Vähesel määral tavaline tööpäev, mille algusest märkimisväärse osa neelas üks muidu ilmselt triviaalne, aga minu jaoks suuri raskusi valmistanud tegevus. Nimelt oli mul juba mõnda aega mõlkunud peas mõte, et veefiltrid võiks välja vahetada, on teised juba tükk aega teeninud ja kahtlaseks tumedaks tõmbunud ning veegi maitse pisut muutunud, suunas, mida ma väga ei hinda. (Need on siis sellised topsikus filtrid korterisse sisenevate torude küljes, mitte kraani külge pandavad.) Eile oli siis päev, mil uued filtrid koju kätte jõudsid ja mõistagi asusin entusiastlikult neid vahetama. Ma isegi ei kahtle, et ka tegutsemisruumi nappust ja muid takistusi arvestades võtnuks see oskaja inimese käes ehk aega minutit kolm või nii. Mul on aga veega ja eriti veevärgiga pikaajaline negatiivne ehk tõukuv suhe, mis lahtiseletatult tähendab, et kui ma olen leidnud, et miski võiks olla nii lihtne, et pole spetsialisti vajagi, siis lõpuks ikkagi on :-) Ja peaaegu oleks eilegi nii läinud. Sõnaga, kui meistermehel oleks kulunud kolm minutit, siis mul läks natuke kauem, umbes kolm tundi :-) Aga võisin uhke olla, et suutsin kõik topsikute lahti- ja kinnikeeramise ning filtrite väljavõtmise ja sisseasetamise ning tihendite paigasoleku probleemid siiski täitsa iseseisvalt ära lahendada!
Selline võimas päevatöö tehtud, ei olnudki muud kui õhtul külla minna, et lihavõtteliselt ja muidu mõnusalt aega veeta parimas seltskonnas, lausa nii heas, et õhtu venis välja hommikuks ...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Eesti jalgpalli premium-liiga: Nõmme Kalju - Levadia (TV6)
31.3.13
30.3.13
Reedesed mõtted
Osaliselt tavaline tööpäev, mille tähtsündmus oli siiski tubli osa päevast hõlmanud ema sünnipäeval viibimine ja osalemine. Ehkki võib-olla siin lahti seletamata jäävatel põhjustel mitte nii rõõmus, kui muidu võinuks olla, tähendas see ometi rohkelt rahvast, äkkena kaetud laudu ja ohtralt suhtlemist, mis on selliste ürituste kena tava ja täiesti talutav asi, mõnel korral aastas mõistagi. Poegade ja üldse lähedaste meesterahvaste poolt sai ema kingiks uue fotoaparaadi, mille üle tal tundus äraütlemata hea meel olevat, sest senine oli paraku kasutuskõlbmatuks muutunud. (See on õieti imelik, kui nigelad on mõnikord "digitaalsed" tooted: ma usun, et aastakümnetevanuse Fediga või isegi veel vanema Ljubiteliga (kui need veel kuskil alles olema peaks) saaks tänagi pildi kätte, võimalik, et mitte nii hea kui praeguste aparaatidega, aga ikkagi saaks, samal ajal kui too eelmine aparaat oli emal vaid aastat seitse ...). Ka minu kirju koer ja jäätis leidsid head vastuvõttu (proovisin seekord teha maasikajäätist ja tuli isegi välja, kuigi ma ise arvan, et ma olin veidi liiga tagasihoidlik ja pelglik ning oleks pidanud toda maasika-toormoosi sinna rohkem panema, et maasikamaitse selgemalt välja kõlaks - muide, ma pisut kahtlesin, nagu ikka kunstlikult säilitatavate toodete puhul, kui poest Marjamaa talu külmutatud maasikatoormoosi ostsin, aga igatahes võib seda julgelt soovitada: tõepoolest on imehea ja otsekui enda värskelt hõõrutud, ei mingit kunstlikkuse tunnet). Sõnaga, ema sai ära austatud ja ise ennast samuti hästi tuntud, pikalt kohe.
Tegelikult tuli Sirp juba eile, sest sel nädalal reede teatavasti ju on püha ja miski normaalselt ei toimi, aga ma jätsin selle lugemise ja sellest kirjutamise siiski traditsioonilisele reedesele päevale. Ei saa öelda, et seal just palju lugeda oleks olnud, kõigest kolm lugu, tõsi, need olid kõik sellised pikemat laadi.
Raudsiku Peeter oli kirjutanud pikalt nõndanimetatud orientalismist ehk siis kalduvust käsitleda Orienti ehk Idamaid ehk kitsamalt Aasia lääne- või lausa ainult edelaosa meil siin, läänes, kuidagi nagu kõverpeeglis, tugevate eelarvamuste baasil. Ega mul sellele üsna hästi paljusid tahke vaagivale loole suurt midagi lisada pole. Kui, siis ehk vaid seda, et vähemteadlike ja vähemavatud inimeste seas jääb kindlasti alati püsima umbusk võõrastesse (ja on üsna kindel, et selliseid inimesi leidub samuti alati). Pisut kummastavam on tõepoolest see, et nende kitsast maailmapilti võimendavad mõnigi kord inimesed, kel tegelikult võiks olla olemas vähem või rohkem selge arusaam asjade tegelikust seisust - ja kui näiteks poliitikute või ideoloogide või muude selliste puhul võib seda heal juhul mõista, siis mõistmatum on see näiteks ajakirjanike või muude inimeste puhul, kes ju väidetavalt tõstavad kilbile just tolle erapooletuse loosungi. Aga võib-olla on seegi üks "kiire aja" märke, et isegi inimesed, kes võiksid teada, sahmivad ja sehmivad, ilma et katsukski korraks peatuda ja hetkeks mõelda, enne kui öelda või kirjutada ...
Turovski Aleksei kaasamine kirjutajate ringi on olnud Sirbile mu meelest äraütlemata suureks kasuks. Ka seekordne lugu munadest, kanadest ja jänestest ehk teisisõnu lihavõtetest loomlise, et mitte öelda loomaliku pilgu läbi oli nauditav lugemine. Võis näiteks teada saada - küll mitte esimest korda, aga siiski -, et bioloogidelt ei ole erilist mõtet küsida, kumb oli enne, kas muna või kana: nende vastus on selge ja ühene: loomulikult muna. Pisut naljakas oli lugeda jänesest hiina mütoloogias, küll mitte sisu, vaid vormi pärast: nimelt oli Turovski, üsna usutavasti oma lugemuse allikate pärast, kasutanud seal sarnaselt vene keelele hiina sõnade-nimede häälduspäraseid vasteid, näiteks Jue Tu Yuetu või Tšang-E Chang'e asemel. Tuli kohe meelde kunagine "Kolmevalitsuse" lugemine, milles selline transkriptsioon ühelt poolt küll lihtsustas mõistmist, aga teiselt poolt vaat et tegi segasemaks - sest siis, kui mina seda lugesin, oli muudes materjalides juba kasutusel nii-ütelda tänapäevane transkriptsioon ... Aga sellest loost võis lugeda ka ühe väga vahva jänkuloo, mis sobib siin lausa tsiteerida:
Kui ma juba läksin lüüriliseks, lubage lisada tõestisündinud kevadine lugu, mille tunnistajaks olin kord tudengipõlves märtsikuises metsas. Keset metsa aasal hüppas, tantsis ja lõi vana tamme pihta trummi suur isane jänes. Vähe sellest, et ta hüples kännu ümber täiesti avatud koha peal, kõikide ohtude silme all, ta veel karjus ja ilmselt oma arust laulis midagi peenikese häälega. Mina varjusin ja vaatasin teda siira vaimustuse ja imestusega.
Ja siis ründas jänkut ilmselt noor, aga juba hunnsulestikus kanakull. Röövlind tegi aga taktikalise vea ja ründas jänest näkku. Jänes, vaat et argpükslikkuse loomne sümbol, hüppas mõlema tagajalaga ülivõimsalt linnule vastu rindu, nii et hiljem korjasin ilusaid, aga verega piserdatud kanakulli sulgi. Kull paiskus selili maha ja kadus lagendikult silmapilkselt. Jänes aga tegi aasal veel paar võiduringi ja kadus siis ka metsa.
Miks väidavad inglased, ja mitte ainult nemad, et märtsijänes on hull? Sest kevad hakkab talle pähe nii võimsalt, et muudab tema loomust. Läbi aasta äärmiselt ettevaatlikult elanud loomast saab kevadel innaajal metsa kangelane.
Ja viimane lugemisvääriline lugu eilsest Sirbist oli pärit Loho Elveri sõrmede alt ning kandis löövat pealkirja "Kes ja kuidas sinu järele nuhib?" See oli päris kena ülevaade, milles väga ei andnud tunda tavaliselt selleteemalistes lugudes kõlav hala privaatsuse kadumise pärast. (Justkui oleks internet ehk siinne jututeema muidu olemuslikult privaatne, ainult et mingid kurjad jõud üritavad kõigiti sellele vastu töötada.)
Siin oli isegi vähemalt üks päris asjalikult tõstatatud probleem: kui põhiseadus sätestab, et "igaühel on õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele", siis kuidas on lood võib-olla toimuva, aga võib-olla ka mitte toimuva massilise internetiliikluse, sealhulgas e-posti jälgimisega? Nojah, tegelikult võib muidugi ka vastu väita, et samuse põhiseaduse järgmine paragrahv ütleb, et "igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni", ja asi jõuabki tagasi interneti olemuse juurde ... Kuigi muidugi, e-kiri või Skype pigem siiski ei ole "üldiseks kasutamiseks levitatav informatsioon", vaid pigem ikka mõeldud otsesuhtlemiseks kahe (või enama) inimesel vahel, niisiis põhimõtteliselt saladuse alla minev asi ... Ehkki ka selle traditsioonilise sõnumisaladuse puhul on ju seniajani lahendamata probleeme, näiteks juba ammune postkaartide dilemma: ühelt poolt on ju postkaardile kirjutatav sõnum samuti salajane, aga teiselt pool, kui see saadetakse lahtisena, ei saa sugugi tingimata vältida, et keegi seda loeb, kas või puhtjuhuslikult, kas või osaliselt - ja kui seal on kirjas midagi, mis on ilmselgelt näiteks seaduserikkumine, kas siis on legaalne või moraalne kohustus toda saladust rikkuda või mitte? Arvata on, et elektrooniliste suhtlusvahendite "privaatsuse" üle jääb vaidlus käima veel pikaks ajaks.
Loetud: Sirp, 28.03.2013
Vaadatud: Galileo dok. Venemaa meteoriidi-katastroof (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2), Outpost - Zum Kämpfen geboren (Pro7)
29.3.13
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev.
Täna sattusin ühte imelikku, isegi veidi narri olukorda, kui otsustasin oma Facebooki seinal jagada mu meelest päris teravmeelselt koostatud teksti. Põhjus oli nähtavasti proosaline: abielu, seks ja muud sellised küsimused kipuvad inimest erutama nii palju, et selleteemalistes vaidlustes vaob mõistus ja löövad mullitades pulbitsema tunded ... Sõnaga, kui keegi linki ei viitsinud klõpsata, siis see tekst naeruvääristas, kuidas seda nüüd öeldagi, "abieluvõrdsuse" vastu võitlejaid, keda mõnikord nimetatakse ka homofoobideks või perekonna ja abielu traditsioonide eest võitlejateks või veel kuidagi. Sellise teksti jagamine paistis mitmel moel laekunud reaktsioone hinnates tekitavat kahtsuguseid tundeid: ma olen homofiil või lausa homo või siis ikkagi tegelikult homofoob, kes üritab hoopis homofiile naeruvääristada. Mis tekitas tunde, et see asi vajaks klaarimist, aga et Facebooki sein pole just parim koht pikemateks sõnavõttudeks, olgu see siis siin tehtud.
Kõigepealt: mul ei ole mingit seisukohta ei USA "abieluvõrdsuse" ega Eesti "kooselu" seadustamise või mitteseadustamise osas, kudas seda öeldagi, sisulises mõttes. Olles küll ise, vähemalt enda teada, heteroseksuaalne, ei ole mul mingeid arvamusi ega eelarvamusi, kuidas peaks keegi teine olema. Ja minu meelest ei peaks ka kellelgi teisel olema asja sellega, kuidas teised peale tema enda oma elu korraldavad (välja arvatud muidugi too paratamatu klausel: seni, kuni see neid otseselt ja vahetult ja isiklikult ei puuduta).
Mu arust on üldse kahetsusväärne, et niisugune asi nagu abielu või kooselu on kuidagi seadustega määratletud, veel enam mis tahes moodi piiratud või takistatud. Seadused on ju loomu poolest mõeldud maandama hirme: kui lihtsustatult öelda, siis teatav inimrühm kardab, et miski ohustab tema eksistentsi, näiteks teise inimese tapmine võiks ähvardada väljasuremisega, ja sestap keelustatakse see miski ning selle toimepanemise eest määratakse tavaliselt karistus. Ma usun, et inimkonna ajaloos on olnud hetki, kus ka abielu/kooselu on tulnud reglementeerida hirmu tõttu, et muidu võib see ähvardada reglementatsiooni kehtestanud inimrühma lagunemise ja hääbumisega. Eks neid pigem juba atavistlikke katsetusi on tehtud hiljemgi, viimati ja ilmselt kõige tuntumalt oma jäikuse poolest näituseks Hitleri-Saksamaal. Siiski ma kahtlen, et suures osas maailmas oleks viimasel päris mitmel sajandil olnud mingit eksistentsiaalset põhjust abielu/kooselu üldse kuidagi reglementeerida. (Jah, on muidugi see lähisugulaste seksuaalse läbikäimise bioloogiline probleem: võib-olla mitte nii tõsine, kui seda mõnikord esitatakse, aga kindlasti olemas, ent seegi on isegi negatiivsete tagajärgede puhul ju tegelikult isereguleeruv.)
Sõnaga, nagu eelnevast selge, ei ole abielu või kooselu mu meelest üldse asi, mida peaks kuidagi reguleerima. Aga et see reguleeritud on, toetan ma loomulikult kõiki katseid piiranguid kaotada, millega ühtlasi väheneks vajadus seda üldse reguleerida. Sest ma ei saa sinna midagi parata: juba lapsest peale olen ma kõigi teiste abstraktsete mõistete seast olnud tugevalt kaldu vabaduse poole ja pidanud enesestmõistetavaks, et kui vabadus on kuidagi piiratud, siis on see halb. See puudutab ka loomulikult siis abielu/kooselu.
Loetud: Akadeemia 3/2013
Vaadatud: Elas kord ... (Fox), Kättemaksukontor (TV3), Peidus (Showtime)
Täna sattusin ühte imelikku, isegi veidi narri olukorda, kui otsustasin oma Facebooki seinal jagada mu meelest päris teravmeelselt koostatud teksti. Põhjus oli nähtavasti proosaline: abielu, seks ja muud sellised küsimused kipuvad inimest erutama nii palju, et selleteemalistes vaidlustes vaob mõistus ja löövad mullitades pulbitsema tunded ... Sõnaga, kui keegi linki ei viitsinud klõpsata, siis see tekst naeruvääristas, kuidas seda nüüd öeldagi, "abieluvõrdsuse" vastu võitlejaid, keda mõnikord nimetatakse ka homofoobideks või perekonna ja abielu traditsioonide eest võitlejateks või veel kuidagi. Sellise teksti jagamine paistis mitmel moel laekunud reaktsioone hinnates tekitavat kahtsuguseid tundeid: ma olen homofiil või lausa homo või siis ikkagi tegelikult homofoob, kes üritab hoopis homofiile naeruvääristada. Mis tekitas tunde, et see asi vajaks klaarimist, aga et Facebooki sein pole just parim koht pikemateks sõnavõttudeks, olgu see siis siin tehtud.
Kõigepealt: mul ei ole mingit seisukohta ei USA "abieluvõrdsuse" ega Eesti "kooselu" seadustamise või mitteseadustamise osas, kudas seda öeldagi, sisulises mõttes. Olles küll ise, vähemalt enda teada, heteroseksuaalne, ei ole mul mingeid arvamusi ega eelarvamusi, kuidas peaks keegi teine olema. Ja minu meelest ei peaks ka kellelgi teisel olema asja sellega, kuidas teised peale tema enda oma elu korraldavad (välja arvatud muidugi too paratamatu klausel: seni, kuni see neid otseselt ja vahetult ja isiklikult ei puuduta).
Mu arust on üldse kahetsusväärne, et niisugune asi nagu abielu või kooselu on kuidagi seadustega määratletud, veel enam mis tahes moodi piiratud või takistatud. Seadused on ju loomu poolest mõeldud maandama hirme: kui lihtsustatult öelda, siis teatav inimrühm kardab, et miski ohustab tema eksistentsi, näiteks teise inimese tapmine võiks ähvardada väljasuremisega, ja sestap keelustatakse see miski ning selle toimepanemise eest määratakse tavaliselt karistus. Ma usun, et inimkonna ajaloos on olnud hetki, kus ka abielu/kooselu on tulnud reglementeerida hirmu tõttu, et muidu võib see ähvardada reglementatsiooni kehtestanud inimrühma lagunemise ja hääbumisega. Eks neid pigem juba atavistlikke katsetusi on tehtud hiljemgi, viimati ja ilmselt kõige tuntumalt oma jäikuse poolest näituseks Hitleri-Saksamaal. Siiski ma kahtlen, et suures osas maailmas oleks viimasel päris mitmel sajandil olnud mingit eksistentsiaalset põhjust abielu/kooselu üldse kuidagi reglementeerida. (Jah, on muidugi see lähisugulaste seksuaalse läbikäimise bioloogiline probleem: võib-olla mitte nii tõsine, kui seda mõnikord esitatakse, aga kindlasti olemas, ent seegi on isegi negatiivsete tagajärgede puhul ju tegelikult isereguleeruv.)
Sõnaga, nagu eelnevast selge, ei ole abielu või kooselu mu meelest üldse asi, mida peaks kuidagi reguleerima. Aga et see reguleeritud on, toetan ma loomulikult kõiki katseid piiranguid kaotada, millega ühtlasi väheneks vajadus seda üldse reguleerida. Sest ma ei saa sinna midagi parata: juba lapsest peale olen ma kõigi teiste abstraktsete mõistete seast olnud tugevalt kaldu vabaduse poole ja pidanud enesestmõistetavaks, et kui vabadus on kuidagi piiratud, siis on see halb. See puudutab ka loomulikult siis abielu/kooselu.
Loetud: Akadeemia 3/2013
Vaadatud: Elas kord ... (Fox), Kättemaksukontor (TV3), Peidus (Showtime)
28.3.13
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Akadeemia 3/2012
Vaadatud: Kirjandusministeerium (ETV), 666 Park Avenue (FoxLife), Pilvede all (Kanal2)
Loetud: Akadeemia 3/2012
Vaadatud: Kirjandusministeerium (ETV), 666 Park Avenue (FoxLife), Pilvede all (Kanal2)
27.3.13
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Akadeemia 3/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi: Jumalaga! Või jumalata? (ETV2), jalgpalli MMi valikmäng: Eesti-Andorra (ETV2),
Ilmunud tõlked:
Andrei Anissimov: Vene demokraatia juut (Postimees, 26.03.2013)
Abdul Turay: konservatiivne lahendus (Postimees, 26.03.2013)
Loetud: Akadeemia 3/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi: Jumalaga! Või jumalata? (ETV2), jalgpalli MMi valikmäng: Eesti-Andorra (ETV2),
Ilmunud tõlked:
Andrei Anissimov: Vene demokraatia juut (Postimees, 26.03.2013)
Abdul Turay: konservatiivne lahendus (Postimees, 26.03.2013)
26.3.13
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev, mis siiski kärpus õige mitmest otsast: ühelt poolt, hoolimata jätkuvast libedusest ja ligedusest ehk jäledast kevadest, väljaskäiguga, mille sisu jäägu siin täpsemalt lahti rääkimata, teiselt poolt eile alustatud tõlke lõpetamisega Diplomaatia hüvanguks ning kolmandalt poolt ühe õige kiireloomulise tõlkega Postimehe hüvanguks. Tõlgete lähtekeelt ja seda, et nii eilse kui tänase väljaskäigu ajal tuli lisaks kõigele muule vastata venekeelsetele küsimustele, silmas pidades niisiis vene keelest tiine päev ...
Loetud: Akadeemia 3/2012
Vaadatud: Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Varastatud meri (ETV), Ülisalajane (Kanal2), Ärapanija (Kanal2)
Loetud: Akadeemia 3/2012
Vaadatud: Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Varastatud meri (ETV), Ülisalajane (Kanal2), Ärapanija (Kanal2)
25.3.13
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, mille sisse mahtus nii ühe artikli tõlkimist Diplomaatia hüvanguks kui ka tavapärane väljaskäik eesmärgiga külastada ema ja ta poiss-sõpra. Ehkki viimane nõudis taas astumist välismaailma, kus on praegu libe ja lige, sõnaga vastiku kevade aeg, oli autasu ehk üks tubli ja korralik keretäis vaimustava toidupoolise ning sellele järgnenud paras peatäis ristsõnade kujul seda kahtlemata väärt.
Loetud: Diplomaatia 3/2013
Vaadatud: Ajavaod: Passi mitu ametit (ETV), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2)
Loetud: Diplomaatia 3/2013
Vaadatud: Ajavaod: Passi mitu ametit (ETV), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2)
24.3.13
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi pisikese katkestuse väljaskäik ühe elukohajärgse suurkaupluse külastamiseks - nimelt oli vaja hankida eelsünnipäevakink (või kuidas seda öeldagi: kink, mis tagaks, et sünnipäev ja kõik sellega seonduv ikka hästi ja edukalt kulgeks ...) ja kuna oli selge, et elukohajärgsetes (väike)kauplustes vajalikku pole, siis tuligi veidi kaugemale minna, neisse suurematesse. Kus vajalik mõistagi oli olemas, aga jah, see kuramuse kevad on ikka rängalt väljas, maru vastik oli tolle vajalikuni ja sealt tagasi jõuda kogu selle sopa ja pori - ja et siiski veel veidi külma peab (mis on iseenesest õnneks), siis mitte ainult sopa ja pori keskel, vaid ka libeda peal ...
