Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millest pisikese osa võttis maha kaupluse külastamine toiduvarude täiendamise eesmärgil.

Täna oli imeline sügiselõpu ilm: hommikul ärgates avastasin, et vahepeal oli osa maad valgeks muutunud. Poes käies võiski nautida kena kargust, kuigi selleks hetkeks oli lumepuiste asendunud natuke vesisema variandiga - alla langesid küll veel valged asjad, aga maapinnaga kokku puutudes kippusid need juba muutuma selliseks hallikaks olluseks. Seevastu õhtupoole tuli veel üks täiendav energialaks, kui järsku hakkas puistama alla rahet ja seda saatis lausa äike. Niisugust asja niisugusel ajal ja kombel ei ole tükk aega näinud, kuigi näiteks päris talvine äike on viimastel aastatel juba lausa tavaliseks muutunud. Imeline õhtu igatahes!

Võrreldes eelmisega oli tänane Sirp lugemisvaesem, aga mõned päris head palad seal siiski leidusi, näiteks huvitavate nüanssidega mõttearendus Hargla Indreku viimase ajaloolise krimka teemal või väga meeltülendav intervjuu Mihkelsoni Enega, kelle väljaütlemised olid väga sümpaatsed, või ka järjekordne humanitaarteaduste masendavale ja mitte just kõige õiglasemale hindamissüsteemile osutav artikkel Beyeri Jürgeni sulest (kenasti öeldud: "Üks selliseid normeerimistööriistu on Eesti Teadusinfosüsteem ehk ETIS (täpsema hääldusega: JÄTIS)").

Aga kõige rohkem pani tegelikult mõtlema Annisti Aeti pisimõtisklus dokumentide ja inimeste teemal. Ma ei oleks küll ehk päris nõus tema järeldusega, et masinate kasutuselevõtmine inimeste asemel dokumentide ja muu sellise kontrollimisel tähendab tingimata kihistumise süvenemist ja (klassi- või muude) vahede süvenemist, aga oma iva selles on (eriti muidugi nii hea kontrasti tõttu: ühelt poolt Nõukogude piirivalvur, kes laseb Saaremaale elik piiritsooni mehe, kellel passis enda pildi asemel puudli oma, ja teiselt poolt Masin suure tähega, mis kontrollib ainult dokumenti, tundmata, õieti suutmatagi tunda vähimatki huvi selle vastu, kelle käes see dokument on, peaasi, et see (ja vajaduse korral koodid ja muu selline) oleks õige.) Mõtlema pani see aga eelkõige natuke teises kontekstis, nimelt nõndanimetatud masinate väärkasutuse ehk Suure Venna kontekstis. See on päris selge, et tänapäeval on väga suur osa inimkonnast päris hästi jälgitav: tehnoloogia elik massinad võimaldab seda teha sisuliselt igas maailmanurgas ja ka inimesed ise on väga suures osas kuskil andmebaasides sees. Nii et selline võõrandumine, nagu artiklis kenasti kirjeldatud, ei ole midagi imekspandavat. Iseküsimus on see, kas seda võõrandumist niimoodi üldse tajutakse - kas või juba igasugu sotsiaalvõrgustike päris plahvatuslik levik osutab pigem vastupidisele. See ei ole küll ilmselt suhtlemine selle klassikalises mõttes, mis eeldab silmsidet või muulaadset ruumilist lähedust, mida tõenäoliselt asendada ei saagi (isegi ulmeline virtuaalreaalsus, mis võimaldaks minu pärast kas või suguühet, nõuaks ilmselt aastatuhandeid, enne kui psüühika lepiks sellega, et see võrdub reaalse suguühtega :-) ). Ja laias laastus paistavad ka sotsiaalvõrgustikes toimivat ikka samasugused ilmingud nagu päriselus: kui keegi oskab moosida või lihtsalt näeb hea välja, siis saab ta ka puudli pildiga hakkama, ja kui ei oska, siis ei aita ka kõige paim välimus...

Ah et mis puutub siia siis Suur Vend? See johtus artiklis olevast lausejupist "ent masinavärgi silmis on mõne kodaniku käisel ikka metafoorne kollane heksagramm". Mis ei ole ilmselt vale, ainult küsitav on, et kas see "kollane heksagramm" ka kellelegi teisele kui samusele masinale korda läheb, Võib-olla millalgi (ilmselt kaugemas) tulevikus, kui kõik sellised heksagrammid on ühtsesse võrku ühendatud, nii et tõesti piisab vaid öeldud nimest või kaardi või muu värgenduse sisestamisest ja ongi kõik heksagrammid ja muu kättesaadav. Aga isegi sel juhul oleks asi ilmselt "jälgimisühiskonnast" väga kaugel. Ehk, kui parafraseerida kuulsat lauset, siis kõiki inimesi saab jälgida teatud aja jooksul, mõningaid inimesi saab jälgida kogu aeg, aga ei saa jälgida kõiki inimesi kogu aeg. Kui veidi mõelda, siis selline optimaalne arv inimesi, keda üks inimene suudaks pidevalt jälgida, oleks umbes kümmekond; isegi kui arvestada, et kõiki neid ei pruugi vaja olla kogu aeg jälgida ja et teataval määral võib jälgimist veidi ka piirata mõningate "märksõnadega", siis ehk maksimaalselt sada. See tähendaks, et üheks ehedaks "jälgimisühiskonnaks" oleks kas või juba Eestis vajalike jälgijate arv suurusjärgus 15000 kuni 150000... Mis on ilmselgelt lihtsalt võimatu. Tegelikult on seda tunnistatud ka väga arenenud ja spetsiifiliste (s.t rohkete piiravate "märksõnadega") jälgimissüsteemide (kas või kurikuulsa Echeloni) puhul, et isegi kui (jälgimis)andmed on olemas, ei ole lihtsalt kedagi (või õigemini, neid keskeid ei ole piisavalt palju), kes suudaks neid vähegi adekvaatselt ja reaalajas vastu võtta ja töödelda, s.t ka tegelikult toimuvat jälgida. Ja siin jõuab asi tagasi selle kõige tavalisema inimliku suhtlemise juurde: isegi potentsiaalses jälgimisühiskonnas tuleb kasutada masinate kõrval inimkontakte, sest isegi kui masinad teevad oma tööd korralikult, ei ole vähemalt nähtavas tulevikus neil võimet saadud ja läbihekseldatud andmete põhjal midagi ette võtta (kas või juba sellepärast, et neile sellist võimet ei anta...). Võimalikult üleüldist jälgimisühiskonda on ju püütud ka luua, meenutada võib ilmselt paljudel meeles olevat Nõukogude Liitu, aga need on ka katsetusteks jäänud, sest ikka selgub, et see lihtsalt ei toimi...


Loetud: Sirp, 22.10.2010
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Ühikarotid (Kanal2), Tähevärav Atlantis (TV6), Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3)

Ilmunud tõlked: P. Raudseps. Mõistuse hääl valimistel (Diplomaatia 10/2010)