Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas mõneks ajaks ema ja ta poiss-sõbra külaskäik. Emal oli õnnestunud kuskilt midagi külge saada, mis pani hääle kähisema ja nina vesistama, ning mõistagi kibeles ta seda ka oma kalli pojukesega jagama :-) No ja eks ta tahtis muidugi esmaallikast kuulda ka mu paari viimase päeva tegemistest. Et mu jutupaelad kergemini avaneksid, teadis ta väga hästi, millistele nuppudele vajutada - kui ikka ette pannakse muu hea ja parema kõrval sellised hõrgutised nagu hakklihakaste ja lillkapsas ka veel juurde, siis hakkab sülg ja jutt nagu naksti jooksma! Lisaks kõigele muule mainitud heale tõi ta kaasa ka mõned ristsõnad, mis võtsid veelgi tööaega vähemaks, eriti seetõttu, et taas oli nende seas üks ingliskeelne ajalooristsõna - selliseid on ikka vaimustav lahendada, isegi kui mõni küsimus on nii Inglismaa-keskne, et seda peab lausa eraldi järele uurima...


Loetud: B. Lee Whorf, Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: Neli tankisti ja koer (ETV2), Ärapanija (Kanal2)

Laubased mõtted

Tänane poolik tööpäev algas aasta suursündmusega - vähemalt selles mõttes, et toimub vaid kord aastas... -, nimelt ristsõnade lahendamise Eesti meistrivõistlustega. Ja suursündmuseks minu jaoks see ka kujunes. Tõsi, võidetud koht, kolmas, oli eelmise aasta teise kohaga võrreldes natuke kehvem, aga see-eest täitus, kui võtta arvesse ka püüdlused juba ammusel nõukogude ajal karskusseltsi egiidi all korraldatud võistlustel, aastakümnete pikkune unistus jõuda lõpuks ka plussi ehk teisisõnu koguda üle 1000 punkti. (Kes ei juhtu teadma, siis 6 ristsõna lahendamiseks on ette nähtud maksimaalselt tund aga, iga võidetud minut anna +3 punkti (ehk iga 20 sekundit +1), iga valesti täidetud ruut -2 ja iga tühjaks jäetud ruut -1 punkti.) Minu tänased 1006 punkti olid napilt, aga siiski kindlalt sellest piirist üle. Võib-olla oleks võinud mõned punktid rohkemgi koguda, sest kõigest hoolimata selgus, et kaasa võetud pliiats (selline kenasti nupuga väljasurutava söega) oli lõpukorral, nii et pidin poole lahendamise pealt minema žüriilt uut hankima. Aga kui arvestada, et teise koha saanu punktisumma oli juba 1040, ega siis erilist lootust üle oma varju hüpata poleks nagunii olnud. Aga noh, koht kohaks, see 1000 punkti ületamine on mu jaoks palju suurema tähendusega sündmus, nii-ütelda märk maas! Tulemusi peaks saama millalgi usutavasti juba lähiajal näha kas Eesti Mälumänguliidu saidil või ka Ristiku saidil (kuigi seal, paistab, pole nii suve lõpust saadik midagi uuenenud...) Uskmatute Toomaste tarbeks, aga samuti iseomase saba äraütlemata heameelega kergitamiseks pilt ka manu:

Õhtupoole astus läbi G4S kuller, kes õieti juba eile üritas mind kätte saada, aga et ma Tartus viibisin, siis sai trehvamine tänaseks kokku lepitud. Kulleri käest minu kätte jõudis siis järjekordne Päevalehe raamatusarja "Eesti mälu" pakike, mille sisu olgu siin ka ära loetletud:

• A. Raag. Kõuepilvede saatel. Saatuslikus kolmnurgas. Läbi varemete
• F. Tuglas. Noorusmälestused. Esimene välisreis
• E. Kasak. Mälestusi
• A. Jürgenstein. Minu mälestused I-II
• C. Mothander. Rootsi kuninga valge laev

Eilse päeva Tartus veetmise tõttu jäi tänasele ka Sirbi lugemine, mis paraku küll möödus sedakorda taas üpris kiiresti: vaid üks järjekordne nutulaul eestlaste väljasuremise teemal ja kaks ajalooraamatute arvustust (saksakeelse Tallinna ajaloo ja Helme Mardi Lembitu-raamatu), neist teine, huvitavam, õigupoolest rohkem juba poleemika, kuivõrd tegemist on vastusega arvustuse vastusele. Sellele lisandus siiski veel kaks lehekülge päris huvitavaid mälestuspudemeid Eesti kirjanduselu nõukogudeaegsest minevikust Urmeti Jaagu kogutuna, millest üks oli nii hea ja lõbus, et seda võiks lausa siin reprodutseerida (loodetavasti ei riku ma sellega märkimisväärselt autorikaitseseadusi ega midagi...):

Kalevipoeg
Kirjanik ja kirjandusuurija Ralf Parve oli kunagi kirjanike liidus kirjanduslik konsultant. Kord tuli Parve kabinetti üks mees ja ulatas käsikirja. „See on „Kalevipoeg”.” – „Aga selline teos on juba kirjutatud.” – „Jah, aga Kreutzwald valetab.” – „Kuidas nii?” – „Ma tean, mina ise olengi Kalevipoeg.” Lootuses külalisest vabaneda võttis Parve käsikirja vastu. „Kahe kuni kolme nädala jooksul loeme läbi ...” – „Ei! Lugege kohe! Ma ootan.” Kohkunud Parve hakkas käsikirja lugema. Luges natuke, siis küsis: „Kas tualetti võib minna?” Seda lubati. See oli kirjanike liidu praeguses majas Harju tänaval, tualett asus seal toona teisel korrusel. Tualeti juures asus majast teine väljapääs. Parve läks sealtkaudu välja, kutsus abi. Peagi tulid miilitsad ja psühhiaatrid ning toimetasid isehakanud Kalevipoja sinna, kuhu tarvis.

Vestlus Andres Ehiniga, 2009

Sattusin täna täiesti juhuslikult, läbi ühe enda nime viite, sellise huvitava asja peale nagu "Eesti sõjanduse bibliograafiline andmebaas".  See tundus olevat vähemalt esmapilgul väga hea allikas, just selline asi, mida nii mõnigi kord eriti tõlketöös, aga ka mõningatel muudel juhtudel vaja võib minna, sest eriti just artiklite, nii ajalehtedes kui ka ajakirjades ilmunute puhul tuleb sageli ette, et mitmeid aastaid hiljem on isegi nende puhul, mis kuskil kodus riiulis vaikselt ja üleüldse häält tegemata lebavad, vaid meeles tõik, et jah, kuskil sellest kunagi kirjutati - selline bibliograafia aga võimaldab paljud asjad päris hõlpsalt üles leida, isegi kui see ehk ei ole päris täielik, nagu ka avalehel mainitud. Tagantjärgi sooviks, et ma oleks varem selle olemasolust teadnud, aga parem hilja kui kunagi...


Loetud: Sirp, 28.01.2011; B. Lee Whorf, Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked:
Vello Vikerkaar: Läände, noormees, Läände! (Postimees, 29.01.2011)
Riigisekretär Hillary Clintoni ja välisminister Urmas Paeti pressikonverents Washingtonis 20.01.2011 (Eesti välisministeerium)

Reedesed mõtted

Täiesti töövaba päev, mida sisustas viibimine Tartus. Sinna sattumise põhjus tuli küll üllatusena: nimelt tõlkisin eelmisel aastal ühe artikli, mis avaldati ajakirjas Akadeemia, ning nüüd siis kutsuti mindki mingil põhjusel Akadeemia aastaauhindade kättejagamise üritusele. Ei, mulle sealt mingit auhinda muidugi ei pudenenud (ja ilmselgelt poleks ka pidanud), aga noh, tore oli igatahes, et niimoodi meeles peeti (kuigi, teiselt poolt, ilmselt osutab see lähenevale vanadusnõtrusele, sest kutseid igasugu üritustele saavad ju ikka vanad inimesed, kel nagunii polegi suurt midagi teha, kui sellistes kohtades hängida, mitte aga noored ja tegusad...). Nad ise nimetasid seda seminariks, mis võib-olla oli liialdus, kuigi "kuldsete auhindade" saajad pidasid ka kõne või avaldasid oma mõtteid, nii et veidi rohkem kui ümbrik pihku ja kähku minema see raudselt oli. Kõnelejad olid kõik ka päris huvitavad. Ei saa muidugi salata, et samamoodi köitev oli sellele seminarile-auhinnajagamisele järgnenud olemine kunagise KGB maja keldris. Ma olen ikka Tartust üsna võõrdunud - väga suur osa nägusid oli üht- või teistpidi tuttav, aga paljudel ei suutnud enam hästi kokku viia, kes on täpselt kes (mitte et ma kõigi puhul nende nimesid küll ka omal ajal oleksin üldse teadnud...). Õnneks oli kohal ka kõrgele ja tähtsale kohale tõusnud kursaõde, kelle ma kohe täiesti kindlalt ära tundsin ja kellega oli ka, millest vestelda ja aega mööda saata.

Lisaks sain Tartus ka vennaga kokku ja tegin tutvust Big Beni nime kandva söögikohaga. Vähemalt päevasel ajal oli see täiesti mõnus koht ja söögid-joogid olid ka igati tasemel. Kesklinna kohta oli isegi hinnatase vähemalt mu meelest üsna tagasihoidlik.

Hilisõhtul tagasi oma elupaika jõudnuna avastasin, et hea inimene Jaanus on vahepeal veel tolle mõne aja taguse intervjuu-vestlusringi kallal tööd teinud ja Youtube'i sellest järjekordse osa üles riputanud. Tõsi, selles on mul üpris vähe suuliigutamist, peamiselt kõneleb tarka juttu vabast tarkvarast Laur...

Kogu tänase päeva tuli teateid kokkupõrgetest Egiptuses, mille taustal jäi mõnevõrra varju see, et päris korralikult on keema hakanud selliste tuliste riikide nagu Jeemen või Iraak kõrval isegi suhteliselt rahulikus Jordaanias (ja samuti tavaliselt päris rahulikus Saudi Araabiaski käivad edasi üksikud rahulolematuse väljanäitamised). Nii üheaegne väga laial rindel käiv rahutuslaine - ja sealjuures just sissepoole suunatud rahutus, mitte protest USA või Taani karikaturisti või veel teab mille vastu - toob paratamatult meelde ja pähe seni rohkem abstraktse küsimuse kalifaadi taasloomisest/tekkimisest (nojah, võib-olla tänapäeval mitte enam tingimata kaliifi eestvedamisel, niisiis mitte otseselt kalifaadina, vaid rohkem selle umbes Põhja-Indiast Marokoni ulatuva laia maariba mingilaadse ühtsuse mõttes). Araabia maades endas on seda ikka ihaldatud viimasel sajandil, pärast seda, kui selle viimasedki riismed Türgi kokkuvarisemise tõttu hääbusid; mujal on pigem selles nähtud ohtu, kuigi samas nii poliitilised kui ka ilukirjanduslikumad ennustajad on midagi sellist päris tõenäoliseks pidanud. Aga kas just meie eluajal? Igatahes on need Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida sündmused kindlasti asi, millel praegu silma peal hoida.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Mälumäng: Kes seljatab Tallinna? (Tallinna TV)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida ma kärpisin eilse poollubaduse teosktegemisega, lisades eile antud põgusale ülevaatele uuest KDE SC 4.6 väljalaskest täna ka ametliku väljalasketeate tõlke, mida saab nüüd lugeda siis siin.