Aga olgu selle ilmaga nagu on. Eile sai lubatud, et täna tuleb juttu ka Sirbist ja siit ta siis tuleb. Eilne Sirp oli selline mõneti tühjavõitu: 32 leheküljest jagus midagi vähegi lugemisväärset vaid esimesele kümmekonnale leheküljele ja neistki mitte kõigile. See-eest aga olid need lood, mis lugemist väärisid, tõesti head ja tasusid lugemist.
Eelkõige mõistagi kohe lehte alustavad lood, mis tiirlesid endiselt tolle (kuri)kuulsa akadeemilise Eesti ajaloo II köite ümber. Tarveli Enn, keda võib arvatavasti julgelt nimetada praeguse eesti ajalooteaduse grand old man'iks, oli nüüd kirjalikus intervjuus välja valanud enam-vähem samad mõtted, mis pisut üle kuu tagasi Vikerraadio saates, nii et see selles mõttes väga palju uut ei pakkunud. Selle poolest oli palju huvitavam lugeda Krossi Eerik-Niilese lugu, kes ju küll on tänapäeval tuntud sootuks teiste asjadega, aga ei tasu unustada, et temagi õppis ülikoolis ajalugu ja ta lõputöögi oli just sellesama vanema ajaloo alalt (kui ma õigesti mäletan, siis midagi seoses vanema riimkroonikaga ehk teisisõnu just selle kõige enam poleemikat tekitanud ajaperioodi kajastusega).
Mõlemad olid jätkuvalt üsna kriitilised tolle akadeemilise ajaloo köite koostajate suhtes ja vähemalt enda vaatepunktist kahtlemata õigusega. Kui Tarveli vaatepunkti võib nimetada tingimisi "rahvuslikuks", siis Krossi vaatepunkt on veidi nüansseeritum: ta keskendub oma kirjatükis mõistele "vabadus" ja leiab üpris õigustatult, et selle tõlgendamine kitsalt rahvusliku vabadusena või poliitilis-juriidilise vabadusena on liigselt ahistav ja et kui ka "rahvuslik vabadusvõitlus" võib olla tolle ammuse aja, XIII sajandi alguse kontekstis liiast, siis "muistne vabadusvõitlus" võiks olla täiesti kohane kasutada. Igatahes äärmiselt huvitav lugemine.
Kuid mulle on juba mõnda aega hakanud tunduma - ja see tunne vaid süvenes neid Sirbi artikleid lugedes -, et õieti käib vaidlus ühelt poolt aia ja teiselt poolt aiaaugu üle. Paraku pole ka koguteose autorid suutnud seda aeda väga hästi defineerida, vähemalt avalikes väljaütlemistes ja on lasknud end tõmmata vaidlusse, kus pole õieti selge, mille üle vaieldakse (siin tuleb muidugi lisada, et ma ei ole endiselt jõudnud seda raamatut lugeda ja sestap on autorite taotluse esitamine siin pisut spekulatiivne, aga sõnavõtte vaadates ja üldiselt keskaja uurimisega pisut kursis olles usun, et ma olen siiski õigetel jälgedel).
Nimelt, nii nagu mina aru saan, on kriitikud rahulolematud eelkõige sellega, et see koguteos kuidagi taandab *eesti rahva* ajaloo tähtsust, samal ajal kui nähtavasti autorite tahtmine pole olnudki kirja panna *eesti rahva*, vaid hoopis *Eesti(maa)* ajalugu. See on õigupoolest muu maailma ajalooteaduses juba tükk aega üpris selge suund olnud, et vähem pööratakse tähelepanu rahvaste-rahvuste ajaloole (osaliselt ka seepärast, et niimoodi on ajalugu juba pikka aega uuritud ja midagi väga uut sellest vaatenurgast lisada sageli ei ole, parimal juhul üksikuid pudemeid) ja palju rohkem komplekssele territooriumi või nähtuse käsitlemisele, üritades võimalikult hästi taastada ja taasesitada omaaegset elu selle täies mahus, nii kõrg- kui alamkihte, nii linlasi kui maaelanikke. Mõneti on see väga vanamoelise ajalookirjutuse, mille kohta ma kasutaks väljendit "suur ajalugu", tagasitulek, ainult et kui noil ammustel aegadel kirjutati pigem sellist poliitilis-kultuurilist ajalugu (selle heaks lokaalseks näiteks on samused kroonikad, mille tõlgendamine samuti on ju väga keeruline, nagu ka praegune debatt selgelt näitab), siis praegu üritatakse seda teha võimalikult holistlikult, lisada sõdade-vallutuste ajaloole ja pudemetele kultuuriloo vallast ka nii-ütelda lihtinimese (või ka "keskklassi") tasandit.
Selles oma holistlikkuse püüdes on see kahtlemata lahtiütlemine paar-kolm viimast sajandit tugevasti esiplaanil olnud "rahvuslikust" ajaloost. Mis minu meelest on ainult tervitatav, sest see "rahvuslik" või ka "väike/kitsas" ajalugu muudab raskeks esitada mõningaid küsimusi, mis pakuvad huvi nii mulle kui ka, ma olen aru saanud, väga paljudele ajaloouurijatele maailmas. Näiteks küsimus sellest, mis õieti ongi ju praeguse debati keskmes, kuidas nägid teineteist (õigupoolest küll üksteist, sest pooli oli ju õige mitu) need, kes vastakuti seisid, millised olid nende väärtused (kas või seesama vabadus) ja nii edasi. Tolle seni tugevasti juurdunud "rahvusliku" ajaloo raames ei ole neil küsimustel mõtetki: vastus on juba ette antud - ühed olid kaotajad ja teised võitjad, peaaegu ei mingit halli tsooni võimalust (ajaloost teada faktid ise sunnivad küll pisut neid halle toone lisama, aga neid võetakse pigem hälbena, nagu näiteks eesti soost vasalle).
Kompleksse ehk holistliku vaate korral aga tekib paratamatult küsimus, mis pani erinevaid tegijaid liikuma, millest nad lähtusid, mida tundsid ja nii edasi: ilma nendele vastamata või vähemalt vastata püüdmata ei olegi võimalik hästi aru saada, kuidas jõuti seisundist A (näiteks kus ühel pool olid "eesti" hõimud, kes elasid nii, nagu peamiselt arheoloogia meile teada annab, ja teisel pool hulk peamiselt põhjapoolselt Saksamaalt (seegi muidugi tänapäeva mõiste, tollal seda ei kasutatud) pärit inimesi, kes mingitel, süna tõenäoliselt väga mitmekesistel ajenditel võtsid ette ülemereretke vastasutatud Riia linna ja liikusid sealt edasi ümbruskonda) seisundisse B (kus "eesti" hõimude asemel oli kolmeks-neljaks.viieks territoriaal-administratiivseks üksuseks jagunenud ala, mida valdavalt valitsesid noodsamad tulnukad). Või noh, saab muidugi öelda, et jõuti sõja ja vallutusega, aga see ei anna palju selgust juurde küsimusse, kuidas sellisesse seisundimuutusse suhtuti.
On muidugi usutav, et neile küsimustele ei anna ammendavat vastust ka mainitud koguteos (jällegi tuleb öelda, et kahjuks pole ma seda seni lugeda jõudnud), ja ehk seetõttu pole ka autorite selgitused oma taotluste kohta olnud, kuidas öelda, adekvaatsed. Ja sama usutav on ka see, et neile oleks raske vastata isegi siis, kui meie käsutuses oleks palju rohkem allikmaterjale: võib ju mõelda dokumentaalselt väga korralikult kajastatud 20. sajandi ajaloole, kus mõnikord lausa ühtede ja samade dokumentide põhjal - täiesti ilma mingit võltsimist kasutamata - võib teha diametraalselt vastupidiseid järeldusi (olid need siis 1918. aastal rahvuslikust vaimustusest kantud rindele tõttajad või kapitalistide ja suurmaaomanike lollitatud ning vägisi rõhujate huvide eest võitlema sunnitud inimesed? - mõlemad variandid on korralikult ja põhjalikult läbi kirjutatud ja ausalt öeldes ei ole kumbagi võimalik üheselt ja absoluutselt ei tõestada ega ümber lükata, ikka ja jälle sõltub asi isegi alati mitte võib-olla ajaloolastest, vaid kas koos ajaloolastega või ajaloolaste järel ajaloonarratiivi kokku panevatest isikutest)
Sõnaga, kui mu tugev aimdus, et "Eesti ajalugu" II üritab vaadelda *Eesti* ajalugu, mitte *eesti rahva* ajalugu, on õige, siis on see ainult tervitatav. Mis muidugi ei välista seda, et nii nagu aastat seitsmekümne eest, võib ka nüüd selle kõrvale rahulikult tekkida ka teistsugune käsitlus, mis jätkab seniseid "rahvusliku ajalookirjutuse" traditsioone - isegi kui, nagu ma mainisin, on selline holistlik käsitlus ehk maailmas praegu aina levimas, ei ole teistsugune kuhugi kadunud ning elab ja õilmitseb edasi.
Niisiis, ajalooteema oli Sirbis võimsalt ja mõtlema panevalt esindatud. Aga see polnud mõistagi kõik. Kareva Doris oli andnud üsna pikalt kena ülevaate nädala eest rahvusraamatukogus peetud emakeelepäevast, sisu poolest kindlasti põhjalikumalt ja selgemalt kui mina oma toonases ajaveebi sissekandes. Tubli toimetajana oli ta õieti täis kirjutanud enamuse kirjanduslehekülgedest ning tema viljaka produktsiooni seast tasub ära märkida nii Eesti raamatukoguhoidjate ühingu juubeli puhune intervjuu (mida mina kui raamatukogus üles kasvanud inimene mõistagi huviga lugesin) kui ka huvitav üle- ja sissevaade Sarve Miku raamatust/raamatusse "Sõna jõud" - mis on üks neist, mille hankimise osas ma olen olnud kahevahel, aga selle loo peale vist kaldub otsus pigem hankimise poole: tundub vähemalt olevat sellise sisuga, mis võiks mind köita.
Päris huvitav oli ka Vihmari Tiina lugu käesoleva sajandi (eesti) proosaloomingust, ikka sellest "suure romaani ootamise" ihalusest lähtudes kirjutatud, milles jõuti järeldusele, et pigem ei ole asi selles, nagu oleks proosa kuidagi mandunud või proosakirjanikud kulunud ja väsinud, vaid et vormide kasutamine on muutunud palju kirevamaks ja mitmekesisemaks, mistõttu ehk pole mõtetki hakata kõike seda vägistama teistsuguse aja ja teistsuguse žanrijaotuse sängi, vaid hinnata neid teoseid just nendena, mida nad on - tihtipeale hübriidid, vana malli järgi ei liha ega kala. Millega võib vist päris nõus olla: ehkki ma eesti kirjandust olen häbiväärselt vähe lugenud, on samasugust ilmingut päris selgelt täheldada ka muukeelses ja muulaadses kirjanduses (nojah, võib ju kasutada ka mõne lõigu tagust väljendit "holistlik", kuigi see vist ei ole ilukirjanduse jaoks eriti hea - aga suundumus ja mõte on sarnane), ka selles, mida ma rohkem loen ehk ulmekirjanduses, kus varasemaid stiilipuhtaid "žanriteoseid" küll kohtab endiselt, aga kus on ka palju, väga palju sellist loomingut, kus rahumeeli segatakse kokku väga mitmesuguseid algeid. Ja eks selline "interdistsiplinaarsus" iseloomusta ju õieti üldse suurt osa tänapäeva elu, olles ühelt poolt tingitud spetsialiseerumisest ja teiselt poolt üritades seda säilitades seda samal ajal ületada.
Kena vahepala oli leheveergudele poetanud Salo Vello, kes kõneles riivamisi äsjase paavstivalimisega seotult Peetrusest ja tema nimest ja sellest, kuidas see tõlkes on kaotsi läinud. Tõlkijal oli seda päris põnev lugeda.
Ja lõpetuseks siis viimane väärt lugu eilsest Sirbist, milleks oli alati hea sulega Kändleri Tiidu artikkel samuti viimastel kuudel üsna palju kõneainet andnud teemal, nimelt jumalast ja skeptitsismist ja vaba tahtest ja muudest sellega haakuvatest asjadest. Vaevalt ta nüüd mingi otsustava sõna selles debatis ütles, pigem on arvata, et oma sõnavõtu peale võib ta kergesti "kolakat" saada nii sellest imelikult "skeptikute" seltskonnalt (jutumärkides, sest tegu on pseudo- või poolskeptikutega või võiks lausa öelda pimeusklikega, kes on võtnud omaks teatava dogma ja kõike sellega vähegi vastuolus olevat või arvatavalt vastuolus olevat nii kõvasti kui suudavad mutta tambivad) kui ka usklike seltskonnalt - aga eks see ole vähemalt mu silmis just Kändleri suur pluss, et tema tekstide puhul ei teki tavaliselt tunnet, et isegi kui nagu formaalselt tunduks kõik otsekui õige, jääb midagi ikkagi tõsiselt kripeldama.
Loetud: Sirp, 22.03.2013; Horisont 2/2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Lasko (TV6), Camelot (Kanal12), Camelot (Kanal12), The Spirit (Pro7)
Aga olgu selle ilmaga nagu on. Eile sai lubatud, et täna tuleb juttu ka Sirbist ja siit ta siis tuleb. Eilne Sirp oli selline mõneti tühjavõitu: 32 leheküljest jagus midagi vähegi lugemisväärset vaid esimesele kümmekonnale leheküljele ja neistki mitte kõigile. See-eest aga olid need lood, mis lugemist väärisid, tõesti head ja tasusid lugemist.
Eelkõige mõistagi kohe lehte alustavad lood, mis tiirlesid endiselt tolle (kuri)kuulsa akadeemilise Eesti ajaloo II köite ümber. Tarveli Enn, keda võib arvatavasti julgelt nimetada praeguse eesti ajalooteaduse grand old man'iks, oli nüüd kirjalikus intervjuus välja valanud enam-vähem samad mõtted, mis pisut üle kuu tagasi Vikerraadio saates, nii et see selles mõttes väga palju uut ei pakkunud. Selle poolest oli palju huvitavam lugeda Krossi Eerik-Niilese lugu, kes ju küll on tänapäeval tuntud sootuks teiste asjadega, aga ei tasu unustada, et temagi õppis ülikoolis ajalugu ja ta lõputöögi oli just sellesama vanema ajaloo alalt (kui ma õigesti mäletan, siis midagi seoses vanema riimkroonikaga ehk teisisõnu just selle kõige enam poleemikat tekitanud ajaperioodi kajastusega).
Mõlemad olid jätkuvalt üsna kriitilised tolle akadeemilise ajaloo köite koostajate suhtes ja vähemalt enda vaatepunktist kahtlemata õigusega. Kui Tarveli vaatepunkti võib nimetada tingimisi "rahvuslikuks", siis Krossi vaatepunkt on veidi nüansseeritum: ta keskendub oma kirjatükis mõistele "vabadus" ja leiab üpris õigustatult, et selle tõlgendamine kitsalt rahvusliku vabadusena või poliitilis-juriidilise vabadusena on liigselt ahistav ja et kui ka "rahvuslik vabadusvõitlus" võib olla tolle ammuse aja, XIII sajandi alguse kontekstis liiast, siis "muistne vabadusvõitlus" võiks olla täiesti kohane kasutada. Igatahes äärmiselt huvitav lugemine.
Kuid mulle on juba mõnda aega hakanud tunduma - ja see tunne vaid süvenes neid Sirbi artikleid lugedes -, et õieti käib vaidlus ühelt poolt aia ja teiselt poolt aiaaugu üle. Paraku pole ka koguteose autorid suutnud seda aeda väga hästi defineerida, vähemalt avalikes väljaütlemistes ja on lasknud end tõmmata vaidlusse, kus pole õieti selge, mille üle vaieldakse (siin tuleb muidugi lisada, et ma ei ole endiselt jõudnud seda raamatut lugeda ja sestap on autorite taotluse esitamine siin pisut spekulatiivne, aga sõnavõtte vaadates ja üldiselt keskaja uurimisega pisut kursis olles usun, et ma olen siiski õigetel jälgedel).
Nimelt, nii nagu mina aru saan, on kriitikud rahulolematud eelkõige sellega, et see koguteos kuidagi taandab *eesti rahva* ajaloo tähtsust, samal ajal kui nähtavasti autorite tahtmine pole olnudki kirja panna *eesti rahva*, vaid hoopis *Eesti(maa)* ajalugu. See on õigupoolest muu maailma ajalooteaduses juba tükk aega üpris selge suund olnud, et vähem pööratakse tähelepanu rahvaste-rahvuste ajaloole (osaliselt ka seepärast, et niimoodi on ajalugu juba pikka aega uuritud ja midagi väga uut sellest vaatenurgast lisada sageli ei ole, parimal juhul üksikuid pudemeid) ja palju rohkem komplekssele territooriumi või nähtuse käsitlemisele, üritades võimalikult hästi taastada ja taasesitada omaaegset elu selle täies mahus, nii kõrg- kui alamkihte, nii linlasi kui maaelanikke. Mõneti on see väga vanamoelise ajalookirjutuse, mille kohta ma kasutaks väljendit "suur ajalugu", tagasitulek, ainult et kui noil ammustel aegadel kirjutati pigem sellist poliitilis-kultuurilist ajalugu (selle heaks lokaalseks näiteks on samused kroonikad, mille tõlgendamine samuti on ju väga keeruline, nagu ka praegune debatt selgelt näitab), siis praegu üritatakse seda teha võimalikult holistlikult, lisada sõdade-vallutuste ajaloole ja pudemetele kultuuriloo vallast ka nii-ütelda lihtinimese (või ka "keskklassi") tasandit.
Selles oma holistlikkuse püüdes on see kahtlemata lahtiütlemine paar-kolm viimast sajandit tugevasti esiplaanil olnud "rahvuslikust" ajaloost. Mis minu meelest on ainult tervitatav, sest see "rahvuslik" või ka "väike/kitsas" ajalugu muudab raskeks esitada mõningaid küsimusi, mis pakuvad huvi nii mulle kui ka, ma olen aru saanud, väga paljudele ajaloouurijatele maailmas. Näiteks küsimus sellest, mis õieti ongi ju praeguse debati keskmes, kuidas nägid teineteist (õigupoolest küll üksteist, sest pooli oli ju õige mitu) need, kes vastakuti seisid, millised olid nende väärtused (kas või seesama vabadus) ja nii edasi. Tolle seni tugevasti juurdunud "rahvusliku" ajaloo raames ei ole neil küsimustel mõtetki: vastus on juba ette antud - ühed olid kaotajad ja teised võitjad, peaaegu ei mingit halli tsooni võimalust (ajaloost teada faktid ise sunnivad küll pisut neid halle toone lisama, aga neid võetakse pigem hälbena, nagu näiteks eesti soost vasalle).
Kompleksse ehk holistliku vaate korral aga tekib paratamatult küsimus, mis pani erinevaid tegijaid liikuma, millest nad lähtusid, mida tundsid ja nii edasi: ilma nendele vastamata või vähemalt vastata püüdmata ei olegi võimalik hästi aru saada, kuidas jõuti seisundist A (näiteks kus ühel pool olid "eesti" hõimud, kes elasid nii, nagu peamiselt arheoloogia meile teada annab, ja teisel pool hulk peamiselt põhjapoolselt Saksamaalt (seegi muidugi tänapäeva mõiste, tollal seda ei kasutatud) pärit inimesi, kes mingitel, süna tõenäoliselt väga mitmekesistel ajenditel võtsid ette ülemereretke vastasutatud Riia linna ja liikusid sealt edasi ümbruskonda) seisundisse B (kus "eesti" hõimude asemel oli kolmeks-neljaks.viieks territoriaal-administratiivseks üksuseks jagunenud ala, mida valdavalt valitsesid noodsamad tulnukad). Või noh, saab muidugi öelda, et jõuti sõja ja vallutusega, aga see ei anna palju selgust juurde küsimusse, kuidas sellisesse seisundimuutusse suhtuti.
On muidugi usutav, et neile küsimustele ei anna ammendavat vastust ka mainitud koguteos (jällegi tuleb öelda, et kahjuks pole ma seda seni lugeda jõudnud), ja ehk seetõttu pole ka autorite selgitused oma taotluste kohta olnud, kuidas öelda, adekvaatsed. Ja sama usutav on ka see, et neile oleks raske vastata isegi siis, kui meie käsutuses oleks palju rohkem allikmaterjale: võib ju mõelda dokumentaalselt väga korralikult kajastatud 20. sajandi ajaloole, kus mõnikord lausa ühtede ja samade dokumentide põhjal - täiesti ilma mingit võltsimist kasutamata - võib teha diametraalselt vastupidiseid järeldusi (olid need siis 1918. aastal rahvuslikust vaimustusest kantud rindele tõttajad või kapitalistide ja suurmaaomanike lollitatud ning vägisi rõhujate huvide eest võitlema sunnitud inimesed? - mõlemad variandid on korralikult ja põhjalikult läbi kirjutatud ja ausalt öeldes ei ole kumbagi võimalik üheselt ja absoluutselt ei tõestada ega ümber lükata, ikka ja jälle sõltub asi isegi alati mitte võib-olla ajaloolastest, vaid kas koos ajaloolastega või ajaloolaste järel ajaloonarratiivi kokku panevatest isikutest)
Sõnaga, kui mu tugev aimdus, et "Eesti ajalugu" II üritab vaadelda *Eesti* ajalugu, mitte *eesti rahva* ajalugu, on õige, siis on see ainult tervitatav. Mis muidugi ei välista seda, et nii nagu aastat seitsmekümne eest, võib ka nüüd selle kõrvale rahulikult tekkida ka teistsugune käsitlus, mis jätkab seniseid "rahvusliku ajalookirjutuse" traditsioone - isegi kui, nagu ma mainisin, on selline holistlik käsitlus ehk maailmas praegu aina levimas, ei ole teistsugune kuhugi kadunud ning elab ja õilmitseb edasi.
