Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida pisut kärpis ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks.

Jalgpalli MM-il jagus üllatusi tänagi. Esimene ja selline ebameeldivate killast tuli Norra - Ekvatoriaal-Guinea mängust, kus eeldatavalt paremad norralannad suutsid suurivaevu saavutada 1:0 võidu. Teine, Brasiilia - Austraalia mäng selles mõttes väga palju üllatusi kaasa ei toonud: oodata oli ägedat võitlust ja seda ka kogu mängu ajaks jagus, nii et kui ka 1:0 esimese kasuks oli oodatav tulemus, polnud see siiski sugugi ainuvõimalik lahendus, sama hästi oleks võinud võita Austraalia või, mis usutavam, oleks mäng võinud viiki jääda.

Nüüd, kus alagruppide mängude esimene voor on läbi ja kõik naiskonnad saanud võimaluse ennast näidata, võiks öelda, et senised mängud on kulgenud üsna eeldatavalt ettevaatlikult. Mõneti on siiski üllatanud, et eeldatavalt nõrgemad naiskonnad on suutnud väga visa vastupanu osutada ega ole lasknud tugevamatel endast teerulliga üle sõita, vaid lausa pannud mitmel korral kahtlema, kas need arvatavad tugevamad üldse suudavad neid võita. Siiski, põhjanaabrid Rootsi ja Norra valmistasid teatava pettumuse: mul oli nende võimetest parem mulje, nüüdsetes mängudes aga ei suutnud kumbki ennast kuigi heast küljest näidata, jättes kuidagi üpris kahvatu mulje. Ainukesed, kes on mänginud favoriidi vääriliselt, on olnud ameeriklannad, FIFA edetabeli kohaselt ka parim naiskond üldse. Ka sakslannad olid päris head, nagu kahekordsele maailmameistrile kohane. Loodetavasti annab homme algav alagrupimängude teine voor juba parema võimaluse sõklad teradest eraldada.


Loetud: Tuna 2/2011
Vaadatud: jalgpalli MM: Norra - Ekvatoriaal-Guinea (Eurosport), jalgpalli MM: Brasiilia - Austraalia (Eurosport), Seitseteist kevadist hetke (ETV)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev.

Jalgpalli MM-il oli täna taas mõningase üllatuse päev, kui Rootsi, kes ametlikus edetabelis kuulub esiviisikusse, pidi nägema hirmsat vaeva, et kuidagigi jagu saada neljandasse kümnesse kuuluvast Colombiast. Nojah, õieti ei olnud see üllatus Colombia poolt, küll aga rootslannade poolt, kes küll valdavalt domineerisid, aga kuidagi ei suutnud palli vastase väravasse toimetada. 1:0 võit siiski neile tuli. Märksa tasavägisemat mängu võis oodata USA ja Põhja-Korea vahel (esimene hetkel edetabeli järgi maailma parim, teine esikümne lõpus) ja nii ka valdavalt oli, aga siiski panid ameeriklannad oma paremuse 2:0 võiduga kindlalt maksma. Igatahes seni nähtud mängude põhjal on USA-l parimad šansid jõuda kaugele, võib-olla lausa maailmameistriks.

Kummastav oli samas õhtul näha ETV-d, mille peale ma üsna juhuslikult olin teleri vajutanud, täie tõsidusega rääkimast jalgpalli MM-i tulemustest. Ehkki selleks ajaks oli juba ka tänase päeva teine mäng tükk aega läbi, esitleti seal värske uudisena hoopis eilseid tulemusi! Ja tekstist jäi pigem mulje, et jutt käib tänasest päevast. Hämmastav "operatiivsus"!


Loetud: Tuna 2/2011
Vaadatud: jalgpalli MM: Colombia - Rootsi (Eurosport), jalgpalli MM: USA - Põhja-Korea (Eurosport), Eesti mäng (ETV), Hargneva armastuse maja (ETV)

Esmabased mõtted

Algas tavalise tööpäevana, aga siis tuli ema külla... :-) Mis oli muidugi tore, sest ikkagi ema ja külas ja õnnelik ja rõõmus pärast Kunglas veedetud kündmise ja külvamise päevi. Ta rääkis, et järgmine osa katusest olla ka enam-vähem peale saadud juba, aga paraku neid tuttavaid mehi, kes sellega alustasid, polnud praegu käepärast võtta ja tuli pöörduda mingi ametliku firma poole, mille tehtud töö kvaliteet vähemalt praegusel kujul polevat just kõige silmapaistvam (või siis teistpidi just paistab silma...). Loodetavasti on lõpptulemus siiski korralik. Kuigi nojah, kui arvestada, milline seal enne oli, siis ilmselt on peaaegu igasugune tulemus juba korralik... Aga mitte külaskäik ise ja kaasa toodud hõrgutised ei andnud päevale sootuks teist kulgu, vaid tõik, et suhteliselt tükk aega omaette hoidmise tõttu oli emal sedakorda pojukesele viimistlemiseks tuua terve ports ristsõnavihikud. Ja terve ports tähendab tõesti palju, lausa kuut vihikut. Mis ühtlasi tähendas, et need võtsid valdava osa järgnevast päevast, pakkudes muidugi intellektuaalset naudingut suure varba alusest olematute juuksekarvade tipuni...

Jalgpalli MM jätkus täna endiselt veidi üllataval rajal, kui kohtusid Jaapan ja Uus-Meremaa ning Mehhiko ja Inglismaa. Esimeses paaris oli selge favoriit Jaapan ja see avaldus ka mängus, mille nad lõpuks 2:1 võitsid, aga kuigi on selge, et finaalturniirile nõrku ei pääse, oli siiski imekspandav, ku visalt Uus-Meremaa jaapanlannadele vastu pani, nii et pinget jagus päris lõpuni. Ja kõik kolm väravat olid imeilusad. Mehhiko ja Inglismaa eelduste kohaselt pidanuks olema mõnevõrra võrdsem paar ning nii oligi, mistõttu 1:1 tulemust ei tasuks imeks panna, ehkki mõistagi inglaste retoorika, eriti enne mängu, jättis mulje, nagu oleks neil lihtsalt vaja paar ebaolulist sõprusmängu pidada veel, enne kui karikas vastu võtta... Mängu lõppedes ilmselt unustasid nad selle kiiresti :-)


Loetud: Tuna 2/2011
Vaadatud: jalgpalli MM: Jaapan - Uus-Meremaa (Eurosport), jalgpalli MM: Mehhiko - Inglismaa (Eurosport), Ebatavaline perekond (FoxLife), Primeval (Pro7)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas (ja katkestab järgnevatel nädalatel veelgi) mõneks ajaks täna alanud jalgpalli MM. Paraku Eesti telekanalid seda üle ei kanna - ilmselt peegeldab see nii suhtumist kui ka asjaolu, et kui ka üldiselt on jalgpall Eestis päris hinnatud mäng ja Eesti meeste meeskond üsna sageli isegi lootustäratav, siis naiste jalgpalli osas on asjad üpris nutused (viimasel EMil näiteks lõpetati kvalifikatsiooniringis väravatevahega 2:13, mis tagas alagrupis ilma kõhklusteta viimase koha...; tänavuse MMi kvalifikatsioon ei olnud ka just palju parem, sest kuigi alagrupis viimaseks ei jäädud, olid kaks 0:12 kaotust ikka õige valusad - olgu, üks oli prantslannade vastu, kes on piisavalt tugevad, aga teine islandlannade vastu, kes muidugi on ka piisavalt tugevad, aga kellele ehk siiski oleks võinud ka vähemaga kaotada...). Aga noh, võib-olla paraneb ka nende mäng tasapisi ja ehk muutub ka telemeeste suhtumine...