Tänaõhtusel Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumisel lepiti kokku, et iganädalased kohtumised on nähtavasti vähemalt praegu mõttetud, sestap toimub järgmine kahe nädala pärast ja kaks nädalat ka jääb esialgu intervalliks, kui just ei ilmne midagi, mis tingib taas tihedama graafiku. Teise asjana käidi välja idee, et kuni Mageia pole ise oma Transifexi tõlkesüsteemi käima saanud, võiks katsetada mõne väiksema projektiga Transifexi enda kodus. Nähtavasti nädala jooksul või nii selgub, mis ja kuidas täpselt. Igal juhul üks inimene, kes oli seal üht-teist katsetanud, kiitis Transifexi uut online-tõlkimise liidest Lottet (kui see peaks olema sama, mida kasutab Fedora Transifexis, siis see on tõesti üsna mugav, aga ilmselt tuleb Mageia puhul õigustega rohkem maadelda, kui ma juba (esialgu küll vaid ühest isikust koosneva) tõlkemeeskonna juht olen...). Lisaks käidi välja ahvatlus tõlkida peatselt ilmuva Mageia esimese alfa väljalasketeadet - mida ma ka kindlasti teen, kuigi see esimene alfaväljalase ise nähtavasti ei ole veel vähegi keskmisemale kasutajale üldse mõeldud, rohkem arendajatele endale testimiseks. Igatahes kohtumise kokkuvõtet võib lugeda siit ja täielikku logi siit.

Sattusin lugema oma viimasega raamatuga Bloodlands (mida võiks poeetiliselt ja jõhkralt tõlkida näiteks "Vereurmas maa") nii mõningaidki laineid löönud Snyderi Timothy artiklit NYRoBis, kus iseenesest arutluse all oli Hitleri ja Stalini vaagimine, aga väga tihedalt arvudega toetatult. Ega ta mõistagi selle põhiküsimuse osas selgusele ei jõua ja ilmselt see ka otsene eesmärk polnud, aga arvud olid seevastu huvitavad ja mõtlemapanevad. Mis ühtlasi viis ka tema raamatu mu lugemist ootavate raamatute kuhjas väga kõrgele kohale.

Raamatumaailmast jäi veel huvitava tõigana silma küll juba põhimõtteliselt oodatud, aga siiski väga kiiresti tulnud teade, et Amazoni aastaalguse müügitulemused näitasid, et esimest korda on e-raamatuid müüdud rohkem kui pehmekaanelisi raamatuid. Tõsi, arvude kokkulöömisel paistab, et pehmekaanelisi ja kõvakaanelisi paberil raamatuid kokku müüakse siiski veel mõnevõrra rohkem kui e-raamatuid, aga see ülekaal paistab kiiresti vähenevat. Arvud puudutavad küll ainult USA-d, ent nähtavasti on kõigest aja küsimus, millal umbes sama võib rääkida ka mujal maailmas, näiteks siinsamas Eestiski...


Loetud: B. Lee Whorf, Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: Grace'i päästmine (TV3)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida lühendas omajagu välisministeeriumist ootamatult laekunud tööpakkumine ühe kirjatüki tõlkimiseks, mille ma ka ette võtsin, sest selle sisu oli üsna huvitav. Samas oli tööpäev ka üpris pikk, sest juba üpris varakult hoolitses mu ärkamise eest lisaks välisministeeriumile ka postikuller, kes toimetas kohale SERK-i pakikese, mille sisu olgu ka siinkohal ära mainitud:

• D. Lessing. Shikasta
• M. Mihkelson. Venemaa: valguses ja varjus

Täna jäi silme ette üks kurb uudis: Jõhvis panevat oma uksed kinni kogu Ida-Virumaa viimane raamatupood. No eks ole muidugi selge, et eriti eestikeelsete raamatute müük on Ida-Virumaal mõnevõrra raskendatud, sest seal on suhteliselt palju neid, kes eestikeelseid raamatuid tõenäoliselt väga ei osta, aga et kogu üsna suures maakonnas jäävad raamatumüüki edendama vaid supermarketid ja mõned keldripoed, on ikka päris nukker. Ja mõelda veel, et äsja just lõppes lugemisaasta...

Õhtupoolikul tuli ka uudis KDE SC 4.6 ametliku väljalaskmise kohta, millest ma tegin ka eraldi uudise. Kui ma peaksin homme aega leidma, siis võib-olla panen ka KDE saidil oleva väljalasketeate tervikuna eesti keelde ümber, et huvilised võiksid leida teavet oodatavast kohast (mitte siit, minu nurgatagusest ajaveebist :-) ).


Loetud: B. Lee Whorf, Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud. Teadmata kadunud (Kanal2)

KDE SC 4.6 väljas

Täna nägi ilmavalgust KDE tarkvarakogu uus väljalase järjekorranumbriga 4.6. Allpool kõigist tähtsamatest uuendustest lähemalt vastavalt tarkvarakogu alajaotustele (mille kohta võib lähemalt lugeda siit).

KDE Plasma tööruumide ehk suurim uuendus on seotud nõndanimetatud tegevustega (Activities), mis on olnud olemas juba KDE4 algusaegadest, aga mis alles nüüd on hakanud mõistlikumaks ja kasutuskõlblikumaks muutuma. Vaheest kõige nähtavam uuendus on võimalus rakendusi lihtsalt tiitliribal paremklõpsu tehes suunata just selle tegevuse alla, kuhu vaja, aga ka nende üldine haldamine on mõnevõrra hõlpsam.
Tugeva uuenduskuuri tegi läbi toitehaldus, mille profiilidega majandamine peaks olema nüüd samuti palju lihtsam ja kulutama oluliselt vähem närvirakke.
Väga nähtav peaks olema ka võimalus panna märguandeid, mis muidu olid üsna jäigalt kinnitatud süsteemisalve külge, ilmuma just selles töölaua asukohas, kus meel parajasti soovib.
Üht-teist peaks olema paremaks muudetud ka Plasma Netbooki ehk väikesülearvutitele optimeeritud töölaua juures, aga et ma seda pole kasutanud, siis jäägu see igaühele endale avastada. Vaikimisi töölauateema Oxygen on saanud lisamooduli Oxygen-gtk, mis peaks aitama KDE-s paremini (see tähendab mitte KDE rakendustest nii erinevana) välja näha GNOME või muudel GTK tööriistakomplektiga loodud rakendustel.

KDE rakenduste juures tuleb ära mainida failihalduri Dolphin uuendusi, millest ehk silmatorkavaim on nii-ütelda paneelidega või paledega (faceted) välimus. Kui seni abistas failide sirvimist vasakpoolne "asukohtade" paneel, siis nüüd võib lisada ka parempoolse paneeli, millel esialgu on küll ainult üks otsinguid kiirendav funktsioon, nimelt võimalus otsingut ahendada failitüüpide, aja või hinnangu järgi. Nende rõõmuks, kes kasutavad mõnda versioonihalduse süsteemi, on senisele võimalusele sooritada Subversioni operatsioone otse failihalduris lisatud ka võimalus teha sedasama levinud versioonihaldussüsteemis Git.
Võimekas ja rohkem küll arendajatele, aga ka tavakasutajatele mõeldud tekstiredaktor Kate on saanud mitu uut pluginat: SQL, GDB, täiustatud teksti esiletõstmine, samuti väga olulise, küll juba varem teataval kujul olemas olnud, aga nüüd oluliselt täiustatud ja üsna lollikindlalt töötava puhverfailide võimaluse, mis lahtiseletatult tähendab varasemast palju töökindlamat automaatsete varukoopiate tegemist dokumentidest ja nende taastamist näiteks juhul, kui vool ära läheb või arvuti kokku jookseb.
Graafikarakendustest võib ära märkida pildinäitajale Gwenview ja ekraanipiltide tegemise rakendusele KSnapshot lisatud võimalust saata vaadatavad või tehtud pildid otsekohe ka kuhugi mujale, olgu oma iPodi, kiirsuhtlusrakendusse või ka mõnda veebiteenusse (Flickr, Facebook ja veel paljud muud). KSnapshotile on lisatud ka võimalus pildistada muulaadset kui ristkülikukujulist ekraaniosa, s.t nüüd võib ise vaba käega joone ümber tõmmata piirkonnale ekraanil, mida soovitakse jäädvustada.
Virtuaalne gloobus Marble on saanud juurde võimaluse välja arvutada ja näidata teekondi, mis käib enam-vähem samamoodi nagu levinud GPS-seadmete puhul. Väidetavalt on sellest olemas ka kenasti mobiil- või nutitelefonidele sobiv variant, aga eks seda teavad paremini öelda need, kes seda ise on näinud.
KDE mängude sekka on taas ilmunud Klickety nime kandev mäng, aga silmaga nähtamatu tegevuse tulemusel on väga selgelt ja silmaga märgatavalt  paranenud peaaegu kõigi mängude reageerimiskiirus ja mälunõudlikkus. Puslerakendus Palapeli on saanud uue "lõigustaja", mis võimaldab oma pilte väga paljudel viisidel pusletükkideks lõikuda ja teistele (või ka iseendale) seeläbi suurt lõbu valmistada nende uuesti kokkunikerdamisel.

KDE platvormi kohta võib üldiselt öelda nii, et väidetavalt on see nüüd juba päris kõlblik ka mobiilseadmetele. Konkreetsematest ja selgematest uutest asjadest võib ära mainida nõndanimetatud semantilise töölaua Nepomuki uut võimalust oma andmeid (s.t failidele omistatud metaandmeid) varundada. Arvatavasti nii mõnelegi oluline on päris uus asi Bluedevil, mille nimest juba võib oletada, et tegemist on Bluetoothiga seotud asjaga. Ma olen ka ise seda veidi proovinud ja üldiselt paistab see olevat tõepoolest parem kui varasemad lahendused.

KDE SC 4.6 sisse ei leidnud teed puhtalt seepärast, et arendajad lihtsalt ei jõudnud õigeks ajaks nende enda arvates nõutavale tasemele, KDE-PIMi rakendused (Kontact, KMail, KOrganizer, Akregator, Blogilo, KAlarm jne). On väga usutav, et sellega jõutakse valmis veel 4.6 eluaja jooksul, nii et võib-olla juba orienteeruvalt kuu aja pärast ilmuv 4.6.1 sisaldab ka neid rakendusi uuel kujul. Seni peab aga läbi ajama KDE-PIMi viimase stabiilse versiooniga, milleks on 4.4.

Eestinduse kohta võib öelda, et üle mitme väljalaske on sedakorda taas eestindus kohe praktiliselt 100% peal. Dokumentatsiooni osas on kõik käsiraamatud eestindatud, kasutajaliideses on terava silmaga otsides (ja vajaliku riistvara olemasolul) võimalik leida üles täpselt kaheksa tõlkimata stringi, nii et sisuliselt on ka see täielikult tõlgitud.


Uudise alusmaterjal: KDE SC 4.6 välljalasketeadaanne (koos sealsete viidetega).

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, mida veidi kärpis ühe artikli tõlkimine Postimehe heaks.

Sattusin täna lugema üht artiklit, milles väideti, et täielikult ja ainult vaba tarkvara pakkuvaid distributsioone on olemas ainult kaheksa (või üheksa) - ja mõistagi ei olnud nende seas ühtegi sellist, mida vähegi suurem hulk inimesi võiks olla kuulnud (Ubuntu, (open)SUSE, Fedora/RedHat, Mandriva, Slackware, Gentoo) :-) Mis ilmselt peegeldab ka asjade reaalset olukorda - vaba tarkvara on küll hea asi ja tõenäoliselt on selle abil võimalik peaaegu kõike teha, aga väga mitmeski asjas on mittevaba tarkvara lihtsalt parem või levinum, nii et selleks, et kasutajad ei peaks ennast tundma tõrjutute või eriliste friikidena, on levinumad distributsioonid siiski pidanud paremaks kui mitte otse levitada, siis vähemalt pakkuda kasutajale teed mittevaba tarkvara juurde.

