Võiks ehk öelda, et oli tavaline esmaspäev selles vanas, traditsioonilises mõttes ehk siis tarkvara tõlkimisele pühendatud päev - nojah, mõned eelnevad möödusid ka selle tähe all ja natuke pühendun ma sellele veel, aga ikkagi. Lisaks kontoritööpaketi Calligra dokumentatsiooni lõplikule lõpetamisele oli täna siis see päev, kus vaatasin esimest korda tõsiselt tõlkijapilguga otsa "isiklike rahaasjade haldurile" KMyMoneyle. Kohutavalt raske ei tundunudki, aga vaeva on sellega ohtralt, sest nagu ikka, rahaasjades peab selgus valitsema ja et selle valdkonna terminoloogiaga ei ole ma just kõige paremal sõbrajalal, rääkimata ärasöödud soolakoormatest (nt sain teada sõna payee tähenduse - ma pelgan, et ma pole varem seda sõna isegi näinud või vähemalt mitte fikseerinud nägemise fakti ...), tõotab see kulgeda üpris vaevaliselt, vahest küll mitte nii rängalt nagu omal ajal tabelarvutusrakenduse tõlkimine, mille funktsioonidest ka tubli osa olid finantsilised ja mille tõlkimisel tekkinud verehigi maitse on seniajani selgelt meeles, aga kindlasti ka mitte palju kergemalt ...
Aareleiu Kai, üks neist, kes möödunud nädalal teoks saanud tõlkijate ühenduse loomise taga seisis, oli kirjutanud tõlkimisega seonduva mõttepala Varraku raamatublogisse, pöörates eriti tähelepanu tõlkijate tasustamisele, seda eelkõige Hispaania näitel. Üsna niru tundub see nende elujärg olevat, vähemalt rahaliselt vaadatuna (vist tollelsamal tõlkijate ühenduse asutamiskoosolekul lipsas see ka korraks arutelust nendinguna läbi). Vähemalt kui võrrelda näiteks Prantsusmaa tõlkijatega, kellest tegemistest kirjutati mõne aja eest Loomingus (kuigi võrdlemine on mõnevõrra raskendatud, sest kahes loos on arvestusalused erinevad). Nojah, ilmselt küll Eesti tõlkijad on võrreldavad pigem Hispaania omadega, mis küll (lähi)ajaloolistel põhjustel on ehk mõistetav. Üks (Facebooki) tuttav kommenteeris selle peale, et Eesti "tarbetekstide" tõlkijad saavat keskeltläbi kolme sendi ringis, heal juhul siiski kaks korda enamgi - samal ajal olen ma aru saanud, et need "tarbetekstide" tõlkijad on üldiselt paremini tasustatud kui kirjandustõlkijad, nagu mainitud tõlkijate ühenduse loomisel see mõiste kokku lepiti.
Aga tegelikult oli Aareleiu mõttepalas peamine rõhk ehk hoopis mujal, nimelt sõna kui sellise väärtustamisel ja filosoofilise, aga ka praktilise kallakuga küsimusel, kas ongi mõtet tõlkijat paremini tasustada ja kõrgemalt väärtustada, kui sellesamuse sõna ehk ju igasuguse teksti ja võiks öelda, et üldse vaimse tegevuse aluse väärtustamine tõlkija enda poolt on kaheldav - mõeldagu vaid praegu Eestis kõige levinumale "tõlkekriitika" vormile, mida viisakates sõnades võiks kokku võtta nii: tõlgete kvaliteet on täielik pask ja tõlkijad ise täielised ludrid, igasugused ka pääsevad väärt asju ära käkkima ... Ja oma uba selles kindlasti on, ehkki mu arusaamist mööda pole Eesti selles osas sugugi "eesrindlik", samasugust käkkimist esineb teistes maades ja teistes keeltes samamoodi, ainult et seda pannakse mõistetavalt väljaspool vähem tähele. Selles mõttes tasub kindlasti loota, et vastsündinud tõlkijate ühendus suudab lisaks püsimajäämisele kas või aeglaselt, aga ikkagi hakata kuidagi tõepoolest edendama ja parendama kodumaist tõlkekultuuri.
