aga mis siiski silma ette jäid ja lugemistki väärisid. Nende kõrval oli siiski ka paar sellist lugu, mis kohe väga huvitasid, nii teemalt kui sisult.
Neist esimene oli Mäesalu Mihkli sulest arvustus Adamsoni Andrese raamatule "1242. Müüti murdes", mis on ka minu lugemist ootavate raamatute seas päris kõrgel kohal (isegi juba põgusalt sirvitud, aga mitte rohkem). Väga sümpaatselt kirjutatud lugu igatahes, mis osutab nii raamatu tugevatele kui ka nõrkadele külgedele (viimaseid paistab selgelt vähem olevat, vähemalt autori arvates). Samamoodi huvitav oli lühike remark eriti aasta algupoolel nii kuumana üles kerkinud teemal "rahvused ja nende olemasolu või olematus keskajal" - aga seda peaks iga huvitatu ise lugema ja ise selle üle mõtisklema.
Samamoodi huvitav oli Seppeli Marteni lugu minugi õppejõuks olnud väga tööka ja tarmuka ajaloolase Rosenbergi Tiidu raamatust "Künnivaod". Selles hämmastas pisut mind väide, et agraarajalugu, mille esindajaks üsna kindlalt võib lugeda nii Rosenbergi kui ka loo autorit ennast, on välja suremas või õieti peagu juba välja surnud. Nojah, võib-olla sellisel kujul küll, nagu ta viimati oma kõrgajal oli (st ajal, mil suure osa muude ajaloovaldkondade uurimine oli mitte ainult põlu all, vaid vaat et keelatud), kõigi oma matemaatilis-statistiliste meetodite ja muu sellisega (mitte et neis iseenesest midagi halba oleks ja kahtlemata on neid lausa vaja, aga lõppematu arvudejada lugemine, mille vahele peamiselt on tipitud sidesõnu, võib olla päris ränk, võin omastki käest öelda), aga ka ta ise osutab, et ometi elab see siiski edasi, vahest rohkem kallakuga sotsiaal- või vaimuajaloo suunas. Mida ju õieti esindab samuti Rosenberg, kes on tugevasti kaldus mõisaajaloo suunas ja mitte ainult põllumajandusliku, vaid ka kultuurilise ja muulaadse mõisaajaloo suunas (samal ajal kui loo autor esindab pigem juriidilise kallakuga agraar- või laiemalt majandusajalugu - mida küll sama hästi võiks ka sotsiaal- või kultuuriajalooks nimetada). Ma miskipärast arvan, et agraarajalugu selles tänapäevasemas tähenduses ei vao ega kao. Pigem on sellise mulje taga see, et kui Nõukogude ajal oli agraarajalugu üks väheseid suhteliselt ohutuid uurimisvaldkondi, siis ikke ja surve kadudes tuli lausa paratamatu reaktsioonina tohutu eelkõige poliitilise ajaloo tõusulaine - poliitilise seepärast, et see oli varem olnud kõige enam keelatud ja kõige suuremate tühikutega, aga ka seepärast, et sellest oli kõige lihtsam kirjutada (mitte uurida, vaid just kirjutada, täita kõiki neid musti laike ja valgeid auke). Ja siis tuli aeg, mil jõudsid pärale esimesed muu maailma trendide kuulutajad, eelkõige mentaliteediajaloo ja muu sellisega. Aga tundub, et juba praegu on asjad paika loksumas ja see mahajäämus/mahajäetus, mis ikke all valitses, suuresti tasa tehtud, nii et ka valdkonniti võib igati oletada agraar/majandusajaloo osakaalu teatavat tõusugi (kas või näiteks 20. sajandi, eriti selle teise poole agraar- ja majandusajalugu on suuresti ju ikka veel üks suur tühi auk, kuhu õieti ükski uurija pole veel sisse hüpanud).
