Küllaltki tavaline tööpäev, mille sisse jäi aga ka kaks õnnestavat sündmust. Esimene neist oli traditsiooniline ema külastamine, mis otse loomulikult tähendas kopsakat kõhutäit - jälle hakklihakaste, oo maitseelamus! - ja mõistagi ka tublit peatäit, seda viimast siis muidugi ristsõnade kujul.
Mis oli kõik hirmus tore, nagu ikka, aga ei kaalunud üles teist päevasündmust. Nimelt oli ühes "sotsiaalses" rühmituses, millesse ma kuulun, ühel liikmel tekkinud tüdimus ja mure oma ülirohkete ploomidega tegelemisest ja ta tegi ettepaneku soovijatel läbi astuda ning tema ränka vaeva mõnevõrra vähendada. Mille peale tekkiski löögirühm, kes õhtupoolikul justkui rohutirtsude parv ploomipuude alt ja pealt ja kõrvalt läbi tiirutas. Ma vist hiljutises Kungla ülevaates ploomidest ei rääkinudki. Jah, ka Kunglas kasvab ploome, aga sel aastal juhtus nii, et kuigi vend, kes elab ju palju lähemal, võiks lausa öelda, et naabruskonnas, neist pisut osa sai ja mõned ema kaudu isegi minuni jõudsid, siis enamik rändas nähtavasti kohalike aiasaaduste armastajate tasku ja suhu. Eks ta ole, külaelu värk: kui ise kogu aeg kohal ei ole, siis ega loodus tühja kohta ju salli ... Igatahes oli tänaõhtune saak hirmus hea täiendus musugusele ploomilembile. Loodetavasti jäi ka ploomipuude perenaine rahule, et oma koormat vähendada sai. Mulle muidugi pakkus lisalõbu taas võimalus pisut puude otsas turnida, et ploomikesi õrnalt maapinna poole suunata, kus neid innukad korjajakäed juba ees ootasid.
Eks need ploomid tuleb ema kätte toimetada, sest ma küll kunagi proovisin AD&D parima täringuga, tolle kahekümnetahulisega, endale vajaliku proficiency välja veeretada, aga ainuke, mis marjade ja viljade puhul välja tuli, oli nende suust sisseajamine, muulaadse töötlemisega midagi õnneks ei läinud. Aga kõigepealt võib mõistagi nautida siis seda mulle omast töötlemisoskust, pikalt ja põhjalikult :-)
Sellega veel päeva üllatused ei piirdunud. Üks "tirtsudest" oli mingil põhjusel otsustanud teistele, kes vähegi ette sattusid, jagada seenesuppi. Mu koju jõuab sellist nähtust nagu supp imeharva (mul on ju lapsepõlvest peale supi suhtes kerge eelarvamus, umbes seisukoht, et toit peab olema ikka tõsiselt tahke ja lihane ja et kuuma vett, milles midagi sees lürbib, pole ju mõtet niisama sisse ajada), aga tuleb tunnistada, et see seenesupp oli küll hea, selline mõnus vürtsikas ja täitsa korraliku "tahkusega".
Loetud. Akadeemia 9/2013
Vaadatud: Ich bin Nummer Vier (Pro7), Screamers: The Hunting (Pro7)
No comments:
Post a Comment