Et eilse päeva lõpp vajus ränka unisusse, siis jäi isegi Sirp läbi lugemata, rääkimata sellest kirjutamisest. Olgu siis täna see puudujääk ära õiendatud.
Seekordses Sirbis oli õige hulga sellist poolhuvitavat lugemist ehk teisisõnu kirjatükke, mille teema puudutas mu peamisi huvialasid vähem või rohkem põgusalt, aga mis siiski silma ette jäid ja lugemistki väärisid. Nende kõrval oli siiski ka paar sellist lugu, mis kohe väga huvitasid, nii teemalt kui sisult.
Neist esimene oli Mäesalu Mihkli sulest arvustus Adamsoni Andrese raamatule "1242. Müüti murdes", mis on ka minu lugemist ootavate raamatute seas päris kõrgel kohal (isegi juba põgusalt sirvitud, aga mitte rohkem). Väga sümpaatselt kirjutatud lugu igatahes, mis osutab nii raamatu tugevatele kui ka nõrkadele külgedele (viimaseid paistab selgelt vähem olevat, vähemalt autori arvates). Samamoodi huvitav oli lühike remark eriti aasta algupoolel nii kuumana üles kerkinud teemal "rahvused ja nende olemasolu või olematus keskajal" - aga seda peaks iga huvitatu ise lugema ja ise selle üle mõtisklema.
Samamoodi huvitav oli Seppeli Marteni lugu minugi õppejõuks olnud väga tööka ja tarmuka ajaloolase Rosenbergi Tiidu raamatust "Künnivaod". Selles hämmastas pisut mind väide, et agraarajalugu, mille esindajaks üsna kindlalt võib lugeda nii Rosenbergi kui ka loo autorit ennast, on välja suremas või õieti peagu juba välja surnud. Nojah, võib-olla sellisel kujul küll, nagu ta viimati oma kõrgajal oli (st ajal, mil suure osa muude ajaloovaldkondade uurimine oli mitte ainult põlu all, vaid vaat et keelatud), kõigi oma matemaatilis-statistiliste meetodite ja muu sellisega (mitte et neis iseenesest midagi halba oleks ja kahtlemata on neid lausa vaja, aga lõppematu arvudejada lugemine, mille vahele peamiselt on tipitud sidesõnu, võib olla päris ränk, võin omastki käest öelda), aga ka ta ise osutab, et ometi elab see siiski edasi, vahest rohkem kallakuga sotsiaal- või vaimuajaloo suunas. Mida ju õieti esindab samuti Rosenberg, kes on tugevasti kaldus mõisaajaloo suunas ja mitte ainult põllumajandusliku, vaid ka kultuurilise ja muulaadse mõisaajaloo suunas (samal ajal kui loo autor esindab pigem juriidilise kallakuga agraar- või laiemalt majandusajalugu - mida küll sama hästi võiks ka sotsiaal- või kultuuriajalooks nimetada). Ma miskipärast arvan, et agraarajalugu selles tänapäevasemas tähenduses ei vao ega kao. Pigem on sellise mulje taga see, et kui Nõukogude ajal oli agraarajalugu üks väheseid suhteliselt ohutuid uurimisvaldkondi, siis ikke ja surve kadudes tuli lausa paratamatu reaktsioonina tohutu eelkõige poliitilise ajaloo tõusulaine - poliitilise seepärast, et see oli varem olnud kõige enam keelatud ja kõige suuremate tühikutega, aga ka seepärast, et sellest oli kõige lihtsam kirjutada (mitte uurida, vaid just kirjutada, täita kõiki neid musti laike ja valgeid auke). Ja siis tuli aeg, mil jõudsid pärale esimesed muu maailma trendide kuulutajad, eelkõige mentaliteediajaloo ja muu sellisega. Aga tundub, et juba praegu on asjad paika loksumas ja see mahajäämus/mahajäetus, mis ikke all valitses, suuresti tasa tehtud, nii et ka valdkonniti võib igati oletada agraar/majandusajaloo osakaalu teatavat tõusugi (kas või näiteks 20. sajandi, eriti selle teise poole agraar- ja majandusajalugu on suuresti ju ikka veel üks suur tühi auk, kuhu õieti ükski uurija pole veel sisse hüpanud).
Mõneti omapärane oli nii selle kui eelmise loo juures see, et eraldi toonitati vaatluse all olnud raamatute head varustatust illustratsioonidega, esimesel juhul kaartide, teisel juhul peamiselt piltidega. See on muidugi õige, et ajalooraamatud sageli ei hiilga väga rohke illustreeritusega, sest mitmeski mõttes on ajalugu, isegi kui ta pretendeerib teaduse nimele, oma levinuimas väljundis tugevalt narratiivne, st lugu jutustav - ja kui lugu on hea ja hästi jutustatud, siis ei pruugi see illustreerimist eriliselt vajadagi. Korraks kerkis isegi sarkastiline mõte, et äkki seda tunnust rõhutati salakavala viitena raamatu muude väärtuste vähesusele. Aga küllap siiski mitte, see oli vahest ikka pigem tunnustus, et korralike narratiivide kõrval (mida võib küll öelda rohkem vaid Adamsoni raamatu kohta, sest Rosenbergi oma on ju tegelikult artiklikogu) on lisaks sõnaarmastajatele mõeldud ka neile, kes on enam visuaalse teabe lembesed.
