Teekonna teine peatuspunkt oli - ilmselt ei tasu selle üle imestada, kuigi seekord oli ka väga praktilisi põhjusi - raamatupood, kust ma muu hulgas hankisin tulevikus kindlasti kodus leiduvatele (täiendavatele) raamaturiiulitele pisikest lisakoormust, täpsemalt:
- J. Alver, L. Alver. Majandusarvestus ja rahandus. Leksikon
- R. Hiiemäe. Kaitsemaagia eesti rahvausundis
Esimese raamatu kohta võib öelda, et see oli ühtaegu praktilisest vajadusest kui ka uudishimust ajendatud ost. Praktilise vajaduse andis soov asuda lõpuks KDE finantsrakenduste tõlkimise kallale, mida ma olen valdkonnaga mittehaakumise tõttu seniajani edasi lükanud. Ja võib kohe öelda, et see tuli kiiresti kasuks: tegu on tõepoolest väärt raamatuga, mis välistas võimaluse, et ma oleksin võinud inglise-eesti majandussõnaraamatust valida lihtsalt intuitsiooni põhjal miskipärast õigemana tunduva vaste, ning lubas selgusele jõuda, milline mõnegi termini mitmest tõlkimisvõimalusest on just see õige. Uudishimu poolelt kallutas seda muidu nii marukallist teost hankima asjaolu, et see jäi mulle silma Keeleteo 2011 nominentide nimekirjas, kuhu ju üldiselt muidu majandusala teostel nagu eriti asja ei tohiks olla (või õigemini, muidugi võiks olla, aga tavaliselt pole olnud). Ja ka selle poole pealt võib öelda, et nähtavasti oli see õigustatud: kaheköiteline teos tundub tõesti olevat väga põhjalik ja pakub muu hulgas ka keeleliselt mõtteainet terminite päritolu, kasutamisvõimaluste ja muu sellise kohta. Põgusal lehitsemisel jäi küll ka üht-teist huvitavat kohe silma. Näiteks asjaolu, et autorid on ka ennast kenasti sinna sisse kirjutanud (mida nad usutavasti ka väärivad) ja lisaks oma artiklite lõppu lisatud tööde loetelus ka samuse leksikoni ära märkinud :-) Ja ütlemisega ei ole raamatus samuti koonerdatud - vaid üks näide:
Kapitalikaubad - eestikeelses erialakirjanduses laialdaselt kasutatav sisutühi sõnaühend. Sisuliselt on tegu ainelise põhivaraga.Mõistagi jätkus täna veel ka tarkvara tõlkimine, mis kulges tänu omandatud teosele ja selle puurimisele visamalt, aga viis siiski KMyMoney eestindamisel natuke edasi. Ma loodan, et äkki õnnestub homse-ülehomsega ehk päevadega, mida ma veel enne raamatutõlkimise kallale asumist "vabaks" võtan, siiski rakendusega kui mitte päris täielikult, siis vähemalt suures osas lõpule jõuda. No vähemalt lootus veel on...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Smolenski tragöödia (ETV), Doom (TV3)
Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu
ma pole toda kallist raamatut vaadanud, aga too lõik, mille sa ära tõid, paneb mind selle väärtuses kahtlema. Eesti keeles pole kunagi kasutatud sõnaühendit "aineline põhivara". Kasutusel on väljend "materiaalne põhivara" ja peale selle on veel "immateriaalne põhivara". Mõlemad kuuluvad (koos muude nimetustega) bilansi aktivasse põhivarade alla.
ReplyDeleteVäljend "kapitalikaubad" viitab veel kummalisemale võhiklikkusele. Bilansi aktiva jaotub kaheks: käibevara ja põhivara. Käibevara alla lähevad näiteks sularaha, aga ka müügiks ostetud kaubad. kuid ka ostjate võlad. Võtta sealt üks rida "kaubad" ja kohandada see kõikide erinevate põhivarade kohta, on imelik. Aga äkki peeti kapitalikaupade all silmas immateriaalset põhivara, mille alla lähevad näiteks firmaväärtus, arenguväljaminekud jms?
Meil on selliste terminite määratlemiseks näiteks Raamatupidamise seadus. Seal kasutatakse eestikeelset terminoloogiat, mida kasutavad, näiteks, ka kõik raamatupidajad ja mida on aastakümneid kasutatud.
Siin ei oska mina väga kaasa rääkida, autorid tunduvad usaldusväärsed, nagu ka see vähene, mida ma raamatu kohta olen lugenud.
ReplyDeleteMateriaalne põhivara ja immateriaalne põhivara on ka siin olemas, aga ainult viitena artiklite "Aineline põhivara" ja "Ainetu põhivara" juurde. Võib-olla on siin tegu mingite terminoloogiakoolkondade kokkupõrkega, nagu neid paljudes valdkondades ikka ette tuleb?