Niisiis, ajalooteema oli Sirbis võimsalt ja mõtlema panevalt esindatud. Aga see polnud mõistagi kõik. Kareva Doris oli andnud üsna pikalt kena ülevaate nädala eest rahvusraamatukogus peetud emakeelepäevast, sisu poolest kindlasti põhjalikumalt ja selgemalt kui mina oma toonases ajaveebi sissekandes. Tubli toimetajana oli ta õieti täis kirjutanud enamuse kirjanduslehekülgedest ning tema viljaka produktsiooni seast tasub ära märkida nii Eesti raamatukoguhoidjate ühingu juubeli puhune intervjuu (mida mina kui raamatukogus üles kasvanud inimene mõistagi huviga lugesin) kui ka huvitav üle- ja sissevaade Sarve Miku raamatust/raamatusse "Sõna jõud" - mis on üks neist, mille hankimise osas ma olen olnud kahevahel, aga selle loo peale vist kaldub otsus pigem hankimise poole: tundub vähemalt olevat sellise sisuga, mis võiks mind köita.
Päris huvitav oli ka Vihmari Tiina lugu käesoleva sajandi (eesti) proosaloomingust, ikka sellest "suure romaani ootamise" ihalusest lähtudes kirjutatud, milles jõuti järeldusele, et pigem ei ole asi selles, nagu oleks proosa kuidagi mandunud või proosakirjanikud kulunud ja väsinud, vaid et vormide kasutamine on muutunud palju kirevamaks ja mitmekesisemaks, mistõttu ehk pole mõtetki hakata kõike seda vägistama teistsuguse aja ja teistsuguse žanrijaotuse sängi, vaid hinnata neid teoseid just nendena, mida nad on - tihtipeale hübriidid, vana malli järgi ei liha ega kala. Millega võib vist päris nõus olla: ehkki ma eesti kirjandust olen häbiväärselt vähe lugenud, on samasugust ilmingut päris selgelt täheldada ka muukeelses ja muulaadses kirjanduses (nojah, võib ju kasutada ka mõne lõigu tagust väljendit "holistlik", kuigi see vist ei ole ilukirjanduse jaoks eriti hea - aga suundumus ja mõte on sarnane), ka selles, mida ma rohkem loen ehk ulmekirjanduses, kus varasemaid stiilipuhtaid "žanriteoseid" küll kohtab endiselt, aga kus on ka palju, väga palju sellist loomingut, kus rahumeeli segatakse kokku väga mitmesuguseid algeid. Ja eks selline "interdistsiplinaarsus" iseloomusta ju õieti üldse suurt osa tänapäeva elu, olles ühelt poolt tingitud spetsialiseerumisest ja teiselt poolt üritades seda säilitades seda samal ajal ületada.
Kena vahepala oli leheveergudele poetanud Salo Vello, kes kõneles riivamisi äsjase paavstivalimisega seotult Peetrusest ja tema nimest ja sellest, kuidas see tõlkes on kaotsi läinud. Tõlkijal oli seda päris põnev lugeda.
Ja lõpetuseks siis viimane väärt lugu eilsest Sirbist, milleks oli alati hea sulega Kändleri Tiidu artikkel samuti viimastel kuudel üsna palju kõneainet andnud teemal, nimelt jumalast ja skeptitsismist ja vaba tahtest ja muudest sellega haakuvatest asjadest. Vaevalt ta nüüd mingi otsustava sõna selles debatis ütles, pigem on arvata, et oma sõnavõtu peale võib ta kergesti "kolakat" saada nii sellest imelikult "skeptikute" seltskonnalt (jutumärkides, sest tegu on pseudo- või poolskeptikutega või võiks lausa öelda pimeusklikega, kes on võtnud omaks teatava dogma ja kõike sellega vähegi vastuolus olevat või arvatavalt vastuolus olevat nii kõvasti kui suudavad mutta tambivad) kui ka usklike seltskonnalt - aga eks see ole vähemalt mu silmis just Kändleri suur pluss, et tema tekstide puhul ei teki tavaliselt tunnet, et isegi kui nagu formaalselt tunduks kõik otsekui õige, jääb midagi ikkagi tõsiselt kripeldama.
Loetud: Sirp, 22.03.2013; Horisont 2/2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Lasko (TV6), Camelot (Kanal12), Camelot (Kanal12), The Spirit (Pro7)
23.3.13
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, mille õhtupoolikust haukas enda alla kopsaka tüki tõlkijate sektsiooni järjekordne teemaseminar. Seekord oli see õige pisut teiselaadsem, sest ühtlasi võis tähistada sektsiooni esimest aastapäeva (mis küll seisab tegelikult alles lähitulevikus, aprilli algul, aga ega siis alati saa täpset aega ja kohta valida). Seekordne teemaseminar oli pühendatud kõnekeele kasutamisele tõlgetes, mida mõlemad ettekandjad, täpsemalt Teppani Olavi ja Alliku Heli, vaatlesid veidi eri külgede pealt: esimene rohkem slängi kasutamise mõttes, teine pigem otseses mõttes kõneldava keele kirjapanemisest. Nagu ikka, ei saa öelda, et kummagi esinemises oleks midagi eriliselt uut ja erutavat olnud, aga samamoodi nagu ikka, oli ääretult hea kuulda mõtestatud juttu, mis osaliselt kinnitas endagi arusaamasid, osaliselt aga tekitas kas ahhaa-tunnet (miks ma ise selle peale pole mõelnud?) või siis hmm-tunnet (ahsoo, et nii või?).
Siin vahest pole mõtet nende juttu pikalt ümber seletada, eks need, kes rohkem huvi tunnevad, leiavad viisi sellest teada saada, aga üks mõte jäi küll tuikama. Nimelt nentis Teppan, et on üritanud vältida tõlkes hetkel moes olevate slängisõnade kasutamist, ikka eesmärgil, et tõlge võiks olla ka aastate või aastakümnete pärast mõistetav - suur osa slängist on ju teatavasti suhteliselt kiiresti muutuv ja vähe leiab neid, kes üldse mäletavad näituseks väljendit "tupitsat tegema", veel vähem neid, kes teavad, kuidas ja kust ja millal see on tulnud, või kui uuemast ajast võtta, siis "juntima" on samuti juba hakanud mineviku prügikorvi vajuma ja küllap leiab sinna millalgi tee ka, hmm, ajaühik "toobal", kui tuua mõned poliitilisema mekiga näited. Ent mul tekkis - paraku küll liiga hilja, et seal seda küsida - mõte ehk küsimus, mida peaks ette võtma selliste slängisõnadega, mis juba originaalis on ajasõltsed. No kas või seesama "tupitsat tegema": kui tõlkida näituseks mõnda tolleaegset raamatut või üldse teksti, milles selline väljend esineb, siis mida peaks sellise väljendiga, mis tänapäeval - ja eriti teises kultuuriruumis - ei pane isegi mitte õlgu kehitama, vaid tekitab puhast arusaamatust, ette võtma? See ei ole muidugi praegu veel väga suur probleem, sest slängi (ja ka mitmesuguste hetkest ajendatud lendlausete) kasutamine kirjalikus tekstis, eriti ilukirjanduslikus, on küllaltki viimaste aastakümnete nähtus, varem peeti seda lihtsalt sobimatuks, ja seetõttu on enamasti lugejategi seas veel hulk neid, kellele selline kõnepruuk võõras pole, aga iga aastaga muutub see kindlasti akuutsemaks ja aktuaalsemaks. Nojah, vaevalt siin ühest lahendust muidugi ongi, pigem, nagu ikka, kaks varianti, mille vahel vastavalt olukorrale ja paremale äratundmisele pendeldada: kas võtta käibesse või lausa välja mõelda tõlke kaasaega sobiv väljend või siis seletada asju joone all.
Ettekannete järel tegi Tamme Triinu väikese kokkuvõtte sektsiooni aastasest tegevusest, kust võis teada saada, et praegu on sellel 69 liiget, neist 49 Kirjanike Liidu ridadest ja 20 siis nii-ütelda metsikud ehk väljastpoolt (nagu minagi). Mis on ühelt poolt tore, aga teiselt poolt on nende "metsikute" osakaal ikka mu meelest liiga väike - kohe kindlasti on neid, kes liitu ei kuulu, aga tõlgivad sellest hoolimata, palju, väga palju rohkem kui need paarkümmend inimest. Mitte et tõlkijate sektsioon peakski seadma sihiks koondada kõiki, tõesti kõiki tõlkijaid, olgu siis ilu- või aimekirjanduse või isegi veel mõne haakuva valdkonna omi, aga kandepind võiks ehk siiski laiem olla. Nähtavasti nõuaks see pisut reklaamimist ja muulaadset teavitustööd (mida minagi olen nii siin ajaveebis sündmusi kajastades kui ka Facebookis ürituste kohta teavet levitades pisut oma nõdra jõuga teha), aga eks see vajab veel mõtlemist, kuidas seda peaks tegema. Hea on seegi ju, et praeguseks on sektsioonil olemas oma (alam)veebileht, mis avatud ka väljapoole. Eks see kindlasti võiks veelgi parem olla, aga juba praegu on seal tegelikult üsna palju huvitavat ja vajalikku teavet, olgu kaastõlkijate kohta või siis ka linkide kujul mitmesugustele sageli vaja minna võivatele (terminoloogilistele) andmebaasidele.
Seminarile ja sektsiooni esimese aasta tegevust kokku võtnud osale järgnenud koogist ja joogist sain midagi osa, aga pidin siis koju kiirustama, et teleri vahendusel jälgida Hollandi-Eesti jalgpalli MMi valitksükli kohtumist. Lõppes see küll paraku Eesti kaotusega 0:3, mida ehk polnud raske ka juba ette arvata (kaotust siis, mitte konkreetset skoori), aga vähemalt jättis koondise mäng väga hea mulje. Kui terve eelmine aasta, alates tollest kurvalt lõppenud EMi valiktsükli teisest mängust Iirimaa vastu, oli tunne, et meeskond oleks nagu mingis mõõnas, tegutseb väljakul kui - et kasutada üht tuntud kangelast ajaleheveergudelt - Beata Kana ega suuda üldse tervet mängu korralikult mängida, vaid vaheldumisi kas ainult esimest või teist poolaega, siis tänane mäng oli selles mõttes hea vaadata, et ehkki klassivahe andis tunda, mida ju 0:3 ka selgelt näitab, siis vähemalt tegutseti kogu mängu vältel väljakul mõtestatult ja nii palju kui võimalik, üritati lõpuni oma mängu mängida. Kui sellist taset suudetaks ka edaspidi hoida, poleks ehk isegi välistatud mõistlik tulemus praeguses MMi valiktsüklis: esikoht on küll kindlasti haardeulatusest väljas ja teisegi koha püüdmine üpris utoopiline, aga ehk õnnestuks siiski kõrgemale tõusta kui praegune tagant teine koht kuueliikmelises grupis ... Aga nojah, otsustavad mängud on ju alles sügisel ja selleks ajaks võib muidugi veel palju muutuda.
Ahjaa, täna tuli ka Sirp, taas õigel päeval, aga kuigi ma jõudsin seda veidi lugeda, siis kirjutamise sellest jätan homse varna - täna niigi palju teksti produtseeritud :-)
Loetud: Sirp, 22.03.2013
Vaadatud: jalgpalli MMi valikmäng: Holland-Eesti (ETV), Soola all (Kanal2)
Siin vahest pole mõtet nende juttu pikalt ümber seletada, eks need, kes rohkem huvi tunnevad, leiavad viisi sellest teada saada, aga üks mõte jäi küll tuikama. Nimelt nentis Teppan, et on üritanud vältida tõlkes hetkel moes olevate slängisõnade kasutamist, ikka eesmärgil, et tõlge võiks olla ka aastate või aastakümnete pärast mõistetav - suur osa slängist on ju teatavasti suhteliselt kiiresti muutuv ja vähe leiab neid, kes üldse mäletavad näituseks väljendit "tupitsat tegema", veel vähem neid, kes teavad, kuidas ja kust ja millal see on tulnud, või kui uuemast ajast võtta, siis "juntima" on samuti juba hakanud mineviku prügikorvi vajuma ja küllap leiab sinna millalgi tee ka, hmm, ajaühik "toobal", kui tuua mõned poliitilisema mekiga näited. Ent mul tekkis - paraku küll liiga hilja, et seal seda küsida - mõte ehk küsimus, mida peaks ette võtma selliste slängisõnadega, mis juba originaalis on ajasõltsed. No kas või seesama "tupitsat tegema": kui tõlkida näituseks mõnda tolleaegset raamatut või üldse teksti, milles selline väljend esineb, siis mida peaks sellise väljendiga, mis tänapäeval - ja eriti teises kultuuriruumis - ei pane isegi mitte õlgu kehitama, vaid tekitab puhast arusaamatust, ette võtma? See ei ole muidugi praegu veel väga suur probleem, sest slängi (ja ka mitmesuguste hetkest ajendatud lendlausete) kasutamine kirjalikus tekstis, eriti ilukirjanduslikus, on küllaltki viimaste aastakümnete nähtus, varem peeti seda lihtsalt sobimatuks, ja seetõttu on enamasti lugejategi seas veel hulk neid, kellele selline kõnepruuk võõras pole, aga iga aastaga muutub see kindlasti akuutsemaks ja aktuaalsemaks. Nojah, vaevalt siin ühest lahendust muidugi ongi, pigem, nagu ikka, kaks varianti, mille vahel vastavalt olukorrale ja paremale äratundmisele pendeldada: kas võtta käibesse või lausa välja mõelda tõlke kaasaega sobiv väljend või siis seletada asju joone all.
Ettekannete järel tegi Tamme Triinu väikese kokkuvõtte sektsiooni aastasest tegevusest, kust võis teada saada, et praegu on sellel 69 liiget, neist 49 Kirjanike Liidu ridadest ja 20 siis nii-ütelda metsikud ehk väljastpoolt (nagu minagi). Mis on ühelt poolt tore, aga teiselt poolt on nende "metsikute" osakaal ikka mu meelest liiga väike - kohe kindlasti on neid, kes liitu ei kuulu, aga tõlgivad sellest hoolimata, palju, väga palju rohkem kui need paarkümmend inimest. Mitte et tõlkijate sektsioon peakski seadma sihiks koondada kõiki, tõesti kõiki tõlkijaid, olgu siis ilu- või aimekirjanduse või isegi veel mõne haakuva valdkonna omi, aga kandepind võiks ehk siiski laiem olla. Nähtavasti nõuaks see pisut reklaamimist ja muulaadset teavitustööd (mida minagi olen nii siin ajaveebis sündmusi kajastades kui ka Facebookis ürituste kohta teavet levitades pisut oma nõdra jõuga teha), aga eks see vajab veel mõtlemist, kuidas seda peaks tegema. Hea on seegi ju, et praeguseks on sektsioonil olemas oma (alam)veebileht, mis avatud ka väljapoole. Eks see kindlasti võiks veelgi parem olla, aga juba praegu on seal tegelikult üsna palju huvitavat ja vajalikku teavet, olgu kaastõlkijate kohta või siis ka linkide kujul mitmesugustele sageli vaja minna võivatele (terminoloogilistele) andmebaasidele.
Seminarile ja sektsiooni esimese aasta tegevust kokku võtnud osale järgnenud koogist ja joogist sain midagi osa, aga pidin siis koju kiirustama, et teleri vahendusel jälgida Hollandi-Eesti jalgpalli MMi valitksükli kohtumist. Lõppes see küll paraku Eesti kaotusega 0:3, mida ehk polnud raske ka juba ette arvata (kaotust siis, mitte konkreetset skoori), aga vähemalt jättis koondise mäng väga hea mulje. Kui terve eelmine aasta, alates tollest kurvalt lõppenud EMi valiktsükli teisest mängust Iirimaa vastu, oli tunne, et meeskond oleks nagu mingis mõõnas, tegutseb väljakul kui - et kasutada üht tuntud kangelast ajaleheveergudelt - Beata Kana ega suuda üldse tervet mängu korralikult mängida, vaid vaheldumisi kas ainult esimest või teist poolaega, siis tänane mäng oli selles mõttes hea vaadata, et ehkki klassivahe andis tunda, mida ju 0:3 ka selgelt näitab, siis vähemalt tegutseti kogu mängu vältel väljakul mõtestatult ja nii palju kui võimalik, üritati lõpuni oma mängu mängida. Kui sellist taset suudetaks ka edaspidi hoida, poleks ehk isegi välistatud mõistlik tulemus praeguses MMi valiktsüklis: esikoht on küll kindlasti haardeulatusest väljas ja teisegi koha püüdmine üpris utoopiline, aga ehk õnnestuks siiski kõrgemale tõusta kui praegune tagant teine koht kuueliikmelises grupis ... Aga nojah, otsustavad mängud on ju alles sügisel ja selleks ajaks võib muidugi veel palju muutuda.
Ahjaa, täna tuli ka Sirp, taas õigel päeval, aga kuigi ma jõudsin seda veidi lugeda, siis kirjutamise sellest jätan homse varna - täna niigi palju teksti produtseeritud :-)
Loetud: Sirp, 22.03.2013
Vaadatud: jalgpalli MMi valikmäng: Holland-Eesti (ETV), Soola all (Kanal2)
22.3.13
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, mille puhul tasuks tagantjärelegi ära mainida, et eilsesse päeva tõi tegelikult lisaks kaupluse külastamisele vaheldust ka ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks ja teise, pisikese uudisnupukese tõlkimine ühe tuttava palvel. Mis nähtavasti näitab, kui pingeliseks on olukord läinud ja kui väga keskendunud ma pean olema oma põhitööle, et sellised asjad meelest ära minema kipuvad ...
Siiski pöörasin selle pingelisuse kõrval täna tähelepanu ühele artiklile, milles kõneldi uuest veebipõhisest konotoritarkvarast, mis tahab hakata võistlema Microsoft Office ja Google Docsi ja Libreoffice'i ja teab veel millega. Tähelepanu pälvis see ennekõike väite pärast, et tegu olla tarkvaraga, mis suudab täielikult säilitada nii MS Office'i kui ka Libreoffice'i kõik elemendid, neid kuidagi kahjustamata või moondamata. See pälvis loomulikult tõsiselt mu huvi, sest seni pole ma sellist tarkvara veel näinud, mis kas või nende kahe tooteperega valmistatud dokumente suudaks veatult edasi-tagasi teisendada või kas või lihtsalt teise vormingus dokumenti näidata.
Nojah, lähemal uurimisel selgus, et OX Documentsi nime kandva hakkav tarkvara teeb seda, kuidas öelda, õige omapäraselt: kui dokumendis on midagi, millest ta aru ei saa, siis see nii-ütelda eraldatakse ja eristatakse, nii et sellega ei toimu mingeid muutusi. Iseenesest muidugi nutikas lahendus, sest nii MSO kui ka LO viga tihtipeale ongi see, et nad üritavad teineteise vormingust lõpuni aru saada ja seda oma parima arusaamise järgi esitada, mis annab mõnigi kord tulemuseks, nojah, mitte just kõige parema tulemuse. See muidugi tähendab ka seda, et millest OX Documents aru ei saa, sellega ei saa ka midagi ette võtta, midagi muuta või nii.
Uurisin põgusalt ka nende demorakendust (tekstitöötlus ehk just see, mida mul eelkõige vaja läheb - selle saab avada eespool osutatud lehekülje allosas oleva lingiga) ja see valmistas küll tõsise pettumuse: tundub, et põhimõtteliselt piirduvad redigeerimisvõimalused kõige elementaarsematega - fondi omadused, lõigu omadused, tekstitabelid, ülakiri-alakiri, piltide lisamine, hüperlingid, muud sellised kõige lihtsamad võimalused midagi muuta. Tõsisemaid võimalusi, näiteks valemite lisamist või registreid või isegi siselinke ei paistnud sel rakendusel olevat. Ehk siis teisisõnu: kui peatselt ilmuv valmisrakendus ei ole just demost tunduvalt võimalusterohkem, siis paremal juhul suudab see võistelda näiteks Google Docsiga või ehk ka MS Office'i seniste veebirakendustega, aga kindlasti mitte LibreOffice'i või MS Office'i nii-ütelda täispaketiga (kuigi viimase puhul vist on asjad muutumas, olen ma aru saanud nende püüust ka täisrakendusi veebi kaudu pakkuda, aga väga täpselt ma sellest paraku ei tea). Nii et iseenesest sümpaatne, et keegi viitsib kõigi nende suurte kõrval ikka endiselt oma rida ajada, aga mu esialgset ootusärevat pinevust ja põnevust lähem tutvumine siiski tõsiselt kahandas.
Loetud: Horisont 2/2013
Vaadatud: Viimane õhutaltsutaja (TV6), Elas kord ... (Fox), Kättemaksukontor (TV3)
Siiski pöörasin selle pingelisuse kõrval täna tähelepanu ühele artiklile, milles kõneldi uuest veebipõhisest konotoritarkvarast, mis tahab hakata võistlema Microsoft Office ja Google Docsi ja Libreoffice'i ja teab veel millega. Tähelepanu pälvis see ennekõike väite pärast, et tegu olla tarkvaraga, mis suudab täielikult säilitada nii MS Office'i kui ka Libreoffice'i kõik elemendid, neid kuidagi kahjustamata või moondamata. See pälvis loomulikult tõsiselt mu huvi, sest seni pole ma sellist tarkvara veel näinud, mis kas või nende kahe tooteperega valmistatud dokumente suudaks veatult edasi-tagasi teisendada või kas või lihtsalt teise vormingus dokumenti näidata.
Nojah, lähemal uurimisel selgus, et OX Documentsi nime kandva hakkav tarkvara teeb seda, kuidas öelda, õige omapäraselt: kui dokumendis on midagi, millest ta aru ei saa, siis see nii-ütelda eraldatakse ja eristatakse, nii et sellega ei toimu mingeid muutusi. Iseenesest muidugi nutikas lahendus, sest nii MSO kui ka LO viga tihtipeale ongi see, et nad üritavad teineteise vormingust lõpuni aru saada ja seda oma parima arusaamise järgi esitada, mis annab mõnigi kord tulemuseks, nojah, mitte just kõige parema tulemuse. See muidugi tähendab ka seda, et millest OX Documents aru ei saa, sellega ei saa ka midagi ette võtta, midagi muuta või nii.