Tarkvararindelt veel nii palju, et täna nägi ilmavalgust OpenOffice.org-i võsuke LibreOffice. Ehkki küll esimene väljalase, kannab see numbrit 3.3, peegeldades sel moel oma päritolu - ka OOo peatse väljalaske number on 3.3. Ma ei ole seni seda ise proovinud, aga kui millalgi peaks vähegi aega tekkima, tahaks järele vaadata, kuidas ta siis tundub. Eestinduse osas loodetavasti on see enam-vähem samas heas korras nagu oli OOo - ehkki pärast Aini lahkumist (rahu tema põrmule) jäi see päris soiku, on nüüd siiski uued noored käed asja üle võtnud ja vähemalt võib loota, et LO (ja võib-olla ka OOo) jõuavad taas tõlgituse osas endisele heale tasemele. LO praeguse versiooni juures on mitmeid uusi asju, mida võtab kenasti kokku rohkete piltidega varustatud lehekülg - ma ei leidnud sealt küll palju sellist, mis mulle isiklikult korda läheks (ma pean silmas just mu põhitöövahendi Writeri ammuseid vajakuid eriti registri, aga ka näiteks lõpumärkuste asukoha osas), aga igal juhul tundub juba praeguste uuenduste pealt, et LO arendajad on palju kindlamalt seda meelt, et kasutajate arvamusega tuleb tõsiselt arvestada, nii et võib olla lootust ka mind rohkem huvitavate omaduste tekkimiseks (sest põhimõtteliselt on need võimalikud, nagu näitavad vastavad veateated OOo Bugzillas, ainult et OOo-s ei ole keegi suvatsenud neid aastaid ellu viia...)

Jaanus, lahke inimene, oli teinud tolle möödunudnädalase intervjuu-vestlusringi videost uue, veidi töödeldud variandi, lisades muu hulgas ka asja natuke selgitavaid pildipealiseid. Kuigi eelmise variandi kohta sain ma kommentaarina tagasisidet, et olla olnud täitsa mõistetav tekst, siis, ma usun, sellised lisandused võivad asja muuta veelgi arusaadavamaks.


Loetud: B. Lee Whorf, Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: Eureka (TV6)

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev, see tähendab tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. Eelmisel nädalal Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumisel räägitust innustununa võtsin täna ette visalt veniva Mandriva tarkvarapakette tutvustavate kokkuvõtlike lausete tõlkimise, mida Mageia siis ühel heal hetkel samuti ära kasutab. See on pikk ja vaevaline töö ning pealegi mõnevõrra väheinnustav, sest need kokkuvõtlikud laused on tõepoolest "kokkuvõtlikud", näiteks enamiku KDE asjade kohta on lihtsalt öeldud "KDE põhiteek" ja kõik. Tarkvarapakettidel on muidugi ka pikemad (ja enamasti põhjalikumad ja paremad) kirjeldused olemas, aga need ei ole tõlgitavad paraku. Igatahes tänasega suutsin ära teha päris palju, formaalselt 1100 sõnet, mis tähendab seda, et tarkvarahoidlas rubriiki "main" kuuluval tarkvaral on nüüd need kirjelduslaused eesti keeles olemas - see rubriik, nagu nimigi ütleb, sisaldab "peamist" tarkvara ehk siis rakendusi ja teeke ja muid asju, millega kasutaja üldiselt puutubki rohkem kokku kui teiste rubriikide tarkvaraga. Eks vaatab, võib-olla võtan järgmisel nädalal ette olulisuselt järgmise, "contrib" rubriigi, kuigi sellega pole ilmselt lootustki ühekorraga ühele poole saada - seal on tõlkimata üle 10 000 sõne...


Loetud: B. Lee Whorf, Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: 100 sekundit (TV3), Välisilm (ETV), Kaugel Maast (TV6), Fringe (Pro7)

Tarkvaratõlked:
Mandriva

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas mõneks ajaks ema ja ta poiss-sõbra külaskäik. Sellest johtuvalt jäi aega põhitööks veel vähemaks, sest kui korraga tuuakse külakostiks kaasa Meistriristik ja Kuma Kange, siis isegi neis järelriisumise tegemine ja emast tühjaks jäetud ruutude täitmine või mõistatuste lahendamine võtab paratamatult oma väärika, ent hästi investeeritud aja.

Jaanus oli riputanud Youtube'i nüüd siis üles räigelt töödeldud (liigliha mahalõikamise mõttes - aga võib-olla oli seda isegi veidi liialt maha lõigatud...) video tollest möödunudkolmapäevasest topeltintervjuust või vestlusringist, milles ta mingil põhjusel oli mulle väga palju mölamahtu jätnud. Tegelikult, nüüd seda üle vaadates, tekkis mul küll kuri kahtlus, kas vaatajad puhtalt video põhjal üldse aru saavad, millest jutt käib, aga kui see video mõne sissejuhatava ja/või üldistava tekstiga siduda, siis võib-olla on see illustratsioonina isegi sobilik...


Loetud: B. Lee Whorf, Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: Neli tankisti ja koer (ETV2), Kardemoni linna rahvas ja röövlid (ETV2)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mida põgusalt katkestasin, kasutades ära imeilusat tuule- ja lumevaikset ilma, kõrvalasuva poe väisamisega toiduvarude täiendamise eesmärgil. Muidu rien.


Loetud: Diplomaatia 1/2011; B. Lee Whorf, Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: Merlin (RTL2)

Ilmunud tõlked:
Siobhan Kattago: oleviku hauakaevajad (Postimees, 22.01.2011)
Paul Krugman. euro tormis (Postimees, 22.01.2011)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millest võttis tubli osa eile alustatud tõlge Diplomaatiale. Väga huvitav, aga väga raske tekst, eriti minusugusele, kellel politoloogiast või poliitilisest filosoofiast, eriti just sellest teoreetilisest poolest õieti ju aimu ei olegi, ehk vaid nende 10-15 raamatu jagu, mida ma olen täiesti süsteemitult ja juhuslikult lugema sattunud, mistõttu tõlkimine edenes küllaltki visalt ja tuleb vaid loota, et toimetajal jagub heatahtlikkust ja kannatlikkust seda üle lugedes...

Tänane Sirp oli selline pooles vinnas, omajagu, aga mitte just väga palju lugemist. Siiski tuleb tunnustada ka poliitilise jahumise poolt, kust võis leida ühe väga vahva sõna - nimelt "valitsuspart", tuletatud mõistagi mingil põhjusel ainiti valimiste eel levivast peibutuspardist ja siin tähendamas valitsuskoalitsiooni väiksemat partnerit.
Sellest märksa huvitavam oli enam kui ühele leheküljele laiali laotatud juubelipuhune intervjuu Kaplinski Jaaniga - mitte et see oleks midagi eriliselt põnevat sisaldanud, aga sellest hoolimata, mida austatud kirjanikuhärra ka ei arvaks, arvab ta enamasti nii, et seda on hea lugeda/kuulata, isegi kui temaga mitte nõus olla. Kui siia lisada veel leheküljepikkune arvustus, tegelikult küll rohkem mõtisklus hiljaaegu ilmunud Fergusoni Nialli raamatu "Raha võidukäik" teemal, võis tänase Sirbi loetava osa enam-vähem edukalt lõpetatuks lugeda ja rahule jääda, et seda niigi palju oli.
Siiski oli nagu rosin tõrvatünni serva alla ajalehte ära peidetud veel üks tilluke mõtteavaldus, mis avaldas väga sügavat muljet, nimelt Rattasepa Silveri artikkel, mis küll eelkõige oli pühendatud keskkonnateemale, aga sisaldas ka filosoofilisemat plaani, nimelt arutelu olemasoleva/oleviku eitamise ja tuleviku jaatamise üle. See on üks asi, millest ka mina ei ole kunagi hästi aru saanud, tõsi, mitte küll keskkonnast lähtuvalt, vaid puhtalt ajaloo tundmaõppimise põhjal ja "iseomase tarkusest". Ma ei ole väga kindel, kas kunagi on üldse olnud mingi "õnneaeg", kui Kalev oli veel kodus ja kõik peerud niisama kahel otsal leegitsesid, ja veel vähem oskan ma arvata või lootagi, kas kunagi võiks midagi olla parem kui praegu, aga selles olen ma igal juhul kindel, et mujal kui praeguses hetkes lihtsalt ei ole võimalik elada, õieti polegi neid muid hetki mujal olemas kui ainult meie enda peas, ja ainult iseenda teha on ka see, et potentsiaalselt saabuva järgmise hetke (mis võib ju sama hästi ka mitte saabuda) sisu sõltub ainult ja ainult sellest, mida me teeme või siis ei tee praegusel hetkel. Ehk teisisõnu, loota ja helgest tulevikust (või ka samamoodi helge mineviku kordumisest) ju unistada võib, aga ainult praeguse hetke unistuseks see jääbki ega saa tulevikuks, kui selle täitumiseks midagi ära ei tee.

Õhtul tuli Varraku raamatublogis hiljutisele Eesti parimate tõlkijate kirjutisele lisa - sedakorda olid "edetabelisse" pandud teosed, mis võiksid olla ja ehk lausa peaksid olema ka eesti keeles, aga mida paraku seni ikka veel ei ole. Nimekiri oli väga esinduslik, mõnest üksikust ei olnud mul küll halli aimugi, ei kirjanikust ega teosest, aga ma usun, et ka need on igati väärt selles nimekirjas seisma. Ja muidugi oleks tõesti tore, kui näituseks aastat kolme pärast võiks koostada juba uue nimekirja, milles neid praeguseid enam ei esineks sel lihtsal põhjusel, et nad ongi juba eestikeelsena kättesaadavad...

Täna õhtul vaatasin esimest korda hiljuti tegevust alustanud Tallinna TV-d, ajendiks ajalehest Pealinn loetud artikkel, kust selgus, et sel kanalil tahetakse taaselustada nii-ütelda vanamoeline mälumäng. Noh, ütleme nii, et nähtud "Kes seljatab Tallinna?" jäi ikka raudselt omaaegsele "Kes keda" ja muudele alla. Ma isegi ei oska päris täpselt öelda, miks - ilmselt kõige rohkem sellepärast, et see tõepoolest mõnevõrra sarnanes nende omaaegsete televisioonis näidatud mälumängudega, aga oli igas mõttes teistsugune: videoküsimuste rohkus ehk niivõrd ei häirinud, vaid oli isegi hea, aga maru pikk sissejuhatus, kuidagi läbi mängu mingi kobav ebakindlus, žürii kuidagi mitte väga järjekindel punktijagamine ja eelkõige vahest küsimused ise, mis olid ikka hoopis teisest klassist kui toona (ja mitte paremuse poole...). Aga võib-olla on see veidi ebaõiglane, sest iseenesest ei olnud sel mängul suurt viga midagi ja päris kindlasti vaatan ma seda ka edaspidi - ainult jah, nähtavasti nende vanurite jaoks, kes mäletavad kunagisi telemälumänge, nende jaoks tuleb kohe ette see võrdlus, hmm, "helge minevikuga" :-)

Ahjaa, veel üks uudis tänasest päevast on see, et ilmselt on sündimas maailma jälle üks uus riik, nimelt Lõuna-Sudaan - vähemalt teatasid uudised, et mitte veel päris lõplikel andmetel õieti polnudki neid, kes oleks referendumil selle vastu hääletanud. Nii et 54. riik Aafrikas on suvel ilmavalgust nägemas. Huvitav, kas neid tuleb veel juurde? Kui mujal on suured riigid enamasti juba piisavalt kaua koos püsinud (olgu siis järjepidevalt või ka mõningate katkestustega) ja neid ehk pooldumised nii palju ei ähvarda, siis Aafrika riigid on suhteliselt noored ja on veel õige mitu suurt riiki, kus lagunemistendentsid on päris tugevad...