Kapitalikaubad ongi leksikonis sees just tsiteeritud kujul, see tähendab näitena väidetavalt palju kasutatava "mõiste" kohta, millel tegelikult sisu pole (nii väidab siis leksikon). Ja leksikoni kohaselt kasutatavat seda siis üldjuhul materiaalse/ainelise põhivara tähenduses. Vähemalt nii ma aru sellest saan.
Ja ma ei riski muidugi kindlalt öelda, aga ma miskipärast kaldun arvama, et ükski seadus, isegi kõige erialasem, ei saa paika panna kogu valdkonna terminoloogiat. Ja ka seletuste koht ei ole väga seaduses, isegi kui neid seal leidub. Selles mõttes on leksikonil kahtlemata eelised. Kui need terminid erinevad, ju siis on põhjust. Õieti ütlevad autorid seda lausa eessõnas: "Raamatupidamise (laiemalt majandusarvestuse) ja rahandusega seonduv eestikeelne terminoloogia on ebakorrektne. [...]Ei ole juhtunud veel lugema või kuulma, et meie kõrgkoolide õppejõud ning juhtivate audiitor- ja raamatupidamisfirmade esindajad oleksid juhtinud tähelepanu eestikeelse raamatupidamisterminoloogia (eriti aga raamatupidamisseaduse terminoloogia) ebakorrektsusele." Nii et nähtavasti on see kapitaalne teos siis mõneti ka katse vähemalt autorite arvates "ebakorrektset" olukorda parandada.
raamatupidajad on sama targad keelekasutuses kui näiteks it-inimesed, ehk nad elavad selle sees ja ei lase end konarlikkusest vms häirida. (oi kus nõuka ajal oli toredaid termineid, mida enam pole. minu lemmik on "Punase storno meetod")
ReplyDeletesamas saab seadusega määrata ära mingi osa termineid küll. enamus finantsarvestusest saab oma andmed raamatupidamisest ja raamatupidamises on kaks kõige olulisemat dokumenti bilanss ja kasumiaruanne. neid võib ju oma lõbuks igasuguses sõnavaras koostada, aga lõpuks tuleb need esitada riigile elektrooniliselt, kus on kõikide ridade nimetused ja nende sisud seadusega ette kirjutatud. see on ka mõistlik, sest sel juhul on erinevad ettevõtted omavahel võrreldavad ja kõik inimesed mõistavad neid ühte moodi. teisest küljest on raamatupidamine koht, kus võib ka firmast jätta parema (või halvema) mulje, kui tegelt on. hoolimata seadustest leitakse alati 100 võimalust sellest kõrvale hiilimiseks. seda nimetatakse loominguliseks raamatupidamiseks :D
aga loomingulisus teemal, et võtame kasutusele uue toreda sõnavara, mida ükski praktik ei kasuta, on lihtsalt ebamõistlik.
rahandus on aga maastik, kus köik võivad möllata, sest kogu too terminoloogia ostus eestis "vajalikuks" alates kapitalismi saabumisest ja siis üritas iga mees inglise keelest midagi eesti keelde tõlkida. kuna aga eestis sisuliselt pole ei keskpanka ega börssi, siis kasutavad sealsed praktikud niiehknaa inglist või otsetõlkeid. ntx: "lühikeseks müük" :D
:-) Ma loodan, et see oli juhus, et mul on praegu sellest raamatust eest lahti lehekülg, mis algab järgmise märksõnaga:
ReplyDeleteKreatiivne raamatupidamine (creative accounting) - 1) vt "Loominguline raamatupidamine"; 2) vt "Nutikas raamatupidamine"
Eks ma sellega olen nõus, et seadusega saab teatavad kõige olulisemad mõisted paika panna. Samal ajal kindlasti mitte kõiki - pealegi on selle teose pealkiri ju "Majandusarvestus ja rahandus", mis on kohe kindlasti laiem kui ainult raamatupidamine - ja samuti ei ole seadus just kõige parem koht, kus pühendada mõistete lahtiseletamisele näituseks leheküljejagu ruumi...
Teisest küljest, kui autorid on leidnud, et senised/praegused terminid ei ole millegi poolest õiged, siis selline kapitaalne teos on üks võimalus uusi ja paremaid juurutada, kahtlemata lootuses, et need jõuavad ka eessõnas mainimist leidnud ja väidetavalt samuti väära terminoloogiat sisaldavatesse seadustesse. See on võib-olla isegi parem tee kui hakata kohe seadusi muutma, sest nagu öeldud, seadused pole just koht, kus asju pikalt lahti seletada ja põhjendada, miks selline termin, aga mitte teistsugune - selline teos ja usutavasti, kuna mõlemad on ju õppejõud, ka aktiivne selgitamine võib siis sillutada teed seaduse muutmisele, nii et pärast muutmist ei tekitaks see vähemalt suures osas asjapuutuvaist isikuist mõistmatust...