Laubased mõtted

Tavaline tööpäev.

Vaatasin õhtul ära palju laineid löönud ning ülistamist ja manamist leidnud filmi "Klass". Võib-olla oli see ka varem teles juba olnud, aga igatahes ma ei olnud sellele peale sattunud, nii et minu jaoks oli see siis mõistagi "esietendus" :-) Millega võis täiesti rahule jääda - film mulle meeldis ja oli kindlasti selline, mis paneb mõtlema elus leiduva julmuse üle, lausa vapustabki. Kõige selle headuse juures jäi ometi üks asi veidi kripeldama, aga see on jällegi tingitud sellest paganama eelnevast teabest, mis nii sageli segab asjadest korraliku elamuse saamist, sest eelnev teave ei kattu hästi sellega, mida ise kogedes tunned... See kriipiv tunne tekkis eelkõige sellest, et mulle oli teadvusse kinnistunud, nagu oleks tegu mängufilmiga, aga seda see "Klass" nüüd küll ei olnud - või kui oli, siis mängufilmina, kunstilise filmina oli ta õieti üsna kehvake (nii palju kui ma aru sain, oli vist ka enamik filmikangelasi, need noored just, põhimõtteliselt suhteliselt napi või lausa olematu näitlemiskogemusega, mis oli ka mitmeti ja sageli tunda, eriti dialoogides). Küll aga oli see suurepärane või suisa hiilgav dokudraama või midagi sellist (ma ei ole žanrilises määratluses väga kindel, võimalik, et õige sõna oleks hoopis hoiatusfilm või veel midagi). Mõned stseenid olid siiski päris hästi välja mängitud, nt rannastseen või ka filmi lõpetanud tulistamine, ja muidugi tuleb väga kiita filmimuusikat, mis oli omal kohal nagu lusikas võis või, kui filmi sisust lähtuda, siis pigem nagu rusikas silmaaugus. Igatahes päris tugev elamus ja ma mõistsin väga hästi, miks see nii palju kõmu ja vastukaja tekitas - on ilmselt üsna vähe neid, kes on üldse koolis käinud ja midagi sellist pole üle elanud - tõenäoliselt küll mõnevõrra leebemalt, sest muidu poleks enam eriti mäletajaid :-)


Loetud: T. Erelt, Terminiõpetus
Vaadatud: Varjude mets (ETV2), Klass (ETV)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mida ma natuke kärpisin, kasutades ära imeilusat ilma (tuul oleks võinud veel pisut-pisut tugevam olla, aga ega siis kõike head ei pea ka korraga saama...), jalutuskäiguga kandekeskusse (hmm, nime järgi võiks ju oletada, et sinna, seal ja tagasi lausa kantakse, kätel või kuidagi teisiti, aga tegelikkuses tuleb sinna ise kanduda, seal natuke tammuda ja siis tagasi juba kanda...), kus mind ootas ees pisike raamatupakike. Olgu selle sisu siin ka ära toodud:

• Translators through History

Tegemist on siis raamatuga, mille peale ma sattusin mõneti juhuslikult, nimelt Varraku raamatublogis sellele pühendatud sissekannet lugedes. See äratas huvi ja nüüd on siis raamat käes. Esimene kiire pilk sisse tekitas tunde, et see on tõesti väärt lugemist: kenasti rubriikidesse jaotatud ja päris suurt osa maailma hõlmav üldine tõlke(aja)lugu. Nojah, Eestist seal midagi vist ei ole, vähemalt ei hakanud põgusal silmitsemisel silma, küll aga meile lähedastest Põhjamaadest, eelkõige Rootsist ja veidi ka teistest, kaasa arvatud Soomest. Tekst tundus olevat faktitihe ja üsna konkreetne, mis on ainult hea, kui pidada silmas, et sellised üldteosed kipuvad sageli ruumi kokkuhoiu huvides minema liiga üldiseks mulaks. Loodetavasti tekib millalgi mitte väga kauges tulevikus ka nii palju aega, et selline, kuidas öelda, erialane raamatuke ka päriselt läbi lugeda...

Kirjanduse ja keele ajaveebist võis leida kena ülevaate hiljutisest oskuskeelepäevast, millest minagi osa võtsin (ja eriti vahva oli muidugi näha, et pool mind oli isegi illustreerivale pildile ära mahtunud :-) ). Seal oli ka viide Rahvusraamatukogu leheküljele, kuhu on üles riputatud ettekanded ise või õigemini siis need slaidiseansid, mida ettekandjad näitasid ja millele nad vähem või rohkem toetudes oma ettekande üles ehitasid. Veel etem oleks olnud muidugi ka ettekannete fonogrammid või midagi, aga võib-olla ilmuvad ka need kunagi - kui ma õigesti aru sain, siis mingi salvestus, oli see heliline või helilis-pildiline, sellest üritusest ka tehti.

Tänane Sirp oli taas mitme huvitava artikliga ajaloo teemal. Kahe pika arvustuse kõrval, millest ühes osutati meie ajaloo suurteose viienda, XIX sajandit käsitleva köite mitmetele puudustele ja teises kiideti kõrgelt kooliajaloo teist köidet, oli äärmiselt huvitav arutlus nostalgia, eriti selle punahõngulise üle. Juba pealkiri "Täna sööb Eskimot, homme reedab isamaa" oli väga intrigeeriv ja sisu... seda tasub kindlasti igaühel endal lugeda ja loetu üle mõtiskleda. Lõpuleheküljel oli aga südant soojendav kaksikjutt (esimene ja teine) praktilisest integratsioonist elik siis sellest igivanast venelaste-eestlaste probleemist, mis samuti pakkus nii mõningatki äratundmisrõõmu, seda just nende universaalsete lõimumis- või üldse suhtlemisprobleemide pärast (näiteks saad igati eduliselt aru nii kirjalikust tekstist kui ka suulisest kõnest, aga ikka pelgad kõnelda ja vigade pärast häbeneda...).


Loetud: Sirp 29.10.2010
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Ühikarotid (Kanal2), Tähevärav Atlantis (TV6), Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Tuna 3/2010
Vaadatud: Tähevärav Atlantis (TV6), Kättemaksukontor (TV3), Lasko - Die Faust Gottes (RTL)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Sattusin nägema rõõmustavat uudist, et lõpuks ometi jõuab ka nõndanimetatud rahvusentsüklopeedia (see Aasmäe Hardo juhitav teos siis) veebi (link peaks õieti osutama Postimehele, aga mingil põhjusel on Postimehes vähemalt praeguse sissekande kirjutamise ajal sellest uudisest ainult kena pildiga pealkiri esiküljel, aga mitte uudist ennast, nii et siis nende sõsar Kanal2 paistab olevat ainuke, kes seda uudist loetaval kujul edastab). Jääb üle veel vaid poolteist aastat oodata ja siis saabki mõne kuu vältel enne maailmalõppu kõiksugu entsüklopeedilisi teadmisi veebist nautida... :-) Tegelikult on EE küll selle veebijõudmisega ikka väga lootusetult hiljaks jäänud ja ma isegi veidi kahtlen, kas see praegune algatus väga populaarseks muutubki. Nende konkurendi TEA veebivariant on juba õige tükk aega olemas ja kuigi ma ei riski öelda, et TEA entsüklopeedia tervikuna on tingimata parem kui EE (ega tegelikult ka seda, et ta oluliselt halvem oleks), siis nii palju kui ma tean, seda veebivarianti siiski omajagu kasutatakse. Nagu ka Vikipeediat, kuigi see eestikeelne ei ole just väga mahukas ega täielik, aga on siiski tasapidi aina arenenud. Õige aeg veebi minna oleks EE-l olnud arvatavasti nii aastat kümne eest, nagu tegi näiteks Britannica. Aga noh, loodame siiski, et ka EE suudab ennast vee peal hoida ja ka veebiversiooniga siiski püsima jääda - oleks ju kahju, kui miljoneid niisama raisataks ja veel rohkem kahju, kui see uuenduskatse EE-le tervikuna vee peale tõmbaks... (kuigi, nojah, nende "veebisõbralikkusest" annab ilmselt aimu juba see, et viimane uudis EE saidil on pärit 2008. aasta septembrist...)


