Äärmiselt tillukese, et mitte öelda peagu olematu tööpanusega päev, mis suuremalt jaolt möödus sootuks Türil. Täpsemalt langes tänasele venna vanaema sünnipäev, keda me kõrge ea puhul isiklikult õnnitlema sõitsime (on ta nähtavasti 97-aastane - või siis ka 99- või 102-aastane, kui võtta tõe pähe väiteid, et ta olla mingil põhjusel kunagi ammu end kas kaks või viis aastat nooremaks luisanud - aga ta ise hoiab seniajani selle koha pealt suu koos, ja et tema sünnipaiga, mis asus Suur-Eestis, dokumente sõda sugugi ei säästnud, siis küllap ongi seda võimatu teada saada). Pidu oli vägev ja pikk, viimase taga osaliselt muidugi ka raudtee sõidugraafik :-)
Lisaks elava vanaema õnnitlemisele ja külastamisele külastasime mõistagi ka lahkunud esivanemaid Türi kalmistutel, kus olid selgelt näha sügise tundemärgid ehk haudadele langenud lehed ja muu mudru, mida ära rehitsedes ei jõudnud hästi järgegi pidada: tõmbad lehed maa pealt ära, ülalt langeb kohe uus või uued asemele. Aga pisut rohkem korda platsid said ja lahkunud meist küünlavalgele maha jäid.
Eilse Sirbi lugemiseni jõudsin alles täna, see sobis just täpselt rongisõidu sisustamiseks. Üks tore asi, mis Sirbi uue kujundusega on (tagasi) ilmunud, on varem pigem teisel, nüüd aga kolmandal leheküljel paiknevad lühikommentaarid või -mõtisklused või kuidas iganes nende kohta öelda. Näituseks täna oli seal Tedre Tarmo pärandiaastast ajendatud kirjutis, kus lapati läbi vist küll enam-vähem kõik pära-sõnad alates samusest pärandist kuni õllepärani (olgu, pärak jäi otsesõnu välja kirjutamata. Aga hästi oli kirjutatud ja, hmm, päranditundega. tasub lugeda.
Nähtavasti peatselt eesti keeles ilmuva filosoofi Vattimo teose eelreklaamiks või ka teab millisel muul põhjusel oli Luksi Leo avaldanud oma aastataguse ettekande, mis käsitles nihilismi. Et anarhistegi on mõnigi kord (enamasti küll üsna alusetult, kuigi ülemöödunud sajandi Venemaal oli neil oma kokkupuutepunkt täiesti olemas) nimetatud nihilistideks ja et teiselt poolt nihilismist kõneldakse sageli ka mulle südamelähedase solipsismi puhul, siis ma teataval määral nihilismist üht-teist tean, aga jah, nagu öeldud, rohkem sellest ammusest. Nii et seekordne, võiks öelda et moodsa nihilismi käsitlus oli üpris võõras ja võõristav - ja muidugi ka küllaltki raske lugeda, nagu paraku kipub sageli filosoofilist laadi tekstidega olema, aga lugemist see vääris. Kas või juba mõtte pärast, nagu tasuks nihilism täielikult omaks võtta, selmet seda aina tõrjuda ja tõrjuda.
Märksa hõlpsam oli lugeda Valgu Veronika ägedat vastulauset möödunud nädala lehes ilmunud Raagma Garri Eesti detsentraliseerimist propageerivale artiklile. Ka mulle tundusid tolle artikli mõtted mõneti kaheldavad, aga seekord oli vastulauses, hoolimata mitmest õigest argumendist, mindud lausa liiale, otse tsentraliseerimise kiiva kaitsmise rüppe, mis paistab vähemalt mulle olevat palju selgem nuritee.
Pikki sõnavõtte armastav Kärneri Tiit oli seekord ette võtnud Eesti- ehk tema käsitluses riigivaenulikkuse. Jäägi selle samastamisega nagu jääb, aga vähemalt üks asi oli tal väga õigesti tabatud: too availability cascade, mida võiks ka nimetada allakäiguspiraaliks või pidurdamatult süvenevaks hulluseks. Kas kõik on just nii, nagu autor seda esitab (ma miskipärast usun, et sellele võib tulla õige mitu avalikku vastukaja, mis üksmeelselt väidavadki vastupidist või vähemalt leevendavad tema sõnumit), aga selline nähtus iseenesest on olemas küll ja ohtlik on ta ka, sest too spiraal või kaskaad on otsekui igiliikur, mis kord liikuma hakanuna ei taha kuidagi enam seisma jääda. Vähemalt mõtteainest annab see lugu küll kõvasti, nõustutagu siis autori arvamusega või mitte.