Loetud: Sirp, 21.01.2011
Vaadatud. NCIS: Kriminalistid (TV3), Spioonid (ETV), Mälumäng: Kes seljatab Tallinna? (Tallinna TV)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida omajagu kärpisid veel ühe, tõenäoliselt viimase artikli tõlkimine välisministeeriumile ja teise, suhteliselt pika, aga huvitava artikli tõlkimine Diplomaatiale.

Õhtupoolikul võttis mõnevõrra aega ka Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumine, kus ma võisin taas raporteerida, et nii palju kui praeguseks on võimalik olnud tõlkida, on valdavalt ka kõik tõlgitud. See hõlmab siis eelkõige Mageia veebilehekülge ning veebihääletuskeskkonda Epoll (paraku oli selle eestikeelne liides viimati, kui ma vaatasin, endiselt inkorporeerimata...). Räägiti ka ajaveebi tõlkimisest, aga vähemalt minul ei ole soovi ega tahtmist sellega enne tegelda, kui Mageia jõuab oma esimese väljalaskeni - siis saavad inimesed ka näha, mis imeloom see selline on ja võib-olla tekib siis ka ajaveebihuvilisi, praegu ma tugevasti kahtlen, kas kellelgi peale mu enda oleks üldse huvi alles loodava distributsiooni sünnitusvalude vastu... (muidugi, kui selguks, et keegi selle vastu huvi tunneb, siis mul poleks kindlasti midagi selle vastu, kui keegi seda ajaveebiasja vedama hakkaks).
Üks mõte jäi siiski kõlama, mis annab ka veidi praktilisemat tööd - nimelt Mandriva raames tarkvarapakettide lühikirjelduste tõlkimine, mille Mageia siis saaks üle võtta. Ega seegi ei ole just väga suur asi (ma mõtlen rohkem praktilise tähenduse kui tõlkimise mõttes - viimases mõttes on see kindlasti päris suur asi, sest tarkvarapakette ja seeläbi ka nende kirjeldusi on igal juhul väga palju...), aga nagunii on see olnud mul ka Mandriva raames plaanis millalgi lõpule viia, nii et nüüd sai see plaan siis ühe täiendava tõuke. Kokkuvõtet kogu kohtumisest võib vaadata siit ja täielikku logi siit.

Ma üldiselt eelistan mitte puutuda eriti kohalikku, Eesti poliitikat, aga sedakorda võib teha väikese erandi - sattusin täna üsna juhuslikult kohatud viite peale nägema koolivenna Kunnase Leo veebilehekülge, mis on päris hästi üles ehitatud (ja visuaalseltki täiesti nauditav) ja kus leiab ka märksa rohkem teavet kui ainult lähenevate valimistega seonduv, ka tema sõjanduslike mõtete ja ilukirjandusliku tegevuse kohta.


Loetud: B. Lee Whorf, Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud. Grace'i päästmine (TV3)

Kolmabased mõtted

Üldiselt tavaline tööpäev, kuigi põhitöö jaoks jagus aega suhteliselt vähe. Ühelt poolt põhjustasid seda ühe artikli tõlkimine Postimehe ja taas ühe artikli tõlkimine välisministeeriumi heaks, teiselt poolt aga üritus, mis pani mind tundma päris vana ja auväärse inimesena. Seda serveeriti lausa intervjuuna, kuigi kaamera ja mikrofoni ees oli õieti kaks inimest, nii et nagu sellisel puhul ikka, välja kukkus nagu alati rohkem vestlus. Teemaks oli üldisemalt vaba tarkvara ja konkreetsemalt, nagu mulle ka kohane, selle tõlkimine. Ma ei oska öelda, kui hästi või halvasti ma sellega toime tulin, mida intervjueerija ootas, aga eks ilmselt võib seda mõne aja pärast kogu maailm kaeda linux.ee leheküljel.

Sattusin täna BAASis lugema üht raamatuarvustust, mis tekitas tõsist huvi sellist teost oma silmaga kaeda. Parbuse Ivo nimi on mulle seni kõrvu jõudnud ainult negatiivse külje pealt, mingi pistiseskandaaliga seoses, aga tuleb välja, et ta on ka usin kirjamees ning maha saanud päris mahuka ja lausa mõningate ulmeelementidega teosega. Arvustuses antud kirjelduse põhjal tundub olevat päris tõsine absurdihuumor, nii et ilmselt tasuks lausa lugeda.


Loetud: B. Lee Whorf. Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: Teadmata kadunud (Kanal2), Wolfhound (RTL2)

Teisibased mõtted

Jällegi tahaks öelda, et tavaline esmaspäev, sest eilse hektilise päeva tõttu lükkus tarkvara tõlkimine selgi nädalal päeva võrra edasi. Kuigi, ega ka tänane päev palju vähem hektiline polnud, seda eelkõige tubli tüki hauganud linnaskäigu tõttu. Käimine ise oli üpris masendav tänasel päeval, sest ilm oli täiega sulale keeranud ja kõikjal vedelesid koletud lombid ja lirtsus ja puha. Ilmselt oli ka libe, vähemalt võis sellest lugeda. Ma ise küll seda kogeda ei saanud, sest mu vanad ustavad austerlased on nii maalähedased ning nii libisemis- ja kukkumispelglikud, et kõigi nende aastate jooksul on mul tulnud kogu tahtejõudu pingutada, et vähemalt korra talve jooksul ikka üks kukkumine kirja saada (palju hõlpsam on see näituseks külma aja algus- või lõpupurtsatuse ajal kingi jalga pannes, mis ongi andnud mulle hea võimaluse tunda ennast teiste inimestega võrdväärsena...) Aga ega täna polnudki kuigi hea kukkumispäev just selle vastiku vesisuse ja lirtsa-lörtsa tõttu.

Tegelikult oli mul kavas linna minnes eelkõige suunduda kuulama, mida kõneldakse Waltari Mika "Sinuhest". Aga nagu ikka, üritan ma harva linnas liikudes hästi palju asju ühekorraga ära ajada (mille seast täna ehk tähtsaim oli tõlkelepingu allakirjutamine välisministeeriumiga) ja nii selgus, et mul jääb omajagu vaba aega. Õnnekombel olin hommikul näinud, et Kunnase Leo on täna linna keskraamatukogus oma suurteosest kõnelemas just sobival ajal ja nii ma vist küll esimest korda elus (või käisin ma seal kunagi ammu-ammu, veel päris pisikesena? ei mäleta, tee või tina) ka sellesse hoonesse sisse astusin. Seda enam, et ma pole Leod õieti pärast Humanitaarinstituuti näinudki, kui välja jätta üks põgusam kokkupuutumine lõunalauas ja paar juhuslikku silmamist tänaval. Nähtavasti vähese reklaami või veel teab mille tõttu oli igal juhul teda kuulama kogunenud päris vähe inimesi, ma usun, et umbes kaheksa või nii, enamik neist vanainimesed, kes kohe algul tunnistasid, et ega ulme neid ei huvita, aga las kirjanikuisand räägib :-) Ja rääkida Leo muidugi mõistab, sellisel omapärasel köitval viisil. Kohe nii oskab, et kui ta lõpuks lõpetas - rohkem sunnitult, sest raamatukogu pandi lihtsalt kinni -, olles ka üsna paljudele küsimustele vastanud (mis küll valdavalt uurisid kõike muud kui raamatuga seotut), veenis pilk kellale mind selles, et hilja on juba teisele üritusele minna. Kuigi Leo on nüüd seadnud sammud poliitikarajale, ütles ta, et tal on siiski ka kirjanduslikke ambitsioone edaspidigi. Ja sealjuures päris huvitavaid - nagu ta mainis, mõlgub tal mõttes Põhjasõjaga seonduv ajalooline romaan. Arvestades tema jutustamisoskust ja militaarse lähenemise (meeldivat) eripära, on see kindlasti asi, mida oodata (looda kas või, et tema valimiskampaania edu ei too :-) ). Sest kuigi Põhjasõda on üsna pöördelise tähtsusega sündmus Eesti (ja muidugi mitte ainult Eesti) ajaloos ning sellest suhteliselt palju kõneldakse (eriti potentsiaalse eestlaste väljasuremise hetkena) ja isegi uuritakse, ei ole seda ilukirjanduses peaaegu üldse kajastatud. Esimese hooga meenuvad Mälk, Kippel ja Sinkel - ja ongi vist kõik...

Tarkvara tõlkimine kulges endiselt KDE radadel. Peotäis uuendusi oli tekkinud stabiilsesse harru, aga selle kõrval jõudsin ka omajagu ära teha arendusharus, nii kasutajaliidese poole pealt kui ka dokumentatsiooni osas, Kui tasakesi punnitada ja kui KDE SC-s väga palju uuendusi tõlkimise mõttes ette ei võeta, siis võib ehk isegi arendusharus jõuda suveks mitte ilmselt küll 100% lähedale nagu stabiilses harus, aga vähemalt sinnamaale, et tegemata oleks nii kasutajaliidese kui ka dokumentatsiooni poole pealt vaid mõned suuremad asjad, mis nõuavad põhjalikumat ettevõtmist (see puudutab peamiselt kaht suurt finantsrakendust KMyMoney ja Skrooge). Aga eks seda näeb.

Täna tuli ka üks uudis Mandrivast, nimelt on nad käed löönud õppetarkvara (õigemini küll vist rohkem õpetajate tarkvara) tootja Mythware'iga ning pakuvad nüüd eelkõige koolidele suunatult Mandriva+Mythware väikesülearvutitele sobilikku kooslust. Kui arvestada, et nii Brasiilias, kus Mandrival on ilmselt praegu tugevaimad positsioonid, kui ka potentsiaalselt Venemaal (läbi möödunudsuviste investorite ja võib-olla ka Venemaal kasutusele võetava uue, Linuxil põhineva "rahvusliku" distributsiooni), on just haridussektor see, kus tarkvaratootjad kõige enam kasu võivad loota, siis on see uudis igatahes lootusi kergitav.

Täna võis teada saada ka Eesti kirjastuste möödunudaastase müügiedetabeli tulemused. Väga palju üllatavat seal ei olnud, aga mõnda siiski. Et aimeraamatute seas on nõnda-ütelda kodundusraamatud esirinnas, ei üllatanud, küll mõnevõrra üllatas, et esikümnesse ei mahtunud ühtegi eneseabiraamatut (kas tõesti on elu nii heaks muutunud? :-) ), ja seegi, et üks ajalooteos oli suutnud ennast lausa teisele kohale välja võidelda. Tõsiselt aga pani mõtlema see, mida pakuti välja ilukirjanduse edetabelina. Pooled esikümne teostest olid sellised, mida liigitatakse elulookirjanduse alla, ja ma poleks küll väga kindel, et on hea mõte neid ilukirjanduse alla majutada. Eks neid ole ju igasuguseid, aga üldiselt peaks üks elulooraamat olema enam-vähem dokumentaalne pajatus konkreetse isiku (või ka isikute) möödanikust ning sellisena kuuluma ajalookirjanduse alamkategooriasse, seega siis selle tabeli jaotuse kohaselt aimekirjanduse alla. Veel vähem tundus sinna sobivat raamat "Hingele pai", mis vähemalt selle põhjal, mida ma olen sellest kuulnud (kahjuks pole ise lugenud), ei ole üldse ilukirjandus kohe mingis mõttes, pigem just see aimekirjanduse alt puuduv eneseabi - aga eks ma võin ka eksida selles osas, sest, nagu öeldud, oma silmaga kaenud ei ole... Muidugi pidin kurbdusega tõdema, et ma ise olen ikka nähtavasti väga valesid asju tõlkima sattunud, igal juhul selliseid, mis müügiedetabelist kindlalt välja jäävad... Täielikku tabelit võib uurida siit.