Uurisin põgusalt ka nende demorakendust (tekstitöötlus ehk just see, mida mul eelkõige vaja läheb - selle saab avada eespool osutatud lehekülje allosas oleva lingiga) ja see valmistas küll tõsise pettumuse: tundub, et põhimõtteliselt piirduvad redigeerimisvõimalused kõige elementaarsematega - fondi omadused, lõigu omadused, tekstitabelid, ülakiri-alakiri, piltide lisamine, hüperlingid, muud sellised kõige lihtsamad võimalused midagi muuta. Tõsisemaid võimalusi, näiteks valemite lisamist või registreid või isegi siselinke ei paistnud sel rakendusel olevat. Ehk siis teisisõnu: kui peatselt ilmuv valmisrakendus ei ole just demost tunduvalt võimalusterohkem, siis paremal juhul suudab see võistelda näiteks Google Docsiga või ehk ka MS Office'i seniste veebirakendustega, aga kindlasti mitte LibreOffice'i või MS Office'i nii-ütelda täispaketiga (kuigi viimase puhul vist on asjad muutumas, olen ma aru saanud nende püüust ka täisrakendusi veebi kaudu pakkuda, aga väga täpselt ma sellest paraku ei tea). Nii et iseenesest sümpaatne, et keegi viitsib kõigi nende suurte kõrval ikka endiselt oma rida ajada, aga mu esialgset ootusärevat pinevust ja põnevust lähem tutvumine siiski tõsiselt kahandas.
Loetud: Horisont 2/2013
Vaadatud: Viimane õhutaltsutaja (TV6), Elas kord ... (Fox), Kättemaksukontor (TV3)
21.3.13
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi lühemaajalise katkestuse väljaskäik eesmärgiga külastada elukohajärgset kauplust koduste toiduvarude täiendamiseks. Muidu rien.
Loetud: Horisont 2/2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Pilvede all (Kanal2)
Loetud: Horisont 2/2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Pilvede all (Kanal2)
20.3.13
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Imeline Ajalugu 3/2013
Vaadatud: 666 Park Avenue (FoxLife), Zeitgeist (ETV2)
Loetud: Imeline Ajalugu 3/2013
Vaadatud: 666 Park Avenue (FoxLife), Zeitgeist (ETV2)
19.3.13
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev.
Möödunud nädalal päris peatselt aastaseks saab tõlkijate sektsioon oma liikmete, niisiis ka minu käest tõlgitud teoste nimekirja. Õieti ma küll sellise saatsin juba liikmeks astumisel, kuna see oli ju nõutav, aga mitte kõik ei pidanud seda esitama - näiteks kirjanike liidu liikmed said ju sektsiooni liikmeteks automaatselt - , ja et ligemale aasta oli juba möödunud ning vahepeal paar ühikut tõlkeid juurde tulnud, tegingi nimekirja uuesti. Eks ma muidugi tegin seda bibliograafiarakendusega iseenesest, aga miskipärast paistab see olevat üsna tundmatu asi tõlkijate või vähemalt praeguste sektsiooni juhtide seas, mistõttu pidin nende jaoks natuke lisavaeva nägema ja selle tekstifaili ümber kirjutama. Siis tuli mõte see nimekiri ka - no mõistagi ikka enda saba kergitamiseks ja nii edasi - ka avalikuks teha, aga seegi ei osutunud nii lihtsaks. Loomulik oli see paigutada Google Docsi varamusse, ent seegi ei tahtnud tunnistada ühtegi bibliodokumendi vormingut (isegi kui need formaalselt on näiteks html või xml, on nad siiski, kuidas öelda, eripäraga), niisiis pidin tegema suuremast failist PDF-i, mis siis nüüd on ka kõigile, keda vähegi huvitab, avalikult näha siin (arvatavasti on mõttekas seda suurendada ülal oleva plussmärgiga luubikujulise ikooni abil, sest vaikimisi näidatakse seda vist ikka kohe liiga pisikese kirjaga).
Loetud: Imeline Ajalugu 3/2013
Vaadatud: Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Ülisalajane (Kanal2), Ärapanija (Kanal2)
Möödunud nädalal päris peatselt aastaseks saab tõlkijate sektsioon oma liikmete, niisiis ka minu käest tõlgitud teoste nimekirja. Õieti ma küll sellise saatsin juba liikmeks astumisel, kuna see oli ju nõutav, aga mitte kõik ei pidanud seda esitama - näiteks kirjanike liidu liikmed said ju sektsiooni liikmeteks automaatselt - , ja et ligemale aasta oli juba möödunud ning vahepeal paar ühikut tõlkeid juurde tulnud, tegingi nimekirja uuesti. Eks ma muidugi tegin seda bibliograafiarakendusega iseenesest, aga miskipärast paistab see olevat üsna tundmatu asi tõlkijate või vähemalt praeguste sektsiooni juhtide seas, mistõttu pidin nende jaoks natuke lisavaeva nägema ja selle tekstifaili ümber kirjutama. Siis tuli mõte see nimekiri ka - no mõistagi ikka enda saba kergitamiseks ja nii edasi - ka avalikuks teha, aga seegi ei osutunud nii lihtsaks. Loomulik oli see paigutada Google Docsi varamusse, ent seegi ei tahtnud tunnistada ühtegi bibliodokumendi vormingut (isegi kui need formaalselt on näiteks html või xml, on nad siiski, kuidas öelda, eripäraga), niisiis pidin tegema suuremast failist PDF-i, mis siis nüüd on ka kõigile, keda vähegi huvitab, avalikult näha siin (arvatavasti on mõttekas seda suurendada ülal oleva plussmärgiga luubikujulise ikooni abil, sest vaikimisi näidatakse seda vist ikka kohe liiga pisikese kirjaga).
Loetud: Imeline Ajalugu 3/2013
Vaadatud: Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Ülisalajane (Kanal2), Ärapanija (Kanal2)
18.3.13
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse ema ja ta poiss-sõbra külastamine. Ilmad on päris halvaks ja otse jubedaks läinud: temperatuuri ikka veel peab kenasti miinustes, aga mingi jäle kevadine sula on peale alanud. Ja mõistagi see kohutav päike ... Aga noh, ema juurde jõudes aitas neid õudusi tasakaalustada tugev ja maitsev kõhutäis ning tubli peatäis, viimane siis mõistagi ikka ristsõnade kujul.
Õhtupoolikul võis telerist vaadata uut mälumängulaadset toodet-saadet nimega "Mis? Kus? Millal?" Nagu tähelepanelik inimene kergesti taipab, on see ammu tuntud Venemaa telesaate koopia. Ma kunagi ammu, aastat viisteist ehk tagasi või nii, vaatasin seda ka mõnel korral (venekeelset siis), aga see viskas tõsiselt üle: nii räiget otsereklaami, nagu tegid nii saatejuht kui ka toodete tootjad otse-eetris, oli lausa valus vaadata ja mängust endast ei jäänud ka selle taustal kuigi head muljet. Tänane Kanal2 eetris olnud saade oli selles mõttes oluliselt parem, kuidas öelda, reklaamivabam. Mäng ise on nagu ta on: kindlasti vaadatav ja sama kindlasti selline, kus mingil juhul osaleda ei tahaks - seda viimast just seepärast, et õige mälumäng ei peaks õieti üldse käima aja peale, vaid olema võimalus raalida arutluse teel välja õige vastus. Aga eks see ole ilmselt üks ajamärke, et isegi kui antakse minut aega aruteluks, siis seda arutelu ennast, mis ju tegelikult ongi kõige huvitavam osa, õieti ei näidata ega lasta kuulda. Miks, jääb mulle veidi mõistetamatuks, aga küllap sel mingi mõte on.
Loetud: Akadeemia 3/2013
Vaadatud: Ajavaod: Ühe liikumise kõrghetk (ETV), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2)
Õhtupoolikul võis telerist vaadata uut mälumängulaadset toodet-saadet nimega "Mis? Kus? Millal?" Nagu tähelepanelik inimene kergesti taipab, on see ammu tuntud Venemaa telesaate koopia. Ma kunagi ammu, aastat viisteist ehk tagasi või nii, vaatasin seda ka mõnel korral (venekeelset siis), aga see viskas tõsiselt üle: nii räiget otsereklaami, nagu tegid nii saatejuht kui ka toodete tootjad otse-eetris, oli lausa valus vaadata ja mängust endast ei jäänud ka selle taustal kuigi head muljet. Tänane Kanal2 eetris olnud saade oli selles mõttes oluliselt parem, kuidas öelda, reklaamivabam. Mäng ise on nagu ta on: kindlasti vaadatav ja sama kindlasti selline, kus mingil juhul osaleda ei tahaks - seda viimast just seepärast, et õige mälumäng ei peaks õieti üldse käima aja peale, vaid olema võimalus raalida arutluse teel välja õige vastus. Aga eks see ole ilmselt üks ajamärke, et isegi kui antakse minut aega aruteluks, siis seda arutelu ennast, mis ju tegelikult ongi kõige huvitavam osa, õieti ei näidata ega lasta kuulda. Miks, jääb mulle veidi mõistetamatuks, aga küllap sel mingi mõte on.
Loetud: Akadeemia 3/2013
Vaadatud: Ajavaod: Ühe liikumise kõrghetk (ETV), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2)
17.3.13
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi sarnaselt eilsele vaheldust Starmani tehniku külaskäik. Nagu mainitud, oli muidu eile kõik korras, ainult et teler ei näidanud enam pilti või õigemini näitas küll, aga ainult üht ja sedasama ehk teisisõnu hangus ja hangunuks jäigi. Tehnikul oli asi selge: viga digiboksis, mis Hiinas tehtud, nagu ta mokaotsast poetas. Sai digiboks välja vahetatud, oli ka liikuv pilt kohe tagasi. Aga sellega veel asi ei lõppenud: seegi polnud just hea, hakkis ehk lõi vallatuid lainesäbrusid sisse, mis mererannas nii armsad tunduvad, aga klaasjalt ekraanilt vaadatuna üldse mitte südant ei soojenda. See pani tehniku veidi kukalt kratsima, sest mõõtmised näitasid, et signaal olla korralik.
Igaks juhuks võttis ta siis ette kaablite väljavahetamise - mis oli õige hea, sest nagu mulle meenus, öeldi mulle juba aastat enam kui tosina eest, kui ma Starmanilt telepildi enda varasemast elukohast nüüdsesse lasin üle kanda, et kaabli võiks välja vahetada, olla teine selline peenike ja niru. Seni polnud ma seda teinud, sest erilist vajadust ega sundi ei tundunud olevat, aga nüüd sai see siis tehtud. Arvata võib, et see võib üldiselt kogu Starmani sissetuleva ja minu juurest väljamineva signaali kvaliteeti parandada. Ent telekapildile see siiski ei mõjunud, vähemalt mitte otseselt ja märgatavalt - erinevalt siis juba järjekorras kolmandast digiboksist, mis töötab praeguse hetkeni igati korralikult, ilma mingite hangumiste või säbrutamiseta.
Ja kui ma eile ütlesin, et tolle esialgu korralikult näidanud pildi puhul ma senisega vahet tähele ei pannud, siis täna tuleb need sõnad tagasi võtta: seda ei oska isegi päris sõnadesse panna, aga pilt on tõepoolest parem, teravam, selgem (ja ei, ma ei ole vahepeal ekraani tolmust puhtaks pühkinud :-) ). Kui üldse millegi üle nuriseda, siis ehk selle üle, et nüüd on selgemalt kuulda heli kohatine kärisemine, õigemini aeg-ajalt mingi surina sisselöömine, aga see oli õieti ka varem, ainult et pidi hoolikalt kuulatama, et kuulda, nii et ilmselt on nüüd ka heli tegelikult parem ning endast annab märku hoopis teleri heliline nõrkus. Aga noh, see on siiski nii vähemärgatav ja äraunustatav, et sellepärast ma veel niipea mingile kodukino- või teab mis muule head ja kvaliteetset heli ka telerist välja võluvale süsteemile mõtlema ei hakka. Võib-olla siis, kui selle praegu laenuks oleva teleri tagasi annan ja endale päris uue hangin, ehk siis - sest räägitakse, et tänapäeva õhukesed telerid ei taha õieti üldse enam talutavat heli iseenda seest välja anda, vaid vajavadki lisasüsteemi (mis, võib muidugi täitsa olla, on ehk ainult helilembide arusaam, aga võib-olla ka mitte - ei tea, kogemused endal ju puuduvad nende uute teleritega).
Nagu eile öeldud, panustasin ma möödunudnädalalest Sirbist kirjutamisele, et siis tänaseks jõudu kogude selle nädala väljaande kohta millegi ütlemiseks. Ja öelda tuleb seda, et lugemist oli numbris tänuväärselt palju, eelkõige haruldase operatiivsuse tõttu, millega kajastati vastset emakeelepäeva ja kõike selle ümber. Nojah, nii palju kui ma Sirbi trükkimistsüklit tean, pidid need lood olema vähemalt põhijoontes juba mitu päeva varem kirja pandud, aga igal juhul kena, et kõigest sellest kõneldi kohe nüüd, mitte alles nädal hiljem, nagu ehk võinuks oodata.
Aga alustuseks teistest asjadest, et siis magusamate keeleteemade juurde jõuda. Number algas Luksi Leo võimsa, üle kahe lehekülje ulatuva kirjutisega, mis oli ainiti pühendatud siingi ajaveebis korral-paaril mainitud Kunnuse Mihkli mõne aja eest kaante vahele jõudnud esseekogule. Nagu Kunnuse tekste enamasti, oli ka seda nauditav lugeda: kirjutaja teoreetilised alustalad olid üksipulgi (või vähemalt nii üksipulgi, kui see ruum võimaldas) lahti võetud ja ära vaadeldud, nii tunnustavalt kui ka kriitiliselt, pealkirja "Kriitilise kriitika kriitika" kohaselt eriti viimast moodi. Hea lugemine.
Millele järgnes teine sama hea Vene Ilmari sulest, kelle kohta ma korduvalt olen öelnud, et see mees oskab kirjutada ja kirjutab hästi, isegi kui tema mõte mõnikord hulbib lainetel, mille kuju tundub mõistusele vaat et tabamatu, aga mis ometi laksuvad lõpuks kuidagi nautimisväärselt kokku. Nii ka seekord: hoolimata algusest, mis tundus jätvat täiesti hämarusse, millest üldse jutt käib, oli sel kõigel, ka algusel, täiesti oma mõte olemas. Ja lõppes lugu võimsa akordiga, mis väärib lausa tsiteerimist:
Esmajoones hakkab sekulaarset moraali iseloomustama kõrgendatud vastutustunne: tuleb harjuda teadmisega, et iga meie tegu on absoluutne ja muudetamatu. Võimalus heastada nurjatusi hilisema pobisemisega ei huvita ilmalikust kõlblusest juhindujat kuigivõrd.Kirjanduskülgedel oli Oja Arno võtnud vaatluse alla Oksaneni Sofi viimase suurteose "Kui tuvid kadusid". Paistab olevat paganama hea teos, et sellestki nii palju kõneldakse. Eelkõige jäi aga sellest leheküljepikkusest loost silma üks vaimustav võrdlus, milles kenasti kasutati ära kõiki eesti keele avaraid võimalusi: "Ent kirjanikuna on Sofi Oksanen kõike muud kui oksadeta puu. Vastupidi - ta on vägagi oksane ehk okslik."
(Üli)kooliõde Paju Imbi oli samuti pikalt kirjutanud ühest teisest Soome naiskirjanikust, Kettu Katjast, ja tema samuti ajalooteemalisest romaanist. Kirjutanud talle iseloomulikult kirglikult ja kalduvusega naisprobleemidesse - aga see pole sugugi mitte etteheide, pigem vastupidi: sedasi ta oskab kirjutada ja väga hea on, et oskab. Tõsi, ma ei tea, kas see lugu tingimata õhutab käsiteldud raamatut kätte võtma, aga mõningase huvi äratas see kindlasti.
Omajagu põnev oli lugeda veel üht kirjanduskajastust, kuigi rubriigi järgi - ja üsna õigustatult - oli see hoopis kunstilugu, nimelt Haini Jüri kirjutist Väljali Silvist ja tema tegemistest. Mäletan minagi hästi raamatut "Jussikese seitse sõpra", aga seda, et see on tõlgitud vähemalt kahte tosinasse keelde ja teatritükinagi juba seitsmekeelne, ei olnud ma varem vist kuulnud või vähemalt ei mäletanud. Põnev oli teada saada sedagi, et sama inimene, Väljali Silvi siis, on üks viljakamaid eksliibriseloojaid.
Numbri pealood, kui muidugi keeleasjad kõrvale jätta, tulid aga seegi kord teaduslehekülgedelt. Kõigepealt oli Saki Ivar, kelle sulest (või oleks õigem öelda sule alt?) paari aasta eest ilmus äärmiselt huvitav ja põhjalik tüpograafia ajalugu - isegi nii väärt raamat, et pälvis hiljuti rahvusvahelise tunnustuse oma kujunduse eest -, kinni haaranud möödunud nädalal üles võetud kirjutama õppimise teemast ja lisanud sinna enda kui sõna otseses mõttes kirja-inimese seisukohti. Vähemalt minu jaoks oli päris üllatav teada saada, et samune seotud kiri, mida koolis õpetati ja seniajani õpetatakse, on pärit juba 1930. aastatest, põhimõtteliselt aga, arvestades tollaste inimeste haridust, tsaariajast. Tõeliselt pika ajalooga! Ja seletab ilmselt teataval määral sedagi, miks ka saja aasta tagune (käe)kiri on enamasti üpris hõlpsasti mõistetav - võib-olla raskemini siis, kui kasutatakse kas nõndanimetatud gooti kirja või sellemõjulist kirjapilti, aga isegi siis vaid veidi raskemini - erinevalt näiteks nii varasemate aegade kui ka teiste piirkondade (käe)kirjadest, mida ma ka mõnel juhul olen näinud ja mis on sageli palju raskemini taibatavad ja tabatavad. Ahhaa-rõõmu pakkus teadminegi, et õieti on seotud kirja kirjutamine ise seotud asjaoluga, et omal ajal kirjutati sulega: kõlab igati loogiliselt, kui artiklis esitatud väited läbi lugeda, aga jälle asi, mille peale pole lihtsalt mõelnud ega tulnud. Sakk võtab praeguse kirjutama õpetamise olukorra kokku mu arvates üsna tabava võrdlusega:
Lapsed harjutavad eesti keele tundides aastate kaupa vananenud tähevorme, mis on sama, kui kehalise kasvatuse tunnis sunnitaks neid vehklema ja menuetti tantsima.Sakk puudutab otsapidi ka teist, osaliselt haakuvat teemat, täpsemalt suur- ja väiketähtede küsimust, vaadeldes seda küll veidi teisest seisukohast: talle ei tundu loogiline, et aabitsas õpetatakse groteskkirjas suurtähti (ehk moodsamalt öeldes seriifideta kirja), samal ajal kui enamasti on igal pool näha antiikvas (ehk samamoodi moodsamalt väljendudes seriifidega) väiketähti. Seriifide kasutamine või mittekasutamine ja eriti nende segamine on muidugi omaette teema, aga ma ei saa vältida kiusatust korrata siinkohal üle enda vana arvamust, et ka eesti keel ja selle kirjapanemine oleks tunduvalt lihtsam, vähem pingutust nõudev ja mu enda meelest kaunimgi, kui suur- ja väiketähtede kontrastist loobuda. Mõnes keeles saadaksegi muidugi hakkama üldse ilma sellise eristuseta, kõik tähed on ühe suurusega, aga algatuseks oleks hea seegi, kui suurtähe kasutamine piirduks ainult isiku. ja kohanimedega - ja muidugi ka lause algustähega. Või kui võtta ette eesti keele käsiraamatu vastav peatükk, siis võiks suur algustäht jääda ainult rubriikidele "kohad, ehitised", "riigid, osariigid" ja "isikud, olendid", kõik muu võiks kenasti käia väiketähega. Eks see muidugi harjumatu oleks, ka mulle mõistagi, aga mu meelest kõrvaldaks see ühe suure alailma vaidlusi tekitava segadiku, mida ja kuidas kirjutada suure ja mida väikese tähega - praegused tosin kategooriat ning nende alaliigid ja erandid ja täpsustused on isegi keeletundlikule inimesele mõnigi kord raskusi valmistavad, rääkimata siis "lihtinimesest". Jah, muidugi, eks see tekitaks teistpidi mõningat segadust juurde - klassikaline näide Eesti Pank ja Eesti pank -, aga mulle tundub, et seda segadust oleks siiski vähem kui praegune lõpmatuharuline segane süsteem (ja noh, hädavajaduse korral, nagu samune toodud näide, saab ju alati ka erandeid teha).
Veel etem oli lugeda pikka intervjuud Tvauri Andresega, kes hiljuti pälvis riigi teaduspreemia. Toona ma kurtsin, et kahju, et temaga pikemalt juttu ei tehtud, oleks sobinud kenasti siis väga teravalt päevakorral olnud vanema ajaloo diskussiooni. Nähtavasti oli sama mõte tekkinud teisteski peades (vaevalt küll, et mu ajaveebist) ja nii oligi selles numbris lugu olemas. Tvauri on muidugi taas üks neist uuema aja ajaloolastest(-arheoloogidest), kes eriti traditsioonides kinni olevaid inimesi kindlasti pahandab: hävitab teine ju sootuks ära pikka aega teadvusse surutud mõiste "keskmine rauaaeg" ja asendab selle põhimõtteliselt Skandinaaviast üle võetud periodiseeringuga. Aga kui lugu lugeda, siis on see igati mõistetav. Igal juhul oli hea lugeda kainelt mõtleva inimese vastuseid pisut isegi provotseerivatele küsimustele, seda enam, et tegu on perioodiga, mille käsitlus on seni olnud armetult nadi ja napisõnaline ning millesse Tvauri on toonud kahtlemata oluliselt palju rohkem selgust. Ja kindlasti väärib lausa osundamist viimane küsimus, mis päris otseselt seostub tolle ajaloodiskussiooniga:
Siia võib ainult lisada, et kuni Tvauri doktoritöö, mille eest teaduspreemia tuligi, pole laiemale üldsusele kättesaadavalt trükis ilmunud, võib kõigile huvilistele soovitada sellega tutvumist veebis: leiab selle siit (ja ka otselink dokumendile endale).
Mida te isiklikult peate heaks teaduseks ja milline on hea ajalooteaduse sisu ja tähendus?
Teaduse kohta tervikuna ei julge ma sõna võtta. Ajalooteaduse, mille hulka mina isiklikult arvan arheoloogiat kuuluvat, kohta võiks ju midagi arvata. Minu arvates peaks hea mineviku uurija teadvustama, et ta näeb ja uurib minevikku omaenda, oma aja ja oma kitsama teadusharu mätta otsast. Samas peaks ta püüdma näha minevikku laiemas perspektiivis.
