Laubased mõtted

Vähese tööpanuse kõrval suuresti lustile ja lõbule pühendatud päev, mis teisisõnu tähendas osalemist või õigemini kohalviibimist ühe väikese tüdruku sünnipäeval ja samal ajal ise selle nautimist, millega vanainimesed tema sünnipäeva vääristada tahtsid. Täpsemalt oli siis tegemist botaanikaaia ja teletorni külastamisega.

Botaanikaaed on üks neid väheseid kohti, mille puhul mu mälu tekitab lünki, nii et ma ei suuda kunagi öelda, kas ma olen seal varem käinud või mitte. Olgu siis see siin kirjalikuks sissekandeks, et jah, olen küll. Võib-olla ei olnud praegu botaanikaaia külastamiseks just kõige parem aeg, sest väljas polnud ehk just hirmus väga palju midagi näha, silte oli rohkem kui kenasti külaliste poole avanevaid õienuppe ja muud sira-sära. Nojah, see-eest oli väga selgelt näha kenadest kollastest õitest kujundatud suur lillekiri "Maaleht" :-) Aga mõistagi, kui väljas väga midagi näha pole (mis võib küll olla ka liialdus, sest ajalistest piirangutest tingituna me seal väljas kohe kindlasti kõike ei jõudnud uudistada, nii et võib-olla oleks tark külastada kohta uuesti, enne kui jõuan taas unustada, kas ma olen seal käinud või mitte ...), siis seda enam oli sees elik palmimajas ja selle tiibades. Meil oli ka ekskursioon tellitud ja Laansoo Urmas oli väga hea giid, kes oskas kõikvõimalikku rohelust, punasust, lillasust, kollasust ja mis-iganes-värvsust väga ilmekalt ja humoorikalt selgeks teha nii lastele kui ka täiskasvanutele. Ja uudistada oli seal ikka võimsalt, kindlasti rohkemgi kui selle tunniajase ekskursiooni sisse mahtus.

Teletornis ent tean ma päris kindlalt, et olen ka varem käinud. Tõsi, toona polnud ta veel nii kommertsialiseeritud atraktsioon (kommertsialiseeritud ei ole siinkohal sugugi halvustava tähendusega, pigem selles positiivses mõttes, nagu on kommertsialiseeritud näituseks Ahhaa teaduskeskused), nii et uut ja huvitavat oli sealgi palju. Lisaks ühe samuti last kõrgustesse lennutanud tuttava nägemisele tuli mõistagi uudistada kõike, mida kõrgelt ülevalt näha oli - ja taas tõdeda, et paganama raske on 170 meetri kõrguselt tuvastada objekte, mis maa peal nii lihtsalt leitavad on... Teletorni "seened" elik kõikvõimaliku infograafika ja interaktiivsete mängude või millegagi täidetud ekraanid olid ka mõistagi vaatamist ja puutumist väärt.

(Sünni)päeva lõpetas väike piknik, mille koha valimisega oli natuke raskusi, aga lõpuks olid kõik nõus, et üks eestirahva tähtsamaid kohti lauluväljak sobiks selleks kenasti. Ja sobiski. Õnneks oli ka ilm üsna kena: mitte liiga päikseline ja mitte liiga palav - minu jaoks ehk mõlemat veidi liiga palju, teiste jaoks ehk liiga vähe, aga keskeltläbi just parasjagu. Pikniku ajal sai jälgida ka uutlaadi atraktsiooni, arvatavasti küll ühekordset, kuidas lauluväljaku esisele parkimisplatsile seadis end lühemaks ajaks mõnusalt sisse taevast laskunud helikopter: nähtavasti tekkis kellelgi soov nautida just seal värava kõrval pakutavat kebabi või šašlõkki, ja naudingutuuri lõpetanud, võttis helikopter enesestmõistetavalt taas kõrgust ja kadus silmist ... Eks ta ole, nähtavasti veel üks võimalus vältida neid tüütuid maapealseid liiklusummikuid (ehkki laupäeva pärastlõunal ei saa Tallinn nendega nii või teisiti just kuigi edukalt kiidelda ...).


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Soolo (ETV2)

Ilmunud tõlked:
Andrei Anissimov: mis venelasele hea, see poolakale tappev (Postimees, 28.04.2012)
Jelena Skulskaja: räägime veel kindral Michelsonist (Postimees, 28.04.2012)