Loetud: Tuna 3/2010
Vaadatud: Tähevärav Atlantis (TV6), Pilvede all (Kanal2), Teadmata kadunud (Kanal2)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev.

Sattusin täna tänu ühe tuttava viitele kummalise ja naljakagi asja peale. Ma tean küll, et mitmetesse arvutiprogrammidesse on vähema või suurema huumorimeelega nõndanimetatud lihavõttemune peitnud (elik siis programmi endaga õieti üldse mitte seotud asju - ma olen ka ise näiteks OpenOffice.org-i tabelarvutuse rakenduses Calc "tähesõdasid" mänginud :-) - OOo "lihavõttemunasid" näeb nt siin). Aga ma ei oleks osanud oodata, et midagi samalaadselt absurdset võiks olla ära peidetud lausa eesti keele alustesse - täpsemalt siis õigekeelsussõnaraamatu veebivarianti. Piisab, kui seal sisestada sõna teenusepakkuja ja tulemus on... noh, ma ei hakka seda siin välja ütlema, igaüks võib ise järele kaeda :-) Kusjuures tundub, et see on sihilik, sest nii palju kui aru võib saada, siis seda tulemust ei peaks tulema ka nõndanimetatud laiendatud otsinguga, mis pakub konkreetse sõna puudumisel sarnaseid: näiteks kui sisestada teenusepakku või teenusepakkuj, siis on ainsaks leitud tulemuseks selle "laiendatud otsinguga" päris loogiliselt sõna teenus (ja ma ei usu kohe üldse, et pelgalt a-tähe lisamisega lõppu ei leita enam sõna teenus, vaid hoopis sõna perselakkuja...). Aga noh, hea ju, et kellelgi on olnud andmebaasi koostamisel nii sügav frustratsioon või siis jälle ülemeelik tuju :-)

Hea tuju tekitaja kõrvalt jäi silma Piirsalu Jaanuse huvipakkuv olukirjeldus reisist Kaug-Itta, mis käsitles mõnikord lausa müütilistesse kõrgustesse tõstetud hiinlaste ohtu (seda siis Kaug-Ida Venemaa küljest haukamise mõttes). Iseasi, kas päris saab nõustuda tema pealkirjaga, nagu hiinastumine Kaug-Ida ees ei ootaks - hoolikal lugemisel on ka loos mitmeid märke, et see ei pruugi käia tingimata relvaraginaga, vaid rohkem lihtsalt "suure naabri" positsioonilt. Aga eks need piirialad ole alati sellised, et kaugemalt seisjad näevad rohkem ohte kui kohapeal olijad - näide ju samusest Kagu-Eestist/Pihkvamaast käepärast võtta, kus ühel pool peljatakse eestistamist ja teisel pool jälle vene mõju, mille peale mõlemal pool piiri elavad inimesed ise rohkem õlgu kehitavad ja oma elu suhteliselt piiritult ja rohke piiritusega edasi elavad...


Loetud: Tuna 3/2010
Vaadatud: Tähevärav Atlantis (TV6), Unistuste agentuur (TV3), Sündinud märulimeheks (Kanal2), Supernatural (Kanal2)

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev elik tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. Peale paari üksiku paranduse KDE stabiilses harus kulges see muidu täielikult KDE arendusharu tõlkimise tähe all. Kasutajaliidese poole pealt hakkab asi juba ilmet võtma: extrageari praegu üldse tõlkes olevad asjad on nii heas korras, kui olla saavad (vähemalt statistilises mõttes - kvalitatiivses mõttes on asi mõistagi kahtlasem, aga selleks on oodatud kõigi huviliste märkused, kui miski tundub viltu või vigane olevat...) ja tänasega sai ka tolle KDE SC ehk nii-ütelda põhiasjadega suurem jagu korda, välja arvatud siis need KDEPIM-i värgid, millega järelaitamisega ma nägin juba stabiilses harus maru palju vaeva, aga mille kallal käib innukas tegevus endiselt edasi (tundub, et kõige rohkem - mis on ka täiesti mõistetav - kõigi nende rakenduste kohandamisega sobivaks mobiilseadmetele, ilmselt Nokia tungival tagantkihutamisel, ma julgeks oletada). Kui arvestada, et ka dokumentatsiooni osas ei ole KDE SC puhul just väga palju teha, siis võiks vähemalt oletada, et KDE 4.6 ajaks jõuan isegi tõlgetega valmis - sinna on veel üle kahe kuu aega ja põhitöö ei ole ka nii hirmus pingeline, et peaks esmaspäevi tingimata vahele jätma.

Loetud: Tuna 3/2010
Vaadatud: Tähevärav Atlantis (TV6), Välisilm (ETV), Kaks ja pool meest (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2), Fringe (Pro7)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida mõneks ajaks katkestas ema külaskäik. Lisaks pojaraasukest ilmtingimata vaevavate kõhutäitmise murede lahendamisele tõi ta ka ühe ristsõna, mis hiljem võttis veel veidi tööaega vähemaks, pakkudes siiski naudingut, aga taas ka vihastamist - no ma ei saa aru, mis kuradi pärast on kellelgi muudkui ühest ristsõnavihikust teise vaja võtta ette AjaO kassitõugude leheküljed ja nendega terve ristsõna üle külvata - ausõna, üldse ei ole huvitav! Aga no ju siis kellelegi on ja mingi nõudlus ka on, sest usutavasti ristsõnavihiku toimetajad ju muidu selliseid mõttetuid ristsõnu sisse ei laseks... Lisaks ristsõnale rõõmustas ema mind paari Laupa kooli kokkutulekul tehtud foto väljatrükiga (nojah, küll mitte fotopaberile, aga palju neid üldse veel tänapäeval tehakse...) ja ühe väljalõikega aastaalguse Postimehest, kus ma olen jäädvustatud koos usina kolumnisti Turay Abduliga vestlemas (neil paganama fotograafidel ikka õnnestub mind mõnikord ootamatult tabada...).

Sattusin Newsweekist lugema intervjuud Tšetšeenia praeguse presidendi (ainsaga praegu, tuleb öelda, sest nii-ütelda teine pool on ju ametlikult lausa Tšetšeenia vabariigigi ära kaotanud...) Ramzan Kadõroviga, mis oli mitmes mõttes huvipakkuv, naljakas ja nii edasi. Tal õnnestus ühteainsasse vastusesse kokku panna omavahel raskesti kokkusobivad kontseptsioonid: ühelt poolt ei ole tema arvates Tšetšeeniale sõltumatust Venemaast kohe üldse vaja, sest nagu ajalugu on näidanud, toob see vaid häda; teiselt poolt aga soovib ta vabu käsi "bandiitidega võitlemiseks" ehk siis võimu riikliku repressiivaparaadi üle, mis laias laastus ju tähendabki sõltumatust... Ilmselt tähendab sõltuvus Venemaast siis Kadõrovi jaoks ikka ja ainult seda, et Venemaa eraldab talle raha ja mehi, mida ta siis oma äranägemise järgi kasutada saaks... Et küsijaks oli naine, siis on intervjuus mõistagi rohkelt juttu naistest, õigemini sellest, mida Kadõrov neist arvab - milles ei ole midagi imelikku, umbes nii ta peakski arvama, kui arvestada tema kasvatust ja ka võimul püsimise eeldusi. Huvitav oli aga ka tema jäägitu truuduse vandumine Putinile - alles hiljaaegu oli ka üks teine Venemaa regioonijuht väga kindel putinist, aga näe, võeti maha nagu naksti :-) Teisest küljest on ka selge, et Putini toel ta võimule tuli ja kui arvestada näiteks Putini ja Medvedvi imagot, nii palju kui seda üldse eristada saab, siis on ka selge, kelle poole Kadõrov-noorem loomuldasa peabki kalduma...