Ilmselt oli see küsimus ajendatud hiljuti ilmunud teost „Eesti ajalugu” II saatnud poleemikast. Minu hinnangul on mainitud teos tõestuseks, et eesti ajalooteadus on muutunud heas mõttes professionaalseks. Selleks et ajaloouurimist saaks nimetada teaduseks, tulebki teadlasel võimalust mööda vältida mitteajaloolaste poolt käibele toodud nimetusi ja sündmustele antud tähendusi.
Iga inimese ja mis tahes ühiskondliku moodustise, sh riigi või rahvuse, minevik on talle oluline identiteedi allikas. Seetõttu peakski olema oluline, et ajaloolaste ja muude professionaalsete minevikuurijate väited oleksid teaduslikult põhjendatavad, erapooletud ja läbipaistvad.
Teaduslik meetod ja allikakriitika on hea ajaloolase tunnuseks. Enamik meist ju ei taha, et teda lõikaks hobikirurg või tema kodus teeks elektritöid amatöörelektrik. Eestis on aga nii, et kõige häälekamalt võtavad mineviku teemadel meedias sõna amatöörajaloolased, kellest mitu on aktiivsed poliitikud. Otsustagu igaüks ise, kelle väiteid usaldada.
Põhilehe lõpetas Kasiku Reeda emakeelepäevane lugu pealkirjaga "Teeme ise oma keelt". Ja täpselt sellest ta kirjutabki: asjatundja põhjalikkuse ja rohkete näidetega sellest, kuidas eesti keeles uusi sõnu teha. Ja taas võib tsiteerida lõpusõnu:
Keel on loominguline asi ja keelt saab ise teha. Ka sõnu ei pea otsima ainult ÕSist või seletussõnaraamatust, sõnamoodustusmallid on osa inimese keeleoskusest. Just niisama, nagu me oskame moodustada sõnadest lauseid, oskame tegelikult vajadusel moodustada ka sõnu, mille mõistmisega kasutuskontekstis ei ole kuulajal või lugejal mingeid raskusi.
Sellega aga keelelood ei piirdunud, sest Sirbi vahel oli ka Keele Infoleht, mille põhimaht oli pühendatud viimasel ajal ilmunud uutele sõnaraamatutele: väga pikalt oli juttu etümoloogiasõnaraamatust, seda nii positiivses kui ka kriitilisemas võtmes, samuti pikalt, mitme eraldi loona, sõnaperede raamatust (põhilugu ning kaks küsimuse-vastuse vormis lookest) ja lisaks veel ka võõrsõnade leksikoni uuest väljaandest. Neile lisandus veel Sutropi Urmase lugu (EKI avaldatavatest) sõnaraamatutest üldisemalt, kust muu hulgas võis teada saada, et aastal 2018 saabub nähtavasti paberil ehk trükitud sõnaraamatutega finaal: isegi kui neid edaspidi veel avaldatakse, on need juba veebiväljaandega võrreldes teisejärgulisemad. Mis, ma usun, on ehk isegi õige lähenemine: mul näituseks seisavad küll paljud sõnaraamatud, ka eesti keele omad, otse töölaual või selle vahetus läheduses, aga ma olen nii mõnelgi juhul pidanud paremaks kasutada veebiväljaandeid, eriti juhul, kui need on saadaval keeleveebis, kus saab teha paralleelset otsingut, mis on peaaegu alati palju kiirem kui samade paberil sõnaraamatute kõrvuti lappamine.
Ja et ei oleks ära unustatud üht varasemat palvet: kuigi ma seekord auhinda ei saanud, võib ikkagi reklaamida järjekordset Emakeele Seltsi keeleviktoriini, mis hoolimata suhteliselt lühikesest vastamisajast (8. aprill on tähtaeg) võib pakkuda päris põnevat nuputamist. Miks, seda näeb muidugi viktoriinile endale otsa vaadates :-) (võib küll kurbusega lisada, et paraku ei ole paberlehes juures olnud skeemi veebis ära toodud, mis muudab esimesele küsimusele vastamise õige keerukaks, et mitte öelda võimatuks - sestap tegin selle joonise ise ja lisan siia, et inimesed saaksid seda kasutada - olgu ta ehk pisut kobavamalt valmistatud kui lehes avaldatud joonis).
 |
| Keeleviktoriini skeem |
Loetud: Akadeemia 3/2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli premium liiga: Tallinna Levadia - Narva Trans (TV6), Lasko (TV6), Camelot (Kanal12), Camelot (Kanal12)
16.3.13
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, mille kestva mõjuga katkestus ja kahtlemata tipphetk oli mulle maailmaga elektroonilist ühendust pakkuva ettevõtte Starman tehniku külaskäik. Ettevõtte kauni häälega neiu suutis mind eelnevatel nädalatel veenda oma senise paketi muutmise mõttekuses (seda enam, et see mõte on mul endalgi tegelikult juba mõnda aega peas mõlkunud): nojah, natuke läheb küll kallimaks, aga see-eest on asjad vähemalt mu vaatepunktist kiigatuna mõnevõrra paremad. Muu hulgas tähendab uus pakett või õigemini paketid tunduvalt kiiremat internetiühendust ja senisest pisut rohkem telekanaleid, kusjuures saan tagasi ka vahepeal senisest paketist ärakaotatud Saksa kanalid.
Niisiis, tehnik käis kohal ja tegi oma töö kiiresti ja korralikult ära - või nii vähemalt tundus. Interneti proovisin ka kohe järele, võttes ette süsteemi uuendamise. Nii umbes 2 GB jagu uuendusi läks peale tõepoolest mõnevõrra kiiremini ja kahtlemata oli allalaadimine kohe tunduvalt kiirem, isegi suhteliselt suured tarkvarapaketid (nii 100 MB ringis) tulid viuhti alla. Seda rohkem jäi silma ma ei teagi kas masina nõrkus või protsessi aeglus: kui varem kulus aega nii allalaadimise kui ka paigaldamise peale ühtmoodi palju, siis nüüd oli esimene väga kiire, teise mõningane venimine torkas aga seda selgemalt silma. Mitte et see oleks aeglane iseenesest: 2 GB jagu uuendusi tähendas ühtlasi ju sadu tarkvarapakette ja selge see, et igaühe paigaldamiseks kulub teatav aeg.
Veidi teised lood olid telepildiga. Uus pakett tähendas ka mu jaoks uudset asja, nimelt digiboksi, mille paikapanemise järel ma ei osanud küll pildi kvaliteedis erilist vahet märgata: võimalik, et see on tingitud suhteliselt vanast telerist, võib-olla polegi vahet, võib-olla ei osanud ma seda aga lihtsalt märgata. Või siis ei jõudnud - sest peagi pärast tehniku lahkumist juhtus nii, et rõõmuga kanaleid läbi plõksides jäi ühel hetkel pilt seisma. Ja seisma ta jäigi, vähemalt minu aru ei osanud enam liikuvat pilti tagasi saada, kuigi proovisin ära enda meelest kõik võimalused, mida teler ja/või digiboks pakkuda suudavad. Niisiis peab tehnik homme tagasi tulema, et välja selgitada, miks ja kuidas ja mismoodi pilt, see liikuv, tagasi saaks. Mis tähendas mõistagi ka seda, et õhtune telerivaatamine jäi ära. Õnneks on vähemalt rahvusringhäälingu kanalid ka internetis vaadatavad, nii et midagi ma siiski näha sain ...
Sel nädalal jõudis Sirp mu postkasti ettenähtult õigel ajal, aga et eelmise nädala oma alles mitu päeva hiljem tuli ja ma veel hiljem seda lugeda jõudsin ning et ma sellest seni ühtegi sõna öelnud pole, kuigi öelda oleks, ning et tänasida toimetusi homse varna riputada ehk homset, muidu arvatavasti taas kahelauselist ja kolmesõnalist ajaveebi sissekannet pikemaks venitada, otsustasin täna kirjutada mõned read hoopis tollest eelmise nädala Sirbist ja jätta selle nädala oma kajastamine homsele.
Niisiis, möödunudnädalane Sirp sisaldas päris mitu õige huvitavat ja üsna mitu lugemist väärivat lugu. Et terve lehekülg vaimlistele teemadele pühendatud oli, on muidugi äärmiselt tervitatav. Laidre Mikael oli päris kainelt kirjutanud paavstist ja paavstivõimust, mõistagi seoses hiljutise enneolematu sammuga, nimelt paavsti ametist tagasiastumisega, ja uue valimisega. Kirikutemaatikaga kursis olevale inimesele selles midagi sensatsioonilist ei olnud, aga lugemiseks siiski hea.
Samasse vaimlisse tubriiki kuulus Pauli Toomase kirjutis intrigeeriva pealkirjaga "Vaba tahe on luul". Kui tavaliselt võib Pauli kirjatükke nautida, siis seekord oli paraku tegemist tõsise lati alt läbijooksmisega. Nähtavasti oli miski teda - ilmselt kohe loo algul toodud "esiskeptiku" Välliku Martini üleskutse - nii väga ärritanud, et kuigi ta sellised "skeptikud" (õigustatult jutumärkides) hästi paika pani, langes ta ometi sama determinismi küüsi, mis vaevab neidki. Kuigi jah, võib-olla oleks usuinimesele determinismi raske ette heita, sest mõneti on füüsikalis-keemilis-bioloogiline ettemääratus ja predestinatsioon ju tõepoolest üks ja seesama. Nii et jah, nii "skeptikutelt" kui ka usuinimestelt on võib-olla lausa loomulik oodata vaba tahte eitamist. Vaba tahte eitajaid on muidugi viimasel ajal üldse palju tekkinud, mulle meenub üks tõlgitud absurdselt naljakas, formaalselt igati teaduslik lugu mõne aja tagusest Akadeemiast, kus üritati väita umbes nii, et kuna impulss millegi tegemiseks on õige pisut varasem kui selle impulsi teadvustamine ehk, kuidas öelda, levimine ajus, siis järelikult vaba tahet ei ole ... Aga eks kindlasti olegi deterministlik maailmapilt palju kindlam, välistades igasugused juhuslikud fluktatsioonid ning ootamatud, ennustamatud käänakud ja pöörakud ...
Õieti läks sama joont pidi ka pikk, üle kahe lehekülje ulatuv intervjuu kellegi Devitti Michaeliga, keda on tituleeritud filosoofiks. Lühidalt kokku võttes sedastab temagi, et olemas on vaid "naturaalsed objektid", millega vähemalt minu meelest sisuliselt välistatakse nii vaba tahe kui ka inimene kui mõtlev olend tervikuna, taandades kõik ainult "olemasolevale". Nojah, mina ei ole filosoof ja ei taha sellistel teemadel palju sõna võtta, aga vähemalt see mõttevool, mis sellest intervjuust välja ja läbi kumas, on mu meelest küll täiesti ummiktee, alustamine täiesti valest otsast, mingist abstraktsest "loodusest", selmet alustada sealt, kust kõik alguses saab ehk inimesest ja tema mõistusest.
Ajalooharidusega inimesele on ikka huvitav lugeda kirjutisi nii ajaloo kui ka ajalooraamatute kohta ning Sirbis oligi Mandli Mati Pitka-raamatu ette võtnud Mertelsmanni Olaf. See oli päris osavalt kirjutatud looke: tunnustati küll autorit pärimuse kogumise eest ja nenditi, et kahtlemata on sellest raamatust kellelegi kasu või abi, aga samal ajal öeldi ka otse välja, et nojah, ajaloo(teaduse)ks seda nimetada ei saa. Et ma ise pole seda raamatut isegi mitte käes hoidnud, on raske muidugi hinnangut anda, aga natuke jäi Mertelsmanni öeldust läbi kõlama, kuidas öelda, professionaali üleolevus. Võib muidugi olla, et ka asja eest, mine tea.
Samamoodi muidu tunnustavalt, aga ühele olulisele puudujäägile teravalt tähelepanu osutades oli kirjutatud Tordiku Viviani ja Valgu-Falgi Marise lugu ühest muusikaalasest raamatust. Peamine või tähtsaim etteheide oli seotud pildiallkirjadega, õigemini sellega, et neis pole ära mainitud kõiki piltidel olnud isikuid, mis tunduvalt raskendab nende kasutamist edasises uurimistöös. Millega jääb ainult üle nõustuda: ma olen ka ise silmitsenud mõningaid, küll eravalduses pilte, millel on vaid peategelane või paar-kolm inimest ära mainitud - ja tagantjärele on sageli kuradima raske tuvastada, kes need teised on - ometi vääriksid kindlasti jäävustamist ja jäädvustumist nemadki ...
Kuigi ma ise olen sellest east pisut juba väljas ja isegi sobivas vanuses järeltulijaid pole, oli siiski hea lugeda eesti/Eesti lastekirjanduse heast või paremastki olukorrast. Sellele oli pühendatud lausa kaks lehekülge, ühel Palmi Jaanika pikem ülevaatelugu, teisel Meieli Kaupo keskendumine kolmele, ilmselt tema jaoks märgilisemale teosele (kusjuures üks neist, palju kiruda saanud ja mitmeti mõistmist leidnud Sauteri Peetri "katekismus" oli selline, mida üldisemas ülevaates polnudki mainitud :-) ).Siiski võis näha ka väikest murenooti: kui lastekirjanduses selle kõige otsesemas tähenduses on küllaltki head ajad, siis noortekirjanduses valitsevat kriis. Seda ma olen ka mujalt kuulnud, aga ikka mõelnud, et see võib kergesti olla paljuräägitud põlvkondade "konflikt", kus vanemad ehk hindajad ei saa lihtsalt hästi aru, mis neile noortele peale läheb. Aga võib muidugi ka olla, et ongi kriis, mine tea.
Tänuväärselt oli kirjandusest rohkemgi juttu: näiteks Müürsepa Mare sümpaatne üle- ja sissevaade äsja kultuurkapitali aastapreemiaga üle külvatud Perviku Aino loometeest või intervjuu Tuglase novelliauhinna žüriiliikmega (jah, sellesama preemia, mille pälvijate teadmine mõne päeva eest üllatuslikult mälumängus soolovastuse auhinna tõi :-) ), millest selgus, et auhinnad olid läinud õigetele inimestele, vähemalt žürii arvates, ehkki samal ajal midagi nii säravat polnud, mis oleks kaljukindlalt ja kalju jagu teistest üle kerkinud.
Päris omapärane oli Mäemetsa Merikese lugu sellest, kes õieti on või võib või võiks olla kirjanik. Seda oli ühtlasi väga huvitav lugeda, eriti koos Kivisildniku artikliga, millele vastukaaluks või lisanduseks see oligi kirjutatud, aga et seda hästi ümber jutustada ei saa ja lisamõtteid samuti mul sellele öelda ei ole, siis võib ainult soovitada seda lugeda.
Selle numbri aga ehk huvitavaim ja mõtlemapanevaim lugu leidus teaduskülgedel ja käsitles sellist esmapilgul tänapäevaks triviaalset asja nagu kirjutama õppimine. Õieti oli tegu refereeringuga ühest ingliskeelsest artiklist, mis ründas küllaltki teravalt praeguseni koolis kasutatavat kirjutama õppimise süsteemi, väites, et see on sellisel kujul tarbetu ajaraisk: lapsi õpetatakse kirjutama viisil, mida neil hiljem elus tegelikult vaja ei peaks minema ja mis läheb vastuollu enamiku nähtava (trükitud, kuvatava) kirjaga. Täpsemalt siis see seotud kirja õpetamine, mis, nagu ma enda lapsepõlvestki mäletan, oli tõepoolest küllaltki raske omandada - sest raamatukogus kasvanuna olin juba enne kooli harjunud trükitud kirjaga, mis teatavasti ju pole seotud ... Eks ma koolis, algklassides, sain muidugi selle seotud kirja ka selgeks, aga juba keskkoolis ja veel enam ülikoolides tuli, peamiselt paratamatust vajadusest kiiresti kirjutada, tegelikult tagasi mõneti võib-olla loomulikum kirjutamisviis, kus suur osa tähti seisab teistest lahus. Mõned tähed on muidugi sellised, mida on lihtne teistega kokku kirjutada, näiteks e või l, aga näiteks r või tähed, mida tahaks kirja panna kahest või enamast osast koosnevana (j, t, ka k), on kohe sellised, mida on eriti kiiresti kirjutades palju lihtsam lahku kirjutada kui eelneva ja järgneva tähega kokku vedada. Samamoodi avastasin, et näiteks a on mõistlikum kirjutada lahku, sest seotult kirjutades kippus see ikka moonduma e-ks, eraldi aga tuli see rohkem a moodi välja. Nii et selles õppeprotsessi puudujäägis oma mõte on. Ja olgu lisatud, et ei see artikkel ega mu mõtted siin ei ole kuidagi suunatud kirjutama õppimise vastu - vastupidi, seda on kindlasti vaja. Pigem on küsimus selles, *kuidas* kirjutama õpetada: kas viisil, mis erineb päris tublisti trükitavast tekstist, või hoopis sellega sarnaselt. Ja mõistagi ei välista see seda, et soovi korral võiksid inimesed, olgu lapsed või täiskasvanud, õppida ka niimoodi kirjutama, nagu seda seniajani koolis õpetatakse - täpselt nii, nagu leidub tänapäevani neid, kes süüvivad kalligraafia stiilidesse ja iseärastustesse. Igatahes, kuidas ka sellesse suhtuda, oli see artikkel päris mõtteid ergutav.
Loetud: Sirp, 15.03.2013
Vaadatud. Zeitgeist (ETV2)
Niisiis, tehnik käis kohal ja tegi oma töö kiiresti ja korralikult ära - või nii vähemalt tundus. Interneti proovisin ka kohe järele, võttes ette süsteemi uuendamise. Nii umbes 2 GB jagu uuendusi läks peale tõepoolest mõnevõrra kiiremini ja kahtlemata oli allalaadimine kohe tunduvalt kiirem, isegi suhteliselt suured tarkvarapaketid (nii 100 MB ringis) tulid viuhti alla. Seda rohkem jäi silma ma ei teagi kas masina nõrkus või protsessi aeglus: kui varem kulus aega nii allalaadimise kui ka paigaldamise peale ühtmoodi palju, siis nüüd oli esimene väga kiire, teise mõningane venimine torkas aga seda selgemalt silma. Mitte et see oleks aeglane iseenesest: 2 GB jagu uuendusi tähendas ühtlasi ju sadu tarkvarapakette ja selge see, et igaühe paigaldamiseks kulub teatav aeg.
Veidi teised lood olid telepildiga. Uus pakett tähendas ka mu jaoks uudset asja, nimelt digiboksi, mille paikapanemise järel ma ei osanud küll pildi kvaliteedis erilist vahet märgata: võimalik, et see on tingitud suhteliselt vanast telerist, võib-olla polegi vahet, võib-olla ei osanud ma seda aga lihtsalt märgata. Või siis ei jõudnud - sest peagi pärast tehniku lahkumist juhtus nii, et rõõmuga kanaleid läbi plõksides jäi ühel hetkel pilt seisma. Ja seisma ta jäigi, vähemalt minu aru ei osanud enam liikuvat pilti tagasi saada, kuigi proovisin ära enda meelest kõik võimalused, mida teler ja/või digiboks pakkuda suudavad. Niisiis peab tehnik homme tagasi tulema, et välja selgitada, miks ja kuidas ja mismoodi pilt, see liikuv, tagasi saaks. Mis tähendas mõistagi ka seda, et õhtune telerivaatamine jäi ära. Õnneks on vähemalt rahvusringhäälingu kanalid ka internetis vaadatavad, nii et midagi ma siiski näha sain ...
Sel nädalal jõudis Sirp mu postkasti ettenähtult õigel ajal, aga et eelmise nädala oma alles mitu päeva hiljem tuli ja ma veel hiljem seda lugeda jõudsin ning et ma sellest seni ühtegi sõna öelnud pole, kuigi öelda oleks, ning et tänasida toimetusi homse varna riputada ehk homset, muidu arvatavasti taas kahelauselist ja kolmesõnalist ajaveebi sissekannet pikemaks venitada, otsustasin täna kirjutada mõned read hoopis tollest eelmise nädala Sirbist ja jätta selle nädala oma kajastamine homsele.
Niisiis, möödunudnädalane Sirp sisaldas päris mitu õige huvitavat ja üsna mitu lugemist väärivat lugu. Et terve lehekülg vaimlistele teemadele pühendatud oli, on muidugi äärmiselt tervitatav. Laidre Mikael oli päris kainelt kirjutanud paavstist ja paavstivõimust, mõistagi seoses hiljutise enneolematu sammuga, nimelt paavsti ametist tagasiastumisega, ja uue valimisega. Kirikutemaatikaga kursis olevale inimesele selles midagi sensatsioonilist ei olnud, aga lugemiseks siiski hea.
Samasse vaimlisse tubriiki kuulus Pauli Toomase kirjutis intrigeeriva pealkirjaga "Vaba tahe on luul". Kui tavaliselt võib Pauli kirjatükke nautida, siis seekord oli paraku tegemist tõsise lati alt läbijooksmisega. Nähtavasti oli miski teda - ilmselt kohe loo algul toodud "esiskeptiku" Välliku Martini üleskutse - nii väga ärritanud, et kuigi ta sellised "skeptikud" (õigustatult jutumärkides) hästi paika pani, langes ta ometi sama determinismi küüsi, mis vaevab neidki. Kuigi jah, võib-olla oleks usuinimesele determinismi raske ette heita, sest mõneti on füüsikalis-keemilis-bioloogiline ettemääratus ja predestinatsioon ju tõepoolest üks ja seesama. Nii et jah, nii "skeptikutelt" kui ka usuinimestelt on võib-olla lausa loomulik oodata vaba tahte eitamist. Vaba tahte eitajaid on muidugi viimasel ajal üldse palju tekkinud, mulle meenub üks tõlgitud absurdselt naljakas, formaalselt igati teaduslik lugu mõne aja tagusest Akadeemiast, kus üritati väita umbes nii, et kuna impulss millegi tegemiseks on õige pisut varasem kui selle impulsi teadvustamine ehk, kuidas öelda, levimine ajus, siis järelikult vaba tahet ei ole ... Aga eks kindlasti olegi deterministlik maailmapilt palju kindlam, välistades igasugused juhuslikud fluktatsioonid ning ootamatud, ennustamatud käänakud ja pöörakud ...
