Jällegi tahaks öelda, et tavaline esmaspäev, sest eilse hektilise päeva tõttu lükkus tarkvara tõlkimine selgi nädalal päeva võrra edasi. Kuigi, ega ka tänane päev palju vähem hektiline polnud, seda eelkõige tubli tüki hauganud linnaskäigu tõttu. Käimine ise oli üpris masendav tänasel päeval, sest ilm oli täiega sulale keeranud ja kõikjal vedelesid koletud lombid ja lirtsus ja puha. Ilmselt oli ka libe, vähemalt võis sellest lugeda. Ma ise küll seda kogeda ei saanud, sest mu vanad ustavad austerlased on nii maalähedased ning nii libisemis- ja kukkumispelglikud, et kõigi nende aastate jooksul on mul tulnud kogu tahtejõudu pingutada, et vähemalt korra talve jooksul ikka üks kukkumine kirja saada (palju hõlpsam on see näituseks külma aja algus- või lõpupurtsatuse ajal kingi jalga pannes, mis ongi andnud mulle hea võimaluse tunda ennast teiste inimestega võrdväärsena...) Aga ega täna polnudki kuigi hea kukkumispäev just selle vastiku vesisuse ja lirtsa-lörtsa tõttu.
Tegelikult oli mul kavas linna minnes eelkõige suunduda kuulama, mida kõneldakse Waltari Mika "Sinuhest". Aga nagu ikka, üritan ma harva linnas liikudes hästi palju asju ühekorraga ära ajada (mille seast täna ehk tähtsaim oli tõlkelepingu allakirjutamine välisministeeriumiga) ja nii selgus, et mul jääb omajagu vaba aega. Õnnekombel olin hommikul näinud, et Kunnase Leo on täna linna keskraamatukogus oma suurteosest kõnelemas just sobival ajal ja nii ma vist küll esimest korda elus (või käisin ma seal kunagi ammu-ammu, veel päris pisikesena? ei mäleta, tee või tina) ka sellesse hoonesse sisse astusin. Seda enam, et ma pole Leod õieti pärast Humanitaarinstituuti näinudki, kui välja jätta üks põgusam kokkupuutumine lõunalauas ja paar juhuslikku silmamist tänaval. Nähtavasti vähese reklaami või veel teab mille tõttu oli igal juhul teda kuulama kogunenud päris vähe inimesi, ma usun, et umbes kaheksa või nii, enamik neist vanainimesed, kes kohe algul tunnistasid, et ega ulme neid ei huvita, aga las kirjanikuisand räägib :-) Ja rääkida Leo muidugi mõistab, sellisel omapärasel köitval viisil. Kohe nii oskab, et kui ta lõpuks lõpetas - rohkem sunnitult, sest raamatukogu pandi lihtsalt kinni -, olles ka üsna paljudele küsimustele vastanud (mis küll valdavalt uurisid kõike muud kui raamatuga seotut), veenis pilk kellale mind selles, et hilja on juba teisele üritusele minna. Kuigi Leo on nüüd seadnud sammud poliitikarajale, ütles ta, et tal on siiski ka kirjanduslikke ambitsioone edaspidigi. Ja sealjuures päris huvitavaid - nagu ta mainis, mõlgub tal mõttes Põhjasõjaga seonduv ajalooline romaan. Arvestades tema jutustamisoskust ja militaarse lähenemise (meeldivat) eripära, on see kindlasti asi, mida oodata (looda kas või, et tema valimiskampaania edu ei too :-) ). Sest kuigi Põhjasõda on üsna pöördelise tähtsusega sündmus Eesti (ja muidugi mitte ainult Eesti) ajaloos ning sellest suhteliselt palju kõneldakse (eriti potentsiaalse eestlaste väljasuremise hetkena) ja isegi uuritakse, ei ole seda ilukirjanduses peaaegu üldse kajastatud. Esimese hooga meenuvad Mälk, Kippel ja Sinkel - ja ongi vist kõik...
Tarkvara tõlkimine kulges endiselt KDE radadel. Peotäis uuendusi oli tekkinud stabiilsesse harru, aga selle kõrval jõudsin ka omajagu ära teha arendusharus, nii kasutajaliidese poole pealt kui ka dokumentatsiooni osas, Kui tasakesi punnitada ja kui KDE SC-s väga palju uuendusi tõlkimise mõttes ette ei võeta, siis võib ehk isegi arendusharus jõuda suveks mitte ilmselt küll 100% lähedale nagu stabiilses harus, aga vähemalt sinnamaale, et tegemata oleks nii kasutajaliidese kui ka dokumentatsiooni poole pealt vaid mõned suuremad asjad, mis nõuavad põhjalikumat ettevõtmist (see puudutab peamiselt kaht suurt finantsrakendust KMyMoney ja Skrooge). Aga eks seda näeb.
Täna tuli ka üks uudis Mandrivast, nimelt on nad käed löönud õppetarkvara (õigemini küll vist rohkem õpetajate tarkvara) tootja Mythware'iga ning pakuvad nüüd eelkõige koolidele suunatult Mandriva+Mythware väikesülearvutitele sobilikku kooslust. Kui arvestada, et nii Brasiilias, kus Mandrival on ilmselt praegu tugevaimad positsioonid, kui ka potentsiaalselt Venemaal (läbi möödunudsuviste investorite ja võib-olla ka Venemaal kasutusele võetava uue, Linuxil põhineva "rahvusliku" distributsiooni), on just haridussektor see, kus tarkvaratootjad kõige enam kasu võivad loota, siis on see uudis igatahes lootusi kergitav.
Täna võis teada saada ka Eesti kirjastuste möödunudaastase müügiedetabeli tulemused. Väga palju üllatavat seal ei olnud, aga mõnda siiski. Et aimeraamatute seas on nõnda-ütelda kodundusraamatud esirinnas, ei üllatanud, küll mõnevõrra üllatas, et esikümnesse ei mahtunud ühtegi eneseabiraamatut (kas tõesti on elu nii heaks muutunud? :-) ), ja seegi, et üks ajalooteos oli suutnud ennast lausa teisele kohale välja võidelda. Tõsiselt aga pani mõtlema see, mida pakuti välja ilukirjanduse edetabelina. Pooled esikümne teostest olid sellised, mida liigitatakse elulookirjanduse alla, ja ma poleks küll väga kindel, et on hea mõte neid ilukirjanduse alla majutada. Eks neid ole ju igasuguseid, aga üldiselt peaks üks elulooraamat olema enam-vähem dokumentaalne pajatus konkreetse isiku (või ka isikute) möödanikust ning sellisena kuuluma ajalookirjanduse alamkategooriasse, seega siis selle tabeli jaotuse kohaselt aimekirjanduse alla. Veel vähem tundus sinna sobivat raamat "Hingele pai", mis vähemalt selle põhjal, mida ma olen sellest kuulnud (kahjuks pole ise lugenud), ei ole üldse ilukirjandus kohe mingis mõttes, pigem just see aimekirjanduse alt puuduv eneseabi - aga eks ma võin ka eksida selles osas, sest, nagu öeldud, oma silmaga kaenud ei ole... Muidugi pidin kurbdusega tõdema, et ma ise olen ikka nähtavasti väga valesid asju tõlkima sattunud, igal juhul selliseid, mis müügiedetabelist kindlalt välja jäävad... Täielikku tabelit võib uurida siit.
Loetud. Horisont 1/2011
Vaadatud. Eureka (TV6)
Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu kasutajaliides
KDE arendusharu dokumentatsioon
No comments:
Post a Comment