Reedesed mõtted

Osaliselt tavaline tööpäev, mille esimene ots läks küll Kunglast tagasisõidu ja seejärel juba äraoleku ajal toimunu tuvastamise peale. (Tõsi, vastne nutitelefon osutus ka Kunglas täiesti kenaks abivahendiks, aga jah, ma olen ikka kindlalt seda meelt, et telefon kui selline võib olla küll hädapärast vahend, millega maailmast aimu saada, aga vahend, millega maailmaga muul moel kui kõnega suhelda ei ole see mitte - ja paraku ei kuulu eesti keel nende keelte hulka (veel), milles kõnetuvastus ja muud asjad nii heal järjel oleksid, et võiks puhtalt kõneldes suhelda ka muul moel kui helistades).

Tänase Sirbi puhul ma pisut kõhklesin, kas öelda midagi ka selle uue kujunduse kohta, aga siis leidsin, et üht-teist mul ikka öelda on, nii et olgu see siis öeldud. Üks asi meeldis mulle kohe väga: see, et nüüd on Sirp kenasti klammerdatud. Sedasi on lehte kohe palju parem käes hoida ja puha, ei kipu laiali lagunema ega midagi. Et formaat väiksemaks läks, ei ole nii meeldiv, kuigi mul erilist eelistust suuruse osas üldiselt pole. Seda kompenseerib küll teataval määral paksenemine, aga kui arvestada, et ühtlasi on kasutusele võetud uus kirjatüüp, mis on märksa õhulisem (nagu mu meelest ka küljendus tervikuna) ja pildilise komponendi osakaal on mu meelest omajagu suurenenud, siis ma ei oleks väga kindel, kas tekstimaht on ikka samaks jäänud või isegi vähenenud. See viimane - et pildilise komponendi osakaal on suurenenud ja et need on nüüd ka värvilised - on minu silmis üldiselt negatiivne: liiga palju kiputakse teksti lõhkuma. See tundub olevat mingi üldine haigus, mida päevalehtede juures on ammugi märgata. Põhjendatakse seda tavaliselt sellega, et lugejad olevat muutunud ja tahtvat lühemalt ja kompaktsemalt teksti haarata, aga mul on tugev kahtlus, et pigem on asi vastupidi: keegi ei viitsi või lausa ei suuda enam vähegi pikemat mõtestatud teksti kirjutada ja siis surutakse lugejale ka peale miskite üksikute (lühikesteks) lõikudeks vormistatud mõteräbalate ja -kribalate kompott peale. Aga õnneks on Sirp esialgu veel selle lõhustumise ja mõttepisenemise tee hakul, nii et kõige hullem see ka veel välja ei paista.

Sisu poolest polnud suurt vahet märgata: nagu ikka, oli teatav hulk loetavaid lugusid ja terve hulk neid, mis mind ei köida (küll aga võivad mõistagi köita jälle teisi). Näituseks Hennoste Tiidu üle kahe lehekülje ulatuv mõtisklus Pruuli Tiidu EÜE-raamatust, mis andis sellest päris korraliku ülevaate ka neile, kes seda pole lugenud või ei kavatsegi lugeda, aga esitas ka mõningaid huvitavaid temaatilisi uitmõtteid, näiteks Eesti sõjajärgse ajaloo (kultuurilooline) periodiseerimine või maleva ja dadaismi seose väljakäimine.

Tavaliselt libisen ma rubriigist "Post-sõnastik" pärast esimese lõigu silmamist kiiresti üle, sest seal on enamasti juttu mingitest asjadest, mille mõistmine valmistab mulle pigem raskusi ja mida ma ei oska ka parima tahtmise juures endale kuidagi vajalikuks pidada, aga seekord jäi pilk Kraavi Janeki jutul loeteludest ja nimekirjadest siiski pidama. Küllap eelkõige seepärast, et mu huvide tõttu on igasugu loetelud ja nimekirjad mul sageli silme ees ja mõned osalisemalt või täielisemalt isegi peas: (eriti varane) keskaeg, valitsejate loetelud, mälumäng, jah, lõppeks isegi õigekeelsussõnaraamat ja võõrsõnade leksikon ja entsüklopeediad, mida ma loen sama suure või tihti suuremagi naudinguga kui ilukirjandust, ju lausa kubisevad kõikvõimalikest loeteludest. Siin oli küll räägitud rohkem loetelude kasutamisest (ilu)kirjandusliku võttena, aga selleski oli täiesti oma uba olemas: nii ilukirjanduses esinevad kui muud nimekirjad ja loetelud kajastavad ja peegeldavad tahes-tahtmata oma aega, olgu otsesemalt (praktilised loetelud) või kaudsemalt, ajale omaste mõttemallide ja kujundite kaudu (esteetilised loetelud). Või õieti on küll sageli raske neil isegi niimoodi vahet teha, nagu artiklis osutatud Eco seda tegi: ka puhtpraktilised nimekirjad, nagu ta oma keskajahuvist hästi teadma peaks, ei pruugi olla sugugi "lõplikud" - sageli on lausa märgilise tähtsusega see, mida neis nimekirjades ei ole, mis on sealt "esteetilistel" (või ka muudel) kaalutlustel välja jäetud; ja vastupidi, kujundina kasutatud loetelud võivad anda väga praktilisi tulemusi, kas või näiteks arusaama, milliseid värve või lõhnu mingil ajal ja kohas tunnustati või üldse tunti. Nii et huvitav lugemine vähemalt selle poolest, et tekitas hulga teksti endaga õigupoolest vähehaakuvaid mõtteid - mis peaks olema aga hea teksti tunnus :-)