Loetud: The Encounter of Eastern Christianity with Early Islam
Vaadatud: Välisilm (ETV), Smolenski tragöödia (ETV), Meedium (Kanal2)
Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu 1
KDE arendusharu 2
Minu meelest pole teil ja teistel headel tõlkijatel eriti põhjust solvuda halbade tõlgete taolisel kujul kritiseerimise üle. "Lapsajakirjanike" sündroom ei kahjusta ju kuigivõrd kvaliteetajakirjanike mainet, miks peaksid siis viletsad tõlked seda kvaliteettõlkijate puhul tegema?
ReplyDeleteTõlke kvaliteeti meil kahjuks tõlkija tasustamisel praktiliselt ei hinnata ning nii väga head kui väga halvad tõlked saavad mahupõhise arvestuse alusel ühesuguse rahalise väärtuse. Tore oleks, kui halvale tõlkijale soovitaks kiiremas korras head aega - kui aga selline tõlkija on tänu lohakusele näiliselt kiirem (või ka lihtsalt kirjastaja tuttav), siis sageli see nii ei lähe. Küll toimetaja parandab.
Pean silmas seda, et kui kirjastustel poleks käepärast pensionäridest vanade toimetajate kaadrit, kes isegi väga nigela tasu korral on puht kohusetruudusest valmis maadlema täiesti absurdse tõlkepraagi mägede enam-vähem siledaks ajamisega, oleks lugejani jõudva tõlke kvaliteet sageli tõepoolest trööstitu. Näiteks sain hiljaaegu näha ühe tuttava pool toimetatud tõlget, kus ta oli sunnitud parandama peaaegu et iga rida - ja seda mitte "erineva maitse" tõttu. Sellist prahti tootvat tõlkijat on aga kirjastus hoidnud aastaid. Ei taha mõeldagi sellele, mis saab siis, kui need vähenõudlikud toimetajad ajapikku vahelt ära kaovad ja kirjastused oma töötasusid oluliselt tõsta ei kavatse.
Ega me ei olegi solvunud, sest ma näen ka ise mõnigi kord neid kesiseid tõlkeid. Ja enamasti lisavad isegi need, kes kipuvad esimese hooga ühe puuga kütma, väikese pausi järel, et "noh, mõned head tõlkijad on ka ikka, õnneks" :-)
ReplyDeleteToimetajate roll on mõistagi päris suur ja hea, et Eestis see institutsioon ikka veel üsna üldiselt püsib. Mitmel pool maailmas paraku enam mitte, mis ilmneb ka lugemisel: mõnedki raamatud, olgu ilukirjanduslikud või populaarteaduslikud, on ikka tihedalt vigu täis, rohkem kui rosinaid korralikus saias..
Mõnevõrra tehakse mu teada kvaliteet- ja mittekvaliteettõlkijatel siiski vist ka Eestis vahet ja need viimased üldiselt väga kaua vastu pidada ei suuda (kuigi ma ei kahtlegi, et on ka erandeid, samuseid tuttavaid-sugulasi või mis tahes muul põhjusel püsivaid).
Tegelikult oli ka selle tõlkijate ühenduse loomise üks paljudest tagamõtetest, kui ma nüüd õigesti olen aru saanud, kujuneda teataval määral "tsunftiks", mille liikmeks olek näitaks siis seda "kvaliteeti". Aga see siht on muidugi nii-ütelda pika perspektiiviga ja tänapäeva "dünaamilises" maailmas tõenäoliselt nii ideaalis ei teostugi. Mis muidugi ei tähenda, et ka see ühendus omalt poolt ja selle liikmed ise ei peaks kvaliteeti taga ajama, mingitest standarditest (niivõrd, kuivõrd neid tõlkimises saab üldse olla) kinni pidama ja seda kinnipidamist võimalust mööda ka teistelt kui mitte nõudma, siis vähemalt mõista andma, et arenguruumi on ...