Loetud. Horisont 1/2011
Vaadatud. Eureka (TV6)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu kasutajaliides
KDE arendusharu dokumentatsioon

Esmabased mõtted

Ebatavaline esmaspäev, aga muidu tavaline tööpäev, mida iseloomustas hektiline tegelemine paljude pisiasjadega: natuke põhitööd, natuke ajakirjandusele ja välisministeeriumile tõlgitud lugude viimast ülelugemist enne ärasaatmist ning veel ühe artikli tõlkimine välisministeeriumi hüvanguks. Loodetavasti õnnestub vajaka jäänud tarkvara tõlkimine homme või nii ära teha...

Postimehes ilmus täna taas keeletoimetaja veerg, mida on alati olnud hea ja meeldiv lugeda, nagu ka seekord. Ja täiesti õigele asjale oli tähelepanu juhitud: ma tean küll inimesi, kelle meelest on kõik, ka abstraktsed ilmingud, hingestatud ja muudkui keeravad neile, aga normaalsem on siiski mõelda nii, et abstraktsed nähtused, nagu näituseks majandus, ei ole siiski subjektid, mis teevad, vaid objektid, millega tehakse (või noh, nagu majandusele ja veel nii mõnelegi abstraktsele nähtusele viimasel ajal, muudkui keeratakse...).

Keele alalt veel tuli täna pähe taas kiuslik mõte eesti keele marukolesuurest raskusest, kui õndsa näoga WC-s punnitades mu mõte (WC on üldse üks äraütlemata hea sügavat mõtiskelu elu ja asjade üle soodustav koht) miskipärast läks sellele, kuidas tuleks kasutada kohanimesid ja kas on mingid reeglid, mis sätestaksid nende puhul sise- ja väliskohakäänete kasutamise. Väikese mõttetegevuse ja mõningase tarkade raamatute uurimise järel jõudsin järeldusele, et ega ei ole küll: käisin Tartus, aga käisin Laiusel jne jne jne. Kusjuures põhimõtteliselt võib ju ka öelda "käisin Laiuses", aga see jääks ilmselt enamikul inimestel kõrva kriipima. Samas vähemalt tänapäeva keeles kindlasti ei saa enam öelda "käisin Tartul". Ilmselt sellepärast on ka ÕSi lõppu lisatud üpris esinduslik kohanimede valik ja eriti neil, kellele eesti keel pole emakeel ja selle läbi see segapuder rohkem instinktiivselt tunnetatav ja kasutatav, polegi nähtavasti midagi muud teha kui need lihtsalt pähe tuupida...

Nägin, et suhteliselt varakult on juba hakatud tegelema selleaastase ulmeauhinna Stalker nimetamiseks vajaliku teostenimekirja koostamisega. Huvitav, kas Leol õnnestub teha ajalugu ja võita auhind kolmandat aastat järjest?


Loetud: Horisont 1/2011
Vaadatud: 100 sekundit (TV3), Välisilm (ETV), Kaugel Maast (TV6), Fringe (Pro7)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, kuigi üpris väikese tööpanusega, kahel põhjusel. Üks neist oli artikli tõlkimine sedakorda Postimehele, teine ajutine leebumine vanainimeste ärakasutamise poliitika osas ning selle asemel, et lasta neil enda manu tulla, hoopis ise nende juurde minemine. Ilm oli mõnus ja otseteegi kenasti läbitav, ilma igasuguste spagaatide ning muude jäätantsu elementideta. Küll võis selle teekonna kestel, mis vaid osaliselt kulgeb mööda asfalteeritud pinda (mitte et seda praegu just väga näha või tunda oleks, aga mõtteliselt on ta seal kuskil ometi olemas), täheldada üht huvitavat inimloomuse omadust, nimelt seda, et kui tegevusse astub mõistus, siis on tulemuseks ligilähedaselt noolsirged teed, aga kui lasta instinktidel võimust võtta ja juhatada ennast sinna, kuhu jalad juhatavad, on tulemuseks rajad, mille kohta parim väljend on nähtavasti kurviline. Õieti ei ole see ju uus tähelepanek, nii inimeste kui ka inimeste kandmise teenistusse rakendatud loomad kui ka isegi metsloomad ja muud elajad teevad radu samasuguse kurvilis-käänulise instinkti alusel, aga see köitis täna tähelepanu, kui vaevalt sadakond meetrit pika lõigu peale kujunenud rajal ei leidunud vist ühtegi pikemat kui paarimeetrist juppi, mis oleks sirgjooneliselt kulgenud...

Ema ja ta poiss-sõbra juurde minekul oli mõistagi siiralt omakasupüüdlik eesmärk: viimases vestluses rohkem õrritamiseks ja üldse mitte teostumislootusega mainitud kartulipuder ja hakklihakaste ja ahjuõunad tekitasid mingil seletamatul põhjusel emas tunde, et just neid ta tahabki täna valmistada. Ja kes olen siis mina, et sellisest üüratust, nägu paratamatult ja täiesti pingutamata laiale-laiale naeratusele tirivast naudingust loobuda? Loomulikult olin krapsti õigeks ajaks kohal ning tõeline hedonistlik söömisorgia võis alata. Hiljem lisandusid sellele veel kakao ja muud maiustused, nii et tänane vanainimeste ekspluateerimine nende enda territooriumil läks kindlasti täie ette ja rohkemgi.

Ma üritasin küll jätta endast viisaka pojaraasu muljet ja paigaldasin vastuteenena emale arvutisse fotode haldamise ja töötlemise rakenduse digiKam, mis nüüd juba mõnda aega on ka Windowsis saadaval ja mis mu väga nappe kogemusi, aga ka mõningaid kuuldud-loetud arvamusi mööda on üks paremaid, vähemalt nende seas, mille eest kõva raha ei küsita. Tõsi küll, see paigaldamine võttis omajagu aega, sest esialgu proovisin seda teha KDE üldise Windowsi paigaldusprogrammi abil, mis aga kippus tõrkuma ja teatas pärast näiliselt edukat paigaldamist, et ikka midagi ei sobi. Ilmselt sellest teadlikuna on digiKami arendajad valmistanud ka oma isikliku paigaldusprogrammi, mis tuli selle ülesandega lõpuks edukalt toime. Jätsin selle neile põhjalikumaks uurimiseks, võib-olla hakkab meeldima, sest näiteks põgusalt võrreldud Windows Live'i fotorakendus, mis neil olemas on, tundus siiski olevat mõnevõrra tagasihoidlikum, kuigi võimaldab kahtlemata samuti ära teha suure osa asju, mida fotode töötlemisel vaja läheb.

Tagasitulek langes juba aega, mil Tallinna kohale oli jõudnud paljuräägitud tugevtuul ja muud jubedused, mis siiski vähemalt sel ajal, millele langes mu lõbus tatsamine, väljendus peamiselt tihedalt langevates lumehelvestes. Jah, tõsi küll, oli ka teatavat tuult, aga et tagasitee kulgeb lõuna suunas ja lätlased pole traditsiooniliselt just kuigi kõvad puhujad, siis oli see mulle pigem abiks kui mureks - purjesid just lehvima ei pannud, aga mõnusalt tagant tõukas küll.

Ema andis kaasa ka ühe ristsõna, sedakorda Kuma kontserni toodangu nimekandja, millest avastasin rõõmuga, et ka nemad pakuvad nüüd aasta esimeses numbris kenasti välja aluse, millele kleepida aastavinjetid - otsekui vastus mu aastalõpukurtmisele, et tuleb muudkui kulutada isiklikke paberi- ja kaardivarusid. Tegelikult oli ristsõnu rohkemgi, nimelt oli ema kätte mingil iseäralikul teel juhtunud üks ingliskeelne ajalooajakiri, kus oli sees kena klassikaline ristsõna ja just mulle sobivalt ajalooalane. Mis tuletas taas kurbdusega meelde, et Eestis ei ole enam aastaid saanud selliseid ristsõnu näha. Nojah, mingi analoog on meil olemas, ma mõtlen selliste pikkade ja mõnikord ka veidi mõtlemist nõudvate küsimuste osas, aga nende puhul ei tule meil ja praegu vastuseid paigutada mitte klassikalisse ristsõnasse, vaid neid mingist täherägastikust taga otsida, mis on väga tüütav. Spetsiifiline ajalooristsõna oli muidugi mulle ka tunduvalt lihtsam kui aegajalt proovitud New York Timesi või mõne muu Ameerika või Briti ajalehe oma, kus sageli jääb lihtsalt nutist puudu, õigemini taustateadmistest, et õige vastus välja nuputada.

Eile mainitud Boltowsky Toomase terava kriitika sõjandusteemaliste tõlketeoste kohta pidas Postimees heaks täna isegi mittetasulises versioonis avaldada, nii et olgu see siin ära mainitud. Ma sain küll ka ema käest eilse Postimehe AK-lisa füüsilise numbri, nii et nüüd võib selle sõna otseses mõttes töölaua kohale seina peale kleepida, et artiklis osutatud puudused, olgu nad siis kelle tahes tehtud, alati tulikirjana silme ees püsiks.

Tõlkimise teemal oli veel huvitav edetabelilaadne asi Varraku raamatublogis pealkirja all "Eesti parimad tõlkijad". Ega seal väga suuri üllatusi ei olnud, kuigi minusugune luuleväline isik ei oleks kindlasti Kaalepi Aini esimeseks tõstnud, aga ma saan täiesti aru, miks ta seal seisab. Mõned lõpupoole nimed panid ka veidi kulmu kergitama, eriti Lydia Koidula ja Tõnu Õnnepalu (ehkki viimasel on muidugi kindlasti üsna mitu olulist ja head tõlget, aga kas need just teda nii kõrgele peaks paigutama... võib-olla peaks ka, ei oska öelda). Samas oli ka mitmeid päris kohe pähe torkavaid nimesid, mida algnimekirjas ei leidunud, aga mida on sissekande kommentaarides ära mainitud. Nojah, ega selline edetabel just väga palju midagi ei tähenda, aga ma miskipärast usun, et kui ka teha laiemapõhjaline küsitlus, suureneks rohkem nimede hulk kui toimuks väga olulisi muutusi sellest praegu välja pakutud edetabelis, eriti kõrgemas otsas.

Ahjaa, kes see ikka koera jalga tõstab, kui mitte koer ise, nii et olgu siin ka ära mainitud, et hea võimalus siinkirjutaja häält kuulata ja mitte ainult häält, vaid ka teataval määral mõtestatud juttu hiljuti ilmunud teose "Jumala sõda" aineil on nüüd olemas Kuku raadio taskuhäälingu kaudu (valida tuleb "Nädala raamat 2011-01-14").

Loetud: Horisont 1/2011
Vaadatud: Neli tankisti ja koer (ETV2), Arn - Pohjolan ritari (Yle2), ENSV (ETV), Der eisige Tod (Pro7)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mida taas kärpis ühe artikli tõlkimine välisministeeriumi heaks (seda lauset või vähemalt selle teist poolt kohtab eeloleva nädala jooksul ilmselt veel õige mitu korda).

Tänases Postimehes oli kaks huvitavat artiklit, millest üks on ka avalikult kättesaadav (vähemalt praegu), nimelt intervjuu Villuga JMKE veerandsajandise juubeli puhul. Ma ei ole küll Villuga eriline tuttav, aga mõttemaailm on siiski üsna sarnane - nagu võib-olla paljudel, kes on punki või anarhismi või mõlemat või veel midagi üldse kunagi tõsiselt võtnud. Igatahes hea lugemine oli.
Erinevalt teisest, mis tekitas lausa masendust: Boltowsky Toomase äärmiselt terav ja sapine tõlke-sõjaraamatute kirumine. Ja artiklit lugedes täiesti põhjusega. Ma muidugi tundsin ennast ka puudutatuna, kuna kolmest käsitletavast raamatust olin ühe tõlkimisel mina ka osaline. Siiski ei tundunud ükski kivi tervest hiigellaviinist õnnekombel mu kapsaaeda langevat (ma kohati kontrollisin isegi üle), aga see võib muidugi olla ka mäluga seotud küsimus... ja ma isegi ei kahtle sugugi, et kui mu tekstid hoolikalt ette võtta, siis kohe kindlasti leiaks sealt midagi laiduväärset, arvatavasti ka ma ise, aga veel enam muidugi inimesed, kes üht või teist asja palju põhjalikumalt tunnevad. Kindlasti taas artikkel, mis koos Boltowsky kunagise Sirbis avaldatuga (tõe huvides tuleb öelda, et sellele oli ka vastukaja, mis mõningaid asju veidi selgitas) seinale kinnitada ja pidevalt silme ees hoida...


