Kui välja jätta ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks, möödus tänane päev küll tõlkimise tähe all, aga ometi mitte tõlkides. Nimelt oli kavas tõlkijate sektsiooni esimene koolituspäev ehk siis kapaga teadmiste jagamine, et tõlkijad ikka oma töid ja tegemisi paremini ära teha oskaksid. Toimus see Tallinna ülikooli seinte vahel, sealse senati saalis, mis nähtavasti polnud tükk aega nii palju rahvast näinud, vähemalt kui otsustada selle järgi, et koolituspäevale kogunenud hõivasid kõik vähegi kättesaadavad istmed ja olid ümber küllaltki suure laua lausa mitmes reas. Ma jään küll võlgu täpse arvu, kui palju sinna inimesi oli kogunenud, aga igatahes oli meid kümnetes. (Ja ma võisin ainult rõõmustada, kui kuulsin, et vähemalt üks neist oli leidnud tee sinna tänu mu Facebooki tekitatud ürituseteatele :-) )
Kava kohaselt oli ette nähtud kolm kõnelejat, kõik heaad eesti keele tundjad ning hoidjad ja hooldajad: Arguse Reili, Mäearu Sirje ja Kerge Krista. Ja kõik nad ka kõnelesid, kuigi kindlasti polnud tegu päris sellise lonegulaadse üritusega, vaid rohkem seminaripoolsega, millesse nii mõnedki laua ümber istujad omapoolsete kommentaaride või küsimustega korduvalt sekkusid.
Väga laias laastus ei olnud vähemalt mulle kõneldus midagi märkimisväärselt uut, küll aga oli hea kõike räägitut korraga kuulda ja selle üle mõtiskleda. Vahest kõige tähtsam asi, mida sealt kõrva taha oli panna, oli nime ja nimetuse eristamine, mis on mulle ikka alati suuri raskusi valmistanud (ja mis mõistagi ei olegi kerge asi). Nüüd siis sai kõrva taha pandud paar opositsiooni, mis peaksid lihtsustama otsustamist. Üks neist on läbipaistvus: nimetus on läbipaistev ja ütleb enda kohta ära, mis ta selline on (näiteks majandusministeerium), nimi seevastu ei pruugi seda sugugi teha, olles niisiis läbipaistmatu (näituseks Kalev). Teine opositsioon seisnes selles, et nimi on midagi, mida saab panna - näituseks võib koerale panna nime Muri (kuigi muidugi võib koerale panna ka nime Koer :-) ).
Üks peamisi elevust tekitanud asju oli mõistagi suur- ja väiketähe kasutamine, mille osas võis kuulda väga mitmesuguseid arvamusi, mõned põhjendatumad, mõned vähem. Kuigi ma üldiselt väga pooldan seda, et kohanimed tuleks ikka kirjutada suurtähega (ikka too kurikuulus Tallinna kilude näide), siis mõned väljendid, mis sel moel on tekkinud, äratasid pisut kõhelust. Näiteks Rootsi laud ... Võib-olla peaks seda üldse kirjutama väikese tähega ja kokku? rootsilaud ... Hmm, imelik, vähemalt esialgu kindlasti. Jah, kui muidu selline kohanimede kirjutamine kummastust ei ärata, siis eriti piltlikemates väljendites ehk küll, Rootsi laua kõrvale veel Rootsi kardinad ...
Ja mõistagi oli selles kontekstis elevust tekitav probleem see üks viimaseid otsuseid, mis nüüd küll on teisele ringile minemas, ajaloosündmuste kirjutamise kohta. Ma olen enda seisukoha siin ajaveebiski välja öelnud: igati pooldan väiketähelisust, olgu ajaloosündmuste või mille tahes kirjutamisel, ega näe küll kuidagi, et see võiks mingit segadust tekitada. Tõsi, põhjendus, miks mitmeid viimaseid muutusi reeglites on tehtud, oli mu meelest natuke lapsik: asi olevat koolilõpetajates, kelle kirjandihinnet ja seega potentsiaalselt saatust ja elukäiku mõjutavat just niisugused pisiasjad nagu Pronksiöö/pronksiöö ... Kui nii, siis võiks ju pigem kirjandi hindamise eeskirju muuta, mitte keelereegleid ...
Aga nojah, võib-olla nende ajaloosündmuste puhul mängib kaasa ka see, et ma olen lõppeks ajalugu õppinud ... Ent on ka arusaadav, et eriti siis, kui konteksti napib, võib väiketähelisus siiski mõningaid raskusi tekitada. Saalis tekitas näiteks kerget mühinat "suur nälg", mis usutavasti teadus- või aimetekstis oleks täiesti normaalne väikese tähega kirjutada, aga ilukirjanduslikus tekstis võib-olla mitte, eriti kui ta isoleeritult esineb. Muidugi, kontekst mängib, tahad või mitte, ka seal kaasa, sest lõppeks on neid "suuri nälgi" maailma eri paigus olnud ikka kohe õige mitmeid (lisaks Iirimaa omale, mida arvatavasti mühisejad silmas pidasid (njah, kuigi neidki on olnud koguni kaks, mõlemad selle nimega ristitud, ehkki tänaseks on ainult too viimane ja hullem niimoodi kinnistunud), tulevad kohe pähe Hiina, India, kunagine Põhja-Euroopa oma, jah, isegi Eesti oma).
Aga üks asi, mida kõik esinejad rõhutasid, oli see, et ehkki reeglid näevad ette näiteks kohanimedest täiendite suurtähelisust või siis ajaloosündmuste üldist väiketähelisust (nimed mõistagi välja arvatud), ei ole sugugi vale kirjutada ka teistmoodi, nii nagu harjutud on. Paistis küll, et vähemalt osale kogunenutest see väga ei meeldinud, nähtavasti oleksid nad eelistanud ranget reeglistamist ...
Üks asi, mis mus veidi imestust äratas, oli ühe slaidi allserval leidunud pisimärkus, nagu oleks eelistatavam kasutada nõndanimetatud eesti jutumärke („…“). Ma olen samuti tähele pannud, et mõned toimetajad kipuvad neid soosima ja usutavasti ongi need etemad kui tüüpilisel klaviatuuril kergesti kätte tulevad "...". Siiski mu enda eelistus on kahtlemata nõndanimetatud prantsuse jutumärgid («…»), mida paraku mulle arusaamatul põhjusel sugugi hea meelega kasutada ei taheta ...
Koolituspäev läbi, jätkus seltskondlik suhtlemine mõni korrus allpool ja teises majas. Ja seegi kulges pikalt, lõpuks lausa peaaegu öhe ...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Sündmus (TV3)
No comments:
Post a Comment