Mõneti omapärane oli nii selle kui eelmise loo juures see, et eraldi toonitati vaatluse all olnud raamatute head varustatust illustratsioonidega, esimesel juhul kaartide, teisel juhul peamiselt piltidega. See on muidugi õige, et ajalooraamatud sageli ei hiilga väga rohke illustreeritusega, sest mitmeski mõttes on ajalugu, isegi kui ta pretendeerib teaduse nimele, oma levinuimas väljundis tugevalt narratiivne, st lugu jutustav - ja kui lugu on hea ja hästi jutustatud, siis ei pruugi see illustreerimist eriliselt vajadagi. Korraks kerkis isegi sarkastiline mõte, et äkki seda tunnust rõhutati salakavala viitena raamatu muude väärtuste vähesusele. Aga küllap siiski mitte, see oli vahest ikka pigem tunnustus, et korralike narratiivide kõrval (mida võib küll öelda rohkem vaid Adamsoni raamatu kohta, sest Rosenbergi oma on ju tegelikult artiklikogu) on lisaks sõnaarmastajatele mõeldud ka neile, kes on enam visuaalse teabe lembesed.
Väga põnev oli lugeda Hellati Hennu-Kaarli väikest ajaloolist vahepala ja täpsustust Eesti Romaanifondi (tänapäeval Eesti Romaaniühing - ilmselt kõige prestiižsema romaanivõistluse korraldaja) loomise tegeliku käigu ja kulu kohta. Mul on kohe nõrkus niisuguste repliikide ja marginaalide vastu - ka teatmeteostes või muudes andmekogumites läheb mu pilk ikka peagu esimesena rubriigile ja rubriiki "varia" või "miscellanea".
Selle kõrval oli suur lugu Pargi Eeva sulest Eesti kirjanike ringreisi kohta Saksamaal, mis iseenesest mind kuigi palju ei huvitanud, aga milles oli üks ääretult kenasti sõnastatud mõttetera, mis, võib-olla vastavalt soole ja muudele asjaoludele modifitseeritult, sobiks nähtavasti iga tekstidega tegeleva inimese, olgu kirjaniku või tõlkija või teab veel kelle tarkuseterade varamusse:
Teksti süvenemine tähendab suuresti seda, et su aed rohtub, lapsed karjuvad appi, koerad purelevad ja mees ei üritagi enam küsida, kus miski asi asub.Üks teine väike põnev mistsell oli lühiintervjuu psühholoogi Alliku Jüriga, millest võisin hämmastuseks lugeda, et "tavaline inimene tunneb ilma mälutehnikaid kasutamata ära kuni 10 000 pilti, mida ta on varem näinud". Ega mul pole selles põhjust kahelda, küllap on seda palju uuritud (Allik kasutab väljendit "nüüd juba klassikaliseks saanud uuring"), aga tuleb nentida, et mina ei paista siis küll "tavalise inimese" mõõtu mahtuvat. Mitte et mul visuaalset mälu üldse poleks ja mõndagi oma silmaga nähtust sööbib väga eredalt mällu, aga ma tugevasti kahtleksin, kas neidki mälupilte on 10 000 kandis. Igatahes oli õpingute ajal mulle üks raskemaid aineid kunstiajalugu: kui nii-ütelda tekstipõhiste ainete eksamite eel võisin ma end katkestusteta õppimisega ja vahetult enne eksamit magamise asemel materjali kordamisega "üles pumbata", siis kunstiajaloo puhul ei aidanud miski, ma võisin ka kümme korda vaadata näituseks impressionistide maale ja ikkagi iga kord taas üllatusega leida, et ehkki autorite nimed olid mulle teada, ei osanud ma neid kuidagi õigete piltidega seostada (parimal juhul aitas see, et tekstilisest osast oli meelde jäänud, et see maalis valdavalt seda ja too toda). Ma usun, et praeguseks on ehk mul enam-vähem peast teada kümmekond maali üleüldse, võib-olla ka mõned skulptuurid suudaksin paika ajada, aga see oleks ka kõik, ülejäänu kohta oleksin