Jälle täieline lustist ja lillepeost pakatav päev, mis sedakorda möödus Rabarockil Järvakandis, kohas, kust ma varem vist ainult hääletades olen sattunud läbi sõitma ja sedagi ammu-ammu, veel maailma avastamise eluetapil. Sedakorda suundusin siis sinna siiski autobussiga, nagu eakamale ja etableerunud imesele kohane :-) Nagu ma mõnevõrra hiljem kuulsin, oli eile seal tõsiselt vihma sadanud, nii et kontserdielamus oli sarnanenud rohkem mudamaadluse kaifiga, aga tänaseks olid sellest järel vaid mälestused mõnes kohas endiselt veel porisema laigukese kujul, aga needki kippusid päeva peale ära kuivama. Õnneks ei olnud päikesepaiste siiski tappev, temperatuur polnud just väga kõrge ja tuulekestki puhus aeg-ajalt (no ja müüdav õlu, paraku küll ainult Saku lake, oli ka külm...)
Et ma varem Rabarockil käinud ei ole, pean lihtsalt uskuma, et selleaastane festival oli suurem ja parem kui varem - mis, tõsi küll, tekitab mõningase kahtluse nende varasemate osas... Sest mu meelest ei olnud sellest hoolimata, et oli kaks lava ja palju esinejaid, seal just väga palju kuulata - see mõistagi oleneb ja tuleneb ka mu maitsest, selge see, aga siiski jäi mu meelest liiga palju pause, kus õieti kuskil miski ei mänginud (või vähemalt mulle jäi selline tunne). Aga see ei tähenda, et seal poleks elamusi olnud, eriti mõistagi see üks, mille pärast ma eelkõige sinna kohale läksingi.
Üllatav oli seegi, et ma kohtasin seal mitut tuttavat, kusjuures just selliseid, kellega viimane kohtumine on jäänud nii enam-vähem veerand sajandi taha (või noh, kui täpsem olla, siis kellega on vahepeal kohtutud üks või kaks korda äärmiselt põgusalt...). Aga üldiselt oli "vanainimesi" seal suhteliselt vähe, peamiselt siiski selline normaalne nooremapoolne publik, nagu ühel rokifestivalil olema peabki.
Esinejatest jäi mulle silma ja kõrva eelkõige Goresoerd, millest ma varem polnud midagi kuulnud ja mis suutis oma pool tundi või isegi tsipa rohkem väga korralikult müdistada (rohkemaks poleks ehk sellise tempo juures palju jaksu jätkunudki :-) ). Soomlaste Teräsbetoni eriti millegagi ei vapustanud, ma olen varem mõnda nende lugu kuulnud ja selline korralik heavy metal, mille kohta pole midagi halba öelda, nagu pole küll ka midagi eriliselt head. Selles mõttes lootsin ma veidi rohkem samuti soomlaste bändilt Anal Thunder, mille üksikud kuuldud palad olid jätnud üsna positiivse mulje ja mille kohta ma olin ka kuulnud mõningaid kiitvaid hinnanguid. Aga nende reaalne esinemine jättis siiski väga kesise mulje, ikka liigselt liigne tolatsemine.
Muidugi oli oodatult normaalne ja kuulatav Metsatöll, aga kõik see eelnev oli vähemalt minu jaoks ettevalmistus kulminatsiooniks, mil lavale astus Johnny Rotten aka John Lydon ja PIL. Nojah, viimased paarkümmend aastat pole muidugi neil lugusid juurde tulnud ega midagi, aga see, et PIL üldse taas kokku tuli, on juba niigi hea. Ja Rabarocki kontsert polnud ka sugugi pettumus, vastupidi, täieline elamus, sest kui jätta kõrvale too 1988. aasta esinemine Eestis, millest mul paraku osa nägemata jäi, olen ma ju näinud nende esinemist ainult video pealt ja see pole ikka päris see, võisin ka täna veenduda. Nad paistsid ka ise nautivat esinemist, igatahes ei piirdunud nad lisalooga, vaid tegid neid õige mitu (kuigi, teiselt poolt, mõnikord on raske öelda, millal täpselt üks PIL-i lugu lõpeb ja teine algab :-) - mis muudab nende kuulamise veel vaimustavamaks). Igal juhul, isegi kui sel Rabarockil poleks ka üldse muud huvitavat olnud, oleks päev juba ainuüksi selle kontserdi pärast täie ette ja rohkemgi läinud, nagu ta ka täieliselt läks.