Ajalooajakirja Tuna lugedes täheldasin täna kurvastaval kombel, et neil või vähemalt minuni jõudnud eksemplaril on kallal käinud koletu trükikurat, kes on osad leheküljed kenasti neitsilikult valgeks jätnud... Ja seda muidugi just huviäratavate lehekülgede koha pealt (mitte et selles ajakirjas neid mittehuvitavaid just palju oleks, peab küll kohe lisama - ehk vahest eesti lugeja seisukohalt ingliskeelsed kokkuvõtted on sellised, aga muidugi teadusajakirjale on ju neid ka vaja).


Loetud. Tuna 3/2010
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Asustatud saar: heitlus (TV3+)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: Diplomaatia 10/2010, Tuna 3/2010
Vaadatud: Koletise silm (TV6)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: väljasurev tõug (Postimees, 23.10.2010)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millest pisikese osa võttis maha kaupluse külastamine toiduvarude täiendamise eesmärgil.

Täna oli imeline sügiselõpu ilm: hommikul ärgates avastasin, et vahepeal oli osa maad valgeks muutunud. Poes käies võiski nautida kena kargust, kuigi selleks hetkeks oli lumepuiste asendunud natuke vesisema variandiga - alla langesid küll veel valged asjad, aga maapinnaga kokku puutudes kippusid need juba muutuma selliseks hallikaks olluseks. Seevastu õhtupoole tuli veel üks täiendav energialaks, kui järsku hakkas puistama alla rahet ja seda saatis lausa äike. Niisugust asja niisugusel ajal ja kombel ei ole tükk aega näinud, kuigi näiteks päris talvine äike on viimastel aastatel juba lausa tavaliseks muutunud. Imeline õhtu igatahes!

Võrreldes eelmisega oli tänane Sirp lugemisvaesem, aga mõned päris head palad seal siiski leidusi, näiteks huvitavate nüanssidega mõttearendus Hargla Indreku viimase ajaloolise krimka teemal või väga meeltülendav intervjuu Mihkelsoni Enega, kelle väljaütlemised olid väga sümpaatsed, või ka järjekordne humanitaarteaduste masendavale ja mitte just kõige õiglasemale hindamissüsteemile osutav artikkel Beyeri Jürgeni sulest (kenasti öeldud: "Üks selliseid normeerimistööriistu on Eesti Teadusinfosüsteem ehk ETIS (täpsema hääldusega: JÄTIS)").

Aga kõige rohkem pani tegelikult mõtlema Annisti Aeti pisimõtisklus dokumentide ja inimeste teemal. Ma ei oleks küll ehk päris nõus tema järeldusega, et masinate kasutuselevõtmine inimeste asemel dokumentide ja muu sellise kontrollimisel tähendab tingimata kihistumise süvenemist ja (klassi- või muude) vahede süvenemist, aga oma iva selles on (eriti muidugi nii hea kontrasti tõttu: ühelt poolt Nõukogude piirivalvur, kes laseb Saaremaale elik piiritsooni mehe, kellel passis enda pildi asemel puudli oma, ja teiselt poolt Masin suure tähega, mis kontrollib ainult dokumenti, tundmata, õieti suutmatagi tunda vähimatki huvi selle vastu, kelle käes see dokument on, peaasi, et see (ja vajaduse korral koodid ja muu selline) oleks õige.) Mõtlema pani see aga eelkõige natuke teises kontekstis, nimelt nõndanimetatud masinate väärkasutuse ehk Suure Venna kontekstis. See on päris selge, et tänapäeval on väga suur osa inimkonnast päris hästi jälgitav: tehnoloogia elik massinad võimaldab seda teha sisuliselt igas maailmanurgas ja ka inimesed ise on väga suures osas kuskil andmebaasides sees. Nii et selline võõrandumine, nagu artiklis kenasti kirjeldatud, ei ole midagi imekspandavat. Iseküsimus on see, kas seda võõrandumist niimoodi üldse tajutakse - kas või juba igasugu sotsiaalvõrgustike päris plahvatuslik levik osutab pigem vastupidisele. See ei ole küll ilmselt suhtlemine selle klassikalises mõttes, mis eeldab silmsidet või muulaadset ruumilist lähedust, mida tõenäoliselt asendada ei saagi (isegi ulmeline virtuaalreaalsus, mis võimaldaks minu pärast kas või suguühet, nõuaks ilmselt aastatuhandeid, enne kui psüühika lepiks sellega, et see võrdub reaalse suguühtega :-) ). Ja laias laastus paistavad ka sotsiaalvõrgustikes toimivat ikka samasugused ilmingud nagu päriselus: kui keegi oskab moosida või lihtsalt näeb hea välja, siis saab ta ka puudli pildiga hakkama, ja kui ei oska, siis ei aita ka kõige paim välimus...

Ah et mis puutub siia siis Suur Vend? See johtus artiklis olevast lausejupist "ent masinavärgi silmis on mõne kodaniku käisel ikka metafoorne kollane heksagramm". Mis ei ole ilmselt vale, ainult küsitav on, et kas see "kollane heksagramm" ka kellelegi teisele kui samusele masinale korda läheb, Võib-olla millalgi (ilmselt kaugemas) tulevikus, kui kõik sellised heksagrammid on ühtsesse võrku ühendatud, nii et tõesti piisab vaid öeldud nimest või kaardi või muu värgenduse sisestamisest ja ongi kõik heksagrammid ja muu kättesaadav. Aga isegi sel juhul oleks asi ilmselt "jälgimisühiskonnast" väga kaugel. Ehk, kui parafraseerida kuulsat lauset, siis kõiki inimesi saab jälgida teatud aja jooksul, mõningaid inimesi saab jälgida kogu aeg, aga ei saa jälgida kõiki inimesi kogu aeg. Kui veidi mõelda, siis selline optimaalne arv inimesi, keda üks inimene suudaks pidevalt jälgida, oleks umbes kümmekond; isegi kui arvestada, et kõiki neid ei pruugi vaja olla kogu aeg jälgida ja et teataval määral võib jälgimist veidi ka piirata mõningate "märksõnadega", siis ehk maksimaalselt sada. See tähendaks, et üheks ehedaks "jälgimisühiskonnaks" oleks kas või juba Eestis vajalike jälgijate arv suurusjärgus 15000 kuni 150000... Mis on ilmselgelt lihtsalt võimatu. Tegelikult on seda tunnistatud ka väga arenenud ja spetsiifiliste (s.t rohkete piiravate "märksõnadega") jälgimissüsteemide (kas või kurikuulsa Echeloni) puhul, et isegi kui (jälgimis)andmed on olemas, ei ole lihtsalt kedagi (või õigemini, neid keskeid ei ole piisavalt palju), kes suudaks neid vähegi adekvaatselt ja reaalajas vastu võtta ja töödelda, s.t ka tegelikult toimuvat jälgida. Ja siin jõuab asi tagasi selle kõige tavalisema inimliku suhtlemise juurde: isegi potentsiaalses jälgimisühiskonnas tuleb kasutada masinate kõrval inimkontakte, sest isegi kui masinad teevad oma tööd korralikult, ei ole vähemalt nähtavas tulevikus neil võimet saadud ja läbihekseldatud andmete põhjal midagi ette võtta (kas või juba sellepärast, et neile sellist võimet ei anta...). Võimalikult üleüldist jälgimisühiskonda on ju püütud ka luua, meenutada võib ilmselt paljudel meeles olevat Nõukogude Liitu, aga need on ka katsetusteks jäänud, sest ikka selgub, et see lihtsalt ei toimi...