sunnitud õlgu kehitama ja nentima, et jah, võib-olla olen näinud, aga võib-olla ei ole ka ... Teisest küljest jälle tekivad mul küll lugemise ajal pildilised assotsiatsioonid, sageli ma nii-ütelda lähen raamatusse (või muusse teksti) sisse ja olen seal kui sõltumatu vaatleja - näituseks on mul paljudes linnades või ka maakohtades, kuhu ma olen sattunud, olnud selline omamoodi déjà vu - ja enamasti ma ka tean, miks: ma olen sellest varem lugenud, lugemise ajal tekkinud pildid tulevad meelde ja tihtipeale need kattuvad väga täpselt sellega, mida ma siis enda ees näen. Nii et nojah, võib ju nõustuda intervjuus välja öeldud "vana tõega", et üks pilt on väärt tuhat sõna, kuigi mina ütleks seda vastupidi :-)
Kui Sirbi alguses oli üks lugu, pooleldi arvustus, pooleldi mõtisklus Eesti senise majandusliku (ja majanduslik-sotsiaalse) arengu teemal, mis mu meelest kaldus üsnagi moeka neoliberalismi tümitamise valda, siis tagapool oli mõneti sarnasel teemal mõtisklenud Herkeli Andres, kelle meelest Eesti suur häda on selles, et "tavalised inimesed" ehk kodanikuühiskond ja poliitikud ehk eliit on üks- ja teineteisest niivõrd võõrandunud, et nende vahel enam dialoogi polegi. Millega võib ehk ka nõus olla. Ma kahtleksin aga tõsiselt tema arvamuses, et "paralleelmaastikke" on vaja taas kokku tuua, et luua "sidusam Eesti". Kui ta ütleb, et "avalik debatt elab poliitikast eraldatud elu ja on seetõttu impotentne ega suuda tegelikke otsuseid mõjutada", siis avaldub mu meelest selles just tolle "poliitiku" vaade, kes kardab lõplikult pinda alt kaotada ega usu ka ise, et suudab korralikult leviteerida. Need tegelikud otsused ja sidusus tulevadki ju inimestest endast, just sellestsamusest kodanikuühiskonnast (kõige laiemas mõttes, mitte kitsalt vabaühenduste mõttes, nagu pigem artiklis on seda esitatud), ja kui inimesed ei tunne enam suurt huvi selle vastu, mida teevad "poliitikud" (mis on mu meelest üsna selgelt kogu maailma trend, isegi mitte enam ainult läänemaailma, vaid ka mujal), siis see ei näita mitte "sidususe" vähenemist, vaid seda, et tegelike otsuste langetajad ei pea enam vajalikuks end kõigi ja kõigega siduda - ilmselt selle osaga inimkogukonnast, mis nende meelest ei täida enam õieti mingit mõistlikku funktsiooni (aga millel küllap on nii palju õigustust veel siiski olemas, et seda ei heideta päris lõplikult kõrvale, vaid lihtsalt ignoreeritakse). Aga kui see kõrvale jätta, siis poliitilises mõttes on Herkeli artiklis kindlasti mitu edasimõtlemist väärivat mõtet (kas või näituseks Välis-Eesti valimisringkonna moodustamine).
Huvitava ja küllap ka vajaliku ülevaate uuest muuseumiseadusest oli kirjutanud Pakosta Liisa (loo juures oli lausa Liisa-Ly, mis ongi tema ametlik nimi, kuigi mu meelest tavaliselt räägitakse temast ainult esimest eesnimepoolt kasutades, nii et see isegi pisut võõristas). Vajaliku ilmselt seepärast, et nagu ta ütleb: "Kuna skandaali polnud, pole avalikkus uuest seadusest suurt midagi kuulnud." Ehk kõige huvitavamad punktid olid muuseumide andmekogude avalikkusele kättesaadavaks tegemise kohustus (Eesti muuseumide veebivärav on juba praegu päris hea abiline mitmesuguste asjade otsimisel ja leidmisel) ja võimalus osta muuseumidele tarbetuks osutuvaid esemeid. Aga eks loos ja seaduses ole muudki põnevat.