Avapäeva mängud, kus vastamisi olid Nigeeria ja Prantsusmaa ning Saksamaa ja Kanada, ei olnud küll eriliselt köitvad selles mõttes, et favoriit oli mõlemal juhul üsna selge ja selles osas ei pidanud ka pettuma. Siiski, eriti Kanada osutas väga südi vastupanu teist korda järjest tiitlit kaitsvatele sakslastele ning nähtu põhjal võib ka prantslannadel nendega omajagu vaeva olla, seda enam, et nende võit nigeerlaste üle üheainsa väravaga ei olnud väga veenev - pigem mängisid nigeerlannad kesiselt kui prantslannad eriliselt kenasti. Ka sakslannade massinavärk, mis muidu toimib nagu sakslaste jalgpallimassin ikka, olgu väljakul siis mehed või naised, ei libisenud täna ehk piisava sujuvusega, aga oma võtsid nad siiski kindlalt ära.


Loetud: Tuna 2/2011
Vaadatud: jalgpalli MM: Nigeeria - Prantsusmaa (Eurosport), jalgpalli MM: Saksamaa - Kanada (Eurosport), Pushing Daisies (Kanal2), Vii (PBK)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Tuna 2/2011
Vaadatud: Võiduajamine põrgusse (TV6), Lõikus (Kanal2)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Tuna 2/2011
Vaadatud: mitte muhvigi

Neljabased mõtted

Järjestikku teine tarkvara tõlkimisele pühendatud päev, mis paraku jäi ühe ootamatu, tükimat aega väljaskäiku nõudva sündmuse tõttu, millel ma siin lähemalt ei peatu, arvatust lühemaks. Sestap ei jõudnud ka nii palju, kui eile olin naiivitarina arvanud. Ent siiski võib öelda, et nüüd on KDE arendusharus kasutajaliidese pool tervikuna isegi pisut paremas seisus, kui see oli enne äsjast mitmenädalast pausi. Samuti jõudsin Mandrivas, kus nüüd on tõlkimine vähemalt idee kohaselt läinud üle Transifexi (ehk siis veebipõhiseks), ära tõlkida paar asja, millest üks, too uus rakenduste käivitamise ja muu sellise aplett, läheb kindlasti ka Mandriva Linux 2011 koosseisu, teine, uus tarkvarahaldur, tõenäoliselt mitte või kui, siis rakendusena, mida huvilised võivad soovi korral paigaldada ja proovida, aga mitte senise Rpmdrake'i asendajana.

Hommikul vaadatud võidupüha paraad Tartus tõi hea kaameratöö tõttu, mis mitu korda näitas kena üldvaadet Emajõest ja selle kallastest, meelde hiljuti puhkenud diskussiooni nendesamuste kallaste betoonkobakatega "ilustamise" kohta, et Tartule ikka "tõelise linna" pale anda. Minu süda tilguks küll verd ja muid vedelaid olluseid, kui seal rohelise asemel mingi muu värv hakkaks domineerima, aga noh, teisalt, kui mul kunagi Civilizationi mängides ka lõpuks maru igav hakkas, ehitasin samuti kogu planeedi täis teid ja linnu ja muud sellist (ehkki tolle mängu loogika nõudis ka põllumaad - aga metsa ja "loodust" üldiselt mitte). Ilmselt on siis ka Tartus kätte jõudnud aeg, kus mingeid probleeme enam ei ole, viimasedki korruptandid, kes veel viimse pelgupaigana hariduselu varju olid ennast suutnud ära peita, välja juuritud, ja nüüd pole siis muud midagi teha kui lihtsalt otsekui küllusesarvest ülevoolavaid ressursse kuidagigi ära pruukida...

Loetud: Tuna 2/2011
Vaadatud: Võidupüha paraad (ETV), Verekivi (ETV2), Libarebased ja kooljad (ETV2), jalgpalli sõpruskohtumine Uruguay - Eesti (ETV)

Tarkvaratõlked:
Mandriva: rosa-launcher ja Mandriva Package Manager
KDE: arendusharu

Kolmabased mõtted

Üle väga pikkade nädalate sai täna taas tegeldud tarkvara tõlkimisega, kus tegemata tööd regulaarsuse kadumisel kippusid aina ebameeldivamalt kuhjuma (nojah, nagu nad üldse kipuvad kuhjuma, ka muudes valdkondades...). Paar kasutajate poolt täheldatud kehvakest tõlget Mageias ja veidi uusi tõlkeid Mandrivas oleks ka muidugi olnud teha, aga pidasin paremaks heita need uljalt homsesse riidenagisse ning tänase päeva pühendada täielikult KDE-le, mille puhul tõlkimist ja kohendamist on omajagu rohkem ja mille puhul võib kõnelda ka peatsest väljalaskest (just täna tekitati vististi ligikaudu kuu aja pärast ametlikult ilmuva KDE SC 4.7 jaoks omaette haru). Kasutajaliidese poole pealt peaks eestindus nüüd enam-vähem valmis olema, vähemalt hetkeseisuga (ja et üldiselt kehtib juba mitu nädalat "stringide hangumine", siis peaks see ka nii jääma, võib-olla vaid üksikud parandused või midagi lipsavad veel sisse). Nii et homse varna ja ka järgmisse nädalasse nähtavasti jääb siis dokumentatsioon eelkõige pluss kasutajaliidese poole pealt võib-olla mõned ebaolulisemad (playgroundi) asjad ning mõistagi ka eespool osutatud Mageia ja Mandriva asjad.

Loetud: Arvutimaailm 6/2011
Vaadatud: Seitseteist kevadist hetke (ETV)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: M. Foucault. Teadmine, võim, subjekt
Vaadatud: Ebatavaline perekond (FoxLife), Surnumatja (ETV2), Virtuaalne mõrvar (TV3)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida pisut lühendas naabruses asuva kaupluse külastamine toiduvarude täiendamise eesmärgil. Muidu igati ja täielikult rien.

Loetud: M. Foucault. Teadmine, võim, subjekt
Vaadatud: Primeval (Pro7), Iloline inemine: Folklorist Marju Kõivupuu (ETV)

Pühabased mõtted

Valdavalt festivalijärgne kudemise päev, millest suur osa möödus lihtsalt magades või uneledes. Rien.

Loetud: [digi] juuni 2011
Vaadatud: Pushing Daisies (Kanal2), jalgpalli sõpruskohtumine Tšiili - Eesti (ETV)

Laubased mõtted

Jälle täieline lustist ja lillepeost pakatav päev, mis sedakorda möödus Rabarockil Järvakandis, kohas, kust ma varem vist ainult hääletades olen sattunud läbi sõitma ja sedagi ammu-ammu, veel maailma avastamise eluetapil. Sedakorda suundusin siis sinna siiski autobussiga, nagu eakamale ja etableerunud imesele kohane :-) Nagu ma mõnevõrra hiljem kuulsin, oli eile seal tõsiselt vihma sadanud, nii et kontserdielamus oli sarnanenud rohkem mudamaadluse kaifiga, aga tänaseks olid sellest järel vaid mälestused mõnes kohas endiselt veel porisema laigukese kujul, aga needki kippusid päeva peale ära kuivama. Õnneks ei olnud päikesepaiste siiski tappev, temperatuur polnud just väga kõrge ja tuulekestki puhus aeg-ajalt (no ja müüdav õlu, paraku küll ainult Saku lake, oli ka külm...)

Et ma varem Rabarockil käinud ei ole, pean lihtsalt uskuma, et selleaastane festival oli suurem ja parem kui varem - mis, tõsi küll, tekitab mõningase kahtluse nende varasemate osas... Sest mu meelest ei olnud sellest hoolimata, et oli kaks lava ja palju esinejaid, seal just väga palju kuulata - see mõistagi oleneb ja tuleneb ka mu maitsest, selge see, aga siiski jäi mu meelest liiga palju pause, kus õieti kuskil miski ei mänginud (või vähemalt mulle jäi selline tunne). Aga see ei tähenda, et seal poleks elamusi olnud, eriti mõistagi see üks, mille pärast ma eelkõige sinna kohale läksingi.