Õieti läks sama joont pidi ka pikk, üle kahe lehekülje ulatuv intervjuu kellegi Devitti Michaeliga, keda on tituleeritud filosoofiks. Lühidalt kokku võttes sedastab temagi, et olemas on vaid "naturaalsed objektid", millega vähemalt minu meelest sisuliselt välistatakse nii vaba tahe kui ka inimene kui mõtlev olend tervikuna, taandades kõik ainult "olemasolevale". Nojah, mina ei ole filosoof ja ei taha sellistel teemadel palju sõna võtta, aga vähemalt see mõttevool, mis sellest intervjuust välja ja läbi kumas, on mu meelest küll täiesti ummiktee, alustamine täiesti valest otsast, mingist abstraktsest "loodusest", selmet alustada sealt, kust kõik alguses saab ehk inimesest ja tema mõistusest.
Ajalooharidusega inimesele on ikka huvitav lugeda kirjutisi nii ajaloo kui ka ajalooraamatute kohta ning Sirbis oligi Mandli Mati Pitka-raamatu ette võtnud Mertelsmanni Olaf. See oli päris osavalt kirjutatud looke: tunnustati küll autorit pärimuse kogumise eest ja nenditi, et kahtlemata on sellest raamatust kellelegi kasu või abi, aga samal ajal öeldi ka otse välja, et nojah, ajaloo(teaduse)ks seda nimetada ei saa. Et ma ise pole seda raamatut isegi mitte käes hoidnud, on raske muidugi hinnangut anda, aga natuke jäi Mertelsmanni öeldust läbi kõlama, kuidas öelda, professionaali üleolevus. Võib muidugi olla, et ka asja eest, mine tea.
Samamoodi muidu tunnustavalt, aga ühele olulisele puudujäägile teravalt tähelepanu osutades oli kirjutatud Tordiku Viviani ja Valgu-Falgi Marise lugu ühest muusikaalasest raamatust. Peamine või tähtsaim etteheide oli seotud pildiallkirjadega, õigemini sellega, et neis pole ära mainitud kõiki piltidel olnud isikuid, mis tunduvalt raskendab nende kasutamist edasises uurimistöös. Millega jääb ainult üle nõustuda: ma olen ka ise silmitsenud mõningaid, küll eravalduses pilte, millel on vaid peategelane või paar-kolm inimest ära mainitud - ja tagantjärele on sageli kuradima raske tuvastada, kes need teised on - ometi vääriksid kindlasti jäävustamist ja jäädvustumist nemadki ...
Kuigi ma ise olen sellest east pisut juba väljas ja isegi sobivas vanuses järeltulijaid pole, oli siiski hea lugeda eesti/Eesti lastekirjanduse heast või paremastki olukorrast. Sellele oli pühendatud lausa kaks lehekülge, ühel Palmi Jaanika pikem ülevaatelugu, teisel Meieli Kaupo keskendumine kolmele, ilmselt tema jaoks märgilisemale teosele (kusjuures üks neist, palju kiruda saanud ja mitmeti mõistmist leidnud Sauteri Peetri "katekismus" oli selline, mida üldisemas ülevaates polnudki mainitud :-) ).Siiski võis näha ka väikest murenooti: kui lastekirjanduses selle kõige otsesemas tähenduses on küllaltki head ajad, siis noortekirjanduses valitsevat kriis. Seda ma olen ka mujalt kuulnud, aga ikka mõelnud, et see võib kergesti olla paljuräägitud põlvkondade "konflikt", kus vanemad ehk hindajad ei saa lihtsalt hästi aru, mis neile noortele peale läheb. Aga võib muidugi ka olla, et ongi kriis, mine tea.
Tänuväärselt oli kirjandusest rohkemgi juttu: näiteks Müürsepa Mare sümpaatne üle- ja sissevaade äsja kultuurkapitali aastapreemiaga üle külvatud Perviku Aino loometeest või intervjuu Tuglase novelliauhinna žüriiliikmega (jah, sellesama preemia, mille pälvijate teadmine mõne päeva eest üllatuslikult mälumängus soolovastuse auhinna tõi :-) ), millest selgus, et auhinnad olid läinud õigetele inimestele, vähemalt žürii arvates, ehkki samal ajal midagi nii säravat polnud, mis oleks kaljukindlalt ja kalju jagu teistest üle kerkinud.
Päris omapärane oli Mäemetsa Merikese lugu sellest, kes õieti on või võib või võiks olla kirjanik. Seda oli ühtlasi väga huvitav lugeda, eriti koos Kivisildniku artikliga, millele vastukaaluks või lisanduseks see oligi kirjutatud, aga et seda hästi ümber jutustada ei saa ja lisamõtteid samuti mul sellele öelda ei ole, siis võib ainult soovitada seda lugeda.
Selle numbri aga ehk huvitavaim ja mõtlemapanevaim lugu leidus teaduskülgedel ja käsitles sellist esmapilgul tänapäevaks triviaalset asja nagu kirjutama õppimine. Õieti oli tegu refereeringuga ühest ingliskeelsest artiklist, mis ründas küllaltki teravalt praeguseni koolis kasutatavat kirjutama õppimise süsteemi, väites, et see on sellisel kujul tarbetu ajaraisk: lapsi õpetatakse kirjutama viisil, mida neil hiljem elus tegelikult vaja ei peaks minema ja mis läheb vastuollu enamiku nähtava (trükitud, kuvatava) kirjaga. Täpsemalt siis see seotud kirja õpetamine, mis, nagu ma enda lapsepõlvestki mäletan, oli tõepoolest küllaltki raske omandada - sest raamatukogus kasvanuna olin juba enne kooli harjunud trükitud kirjaga, mis teatavasti ju pole seotud ... Eks ma koolis, algklassides, sain muidugi selle seotud kirja ka selgeks, aga juba keskkoolis ja veel enam ülikoolides tuli, peamiselt paratamatust vajadusest kiiresti kirjutada, tegelikult tagasi mõneti võib-olla loomulikum kirjutamisviis, kus suur osa tähti seisab teistest lahus. Mõned tähed on muidugi sellised, mida on lihtne teistega kokku kirjutada, näiteks e või l, aga näiteks r või tähed, mida tahaks kirja panna kahest või enamast osast koosnevana (j, t, ka k), on kohe sellised, mida on eriti kiiresti kirjutades palju lihtsam lahku kirjutada kui eelneva ja järgneva tähega kokku vedada. Samamoodi avastasin, et näiteks a on mõistlikum kirjutada lahku, sest seotult kirjutades kippus see ikka moonduma e-ks, eraldi aga tuli see rohkem a moodi välja. Nii et selles õppeprotsessi puudujäägis oma mõte on. Ja olgu lisatud, et ei see artikkel ega mu mõtted siin ei ole kuidagi suunatud kirjutama õppimise vastu - vastupidi, seda on kindlasti vaja. Pigem on küsimus selles, *kuidas* kirjutama õpetada: kas viisil, mis erineb päris tublisti trükitavast tekstist, või hoopis sellega sarnaselt. Ja mõistagi ei välista see seda, et soovi korral võiksid inimesed, olgu lapsed või täiskasvanud, õppida ka niimoodi kirjutama, nagu seda seniajani koolis õpetatakse - täpselt nii, nagu leidub tänapäevani neid, kes süüvivad kalligraafia stiilidesse ja iseärastustesse. Igatahes, kuidas ka sellesse suhtuda, oli see artikkel päris mõtteid ergutav.
Loetud: Sirp, 15.03.2013
Vaadatud. Zeitgeist (ETV2)
15.3.13
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, mille algusest haukas tubli tüki mitmeosaline väljaskäik, mille peamine siht oli esimene, Rahvusraamatukogu külastamist hõlmav osa, kus korraldati emakeelepäeva puhune seminar. Ilm polnud küll väljas liikumiseks mitte kõige soodsam: ehkki väljamineku ajal näitas termomeeter 16 miinuskraadi veel, tabasid mind majast väljudes halva üllatusena vulisevad ojakesed ja muu jubedus, mis ilmselgelt osutab kevade jõulisele pealetungile. Siiski paistis see veel olevat üsna algusjärgus ja seega kuidagi talutav, nii et päris ränka masendust ei tekkinud.
Rahvusraamatukogu oli nähtavasti teinud õigesti, et korraldas seminari väikeses konverentsisaalis: see oli puupungil rahvast täis, toole tuli isegi juurde tuua, samal ajal kui suures saalis oleks nähtavasti jäänud mulje imelikult vähesest auditooriumist. Ettekanded olid päris huvitavad, eriti näiteks Kivisilla Veronika oma, mis lõppes suisa regilaulu laulmisega (nagu ka kogu üritus, mille lõpetuseks kandis Rahvusraamatukogu koor ette vägagi moodsa (enese-, st raamatukogukeskse) regilaulu, mida oli mõnus kuulata). Paraku olid mõne väljakuulutatud esineja pisikesed haigusetekitajad tõsiselt maha murdnud, mistõttu üritus jäi pisut lühemaks kui plaanitud.
Kõigi esinejate käest küsiti ühtmoodi, mida nad arvavad eesti keele elujõulisusest ja kestmisest ning vahest polnud sugugi üllatav, et inimesed, kes keelega paremini kursis, olid päris ühel meelel, et eesti keel on vähemalt praegu igati elujõuline ja kestab kindlasti ka edasi, ehkki mingeid veksleid, kui kaua ja kuidas, ei riskinud keegi neist välja anda. Eks ta ilmselt olegi nii, et eesti keele oleku ja tuleku üle virisevad kõige rohkem need, kel virisemisgeen juba loomu poolest sisse lülitatud ja kes enamasti tegelikult ei tea suurt midagi ei keelest ega selle olekust ...
Üks huvitav faktike, mis sealt kõrvu jäi, oli vastus küsimusele, kas eesti keelde on jõudnud ka jaapani laensõnu. Selle näiteks võivat olla sõna "jaam", mis otseselt on tulnud muidugi vene keelest, aga sinna jõudnud mongoli keelest, kuhu ta olla võib-olla tulnud jaapani keelest. Päris huvitav teekond, kui see nii peaks olema. Siiski oli samale küsimusele vastaja, kirjanik ja tõlkija Kruusa Kalju, arvamusel, et muidu eesti keelde jaapani keele sõnu jõudnud pole. Milles ma oleksin veidi eriarvamusel: jah, neid pole jõudnud nii-ütelda põhikeelde, aga näiteks sumost kõneldes - ja sellest on ju "oma" mehe tõttu palju kõneldud - ei ole ju omakeelset terminoloogiat mu meelest siiani olemas ja kasutatakse just neid jaapani sõnu. Nojah, need on muidugi siis pigem tsitaatsõnad, aga ei imestaks, kui need ka mugandatult üle võetaks millalgi.
Veel üks pisut hämmastanud asjaolu esines Metsmäe Irise, ühe etümoloogiasõnaraamatu koostaja ettekandes, kus muu hulgas oli juttu laenudest vanavene keelest ja nende laenamise algusajaks märgitud 5. sajand. Slaavi ja eriti vene keeleteadlased on muidugi nihutanud oma keele piire võimalikult kaugele ajalukku, aga vanavene keelest siiski ei söanda tänapäeval keegi enne 10. sajandit rääkida (õigupoolest on isegi kõnelemine üldse slaavlastest enne 5. sajandit pigem kohatu, aga noh, see on selline vaieldav küsimus, millal igasugused rahvasterändamised ja muud asjaolud nad baltlastest piisavalt lahku ajasid ...) Võimalik muidugi, et see oligi väike apsakas, sest etümoloogiasõnaraamatus endas on eristatud vanavene kõrval ka algslaavi ja muid kohasemaid mõjusid.
Et mul on ikka kombeks ühe väljaskäiguga võimaluse korral mitu kärbest tabada, siis viis teekond Rahvusraamatukogust edasi kesklinna, kus sain kätte uue pangakaardi, aga ei suutnud mõistagi panna ka vastu kiusatusele külastada raamatukauplust (millisele kiusatusele ma olin küll juba eelnevalt mõelnud, võttes kaasa tasapisi kogunenud kinkekaarte :-) ). Olgu siin ka ära nimetatud raamatukaupluse väisamisest saadud saak raamatute kujul:
Õhtupoole toimus lisaks Mageia tõlkemeeskondade esindajate lühike kohtumine, esimene pärast äsjaseid juhtkonna valimisi (õigemini küll senise üldise tõlkemeeskonna juhi ja tema asetäitja tagasivalimist). Midagi väga erilist seal ei kõneldud, peamine on ehk teadmine, et veebitõlkekeskkond, mille valikuks on peaaegu kindlasti Pootle, on endiselt nutuses seisus mitmete asjaolude tõttu, aga et on siiski lootust, et see millalgi üles saab, arvatavasti küll alles pärast Mageia 3 ilmumist.
Loetud: Sirp, 08.03.2013
Vaadatud: Elas kord ... (Fox), Kättemaksukontor (TV3)
Rahvusraamatukogu oli nähtavasti teinud õigesti, et korraldas seminari väikeses konverentsisaalis: see oli puupungil rahvast täis, toole tuli isegi juurde tuua, samal ajal kui suures saalis oleks nähtavasti jäänud mulje imelikult vähesest auditooriumist. Ettekanded olid päris huvitavad, eriti näiteks Kivisilla Veronika oma, mis lõppes suisa regilaulu laulmisega (nagu ka kogu üritus, mille lõpetuseks kandis Rahvusraamatukogu koor ette vägagi moodsa (enese-, st raamatukogukeskse) regilaulu, mida oli mõnus kuulata). Paraku olid mõne väljakuulutatud esineja pisikesed haigusetekitajad tõsiselt maha murdnud, mistõttu üritus jäi pisut lühemaks kui plaanitud.
Kõigi esinejate käest küsiti ühtmoodi, mida nad arvavad eesti keele elujõulisusest ja kestmisest ning vahest polnud sugugi üllatav, et inimesed, kes keelega paremini kursis, olid päris ühel meelel, et eesti keel on vähemalt praegu igati elujõuline ja kestab kindlasti ka edasi, ehkki mingeid veksleid, kui kaua ja kuidas, ei riskinud keegi neist välja anda. Eks ta ilmselt olegi nii, et eesti keele oleku ja tuleku üle virisevad kõige rohkem need, kel virisemisgeen juba loomu poolest sisse lülitatud ja kes enamasti tegelikult ei tea suurt midagi ei keelest ega selle olekust ...
Üks huvitav faktike, mis sealt kõrvu jäi, oli vastus küsimusele, kas eesti keelde on jõudnud ka jaapani laensõnu. Selle näiteks võivat olla sõna "jaam", mis otseselt on tulnud muidugi vene keelest, aga sinna jõudnud mongoli keelest, kuhu ta olla võib-olla tulnud jaapani keelest. Päris huvitav teekond, kui see nii peaks olema. Siiski oli samale küsimusele vastaja, kirjanik ja tõlkija Kruusa Kalju, arvamusel, et muidu eesti keelde jaapani keele sõnu jõudnud pole. Milles ma oleksin veidi eriarvamusel: jah, neid pole jõudnud nii-ütelda põhikeelde, aga näiteks sumost kõneldes - ja sellest on ju "oma" mehe tõttu palju kõneldud - ei ole ju omakeelset terminoloogiat mu meelest siiani olemas ja kasutatakse just neid jaapani sõnu. Nojah, need on muidugi siis pigem tsitaatsõnad, aga ei imestaks, kui need ka mugandatult üle võetaks millalgi.
Veel üks pisut hämmastanud asjaolu esines Metsmäe Irise, ühe etümoloogiasõnaraamatu koostaja ettekandes, kus muu hulgas oli juttu laenudest vanavene keelest ja nende laenamise algusajaks märgitud 5. sajand. Slaavi ja eriti vene keeleteadlased on muidugi nihutanud oma keele piire võimalikult kaugele ajalukku, aga vanavene keelest siiski ei söanda tänapäeval keegi enne 10. sajandit rääkida (õigupoolest on isegi kõnelemine üldse slaavlastest enne 5. sajandit pigem kohatu, aga noh, see on selline vaieldav küsimus, millal igasugused rahvasterändamised ja muud asjaolud nad baltlastest piisavalt lahku ajasid ...) Võimalik muidugi, et see oligi väike apsakas, sest etümoloogiasõnaraamatus endas on eristatud vanavene kõrval ka algslaavi ja muid kohasemaid mõjusid.
Et mul on ikka kombeks ühe väljaskäiguga võimaluse korral mitu kärbest tabada, siis viis teekond Rahvusraamatukogust edasi kesklinna, kus sain kätte uue pangakaardi, aga ei suutnud mõistagi panna ka vastu kiusatusele külastada raamatukauplust (millisele kiusatusele ma olin küll juba eelnevalt mõelnud, võttes kaasa tasapisi kogunenud kinkekaarte :-) ). Olgu siin ka ära nimetatud raamatukaupluse väisamisest saadud saak raamatute kujul:
- K. Militzer. Saksa Ordu ajalugu
- R. Rosenthal, M. Tamming. Sõda enne sõda. Nõukogude eriteenistuste tegevusest Eestis kuni 1940. aastani
- A. Adamson. Liivimaa kuningriik
- H. Palamets. MMM ehk mõtteid ja meenutusi mälumängudest
Õhtupoole toimus lisaks Mageia tõlkemeeskondade esindajate lühike kohtumine, esimene pärast äsjaseid juhtkonna valimisi (õigemini küll senise üldise tõlkemeeskonna juhi ja tema asetäitja tagasivalimist). Midagi väga erilist seal ei kõneldud, peamine on ehk teadmine, et veebitõlkekeskkond, mille valikuks on peaaegu kindlasti Pootle, on endiselt nutuses seisus mitmete asjaolude tõttu, aga et on siiski lootust, et see millalgi üles saab, arvatavasti küll alles pärast Mageia 3 ilmumist.
Loetud: Sirp, 08.03.2013
Vaadatud: Elas kord ... (Fox), Kättemaksukontor (TV3)
14.3.13
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Vikerkaar 1-2/2013
Vaadatud. Kelgukoerad (Kanal2), 666 Park Avenue (FoxLife), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Malaga - Porto (TV6), Pilvede all (Kanal2)
Loetud: Vikerkaar 1-2/2013
Vaadatud. Kelgukoerad (Kanal2), 666 Park Avenue (FoxLife), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Malaga - Porto (TV6), Pilvede all (Kanal2)
13.3.13
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, mille õhtust haaras tükikese enda alla osalemine järjekordses Nõmme mälumängu voorus, kuhu üks hea sõber mind kaasa on meelitanud ja keelitanud. Seekord läks meil miskipärast tavapärasest paremini, tulemuseks oli 4.-5. koha jagamine - õieti olime enne viimast vooru lausa teise koha jagamise peal väljas, aga nojah, siis läks, nagu läks ... Üllatav oli seegi, et me suutsime anda kaks soolovastust, see tähendab vastata kahele küsimusele ainsatena õigesti. Mis oli hea selles mõttes, et autasuks soolovastuse eest jagati helkureid - ja nii sain ma esimest korda elus endale ka helkuri, kohe kaks tükki lausa! Uudishimu rahuldamiseks võib öelda, et üks soolovastus oli seotud kellegi Walter Steineriga, kes olla olnud suusalennu esimene maailmameister (minul polnud muidugi sellest vähimatki aimu, aga õnneks on võistkonnas ka tarku inimesi(TM) ). Teine soolovastus, mis tuli minult, puudutas viimase Tuglase novelliauhinna saajaid - ja pani mind ausalt öeldes üllatama ja tegi ka natuke nukraks, kui vähe kirjandusega siis nähtavasti kursis ollakse ...
Täna jõudis minuni lõpuks ka ajaleht Sirp, mis mingil põhjusel reedel postkastist puudu jäi - väga haruldane juhtum viimastel aastakümnetel, aga eks ikka mõnikord juhtub. Hea, et tagantjärelegi kätte sai ... aga täna ma seda veel lugeda ei jõudnud.
Loetud: Vikerkaar 1-2/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Schalke - Galatasaray (TV6)
Täna jõudis minuni lõpuks ka ajaleht Sirp, mis mingil põhjusel reedel postkastist puudu jäi - väga haruldane juhtum viimastel aastakümnetel, aga eks ikka mõnikord juhtub. Hea, et tagantjärelegi kätte sai ... aga täna ma seda veel lugeda ei jõudnud.
Loetud: Vikerkaar 1-2/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Schalke - Galatasaray (TV6)
12.3.13
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev.
Täna jäi silma rahvaraamatukogude juhtide murelik, avaliku kirjana vormistatud pöördumine, milles nad on tõsiselt mures selle üle, kas ja kuidas tulevikus raamatukogud saavad üldse oma kogusid komplekteerida, see tähendab uusi raamatuid ja muud raamatukogus inimestele väljalaenutamiseks vajalikku hankida. Et ma ise olen lõppeks esimesed kaksteist eluaastat sõna otseses mõttes raamatukogus elanud ja üles kasvanud ning ka hiljem raamatukogudega tihedalt kokku puutunud ja nende käekäik mullegi oluline, olgu see pöördumine ka siin täies mahus edasi antud:
AVALIK KIRI 11.03.2013
Rahvaraamatukogude direktorid peavad vajalikuks, et säiliks riigieelarveline toetus rahvaraamatukogudele teavikute soetamiseks
1998. aastal Eesti riigi kultuuripoliitika põhialuseid heaks kiites pidas Riigikogu oluliseks selgesõnaliselt välja öelda: „Rahvaraamatukogusid toetatakse riigieelarvest teavikute soetamiseks võrdselt kohalike omavalitsuste poolt selleks määratud kulutustega.“ Seda põhimõtet ei leia aga dokumendist “Kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020”, kuigi raamatukogude poolt koostatud ja Kultuuriministeeriumile saadetud sisendis oli vastav ettepanek kirjas.