Muuseumide kõrval oli tulipunktis ka muinsuskaitse, lausa kahel leheküljel, millest veidi üle ühe oli Orava Mika kriitika muinsuskaitse praeguse olukorra kohta ja veidi alla lehekülje ühelt poolt teeneka muinsuskaitsja Alatalu Riinu ja teiselt poolt muinsuskaitseameti juhataja Uustalu Kalevi sõnavõtud, mis osaliselt olid vastulaused sellele kriitikale. Mingit ühist arusaama ei paistnud, võib resümeerida, paraku.
Nagu ikka, oli väga põnev lugeda Turovski Aleksei kirjutist, mis sedakorda võttis ette ämblikud. Ja nagu ikka, suutis ta lausa üle külvata kui mitte päris teadmata, siis peagu unustatud või vaid aimamisi teada tõsiasjadega: näiteks et ämblikud on peagu kõik mürgised või et hirm ämblike ees on inimestel palju rohkem sees kui näiteks hirm madude ees ("Ma ei ole iial kohanud alla kaheaastast last, kes kardaks madusid, aga olen näinud väga palju sellises vanuses lapsi, keda liikuva ämbliku nägemine pelglikuks muudab. Minu meelest on asi inimese kujutlusvõimes, nimelt ekstrapoleerimisvõimes. Ämblikul, kelle keha on väga monoliitne, on liiga palju jäsemeid ja nad on suunatud korraga kõikjale. Kui selline elukas hakkab liikuma, võib vaatajal tekkida ettekujutus, et ta on oma liikumises täiesti vaba ja seega ettearvamatu.") või et nõndanimetatud kuldse võrgu ristiämblike esindaja niit on nii tugev, et "vähem kui sentimeetrise jämedusega niitidest punutud köis [on] piisavalt tugev, et lennukikandja üles riputada" või et mõnel rahval on ämblik kas kõrgeim või vähemalt väga tähtis jumal.
Ning laastu, aga mitte liistuna tasub kindlasti ära märkida lõpulugu Hallas-Murula Karini sulest, mis Estonia juubeli puhuselt käsitles selle ehitamises osalenud 20. sajandi algupoole Rootsi suurärimeest Ivar Kreugerit - meest, kelle nimest suure majanduskriisi ajaloos naljalt mööda ei minda. Väga tore ja hariv lugemine.
Loetud: Sirp, 06.09.2013
Vaadatud: Doctor Who (BBC Entertainment)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Sakslane ja Vormsi sireen (Postimees, 07.09.2013)
7.9.13
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi katkestuse väljaskäik, mille sihiks oli sedakorda pisut ebatraditsioonilisel päeval ema külastada. Ebatraditsioonilisusel oli mitu põhjust, üks neist see, et traditsioonilisel külastuskäigu päeval pühapäeval juhtub midagi, mida pole enam hea mitu aastat juhtunud - nimelt ilmub ema ise hoopis minu juurde! Aga oli ka teine põhjus, mis seondub ema aitamisega, aga mis jäägu siinkohal praegu täpsemalt lahti kirjutamata ja välja ütlemata. Igatahes tähendas külastuskäik igati tavapäraselt korralikku kõhutäit (hmm, kuidagi palju on neid viimasel ajal kogunema hakanud - tekib lausa mure, ega ma ise korralikuks inimeseks ei hakka saama? loodetavasti siiski mitte ...) ja mõistagi ka korralikku peatäit, viimast siis ikka ristsõnade kujul. millest jagus veel õhtupoolikulgi kodus pisut pureda.