Üllatav oli seegi, et ma kohtasin seal mitut tuttavat, kusjuures just selliseid, kellega viimane kohtumine on jäänud nii enam-vähem veerand sajandi taha (või noh, kui täpsem olla, siis kellega on vahepeal kohtutud üks või kaks korda äärmiselt põgusalt...). Aga üldiselt oli "vanainimesi" seal suhteliselt vähe, peamiselt siiski selline normaalne nooremapoolne publik, nagu ühel rokifestivalil olema peabki.

Esinejatest jäi mulle silma ja kõrva eelkõige Goresoerd, millest ma varem polnud midagi kuulnud ja mis suutis oma pool tundi või isegi tsipa rohkem väga korralikult müdistada (rohkemaks poleks ehk sellise tempo juures palju jaksu jätkunudki :-) ). Soomlaste Teräsbetoni eriti millegagi ei vapustanud, ma olen varem mõnda nende lugu kuulnud ja selline korralik heavy metal, mille kohta pole midagi halba öelda, nagu pole küll ka midagi eriliselt head. Selles mõttes lootsin ma veidi rohkem samuti soomlaste bändilt Anal Thunder, mille üksikud kuuldud palad olid jätnud üsna positiivse mulje ja mille kohta ma olin ka kuulnud mõningaid kiitvaid hinnanguid. Aga nende reaalne esinemine jättis siiski väga kesise mulje, ikka liigselt liigne tolatsemine.

Muidugi oli oodatult normaalne ja kuulatav Metsatöll, aga kõik see eelnev oli vähemalt minu jaoks ettevalmistus kulminatsiooniks, mil lavale astus Johnny Rotten aka John Lydon ja PIL. Nojah, viimased paarkümmend aastat pole muidugi neil lugusid juurde tulnud ega midagi, aga see, et PIL üldse taas kokku tuli, on juba niigi hea. Ja Rabarocki kontsert polnud ka sugugi pettumus, vastupidi, täieline elamus, sest kui jätta kõrvale too 1988. aasta esinemine Eestis, millest mul paraku osa nägemata jäi, olen ma ju näinud nende esinemist ainult video pealt ja see pole ikka päris see, võisin ka täna veenduda. Nad paistsid ka ise nautivat esinemist, igatahes ei piirdunud nad lisalooga, vaid tegid neid õige mitu (kuigi, teiselt poolt, mõnikord on raske öelda, millal täpselt üks PIL-i lugu lõpeb ja teine algab :-) - mis muudab nende kuulamise veel vaimustavamaks). Igal juhul, isegi kui sel Rabarockil poleks ka üldse muud huvitavat olnud, oleks päev juba ainuüksi selle kontserdi pärast täie ette ja rohkemgi läinud, nagu ta ka täieliselt läks.
Sellele järgnes juba sisuliselt lõpetamine: telgis tuli veel lavale Singer Vinger, mis muidugi on ka enamasti mõnus kuulata, nagu võis näha ka kaasaelavast rahvahulgast, aga mis pärast PIL-i siiski tundus juba kahvatumana. Aga et mul suurt midagi muud teha ei olnud, siis ma muidugi vibelesin seal telgis pikemat aega.

Mingil hetkel, kui kell oli vahest neli saanud või nii, pidasin paremaks festivalialalt siiski lahkuda. Mõtlesin korraks, et peaks magama keerama, ja otsisin isegi kena kuuse üles, mille alla kerra keerata (metsade ja soode keskel asuvas Järvakandis pole see ju kuigi raske), aga ilmselt oli elevus nii suur, et pooletunnise lamamise peale, mille kestel ei tekkinud tunnetki, et uni võiks tulla, ehkki mingi väsimus oli selgelt tunda, pidasin paremaks siiski niisama ringi konnata. Oleks muidugi tegelikult olnud äärmiselt kena, kui mingid festivalibussid oleksid sealt ära liikunud juba keset ööd, mitte alles hommikul, aga ju nad siis arvestavad sellega, et inimesed ikka korralikult telklaagrisse või kuhugi aset võtavad, enne kui lahkuma asutada (kuigi mu kondamisest jäi küll mulje, et vähemalt ühe bussitäie rahvast oleks julgelt kokku saanud, iseasi muidugi, kas nad ka kõik samas suunas oleksid tahtnud lahkuda...).

Et Tallinnasse suunduva liinibussini oli oma kolm tundi aega, otsustasin veidi tutvust teha Järvakandi aleviga (kuigi kangesti tundub, et nad tahavad ennast ikka linnaks pidada, vastav taotluski olla olemas - vististi tegelikult juba kunagi ammu oli neil see soov, aga siis jäi see nõukogude võimu kadumise ja muude muudatuste rataste vahele). Nii umbes kolm kilomeetrit ridaküla või -linna, võiks selle kokku võtta, meeldivaks üllatuseks see, et ma avastasin sealt Laane tänava - mitte et see väga haruldane tänavanimi oleks, aga palju neid just ka ei ole. Teine üllatus, selline linlik, oli enam-vähem ööpäevaringselt tegutseva baari avastamine, mis aitas omajagu aega veeta. Kuni lõpuks oligi aeg nii kaugel, et enda kondid bussi peale toimetada ja siis juba bussil end Tallinna lasta toimetada. Uni ent oli isegi bussi peal raske tulema, endiselt oli veel festivalielevus nii tugevalt sees - mõistagi aitasid mittemagamisele kaasa ka usinad teemeistrid, kes Rapla kandis juba mitmendat aastat igasuguse liikumise mootorsõidukitega kibedaks elamuseks on osanud muuta (seal, tundub, käivad nii võimsad tee- ja muud tööd, et hakka või lausa uskuma, et valitsusel on kavas Tallinnast ära kolida ja rahulikule Raplamaale asuda...). Aga koju jõudes siiski tundus, et nüüd on kehal mõõt täis, ja pärast ajaveebi kirje punkti panemist nähtavasti peab voodi langeva keha hoobi vastu võtma...


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: üks hääl (Postimees, 18.06.2011)

Reedesed mõtted

Suhteliselt tavaline tööpäev. Tegelikult ma olin küll kaalunud mõtet minna Rabarockile, aga igasugu toimetusi ja lausa tegemisi on nii palju kuhjunud, et pidasin siiski paremaks täna see tegemata jätta (homme, kui seal on PIL, ei suuda mind küll ilmselt ükski vägi eemal hoida...). Kõige selle tulemus oligi mitu äratehtud asja, sealhulgas ka lõpuks ometi valmis tunnistatud raamatutõlke ärasaatmine kirjastusele. Ma olen täitsa kindel, et seal oodati seda juba pikisilmi, sest, nagu ikka, oli tähtaeg möödunud, aga mul endiselt veel üleval mõningaid küsimusi, millele, nojah, ma kõigile head vastust ei leidnudki... aga lõputult ei saa ka venitada ja nii see siis täna teele läks. Mis tähendab, et järgmine, juba tükk aega üle tähtaja raamat, ootab kibekiiresti kallaleasumist - aga siiski mitte varem kui ülehomme.