Väga põnev oli lugeda Hellati Hennu-Kaarli väikest ajaloolist vahepala ja täpsustust Eesti Romaanifondi (tänapäeval Eesti Romaaniühing - ilmselt kõige prestiižsema romaanivõistluse korraldaja) loomise tegeliku käigu ja kulu kohta. Mul on kohe nõrkus niisuguste repliikide ja marginaalide vastu - ka teatmeteostes või muudes andmekogumites läheb mu pilk ikka peagu esimesena rubriigile ja rubriiki "varia" või "miscellanea".
Selle kõrval oli suur lugu Pargi Eeva sulest Eesti kirjanike ringreisi kohta Saksamaal, mis iseenesest mind kuigi palju ei huvitanud, aga milles oli üks ääretult kenasti sõnastatud mõttetera, mis, võib-olla vastavalt soole ja muudele asjaoludele modifitseeritult, sobiks nähtavasti iga tekstidega tegeleva inimese, olgu kirjaniku või tõlkija või teab veel kelle tarkuseterade varamusse:
Teksti süvenemine tähendab suuresti seda, et su aed rohtub, lapsed karjuvad appi, koerad purelevad ja mees ei üritagi enam küsida, kus miski asi asub.Üks teine väike põnev mistsell oli lühiintervjuu psühholoogi Alliku Jüriga, millest võisin hämmastuseks lugeda, et "tavaline inimene tunneb ilma mälutehnikaid kasutamata ära kuni 10 000 pilti, mida ta on varem näinud". Ega mul pole selles põhjust kahelda, küllap on seda palju uuritud (Allik kasutab väljendit "nüüd juba klassikaliseks saanud uuring"), aga tuleb nentida, et mina ei paista siis küll "tavalise inimese" mõõtu mahtuvat. Mitte et mul visuaalset mälu üldse poleks ja mõndagi oma silmaga nähtust sööbib väga eredalt mällu, aga ma tugevasti kahtleksin, kas neidki mälupilte on 10 000 kandis. Igatahes oli õpingute ajal mulle üks raskemaid aineid kunstiajalugu: kui nii-ütelda tekstipõhiste ainete eksamite eel võisin ma end katkestusteta õppimisega ja vahetult enne eksamit magamise asemel materjali kordamisega "üles pumbata", siis kunstiajaloo puhul ei aidanud miski, ma võisin ka kümme korda vaadata näituseks impressionistide maale ja ikkagi iga kord taas üllatusega leida, et ehkki autorite nimed olid mulle teada, ei osanud ma neid kuidagi õigete piltidega seostada (parimal juhul aitas see, et tekstilisest osast oli meelde jäänud, et see maalis valdavalt seda ja too toda). Ma usun, et praeguseks on ehk mul enam-vähem peast teada kümmekond maali üleüldse, võib-olla ka mõned skulptuurid suudaksin paika ajada, aga see oleks ka kõik, ülejäänu kohta oleksin sunnitud õlgu kehitama ja nentima, et jah, võib-olla olen näinud, aga võib-olla ei ole ka ... Teisest küljest jälle tekivad mul küll lugemise ajal pildilised assotsiatsioonid, sageli ma nii-ütelda lähen raamatusse (või muusse teksti) sisse ja olen seal kui sõltumatu vaatleja - näituseks on mul paljudes linnades või ka maakohtades, kuhu ma olen sattunud, olnud selline omamoodi déjà vu - ja enamasti ma ka tean, miks: ma olen sellest varem lugenud, lugemise ajal tekkinud pildid tulevad meelde ja tihtipeale need kattuvad väga täpselt sellega, mida ma siis enda ees näen. Nii et nojah, võib ju nõustuda intervjuus välja öeldud "vana tõega", et üks pilt on väärt tuhat sõna, kuigi mina ütleks seda vastupidi :-)
Kui Sirbi alguses oli üks lugu, pooleldi arvustus, pooleldi mõtisklus Eesti senise majandusliku (ja majanduslik-sotsiaalse) arengu teemal, mis mu meelest kaldus üsnagi moeka neoliberalismi tümitamise valda, siis tagapool oli mõneti sarnasel teemal mõtisklenud Herkeli Andres, kelle meelest Eesti suur häda on selles, et "tavalised inimesed" ehk kodanikuühiskond ja poliitikud ehk eliit on üks- ja teineteisest niivõrd võõrandunud, et nende vahel enam dialoogi polegi. Millega võib ehk ka nõus olla. Ma kahtleksin aga tõsiselt tema arvamuses, et "paralleelmaastikke" on vaja taas kokku tuua, et luua "sidusam Eesti". Kui ta ütleb, et "avalik debatt elab poliitikast eraldatud elu ja on seetõttu impotentne ega suuda tegelikke otsuseid mõjutada", siis avaldub mu meelest