Õhtupoolikule langes ka jalgpalli MMi valikmäng Eesti ja Hollandi vahel, mis pakkus tohutult rõõmu, aga ka mõrukibedat piina. Lõpuks viigiga 2:2 lõppenud mängus näitas Eesti ennast äärmiselt heast küljest, eriti kui silmas pidada, et hetkeseisuga on Holland FIFA reitingu kohaselt maailmas 5. ja Eesti 85. meeskond - ehk siis tasemevahe peaks olema ilmne. Ja eks ta oligi, täiesti selgelt näha, see tasemevahe. Ent ometi oli ääretult sümpaatne, et Eesti meeskond ei lagunenud sugugi ära kohe avaminutitel saadud värava järel, vaid pidas vastu esimese poolaja esimese poole hollandlaste turmtulele ning haaras siis juba ise initsiatiivi - ja võib öelda, et kuigi pall püsis lõpuni välja enam hollandlaste käes, jäi see mängu kontrollimine samamoodi enam-vähem lõpuni Eesti kätte. Mis oli sõna otseses mõttes hämmastav - niisugust enesekindlust on varemgi esinenud, aga see on kippunud ikka jääma suhteliselt üürikeseks ja enamasti on teise poolaja teisel poolel "väsitud", kui mitte füüsilises, siis vaimses mõttes. Aga seekord suudeti lausa hollandlaste vastu 2:1 isegi juhtima minna, mis on juba iseenesest suur saavutus. ja seda seisu pikalt hoida. Kuni peaaegu päris lõpuni, mil hollandlaste kasuks määrati veidi kaheldava väärtusega penalti, mille nad muidugi päris kindlalt realiseerisid. Eks see veidi mõru maigu jättis, sest toda penaltiolukorda üle vaadates võis pigem nõustuda kommentaatorite ja pallurite enda arvamusega, et üks äärmiselt kergelt antud penalti see oli - mitte et seda poleks pruukinud tingimata anda, aga miski seda nüüd väga ei nõudnud ka. Aga noh, isegi 2:2 viik Hollandi vastu on kahtlemata Eestile suur saavutus. Muidugi, võit olnuks parem, see jätnuks Eestile isegi mingi võimaluse alagrupis piisavalt hea koht saada, et edasi minna - nüüd on see võimalus vaid teoreetiline ja üldiselt väga vähe usutav, selleks tuleks uljalt võita nii Ungarit, Türgit kui ka Rumeeniat, mis ei ole ju päris võimatu, aga kipub siiski rohkem soovunelmate kanti. Ent sellest hoolimata oli mäng ise tõesti hea ja lausa imeline, mis on ehk peamisemgi.
Tänasesse õhtusse jäi ka teade tulevase Mageia 4 teise alfaväljalaske ilmumisest, millest ma loodan millalgi, arvatavasti lähipäevil, pisut pikemalt kirjutada.
Loetud: [digi] september 201
Vaadatud: jalgpalli MMi valikmäng: Eesti-Holland (ETV)
Õhtupoolikule langes ka jalgpalli MMi valikmäng Eesti ja Hollandi vahel, mis pakkus tohutult rõõmu, aga ka mõrukibedat piina. Lõpuks viigiga 2:2 lõppenud mängus näitas Eesti ennast äärmiselt heast küljest, eriti kui silmas pidada, et hetkeseisuga on Holland FIFA reitingu kohaselt maailmas 5. ja Eesti 85. meeskond - ehk siis tasemevahe peaks olema ilmne. Ja eks ta oligi, täiesti selgelt näha, see tasemevahe. Ent ometi oli ääretult sümpaatne, et Eesti meeskond ei lagunenud sugugi ära kohe avaminutitel saadud värava järel, vaid pidas vastu esimese poolaja esimese poole hollandlaste turmtulele ning haaras siis juba ise initsiatiivi - ja võib öelda, et kuigi pall püsis lõpuni välja enam hollandlaste käes, jäi see mängu kontrollimine samamoodi enam-vähem lõpuni Eesti kätte. Mis oli sõna otseses mõttes hämmastav - niisugust enesekindlust on varemgi esinenud, aga see on kippunud ikka jääma suhteliselt üürikeseks ja enamasti on teise poolaja teisel poolel "väsitud", kui mitte füüsilises, siis vaimses mõttes. Aga seekord suudeti lausa hollandlaste vastu 2:1 isegi juhtima minna, mis on juba iseenesest suur saavutus. ja seda seisu pikalt hoida. Kuni peaaegu päris lõpuni, mil hollandlaste kasuks määrati veidi kaheldava väärtusega penalti, mille nad muidugi päris kindlalt realiseerisid. Eks see veidi mõru maigu jättis, sest toda penaltiolukorda üle vaadates võis pigem nõustuda kommentaatorite ja pallurite enda arvamusega, et üks äärmiselt kergelt antud penalti see oli - mitte et seda poleks pruukinud tingimata anda, aga miski seda nüüd väga ei nõudnud ka. Aga noh, isegi 2:2 viik Hollandi vastu on kahtlemata Eestile suur saavutus. Muidugi, võit olnuks parem, see jätnuks Eestile isegi mingi võimaluse alagrupis piisavalt hea koht saada, et edasi minna - nüüd on see võimalus vaid teoreetiline ja üldiselt väga vähe usutav, selleks tuleks uljalt võita nii Ungarit, Türgit kui ka Rumeeniat, mis ei ole ju päris võimatu, aga kipub siiski rohkem soovunelmate kanti. Ent sellest hoolimata oli mäng ise tõesti hea ja lausa imeline, mis on ehk peamisemgi.