Viimane kollektiivpuhkuse-eelne Sirp sisaldas mitmeid päris huvitavaid lugusid, alates juba õnnekombel lühikese ja mittepoliitilise peatoimetaja veeru all olevast kuulutusest, mis tõotab tuua Sirpi mingil hetkel kultuuri kõrvale ka teadust (mitte et need väga hästi lahutatavad oleksid ja nagu poleks varem Sirbis teadus üldse olemata olnud, aga spetsiaalne toimetaja on kindlasti edasiminek, vähemalt võib loota).
Päris huvitavalt ja pikalt oli jumalat eelkõige Dawkinsi Richardi hiljuti eesti keeleski ilmunud "Luul jumalast" valguses käsitlenud Javoiši Juhan. See oli natuke naljakaski jumalatõestus, aga vähemalt ilusasti kirjutatud ja oma loogika põhjal suhteliselt ümberlükkamatu (mis ei olnud küll takistanud sinna sisse pudenemast veidi arusaamatuks jäävaid lausejuppe, millest üks, mis mind veidi lähemalt puudutas, jäigi mulle päris arusaamatuks (olgu siis see ka ära toodud: "Üks näide on ristisõjad: vaprate meeste sõttasundimisel oli oma roll ilmselt ühiskondlikul ajupesul, ent võimalus adra tagant kaugetesse maadesse kuulsust ja vara koguma ning geene levitama reisida ajas elevile ilmselt ka igaühe isikliku harmoonia-jumala.")).
Vähemalt sama huvitav oli lugeda Kangro Maarja lugu Benjamin Lee Whorfi ja keelelise relatiivsuse teemal, seda enam, et ma üsna hiljaaegu ka ise lugesin sama eestikeelse kogumiku läbi. Tõsi, mingit läbivat telge sel lool polnud (kuigi, jah, ka Lee Whorfi kogumik on ju mitmepalgeline ega allu kergesti ühele teljele...), aga hea loo tunnus on ikka see, kui seal leidub ohtralt, millele kaasa mõelda, ja niimoodi oskab Kangro Maarja kahtlemata kirjutada.
Väga omapärane, vähemalt Sirbi veergude kohta, oli Michelsoni Helle-Irise "lõpulugu" Arles'i linnast ja kõigest, mis sellega seondub. Selliseid imetabaselt faktirohkeid ja elamuslikke lugusid on alati hea lugeda. Kui lisada veel paar väiksemat raamatuarvustust (või vähemalt konkreetsest raamatust tõukuvat mõttearendust), näiteks Rooma keisrite või suveräänsuse teemal, siis pakkus seekordne Sirp lausa üllatavalt palju lugemist... loodetavasti jätkub neil samaväärselt püssirohtu ka puhkusejärgseks ajaks...


Loetud: Sirp, 17.06.2011
Vaadatud: Spioonid (ETV)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev. Õhtul oli taas Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumine, mis sedakorda oli täielikult pühendatud Mageia ilmumisele eelnenud tarkvara tõlkimisega, eriti Transifexi kasutuselevõtmisega ilmnenud probleemidele. Laias laastus võib öelda, et keegi ei leidnud nimetamisväärseid kitsaskohti senises tarkvara tõlkimises, küll aga koorus arutelust välja terve hulk asju, mis võiksid olla paremini või teisiti just Transifexi juures. Nähtavasti järgnevatel nädalatel ongi Mageia tõlkesuuna juhid rakkes selgitamisega, kas neid on võimalik üldse kuidagi teoks teha ja kui on, siis nende teostamisega. Lisaks jäi ka kohtumisel kõlama mõte, mis oli juba varem algatatud postiloendis - hädasti on vaja tõlkijate kõrvale ka korrektoreid, tõlgete ülelugejaid ja kontrollijaid. See on muidugi minu vaatenurgast vaadates üsna lootusetu üritus - senise kümmekonna aasta jooksul pole endast teada andnud ükski isik, kes sooviks olgu Mandriva või KDE või ka mõne muu tarkvara, mille tõlkimise juures ma olen olnud, tõlgete korrektuuri lugeda (isegi pelgalt tõlgete konkreetsetele ebatäpsustele või arusaamatustele osutajaid on olnud imevähe - ent tänu neile kõigile!). Aga loodetavasti suudavad vähemalt suuremad keeled/tõlkemeeskonnad endale sellist toetust leida... Kokkuvõtet kohtumisest võib lugeda siit, täielikku logi aga siit.

Loetud: Akadeemia 6/2011
Vaadatud: Õuduste puhkepaus (Kanal2)

Kolmabased mõtted

Veel mitmesuguseid pisikesi segaseid asjatoimetusi täis, aga siiski juba taas korralik tööpäev, sest paraku töö on see jänes, mis kibekangesti kipub, jah, mitte eest ära, vaid hoopis mürtsti eest sisse jooksma, niipea kui ta vähegi unarule jätad...


Loetud: Akadeemia 6/2011
Vaadatud: Seitseteist kevadist hetke (ETV)

Teisibased mõtted

Tavaline punkti panemise päevale järgnev päev oma mustmiljoni pisema ja suurema toimetusega, mis enamikus on sama ebaolulised nagu ninanokkimine, aga ometi vajavad ühel hetkel ärategemist. Ja siis sain õhtul täielise katartilise elamuse ETV-s näidatud dokfilmist - ma juba ette veidi imestasin, miks või kuidas on juuniküüditamisele pühendatud film lausa enam kui kolme tunni pikkune, ja imestus kasvas veelgi, kui poolteise tunni järel oli selge, et nüüd on ju asi läbi. Aga siis järgnes teist poolteist tundi väga sugestiivset pilti, kus üle ekraani jooksis raudtee või ekraan piki raudteed, kuidas võtta, liipritele kinnitatud toonaste küüditatute nimed. Visuaalselt äärmiselt mõjuv, mõjuvamgi kui suured seinad Vietnamis langenute või muudega, tõsi, peaaegu hüpnootiliselt uinutav, kuigi päris suikumist takistas kindlal käel ekraani nurgas kõikuv tahvlike kirjaga, mis näitas, millises kohas surnute või kus elanud küüditatutega parajasti tegemist on. Suurepärane!


Loetud: Akadeemia 6/2011
Vaadatud: Mälestuste jõel (ETV)

Esmabased mõtted

Punkti panemise päev. Punkti venitas laiemaks või tõmbas kokku (sõltuvalt vaatepunktist) ema külaskäik, kes oli pärast suguvõsa kokkutulekut padavai Kunglasse tõtanud, et seal jätkuvalt künda ja külvata ja juba esimesi viljugi õsuda, millistest mõistagi mina täna samuti osa sain. Päris täie ette see sõit siiski polnud läinud, sest neil oli olnud kavas üle teab mitme aastakümne korstna puhastamise kallale asuda, aga nagu ikka, inimene plaanib, taevataat teeb ja nii see viimane hakanudki parajasti katusele jõudmise hetkel mõnust ägisedes vihma oma oavartest alla kallama. Mis mõistagi oli teiselt poolt vajalik, sest sealkandis polevat nähtavasti midagi märjemat kui linnupask tükk aega taevast alla pudenenud, mida olevat näidanud varem rohelised, aga nüüd kollaka tooni omandanud orgaanilised elemendid maapinnal. Ema tõi kaasa ka ühe ristsõnavihiku, mis samuti veidi pikendas punkti panemise aega.

Pidin täna taas tõdema, kui raske ja vastuoluline asi on ikka eesti keel. Selle on suutnud keeletoimetajad mulle ajapikku peakolu sisse taguda, et "maan- ja raudtee" ei kõla kohe üldse hästi ega tohiks mujal kui seltskonnas naljaviskamiseks isegi üle huulte pudeneda, rääkimata kirjapanemisest. Täna pidin tõdema samasugust asja väljendi "eest-, lät- ja leedulased" kohta... Raske ja imelik on ikka see eesti keel...


Loetud: Akadeemia 6/2011
Vaadatud: Ebatavaline perekond (FoxLife), Lemmi armastus (ETV)

Pühabased mõtted

Pärast eilset lusti ja lillepidu täiesti tavaline tööpäev, taas ja jälle. Rien, veel kord rien...