Riigieelarvelises toetuses rahvaraamatukogude teavikute komplekteerimisele kajastub sisuliselt tellimus avalike raamatukogude võrgule: kindlustada kõigile võrdne ligipääs informatsioonile, sõltumata haridusest, varanduslikust seisust, elukohast, vanusest, rahvusest. Rahvaraamatukogu on nagu kool – riigi määratud põhifunktsiooniga munitsipaalasutus, mis täidab lisaks muid, lokaalsetest oludest ja inimestest sõltuvaid ülesandeid. Lisaks kultuuripoliitika 2020 dokumendile on kultuuriministeeriumi esindajad ka muus kontekstis rõhutanud, et soovitakse rahvaraamatukogudele teavikute soetamiseks riigieelarvest toetuse andmisest loobuda, seega loobuda ka ülalnimetatud riigi vastutusest informatsiooni võrdse kättesaadavuse tagamisel.
On ilmselge, et muud riiklikud programmid (kultuuripärandi ja koolides soovitusliku kirjanduse digitaliseerimine, kesksed ostud jne), mis küll võivad mingit valikut tekstidest oluliselt hõlpsamini juurdepääsetavaks teha, ei asenda kõigile kättesaadavat universaalset raamatukoguteenust. Kui riigieelarvest teavikute soetamise toetamine lõpeb, väheneb raamatukogude võimekus teavikuid osta võrreldes tänasega veelgi ning see seab löögi alla esimesena väikesed raamatukogud ja need, kes praegu raamatukogu kõige rohkem kasutavad: lapsed ja noored, vähemkindlustatud ja vanemad inimesed.
Laste ja noorte lugemisharjumuse kujunemiseks ja hoidmiseks peab raamat olema võimalikult hästi kättesaadav. Hästivarustatud raamatukogude kaudu saame vähendada intellektuaalset ja sotsiaalset marginaliseerumist ja ebavõrdsust, hoida riigi ja kultuuri sidet inimestega, see ei tohiks sõltuda inimese elukohast või rahakotist.
Allakirjutanud peavad vajalikuks pöörata avalikkuse ja Riigikogu tähelepanu sellele, et kui senist kokkulepet, mille kohaselt teavikute komplekteerimine toimub nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigieelarvest, soovitakse muuta, peavad sellele eelnema põhjalikud läbirääkimised omavalitsuste ja omavalitsusliitude ning Riigikogu tasemel. Nii olulist suunamuutust ei saa teha Kultuuriministeeriumi eelarves paari rea muutmisega ega õigupoolest isegi ühe kultuuripoliitikat suunava dokumendiga. Tegemist on riiklikult olulise küsimusega, mis peab jõudma Riigikogu suurde saali.
Asko Tamme, Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu direktor
Kaie Holm, Tallinna Keskraamatukogu direktor
Rutt Enok, Harju Maakonnaraamatukogu direktor
Rutt Rimmel, Jõgeva Maakonna Keskraamatukogu direktor
Ingrid Spitz, Jõhvi Keskraamatukogu direktor
Malle Kull, Järvamaa Keskraamatukogu direktor
Aime Aarmaa, Kohtla-Järve Keskraamatukogu direktor
Hele Ellermaa, Kõrveküla raamatukogu direktor
Marika Võsamaa, Kärdla Linnaraamatukogu direktor
Ilme Sepp, Lääne Maakonna Keskraamatukogu direktor
Kaili Õunapuu-Seidelberg, Lääne-Virumaa Keskraamatukogu direktor
Maritsa Ort, Narva Keskraamatukogu direktor
Reet Kappo, Põlva Keskraamatukogu direktor
Heinike Sinijärv, Pärnu Keskraamatukogu direktor
Õie Paaslepp, Rapla Keskraamatukogu direktor
Anu Vahter, Saare Maakonna Keskraamatukogu direktor
Elviira Sidorova, Sillamäe Linna Keskraamatukogu direktor
Endla Schasmin, Valga Keskraamatukogu direktor
Reet Lubi, Viljandi Linnaraamatukogu direktor
Inga Kuljus, Võrumaa Keskraamatukogu direktor
Loetud: Vikerkaar 1-2/2013
Vaadatud: Revolutsioon (Fox), Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Ülisalajane (Kanal2), Ärapanija (Kanal2)
11.3.13
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tegi traditsiooniline lünga ema ja ta poiss-sõbra väisamine. Mis sama traditsiooniliselt tähendas üht korralikku kõhutäit ja sama mõnusat peatäit, viimast siis mõistagi õige mitme ristsõnavihiku kujul.
Õhtu poole sattusin ühe tuttavaga omapärasesse diskussiooni. Alustuseks oli juttu sünnipäevadest ja siis läks jutt sellele, millised neist on ümmargused. Tema oli kindel, et ümmargused on need, mis lõpevad nulliga ja noh, nii pooles vinnas ka need, mis lõpevad viiega: 25,30, 35, 40 ... Millele oli muidugi raske vastu vaielda, sest levinud see seisukoht vististi on, aga mu meelest on see küll täiesti vale. Lähtuma peaks ikka sõnast "ümmargune", mis peaks tähendama seda, et ümmargune arv on selline, mida saab, kuidas öelda, käsitleda ringina, ümber iseenda keerata. Nulliga lõppevad seda muidugi on, sest null on ju loomulikult ümmargune (olgu peale, sõltuvalt kirjalaadist võib ta olla ka ellipsitaoline, aga see on rohkem kirjalaadi probleem). Aga samamoodi on ju ümmargused näiteks 33, 44, 55 jne, sest ka neid keera kuidas tahad, ikka on samad. See tundus jätte tuttavale hirmus võõrastav ja võõratus suurenes nähtavasti veelgi, kui ma ütlesin, et näituseks 100 ei ole mingil juhul ümmargune, parimal juhul ehk elliptiline - võttes kokku mälestused koolimatemaatikast ja -astronoomiast, meenus, et kahe fookusega ümmargust jubinat nimetatakse ellipsiks ja kaks ümmargust nulli ju ometi on kaks fookust. Sama tuhinaga saab muidugi lisada, et kõik 101 kuni 109 vahemikus olevad arvud on samuti ümmargused, tiireldes kenasti selle ainsa nulli ümber ... Sõnaga, huvitav diskussioon oli :-)
Loetud: Vikerkaar 1-2/2013
Vaadatud: Ajavaod: Loetud rahvas (ETV), Heeringafilee (Kanal2)
Õhtu poole sattusin ühe tuttavaga omapärasesse diskussiooni. Alustuseks oli juttu sünnipäevadest ja siis läks jutt sellele, millised neist on ümmargused. Tema oli kindel, et ümmargused on need, mis lõpevad nulliga ja noh, nii pooles vinnas ka need, mis lõpevad viiega: 25,30, 35, 40 ... Millele oli muidugi raske vastu vaielda, sest levinud see seisukoht vististi on, aga mu meelest on see küll täiesti vale. Lähtuma peaks ikka sõnast "ümmargune", mis peaks tähendama seda, et ümmargune arv on selline, mida saab, kuidas öelda, käsitleda ringina, ümber iseenda keerata. Nulliga lõppevad seda muidugi on, sest null on ju loomulikult ümmargune (olgu peale, sõltuvalt kirjalaadist võib ta olla ka ellipsitaoline, aga see on rohkem kirjalaadi probleem). Aga samamoodi on ju ümmargused näiteks 33, 44, 55 jne, sest ka neid keera kuidas tahad, ikka on samad. See tundus jätte tuttavale hirmus võõrastav ja võõratus suurenes nähtavasti veelgi, kui ma ütlesin, et näituseks 100 ei ole mingil juhul ümmargune, parimal juhul ehk elliptiline - võttes kokku mälestused koolimatemaatikast ja -astronoomiast, meenus, et kahe fookusega ümmargust jubinat nimetatakse ellipsiks ja kaks ümmargust nulli ju ometi on kaks fookust. Sama tuhinaga saab muidugi lisada, et kõik 101 kuni 109 vahemikus olevad arvud on samuti ümmargused, tiireldes kenasti selle ainsa nulli ümber ... Sõnaga, huvitav diskussioon oli :-)
Loetud: Vikerkaar 1-2/2013
Vaadatud: Ajavaod: Loetud rahvas (ETV), Heeringafilee (Kanal2)
10.3.13
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Vikerkaar 1-2/2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli premium liiga: Paide Linnameeskond - Tallinna Flora (TV6), Lasko (TV6), Camelot (Kanal12), Camelot (Kanal12)
Ilmunud tõlked:
Edward Lucas. Bolševik Broadcasting Corporation (Postimees, 09.03.2013)
Vello Vikerkaar: õgige vaeseid (Postimees, 09.03.2013)
Loetud: Vikerkaar 1-2/2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli premium liiga: Paide Linnameeskond - Tallinna Flora (TV6), Lasko (TV6), Camelot (Kanal12), Camelot (Kanal12)
Ilmunud tõlked:
Edward Lucas. Bolševik Broadcasting Corporation (Postimees, 09.03.2013)
Vello Vikerkaar: õgige vaeseid (Postimees, 09.03.2013)
9.3.13
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Vikerkaar 1-2/2013
Vaadatud: Elas kord ... (Fox)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: ... ja naine lõi kujundlikkuse (Postimees, 08.03.2013)
Loetud: Vikerkaar 1-2/2013
Vaadatud: Elas kord ... (Fox)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: ... ja naine lõi kujundlikkuse (Postimees, 08.03.2013)
8.3.13
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse, nagu ikka iga kuu esimesel neljapäeval, tekitas mõningase lünga Mageia sõprade koosviibimine ikka traditsioonilises, elukohale suhteliselt lähedal paiknevas Buffalo pubis. Kohtumisele oli kavandatud ühtlasi tulevase Mageia 3 järjekordse beetaväljalaske katsetamine, aga paraku mida polnud, oli samune beetaväljalase, mis pidanuks ilmuma juba teisipäeval. Nojah, eks tuleb loota, et taas kord hilinemine tähendab ühtlasi paremat kvaliteeti. Seetõttu jäi tänane kohtumine ka küllaltki lühikeseks, seda enam, et taas pandi pubi kinni paar tundi enne ametlikku aega (võib neist muidugi ka aru saada: miks ikka seal passida paari-kolme nohiku pärast, kes parimal juhul toovad sisse mõne õlle raha ...).
Et mitte varasemaid asju päris ära unustada, olgu siin eilsele lisanduseks antud ka Postimehe arvamusliidrite lõunal esinenud kõnelejate täistekstid, nagu need veebi on üles pandud: Kangro Maarja tekst ja Oki Gunnari tekst.
Loetud: Vikerkaar 1-2/2013
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2)
Et mitte varasemaid asju päris ära unustada, olgu siin eilsele lisanduseks antud ka Postimehe arvamusliidrite lõunal esinenud kõnelejate täistekstid, nagu need veebi on üles pandud: Kangro Maarja tekst ja Oki Gunnari tekst.
Loetud: Vikerkaar 1-2/2013
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2)
7.3.13
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, mille alustus möödus küll kodunt eemal. Täpsemalt oli tegu iga-aastase Postimehe arvamusliidrite lõunaga, kuhu mingil mulle veidi saladuslikuks jäänud asjaolude kokkulangemise tõttu on mindki juba mitu aastat kutsutud (arvatavasti on see seotud sellega, et ma osutan ajalehe arvamustoimetusele tõlketeenust, aga ega ma kindel ei ole). Toimus see, nagu enamasti on toimunud, Olümpia hotellis ja mõistagi andis see vähemalt korra aastas võimaluse saada maitsta ka nii-ütelda paremat toitu. Nojah, restoraniportsud on ju alati nii pisikesed, aga see-eest on need kindlasti koostiselt sellised, mida naljalt ise ei tee. Ja otse loomulikult annab selline üritus võimaluse näha õige mitmeid inimesi, keda muidu väga ei näe, olgu siis varasemast ajast tuttavaid, kellega enam kokku ei puutu, või muidu nimekaid inimesi.
Et need lõunad pole kunagi ainult söögiüritus, vaid ka kõneüritus, kus paar inimest räägivad etteantud teemal, siis olgu ära öeldud, et tänavune teema oli "Eestlus avatud maailmas" ning kõneisikuteks Kangro Maarja ja Oki Gunnar, mõlemad arvatavasti inimesed, kes tõepoolest erilist tutvustamist ei vaja. Ma ei hakka pikemalt siin nende sõnavõttudel peatuma, sest need avaldatakse täies mahus homses Postimehes (väike "treiler" ilmus juba tänagi: Kangro oma ja Oki oma), aga mõned mõtted tekkisid küll.
Kangro esinemine algas, nagu kirjainimesele vist lausa kohane, ta enda luulelduse ettelugemisega. Nojah, teemat arvestades oleks ehk oodanud vaat et "Keelepuhtuse deklaratsiooni" :-) (mis on mulle kui luulevõõrale inimesele üks väheseid mitteproosavormis tekste, mis tõepoolest meeldib ja muljet avaldab), aga ta esitas siiski ühe teise, Beavise ja Buttheadi ja rahvuslikkusest nõretava kõnelejaga. Ta muidu üsna vaoshoitud, lausa hillitsetud kõnes oli siiski üks väärt mõte: eestlus on midagi, mida ei tohiks mingil juhul defineerida, niisiis kitsendada - mida rohkem eestlusi, seda parem, seda elujõulisem on eestlus kui selline. Kõne lõpp keeras küll ära sotsiaal- ja maksupoliitikasse ning omariiklusse ja muudesse sellistesse moekatesse teemadesse, aga eks inimesed kipuvad ikka kõnelema sellestki, millest kõnelevad paljud ...
Oki kõne oli äärmiselt faktitihe, nii et üks tuttav nentis hiljem, et selle pealt saaks lausa hulgi mälumänguküsimusi teha. Huvitav sellegipoolest, sest nii mõnedki neist faktidest, isegi kui teada, olid kokku pandud omapärasel moel. Temagi oli eestluse osas optimistlik ega arvanud sugugi, et asjad oleksid halvasti, eesti keel ja rahvas hävimas ja nii edasi, nagu viimsepäevaprohvetid ikka jätkuvalt kuulutavad (ja nagu nad on muidugi kuulutanud ilmselt aegade algusest peale või isegi varem). Aga muidu tõsises ja loogiliselt liikuvas ettekandes torkas kuulamisel otse silma ja kõrva, kui lihtne on langeda loogikalõksudesse, kui soovitakse välja pakkuda positiivset programmi. Ta mainis - täiesti õigesti -, et projektsioonid, mis ennustavad eesti keele ja eestlaste väljasuremist, on usutavasti alusetud, sest tuginevad sellele, et mingit aegrida pikendatakse nii-ütelda joonlauda peale asetades lõpmatuseni, sellised lineaarsed projektsioonid on aga ikka ja jälle valeks osutunud. Millega jääb üle ainult nõustuda: tõesti, elu ei käi nii lihtsalt või kui käiks, siis ei peetaks Hari Seldonit ja psühhoajalugu seniajani ulmeks, vaid eksisteeriksidki reaalsed ja toimivad mudelid, mille alusel inimolu suunata. Ent kohe seejärel tegi ta ise sama vea, lausudes: "Kui me suudame tekitada olukorra, kus iga eestlaste ja eestimaalaste järgmine põlvkond oleks haritum kui eelmine, siis suudame tagada mitte ainult eestluse säilimise, vaid ka elujõu tulevikus." Kui tema enda sõnu tõe pähe võtta, on see lihtsalt võimatu: normaalse arengu korral on vähemalt mõned põlvkonnad kindlasti rumalamad kui eelmine/eelmised (iseasi, kas põlvkonna tarkust ongi üldse kuidagi võimalik määratleda).
Teine asi, mis Oki kõnes silma torkas, oli väide, et "globaliseerumist, väljarännet ja sisserännet ei ole võimalik peatada". Mul tuli paratamatult meelde väike kultuurišokk, mille ma sain Fergusoni Nialli raamatut "Maailmasõda" tõlkides. Väga tugeva majandus(aja)loolase taustaga Ferguson alustab nimelt raamatut (kui välja arvata pikk ja põhiseisukohti postuleeriv sissejuhatus) 11. septembriga 1901 ja nendib, et üleilmastumine (isegi kui seda sõna veel ei kasutatud) oli siis sama võimas kui tänapäeval või mõnes mõttes ehk võimsamgi. Ja samamoodi ei näinud ükski "mõistlik" inimene toona võimalust, et see võiks kuidagi muutuda, alla käia, peatuda. Ometi tuli Esimene maailmasõda ning koos sellega ja eriti veel selle järel piiride sulgemine, autarkiapüüdlused, kõik see, mida praegune "peatumatu" globaliseerumine üritab taas tühiseks muuta. Et ma seda ajalooperioodi väga hästi ei tunne, tuli see mulle toona üllatusena, aga asja kohta rohkem uurides selgus, et õige mis õige, üleilmastumine oli toona täiesti reaalsus. Õieti on ju neid globaliseerumisi - ja nende vahele perioode, kus see on peatunud ja tagasikäigu saanud partikularismi suunas - olnud varemgi, nii et selline paduoptimism on küll tagasihoidlikult öeldes alusetu.
Hea meel oli ka tõdeda, et kumbki esineja ei saanud kuidagi üle ega ümber tollest viimaste kuude Eesti keskaja teemalisest diskussioonist. Ega olekski pidanud saama, sest teemaga "Eestlus avatud maailmas" on see kindlasti täiesti otseselt seotud. Õieti tuletaski Kangro ju oma eestluste paljususe mõtte ühe tolle keskajakäsitluse autori Kaljundi Linda mõttest, et mida rohkem ajalugusid, seda parem.
Loetud: [digi] märts 2013
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Juventus-Celtic (TV6)
Et need lõunad pole kunagi ainult söögiüritus, vaid ka kõneüritus, kus paar inimest räägivad etteantud teemal, siis olgu ära öeldud, et tänavune teema oli "Eestlus avatud maailmas" ning kõneisikuteks Kangro Maarja ja Oki Gunnar, mõlemad arvatavasti inimesed, kes tõepoolest erilist tutvustamist ei vaja. Ma ei hakka pikemalt siin nende sõnavõttudel peatuma, sest need avaldatakse täies mahus homses Postimehes (väike "treiler" ilmus juba tänagi: Kangro oma ja Oki oma), aga mõned mõtted tekkisid küll.
Kangro esinemine algas, nagu kirjainimesele vist lausa kohane, ta enda luulelduse ettelugemisega. Nojah, teemat arvestades oleks ehk oodanud vaat et "Keelepuhtuse deklaratsiooni" :-) (mis on mulle kui luulevõõrale inimesele üks väheseid mitteproosavormis tekste, mis tõepoolest meeldib ja muljet avaldab), aga ta esitas siiski ühe teise, Beavise ja Buttheadi ja rahvuslikkusest nõretava kõnelejaga. Ta muidu üsna vaoshoitud, lausa hillitsetud kõnes oli siiski üks väärt mõte: eestlus on midagi, mida ei tohiks mingil juhul defineerida, niisiis kitsendada - mida rohkem eestlusi, seda parem, seda elujõulisem on eestlus kui selline. Kõne lõpp keeras küll ära sotsiaal- ja maksupoliitikasse ning omariiklusse ja muudesse sellistesse moekatesse teemadesse, aga eks inimesed kipuvad ikka kõnelema sellestki, millest kõnelevad paljud ...
Oki kõne oli äärmiselt faktitihe, nii et üks tuttav nentis hiljem, et selle pealt saaks lausa hulgi mälumänguküsimusi teha. Huvitav sellegipoolest, sest nii mõnedki neist faktidest, isegi kui teada, olid kokku pandud omapärasel moel. Temagi oli eestluse osas optimistlik ega arvanud sugugi, et asjad oleksid halvasti, eesti keel ja rahvas hävimas ja nii edasi, nagu viimsepäevaprohvetid ikka jätkuvalt kuulutavad (ja nagu nad on muidugi kuulutanud ilmselt aegade algusest peale või isegi varem). Aga muidu tõsises ja loogiliselt liikuvas ettekandes torkas kuulamisel otse silma ja kõrva, kui lihtne on langeda loogikalõksudesse, kui soovitakse välja pakkuda positiivset programmi. Ta mainis - täiesti õigesti -, et projektsioonid, mis ennustavad eesti keele ja eestlaste väljasuremist, on usutavasti alusetud, sest tuginevad sellele, et mingit aegrida pikendatakse nii-ütelda joonlauda peale asetades lõpmatuseni, sellised lineaarsed projektsioonid on aga ikka ja jälle valeks osutunud. Millega jääb üle ainult nõustuda: tõesti, elu ei käi nii lihtsalt või kui käiks, siis ei peetaks Hari Seldonit ja psühhoajalugu seniajani ulmeks, vaid eksisteeriksidki reaalsed ja toimivad mudelid, mille alusel inimolu suunata. Ent kohe seejärel tegi ta ise sama vea, lausudes: "Kui me suudame tekitada olukorra, kus iga eestlaste ja eestimaalaste järgmine põlvkond oleks haritum kui eelmine, siis suudame tagada mitte ainult eestluse säilimise, vaid ka elujõu tulevikus." Kui tema enda sõnu tõe pähe võtta, on see lihtsalt võimatu: normaalse arengu korral on vähemalt mõned põlvkonnad kindlasti rumalamad kui eelmine/eelmised (iseasi, kas põlvkonna tarkust ongi üldse kuidagi võimalik määratleda).
Teine asi, mis Oki kõnes silma torkas, oli väide, et "globaliseerumist, väljarännet ja sisserännet ei ole võimalik peatada". Mul tuli paratamatult meelde väike kultuurišokk, mille ma sain Fergusoni Nialli raamatut "Maailmasõda" tõlkides. Väga tugeva majandus(aja)loolase taustaga Ferguson alustab nimelt raamatut (kui välja arvata pikk ja põhiseisukohti postuleeriv sissejuhatus) 11. septembriga 1901 ja nendib, et üleilmastumine (isegi kui seda sõna veel ei kasutatud) oli siis sama võimas kui tänapäeval või mõnes mõttes ehk võimsamgi. Ja samamoodi ei näinud ükski "mõistlik" inimene toona võimalust, et see võiks kuidagi muutuda, alla käia, peatuda. Ometi tuli Esimene maailmasõda ning koos sellega ja eriti veel selle järel piiride sulgemine, autarkiapüüdlused, kõik see, mida praegune "peatumatu" globaliseerumine üritab taas tühiseks muuta. Et ma seda ajalooperioodi väga hästi ei tunne, tuli see mulle toona üllatusena, aga asja kohta rohkem uurides selgus, et õige mis õige, üleilmastumine oli toona täiesti reaalsus. Õieti on ju neid globaliseerumisi - ja nende vahele perioode, kus see on peatunud ja tagasikäigu saanud partikularismi suunas - olnud varemgi, nii et selline paduoptimism on küll tagasihoidlikult öeldes alusetu.
