Ma natuke pelgasin, et kui paar nädalat on Sirbis olnud juttu Kirjanike Liidu juubeli teemal ja sestap palju lugemisväärset, siis täna võib olla juba päev, kus järsku tundub leht päris tühjana, aga pidin meeldivalt pettuma: mitmesugusest kirjandusest ja raamatutest oli kohe palju juttu ja head.
Otsa tegi lahti Fungi Karlo, kes mulle on meelde jäänud rohkem filmikriitikuna, aga kes nüüd oli võtnud arvustada ühe norralase filosoofilist raamatut "Igavuse filosoofia". Et ma raamatut pole lugenud, siis seda põnevam oli lugeda sellest ajendatud mõtteid. Eriti huvitavad tundusid põiked selle mõiste või kuidas seda öeldagi juurde, mis mullegi mõnel korral mõtteainet on andnud ja mida eimiskiks või olematuseks nimetada võiks (kui vaid sõnad suudaksid tabada seda, mida kõikehõlmavuse tõttu tabada justkui ei saagi ...)
Vähemalt sama huvitav oli Paku Triinu kirjutis Krulli Hasso "Jumalanna pesa" ainetel, mis sisaldas piinavalt vihjeid mingile tänapäevasele jumalannakultusele ehk asjale, mis ju nagu võinuks olla kunagi radari alla jäänud, aga millest ma ometi mõhkugi ei tea. Igatahes nauditav lugemine oli ja hoolimata artikli kriitilisusest ajendas see mind mainitud Krulli Hasso teoseid vähemalt mentaalselt lükkama nende hulka, mis vajaksid lugemist kui mitte esimeses, siis vähemalt poolteisendas järjekorras.
Väga huvitav oli lugeda ka Isotamme Jaani sulest ühest, võiks öelda et sisuliselt tundmatust eesti luuletajast Enn Uibost, keda ta, nähtavasti põhjusega, märterpoeediks nimetab. Isegi nii tundmatu paistab see mees olevat, et näiteks eestikeelses Vikipedias on teda vaid paar korda mainitud, samal ajal kui saksakeelses on ta kohta lausa terve artikkel. Millest (sellest artiklist siis) jääb küll mulje, et Sirbi artiklis väidetu, nagu olnuks "Enn Uibo ainuke eesti luuletaja, kes saadeti vangilaagrisse surema oma loomingu eest [...] luuletaja Enn Uibo tapetigi eesti keeles luuletamise pärast", kuna teisi saadetud ja tapetud vabadusvõitluse või lausa eimillegi eest, ei pruugi päris õige olla - aga ilmselt mitte ka läbinisti vale.
Lausa kaks lehekülge oli aga pühendatud intervjuule Luige Viiviga, milles erilise tähelepanu all olid kuukümnendad aastad, needsamad, mida nii mõnedki kuldseteks ja veel teab milleks nimetavad. Ma kujutan küll ette, et kogu nauditavast olustiku ja melustiku kirjeldusest ning oma noorpõlve tundlemistest rääkimisest hoolimata tõusevad kümned "kuldsete" ja "vabade" kuuekümnendate apologeedid ja propageerijad tagajalgadele või kõrgemalegi ja pistavad valjul häälel protestivalt pröökama, kui loevad:
Kuuekümnendad pole kuldsed, vaid on piinlik mälestus sellest, kuidas inimene vanglaga harjub ja vangis oleku häid külgi hakkab otsima. Kuuekümnendad on pigem häbi kui uhkus.
Bachmanni Talis oli võtnud teaduskülgedel käsitleda ühe viimastel aastatel eriti humanitaarteadlaste poolt teravalt kritiseeritud teema, nimelt viitamise (kriitika aluseks on muidugi mitte viitamine kui selline, millest kahtlemata on ka humanitaarteadlased kangesti huvitatud ega ole sugugi selle vastu, vaid viitamise arvestamine peagu ainsa käsulaua ja mõõdupuuna, mille alusel raha ja muid hüvesid jagada ...). Põhimõtteliselt jõudis Bachmanngi järeldusele, et viitamine on küll üks olulisi teadlase tegevuse tulemuslikkuse näitajaid, aga siiski ainult üks veel õige mitme teise kõrval. Mis tundub päris mõistliku seisukohana.
Kui tavaliselt kipub Märka Veiko oma meediaarvustustes tublisti võlli üle vindi keerama, siis seekord oli ta vaatluse alla võtnud mitu nii-ütelda tõlkeajakirja, mis viimastel aastatel on eestikeelsena ilmuma hakanud (Imeline Ajalugu, Imeline Teadus, Intelligent Life, National Geographic) ja neid päris positiivses valguses vaadelnud. Ma ise olen neist Imelise Ajaloo tellija ja võin päris nõustuda Märka hinnanguga, et see täidab märkimisväärse tühiku emakeelses ajakirjanduses, mida ehk kunagi üritas täita Kleio, mis aga peagi rohkem "akadeemilistele" radadele suundus, moondudes lõpuks juba päris "akadeemiliseks" Ajalooliseks Ajakirjaks (nagu on ka konkureeriv väljaanne Tuna). Nii et sellise populaarteaduslikuna, nii-ütelda laiadele massidele suunatud ajakirjana on see tõesti täiesti oma koha leidnud, rääkimata sellest, et üldiselt on selles kirjutatu tase päris hea nii sisuliselt kui keeleliselt (kaks asja, mis mõnigi kord kipuvad eriti nii-ütelda populaarses kirjanduses tublisti lonkama).
Ja lõpetuseks oli kahtlemata ajaloohuvilisele mõnus lugeda ka Levini Mai lugu ühest kuulsamast Eestiga seotud kunstiinimesest Michael Sittowist käsitlevast suurteosest. Nojah, artikkel oli küll nimekülluse ja tiheduse tõttu veidi raskepärane ning nõudis süvenenud lugemist, et kõigest täpselt aru saada, aga see ei kahandanud siiski põnevust kõigi nende atribueerimiste ja muude mõtete vahel seiklemisel.
Loetud: Sirp, 26.10.2012
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2)
No comments:
Post a Comment