Tavaline tööpäev, mida lühendas mõnevõrra kalli ema ja ta poiss-sõbra külaskäik, kes, nagu tavaliselt, tõid kaasa igasugust head ja paremat, sealhulgas ka ühe ristsõnavihiku, mis hiljem veel veidi lühendas põhitööle jäävat aega. Ema tundis mõistagi ka suurt huvi pojaraasukese eilsete tegemiste vastu, millest tal mõningane aimdus juba oli, ja nii tuli talle kõik ausalt paipoisi moodi ära rääkida (või vähemalt nii, et ta jääks ikka seda paipoisi-versiooni edasigi uskuma... :-) ).
Selle Mageia ürituse kohta oli lühike ülevaade tehtud ka eestikeelsele Mageiale pühendatud veebilehele (unustasin eile mainida, et selline tore asi on ka olemas). Õhtupoole võtsin ennast kokku ja tegin ka põgusa ülevaate ingliskeelsena, mille saatsin Mageia postiloenditesse, et teadvustada ka laiemale Mageia kogukonnale, et Eestis midagi tehakse, isegi kui see meie kohalik "kogukond" on nii imetilluke...
Juba päris õhtul nägin ka eile mainitud mälumängu maailmameistrivõistluste ilmselt täielikku või siis sellele vähemalt väga lähedast tabelit (siin on ära toodud esimesed 200, selle all on link Exceli tabelile, kui kellelgi ei peaks siin antud viide otse avanema), mis, pean ütlema, rõõmustas ja vapustas veel enam: olla ikka kogu maailmas 1491 osavõtja seas 358. kohal on selgelt midagi, mida ma ei osanud ette näha kohe mitte kuidagi, isegi mitte loota... või nojah, kui ma eelnevalt lugesin, et oodatakse kuskile 1400 kanti osavõtjaid, siis oli ainuke lootus, et ehk õnnestub ikka esimese tuhande hulka pääseda - ja selles mõttes lootus ju täitus :-)
Sattusin täna lugema Kaera Krista Postimehes kirjutatud väga head, võiks öelda, et kaitsekõnet tõlkijatele. Imetabane, et sellist asja on tegelikult üldse vaja kirjutada, ja veel imetabasem, et leidub nii hulgaliselt neid, kelle arvates nende emakeelel nagunii pole mingit perspektiivi ja see on nagunii alaväärtuslik nähtus, rohkem nagu mänguasi, millega pole "täiskasvanuks" saades enam midagi peale hakata... Aga no eks allaheitlikke ole alati olnud ja neid, kes ise sihti seada ei oska ja kangesti otsivad midagi suurt ja võimsat, mille järele enda nina seada...
Loetud: Akadeemia 6/2011
Vaadatud: Neli koera ja tankist (ETV2), Pushing Daisies (Kanal2)
Nojah, aga kahjuks soodustab sellise suhtumise levikut pehmelt öeldes kehv ja toimetamistunnusteta tõlge, mida kohtab pagana paljudes tõlkeraamatutes. Sellistel puhkudel on tõesti mõttekam originaal kätte võtta. Ei usu hästi, et ilmselgelt halb tõlge väga eesti kultuuri rikastaks või tõlkekirjanduse mainet tõstaks - kahjuks aga tõlkijad ise vaevuvad väga harva kolleegide isegi ilmse praagi kohta kriitilist arvamust avaldama. Kui tsunfti esindajad ise tegelevad pea alati kiidulauluga*, samas aga kõrval lugejad irvitavad isekeskis rumalate tõlkevigade üle, siis on nagu midagi viltu?
ReplyDelete* Kusjuures see võib igal konkreetsel juhul täiesti asjakohane olla, kuid ei saa pidevalt riputada tõlkijatele kaela meelevaldselt kõigest heast ja paremast punutud pärgi ja samas ajada kõike negatiivset alati ja ainult kitside kirjastajate kraesse. Südamega tööd tegev oma ala meister täiesti põhimõtteliselt ei luba endale sellist lohakat tööd, mis raamatulehtedelt pahatihti vastu vaatab.
Palun ärge võtke öeldut rünnakuna Teie või Krista Kaera isiku vastu, ma räägin olukorrast üldiselt.
Krista mainis konkreetsemalt ära *väärtkirjandust* (mille alla ilmselt mahub ka Eco) - on ju selge ja lausa loomulikki, et väiksema tähtsusega, päris selgelt ühepäevaliblikatele pühendataksegi vähem tähelepanu, seda mitte ainult tõlkimise seisukohalt, vaid ka juba originaali poole pealt. Isegi kui selline arvamus võib tunduda ülbe või elitaarne, siis paraku nii see tõepoolest on... Mis ei tähenda muidugi, et ka "triviaalkirjanduse" tõlkimisel ei tuleks olla hoolas ja korralik.