Sellele järgnes juba sisuliselt lõpetamine: telgis tuli veel lavale Singer Vinger, mis muidugi on ka enamasti mõnus kuulata, nagu võis näha ka kaasaelavast rahvahulgast, aga mis pärast PIL-i siiski tundus juba kahvatumana. Aga et mul suurt midagi muud teha ei olnud, siis ma muidugi vibelesin seal telgis pikemat aega.
Mingil hetkel, kui kell oli vahest neli saanud või nii, pidasin paremaks festivalialalt siiski lahkuda. Mõtlesin korraks, et peaks magama keerama, ja otsisin isegi kena kuuse üles, mille alla kerra keerata (metsade ja soode keskel asuvas Järvakandis pole see ju kuigi raske), aga ilmselt oli elevus nii suur, et pooletunnise lamamise peale, mille kestel ei tekkinud tunnetki, et uni võiks tulla, ehkki mingi väsimus oli selgelt tunda, pidasin paremaks siiski niisama ringi konnata. Oleks muidugi tegelikult olnud äärmiselt kena, kui mingid festivalibussid oleksid sealt ära liikunud juba keset ööd, mitte alles hommikul, aga ju nad siis arvestavad sellega, et inimesed ikka korralikult telklaagrisse või kuhugi aset võtavad, enne kui lahkuma asutada (kuigi mu kondamisest jäi küll mulje, et vähemalt ühe bussitäie rahvast oleks julgelt kokku saanud, iseasi muidugi, kas nad ka kõik samas suunas oleksid tahtnud lahkuda...).
Et Tallinnasse suunduva liinibussini oli oma kolm tundi aega, otsustasin veidi tutvust teha Järvakandi aleviga (kuigi kangesti tundub, et nad tahavad ennast ikka linnaks pidada, vastav taotluski olla olemas - vististi tegelikult juba kunagi ammu oli neil see soov, aga siis jäi see nõukogude võimu kadumise ja muude muudatuste rataste vahele). Nii umbes kolm kilomeetrit ridaküla või -linna, võiks selle kokku võtta, meeldivaks üllatuseks see, et ma avastasin sealt Laane tänava - mitte et see väga haruldane tänavanimi oleks, aga palju neid just ka ei ole. Teine üllatus, selline linlik, oli enam-vähem ööpäevaringselt tegutseva baari avastamine, mis aitas omajagu aega veeta. Kuni lõpuks oligi aeg nii kaugel, et enda kondid bussi peale toimetada ja siis juba bussil end Tallinna lasta toimetada. Uni ent oli isegi bussi peal raske tulema, endiselt oli veel festivalielevus nii tugevalt sees - mõistagi aitasid mittemagamisele kaasa ka usinad teemeistrid, kes Rapla kandis juba mitmendat aastat igasuguse liikumise mootorsõidukitega kibedaks elamuseks on osanud muuta (seal, tundub, käivad nii võimsad tee- ja muud tööd, et hakka või lausa uskuma, et valitsusel on kavas Tallinnast ära kolida ja rahulikule Raplamaale asuda...). Aga koju jõudes siiski tundus, et nüüd on kehal mõõt täis, ja pärast ajaveebi kirje punkti panemist nähtavasti peab voodi langeva keha hoobi vastu võtma...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: üks hääl (Postimees, 18.06.2011)
No comments:
Post a Comment