Neljabased mõtted

Rein raius rasket rauda ehk ragistamine registriga rändab rasket rada raudkindla resultaadini, ikka veel... Mõned pisivead olen ka selle käigus leidnud, aga üldiselt tundub, et tulemus on enam-vähem rahuldav. Nojah, seda seni, kuni toimetajad on oma sõna öelnud...

Ema saatis uuendatud sugupuu. Päris hea oli üle vaadata, kuigi see kajastab muidugi ainult pisikest osa ühest korralikust sugupuust, nimelt siis tema emapoolset suguvõsa. Peamiselt siis neid, kellega nähtavasti seisab pühaba ees (taas)kohtumine. Aga ma pean talle veel õpetama, kuidas tuleb jooniseid koostada :-)

Ilm on tõeliselt jubedaks läinud. Mõtlesin täna ette võtta poe ja postkontori ringi, aga et ma ka üsna hilja ärkasin, siis loobusin sellest mõttest kiiresti. Ainult öösiti saab väljas liikuda, aga homme tuleb see piinarikas teekond siiski päise päeva ajal ette võtta, sest isegi kui süüa leiaks ka öisel ajal vahest, siis postkontorit minu erivajaduste tõttu kohe kindlalt öiti lahti ei hoita...
Ja tundub, et ilmateade ei luba vähemalt lähemateks päevadeks ka mingit leevendust, ikka ühtmoodi üle 20 kraadi... Aga eks ta ole, imene kannatab, kuni elab...

Jaanus Piirsalu oli teinud pika intervjuu Venemaa "õige ajaloo" komisjoni liikme Natalja Narotšnitskajaga. Ega sealt midagi head välja lugeda polnud: sõnades taotleb küll arhiivimaterjalide avamist (mis on hea) ja kinnitab, et eesmärk ei ole hinnanguid anda, vaid pakkuda materjale "tõese" ajaloo tugevdamiseks (mis on ka iseenesest hea), aga karta on, et kui ta koostab oma kogumikke sellise meelestatusega, mis intervjuust selgelt läbi kajas, siis on need tahes-tahtmata kallutatud... Ideoloogia ja patriotism on muidugi omal kohal näiteks ajakirjanduses või ka kooliõpikutes, aga teaduse ja eriti allikapublikatsioonide valdkonda ei tohiks seda siiski lubada või vähemalt peaks seda võimalikult vältima. Eks näib, kui need kogumikud valmima hakkavad, aga usk, et sealt tõesti midagi head välja tuleb ja et need "huvitavad dokumendid", mis praegust ajalookäsitlust tõsiselt muutma sunnivad, ka tõepoolest midagi tõsiselt uut sisaldavad, on ikka pisike.
Ühes asjas oli tal küll õigus (kuigi sedagi omajagu vildakalt), nimelt selles, kui ta protestis selle vastu, et kasutada Baltimaade ajaloo kohta 1940/4-1991 sõna "okupatsioon". Ma olen ka imestanud, miks seda nii aktiivselt kasutatakse. Okupatsioon on ju loomult ajutine nähtus ja üldiselt kestab maksimaalselt mõne aasta, sest okupeeriv riik ei suuda lihtsalt kauem sellist režiimi ülal pidada või kui suudab, läheb see liiga kulukaks. Reeglipärane järg okupatsioonile on kas alast loobumine või selle liidendamine (annekteerimine, inkorporeerimine). Ja just liidendatud Eesti, Läti ja Leedu olidki selle pool sajandit; okupatsioon hõlmab sellest olenevalt tõlgendusest mõned kuud või mõned aastad (17. juuni-6. august 1940; 7. juuli-5.detsember 1941; veebruar-nojah, see on juba keerulisem, aga ütleme, et kuni mai 1945 ehk Saksamaa kapituleerumiseni, kuigi seda võib paigutada ka juba 1944. aasta hilissügisesse või siis nt 1946. aasta veebruarisse, mil toimusid valimised). Mu meelest mõiste "okupatsioon" kasutamine kogu selle poolsajandi kohta pigem raskendab maailmal mõistmast, millega oli õieti tegemist. Aga teisalt, võib-olla on see isegi hea, sest nii paistab Balti kaasus paremini välja, olles ainuke, mille puhul sõna "okupatsioon" nii iseäralikult kasutatakse. Mine tea...

Loetud: Akadeemia 10/2008, Akadeemia 11/2008
Vaadatud: Kaitseinglid (TV3), Lasko - Die Faust Gottes (RTL), Tähekütt (TV6)