Loetud: Horisont 1/2011
Vaadatud: Arabella, mereröövli tütar (ETV2), Jõhkrad mängud (TV6), Kummituslik mõõk (RenTV)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Narkoleptilised Isehakanud Boheemlased (Postimees, 15.01.2011)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millest oma osa lõikas igasüdatalvine lõbu ja rõõm teha kaastööd Eesti välisministeeriumile nende aastaraamatu hüvanguks, mitte muidugi ise kirjutades, vaid ikka tõlkides.

Kui ma nädala eest väikest pelgust tundsin, et nüüd peab leppima veel mõni kuu sellega, et Sirbis valimiste tõttu suurt midagi lugeda ei ole, siis tänane Sirp purustas selle hirmu, pakkudes rohkelt lugemisväärset - osaliselt muidugi ka seepärast, et kaasas olid alati tükiks ajaks huvipakkuvat puurimist pakkuvad Kultuurkapitali rahajaotuse leheke ning veel enam, ka Diplomaatia. Aga ka Sirbi enda esimene pool oli pungil artikleid, mis lugema kutsusid. Kooritsa Vahuril oli huvitav pisipala individualismi ja kollektivismi vahekorrast nüüdismaailmas, milles oli kvaasiloogiline mõttearendus palgaarmee teemal, mille võiks kokku võtta nii: palgaarmee ei ole väga hea mõte, sest "ülekaaluka vastase" kallaletungi korral võivad palgasõdurid, kes käituvad, nagu "lepingulises/liberaalses" maailmas kombeks, ratsionaalselt, mitte ei lähtu väärtustest, nagu kombeks "konservatiivses" maailmas, pidada paremaks mitte võidelda või lausa raha eest üle minna. Täiesti arusaadav mõttekäik, kuid siiski kvaasiloogiline selles mõttes, et võtab eelduseks, nagu oleks liberalism teostatud ainult ühel maal eraldivõetuna ja mitte sel "ülekaaluka vastase" maal. Loomulikult, ega liberalism või individualism (mis siinses kontekstis on üsna kattuvad) polegi kõikjal "võitnud", aga kui tulla selle kohaliku konteksti juurde, mida artiklis näiteks tuuakse (on päris selge, kus on Eesti jaoks "ülekaalukas vastane"), siis võib küll pigem öelda, et rohkem on asi sel juhul selles, kelle kaukas on rohkem kuldmünte säramas - selle "ülekaaluka vastase" viimaste aastakümnete sõjalised ettevõtmised on seda väga selgelt näidanud. Ja artiklis oli ka üks väide, millega ma väga hästi ei tahaks nõus olla, nimelt "Leping on oma olemuselt juriidiline, mitte moraalne nähtus, mistõttu on ka lepingu rikkumine juriidiline, mitte moraalne eksimus". Selles on oma iva, kuid sõltumata sellest, kas tegemist on "liberaalse" või "konservatiivse" maailmaga, on lepingu rikkumine mu arusaamist mööda kindlasti ka moraalne eksimus, kuivõrd nii või teisiti peab igaüks vastutama selle eest, mida ta ütleb, kirjutab või teeb ning sõnamurdmine, mida on ka lepingu rikkumine, on kahtlemata moraalne eksimus. Aga igal juhul oli seda artiklit hea lugeda, see oli kenasti sõnastatud ja väga selgelt maailmavaateline, milliseid nii vähe kipub ilmuma.

Kena oli lugeda päris põhjalikku ülevaadet möödunudsügisesest konverentsist "Läänemere piirkond ja külm sõda" ning arvustust Tuomioja Erkki Tõnissoni-raamatule, mille lõppu küll lisandus juba tavapäraseks muutunud hala, miks ometi ei kirjuta Eesti tähttegelastest Eesti ajaloolased ise, miksituna tagasihoidliku neimasooviga, et kui Eesti ajaloolased selleks võimelised pole, võiksid nad vähemalt ette võtta mõne Soome suurkuju kujutamise.

Päris palju huvitavat sisaldas ka vestlusring omaeluloolise kirjanduse teemal, kuid veel põnevam oli kaaneloo järg, mis käsitles liivi keelt ja selle uurimise olukorda. Muu hulgas võis sealt välja lugeda, et lõpuks ometi on lootust vähegi uuema eesti-läti sõnaraamatu ilmumisele, seda küll kolmanda keele, selle liivi keele, lisandusega, s.t liivi-eesti-läti sõnaraamat (mitte et ma tahaks kuidagi liivi keele tähtsust vähendada ja kindlasti on see sõnaraamat suure tähendusega eriti neile, kes selle vastu huvi tunnevad, aga sellele läti keele juurdepookimine on omaette väärtus juba kas või sellepärast, et kuigi Eesti ja Läti on naaberriigid, siis sõnaraamatute, õpikute ja muu sellise osas võiksime sama hästi ka antipoodid olla... noh, on ju veidi ajakohastatud vana Abeni sõnaraamatu internetiversioon, aga see pole ikka see...). Minusugusele teadmatule oli huvitav lugeda, et liivi kirjakeel on väga suures osas konstrueeritud keel, mitte muidugi esperanto või interlingua tähenduses, aga siiski. Eks ole seda ju ka eesti keel, kui mõelda nii peaaegu sajanditagustele keeleuuendajatele ja -korrastajatele/korraldajatele, aga paistab, et liivi keele puhul on see kraad kangem olnud.

Ja rosinateraks - või peaks ütlema tõrvatilgaks - oli viimase lehekülje lugu Rumesseni Vardo epopöast oma autoriõiguste kaitsmisel... Ehh, ütleks selle peale, raske on see tee, mida tuleb tallata tõestamaks, et sa pole eesel...


Loetud: Sirp, 14.01.2011
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3), Spioonid (ETV)

Ilmunud tõlked:
T. H. Ilves. Uus ja vana Euroopa 2011. aastal (Diplomaatia 1/2011; loetav ka presidendi koduleheküljel)
E. Lucas. Kategooriliselt vale (Diplomaatia 1/2011)
T. Lawrence. Riigikaitse Euroopas majanduskriisi ajal (Diplomaatia 1/2011)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest mõningase osa lõikas endale ühe artikli tõlkimine Postimehele. Õhtune Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumine jäi sedakorda ära, sest ainukese punkti kohta, mille üle arutada, nimelt tõlgete haldamise süsteemi Transifexi kohta, ei ole nädalaga midagi uut lisandunud, paraku...


Loetud: B. Lee Whorf, Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: Amatöörid (ETV2), Grace'i päästmine (TV3)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: B. Lee Whorf, Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: Teadmata kadunud (Kanal2)

Teisibased mõtted

Tavaline esmaspäev, tahaks sedakorda alustada, sest kuna eilne päev läks valdavalt Diplomaatia ja natuke Postimehe huvide teenimisele, siis vaba tarkvara tõlkimine lükkus tänasele edasi. Üle tüki aja sai ka õige imepisut Mandriva kallal tegutseda, kohendades õigeks alglaaduri tekste, mida muudeti seoses sellega, et mõne nädala pärast, loodetavasti jaanuari lõpus on välja tulemas kevadise Mandriva Linux 2011 esimene alfaväljalase.
Peamine mahv kulus aga, nagu ikka, KDE peale. Isegi hea, et eilse asemel just täna sai tarkvara tõlkimisega tegelda, sest eile liigutati KDE raames arendusharust stabiilsesse ümber samuti juba mõne nädala pärast ilmavalgust nägeva KDE SC 4.6 tõlked, seoses millega tuli natuke surkida ka stabiilset haru. Valdav osa ajast kulus siiski arendusharu peale, kus ma küll paraku jõudsin tegelda ainult nii-ütelda hooldustöödega, kuigi olin lootnud, et ehk õnnestub ette võtta ka, sõltuvalt konkreetsest käsutada olevast ajahulgast, kas mõni seni hooletusse jäänud rakendus või vähemalt tublisti tegutseda nende rakenduste dokumentatsiooni kallal, mille kasutajaliides on juba mõnda aega tõlgitud, aga käsiraamat pole seni järele jõudnud. Aga eks need asjad olegi hooletuses olnud suurelt jaolt seepärast, et võrreldes KDE SC-ga ja mõnede extrageari tähtsamate asjadega (nt digiKam või Amarok või veel mõned) ongi nad omajagu vähemtähtsamad, vähemalt minu silmis.


Loetud: Akadeemia 1/2011
Vaadatud. Välisilm (ETV), Kaugel Maast (TV6), Eureka (TV6)

Ilmunud tõlked: Siobhan Kattago: Keisri hull, K. ja Thrasymachose tont (Postimees, 11.01.2011)

Tarkvaratõlked:
Mandriva
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu

Esmabased mõtted

Peaaegu täielikult põhitöö ja isegi tarkvara tõlkimise väline päev, mis kulus peaasjalikult poolteise artikli tõlkimisele ajakirjanduse heaks: esimene, see poolik jäänuk eilsest päevast, Postimehe ja teine Diplomaatia hüvanguks. Viimane laekus muidugi nii toimetuse kui ka minu jaoks viimasel hetkel või isegi mõni hetk hiljem, aga erinevalt näituseks Postimehe artiklitest kirjutatakse Diplomaatiasse ikka 30 000 tähemärgi mahus, mis on päris korralik ja higistama ajav päevatöö, eriti veel vähegi nõudlikumate tekstide puhul (ja oleks siis sellest poolikust Postimehele läinud asjast vähem nõudlikkust immitsenud...).


Loetud: Akadeemia 1/2011
Vaadatud: 100 sekundit (TV3), Fringe (Pro7), Arn - Pohjolan ritari (Yle2)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida küll mõnevõrra kärpis poolteise artikli tõlkimine Postimehele ning veel enam ema külaskäik. Selle viimasega kaasnesid lisaks kõigele muule heale ja paremale, mida emmesüda oma kallile pojukesele pühabase päeva rõõmuküllasemaks ja kõhtutäitvamaks kujundamiseks heaks ja veel paremaks oli arvanud pidada, ka paar ristsõna, mis veidi veelgi vähendasid töötamisele kulutada olevat aega. Ristsõnade puhul oli huvitav jälgida uusi auhindu: omajagu neist on muidugi esemelised, nii et "krooniajastu" omadega võrdlemine pole just väga mõttekas, aga rahaliste puhul oli hea näha, et pigem on auhinnad pisut suurenenud - kus varem oli 1500 krooni, on nüüd 100 eurot; kuigi samas võib ka öelda, et mõned auhinnad olid veidi vähenenud, näiteks varasema 500 krooni asemel oli nüüd 30 eurot. Aga eks see ole ilmselt ümardamise mõju - ma kujutan küll ette, kuidas toimetustesiseselt suurivaevu tõsist nägu säilitades tehti ettepanekuid määrata auhindadeks ikka korrektsed ekvivalendid, näiteks 98 eurot ja 68 senti või midagi sellist, aga õnneks ei paista otsustajad olevat siiski liimile läinud :-)

Oma osa reaalsele töötamisele kuluva aja kärpimises võttis täna televiisor, kust, oh ilmadema imet, võis näha üht mu elus väga olulisel kohal seisnud etendust, nimelt "Skangpoomijad" (võimalik vaadata ka veebis). See kuulub üldse viimaste etenduste hulka, mida ma teatris olen käinud vaatamas (mitte et ma ka enne seda oleks olnud väga aktiivne teatrikülastaja), ja kindlasti oli see üks neid sündmusi, mis pani mind tõsisemalt mõtlema keele ja maailma ja asjade üle, nii et mingis mõttes võin ma oma praeguse eksistentsi eest muu hulgas ka just sellele etendusele tänulik olla. Ja ma julgeks öelda, et televiisorist paarkümmend aastat hiljem vaadatuna ei olnud emotsioon võib-olla mitte päris sama (kuidas tegelikult saakski - aega on loendamatute liivaterakeste ja mudakuulikestena aina enam ja enam unustusse merre kandunud ja ega ma isegi pole enam samasugune ei teolt, näolt ega mõttelt), aga väga lähedane kindlasti. Sellele lisandus õhtupooliku filmielamusena üsna omapärase ja huvitava jumala/üleloomuliku olendi kontseptsiooniga "Hancock", nii et päeva kokku võttes võib küll julgelt öelda, et ühe pühapäeva kohta maru emotsionaalne päevake oli.