Ajaloo- ja laiemalt ka kultuurihuvilisele inimesele oli väga huvitav lugemine enam kui kaks lehekülge hõlmav arutelu kirikute funktsiooni üle: ühelt poolt on neid Eestis päris palju, teiselt poolt on kirikus käijaid (põhifunktsiooni ehk usulises mõttes) küllaltki vähe (ja pigem kipub vähemaks jääma, ehkki need tendentsid on segasevõitu ja eri kohtades erisugused) ja kolmandaks on raha vähe igal pool, et neid päris niisama. iluasjana alles hoida. Vastused olid seinast seina, aga jäi mulje, et kirikuinimesed siiski väga ei soovi laiendada funktsioone nii, et need hõlmaksid ka mõnevõrra ilmalikumat tegevust (näituseks kontserte), ehkki samas neil ka muud positiivset programmi polnud kui inimesi taas rohkem usu ja kiriku juurde tuua. Mis, nojah, ei ole muidugi sugugi vale lähenemine, aga on veidi kaheldav, kas ka tulemuslik. Pisut parem idee oli liikuda kirikuga - mitte muidugi füüsilises mõttes - järele inimestele sinna, kus nad on. Mis muidugi jätab senised kiriku(hoone)d ikka saatuse tuulte kätte. Igatahes päris murelik arutelu ja vaevalt et see viimane sõna oli.
Kirjanduskülgedel jagus lugemist palju (kas või näituseks sissejuhatusega tõlkeintervjuu ühe Saksamaa mõjukama, aga hiljuti manalateele läinud kirjanduskriitikuga või lugu samuti meie seast lahkunud neenetsite suurest kultuuritegelasest Vella Jurist) , aga esile tasuks tõsta vaid Teede Andra arvustust Ladõnskaja Viktoria Lasnamäe-raamatu kohta. See oli hästi ja isikliku kaasaelamisega kirjutatud lugu, mida mul oli eriti huvitav lugeda seepärast, et käsitletud on nii teoses kui ka loos peamiselt aega, millesse langeb ka mu selgepiirilisem tulek maalt linna, mistõttu kokkupuutepunkte tekstiga ühtaegu oli ja ei olnud ka. Nii et kui arvustuse autor leiab nähtavasti talle endalegi üllatavaid sarnasusi arvatavast paralleelmaailmast, siis mulle on see omamoodi paralleelide leidmine maailmast, mida ma õieti ei tunne. Mis on vahva ja näitab, et kui lahus ka inimesed ühel piiratul maalapil ei elaks, on neil maru palju ühist siiski.
Teadusküljed avas põnev lugu iseloomust, üles ehitatud peamiselt Hollandi teadlase Koolhaasi Jaapi uuringutele. Tavaliselt ju isegi ei arvata, nagu võiks loomadel olla isiksus ja iseloom, noh, kõige armsamad koduloomad ehk välja arvata, aga just loomade iseloomu see teadlane uurinud on. Igatahes väga huvitav lugemine, mida ei saa hõlpsalt lühidalt edasi anda, vaid võib vaid soovitada seda lugu lugeda.
Veel põnevam oli Siiguri Urmase artikkel geenidest, mis peaks külma vett krae vahele ja üle kere viskama neile, kes arvavad, et geeniuuringutega saab kätte kõik teadmised haigustest ja ühtlasi ka tõhusa ravi. Vähemalt autori arvates sellest kaugeltki ei piisa, kas või juba seepärast, et väga suur osa haigusi, eriti need tavalisemad, on nii komplekssed, et neid lihtsalt ei õnnestu ühe või ka mõne üksiku geeniga seostada ja sestap ka vastavate geenide mõjutamise põhist ravi leida. Või teisisõnu, lubadusena terendav personaalne ja geenipõhine meditsiin ongi vaid lubadus, millel palju alust ei tundu olevat. Eks see artikkel mõneti selline teadlaste raha üle vaidlemise hõnguga oli, aga vähemalt argumendid paistsid olevat üsna korralikud. Mis muidugi ei tähenda, et vastaspoolel neid musugusele veenmiseks sama häid välja käia ei oleks :-)
Ja lõpetuseks võib ära mainida, et selles Sirbi numbris oli ka suure üheköitelise vadja keele ettetellimise reklaam. Tellimisandmed ja -võimalused leiab Eesti Keele Sihtasutuse saidilt (kohe esiküljelt, kus küll pole konkreetselt selle sõnaraamatu reklaami, küll aga on teiste väärikate raamatute oma, mille tellimisandmed on täpselt samasugused).
Loetud: Sirp, 27.09.2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Tallinna Kalev - Tammeka (TV6), Ärapanija (Kanal2)
No comments:
Post a Comment