Loetud: Sirp, 22.10.2010
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Ühikarotid (Kanal2), Tähevärav Atlantis (TV6), Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3)

Ilmunud tõlked: P. Raudseps. Mõistuse hääl valimistel (Diplomaatia 10/2010)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänases Economistis oli üks mõtlemapanev nupuke sellest, kuidas meie ajastu, mida nii hellitavalt kutsutakse infoajastuks, võib osutuda hoopis infoauguks. Mulle jäi kõige rohkem sealt kõlama mõte, et me võime XX sajandi algusest tulevikus (või ka juba praegu) teada rohkem kui näituseks XXI sajandi algusest. Ja põhjus: erinevalt varasemast ajast, kus enamik sellest, mis on üldse talletamist väärt, pandi kirja paberile või muule suhteliselt püsivale materjalile (on muidugi materjale, eriti minevikus kaugemale tagasi minnes, mis on ajatuultes hävinud, ja on ka teavet, mida kirja ei pandud isegi kirjaajastul ja mis parimal juhul on säilinud mõningates mälestustes (mis on tunduvalt moonutustealtimad kui reaalajas loodud dokumendid), kui üldse), siis juba mõnda aega, aga eriti viimasel kümnendil on päris palju materjali, mis on nii-ütelda kvaasi-kirjapandud, see tähendab talletatud internetti, kust aga aja jooksul väga erinevatel põhjustel osa materjali lihtsalt ja sageli jäljetult kaob, olgu siis põhjuseks talletaja huvikaotus ja vastava saidi sulgemine või mis iganes muu asjaolu. Artikkel mainib üllaid, kuid üpris lootusetuna tunduvaid katseid nii-ütelda veebi talletada - mitte et see iseenesest võimatu oleks, aga üleilmse veebi maht ja raha seavad kindlad piirid ette, mis on võimalik ja mis mitte (kolmas põhjus, omanduslikud failivormingud, ei ole ehk nii hirmus oluline - palju lõppeks ikkagi neid vorminguid on, mis on nii suletud, et ainult ja ainult üks (potentsiaalselt mingil hetkel koos looja elik omanikuga kaduvikku vajuv) programm neist midagi aru saab, iseasi, et omanduslikud vormingud võivad küll tekitada umbes sama efekti nagu pisut murenenud Mesopotaamia savitahvel või pooleldi hääbunud värvidega esiajalooline koopamaal). Nojah, Kongressi Raamatukogu võis küll Twitteri arhiivi ära osta, aga ehkki see on üks suuremaid virtuaalseid suhtlemiskeskkondi, ei ole see kohe kaugeltki ainus... Tegelikult on samale probleemile juba varem ka mõningad arhivaarid tähelepanu juhtinud, küll veidi teise kandi pealt, aga samuti kättesaadavat teavet puudutades - sõltuvalt maast ja seadustest ja muudest asjaoludest käib tänapäeval väiksem või suurem osa ettevõtete sisesuhtlusest elektrooniliselt ja nii mõnigi kord vormis, mis tavapärases mõttes arhiivi jääb jäädvustamata (nt e-kirjadega käiv suhtlus). Ehk teisisõnu - kui nii-ütelda paberiajastu kohta võib ettevõtte puhul panna arhiivimaterjalide põhjal enam-vähem adekvaatse pildi kokku, siis e-ajastul ei pruugi see enam nii lihtne olla (kuigi mõistagi oli nii siis kui ka on praegu ettevõttesiseselt suur osa suhtlusest sootuks suuline, mis nii või teisiti ei jäta pahatihti erilist jälge). Igatahes probleem on olemas ja seda sõltumata igasugustest Suure Venna pelgustest - kas meie olevik ikka saabki minevikuks või jääbki olematuseks? :-)

Varahommikul vaatasin kordusest ETV pealt suhteliselt palju reklaamitud filmi "Ma elasin Eesti Vabariigis". Päris palju häid kaadreid oli kokku pandud, aga film ise jättis võrreldes reklaamiga, mis tõotas teada anda, kas ajaloost on võimalik õppida, ja kõnelda omaaegsetest tegemistest ja tegemata jätmistest, suhteliselt kesise mulje. Mitte et intervjueeritavate valik või nende jutt oleks kuidagi kehv olnud (mulle väga meeldis kuulata oma vana õppejõu Piirimäe Helmuti, aga mõistagi ka teiste pajatusi), aga see suurelt selliseks mälestuste veeretamiseks jäigi. Ilmselt selle kergelt hapu maigu tingiski rohkem reklaam, mis keris ootused liiga kõrgele, võimaldades oodata dokfilmi taustal ka mõningat üldistust või midagi, mida aga sela nüüd küll ei olnud.


Loetud: Akadeemia 10/2010
Vaadatud: Ma elasin Eesti Vabariigis (ETV), Tähevärav Atlantis (TV6), Kättemaksukontor (TV3), Lasko - Die Faust Gottes (RTL)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Sattusin täna lugema uudist, et Venemaa kommunistid olevat jõudnud seisukohale, et Katõni veresauna süü veeretamine Nõukogude Liidu ja eriti suure isa Jossif Stalini õlule on ehe müüt ega vasta kuidagi ajaloolisele tegelikkusele (avalduse enda leiab kommunistide veebileheküljelt). Lisaks muigele tekitas see kaks küsimust, millest ühele ma esialgu vastust ei leidnud ja teisele veel ei saagi leida. Esimene küsimus oli selline kiuslik: kuidas suhtuvad oma mõttekaaslaste avaldusse Poola praegused kommunistid (jah, ka seal on täitsa olemas Kommunistlik Partei, juba kaheksa aastat lausa). Kuigi võib oletada, et kui nende saidil on ära toodud kurikuulus Burdenko aruanne, siis on nende seisukoht ka üsna selge... Teine tekkinud küsimus oli juba keerulisem: Venemaa on tänaseks riiklikul tasandil tunnistanud oma süüd Katõni veresaunas, mille läbi see peaks siis olema selle ülla ametliku ajaloo osa, mida Moskva nii visalt ja kindlalt kaitsta püüab. Kui nüüd kommunistid seda ametlikku ajalugu niimoodi "võltsida" püüavad, kas laienevad ka neile kõikvõimalikud sanktsioonid, mida kodumaised teisitimõtlejad on juba mõneti tunda saanud ja millega lausa välismaalasigi materdada ähvardatakse? Tõenäoliselt on küll usutavam, et see avaldus jääb lihtsalt tähelepanuta...

Lisaks sattusin täna lugema, et Kaplani Robertilt, kelle "Tulekul on anarhia" ma kunagi eestindasin, on ilmunud uus raamat, mis tundub olevat suhteliselt samas stiilis, ilmselt küll siiski veidi rohkem tema hilisemate reisiraamatute moodi. Vahepeal süvenes ta väga sügavalt USA sõjaväe asjadesse, mis mu meelest olid natuke kallutatult patriootlikud, aga terase vaatlejana ja vaheda mõtlejana võib loota, et seekordne raamat on ehk etem ja tuletab rohkem meelde tema tuntumaid teoseid. Igatahes tellisin selle ka endale ära ja usun, et ei pea kahetsema...


Loetud: Akadeemia 10/2010
Vaadatud: Tähevärav Atlantis (TV6), Pilvede all (Kanal2)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, millest võttis tubli tüki ühe artikli tõlkimine Postimehele, aga muidu - rien.


