Tööpäev küll, aga mitte sugugi tavaline, vaid tõeline päev du töö extraordinaire. Täpsemalt siis eelkõige ihulise töö päev ja veel täpsemalt rügamine (mitte halvustavas tähenduses) Kungla aiamaal ja selle ümber. Mis tähendab muidugi seda, et ärkamine oli maru varajane, õigemini puudus üldse, sest mingil hetkel ma lihtsalt avastasin, et kell on juba nii palju, et kui nüüd magama veel jääda, siis tekib suur tõenäosus, et ei jõuagi hommikuse bussi peale, millega Tartu poole suunduda. Ja bussiuni on teatavasti nagu bussiuni ikka, ei liha ega kala ega isegi hakkliha, kuigi selle viimasega üsna sarnane.
Aga kohale ma jõudsin mõistagi korralikult ja ega see väsimus füüsilist tööd tehes nii raske üle elada polegi. Ja tööd Kunglas mõistagi jagub. Jagub nii aias kui jaguks ka sees ehk selles praeguses segadikus, mida senisest eluasemest väljakolimine kõrvalkorterisse tähendanud on. (Kus võib näituseks kohata ka näiliselt täiesti töökõlbmatut seinast rippuva juhtme küljes õhus heljuvat lülitit, mille klahvidele vajutades ometi tegelikult süttivad tuled nii köögis kui esikus. :-) )
Ahjah, õhtupoole õnnestus ka siis tolle senise eluaseme uued asukad ära näha. Pereema oli täitsa tuttava näoga, kuigi mina mäletan teda peagu paarikümne aasta tagusest ajast, mil ta oli ehk nii kümneaastane - mõnel inimesel on kohe nii, et kui oled teda lapseeas näinud, tunned ka täiskasvanuna enam-vähem eksimatult ära, samal ajal kui teised muutuvad tundmatuseni.
Ega sees ehk toas suurt midagi teha ei saanudki, kogu jaks ja jõud läks aiamaa peale. Kus ootas ees näiteks viimaste õunte ja kreekide korjamine. Kartulid oli ema juba eelmise käimiskorra ajal üles võtnud, puude otsas aga oli seniajani veel üht-teist alles, mida ise polnud ära korjanud ja mida polnud likvideerinud ka kohalikud heatahtlikud puuviljasõbrad. Kartulisaak oli küll nigelamast nigelam, vanemal ajal oleks selle kohta öeldud nähtavasti ikaldus: kuiv suvi ja röövmardikad olid andnud endast parima ning meil jäi üle vaid riismed kokku korjata. Mu meelest esimest korda Kunglas elamise ja üldse nii kaua kui ma mäletan aia- või põllumaapidamist perekonnas oli juhtunud nii, et õunu oli suisa rohkem kui kartuleid.
Rohkelt oli veel ka kreeke, mis mind väga rõõmustas, sest ploomide kõrval on need parimad puude-põõsaste otsas kasvavad asjad üldse. Ja kreeke oli sel aastal meil ikka tõsiselt palju. Nojah, absoluutkoguses ilmselt mitte nii väga, pühendunud kreegikasvatajatega kuidagi võrrelda kindlasti ei saa, aga kui oled varasematel aastatel saanud peotäisi ja siis saad ämbritäisi, on ikka rõõmustav vahe küll. Kreegid ja õunad pakkusid mõistagi veel ühe boonuse: nende lõpukorjamine andis kena võimaluse tunda end taas pisikese poisina, kellele hirmsasti meeldis puude otsas ronida - millist võimalust ei jätnud ma selgelt ära kasutamata.
Tõsi, see puude otsas turnimine ja muu selline viis mõttele, mis on varemgi mõned korrad peast läbi käinud, aga et nüüd on viljapuud juba üsna korralikuks kasvanud, siis on see vaid tugevnenud: peaks ilmselt hakkama teadmisi omandama viljapuude hooldusest, lõikamisest ja kõigest muust sellisest. Meil oli puid küll ka lapsepõlvekodus, aga miskipärast vähemalt mind nende hooldamise saladustesse ei pühendatud (võib-olla ei tundnud ma küll ka ise huvi, mine võta kinni). Ja hiljem pole selleks õieti põhjust ega võimalust olnud, enne nüüdset, kus jälle oma aiamaal midagi puuviljaaia sarnast tärkamas on.
Nojah, eks aiamaal oli ka pisut vähem rõõmustavamaid episoode, nagu kündmine, mille juures mina ei ole osanud kunagi erilist glamuuri näha, ja veel enam ümberistutamine, mis muidu võiks ju olla vahva, aga et seekord olid ümberistutavateks astelpajud, siis oli see ikka päris piinarikas. Ja ehkki ettevaatusest olid kindad käes, oskas üks okas end nii kenasti siiski sõrme majutada, et seda välja ei saanudki - mädaneb nüüd teine rõõmsalt seal naha all. Ei, astelpajud on ikka ühed kahtlased asjad, seda ma olen algusest peale arvanud, kõik need aastat kolmkümmend või nii, mis neid Eestis aktiivsemalt kasvatatud on. Aga noh, ema neid tahab, las nad siis olla ja rahuldavad tema usku astelpajumarjade üüratusse kasulikkusesse.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3)
No comments:
Post a Comment