Loetud: Akadeemia 6/2011
Vaadatud: Pushing Daisies (Kanal2)

Laubased mõtted

Täiesti töövaba elik lusti ja lillepidu kuhjaga täis päev. Täpsemalt siis - suguvõsa kokkutulek looduskaunis kaugete (või tegelikult isegi mitte nii väga kaugete) esivanemate elukohas keset Eestimaad. Päeva ainuke ja väheoluline negatiivne külg oli see, et kohalejõudmiseks tuli väga vara startida, keset sügavat ööd ehk nii kella poole üheksa paiku, mis tähendas väga nappi, peaaegu olematuks jäänud tunniajast uneaega enne seda ja sestap ka mõningat loidust päeva jooksul, mille taga pulbitses sisemuses peetav võitlus väsimusega, mis lõppeski viimase selge kaotusega.

Esimene etapp oli, nagu ikka, suundumine Türile ja eelkõige sealsetele kalmistutele, kuhu on sängitatud suur osa meie suguvõsa juba lahkunud inimesi, sealhulgas ka konkreetselt meie perekonnaga seotud inimesed. Hauad olid kenasti korras, nii jäigi üle vaid küünal asetada ja mälestada ning siis oli juba käes aeg asutada ennast kokkutulekule. Mõningase asjatamise ja tutvumise järel Türi keskväljakul kogunes sinna õige mitu autotäit inimesi, kes võtsid seejärel otsustavalt suuna lõunasse, Tännassilma peale (mis asub mu enda kodupaigast Põikvast linnulennult vaid mõne kilomeetri kaugusel, kuigi ligipääsuteed kummassegi kohta kulgevad sootuks erinevalt). Isegi nii otsustavalt, et vahetult enne kohalejõudmist keerasime kui mitte otse rappa, siis igatahes diametraalselt vales suunas, enne kui aru saime, et tegelikult tuleks masinate esi- ja tagaots teistpidi tee peale liikuma asetada. Aga et autodeks nimetatavatel liikurvahenditele on imetabane omadus liikuda just selles suunas, kuhu selle käitaja tahab, siis me lõpuks ka kohale jõudsime ja külalislahke pererahva poolt vastu võetud saime.

Kokkutulek ise oli suur ja mitmepalgeline ja mõnus nagu ikka, eriti seepärast, et vahepealse aasta jooksul on tublisti edasi nihkunud sugupuu koostamine, mis ajendas kohale kutsuma ka mõningaid veidi kaugemaid sugulasi, kelle (pere)nimi oli varemgi teada, mitte aga nende sugulusaste. Viis põlvkonda ja kokku päeva jooksul läbikäinuid (või vähemalt kirja panduid) 64 ühikut - see peaks olema päris korralik kokkutulek, ma kujutan ette. Ka ilm oli üsna mõistlik: enamikule meeldivalt oli kena päikesepaiste, aga sellele lisandus ka pisut enam kui leebe tuul, mis musugustele hinge mööda oli, eriti kui osavalt varjulisse kohta hoida. Loomulikult ei puudunud lisaks omavahelisele suhtlemisele ja tutvumisele esmalt rinna või puusa või muu kehaosa jõllitamise kaudu, mille peale keegi oli heaks pidanud nimesildi kinnitada ja siis juba suulise kommunikatsiooni teel kõikvõimalike inimestega ka mängud ja muu selline, mis, tuleb perenaisele ja ta nutile au anda, olid päris andekalt valitud. Ja mõistagi lookas laud. Ja kõik need muud asjad, mis niisuguse ürituse juurde käivad (positiivsed asjad siis, mõistagi).  Kuigi talumaja ise oli mõnevõrra ümber ehitatud, õnnestus mul enam-vähem isegi meelde tuletada, milline nägi see välja neil ammustel aegadel, kui ma sinna aeg-ajalt ikka oma vanaonule külla sattusin - tõsi, need mälestused on natuke hägused, aga taasülenägemine aitas neid siiski veidi esile tuua.

Ja kui korraldaja oli eelnevalt kinnitanud, et kokkutulekuks on hea ilm juba valmis tellitud, siis ta ei eksinud põrmugi, ehkki jättis mainimata, et ta oli hoolitsenud ka selle lõpu eest - niipea kui üsna mitmed inimesed hakkasid ennast ära asutama, jõudis päris tugevate iilide saatel kohale ka äike ja kiire paduvihm, mis ähvardas isegi õue püstitatud peavarju minema viia, kui seda just kinni poleks hoitud. Mõni aeg hiljem võiski oma seitsme tunnini küündinud kokkutuleku lõpetatuks pidada, vähemalt siinkirjutaja poolt, ja asuda tagasiteele. Ühe teise emaemavennapojatütre autos ja autoga läbisime veel maalilisi Eestimaa kohti, tehes paar põgusat vahepeatust talle olulistes kohtades, mille käigus sai nii tema oma asjad ära aetud kui ka meie ülejäänud, kes me tema lahkusest masina peale olime ära mahtunud, nautida masohhistlikus rõõmus enda pakkumist verepiknikujanulistele sääsenoorikutele.


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: miks professor koera mõnitas (Postimees, 11.06.2011)

Reedesed mõtted

Tavaline jubekoleõudmasendavkuum tööpäev, mida küll mõnevõrra kärpisid ettevalmistused homseks.

Tänane Sirp oli mu meelest suhteliselt tühi - või siis ei suutnud palavusest pondunud aju sealt vajalikke ubasid leida... Hennoste Tiit oli kirjutanud üsna hea repliigi poliitikapraktika teemadel, tuletades usinalt meelde vana head Parkinsoni (ei, mitte seda, kes vanaduses tuleb, vaid seda teist, kes juba vanasti tuli :-) ). Silmad võis üle lasta ka kolmest suurest ja võimsast artiklist, mis olid vastavalt pühendatud homoseksuaalsusele, Korea ja muidu müütidele ning suurmehele Foucault'le, aga väga need ei suutnud köita. Küll oli päris huvitav, mõningas mõttes nostalgiat tekitav Lukase Liina artikkel "veealustest lugejatest", kuigi ehk pisut liialdav - ma mõtlen just lauseid "Eesti kirjandus ei osalenud poliitilistes maailmaparandamiskavades ega ehitanud üles õitsvat sotsialismi. Parteiline või ka parteikriitiline sotsialistlik engagement, nagu seda võib leida DDRi juhtivate kirjanike (nt Christa Wolf, Volker Braun või Christoph Hein), ei olnud eesti kirjanduses võimalik". Olgu peale, mainitud 1970.-1980. aastatel ehk vähem, aga päris võõras ei olnud see mu meelest ikka ka eesti kirjandusele. Ehkki jah, need tulihingelisemad andsid otsa juba tükk aega enne seda või elasid siis personaalpensionäridena tagasitõmbunud vanainimeseelu... Aga usutavasti tunneb tema kirjandusteadlasena tollast kirjandust paremini ja on õigustatud nii ütlema. Ülejäänud ajalehest väärisid veel tähelepanu järelehüüe Helju Valsile ning samamoodi pooleldi nekroloog ühele sugulasrahvale, jätkuna paari nädala tagusele vadjalaste topeltleheküljele sedakorda siis vepslastest.. Milles oli üks väga õige mõte: arvamus, et eesti keel on väike keel, ripub rohkem ära arvajatest kui keelest. On keeli, mille (potentsiaalsete) kõnelejate arv on palju suurem, ja mis ometi on selgelt väiksemad kui eesti keel (kas või siinsamas läheduses oma viis korda suurema kõnelejatearvuga alamsaksa keel).

Kuidagi morbiidsetes toonides oli ka Sirbi vahele torgatud Keele Infoleht. Tegelikult on seda varemgi olnud ja mul on tugev kahtlus, et ka neil kordadel on alustuseks juttu olnud keeleseadusest - ilmselt see teema kohe kisub lahti nutu ja hala eesti keele püsimise ja üldse korrashoiu alal...