Tänasesse õhtusse jäi ka teade tulevase Mageia 4 teise alfaväljalaske ilmumisest, millest ma loodan millalgi, arvatavasti lähipäevil, pisut pikemalt kirjutada.
Loetud: [digi] september 201
Vaadatud: jalgpalli MMi valikmäng: Eesti-Holland (ETV)
6.9.13
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, mille lõpust lõikas - nagu ikka iga kuu esimesel neljapäeval - tubli tüki maha Eesti Mageia sõprade koosviibimine, mis nüüd juba tavapäraselt toimus Kamikadze pubis. Mageia 4 väljalaskekava just ei soosi meie traditsioonilisi kokkusaamisi: vähemalt alfaväljalasked satuvad nagu neetult just vahetult pärast neid, mis tähendab, et eelmisest on Skype'i jututoas ja mujalgi juba küllalt räägitud ja uuest mõistagi ei ole suurt midagi rääkida peale üksikute muljete, mis arendajate tegevust jälgides on tekkinud. Mis ei tähendanud siiski, et täna oleks jäänud ka Mageiast rääkimata, aga noh, minu seisukohalt oli ehk tulusam see, et mu vastne nutitelefon sai suure tähelepanu osaliseks ja ma ise vanemate ja kogenenumate selliste telefonide ja üldse Androidi kasutajate käest mitmeid kasulikke näpunäiteid (eks ta ole, vanalgi telefonil avastasin mõningaid uusi huvitavaid omadusi vaat et veel kasutamisea lõpulgi ja uus on tõesti uus, alles nädal aega olnud, nii et selge, et ma esialgu tean sellest veel vähe peale nende asjade, mis kas väga silma torkavad või mida ma siis olen jõudnud juba välja uurida - ent seda pole just väga palju).
Et ma mitu korda olen kohanimedest ja nende muutmisest kirjutanud, siis oleks sobilik ka ära märkida, et sel teemal on järgmisel nädalal Vabaõhumuuseumis kavas avalik arutelu nende üle. Nojah, kellaaeg on maru vara ja päevgi pole vist kõige parem (kuigi see pole veel selge), nii et ma pole kindel, kas ma ise sinna jõuan, aga kui ajaveebi lugejate seas peaks olema neid, keda see teema tõsisemalt paelub, siis on igatahes kohal päris esinduslik kõnelejate seltskond, kes esindavad, võiks öelda, kui mitte otse vastupidiseid, siis üsna erinevaid seisukohti, nii et kuulama ja miks mitte ka ise sõna võtma minna täitsa tasuks.
Loetud: O. Volmer. Tõstamaa kihelkonna ajaloost 13.-20. saj.
Vaadatud: Haven (Yle2), Nemesis - Der Angriff (Pro7), Nemesis - Der Angriff (Pro7)
Et ma mitu korda olen kohanimedest ja nende muutmisest kirjutanud, siis oleks sobilik ka ära märkida, et sel teemal on järgmisel nädalal Vabaõhumuuseumis kavas avalik arutelu nende üle. Nojah, kellaaeg on maru vara ja päevgi pole vist kõige parem (kuigi see pole veel selge), nii et ma pole kindel, kas ma ise sinna jõuan, aga kui ajaveebi lugejate seas peaks olema neid, keda see teema tõsisemalt paelub, siis on igatahes kohal päris esinduslik kõnelejate seltskond, kes esindavad, võiks öelda, kui mitte otse vastupidiseid, siis üsna erinevaid seisukohti, nii et kuulama ja miks mitte ka ise sõna võtma minna täitsa tasuks.
