Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millest võttis tubli osa eile alustatud tõlge Diplomaatiale. Väga huvitav, aga väga raske tekst, eriti minusugusele, kellel politoloogiast või poliitilisest filosoofiast, eriti just sellest teoreetilisest poolest õieti ju aimu ei olegi, ehk vaid nende 10-15 raamatu jagu, mida ma olen täiesti süsteemitult ja juhuslikult lugema sattunud, mistõttu tõlkimine edenes küllaltki visalt ja tuleb vaid loota, et toimetajal jagub heatahtlikkust ja kannatlikkust seda üle lugedes...

Tänane Sirp oli selline pooles vinnas, omajagu, aga mitte just väga palju lugemist. Siiski tuleb tunnustada ka poliitilise jahumise poolt, kust võis leida ühe väga vahva sõna - nimelt "valitsuspart", tuletatud mõistagi mingil põhjusel ainiti valimiste eel levivast peibutuspardist ja siin tähendamas valitsuskoalitsiooni väiksemat partnerit.
Sellest märksa huvitavam oli enam kui ühele leheküljele laiali laotatud juubelipuhune intervjuu Kaplinski Jaaniga - mitte et see oleks midagi eriliselt põnevat sisaldanud, aga sellest hoolimata, mida austatud kirjanikuhärra ka ei arvaks, arvab ta enamasti nii, et seda on hea lugeda/kuulata, isegi kui temaga mitte nõus olla. Kui siia lisada veel leheküljepikkune arvustus, tegelikult küll rohkem mõtisklus hiljaaegu ilmunud Fergusoni Nialli raamatu "Raha võidukäik" teemal, võis tänase Sirbi loetava osa enam-vähem edukalt lõpetatuks lugeda ja rahule jääda, et seda niigi palju oli.
Siiski oli nagu rosin tõrvatünni serva alla ajalehte ära peidetud veel üks tilluke mõtteavaldus, mis avaldas väga sügavat muljet, nimelt Rattasepa Silveri artikkel, mis küll eelkõige oli pühendatud keskkonnateemale, aga sisaldas ka filosoofilisemat plaani, nimelt arutelu olemasoleva/oleviku eitamise ja tuleviku jaatamise üle. See on üks asi, millest ka mina ei ole kunagi hästi aru saanud, tõsi, mitte küll keskkonnast lähtuvalt, vaid puhtalt ajaloo tundmaõppimise põhjal ja "iseomase tarkusest". Ma ei ole väga kindel, kas kunagi on üldse olnud mingi "õnneaeg", kui Kalev oli veel kodus ja kõik peerud niisama kahel otsal leegitsesid, ja veel vähem oskan ma arvata või lootagi, kas kunagi võiks midagi olla parem kui praegu, aga selles olen ma igal juhul kindel, et mujal kui praeguses hetkes lihtsalt ei ole võimalik elada, õieti polegi neid muid hetki mujal olemas kui ainult meie enda peas, ja ainult iseenda teha on ka see, et potentsiaalselt saabuva järgmise hetke (mis võib ju sama hästi ka mitte saabuda) sisu sõltub ainult ja ainult sellest, mida me teeme või siis ei tee praegusel hetkel. Ehk teisisõnu, loota ja helgest tulevikust (või ka samamoodi helge mineviku kordumisest) ju unistada võib, aga ainult praeguse hetke unistuseks see jääbki ega saa tulevikuks, kui selle täitumiseks midagi ära ei tee.

Õhtul tuli Varraku raamatublogis hiljutisele Eesti parimate tõlkijate kirjutisele lisa - sedakorda olid "edetabelisse" pandud teosed, mis võiksid olla ja ehk lausa peaksid olema ka eesti keeles, aga mida paraku seni ikka veel ei ole. Nimekiri oli väga esinduslik, mõnest üksikust ei olnud mul küll halli aimugi, ei kirjanikust ega teosest, aga ma usun, et ka need on igati väärt selles nimekirjas seisma. Ja muidugi oleks tõesti tore, kui näituseks aastat kolme pärast võiks koostada juba uue nimekirja, milles neid praeguseid enam ei esineks sel lihtsal põhjusel, et nad ongi juba eestikeelsena kättesaadavad...

Täna õhtul vaatasin esimest korda hiljuti tegevust alustanud Tallinna TV-d, ajendiks ajalehest Pealinn loetud artikkel, kust selgus, et sel kanalil tahetakse taaselustada nii-ütelda vanamoeline mälumäng. Noh, ütleme nii, et nähtud "Kes seljatab Tallinna?" jäi ikka raudselt omaaegsele "Kes keda" ja muudele alla. Ma isegi ei oska päris täpselt öelda, miks - ilmselt kõige rohkem sellepärast, et see tõepoolest mõnevõrra sarnanes nende omaaegsete televisioonis näidatud mälumängudega, aga oli igas mõttes teistsugune: videoküsimuste rohkus ehk niivõrd ei häirinud, vaid oli isegi hea, aga maru pikk sissejuhatus, kuidagi läbi mängu mingi kobav ebakindlus, žürii kuidagi mitte väga järjekindel punktijagamine ja eelkõige vahest küsimused ise, mis olid ikka hoopis teisest klassist kui toona (ja mitte paremuse poole...). Aga võib-olla on see veidi ebaõiglane, sest iseenesest ei olnud sel mängul suurt viga midagi ja päris kindlasti vaatan ma seda ka edaspidi - ainult jah, nähtavasti nende vanurite jaoks, kes mäletavad kunagisi telemälumänge, nende jaoks tuleb kohe ette see võrdlus, hmm, "helge minevikuga" :-)

Ahjaa, veel üks uudis tänasest päevast on see, et ilmselt on sündimas maailma jälle üks uus riik, nimelt Lõuna-Sudaan - vähemalt teatasid uudised, et mitte veel päris lõplikel andmetel õieti polnudki neid, kes oleks referendumil selle vastu hääletanud. Nii et 54. riik Aafrikas on suvel ilmavalgust nägemas. Huvitav, kas neid tuleb veel juurde? Kui mujal on suured riigid enamasti juba piisavalt kaua koos püsinud (olgu siis järjepidevalt või ka mõningate katkestustega) ja neid ehk pooldumised nii palju ei ähvarda, siis Aafrika riigid on suhteliselt noored ja on veel õige mitu suurt riiki, kus lagunemistendentsid on päris tugevad...


Loetud: Sirp, 21.01.2011
Vaadatud. NCIS: Kriminalistid (TV3), Spioonid (ETV), Mälumäng: Kes seljatab Tallinna? (Tallinna TV)