Neljabased mõtted

Valdavalt tavaline tööpäev, mida lühendasid kaks väljaskäiku. Esimene oli selline tagasihoidlik, pisike tatsamine kodu kõrval asuvasse poodi ja tagasi toiduvarude täiendamise eesmärgil. Teine seevastu oli mõnevõrra pikemja viis juba päris linna, kus usinate inimeste eestvedamisel tähistati nähtavasti esimest korda Eestis ülemaailmset tõlkijate päeva pisikese juturingiga Solarise Apollos. Kolm esikõnelejast naisterahvast ajasid päris mõnusat ja mõistlikku juttu tõlkimisest, selle raskustest ja meeldivustest. Huvilisi oli kohale ilmunud ehk nii paarikümne ringis, mis ilmselt on suhteliselt palju sellise ürituse kohta, millel ei osale mõnda esitlusaldist prominenti... Isegi suhteliselt palju küsimusi esitati, peamiselt hoolitses nende eest väsimatu Juku-Kalle. Aeglaselt ja nautlevalt juues kahe kohvi pikkune üritus oli igatahes päris vahva - tõlkijate päev ja selle üritused ongi ilmselt ongi sellised, kus kisakoori ja massiüritusi suurt loota pole (kuigi ma ei imestaks ka, kui mõne entusiasti algatusel näiteks järgmine aasta sel päeval mõni vabaõhuüritus korraldataks, umbes selline luulelugemise maraton näituseks, nagu sel kevadel näha ja kuulda võis), vaid parimal juhul ehk korraks kabinetivaikusest nina välja pistnud asiste tõlkijate vaikselt vulisevat vestlemist...

Üks huvitav mõte jäi sellelt ürituselt pähe kõlama, nimelt arutamine küsimuse üle, kas ei peaks näiteks naised tõlkima naiste kirjutatud asju ja vastavalt mehed meeste omi. Poodiumil olnud tõlkijad olid üsna üksmeelsed, et sellist vahet ei ole õieti olemas ja ehkki naisterahvad, tunnistasid nad, et on päris vähe naiste kirjutatud teoseid tõlkinud. Samas turgatas mulle hiljem pähe, et nad kõik on siiski eelkõige ilukirjanduse tõlkijad (see ehk oli ka selle ürituse ainuke puudujääk, et mitteilukirjanduse tõlkijaid poodiumil ei olnud - aga lõppeks oli see ka esimene selline üritus ega kahandanud tegelikult sugugi ettevõtmise väärtust), mis väga üldiselt ja väga laia lauaga lüües on tunduvalt emotsionaalsem ja seega vähemalt klišee kohaselt naiselikum kui aime- või üldse mitteilukirjandus. Kuigi samas võib kindlasti kohe paljude käte pöialdel üles lugeda naisi, kes tõlgivad ka muud kui ilukirjandust (ning mõistagi ka vastupidi mehi, kes tõlgivad ilukirjandust ja ilmselt isegi mehi, kes tõlgivad naiste kirjutatud ilukirjandust :-) ). Aga noh, ilmselt teatud määral soorollid, nii palju kui neid üldse olemas on, ikka määravad ka tõlkija eelistusi: tõenäoliselt on üpris vähe naisi, kes tõlgiksid või kirjutaksid midagi masinaehitusest, ja samavõrra vähe mehi, keda siiralt ja tõsiselt köidaks heegeldamine või feministlikud (naise)kujunemislood...

Tõlkijate päevaga seoses oli Maalehe väsimatu kaasautor, samuti tõlkijast Soomre Mati pannud kirja mõned huvitavad killud nii tõlkijate kaitsepühakust Hieronymusest kui ka tõlkimisest laiemalt.

Samuti otsekui selle päevaga seotult andsid Lõuna-Aafrika tarkvaratõlkijad teada, et neil on valminud käsiraamat vaba tarkvara tõlkijatele. Heitsin sellele (täpsem viide on sealsamas osutatud tekstis) põgusa pilgu peale, tundus päris huvitav ja mitme- või paljukülgne olevat - ei jäänud küll midagi sellist silma kiirel kaemisel, mida tingimata ise peaksin teada saama, aga kahtlemata neile, kes alles alustavad, võib ka taoline õppematerjal ära kuluda.

Kõik ei olnud tänasel päeval siiski nii roosiline: juba hommikul tekitas omajagu mõru maitset teade, et Tartu Ülikool paneb kinni oma Türi kolledži uksed. Nojah, usutavasti on see lisaks kulude kokkuhoiule põhjendatav ka praktiliselt (ülikooliasutused peaksid lisaks õppetööle ka teadustööga tegelema, aga Türi ei ole ilmselt just koht, kuhu perspektiivikad teadlased või veel vähem juba mainekad teadusinimesed innukalt suunduksid...), aga nii poolenisti türilasena tekitas see siiski sellise tühjusetunde, sest kindlasti kaob sellega linnakesest ära üksjagu elu ja vaimu. Kurb, väga kurb...


Loetud: Tehnikamaailm 10/2010
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Ühikarotid (Kanal2)