Äärmiselt huvitav lugemine oli Lusmägi Sirje kirjutis nõndanimetatud Metsiku raamatukogust, ühest vanemast maaraamatukogust Eestis üldse (vähemalt eestlaste seas). Ise maaraamatukogus üles kasvanuna, küll täiesti teisel ajal ja mitte enam sellise isetegevusliku, vaid tsentraliseeritud süsteemi raamatukogus, oli ometi huvitav näha, kuidas maaraamatukogud on vist küll läbi aja ometi olnud ikka üsna ühesugused nii oma komplekteerimise kui kõige muu poolest, olgu siis riigikord ja olud millised tahes. Kui üldse, siis on ehk eripära toonase ja tänase vahel see, et praegu vaevalt leidub isegi linnaraamatukogudes (kui tegu ei ole just rahvusraamatukogu või mõne muu staatuselt enam-vähem võrdsega) näituseks 1950.-1960. aastate raamatuid, toona aga ei olnud kuus-seitsekümmend aastat vana raamat sugugi nii haruldane nähtus. Aga eks see ole üldise "aja kiirenemise" kaasnähtus, mille üle ei saa ei kahjatseda ega rõõmu tunda, see lihtsalt on nii.

Huvitavat pakkus ka pikem intervjuu Eesti esimese kloonlehma ühe "looja" Kõksi Suleviga. Näiteks võis sealt teada saada, et lehm, aga mitte kits või lammas, klooniti seepärast, et Eestis lihtsalt kitsi eriti pole :-) Põnev oli ka mõttearendus nõndanimetatud rämps-DNA teemal - mida on mõnelgi korral võrreldud füüsikute-astronoomide tumeainega: teada on, et ta on olemas (või noh, ollakse kindlad, et pigem ta on kui et pole), aga mis ta on ja miks ta on ja mida teeb või ei tee, on teadmata. Ja nagu tumeaine uurimisega, õigemini katsetega seda uurida, ei ole ka rämps-DNA uurimine märkimisväärselt edenenud, kui välja jätta ehk tõik, et nüüdseks ollakse suhteliselt kindlad, et seda on palju ...

Ajalooharidusega inimesemel oli mõistagi kena lugemine Velmeti Aro sulest mõne aja eest ilmunud tõlkelise Tallinna ajaloo kohta. Pisut ehk üllatas, et teose puhul, mis on esijoones kirjutatud Saksa turule, heidetakse jätkuvalt ette "liigset" konteksti: jah, muidugi on Eesti lugejale suur osa sellest koolipingist teada (loodetavasti - ega see ajalooalaste teadmiste omandamine kardetavasti nüüd nii kõrge ka ei ole ja raamatut pealkirjaga "Tallinna ajalugu" ostavad ja loevad kindlasti paljud nendegi seast, kelle kohta kuidagi ajaloolane ütelda ei saa) ja võib-olla oleks võinud eesti tõlke puhul seda tõsiselt mugandada, aga siis poleks see ilmselt enam see teos - kui praegu võib sellest asjatundmatu lugeja saada nii konteksti kui sisu ja asjatundlikum lisaks veel aimu, milline on see kontekst, kuhu Eesti ajalugu tuleks asetada, kui tahta sellest kas või oma välismaisele tuttavale rääkida, st milliseid asju isegi juba õige lähedasel Saksamaal on vaja eraldi ja pikemalt seletada, siis muganduse puhul langeks viimane ju täiesti ära ja saaks lihtsalt ühe, küll kindlasti viimatise, Nõukogude ajal ilmunud Tallinna ajalooga võrreldes parema, aga siiski kitsalt vaid siinsele "turule" suunatud teose. Mis, nii palju kui mulle seda raamatut lugemata tundub, oleks pigem nuriteene, sest just laiem kontekst, seoste loomine ja muu selline, mis tänapäeva ajalooteadust nii väga iseloomustab, ongi ehk selle peamine tugev külg.

Viimase numbri muinsuskaitseteema jätkuna olid oma küllaltki kurba lugu pajatama hakanud muinsuskaitsealuse Hinni talu (Liivimaa vanim rehetalu) vana- ja noorperemees, kelle jutust joonistus välja sugugi mitte nii lohutav pilt, nagu püüdsid eelmises Sirbis jätta muinsuskaitseametnikud. Aga noh, see teema on nii keeruline, et siin võib vaid soovitada neid lugusid lugeda ja ise mõelda, igasugune avaliku seisukoha võtmine oleks vaat et tuleohtlik (ja ega mul neid teadmisi nii põhjalikke ka selles vallas ei ole, et seda üldse võtta).

Viimaselt leheküljelt võis lugeda aga intervjuud uue kujundusega Sirbile uudse fondi Aleksei loonud tähedisaineri (ah, kui tore sõna, mulle kohe väga meeldib :-) ) Kooviti Antoniga. Huvitava loo peale, kus oli mitmeid kentsakaid seiku kirjatüüpide ja elu seoste kohta (näituseks kuulutus Berliini lehes üürilise otsimiseks, milles sooviti isikut, kes oskaks tüpograafiast vestelda), võib vaid öelda, et mulle see kirjatüüp täitsa meeldib. (Veebis seda peagu kindlasti näha ei ole, küll võib seda uudistada näiteks Kooviti firma Fatype koduleheküljel.)

Ja laastu, aga mitte liistuna võis Sirbist leida ka teadaande, et on alanud uue õigekeelsussõnaraamatu ettetellimine - haruldaselt odava hinnaga tuleb teine, 1200-leheküljelise raamatu tellimishind on kõigest 22 eurot! Olgu siin viidatud ka tellimisvõimalusele Eesti keele sihtasutuse kaudu.

Loetud: Sirp, 13.09.2013
Vaadatud: mitte muhvigi