Loetud: Sirp, 10.06.2011
Vaadatud: Spioonid (ETV)

Ilmunud tõlked:
Vjatšeslav Morozov: EL ja Venemaa - tupik või uus algus? (Postimees, 10.06.2011)
E. Lucas. Andes väärtustele kaalu (Diplomaatia 6-7/2011)
I. Krastev. Demokraatia populismiajastul (Diplomaatia 6-7/2011)
F. Fukuyama. Poliitiline kord Egiptuses (Diplomaatia 6-7/2011)
M. Elagati. Araabia kevad (Diplomaatia 6-7/2011)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida ma veidi kärpisin väljaskäiguga, mis viis mind Toompea kõrgustesse RKK ruumidesse, kust ma võisin veidi hiljem väljuda, pihus rahalootusepaberid elik allakirjutatud tõlkelepingud. Lisaks neile oli samas pihus ka ingliskeelne Diplomaatia väljaanne, too Lennart Meri konverentsi kompanjon, millest küll mitmed ühikud on mul õnnestunud juba tõlkida (peamiselt homme ilmuvasse eestikeelsesse Diplomaatiasse), aga mis siiski on hea lugeda ka paberkujul. Ühtlasi sai seda käiku ära kasutada ühe inimese õnnitlemiseks, kelle sünnipäev on mind varemgi ootamatusena tabanud :-) Need rõõmustavad hetked kaalusid üles masenduse, mida muidu väljaskäik praegustes ilmaoludes jubekolehirmuskuuma ja õudrohkelt päikeselisse maailma tekitab.

Õhtul toimus üle hulga aja Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC kohtumine, esimene pärast Mageia esimese väljalaske ilmaletulekut. Valdavalt oli jutt tagasivaateline ehk siis hinnang sellele, kuidas tõlkimisega seonduv kulges ja mis võinuks olla teisiti või paremini. Valdav seisukoht oli, et vähemalt veebilehe tõlkimise osas kulges kõik üsna sujuvalt, kuigi tõsiseid probleeme tekitas ajanappus - kindlasti tuleks edaspidi asju paremini planeerida ja hajutada veidi pikema aja peale. Siiski oli arutusel ka võimalus veebilehekülgede tõlkimist kuidagi edendada ja asendada praegune süsteem, kus tõlkeliider saadab faili postiloendisse ja tõlkijad siis omakorda tehtud töö tagasi, mõne asjalikumaga: näiteks KDE on tasapisi asunud oma veebilehti tõlgitavaks tegema tavapärase PO-failide süsteemi kaudu, vististi sama teeb ka Fedora, kelle veebilehti saab tõlkida Transifexi vahendusel jne. Ka ajaveebi tõlkimise osas olid need, kel sellega kokkupuudet, üldiselt rahul. Siin tuleb taas tõdeda, et Mageia ametlik ajaveeb on seniajani eesti keelde tõlkimata, sest paraku pole keegi selleks initsiatiivi üles näidanud... Pikem arutelu tarkvara tõlkimise üle jäi küll järgmisse nädalasse. Huvilised võivad leida kohtumise kokkuvõtte siit ja täieliku logi siit.


Loetud: Akadeemia 6/2011
Vaadatud: mitte muhvigi

Kolmabased mõtted

Tavaline masendavast kuumusest ja migreenist tiine tööpäev, mida kärpis veidi kahe loo tõlkimine Postimehe hüvanguks.

Loetud: Akadeemia 6/2011
Vaadatud. Seitseteist kevadist hetke (ETV), Stargate Universe (RTL2), Warehouse 13 (RTL2)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev. Või noh, nii tavaline, kui see antud oludes võimalik on - temperatuur on järsult tõusnud, mis tähendab minu jaoks räiget masendust ja kuumusest tingitud magamatuse tõttu migreenihooaja algust... Palju paremaks ei aidanud asja muuta ka õhtune Eesti jalgpallikoondise mäng Fääri lambakasvatajate ja postiljonidega: nad võib-olla ei mänginudki hirmus halvasti (kuigi raudselt on nad eriti viimastel aastatel valdavalt paremini mänginud), aga kõik, mis vähegi sai nihu minna, see ka läks ja täiega.

Nii palju oli siiski ilusat ka tänases päevas, et mulle sattus silme ette üks lühivaatefilm Eesti mõisatest, milles oli oma poolteist minutit pühendatud ka mu lapsepõlvekoolile ehk Laupa mõisale. Seda ei olnud teiste mõisatega võrreldes küll just palju, aga ilmselt etendas oma osa asjaolu filmi valmimisaasta - siis ei olnud Laupa kool-mõisa rekonstrueerimine veel kaugeltki lõppenud ning sellise positiivseid ja ilusaid emotsioone tekitava filmi puhul polnud nähtavasti mõttekaski väga interjööri näidata... Aga sellest hoolimata oli kena vaadata nii Laupat kui ka teisi Eestimaa kauneid mõisu.


Loetud: Akadeemia 6/2011
Vaadatud: Ebatavaline perekond (FoxLife), Jalgpalli EM valikmäng Fääri saared - Eesti (ETV)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, Muidu rien, ainult et suvi on raudselt pihta hakanud: juba paar ööd on jälle nii palav, et magada ei saa ja peavalud ongi nagu naksti kohal...


Loetud: Akadeemia 6/2011
Vaadatud: Primeval (Pro7)

Ilmunud tõlked: Abdul Turay: tõusev Hiina (Postimees, 06.06.2011)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida lühendas mõnevõrra kalli ema ja ta poiss-sõbra külaskäik, kes, nagu tavaliselt, tõid kaasa igasugust head ja paremat, sealhulgas ka ühe ristsõnavihiku, mis hiljem veel veidi lühendas põhitööle jäävat aega. Ema tundis mõistagi ka suurt huvi pojaraasukese eilsete tegemiste vastu, millest tal mõningane aimdus juba oli, ja nii tuli talle kõik ausalt paipoisi moodi ära rääkida (või vähemalt nii, et ta jääks ikka seda paipoisi-versiooni edasigi uskuma... :-) ).

Selle Mageia ürituse kohta oli lühike ülevaade tehtud ka eestikeelsele Mageiale pühendatud veebilehele (unustasin eile mainida, et selline tore asi on ka olemas). Õhtupoole võtsin ennast kokku ja tegin ka põgusa ülevaate ingliskeelsena, mille saatsin Mageia postiloenditesse, et teadvustada ka laiemale Mageia kogukonnale, et Eestis midagi tehakse, isegi kui see meie kohalik "kogukond" on nii imetilluke...

Juba päris õhtul nägin ka eile mainitud mälumängu maailmameistrivõistluste ilmselt täielikku või siis sellele vähemalt väga lähedast tabelit (siin on ära toodud esimesed 200, selle all on link Exceli tabelile, kui kellelgi ei peaks siin antud viide otse avanema), mis, pean ütlema, rõõmustas ja vapustas veel enam: olla ikka kogu maailmas 1491 osavõtja seas 358. kohal on selgelt midagi, mida ma ei osanud ette näha kohe mitte kuidagi, isegi mitte loota... või nojah, kui ma eelnevalt lugesin, et oodatakse kuskile 1400 kanti osavõtjaid, siis oli ainuke lootus, et ehk õnnestub ikka esimese tuhande hulka pääseda - ja selles mõttes lootus ju täitus :-)

Sattusin täna lugema Kaera Krista Postimehes kirjutatud väga head, võiks öelda, et kaitsekõnet tõlkijatele. Imetabane, et sellist asja on tegelikult üldse vaja kirjutada, ja veel imetabasem, et leidub nii hulgaliselt neid, kelle arvates nende emakeelel nagunii pole mingit perspektiivi ja see on nagunii alaväärtuslik nähtus, rohkem nagu mänguasi, millega pole "täiskasvanuks" saades enam midagi peale hakata... Aga no eks allaheitlikke ole alati olnud ja neid, kes ise sihti seada ei oska ja kangesti otsivad midagi suurt ja võimsat, mille järele enda nina seada...


