Reedesed mõtted

Valdavalt endiselt vaba tarkvara ehk täpsemalt KDE tõlkimise tähe all möödunud päev, kuigi mitmete nii-ütelda segavate teguritega, mille seast võib ära märkida ühe artikli tõlkimise Postimehe hüvanguks ning väikese väljaskäigu elukohajärgsesse kandekeskusse, kus mind ootasid ees pakikesed raamatutega, mis olgu ka siin ära mainitud:

• J. Cornwell. Hitleri paavst
• A. Ransome. "Racundra" esimene merereis
• M. Õun. Külma sõja soomusmasinad
• J. Pärn, M. Hergauk, M. Õun. Punalaevastik Eestis

Õhtupoolikul võis taas asuda ootusärevalt teleri ette, et jälgida MMi valiksarja mängu Eesti ja Ungari vahel. MM-sarja masendava alguse järel võis ju seekord vähemalt loota midagi positiivsemat, sest kuigi Ungari jalgpalliminevik on täis kuulsust ja sära, on see ikka juba aastakümnete taga ja praegu ei ole just tegu hirmus tugeva meeskonnaga. Nagu ka mäng näitas: päris võrdne Eestiga, nii heas kui halvas. Paraku olid just ungarlased need, kes suutsid palli korraks Eesti väravasse toimetada, mitte aga vastupidi, kuigi võimalusi oli mõlemal poolel korduvalt ja päris häidki ... Nii et musta masenduse plagu lehvides MM-sari ka jätkub ... Kurb. Loodetavasti ei tule Eesti meeskond ometi toime kaotamisega peatses mängus Andorraga ...

Tänane Sirp andis lootust, et selles leidub palju huvitavat lugemist - ikkagi ju Kirjanike Liidu juubelinädal - ja ega see vale polnudki. Alustuseks oli isegi selleteemaline peatoimetaja juhtkiri seekord päris mõistlik, tõstatades üsna õigesti küsimuse samuse liidu sõltumatusest tingimustes, kus see ripub tugevasti ära riigi toetusest. Jäi küll mulje, et pigem on selle seisukoha taga mingid muud rahapoliitilised ajendid, aga küsimus on ometi selline, mis väärib mõtlemist - eriti kui pidada näiteks silmas praeguse liidujuhi arvamust, et see sõltuvus võiks olla veel sügavam ja riik võiks lausa kirjanikud palgale võtta (mille loogiline järelm oleks ju ka kirjanikele töökirjelduse ja -ülesannete koostamine :-) ).

Ibruse Indrek oli taas tagasi pöördunud südamelähedase teema, nimelt kultuuri ja eriti remiksikultuuri juurde. Ja tegi seda tavapärase elegantsuse ning selgusega, mistõttu võib artiklit soovitada lugeda kõigile, kellele kultuuri kui terviku mõistmine millegipärast korda peaks minema - kui välja arvata üks lausa hämmastav fopaa. Nimelt arvamus, nagu võiks olla võimalik lõputu kasv:

"Nii, muide, on ka „lõputu kasv” võimalik, sest kasv ei pruugi tulla enam loodusressursside ekspluateerimisest, vaid olemasolevate ressursside kombineerimisest, nende efektiivsemalt kasutamisest. Ja kasv on ikkagi vajalik, sest see ei tähenda muud kui ühiskonna kõigi liikmete elujärje paranemist."

Mis on isegi kõige elementaarsema loogika vastane seisukoht, rääkimata juba argisemast plaanist. On ju selge, et kui sul on käsutada vaid viis sokipaari, siis lõpuks, kuidas sa neid ka ei kombineeriks ja kui tõhusalt sa ka neid ei kasutaks, oled ikka paljajalu ... Sama ka kultuuris: jah, neegrist Mannerheim võib tunduda innovaatilisena ja küllap ongi; kindlasti saab Mannerheimist teha veel naise või tulnuka või üldse olematu kuju, kes on pelgalt mingi varju hoidva salaseltskonna projitseeritav esinduskuju, kas või kunnasliku Mannerheim XXVIII; aga ometi ammendab see end lõpuks, sest ressursid on ikkagi piiratud, tee või tina. See räige möödapanek küll ei vähenda ülejäänud artikli huvitavust ja väärtust, õnneks.

Päris omapärane ja kuidagi väga haakuv oli lugeda piiriuurijatega tehtud intervjuid (Paasi Anssiga ja Wolfe Stepheniga). See on olnud üks selliseid teemasid, millele ma isegi olen üpris palju mõelnud, küll ehk mitte niivõrd poliitiliste piiride tähenduses, mis eriti Paasile hingelähedased, kuivõrd rohkem kultuurilis-maailmavaateliste piiride mõttes (näiteks arusaamad tolle Eesti "muistse vabadussõja" ajal, millega vaenupooled teine- ja üksteisesse suhtusid). Ja päris äsja lugesin läbi Fforde Jasperi Thursday Nexti seeria, mis kompab põhimõtteliselt samuti väga tugevasti piire ja nende ületamise võimalusi (konkreetselt siis Pärisilma ja Raamatilma vahel - väga vaimustav lugemine, ma usun, kõigile raamatusõpradele, eriti muidugi inglise kirjanduse austajatele).

Nagu öeldud, oli oodata, et Kirjanike Liidu 90. aastapäeva puhul sisaldab leht omajagu põnevat lugemist ja nii oligi, tervelt neli lehekülge spetsiaalselt sellele. Alustuseks Laagi Marini ülevaade liidu algusaegadest, stiililt väga kenasti kirjutatud ja mitmete huvitavate üksikasjadega, olgu liidu keskuse asukoha kohta või üldse. Vaid üks stiilinäide:

Vaimusädemeid pilduvate tungaldena süttisid kirjanduslikke ja kultuurilisi sihte rihtivad poleemikad, arutati põhimõttelisi, näiteks kriitika missiooni küsimusi, vaieldi konkreetsete teoste üle ja sageli juhtus sedagi, et följetonistlikult põrpivale arvustusele järgnes autori solvumise korral samavõrd äge vastureaktsioon.

Vähemalt sama põnev oli lugeda Tuuliku Ülo pikki meenutusi liidu juhtkonnas tegutsemise ajast, kust võis samuti teada saada mitmeid huvitavaid detaile. Ning ega mälestused sellega ei piirdunud: järgnesid veel Põldmäe Asta, Rannapi Jaani ja Jõgisalu Harri meenutused, kõik head lugeda. Võib-olla natuke kahjatseda võis selle üle, et polnud midagi kirjutatud tänapäevast, vaid ainult minevikust, aga kui arvestada, et juubeliüritused on veel järgmiselgi nädalal, siis ehk jõutakse selleni näituseks järgmises või ülejärgmises numbris.

Ja tänase numbri lõpetas Tarandi Andrese samuti päris huviga loetav kirjutis Rooma Klubi tegemistest. Talle iseloomuliku muhedusega kirja pandud - ja muu hulgas ka eelmainitud Ibruse Indreku "lõputu kasvu" arvamust selgelt vastustav. Kuigi vastus pealkirjas "Kas mõistus tuleb koju?" esitatud küsimusele kipub siinkirjutaja arvates pigem olema pessimistlik ...

Loetud: Sirp, 12.10.2012
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), jalgpalli MMi valikmäng Eesti-Ungari (ETV)

Tarkvaratõlked: KDE arendusharu