Laubased mõtted

Täiesti töövaba päev, mille sisuks oli kooli kokkutulekul osalemine. Kooliks oli siis äsja suure remondi ja renoveerimise ja restaureerimise läbi teinud Laupa kool. Nagu ma olen varemgi öelnud, ei ole ma ju õieti päris vilistlane, sest tollal ettenähtud kaheksa 8 klassi asemel käisin ma seal ainult kuus, aga sellest hoolimata on see kool kõige südamelähedasem seniajani - lõppeks on ju just sealkandis ka mu sünnikoht ja nii-ütelda kujunemispaik.

See, mis kooliga oli ära tehtud, oli lausa vapustav. Väljast ei saanud nagu väga arugi, juurde sõites oli esimene asi pigem negatiivne - omaaegsest kooliaiast, kus sai tundide kaupa rügatud, ei olnud õieti midagi alles, mõned puud ja rohi ja lihtsalt lage plats. Koolimaja ise paistis samuti üsna sellisena, nagu ma teda mäletasin. Aga juba hoone ette jõudes oli selge, et ees ootab tõeline avastusretk: kunagiste vaevu roomatavate keldrikorruse võlvide alt paistsid uhiuued aknad ning uksest sisse astudes selgus, et vestibüül on poole suurem, sest omaaegset garderoobi enam ei ole, vaid selle asemel oli silt, mis osutas, et see asub nüüd keldrikorrusel. Keldrikorrus oligi kõige enam muutunud: kui minu ajal oli see poole väiksem ja ülejäänud osas sai vaid eriliselt julgust kogudes vaevu läbipääsetavalt roomata, siis nüüd oli see korralikult välja ehitatud ja puha. Ülejäänudki maja oli omajagu muutunud: siin-seal mõne (vahe)seina kaotanud, kohati ruumide paigutust muudetud, valdavalt avaramaks muutmise suunas, seda eriti teisel korrusel. Mu meelest ainult paar klassiruumi olid samas funktsioonis, mis minu ajal (matemaatika ja emakeel kindlasti), aga nendegi välimus oli hoopis teine. Ainuke koht, mis oli väga samasugune, oli keldris roomamise kõrval mu teine lemmikkoht, nimelt pööning (muidugi, pääs sinna ei nõudnud enam uste muukimist ja vaevalist ronimist, vaid kenasti trepist sammumist ja luugi lahtilükkamist... :-) ). Nojah, tuvisita ja saepuru asemel oli seal nüüd küll mingi moodsama aja soojustustäide või midagi, aga muidu nägi see välja täpselt samasugune. Surusin endas alla kihu võtta vanade aegade meenutamiseks ette taas retk katusele - lõppeks on ju kool alles äsja remondi läbi teinud ja poleks üldse õiglane proovida seda taas remondieelsesse seisu tagasi viia... :-)

Ka väljas ringi liikudes märkasin hiljem, et üht-teist on seal siiski muutunud. Spordiväljak oli sama koha peal ja teisele poole jõge viiv sild samuti. Kuigi selle viimase osas ma ei ole kindel, kas sild on ikka sama: ma võin eksida, aga mulle tundus, nagu oleks toona seal olnud puitsild. Igatahes praegu enam mitte. Jõgi paraku oli suhteliselt kehvas seisus, mulle tundus - või vähemalt oli see maru kõrkjatesse kasvanud, kohe kindlasti palju rohkem kui mu lapsepõlves. Aga ma kujutan ette, et kevadeti, jäämineku ajal, võib see siiski olla endiselt uhke vaatepilt.

Nagu selliste väiksemate maakoolide puhul ikka, oli kokkutulek kokkutulek õige mitmes mõttes: lisaks klassikaaslastele oli seal kohal ka terve hulk sugulasi ja sama küla elanikke ja nii edasi. Kohale tulnud klassikaaslaste osas polnud erilisi muutusi: eelmine aasta sai meid kokku seitse ja sama palju oli meid ka sel aastal, kuigi üks tüdruk oli vähem ja üks poiss rohkem. Koolimaja ruumid olid kenasti ära jaotatud vilistlaste vahel, kaks-kolm-neli aastakäiku ühte ruumi. Me istusimegi suure osa ajast oma ruumis ja muljetasime kõvasti, liikudes küll vahepeal ka "vanu radu" mööda koolimajas ringi, et meelde tuletada, mis ja kus ja kuidas oli olnud - noh, selline tavaline vanainimeste asi... :-) Ja juttu jagus kauemaks, nii et päris kahju oli lõpuks sealt lahkuda - aga eks iga asi, ka väga hea asi, peab ükskord lõppema ja nii ma millalgi öösel Tallinnasse tagasi jõudsin. Igal juhul oli see päev ja õhtu väga meeleolukas ja jääb pikaks ajaks meelde, no vähemalt järgmise kooli kokkutulekuni kindlasti...

Lõpetuseks siia ka üks fotojäädvustus mu ema, kes samuti on Laupa kooli vilistlane, käe läbi, kui ta tabas mind suundumas mainitud lemmikkohta pööningule :-)


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked:
Jelena Skulskaja: Diletandil on ükspuha, mida halvasti teha (Postimees, 02.10.2010)