Loetud: Akadeemia 6/2011
Vaadatud: Neli koera ja tankist (ETV2), Pushing Daisies (Kanal2)

Laubased mõtted

Väga vähese ehk peaaegu olematu tööpanusega päev, mis möödus valdavalt lõbu ja lusti ja lillepeo tähe all. algas päev hea osaga ehk osalemisega mälumängu maailmameistrivõistlustel (just, on ka selliseid musugustele hälvikutele mõeldud võistlused olemas!). Otsus osaleda tuli mõningaste kõhklustega, peamiselt seepärast, et omal ajal Eestis võisteldes leidsin ühel hetkel, et asi muutub mõttetuks: oli enam-vähem kindel, millisele kohale ma platseerun, ja sama kindel oli ka see, et need kohad, mis mul nõrgad olid, ei saa ka kunagi tugevaks, tõenäoliselt isegi mitte tugevamaks (täiesti positiivselt kindel, et ma ei hakkagi kunagi teadma 1960. aastate 17-kordset krossimeistrit ega vapustavaid linnavaateid maalinud Valga kohalikku kunstnikku või midagi muud sellist :-) ). MM oli siiski teistsugune: ülemaailmse pilguga vaadates tõenäoliselt tegelikult samasuguseid küsimusi täis, aga siiski mitte Kohtla-Nõmme, vaid pigem riikide, piirkondade või lausa mandrite tasandil, mis vähemalt minu seisukohalt on tunduvalt perspektiivsem. Ma olin tegelikult ka ise väga üllatunud, kui eduliselt mul läks: 18. koht, kui ma õigesti kokku lugesin, siis 75 võistleja seas. Seda siis Eestis - maailma tulemused pole veel saabunud. Aga et mu eeldused olid väga madalad, pigem arvamuse kanti, et ma olen kuskil viimase kümnendiku seas, siis see tõstis enesehinnangut päris kõvasti. Rääkimata sellest, et erinevalt omaaegsetest Eesti võistlustest jäid siin kohe silma mitmed asjad, mille osas ma võiksin ja saaksin oma teadmisi parandada ja edendada. Isegi täna oleks võinud väga hea õnne korral, kui kõik asjad, mida ma potentsiaalselt tean või mis isegi peast põgusalt läbi käisid, oleksid ka kirja saanud, võinud jõuda ehk ise 100 punktini välja. Nojah, selleks peaks muidugi veidi enesetäiendust tegema, mis mul tegelikult on ka sõltumata MM-ist kavas olnud... Aga eks näeb, praegu igatahes tekkis kihu ka järgmisel aastal osaleda.

Lühiajalise kodusviibimise ja põgusa töötamise järel oligi aeg võtta ette teine tänase päeva tähtsündmus, milleks oli vastilmunud uue Linuxi distributsiooni Mageia väljalaske tähistamine. See toimus mõnusas tenniseväljaku kohvikus (tuntud ka kui Laari kohvik, kuigi nimi väidetavalt on teisel sootuks Mosaiik), kus teisel korrusel oli kena võimalus ka vajalikke elemente meie üritusest suhteliselt suurele teleriekraanile ette manada. Ligemale tosin kohalolnut olid valdavalt varem Mandriva ja ka Mageia eelväljalasetega kokku puutunud, üks neist isegi Eesti seisukohalt suure teenena sinna sisse task-esteid nime kandva tarkvarakomplekti tekitanud, mis tagab või vähemalt peaks tagama valutu ID-kaardi kasutamise. Mõneti isegi üllatavalt kulges sellistele üritustele iseloomulik uue süsteemi paigaldamise demonstreerimine väga valutult: õnnestus nii uuendamine Mandriva 2010.0 pealt (mis vähemalt ametlikult ei kuulugi uuendamiseks toetatud versioonide hulka) kui ka paigaldamised nii Live CD kui ka DVD pealt. Ainukese probleemi tekitas kohati kaduma kippuv või äärmiselt aeglaseks muutuv Wi-Fi ühendus, aga ilmselt oli see ka paratamatu - võib-olla oleks pidanud sellise ürituse jaoks ka korraldajate poolt midagi tegema, et tagada parem võrguühendus. Aga väga see ka ei takistanud, osavad sõrmed, mis sinna olid kokku kogunenud, said igast hädast üle ja ka need inimesed, kelle jaoks Mageia oli midagi uut, millest nad vaid kuulnud olid, tundusid olevat meeldivalt üllatunud, et kõik nii hästi sujus. Väga kena oli ka spetsiaalselt ürituseks valmistatud tort kirjaga "Mageia 4" (ilmselt oli tellimuse kirjapaneja midagi valesti kuulnud või aru saanud, sest tegelikult oli ju väljalase, mida me tähistasime, Mageia 1 - aga võimalik ka, et keegi tellimuse edastamise lülis ei tabanud täpselt ära, millega on tegemist... Mageia on ju kena tütarlapse nimi ka kindlasti :-) ). Lisaks oli üritust korraldanud Jaanus lasknud valmistada mõned Mageia sümboolikaga särgid ja kruusid, mis eriti väärikatele isikutele ehk siis neile, kes on Mageia arengule vahetult kaasa aidanud, seal ka üle anti, sealhulgas siinkirjutajale, kelle panuseks on olnud Mageia võimalikult hea eestindamine. Olgu allpool ka saadud hea-parem ära näidatud:

Mageia särk ja kruus

Loetud: TM Kodu ja ehitus 5/2011
Vaadatud: Primeval (Pro7)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tegin väikese lünga väljaskäiguga kõrvalasuvasse poodi toiduvarude täiendamise eesmärgil. Tagasi vaadates valisin selleks nähtavasti halvima hetke, sest temperatuur oli järjekindlalt tõusnud, aga peagi pärast naasmist hakkas taas tasakesi langema. Aga noh, nii põgusalt võis ka selle põrguliku palavuse üle elada... (eks see kevadel olegi rängem, suve peale harjub tasapisi ära (ehkki mitte lõplikult) sellega, et kogu aeg on vastikult palav ja kleepuv... - ja eks suvel ole ka lootus peatsele sügisele juba lähemal :-) )

Õhtupoolikul tõstis veidi tuju teleri vahendusel kaetud jalgpall. Nojah, mõnes mõttes muidugi ei tõstnud, sest Itaalias Itaaliaga mänginud Eesti sai ikka suhteliselt haledalt 3:0 kaela. Aga teisalt, väga palju ette heita neile ka ei olnud, sest itaallased - ja see on see rõõmuhetk - näitasid üles väga tasemel mängu, mis päris põhjalikult pärssis eestlaste igasugused katsed midagi tõsisemat ette võtta. Ja see on midagi, mida pole tükk aega itaallaste esituses näinud, just selline elav ja korralik jalgpall. Ma mäletan veel aega, mil itaallasi võis kõige paremini iseloomustada sõnaga "massiiv", olgu nad siis kaitses või, vahel harva, aga siiski mõnikord ka rünnakule minnes. Täna aga sai näha, nojah, võib-olla ka massiivi, aga teistsugust, sellist õhulist ja hästipidavat ja hästitoimivat sõrestikku. Äkki on nad suutnud vahepealsete aastate mõõnast ikkagi üle saada ja hakkavad taas näitama sellist mängu, mida on ka silmale hea kaeda? Tahaks loota...

Tänane Sirp oli taas üsna mitme huvitava looga. Natuke jahmatas küll arvamuskülg, kus nii peatoimetaja kultuurikilomeetri kui ka Madise Ülle kõrghariduse teemal esinesid nii negatiivses ja sünkjas toonis, et vähe polnud - mu meelest mõlemad üle pakkudes, aga teisalt, asjadest, millest nad kirjutasid, teavad nemad usutavasti rohkem kui mina, nii et ju neil siis on põhjust nii mustvõikaid värve oma sõnamaalingutes kasutada. Kultuurikilomeetrit tahaks siiski mingil hetkel ka ise läbida: mitte ainult selleks, et veenduda (või siis mitte veenduda) Sirbi peatoimetaja arvamuses, vaid ka lihtsalt selleks, et näha oma silmaga ära, mida sellega üldse on tahetud öelda, mida sellest kujundada jne - mitmesugused arvamused on liiga virrvarlikud, et neist mingi selge pilt silme ette ja veel enam taha tekitada...