selles just tolle "poliitiku" vaade, kes kardab lõplikult pinda alt kaotada ega usu ka ise, et suudab korralikult leviteerida. Need tegelikud otsused ja sidusus tulevadki ju inimestest endast, just sellestsamusest kodanikuühiskonnast (kõige laiemas mõttes, mitte kitsalt vabaühenduste mõttes, nagu pigem artiklis on seda esitatud), ja kui inimesed ei tunne enam suurt huvi selle vastu, mida teevad "poliitikud" (mis on mu meelest üsna selgelt kogu maailma trend, isegi mitte enam ainult läänemaailma, vaid ka mujal), siis see ei näita mitte "sidususe" vähenemist, vaid seda, et tegelike otsuste langetajad ei pea enam vajalikuks end kõigi ja kõigega siduda - ilmselt selle osaga inimkogukonnast, mis nende meelest ei täida enam õieti mingit mõistlikku funktsiooni (aga millel küllap on nii palju õigustust veel siiski olemas, et seda ei heideta päris lõplikult kõrvale, vaid lihtsalt ignoreeritakse). Aga kui see kõrvale jätta, siis poliitilises mõttes on Herkeli artiklis kindlasti mitu edasimõtlemist väärivat mõtet (kas või näituseks Välis-Eesti valimisringkonna moodustamine).
Huvitava ja küllap ka vajaliku ülevaate uuest muuseumiseadusest oli kirjutanud Pakosta Liisa (loo juures oli lausa Liisa-Ly, mis ongi tema ametlik nimi, kuigi mu meelest tavaliselt räägitakse temast ainult esimest eesnimepoolt kasutades, nii et see isegi pisut võõristas). Vajaliku ilmselt seepärast, et nagu ta ütleb: "Kuna skandaali polnud, pole avalikkus uuest seadusest suurt midagi kuulnud." Ehk kõige huvitavamad punktid olid muuseumide andmekogude avalikkusele kättesaadavaks tegemise kohustus (Eesti muuseumide veebivärav on juba praegu päris hea abiline mitmesuguste asjade otsimisel ja leidmisel) ja võimalus osta muuseumidele tarbetuks osutuvaid esemeid. Aga eks loos ja seaduses ole muudki põnevat.
Muuseumide kõrval oli tulipunktis ka muinsuskaitse, lausa kahel leheküljel, millest veidi üle ühe oli Orava Mika kriitika muinsuskaitse praeguse olukorra kohta ja veidi alla lehekülje ühelt poolt teeneka muinsuskaitsja Alatalu Riinu ja teiselt poolt muinsuskaitseameti juhataja Uustalu Kalevi sõnavõtud, mis osaliselt olid vastulaused sellele kriitikale. Mingit ühist arusaama ei paistnud, võib resümeerida, paraku.
Nagu ikka, oli väga põnev lugeda Turovski Aleksei kirjutist, mis sedakorda võttis ette ämblikud. Ja nagu ikka, suutis ta lausa üle külvata kui mitte päris teadmata, siis peagu unustatud või vaid aimamisi teada tõsiasjadega: näiteks et ämblikud on peagu kõik mürgised või et hirm ämblike ees on inimestel palju rohkem sees kui näiteks hirm madude ees ("Ma ei ole iial kohanud alla kaheaastast last, kes kardaks madusid, aga olen näinud väga palju sellises vanuses lapsi, keda liikuva ämbliku nägemine pelglikuks muudab. Minu meelest on asi inimese kujutlusvõimes, nimelt ekstrapoleerimisvõimes. Ämblikul, kelle keha on väga monoliitne, on liiga palju jäsemeid ja nad on suunatud korraga kõikjale. Kui selline elukas hakkab liikuma, võib vaatajal tekkida ettekujutus, et ta on oma liikumises täiesti vaba ja seega ettearvamatu.") või et nõndanimetatud kuldse võrgu ristiämblike esindaja niit on nii tugev, et "vähem kui sentimeetrise jämedusega niitidest punutud köis [on] piisavalt tugev, et lennukikandja üles riputada" või et mõnel rahval on ämblik kas kõrgeim või vähemalt väga tähtis jumal.
Ning laastu, aga mitte liistuna tasub kindlasti ära märkida lõpulugu Hallas-Murula Karini sulest, mis Estonia juubeli puhuselt käsitles selle ehitamises osalenud 20. sajandi algupoole Rootsi suurärimeest Ivar Kreugerit - meest, kelle nimest suure majanduskriisi ajaloos naljalt mööda ei minda. Väga tore ja hariv lugemine.
Loetud: Sirp, 06.09.2013
Vaadatud: Doctor Who (BBC Entertainment)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Sakslane ja Vormsi sireen (Postimees, 07.09.2013)
No comments:
Post a Comment