Loetud: Akadeemia 10/2010
Vaadatud: Tähevärav Atlantis (TV6), Euroopa jalgpalli meistrite liiga Arsenal-Šahtar (TV6), Supernatural (Kanal2)

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev elik tarkvara tõlkimise päev, mis kulges muude huvipakkuvate arengute puududes endiselt edasi KDE varal. Natuke nägin vaeva stabiilse haru kallal, kuhu kasutajaliidese osas oli ilmunud paar uut sõnet, samuti dokumentatsiooni kallal, mis siiski jäi lõplikult valmis saamata. Leidsin ometi, et stabiilse haru kallal on ilmselt veidi mõttekam vaeva näha ja see täielikult korda teha, sest kui samu asju teha arendusharus, siis ma ilmselt puhtalt laiskusest ei viitsiks hakata neid tagasi stabiilsesse harru kopeerima, aga stabiilse haru tõlkimisel on mul Lokalize kenasti ära sätitud, nii et seal tõlgitu kandub edasi ka arendusharru. Arendusharus endas suutsin samuti natuke edasi jõuda, aga mitte väga palju paraku. Tubli osa vaeva kulus joonistamisrakenduse Krita peale (KOffice on peagi välja tulemas uue versiooniga), kuhu aina lisatakse uusi ja uusi joonistamisvõimalusi, mis kipuvad mu pisikest peakest väga segi ajama... Aga loodetavasti ma midagi väga nihu seal ei keeranud oma tõlgetega. Igatahes praegu tundub, et ma olen arendusharus tõlgetega üsna kenasti järje peal ja mingeid "hoogtööpäevakuid" vaja ei ole, mida ma veel mõne nädala eest pelgasin.

Kunagine töökaaslane Hansoni Raimu oli kirjutanud üsna sapise arvamuse eesti keelega äritsejate kohta - ja tundub, et täie õigusega. Vaatasin ka seda Keeletarga lehekülge ja ei leidnud sealt küll midagi, mis kas või kuidagi kutsuks neile raha eraldama. Kui mõningad keelelonked kõrvale jätta, mida ju niisuguse nimega ettevõtmine ei tohiks endale lubada, siis põhimõtteliselt paistab see lihtsalt olevat ÕS-ist suvalise sõna väljavalimine ja teele läkitamine. Nojah, lisaväärtusena veel samuti muidu avalikult kättesaadav rahvakalendri päev... Hind ei ole muidugi kallis, aasta peale kokku 20 eurot ei käi kindlasti kellelgi üle jõu, aga küsimus on pigem selles, et milleks üldse seda maksta? Aga nagu öeldakse, kui võimalik on raha teenida, siis tuleb ka seda teha (mille illustratsiooniks sobib kenasti ühe tuttava kaudu nähtud pilt) ja ma üldse ei imestaks, kui neile ka tekiks mingi kasutajaskond... Huvitav oleks siiski teada, kas tuleb ka kohtukaasus: Keeletarga kasutamistingimused keelavad rangelt ja täielikult päevasõna levitamise, aga vaene Raimu ilmselt ei olnud seda põhjalikult lugenud ja partsatas talle saadetud ülisalajase päevasõna välja... :-)


Loetud: Akadeemia 10/2010
Vaadatud: Tähevärav Atlantis (TV6), Välisilm (ETV), Kaks ja pool meest (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2), Fringe (Pro7)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida veidi kärpis ema külaskäik. Ta oli just äsja Kunglast tulnud ja nagu sellistel juhtudel ikka, rõõmus ja õnnelik. Kui muidu mitmel pool Eestis sel nädalavahetusel olla võinud tugevat tuult või lausa tormi tunda (ka siin mu juures Tallinnas õnnekombel), siis seal olevat olnud üsna rahulik, nii et uut katust päris proovile ei saanudki panna :-) Eks näeb siis talvel ja kevadel, kas see on ikka korralikult tehtud... Ema tõi lisaks muule heale-paremale (mille hulka kuulus spetsiaalse kingitusena ka üks tilluke õunapabul) ka ühe ristsõna, mis veelgi vähendas tööaega, aga siiski mitte väga palju.

Sattusin Arvutimaailmast lugema huvitavat artiklit, kuidas keegi, kes põhimõtteliselt on eluaeg Windowsit kasutanud, otsustas ühel päeval, et proovib järele, mis elukas see Linux on. Võttis siis teine selle kõige levinuma Ubuntu ette ja oli väga üllatunud, et see ei nõuagi mingeid eriteadmisi. Lõpuks ta siiski leidis, et mitmed asjad, millega ta on harjunud, päris niimoodi või üldse ei tööta, aga üldhinnangu andis oma kogemusele siiski päris edulise.

Nägin täna Keskmaa Ordu üleskutset asuda usinalt kirjutama jutukesi, et osaleda nende kunsti- ja muinasjutuvõistlusel - millegipärast tundub, et see oli näha ainult Facebookis, nende enda koduleheküljel sellist teadet silma ei jäänud. See on nii vahva, et muinasjutuvõistlusi ka korraldatakse. Vahel harva on keegi ju neid ka organiseerinud, aga mu meelest ikka armetult vähe (lasteraamatuvõistlused ju päris hästi siia alla ei mahu, sest neile oodatakse ikka enamasti vähe pikemaid, ikka jutustuse mõõdus asju - mitte ei muinasjutt kõige laiemalt tõlgendades selle alla ei mahuks, aga siiski). Samas muinasjuturaamatuid, ka uusi tekste, ikka ilmub ja ma olen päris kindel, et nõudlus nende järele on täiesti olemas.


Loetud: Arvutimaailm 10/2010
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), ENSV (ETV), Asustatud saar (TV3+)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: Akadeemia 10/2010
Vaadatud: Jersey saatan (TV6)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: mida ja miks me nii väga kardame? (Postimees, 16.10.2010)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestasin põgusalt jalutuskäiguga poodi toiduvarude täiendamise eesmärgil.

Tänases Sirbis oli paari eelmise nädalaga võrreldes väga palju huvitavat lugemist, seda eelkõige tänu nii-ütelda ajaloolehekülgedele. Neid alustanud Hvostovi Ants oli oma tavapärases headuses võtnud lahata Eesti Vabariigi esimese perioodi lõppu. Tema lõppjäreldus, et Päts ja Laidoner tuleks reeturiks kuulutada, ei ole ju põhimõtteliselt vale ega väär, aga muidugi sellisel kujul väljaöelduna on see äärmiselt provotseeriv. Mis ei kahanda muidugi artikli kui terviku väärtust. Nii valus kui see ka ei ole, jääb too 1940. aasta oma eel- ja järellooga ilmselt veel pikaks ajaks üheks Eesti ajaloo selliseks sõlmpunktiks, mis tahes-tahtmata kutsub esile tugevaid tundeid ja kus ühist seisukohta leida on õige raske, kui mitte lausa võimatu. Seda enam, et ilmselt on kõik vähegi mõeldavad dokumendid, mälestused ja muu selline tänaseks päevaks teada ja tuntud ning vähe lootust, et leitakse veel midagi, mis millelegi täiesti uut valgust heidaks, nii et peamine, milles arvamused saavad lahkneda, ei ole mitte sündmused ise, vaid nende tõlgendamine, mis lähtub eelkõige tõlgendajast, mitte tõlgendatavast...

Hvostovi artiklile pakkus head lisa Mertelsmanni Olafi väiksem looke sellest, millised olid 1940. aasta ja nõukogude võimu saabumise sotsiaalsed tagajärjed. Mitte et see elujärje halvenemine tundmatu asi oleks, aga tavaliselt kiputakse seda nii-ütelda tavatasandil võtma otsekui loomulikuna, et tuli ju järgi ka sõda ja muud jubedused. Aga niimoodi isegi selles päris lühikeses artiklis kokku võetuna jätab toona toimunu ikka väga masendava mulje. Võib-olla see oleks üks olulisemaid asju lausa, mida rahvusvahelise õiguse rikkumise ja muude kuritegude kõrval rõhutada, kui Eesti musta ja sünget ajalugu asjatundmatutele huvilistele tutvustada?