ReplyDeleteJa mis puutub tõlkekriitikasse, siis seda on Eestis viimasel kümnendil tegelikult õige imevähe olnud, aga valdavalt on see pigem negatiivne - mulle meenuvad vaid väga üksikud näited, kus konkreetseid tõlkeid on kiidetud rohkem kui ühe lausega, s.t. asjatundlikult analüüsitud tõlke häid omadusi. Negatiivse poole pealt meenuvad kohe mind ennast huvitavatest valdkondadest Boltowsky Toomase teravad artiklid sõjandusraamatute kohta, samuti Riivese Merikese väga mahategev artikkel "Pariisi salajase ajaloo" kohta ja kindlasti on neid veel...
Ma väljendusin enne natuke segaselt, sest kiidulaulu all pidasin ma eelkõige silmas seda, et ikka ja jälle kiidetakse üleüldises mõttes meie suurepärast tõlkekultuuri ja alati tublisid tõlkijaid (seejuures väärtkirjanduse ja "alamate" tõlkijate vahel vahet tegemata). Kas näiteks sõjandusraamatud on väärtkirjandus? Või ühepäevaliblikad, mis suuremat tähelepanu ei vääri? Tõenäoliselt ei seda ega teist, sest nende kahe hinnangulise kategooria vahele mahub kogu nn populaarteaduslik kirjandus, olgu ta siis vähem või rohkem akadeemiline või puht-erialane. Ja mahub veel palju muud. Seega ka Toomas Boltowsky artiklid näitavad just nimelt seda nappivat kvaliteeti, mis meie tõlkepõllul mitte just haruldane pole.
ReplyDeleteMa ei tea, kuidas Teiega on, kuid mina olen väljaspool Sirbi lehekülgi piisavalt palju kokku puutunud järgnevat laadi diskussioonidega. Lugeja avaldab negatiivset arvamust mõne tõlke kvaliteedi kohta, tuues ka ilmekaid näiteid. Teised lugejad vangutavad samuti pead. Peagi aga ilmub välja grupp ennast tõlkijateks tituleerivaid isikuid, kes asuvad kõigest hingest antud vigu olematuks tegema ja välja vabandama. Ma lihtsalt ei saa aru, millest tuleneb selline imelik ringkaitseline lähenemine, justkui oleks patt tunnistada isegi kellegi teise tsunfti kuuluva isiku eksimusi. Kusjuures ma isegi ei kahtle, et nö väärttõlkijad sellise jamaga ei tegeleks - kuid väärtkirjanduse suhe kogu tõlkekirjandusse on sarnane väärttõlkijate arvuga kõigi tõlkijatega võrreldes. Mis kahjuks ei võimalda väärttõlkijate tulemi põhjal anda lauspositiivset hinnangut meie üldisele tõlkekultuurile. Nii elitaarselt ei saa ju ka asjale läheneda.
Üldjuhul tegelikult pigem arvustataksegi selliseid teoseid, mis rohkem kalduvad sinna väärtkirjanduse kanti (nt. Boltowsky on arvustanud ja karvustanud raamatuid, mida võib pidada teatmeteosteks), sest aeg on hinnaline vara ja ühe korraliku tõlkearvustuse kirjutamine raamatule, mida reklaamitakse välja ja mis igas mõttes ongi "rannaromaan", ei vääri lihtsalt "küünlaid" - selleks kuluks rohkem aega ja vaeva kui raamatu enda läbilugemiseks (ja võib-olla isegi kirjutamiseks :-) ).
ReplyDeleteEks ilmselt see ringkaitse tuleb samast kohast, kus "rünnakud", sest pahatihti teeb konkreetse teose kritiseerija samamoodi järelduse, et kui juba see talle millegi poolest korda läinud või lihtsalt näppu jäänud teos on halb, siis järelikult ongi tõlkekultuur selline vilets ja nadi... Inimesele paraku on vägadema omane kippuda üldistama...
Aga mis üldisesse (hmm, jälle üldistus...) tõlkekultuuri puutub, siis eks see ole jah mitme teraga asi. Ühelt poolt on selge, et eesti kultuur on seniajani väga sügavalt tõlkekultuur, kas või juba lihtsalt seepärast, et tegemist on suhteliselt väikese kultuuriga, mille oma eripärane kandepind on lihtsalt väga tilluke. Samas võib kohe öelda, et ega see teiste kultuuridega teisiti pole olnud, nii inglise või veel kaugemast minevikust ladina kultuur said ikka alguse tõlkekultuurina, tõustes alles hiljem isegenereeruvaks ja juba teisi mõjutama hakkavaks kultuuriks. Ja selles mõttes võib eesti tõlkekultuuriga ju enam-vähem rahule jääda, vastasel juhul oleksime me ju eesrindlikust maailmast (kuidas iganes seda ka defineerida) väga rängalt maas. Mis muidugi ei tähenda, et oivalisuse poole ei peaks jätkuvalt pürgima, olgu tegemist väärtkirjandusega või ka päris olmeliste kasutamisjuhiste või tootekirjeldustega...
Lihtsalt viitena üks näide "tsunftisisesest" avalikust ja väga teravast kriitikast: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10902%3Aumbrohi-pariisi-taenavail&catid=7%3Akirjandus&Itemid=9&issue=3304
ReplyDelete