Loetud: O. Volmer. Tõstamaa kihelkonna ajaloost 13.-20. saj.
Vaadatud: Haven (Yle2), Nemesis - Der Angriff (Pro7), Nemesis - Der Angriff (Pro7)
5.9.13
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi omajagu katkestust tervelt kahe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Samuti langes tänasesse päeva üks omamoodi suursündmus - ei oskagi öelda, kas positiivne või negatiivne. Pigem ikka positiivne siiski. Nimelt ilmus KDE veateadete süsteemi üle paljude aastate üks veateade, mis puudutas eesti tõlget. Ja see, et tegu on tõelise veaga, paraja prohmakaga, mitte lihtsalt eri seisukohaga, kuidas midagi paremini edasi anda või sõnastada, oli ilmselge. Ei saa muidugi öelda, et niisuguseid vigu poleks KDEs kunagi olnud, ja ei saa öelda ka seda, et neist kunagi poleks teatatud, aga viimane on siiski üsna harv tegevus, paraku, olgu siis põhjuseks see, et KDEd vähe kasutatakse (milles võib pisut kahelda, aga ühtegi uuringut pole tehtud, nii et see on vaid arvamus), või et ei kasutata eesti keeles või et ei panda vigu tähelegi. Nii et selles mõttes võib igati rõõmustada, isegi kui tuleb häbi tunda, et niisugune viga üldse sisse lipsama juhtus.
Loetud: O. Volmer. Tõstamaa kihelkonna ajaloost 13.-20. saj.
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal - Tanel Padari eri (Kanal2), Pilvede all (Kanal2), Nemesis - Der Angriff (Pro7), Nemesis - Der Angriff (Pro7)
Loetud: O. Volmer. Tõstamaa kihelkonna ajaloost 13.-20. saj.
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal - Tanel Padari eri (Kanal2), Pilvede all (Kanal2), Nemesis - Der Angriff (Pro7), Nemesis - Der Angriff (Pro7)
4.9.13
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi katkestuse väljaskäik sihiga külastada elukohajärgset suuremat universaalmagasini teiseks koduste toidutagavarade täiendamise eesmärgil ja esiteks osutatud universaalmagasini välisseina vastas olevast pakiautomaadist raamatupakikese väljavõtmiseks, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:
Selle raamatupakiga seoses tuleb küll ka pisut kaevelda. Nimelt langes mul mitme raamatupaki saabumine ajale, millele sattus ka pangakaardi vahetus. Ja et veebiraamatupoele on antud õigus automaatselt arvelt summat maha võtta, nad seda muidugi ei saanud teha, sest tellimuses oli ju kirjas olnud vana kaardi number. Mistõttu nad kenasti sellest teatasid ja ma sain võimaluse läkituse eest eraldi tasuda. Aga mitte selle viimase eest, sest selle algses teatises polnud mingit märget kaardiprobleemi kohta. Ma unustasin vahepeal suure sahmimisega ja töökoorma all ka ise selle ära ja olin seepärast - ei oskagi öelda, kas meeldivalt või ebameeldivalt - üllatunud, kui paari päeva eest tuli kordusteatis, kus seekord oli ka kirjas link, millel tasuda. Oh, miks ei võinud nad seda siis kohe lisada, oleks mina aru saanud probleemist ja raamatudki olla tervelt kaks kuud varem käes! (Mitte küll, et mul siis nende lugemiseks aega oleks olnud, nii et selles mõttes pole hullu, et nad hilinesid.) Aga noh, lõpp hea, kõik hea, ja õnnelik ma muidugi olen, et nad nüüd käes lõpuks on.