Lihtsalt markeerimiseks võib ära märkida veel õige mitu Sirbi artiklit, mis olid piisavalt huvitavad läbi lugeda ja kaasa mõelda: Eesti ajalooteaduse suurmehe Karjahärmi Toomase väga tasakaalukas ja tasakaalustav arvamus Eestist kõneleva ajalookirjutuse mõttekusest ja tähendusest; Ksenofontovi Andri näitusearvustus, mis suurelt osalt puudutas hoopis üht huvipakkuvat ja debatialdist teemat, nimelt jälgimissüsteeme ja nõndanimetatud Suure Venna fenomeni kohalikus esituses (ma olen neid privaatsusdiskussioone ikka jälginud, aga alati hämmeldunud selle peale, kui ikka ja jälle kohtab arvamust, et jälgimine on paha sellepärast, et siis peab oma tegude ja sõnade eest vastutama... - no kui sul on saladus, siis ära seda kellelegi ütle, ja kui sul on maine, siis ära tee lihtsalt midagi, mis seda kahjustaks - aga ei, tahaks ikka öelda ja teha, aga nii, et keegi teada ei saaks...); intervjuu äsja üleeuroopalise kirjandusauhinna võitnud Aleksejevi Tiiduga; ülikooliõe Laanese Enekeni hästi ja sisukalt kirjutatud arvustus või õigemini mõttearendus Oksaneni Sofi "Puhastuse" teemal.

Nägin täna ka südant soojendavat uudist, et mu kunagine direktor Rammo Piret on pälvinud Laupa kooli kordategemise eest Muinsuskaitseameti tänukirja. Koolimaja on tõepoolest väga eduliselt ja ilusasti korda tehtud, nagu ma hiljuti vilistlaste kokkutulekul viibides võisin oma silmaga tõdeda. Ja kuigi mul on koolipoisipõlvest direktori kohta üsna mitmesuguseid mälestusi ja tundeid :-) , siis kahtlemata on ta olnud parimas mõttes Laupa kooli patrioot ja väga palju vaeva näinud selle nimel, et see ikka edasi suudaks elada ja toimida.


Loetud: Sirp 15.10.2010
Vaadatud: Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), Idiokraatia (TV3), Exorcist - Der Anfang (RTL2)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida lühendasid veidi kaks asja. Üks neist oli artikli tõlkimine Postimehele, teine väikese kolmnurga tegemine kodunt Toompeale ja sealt kirjastusse elik kahe lepingu allakirjutamine. Ilm oli täna lausa imeline, just selline, mis mulle kohutavalt meeldib. valdava osa väljasviibimise ajal sadas vähem või rohkem vihma ja ka tuul oli päris kena. Õhtupoole läks muidugi veel etemaks, päris tormiks ehk ei kiskunud või vähemalt mitte selliseks, mis ennast oleks maast lahti kiskunud, aga kõigutas korralikult :-) Sellised energiapuhangud on äärmiselt teretulnud. Aga millest ma tahtsin veel kõnelda, on asjaolu, et kirjastusega sõlmitud lepingut uurides märkasin (loodetavasti ei riku ma sellega konfidentsiaalsussätet) seal uudset punkti, mis annab kirjastusele õiguse tõlget levitada ka elektroonilisena (ja mulle teatava tasu sellise müügi eest). Tegemist on muidugi ka teosega, mille e-raamatuna müük võib isegi olla täiesti mõttekas, kuigi seniajani on Eesti (eestikeelne) e-raamatuturg ikka väga armetu, et mitte öelda olematu... Kõneldud on küll, et Eesti Digiraamatute Keskuse egiidi all pidada veel enne aasta lõppu tuhatkond või nii e-raamatut turule jõudma, aga kui ma just ei eksi, siis on selle lubaduse täitmisega aega napilt üle kahe kuu... Samas ma usun küll, et e-raamatutel on ka Eestis täiesti turg olemas, ükspuha millist müügiskeemi ka ei kasutataks.

Täna jõudis siis ka üleeile mainitud Mageia kallal vaeva nähtud töö teine osa avalikkuse ette - too Mageia eestikeelne avalehekülg nimelt. Selgus, et mingil põhjusel oli mu kiri kadunud kuskile internetiavarustele, vähemalt nende jaoks, kes neid tõlkeid üles panevad, sestap seda varem näha ei olnudki. Mingi kala on ikka veel sees, päris lõpp on endiselt ingliskeelne, aga äkki õnnestub ka see võimalikult kiiresti ära klaarida.


Loetud: Akadeemia 10/2010
Vaadatud: Maailmalõpust alates (Showtime), Eestlane ja venelane (Kanal2), Ühikarotid (Kanal2), Lorna vaikimine (ETV2)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Akadeemia 10/2010
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, mida lühiajaliselt katkestas ema külaskäik. Tegelikult avaldas see halvavamatki mõju, sest ema tõi taas kaasa terve hulga ristsõnu, mis sellest hoolimata, et paar tükki olid mu käest läbi käinud juba nädalapäevad tagasi Laupale sõites, võtsid pärast ta lahkumist veel õige tükk aega ära, pakkudes samas jälle vaimustavat intellektuaalset naudingut.

Veidi aega kulutasin täna ka alles sündiva uue distributsiooni Mageia peale. Ega seal mul kui tõlkijal praegu veel palju teha ei ole, sest distro ise on ju sündimata ja sestap tarkvara tõlkida pole. Küll aga on neil veebis juba oma esindus olemas ja selle kallale ma läksingi. Tänase seisuga sai ära tõlgitud nii Mageia ava/kodulehekülg kui ka nõndanimetatud väärtuste lehekülg, mis sisuliselt kujutab endast Mageia manifesti. Viimane on ka kindlasti juba olemas, esimese saatsin suhteliselt hilja õhtul, nii et see võib reaalselt nähtavaks saada alles homme. Praeguste juttude kohaselt peaks tõsisemaks tegevuseks minema millalgi järgmisel kuul või heal juhul selle kuu lõpupoole - uue distributsiooni esimene alfa või beeta on kavandatud mingile hetkele novembris (seda muidugi siis, kui kõik läheb ikka plaanipäraselt - praegu käivad veel tõsised vaidlused üldse selle üle, mismoodi uus distro välja peaks nägema, olgu ülesehituselt, struktuurilt, kaasatavalt tarkvaralt või mille iganes poolest - aga usutav on pigem siiski, et too esimene väljalase tuleb suurel määral Mandriva koopia, võib-olla teatavate nüansiliste muudatustega, ja alles pärast seda vaagitakse tõsiselt üle ja pannakse lõplikult paika kõik aluspõhimõtted, mida edaspidi arvestada).