Loetud: Akadeemia 1/2011
Vaadatud: Skangpoomijad (ETV2), Hancock (Pro7)

Laubased mõtted

Enam-vähem tavaline tööpäev, kuigi üsna lühike, sest viimasest otsast lõikas tubli jupi ära väsimus, mis sundis enneolematult vara, juba kuskil 22 paiku, võtma sisse rõhtsa asendi ja jätma ennast liivapuisturite hoolde. Esimesest otsast võttis haukas aga isuka ampsu, kuidas seda öeldagi, edevuse ja kohusetunde segu, mis väljendus leplikus soostumises minna raadiosse kõnelema oma üsna äsja ilmunud tõlkeraamatust "Jumala sõda". Täpsemalt oli siis tegemist Kuku raadioga (mis minu üllatuseks oli Narva maantee äärest ära kolinud Ülemiste külje alla) ja saatega "Nädala raamat", mille olemasolust ma juba pikaajalise peaaegu täieliku raadiovälisuse tõttu ei teadnudki, aga mille eksisteerimise ma nüüd vähemasti rasvapliiatsiga kõrva taha üles tähendasin, et ehk mõnikord kas või internetist järelkuulata, millest on seal kõneldud. Kahe kopsaka ja kanget kohvi sisaldava kruusi taganttõukamisel läks saadete lindistamine üsna sujuvalt, kahju ainult, et need nii lühikesed on - kuigi suurejooneliselt lubatakse niigi paksu raamatut raadiokuulajale lahti seletada, kardan ma, et ega väga palju selgemaks või mõistetavamaks, miks just seda raamatut tasub lugeda, nüüd asi küll ei saanud... Aga noh, eks hind ja maht ja võib-olla ka trükiarv seavad nagunii selle raamatu lugejatele arvule piiri ette...
Kukus käimise ajal täheldasin ka kaht muud asja. Esiteks seda, et kodulähedane taksopeatus oli taksodest täiesti tühjaks jäänud, nii et pidin lausa tellima - mis muidu laupäeva keskhommiku või lõuna kohta on üsna haruldane, vähemalt mu nappide kogemuste põhjal. Teine täheldus oli see, et eurod tekitavad ikka veel raskusi - nii pangaautomaadist väljavõtmise juures (kuigi kodulähedases automaadis olid kenasti ka olemas viieeurosed, mille automaatidesse surumise võimalikkuse üle mu meelest väga suur diskussioon käis) kohatud alkašid kui ka taksojuhid nii teel Kukusse kui ka sealt tagasi nägid tublisti vaeva, et sente ja eurosid nagu kord ja kohus kokku arvestada. See tuletas kuidagi meelde ammust nõukogude aega, mil ka kopikas oli küllaltki suur raha ja nende lugemine käis lausa alateadliku ahvikiirusega. Vahepealsed paarkümmend aastat aga pigem õpetasid, et ainuke münt on 50-sendine ja et lugeda tuleb vaid paberraha, mis oma suuruse tõttu on mõistagi oluliselt lihtsam... Küllap see üleminek uuesti metallrahale lähebki lihtsamalt neil, kel veel ammusest ajast kopkate lugemise kogemus olemas...


Loetud: [digi] 69, jaanuar 2011
Vaadatud: Teadmata kadunud (Kanal2)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp oli hoolimata pikast vaheajast - või ka just seetõttu - äärmiselt tühi ja lugemisvaene, ainsad tekstid, mis vähegi suutsid huvi tekitada, olid Loogi Aivari arvustus Vaheri Vaapo jalgpalliraamatu kohta ja Märka Veiko kriitiline ülevaade telekanalite aastavahetusprogrammist, viimanegi rohkem selles sisalduvate killurebimiste tõttu. Ilmselt tuleb leppida sellega, et lähemal kolmel kuul on ka kultuurileht peamiselt poliitjoga täis... ja vaid loota, et ehk, äkitsi, imekombel satub selle vahele siiski ka mõni muulaadne tekst ära mahtuma...

Loetud: Sirp, 07.012011, [digi] 69, jaanuar 2011
Vaadatud: NCIS Kriminalistid (TV3), Spioonid (ETV), Das Blut der Templer (Pro7)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas vaid õhtune Mageia tõlkemeeskondade juhtide järjekordne IRC-kohtumine. Midagi väga erilist sellel ei kõneldud, mainida võib ainult seda, et on juba loodud, aga veel mitte ametlikult kasutatavad nõndanimetatud rahvuslikud postiloendid elik meililistid, sealhulgas ka eesti keele jaoks, kuhu edaspidi saab vajaduse korral oma murede, ettepanekute või muude mõtetega pöörduda ilma pead sellega vaevamata, kuidas midagi inglise või, oh õudust, lausa prantsuse keeles öelda :-) , ning ka seda, et tõlkimine hakkab edaspidi käima eelistatult Transifexi süsteemi kaudu, kuigi selle konkreetsed üksikasjad on veel lõplikult paika panemata. Täpsemalt võib lugeda kohtumise kokkuvõtet siit ja täielikku logi siit.


Loetud: B. Lee Whorf, Keel, mõtlemine ja tegelikkus
Vaadatud: Veresidemed (ETV2), Grace'i päästmine (TV3)

Kolmabased mõtted

Väga tillukese tööpanusega tööpäev, mille süüdlane on õnneks seekord täiesti olemas (ja see pole mõistagi mina ise!). Päeva alustuseks väisasin kodulähedast poodi toiduvarude täiendamise eesmärgil, mis oli ühtlasi siis esimene kord euroajal üldse midagi ostmas käia. Kena talveilmaga uljalt ülepeakõrguste vallide vahel edasi liikudes jõudsin viperusteta poodi kohale ning avastasin veidi hiljem kassa juurde jõudes, et vahepeal on toimunud räige hinnalangus: kui veel kümmekonna päeva eest taheti mu käest kaupluses saada nii ligi 800 rahaühikut, siis täna enam-vähem samas koguses enam-vähem samade kaupade eest pelgalt 50! Veidi vähem kui 90 aasta eest käis Saksamaal vastupidine protsess, kus raha olevat odavnenud niivõrd, et kui kodus käru raha täis laadisid ja teise tänava otsa leiba ostma kiirustasid, siis kohale jõudes sai selle kärutäie raha eest veel vaevalt pool pätsi kätte... väidetavalt oli toona suuresti just sellest alanud protsesside lõpptulemuseks rahvussotsialistide võimuletulek ja muud koledused. Kui nüüd Eestis niimoodi hoopis vastupidi käib, huvitav, mis on tulemus... :-)

Aga see kaupluse väisamine oli pisike ajaraisk võrreldes sellega, mis veel ees seisis. Nimelt sooritas õhtupoole täies relvis maabumise kurikuulsasse D-terminali (kusjuures, kiitus laevakompaniile, mis iganes ka selle nimi poleks, et äsjaste laevahilinemiste järel suutsid nad nüüd niimoodi kohal olla, et ametliku saabumise ajal juba esimesed kiirustajad liikurtrepist taksode suunas alla hakkasid tormama) üks sugulane (täpsemalt, kui ma nüüd midagi segi ei aja, emaemavennapojatütar), keda ma polnud nii ligikaudu kolmkümmend (loe: 30) aastat ehk sellest saati, kui ma beebi- ja veidi vanema põlve küla Põikva kruusateede tolmu kunagi jalgrattaga rallimisest säärtele ja muudele kehaosadele tekkinud vermetest ettevaatlikult ja veidi nägu krimpsutades minema pühkisin, üldse näinud, kui jätta välja kümmekonna aasta tagune põgus silmamine tolle minu emaemavenna ja tema isaisa matusel. Mis muidugi tähendas, et oli vaja ära rääkida kõik selle kolmekümne aasta jutud. Äärmiselt tugevasti ennast vaos hoides ja piirdudes vaid kõige olulisemaga õnnestus kogu see mõtete ja mõttetuste vahetus siiski ära mahutada umbkaudu seitsme tunni sisse. Ma ei tea täpselt, mida tema edasi tegi (tõenäoliselt leidis, et pehme koti peale kobimine ja laskmine Une-Mattil silmadele liivaterakesi piserdada on sellisel kellaajal kõige ontlikum, et mitte öelda mõistlikum tegevus), aga mina avastasin igatahes, et pooletunnine jalutuskäik koju koos arvukate spagaadihakatiste ja muude gravitatsiooniliste ihulis-füüsiliste harjutustega on nii kehale kui ka vaimule tõeliselt virgastav ja ergastav.


Loetud: E. Sapir, Keel
Vaadatud: mitte muhvigi

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: E. Sapir, Keel
Vaadatud: Beowulf (Kanal2), Eureka (TV6)

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev ehk tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. Tänane oli mõnes mõttes suur päev: mitu nädalat kestnud pingutused kandsid lõpuks vilja ning valmis sai ka see mitu kuud vindunud keeleõpeprakenduse Parley käsiraamat. Nüüd on siis peatse KDE SC 4.6 väljalaske eel dokumentatsioon 100% tõlgitud ja kasutajaliides peaaegu samal määral - välja arvatud ikka need üksikud Kopete veebikaamera videoseadistuste stringid, millest minu mõistus kohe kuidagi üle ei käi. Kui jätta kõrvale väikesed parandused kasutajaliideses, siis oligi Parley käsiraamat õieti peaaegu kõik, mida ma täna ära jõudsin teha. Igatahes on selle üle hea meel: see koera saba viimane tutike hõõrus juba mitu kuud nii paganama karedalt, nii karedalt, et nüüd on nagu vabanemise tunne kohe. Mida muidugi järgmine nädal tuleb hakata täitma muude ülesannetega, sest KDE hõlma alla paistab tarkvara aina juurde tulevat, ka paljud need, kes varem on eelistanud küll teha KDE rakendusi, aga väljaspool otseselt KDE raamistikku.