Hea meel oli ka tõdeda, et kumbki esineja ei saanud kuidagi üle ega ümber tollest viimaste kuude Eesti keskaja teemalisest diskussioonist. Ega olekski pidanud saama, sest teemaga "Eestlus avatud maailmas" on see kindlasti täiesti otseselt seotud. Õieti tuletaski Kangro ju oma eestluste paljususe mõtte ühe tolle keskajakäsitluse autori Kaljundi Linda mõttest, et mida rohkem ajalugusid, seda parem.
Loetud: [digi] märts 2013
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Juventus-Celtic (TV6)
6.3.13
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi vaheldust ühelt poolt veel ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks ja teiselt poolt üks väljaskäik, mille eesmärk oli ühelt poolt näha üle õige mitme aasta üht vana tuttavat ja teiselt poolt kuulata samuse tuttava ja teistegi tarka juttu. Et mitte pikalt keerutada, siis toimus üritus Lennusadamas, kandis nime Merefoorum ning seal kõnelesid Kallase Jüri ja Kalveti Mart merega seotud ulmekirjandusest ja kõigest, mis selle ümber, ees ja taga.
Lennusadam tundus olevat lahe koht - õieti on mul olnud juba tükk aega, sealse Meremuuseumi filiaali avamise ajast saadik, plaan seda külastada, aga seni pole see kena plaan teostunud ega teostunud õieti tänagi, sest väljapanekut kui sellist ma lausa teadlikult vaatama ei kippunud, aega oli selleks liiga napilt -, aga üks häda on nende mitmesuguste uute lahedate kohtadega: ligipääs neile on õige vaevaline. Täna oli selline üsna hea ilm, mis muutis jalutamise (nojah, minu puhul küll kiirkõnni, kuivõrd ma olin selgelt hilinemas) sinna vähest vaeva nõudvaks, aga halvema ilma korral võib too kultuurikilomeetri nime kandev tee olla, tundub, päris raske püsivalt vertikaali jäädes läbida. Ja noh, moodsa aja mugav inimene sooviks muidugi pigem saada võimalust pealinnas palju propageeritava, vaat et lausa pealesurutava ühistranspordiga natukenegi lähemale saada ...
Aga see selleks, usutavasti on suvel sealkandis siiski palju etem jalutada (milline kogemus mul mõne aasta tagant seoses ühe Patareis korraldatud punkkontserdiga ka põgusalt on). Ettekanded mõlema mehe suust olid, nagu oodata ja nagu ikka, teaberohked ja põnevad (mitte asjata ei kutsuta Jyrkat ja ei nimeta ta ennast juba isegi "ulmeguruks" :-) - tõepoolest, ta teab ikka kohutavalt palju ulmekirjandusest ja sellega haakuvast). Ma ei hakka siin pikemalt neist ettekannetest ning hiljem esinejatele esitatud küsimustest ja nende antud vastustest kirjutama: kohal oli ka mees, kes võttis ürituse videokaameraga üles, nii et võib-olla saab millalgi anda lingi olgu siis videole või vähemalt ettekannetele kirjalikul kujul. Igatahes vähemalt mulle oli hea ja õpetlik kuulata ajaloolist ülevaadet merest ja merelistest teemadest ulmekirjanduses, nii mitmesugust teavet Verne'i Julesi Nautiluse-jutuga seoses kui ka hilisemast ajast; muu hulgas huvitavaid võrdlusi mereteema ülekandumisest, mille näiteks võib olla Clarke'i Arthuri "A Fall of Moondust", mis, nojah, tõepoolest on ju nagu merepäästelugu, ainult et vett ei ole kuskil, vaid pelk kuutolm ... Ja selliseid pisikesi teadmispudemeid oli mõistagi palju rohkem, minu jaoks parimal juhul kuuldud, aga sugugi mitte alati mäletatud või teadvustatud.
Loetud: TM Kodu ja ehitus 3/2013
Vaadatud: Muna (ETV), Alcatraz (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Dortmundi Borussia - Donetski Šahtar (TV6)
Lennusadam tundus olevat lahe koht - õieti on mul olnud juba tükk aega, sealse Meremuuseumi filiaali avamise ajast saadik, plaan seda külastada, aga seni pole see kena plaan teostunud ega teostunud õieti tänagi, sest väljapanekut kui sellist ma lausa teadlikult vaatama ei kippunud, aega oli selleks liiga napilt -, aga üks häda on nende mitmesuguste uute lahedate kohtadega: ligipääs neile on õige vaevaline. Täna oli selline üsna hea ilm, mis muutis jalutamise (nojah, minu puhul küll kiirkõnni, kuivõrd ma olin selgelt hilinemas) sinna vähest vaeva nõudvaks, aga halvema ilma korral võib too kultuurikilomeetri nime kandev tee olla, tundub, päris raske püsivalt vertikaali jäädes läbida. Ja noh, moodsa aja mugav inimene sooviks muidugi pigem saada võimalust pealinnas palju propageeritava, vaat et lausa pealesurutava ühistranspordiga natukenegi lähemale saada ...
Aga see selleks, usutavasti on suvel sealkandis siiski palju etem jalutada (milline kogemus mul mõne aasta tagant seoses ühe Patareis korraldatud punkkontserdiga ka põgusalt on). Ettekanded mõlema mehe suust olid, nagu oodata ja nagu ikka, teaberohked ja põnevad (mitte asjata ei kutsuta Jyrkat ja ei nimeta ta ennast juba isegi "ulmeguruks" :-) - tõepoolest, ta teab ikka kohutavalt palju ulmekirjandusest ja sellega haakuvast). Ma ei hakka siin pikemalt neist ettekannetest ning hiljem esinejatele esitatud küsimustest ja nende antud vastustest kirjutama: kohal oli ka mees, kes võttis ürituse videokaameraga üles, nii et võib-olla saab millalgi anda lingi olgu siis videole või vähemalt ettekannetele kirjalikul kujul. Igatahes vähemalt mulle oli hea ja õpetlik kuulata ajaloolist ülevaadet merest ja merelistest teemadest ulmekirjanduses, nii mitmesugust teavet Verne'i Julesi Nautiluse-jutuga seoses kui ka hilisemast ajast; muu hulgas huvitavaid võrdlusi mereteema ülekandumisest, mille näiteks võib olla Clarke'i Arthuri "A Fall of Moondust", mis, nojah, tõepoolest on ju nagu merepäästelugu, ainult et vett ei ole kuskil, vaid pelk kuutolm ... Ja selliseid pisikesi teadmispudemeid oli mõistagi palju rohkem, minu jaoks parimal juhul kuuldud, aga sugugi mitte alati mäletatud või teadvustatud.
Loetud: TM Kodu ja ehitus 3/2013
Vaadatud: Muna (ETV), Alcatraz (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Dortmundi Borussia - Donetski Šahtar (TV6)
5.3.13
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi veidi vaheldust taas ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.
Loetud: Tehnikamaailm 3/2013
Vaadatud: Revolutsioon (Fox), Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Laenatud aeg (ETV), Ülisalajane (Kanal2), Ärapanija (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Matthew Crandall: e-Eesti tulevik - IT-ajateenistus (Postimees, 04.03.2013)
Loetud: Tehnikamaailm 3/2013
Vaadatud: Revolutsioon (Fox), Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Laenatud aeg (ETV), Ülisalajane (Kanal2), Ärapanija (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Matthew Crandall: e-Eesti tulevik - IT-ajateenistus (Postimees, 04.03.2013)
4.3.13
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsiooniliselt vaheldust ema ja ta poiss-sõbra väisamine. Ilm oli täna imeline: mõnus põhjakaarest puhuv tuuleke, mis talvistes tingimustes tähendas kerget tuisku. Hing kohe ohkas kergendatult niisuguses karguses. Nagu ta hingas ja hõiskas rõõmust ka kohale jõudes ning maitstes ema köögisaladuste parimaid tulemusi. Tublile kõhutäiele järgnes samamoodi tavapäraselt kerge peatäis ühe ristsõnavihiku kujul, aga paraku oli see kuu osa, mille ajal on saadaval vaid, ütleme, natuke kergema raskusastmega ristsõnad.
Loetud: Tehnikamaailm 3/2013
Vaadatud: Ajavaod: Järjepidevuse hoidjad II (ETV), 9. rajoon (Kanal2)
Loetud: Tehnikamaailm 3/2013
Vaadatud: Ajavaod: Järjepidevuse hoidjad II (ETV), 9. rajoon (Kanal2)
3.3.13
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, mida põgusalt katkestas ühe artiklijupi tõlkimine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.
Loetud: Akadeemia 2/2013
Vaadatud: Võitlus tule eest (Showtime), Eesti jalgpalli meistriliiga: Paide Linnameeskond - Nõmme Kalju (TV6), Lasko (TV6), Camelot (Kanal12), Camelot (Kanal12)
Loetud: Akadeemia 2/2013
Vaadatud: Võitlus tule eest (Showtime), Eesti jalgpalli meistriliiga: Paide Linnameeskond - Nõmme Kalju (TV6), Lasko (TV6), Camelot (Kanal12), Camelot (Kanal12)
2.3.13
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev. Eilsest Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumisest õhutatuna tegin küll hommiku poole pisikese ehk teisisõnu nii lühikese kui võimalik pausi, et viia taas nii heasse korda, kui ma vähegi oskan, ka Mageia tõlked (lisaajend on muidugi see, et mõne päeva pärast, täpsemalt 5. märtsil, peaks ilmavalgust nägema kolmas beetaväljalase, mis annab (loodetavasti) hea võimaluse näha, kas ja kuidas need ikka sobivad). Nojah, osa tõlkeid oli küll tarkvara asemel, mida inimesed, kes ei kasuta just arendusversiooni, saavad näha alles järgmise või ülejärgmise ISO-tõmmise pealt, hoopis veebileheküljega seotud, mis on näha juba praegu.
Tänane Sirp oli taas selline pooles vinnas: lugemist oli palju, tõeliselt huvitavat samas hirmus vähe. Peamiselt seetõttu, et suurem osa mahust oli pühendatud vastsele kultuuripoliitika arengusuundade dokustaadile, mis, nagu teised asjad, mida peamiselt riigivõim ajab, mind märkimisväärselt ei huvita - kui, siis nii palju, et näha, millised mõtted liiguvad.
Küll oli huvitav lugeda Sanga Joeli lugu ikka sellesamuse Eesti ajaloo akadeemilise käsitluse II, keskaega puudutava köite teemal. Tal oli väga tabav märkus, mis mulle endale polnud pähe tulnudki: kui paari aasta eest ilmus Diplomaatias toonase kaitseministri Aaviksoo Jaagu lugu "Infokonfliktid ja enesekaitse", langes see vaat et üleüldise hukkamõistu alla just seepärast, et tõi esile vajaduse ajalooga manipuleerida, et end eriti teiste silmis, aga ka iseenda teadvuses paremana paista lasta, niisiis luua suur ja vägev rahvusmüüt, mis vastased juba iseenesest põrmu paiskaks. Nüüd, kus samune Eesti ajaloo II köide üritab selliseid müüte, mis on oma aja ammu ära elanud, kõrvale jätta ja kõnelda minevikust nii objektiivselt kui osatakse, saab jälle see kriitikat just müütide purustamise või kõrvaleheitmise eest ... (ja pole sugugi välistatud, et vähemalt osaliselt samade inimeste poolt ...) Sanga paraku üsna lühikeses loos on teisigi häid mõtteid, nii et eriti äsjase ajaloodebati huvilistel on kindlasti soovitatav seda lugeda - ja lugeda muidugi mõttega, mitte eelarvamusega. Lisaks kõigele oli Sanga loos viide Pajusalu Karli kahtlemata lugemist väärivale artiklile uusimas Keeles ja Kirjanduses, mis käsitleb eesti keele ajalugu, niisiis seda aspekti, mis muistse ühtsuse või mitteühtsuse üle arutledes kahtlemata oluline on. Paraku seda numbrit veel KjK veebilehel üleval pole, nii et mittetellijatel tuleb veidi oodata.
Samamoodi oli mulle huvitava poole peal Keskpaiga Maarja ülevaatelugu ühest mõne aja eest ilmunud Ajalooarhiivi toimetiste sarja raamatust, mis käsitleb Eesti viimase paari sajandi ajalugu. See on miskipärast sari, mille olemasolu mul alati kipub meelest minema, enne kui mõnest niisugusest loost või vähemastki viitest jälle meelde tuleb, et siis ajada vahele jäänud köiteid hankima. Ka selles loos kirjeldatud väljaanne paistab sisaldavat mõndagi lugemisväärset, isegi kui periood pole just mu suurim lemmik.
Hämmastav oli tõdeda, kui suure hilistusega mõned asjad ajalehte jõuavad. Selge see, et 17. jaanuaril Rahvusraamatukogus peetud seminari kajastus ei saanud ilmuda veel samal nädalal, sest too päev oli neljapäev ja et Sirp ilmub reedeti ja on nädalaleht, oli see selleks ajaks ammu valmis trükitud. Aga enne märtsi oleks see tänase lehe ülevaade ehk siiski väärinud avaldamist (ma miskipärast usun, et see ei ole kirjutatud nii hilja, vaid on lihtsalt laagerdunud toimetuses ja paremaid aegu oodanud ...) Olgu siin siis ka link mu enda mõtetele tolle seminari teemal, mis - nojah, ajaveeb seda ju võimaldab :-) - ilmusid kohe pärast seminari.
Ja sellega tänane Sirp minu jaoks põhimõtteliselt ka ammendus ... 32 leheküljest oli tervelt kaheksa pühendatud mainitud kultuuripoliitika arengusuundadele, millest ma rohkem silmad üle lasin kui väga süvenesin, sest nagu öeldud, ei ole see mu jaoks eriti huvitav teema. Kindlasti on see huvitav muidugi neile, kelle sissetulekud rohkem või vähem riigikaukast sõltuvad või kes mõnel muul põhjusel on huvitatud poliitikast ja muust sellisest värgist.
Mulle jäi neis arengusuundades silma ühe punkti osa, mis tekitas kummastust: kahtlemata on sedastus, et "kõigile Eesti elanikele peab olema tagatud võimalus kultuuri luua ja sellest osa saada sõltumatult regionaalsetest, sotsiaalsetest, kultuurilistest, vanuselistest, soolistest või teistest individuaalsetest eripäradest ja -vajadustest", õige suunaga, aga miskipärast tõi see kohe pähe mõtte sellest, kuidas küll kavatsetakse tagada, et näiteks pime inimene, kes soovib saada maalikunstnikuks, või kurttumm, kes ihkab saada pianistiks, oma tahtmise ka täide viia saaksid. (Ja see ei ole mõeldud kellegi halvustamiseks: alati on erandeid, täiesti võimalik, et ka mainitud laadis .- pigem on see mõeldud küsimusena sõnastuse kohta, milles mu meelest on kaasamise kinnitamiseks täpsustamisega liiale mindud.)
Teiseks köitis mõistagi tähelepanu nõndanimetatud sõnakunstiga seotud arengusuundade osa, mille punktide kohta ei oska ma küll a-d eba b-d öelda, sedavõrd ümmargused on need, aga mille kohta olid vähem või rohkem teravalt ja tundub, et asjatundlikult sõna võtnud Vaheri Berk ja Kivisildniku Sven. Huvitav oli siiski arengusuundade punkt, mis näeb ette, et "eestikeelne raamat on sõltumata vormist lugejale kättesaadav". Õilis ettevõtmine ja loodetavasti ka teostatav - praegu on, nii palju kui ma tean, ikka veel tõsiseid probleeme näiteks e-raamatute jõudmisega raamatukogudesse ja eriti veel nende laenutamisega. Aga noh, eks tuleb loota, et millalgi siiski need lahendused leitakse, mis kõiki rahuldaksid.
Loetud: Sirp, 01.03.2013
Vaadatud: Saatana tool (Kanal2)
Tarkvaratõlked:
Mageia: drakx-net, urpmi, veeb1, veeb2, veeb3, veeb4
Tänane Sirp oli taas selline pooles vinnas: lugemist oli palju, tõeliselt huvitavat samas hirmus vähe. Peamiselt seetõttu, et suurem osa mahust oli pühendatud vastsele kultuuripoliitika arengusuundade dokustaadile, mis, nagu teised asjad, mida peamiselt riigivõim ajab, mind märkimisväärselt ei huvita - kui, siis nii palju, et näha, millised mõtted liiguvad.
Küll oli huvitav lugeda Sanga Joeli lugu ikka sellesamuse Eesti ajaloo akadeemilise käsitluse II, keskaega puudutava köite teemal. Tal oli väga tabav märkus, mis mulle endale polnud pähe tulnudki: kui paari aasta eest ilmus Diplomaatias toonase kaitseministri Aaviksoo Jaagu lugu "Infokonfliktid ja enesekaitse", langes see vaat et üleüldise hukkamõistu alla just seepärast, et tõi esile vajaduse ajalooga manipuleerida, et end eriti teiste silmis, aga ka iseenda teadvuses paremana paista lasta, niisiis luua suur ja vägev rahvusmüüt, mis vastased juba iseenesest põrmu paiskaks. Nüüd, kus samune Eesti ajaloo II köide üritab selliseid müüte, mis on oma aja ammu ära elanud, kõrvale jätta ja kõnelda minevikust nii objektiivselt kui osatakse, saab jälle see kriitikat just müütide purustamise või kõrvaleheitmise eest ... (ja pole sugugi välistatud, et vähemalt osaliselt samade inimeste poolt ...) Sanga paraku üsna lühikeses loos on teisigi häid mõtteid, nii et eriti äsjase ajaloodebati huvilistel on kindlasti soovitatav seda lugeda - ja lugeda muidugi mõttega, mitte eelarvamusega. Lisaks kõigele oli Sanga loos viide Pajusalu Karli kahtlemata lugemist väärivale artiklile uusimas Keeles ja Kirjanduses, mis käsitleb eesti keele ajalugu, niisiis seda aspekti, mis muistse ühtsuse või mitteühtsuse üle arutledes kahtlemata oluline on. Paraku seda numbrit veel KjK veebilehel üleval pole, nii et mittetellijatel tuleb veidi oodata.
Samamoodi oli mulle huvitava poole peal Keskpaiga Maarja ülevaatelugu ühest mõne aja eest ilmunud Ajalooarhiivi toimetiste sarja raamatust, mis käsitleb Eesti viimase paari sajandi ajalugu. See on miskipärast sari, mille olemasolu mul alati kipub meelest minema, enne kui mõnest niisugusest loost või vähemastki viitest jälle meelde tuleb, et siis ajada vahele jäänud köiteid hankima. Ka selles loos kirjeldatud väljaanne paistab sisaldavat mõndagi lugemisväärset, isegi kui periood pole just mu suurim lemmik.
Hämmastav oli tõdeda, kui suure hilistusega mõned asjad ajalehte jõuavad. Selge see, et 17. jaanuaril Rahvusraamatukogus peetud seminari kajastus ei saanud ilmuda veel samal nädalal, sest too päev oli neljapäev ja et Sirp ilmub reedeti ja on nädalaleht, oli see selleks ajaks ammu valmis trükitud. Aga enne märtsi oleks see tänase lehe ülevaade ehk siiski väärinud avaldamist (ma miskipärast usun, et see ei ole kirjutatud nii hilja, vaid on lihtsalt laagerdunud toimetuses ja paremaid aegu oodanud ...) Olgu siin siis ka link mu enda mõtetele tolle seminari teemal, mis - nojah, ajaveeb seda ju võimaldab :-) - ilmusid kohe pärast seminari.
Ja sellega tänane Sirp minu jaoks põhimõtteliselt ka ammendus ... 32 leheküljest oli tervelt kaheksa pühendatud mainitud kultuuripoliitika arengusuundadele, millest ma rohkem silmad üle lasin kui väga süvenesin, sest nagu öeldud, ei ole see mu jaoks eriti huvitav teema. Kindlasti on see huvitav muidugi neile, kelle sissetulekud rohkem või vähem riigikaukast sõltuvad või kes mõnel muul põhjusel on huvitatud poliitikast ja muust sellisest värgist.
Mulle jäi neis arengusuundades silma ühe punkti osa, mis tekitas kummastust: kahtlemata on sedastus, et "kõigile Eesti elanikele peab olema tagatud võimalus kultuuri luua ja sellest osa saada sõltumatult regionaalsetest, sotsiaalsetest, kultuurilistest, vanuselistest, soolistest või teistest individuaalsetest eripäradest ja -vajadustest", õige suunaga, aga miskipärast tõi see kohe pähe mõtte sellest, kuidas küll kavatsetakse tagada, et näiteks pime inimene, kes soovib saada maalikunstnikuks, või kurttumm, kes ihkab saada pianistiks, oma tahtmise ka täide viia saaksid. (Ja see ei ole mõeldud kellegi halvustamiseks: alati on erandeid, täiesti võimalik, et ka mainitud laadis .- pigem on see mõeldud küsimusena sõnastuse kohta, milles mu meelest on kaasamise kinnitamiseks täpsustamisega liiale mindud.)
Teiseks köitis mõistagi tähelepanu nõndanimetatud sõnakunstiga seotud arengusuundade osa, mille punktide kohta ei oska ma küll a-d eba b-d öelda, sedavõrd ümmargused on need, aga mille kohta olid vähem või rohkem teravalt ja tundub, et asjatundlikult sõna võtnud Vaheri Berk ja Kivisildniku Sven. Huvitav oli siiski arengusuundade punkt, mis näeb ette, et "eestikeelne raamat on sõltumata vormist lugejale kättesaadav". Õilis ettevõtmine ja loodetavasti ka teostatav - praegu on, nii palju kui ma tean, ikka veel tõsiseid probleeme näiteks e-raamatute jõudmisega raamatukogudesse ja eriti veel nende laenutamisega. Aga noh, eks tuleb loota, et millalgi siiski need lahendused leitakse, mis kõiki rahuldaksid.
Loetud: Sirp, 01.03.2013
Vaadatud: Saatana tool (Kanal2)
Tarkvaratõlked:
Mageia: drakx-net, urpmi, veeb1, veeb2, veeb3, veeb4
Subscribe to:
Posts (Atom)