Õhtul oli taas aeg jalgpalli nautida - pärast reedest hiilgemängu Serbia vastu olid muidugi pinged üles kruvitud, sest võit Sloveenia üle tõotanuks Eesti tõsta oma EM-i valikgrupis ju lausa esikohale. Paraku täna nii hästi ei läinud, mis siis, et mängiti kodus ja puha. Esimene poolaeg oli õieti päris paljutõotav: mõlemad meeskonnad rabelesid ringi nagu hullud ja mõlemal oli ka päris häid võimalusi, aga väravani siiski ei jõutud. Teine poolaeg aga olid eestlased otsekui ümber vahetatud ega suutnud enam just väga teravalt nõelata. See oli tegelikult lausa imelik: ei tahaks hästi uskuda, et nad vaheajal ära väsisid, ja sloveenlaste mäng ei olnud ka esimese poolajaga võrreldes just parem, lihtsalt mingil põhjusel meie poisid ei mänginud enam esimese poolaja tasemel. See maksis ka õige kurvalt kätte, kui lõpuks mängu ainuke värav vuhises Eesti võrku - ja lööjaks sealjuures oma mees! Kuidagi sümboolne - Serbia mäng lõppes samuti omaväravaga, ainult et siis oli jala valgeks saaja serblane... Võllanalja tehes võib muidugi öelda, et kuivõrd ainsa värava mängus lõi Eesti meeskonna mängija, siis kuulus ju ka võit Eestile... Tegelikult oleks üldise mängupildi põhjal võinud õiglasem tulemus olla ehk viik, aga ega siis kõike head ka ei pea saama. Niigi on Eesti ennast päris hästi näidanud: ei tasu ju unustada, et kui ka FIFA edetabel ei ole absoluutne tõde ja "jalgpall on ümmargune", siis on Eesti selles edetabelis siiski 85. kohal ning Serbia ja Sloveenia vastavalt 15. ja 19. kohal, nii et Eesti võit Serbia üle, eriti veel viimase koduväljakul, on juba nagunii tohutu saavutus. Aga vähemalt sai ka täna terve esimese poolaja ja kohati ka teisel poolajal, eriti lõpupoole, näha päris nauditavat jalgpalli. Asi seegi.

Päris hilisõhtul nägin, et vennas oli Youtube'i üles pannud video oma paraku napilt ebaõnnestunud katsest haarata enda kätte Eesti absoluutne rekord lamades surumises. Ega tal palju puudu ei jäänud, aga 271 kg oli sedakorda siiski liiast. Aga noh, vähemalt oma kaalus - nagu juba paari päeva eest mainitud - jättis ta kätele kerkinud 250 kilogrammiga Eesti (uuendatud) rekordi endiselt enda kätte.

Loetud: Akadeemia 9/2010
Vaadatud: Välisilm (ETV), Jalgpalli EM valikmäng Eesti-Sloveenia (ETV), Supernatural (Kanal2)

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev, see tähendab tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. Sedakorda tuli taas KDE stabiilse haru juurde tagasi pöörduda, sest pärast äsjast KDE SC 4.5.2 ilmumist otsustati veel kord arendusharust dokumentatsiooni täiendused tagasi portida. Eks see ilmselt hea asi(TM) ole, kuigi sedamööda, kuidas arendusharu aina edasi liigub ja stabiilne haru juba definitsiooni poolest sellest üha kaugemale jääb, muutub see tagasiportimine ka raskemaks, mida oli juba praegu näha, kui esimese hooga üles lükatud asjades hakati muutusi tegema, et need kajastaksid ikka 4.5 seisu, mitte seda, mida pakub tulevane 4.6. Neid uuendusi oli küll formaalselt palju, aga tegelikult ainult üsna vähestes käsiraamatutes oli ka ulatuslikumaid sisulisi muudatusi ja täiendusi, nii et valdavas osas jõudsin ma uuenduste tõlkimise/ülekontrollimisega valmis. (Õnneks võimaldab Lokalize kasutada ka head sünkroonimise võimalust, nii et need uuendused kanduvad kenasti automaatselt edasi ka arendusharru, vähemalt enamik - üksikud mitte, sest arendusharus on neid juba jõutud muuta või neid esine seal enam üldse, sest nende järele pole seoses kasutajaliidese või funktsionaalsuse muutmisega enam vajadust). Eks vaatab, kas ma järgmine nädal viitsin veel stabiilses harus möllata, et seal asju parandada, või hindan stabiilse haru olukorra piisavalt heaks ja lähen siiski arendusharu kallale, kus pakilisemaid asju on tunduvalt rohkem.

Tänane päev pakkus mitu sellist omamoodi üllatust, mis ei pidanuks õieti üllatused olema, aga olid seda siiski. Esimese neist valmistas TV3 telemäng "100 sekundit". Üllatav polnud õieti see, et tänased mängijad põrusid ja nulli peale jäid, vaid nende kirstunaelaks saanud küsimus. Küsimus kõlas: millisesse kirjandusrühmitusse ei ole kuulunud Artur Adson? Vastusevariantideks olid: Noor-Eesti, Siuru ja Tarapita. Olgu peale, ma olen seda perioodi üsna palju ise uurinud (küll eelkõige Gailitiga seoses, aga ka veidi laiemalt), aga siiski hämmastas, kui kindlalt üks mängija, kes, nagu hiljem selgus, olevat lausa mingi Adsoni elulooraamatu läbi lugenud, väitis, et Adson kuulus raudselt Noor-Eestisse ja samas kahtles, kas ta ikka "radikaalsesse" Siurusse kuulus... Võimalik, et see on minus kinni, aga ma miskipärast arvaksin, et Siuru on üpris palju kõneldud ilming, küll ehk eriti Underiga seoses, aga ka Adson on mu meelest otse lahutamatult sellega seotud, kas või juba samuse Underi kaudu... Aga noh, kirjanduslugu oli neile tänastele mängijatele üldse selline raskevõitu asi, ka küsimuse peale Vilde teoste kohta andsid nad väga ebakindlalt vastuse, et ehk siiski "Karikas kihvti". Mu meelest on sedagi üpris palju räägitud, et Vilde lisaks oma suurteostele kirjutas eriti algul tublisti lihtsakoelisi krimkasid ja muud sellist ajalehesabas avaldamiseks - ja pakutud pealkirjadest oli see üks just väga selgelt selle žanri esindaja. Muidugi, stuudios ja usutavasti ärevuses võivad ka kõige lihtsamad seosed kergesti peast lennata, aga neid mänge jälgides on mul mitmel korral tekkinud selline kummastav tunne, nagu oleks ise maru tark ja teaks kõike :-) - mis muidugi ja täiesti kindlasti on üle pakutud ja kiiresti mööduv tunne, kui tegelikkus jälle kõigi kapjadega korraga keset nägu lartsatab...

Teine üllatusmoment tekkis ühe Mandriva arendaja ajaveebi lugedes, kus ta võttis ette isikud, kes on nii viimase poole aastaga andnud panuse tarkvara pakendamisse, see tähendab selle muutmiseks kättesaadavaks kasutajatele. Kokkuvõttes selgus, et firma töötajatest mahtus esikümnesse ainult kaks, ülejäänud olid kõik nõndanimetatud kogukonna esindajad ehk siis vabatahtlikud, kes on raske pakendamistöö mingil põhjusel enda õlule võtnud. Iseenesest ei ole vaba takrvara juures see ju imelik, küll aga on see kummastav sel taustal, et Mandriva on üks neist ettevõtest/distributsioonidest, mida on enamasti peetud üsna kinniseks ja lausa kogukonnavaenulikuks. Selles blogis avalduv pilt igatahes niisuguse kujutelmaga kuigi hästi kokku ei sobi.