Õhtul täheldasin telemängu "100 sekundit" vaadates, et euro tulek on ikka väga rängalt mõjunud võimalikele võidusummadele: esimese ringi 250 eurot vastas ehk veel enam-vähem varasemale 5000 kroonile, aga juba teise ringi 1000 eurot polnud kuidagi võrreldav varasema 25 000 krooniga, rääkimata neljandast voorust, kus 250 000 kroonist oli saanud 10 000 eurot. Küsimused olid, tundus, ka vastavalt sellele mõnevõrra lihtsamad, kuigi see võis olla ka tingitud vastajatest, välja arvatud paar viimast, mis vähemalt minu vaatepunktist olid ikka päris rasked. Eurost veel nii palju, et ma olen neil aasta esimestel päevadel mõningase üllatusegatähele pannud mitme inimese kurtmist, et poes valitseb hindade segadik, mis peaks ju õieti olema üleminekuperioodil enesestmõistetav. Imelikumaks on aga muutnud selle pigem asjaolu, et kurtjateks, vähemalt neiks, keda ma olen tähele pannud, on enam-jaolt inimesed, kes ei peaks väga suure rahanappuse käes kannatama, et neil tingimata oleks vaja hindu uurida üldse...Kuigi ma muidugi usun, et ma olen võib-olla üpris erandlik ostleja selle poolest, et tavakäikudel poodi ei vaata ma hindu üldse, vaid ostan seda kaupa, mida ma tunnen, et ma tahan ja vajan. Kusjuures hinnatõus, mis kindlasti on ju olnud, ei ole väga oluliselt isegi tavalise poeskäigu maksumist aastatega tõstnud - viimased aastad on see ikka olnud keskmiselt nii 700 krooni, millest piisab ligikaudu nädala jagu äraelamiseks... Aga noh, kindlasti on inimesi, kes teadlikult soovivad varieerida ka nii-ütelda igapäevast kraami, neile on mõistagi hindades orienteerumine peaaegu hädavajalik...

Sain täna teada, et sel nädalal peaks ees seisma kohtumine ühe sugulasega, keda ma ei ole laias laastus nii kolmkümmend aastat näinud (õigemini, üks nägemine peaks vististi olema sinna vahele jäänud, aga see oli seotud matustega ega ole seepärast eriti meeles ja sellestki on juba kümmekond aastat kulunud...).

Öösel tabas mind ootamatu üllatusena miski, mida ma pole enam aastaid saanud kogeda - nimelt käis poole tunni jooksul tervelt kaks korda elekter ära. Nojah, tegelikult oli midagi sellist ka mõne aasta eest, aga siis oli tegemist maja elektrisüsteemi väljavahetamisega ja see toimus kenasti etteteatamisega ja puha, aga nüüd tuli see nagu välk selgest taevast - või peaks vist õigemini ütlema, nagu lumehelbeke öömustast taevalaotusest, sest ilmselt oli see põhjendatav pigem talviste oludega kui millegi muuga.

Mõtlesin täna anda ka oma panuse Varraku raamatublogis algatatud ühislugemisse (viimane, selle nädala osalugemine siin), aga kui ma vaatasin seda, kuidas oli lugemisi sisse juhatatud ja mida olid kiiremad lugejad sinna kirjutanud, kadus see tahtmine äkitselt sootuks ära. Esiteks seepärast, et ma ei oska ega tahagi arutleda nii teoreetiliselt nagu seal eriti sel korral on kombeks - see võtab üldse ära lugemise lusti ja tundub tühja targutamisena, mingite autoriteetide otsimisena. Teiseks seepärast, et mõneti üllatavalt oskasid senised kommenteerijad, vahest veel rohkem kui viimati Oksase "Puhastuse" puhul, leida neist teostest poliitilist ja ajaloolist agendat. Mis muidugi on nii Oksasel kui ka Ivanovil olemas, aga minu kindlat veendumust mööda väga ebaolulisel kohal, puhtalt taustana, mida võib ju arvestada, aga millel pole mingit iseseisvat tähendust, sest kindlasti pole kumbkil juhul tegemist ajaloolise, veel vähem mingit poliitilist eesmärki kandvate teostega (olgu, Ivanovi enesekaemuslikus "Tuhas" on nii 60 leheküljest ehk paaril selgemalt mingi ajaloolis-poliitiline mõte ja sisu, mis ent tundub ühelt poolt veidi kunstlikuna, vähemalt teose praegusel kujul, ja teisalt asetub väga kenasti sellessesamusesse dekadentlikku enesekaemusse). Võib-olla ma millalgi kirjutan loetud Ivanovi teostest siinsamas ajaveebis, aga igal juhul praegune arutlussuund võttis ära igasuguse tahtmise öelda midagi omalt poolt kõigi nende tarkusest ja mõttesügavusest nõretavate kommentaaride sekka Varraku raamatublogis...


Loetud: E. Sapir, Keel
Vaadatud: 100 sekundit (TV3), Videvik (TV3), Kaugel Maast (TV6)

Tarkvaratõlked:
KDE arendusharu kasutajaliides
KDE arendusharu dokumentatsioon
KDE stabiilse haru dokumentatsioon

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: A. Ivanov, Tuhk
Vaadatud: Arn - Pohjolan ritari (Yle2), Tujurikkuja 3 (ETV), 7 Zwerge - Der Wald ist nicht genug (RTL)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mida mõnevõrra kärpisid kaks asja. Esiteks otsustas ema läbi astuda, et ikka üle vaadata, kas pojaraasukesel on kõik ka uuel aastal korras, ning ühtlasi kätte toimetada mõningad kingid, millega päkapikud mind mõne päeva eest venna juures viibides olid otsustanud üle külvata - mille usaldamine ema ja ta poiss-sõbra kätte ehk täpsemalt viimase automobiili pagasniku hoolde oli mõistagi üks järjekordseid osavaid võtteid vanainimeste omakasupüüdlikul ärakasutamisel. Kinkide kättesaamine oli tegelikult päris hea, sest aastavahetus näitas, kui oluline võib üks sekund olla: sekund varem oli mul just niipalju sularaha, et selle eest mõnes mõistliku hinnatasemega kohas vahest isegi lõuna kätte saada, sekund hiljem aga piirdus kogu sularaha kunagi juhuslikult kätte sattunud 50-sendisega, mille ostujõud on tagasihoidlikult öeldes, hmm, tagasihoidlik. Kingituste hulgas oli aga ka ilmselt üks ühes krooniga igavikku vajunud aasta lõpu populaarsemaid kinke, too stardipakike, mille abil, kui nii öelda, ema mind siis täna "käivitas". Nii et tagasihoidliku lõuna ehk saab jälle kätte... Kuigi tegelikult oli mõistagi kõigist neist täna pärale jõudnud kinkidest parim, etim ja ülim Gailiti Augusti uuesti avaldatud novellikogu "Saatana karussell", juba mille sisukorra kiikamine tõi meelde erutuse, millega ma omal ajal neid lugeda ahmisin. Mõned, näiteks "Fosfortõbi", on seniajani väga hästi ja otse "graafiliselt" meeles, mõned siiski juba veidi haihtunud, nii et kindlasti liigub see kogumik lugemist ootavate raamatute hunnikute pealiskihti, et siis, kui peaks kätte jõudma ammu ihaldatud ja ihatud aeg alustada lugemisorgiat, võiks see algus olla gailitlikult ekspressiivne ja impressiivne.

Teine täna põhitööle jaguvat aega isegi natuke rohkem kui veidi pisemaks surunud asjaolu oli seotud veel vastsündimata Mageiaga, mille üks avalikkusele nähtav osa on ka veebihääletussüsteem Epoll. Selle tõlkimist on arendajad õhutanud juba mõnda aega ja täna võtsin selle siis ette ning niipea, kui arendajad aastavahetusunest üles ärkavad, peakski olema võimalik veebihääletusi Epolli aadressil ka eesti keeles, õigemini eestikeelse liidese vahendusel korraldada.

Sattusin täna nägema Eesti Ekspressis koostatud asjatundjate ehk ekspertide nimekirja möödunud aasta parimate kodumaiste ja tõlgitud teoste esikümnest (peamiselt ilukirjandus, nagu ikka kombeks, kuigi tõlkeraamatute puhul oli kümne sekka mahtunud ka mõni mitte-päris-ilukirjanduslik raamat). Enamik neist tundus täitsa loetava kraamina ja tegelikult oligi suurem osa nii või teisiti juba pilku püüdnud või vähemalt silma jäänud, mõned lausa selles hirmpikas koduses lugemissabas oma kohagi sisse võtnud. Ma isegi avastasin, et kui ma mõne aja eest mainisin, et olen sel aastal, hambad ristis ja nii et veri väljas, ühe ilukirjandusliku raamatu läbi lugenud, mille eest tuleb olla tänulik Varraku raamatublogis algatatud ühislugemise ideele, siis selle nimekirja vaatamisel sähvatas äkitselt pähe, et see polnud õige - ma lugesin mingil hetkel, mis mõneti arusaamatul põhjusel oli kujunenud töövabaks, läbi ka Aleksejevi Tiidu "Leegionärid"!


Loetud: Vikerkaar 12/2010
Vaadatud: Kuldne kompass (Kanal2), Bitten: vampiiri armastus (TV6)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mida ma veidi kärpisin järjekordse isikliku kultuurikilomeetri läbimisega. Sedakorda oli tegemist küll veidi tagurpidi teekonnaga, sest ma ei läinud midagi (loe: raamatupakki) ära tooma, vaid hoopis viima - kuidagi salakavalalt oli see aasta viimane päev kätte jõudnud ning arvukad ristsõnade aastavinjettide kaardid, mis olid valmistatud hulga vaeva ja kleepimisega, lausa anusid lahkumist mu hubasest kodust, käekõrval talutamist lumerohkes linnas ja siis paiskamist iseseisvasse ellu neid õrnalt ja hellalt suure postkasti pilust alla liuelda lastes. Liikumine postkontorini oli erinevalt mõne päeva tagusest väga valutu, kõnniteed olid kenasti ja laialt, ilmselgelt mõne masina abiga lahti lükatud. Kui arvestada, et sumerid, babüloonlased ja akadlased on vististi välja surnud, siis ilmselt pidi seda olema teinud üks kahest (või oli neid kolm?) Eestis elavast assüürlasest, sest oli ilmselge, et lahtilükkajal on olnud vastupandamatu kiusatus ja sisemine tung matkida tsikuraate, tekitades iga mõne meetri järel järjekordse astme - aga näha oli ka seda, et aastatuhandetega on traditsioonid natuke ununema hakanud, mistõttu päris korralikku astmikpüramiidi need kokku ei andnud, ehk vaid mõnikümmend imepisikest, vahelduva kõrgusega tsikuraadikest selle teekonna peale...

Tegin täna ära ka mõne päeva eest mainitud hädavajalikud muudatused KDE-s, asendades seal kehtiva rahaühiku tähise, nii et EEK asemel seisab nüüd EUR. Avastasin, et vanemates versioonides polnudki seda mainitud, nii et tänane muudatus puudutas nelja faili: arendusharus ning harudes 4.6 (ehk jaanuaris ilmuvas uues), 4.5 (praegune stabiilne) ja 4.4. Sellega peaks tegelikult olema nagunii kaetud enam-vähem kõik, mis praegu üldse kasutusel on, aga kui kellelgi peaks tõesti olema mõni vanem versioon, siis KDE-s saab õnneks rahaühikut väga hõlpsasti vahetada, ei ole vaja kuskil müstilistes konfiguratsioonifailides sobrata ega midagi.

Aastavahetus oli nagu aastavahetus ikka, peamiseks tähistajaks sõda meenutav täristamine ja kõmistamine akna taga. Küll avastasin veidi pärast südaööd elik uue aasta saabumist ennast telepurgist. No olgu, võib-olla oli see enesepettus, aga mulle siiski tundus, et paaril korral läigatas mu karvutu kolp siiski objektiivi eest läbi - selle objektiivi eest, mis võttis üles suvise pungipeerude (hmm, see ei kõla pooltki nii loomulikult kui rokipeerud... :-) ) kontserdi, mida minagi kaemas käisin.

Loetud: Vikerkaar 12/2010
Vaadatud: Ühikarottide ekstreem-sõnasõda (Kanal2), Rohke Debelaki libauudised (ETV), Kelgukoerad ja seitse rahatähte (Kanal2), Eesti Vabariigi presidendi uusaastatervitus (ETV), Disko pole oluline, punk on põhiline (TV3)