Päris huvitavad olid ka ülevaated kaheest ajalooraamatust, Vseviovi Davidi sulest "Trotski" ja Mandeli Aive sulest "Kolmanda Reich'i" kohta. Service ja Trotski ei tekita muidugi kahtlustki, et asi on kapitaalne ja põhjalik ja ka hea, aga Burleigh' kohta on mul seniajani rohkem intrigeerivaid küsimusi olnud (mis suuremalt jaolt tekkisid omal ajal selleski artiklis mainitud Overy suurteost tõlkides), nii et see üsna hea ülevaade aitas kindlasti kaasa sellele, et see teos nihkuks mu lugemisjärjekorras pisut ettepoole.

Kirjandusest oli õnneks lehes veelgi lugeda, sealhulgas Kaldmaa Kätlini kena arvustus prantsuse-eestlase Kalda Katrina "Eesti romaani" kohta, millest ma panin kõrva taha tarvilise teadmise, mis nihutas selle teose kindlasti mu lugemisjärjekorras tugevasti ettepoole - kuigi see tunne tekkis juba nädala eest autorit ennast kuulates, aga järgnev lõik arvustuses andis sellele vaid kinnitust:

"Tahes tahtmata jääb mulje, et lugu on vaid ettekääne keelelistele viguritele ja uperpallidele. On ju Kalda öelnud (Päevaleht 25. II 2011): „Mulle meeldivad kirjanikud, kes töötlevad keelt, ehitavad romaani nagu katedraali.” Nõnda on noor autor oma romaanile kahtlemata lähenenudki, ainult et selle ehitamise käigus on kaduma läinud kirg ja elu, järele on jäänud sambad, karniisid, keerulised skulptuurid ja seinamaalid stseenidega mingite kaugete tegelaste elust."

Vähemalt võib loota siis, et see raamat on kirjutatud rohkem "kunstina kunsti pärast", mitte aga eelkõige ja peaasjalikult millegi südamel kripeldava, mõne järjekordse (mõttetu) "loo" kirjapanemiseks ja ärarääkimiseks. Mitte et sellised just stiilile, struktuurile ja muule "välisele" rõhku asetavad teosed oleksid täiesti ära kadunud, aga tunduvalt vähemaks on neid sellessinatses ainelist külge rõhutavas ja vaimset sfääri vähearvestavas maailmas mu arusaamist mööda jäänud küll. (Või siis teine võimalus on, et ehkki selline taotlus seatakse, joostakse ka murumadala lati alt nii puhtalt läbi, nagu poleks latti olnudki... - väga loodaks, et see raamat selles osas pettumust ei valmista, ja vähemalt senised kuuldused lubavad oodata pigem paremat kui halvemat.)

Üle mäletamatute aegade oli suutnud Priimäe Linnar kirjutada midagi, mis ka mu tagasihoidlikule mõistusele arusaadav ja lisaks veel huvipakkuv ka oli (viimati oli see vist veidi enam kui kahekümne aasta eest veel Edasi veergudel ilmunud sarilugu Dürerist ja tollasest ajastust - vahepeal on, ma usun, kindlasti samuti ilmunud temalt midagi lugemisväärset, aga paraku pole need mulle kätte sattunud...), nimelt äsjailmunud Dante-raamatutest. Seal oli mitu etteheidet eelkõige kommentaaridele, aga ka tõlkele endale, mis vähemalt musugusele võhikule tundusid piisavalt põhjendatud, igal juhul midagi, mida selle eestikeelse tõlke kättevõtmisel kindlasti tasuks arvestada

Kena kirsi tänase Sirbi suhteliselt vahukooreselt nämmale tordile pani Piiri Peetri filmilugu, mida lugedes ei saanud kuidagi tagasi hoida järjepidevalt võrelevat naeruvõru suu ümber. See võib olla täiesti vahva film - äsja nägin samalt režissöörilt lühifilmi "Vene suurus", mis oli ka väga hea kiiksuga tehtud asi ja minu meelest igati hästi välja kukkunud.


Loetud: Sirp, 03.06.2011
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), jalgpalli EM valikmäng Itaalia-Eesti (ETV)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: Tehnikamaailm 6/2011
Vaadatud: Visus - Expedition Arche Noah (RTL), Serenity - põgenemine uude maailma (Kanal2)

Mandriva Linux 2011 Beta 3 väljas

Varasematest plaanidest kõrvalekaldena nägi täna ilmavalgust tulevase Mandriva 2011 kolmas beetaväljalase, mille põhjenduseks toodi vajadus saavutatud seisu "stabiliseerida". Eelkõige tähendab see ilmselt vajadust kõrvaldada maksimaalsel määral vead ja puudused, mis on selgunud üleminekuga uuele paketihalduse taustsüsteemile (rpm5 senise rpm4 asemel), samuti veel mitmete uuenduste ettevõtmisega, eriti aga Moskva uute partnerite valmistatava uudse Rosa töölaua silumise ja lõimimise vajaduse tõttu.

Kui jätta kõrvale tavapärased selgunud vigade parandused, siis olulisemad erinevused eelmisest beetaväljalaskest on järgmised:

• ISO-tõmmisele (mida endiselt on üks universaalne, mis toimib nii Live CD kui ka paigaldusandmekandjana - õigemini on neid küll kaks, üks 32- ja teine 64-bitistele süsteemidele) on nüüd kohe kaasa pandud ka mõningat mittevaba tarkvara, eelkõige mõningad kerneli moodulid (dkms-paketid) ja veidi püsivara Wi-Fi seadmete ja muu sellise jaoks, mis peaks lihtsustama eelkõige nende elu, kes paigaldavad Mandriva millelegi muule kui lauaarvutile
• Välimuse poole pealt, mis võrreldes Mandriva 2010-ga on, nagu varemgi mainitud, eelkõige moskvalaste Rosa Labi tegevuse tõttu päris tublisti muutunud, on juurde tulnud üks uus omadus nimega TimeFrame, mis sisuliselt tähendab võimalust failihaldurit avamata, kohe uuest peamenüüst otsida faile või mida iganes kasutaja käsutuses olevat selle loomis- või muutmisaja järgi

Loodetavasti annab kolmas beeta võimaluse Mandrivat tõepoolest stabiliseerida, sest arendusversioonide kasutajad ja testijad on viimastel kuudel korduvalt leidnud põhjust kurta väga mitmesuguste asjade tõrkumise üle. Uus kasutajaliides - nõndanimetatud Rosa töölaud - võib meeldida või mitte, aga igal juhul paistab Mandriva taas silma millegi uuenduslikuga mitmes mõttes, nii et tasub oodata ametlikku väljalaset.


Uudise allikas: sissekanne Mandriva ajaveebis
Pildituur Softpedias

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, mida veel veidi lühendas Diplomaatia heaks tõlkimine, õigemini küll tõlgete viimistlemine. Õhtul tabas arvutit mingi ikaldus: algul tundus, et mingi voolukatkestus, aga et muud asjad kodus tööle jäid ja mõnda aega oli tegelikult juba ekraan pahaendeliselt võbelenud, võis kahtlustada videokaarti, millega on varemgi paaril korral väiksemat muret olnud. Aga eks ma proovin veel, kurnaks teise ikka lõpuni ära, enne kui asendada...

Loetud: Oma Keel 1/2011
Vaadatud: BAM - tagasi tulevikku (ETV), Põrguliivad (TV6), Vene suurus (ETV2)