Loetud: TM Kodu ja ehitus 9/2013
Vaadatud: Winny Puhh: maailma veidraim bänd (ETV)
- N. Gaiman. The Ocean at the End of the Lane
- D. Isby. Russia's War in Afghanistan
- P. Abbott, E. Pinak. Ukrainian Armies 1914-55
- D. Nicolle. Medieval Siege Weapons (2). Byzantium, the Islamic World & India AD 476-1526
Selle raamatupakiga seoses tuleb küll ka pisut kaevelda. Nimelt langes mul mitme raamatupaki saabumine ajale, millele sattus ka pangakaardi vahetus. Ja et veebiraamatupoele on antud õigus automaatselt arvelt summat maha võtta, nad seda muidugi ei saanud teha, sest tellimuses oli ju kirjas olnud vana kaardi number. Mistõttu nad kenasti sellest teatasid ja ma sain võimaluse läkituse eest eraldi tasuda. Aga mitte selle viimase eest, sest selle algses teatises polnud mingit märget kaardiprobleemi kohta. Ma unustasin vahepeal suure sahmimisega ja töökoorma all ka ise selle ära ja olin seepärast - ei oskagi öelda, kas meeldivalt või ebameeldivalt - üllatunud, kui paari päeva eest tuli kordusteatis, kus seekord oli ka kirjas link, millel tasuda. Oh, miks ei võinud nad seda siis kohe lisada, oleks mina aru saanud probleemist ja raamatudki olla tervelt kaks kuud varem käes! (Mitte küll, et mul siis nende lugemiseks aega oleks olnud, nii et selles mõttes pole hullu, et nad hilinesid.) Aga noh, lõpp hea, kõik hea, ja õnnelik ma muidugi olen, et nad nüüd käes lõpuks on.
Loetud: TM Kodu ja ehitus 9/2013
Vaadatud: Winny Puhh: maailma veidraim bänd (ETV)
3.9.13
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: TM Kodu ja ehitus 9/2013
Vaadatud: Välisilm (ETV), Prints Harry Afganistani rindel (ETV)
Loetud: TM Kodu ja ehitus 9/2013
Vaadatud: Välisilm (ETV), Prints Harry Afganistani rindel (ETV)
2.9.13
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi katkestuse traditsiooniline külaskäik ema juurde. Vihmasaju rõõmust jäin küll paraku taas ilma, see oskas just enne mu väljaminekut ära lõppeda, aga vähemalt oli ilm päris kena siiski. Nojah, sellele nädalale mahtus neid ema külastusi nüüd lausa kaks, aga ega siis küll küllale liiga tee, eriti kui veel hästi süüa saab. Nagu ema juures ikka alati saab. Nagu sai ka täna. Ja ega siis ainult kõhutäiega asi ei piirdunud, üsna tavapäraselt kaasnes sellega veel ka tubli peatäis, seda muidugi ikka ristsõnade kujul. Ja isegi see polnud veel kõik, nagu öeldakse parimates, viis minutit vältavates telepoereklaamides: nagu eelmine kord, oli emal ka seekord lahendus mu teleriprobleemile, küll ühe päris väikese, aga siiski väga kenasti pilti näitava teleri kujul. Millega koju jõudes selgus, et jah, digiboksi kahtlustamine oli asjata, viga pidi ikka teleris olema, sest selle uue isendiga oli pilt igati korras - kuigi jah, väiksuse tõttu tuleb mul nüüd natuke asendit muuta ja heli ei ole ka sel pisikesel just väga kiita, aga vähemalt ajutiselt ajab asjad ära, kuni ma nii kaugele jõuan, et endale ühe korraliku moodsa teleri hangin.
Loetud: Tehnikamaailm 9/2013
Vaadatud: Langev taevas (Showtime)
Loetud: Tehnikamaailm 9/2013
Vaadatud: Langev taevas (Showtime)
1.9.13
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Tehnikamaailm 9/2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Tartu Tammeka - Narva Trans (TV6), Doctor Who (BBV Entertainment), Tappev uni (TV6), Kolmnurk (TV6),
Loetud: Tehnikamaailm 9/2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Tartu Tammeka - Narva Trans (TV6), Doctor Who (BBV Entertainment), Tappev uni (TV6), Kolmnurk (TV6),
Subscribe to:
Posts (Atom)