Loetud: Akadeemia 9/2010
Vaadatud: 100 sekundit (TV3), Fringe (Pro7), ENSV (ETV), Kaks ja pool meest (Kanal2), Ärapanija (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Sain alles täna teada, et vennaraas oli paari päeva eest mehetegusid teinud, nimelt suutnud välja ponnistada uue Eesti rekordi (kuigi vist ka eelmine rekord oli tema nimel :-) ). Põgusalt on sellest juttu Õhtulehe artiklis, täpsemalt kõneldakse võistluse käigust Fitness.ee foorumis, aga oleks tahtnud lausa ise kohal olla ja seda näha - ent paraku jäi mingite kommunikatsiooniprobleemide tõttu mul isegi teadmata, et selline võistlus toimub :-( Ta olla ka proovinud absoluutset rekordit, aga see siiski veel seekord ei alistunud. Aga noh, veerand tonni lamades üles suruda on ka korralik saavutus ja tema kaalukategoorias ka uus Eesti rekord, nii et seegi hea. Ilkudes võiks muidugi öelda, et asi see enda kaalust natsa üle saja kilo siis üles saada pole, aga samas, kui arvestada, et ma suudan ehk vaevu kümnendiku sellest üles saada, kui päev peaks hea juhtuma, siis tuleb tunnistada, et pisipoisist on ikka suur ja vägev mees saanud :-)

Sattusin täna juhuslikult nähtud viite peale lugema millestki, mis ajas ikka juhtmed korralikult krussi. Tegemist siis kellegi venelase Fomenko välja mõeldud nõndanimetatud uue kronoloogiaga, mille põhiteesiks on enam-vähem see, et kogu ajalugu on tuhatkond aastat vana ja kõik varasem on alles mõnesaja aasta eest välja mõeldud. Sellise populaarteadusliku ülevaate teooriast võib saada nt Wikipediast (venekeelne on põhjalikum, kuigi ingliskeelne esitab teooriat ennast ehk pareminigi, jättes selle kriitika osa väiksemaks). Olles ka ise kronoloogia ja dünastoloogiaga tegelnud, jättis see erakordselt jabura mulje, kuigi tõi pähe ka mõtte, et võib-olla tasuks hankida ka mehe mammutteos - saaks vähemalt võimsa lõuatäie irvitada, kui mitte midagi muud... Fomenko teooria ei ole muidugi esimene omataoline, ka Venemaal endal on tal väärikas eelkäija Nikolai Morozovi kujul, keda ma omal ajal tublisti uurisin, leides ta olevat üsna lõbusa just selles, kui kaljukindlalt ja jäärapäiselt püüdis ta võimatuid asju kokku suruda. Fomenko paistab oma matemaatiliste võrranditega olevat võimsa sammu edasi teinud, mis võiks olla päris huvitav oma silmaga kaeda...


Loetud: Akadeemia 9/2010
Vaadatud: Kung fu panda (TV3), Typhoon (Pro7)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestasin väikese jalutuskäiguga poodi toiduvarude täiendamise eesmärgil. Muidu nagu ikka: igav liiv ja tühi väli ja hunnik tähemärke...


Loetud: [digi] oktoober 2010
Vaadatud: Pildid teispoolsusest (TV6)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: sibulalaat (bez luka) (Postimees, 09.10.2010)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mida õnnestasid mitmed hetked.

Esimene hetk saabus juba varakult, kui ma nagu tavaliselt postkasti juurde tatsasin ja sealt ühe pisikese pehme pakihakatise avastasin. Seda ootusärevalt lahti rebides leidsin seest teate Ristiku ristsõnakontsernilt, et olen võitnud auhinna, ja ka auhinna enda. Natuke aju pingutanud, jõudsin järeldusele, et tegemist on ühe haruldase rõivastusesemega, nimelt salliga (no tegelikult on mul kodus isegi üks sall täiesti olemas, spetsiaalselt hoitud selleks, et kord aasta-paari tagant see uuesti avastada ja meelde tuletada, mis see selline on). Igatahes rõõm oli suur, sest erinevalt Kuma ristsõnakontsernist, kust ikka aeg-ajalt mõni auhind on pudenenud (aeg-ajalt tähendab siin vähemalt korra viie aasta jooksul :-) ), ei ole Ristiku poolt vist mulle seni sellist au osaks langenud või kui ka on, siis on see kindlasti väga kaugete aegade hämarusse mattunud. Aga toon siin ka selle kena ajakirja Tervis+ kirjaga roheka salli pildi ka ära, et teisedki saaksid kadetseda :-)

Õhtupoole pakkus tohutu elamuse Eesti jalgpallikoondis, kes tuli toime millegagi, mida võis ju loota, aga mis ometi kainelt mõeldes tundus ilmvõimatuna - nimelt saavutas Serbia üle nende enda koduväljakul 3:1 võidu. Eesti mäng on tegelikult juba tükk aega päris korralik olnud ja vastab igati FIFA edetabeli tubli keskmiku tasemele, aga muidugi tekib selline kerge alaväärsuse tunne, kui vastas on Brasiilia või Itaalia või mõne muu tippmeeskonna mängijad. Ka Serbia on selles mõttes päris tipus, viimati vist 15. kohal ehk Eestist oma 70 kohta eespool. Aga tundus, et nad võtsid seda mängu kuidagi kergelt esialgu, lootes võib-olla just sellele formaalsele paremusele, mida edetabel ju tegelikult ka näitab, ja olid hämmastunud ega osanud õieti midagi peale hakata, kui järsku selgus, et vastasmeeskond ei ole ka just sealtsamusest riisutud. Pika võitlemise peale saavutatud esimesest väravast ei saanud nad samuti pikalt rõõmu tunda, mis serblaste närvilisust aina suurendas, lausa nii palju, et lõpuks vormistasid nad viimseil hetkil veel omaväravaga seisu selliseks, nagu see lõpuks jäi. Hiljem lugesin kuskilt, nagu oleks Eesti sellega purustanud lausa serblaste suure müüdi, et nad on koduväljakul võitmatud või vähemalt ei kaota seal, kui asi puudutab MM-i või EM-i mänge. See intrigeeris ja ma natuke uurisin ning selgus, et tegemist on üsna mõistetavalt liialdusega: koduväljakul on kaotanud nii omaaegne Jugoslaavia kui ka hilisem Serbia (või vahepealne Serbia ja Montenegro, mis jalgpalli mõttes tähendas suuresti samuti Serbiat), tõsi, mitte kuigi väga palju kordi, aga siiski.

Praeguse Nobeli-nädala lõpetuseks tehti täna teatavaks rahupreemia saaja, mille osas väga suuri üllatusi ei olnud - selle pälvis juba varem palju jutuks olnud Hiina teisitimõtleja Lui Xiaobo. See tekitas siiski veidi ebamugavaid mõtteid just auhinna määramise osas. Kui eelmine aasta sai preemia USA president Barack Obama, siis võis ju seda hea tahtmise korral mõista: oli ta ju välja käinud suure programmi, mis enam-vähem sobib Nobeli rahupreemia statuudiga kokku. Nojah, midagi erilist ellu ei olnud ta ju jõudnud viia ja sõdiva riigi (Afganistanis käib ju USA seisukohalt vaadates ikka sõda ka) presidendina oli see veidi kummastav, aga olgu pealegi, vähemalt sõnades ja osaliselt ka tegudes, nii palju kui võimalik, on ta tõesti teinud "kõige enam või kõige paremat tööd rahvastevaheliseks vendluseks, sõjavägede kaotamiseks või vähendamiseks jarahukongresside organiseerimiseks". Aga see aasta... Mitte et mul midagi dissidentide vastu oleks, otse vastupidi - olles omal ajal samuti ehk mitte dissident, aga kindlasti valitseva riigikorra vastane, oleks lausa imelik kuidagi dissidentide vastu seista. Ent kas väärivad nad Nobeli rahupreemiat, vähemalt enne seda, kui nad on oma taotlused saavutanud ja näidanud ennast statuudikohasena? Iseenesest tekitab ju dissidentlus vendluse ja rahu asemel hoopis killunemist ja sisetülisid... Teiselt poolt võib muidugi aru saada ka sellest, et preemia määranud komitee lähtus mõttest, et sellega ühtlasi antakse Hiinale mõista, et see peaks ennast muutma selliseks, et olla rahupreemia statuudi vääriline... Nojah, määratud see preemia nüüd on, nii et mis seal ikka enam, aga siiski jääb veidi kripeldama, kas poleks olnud mõnda paremat kandidaati (näiteks Saksamaal kõneldi palju Helmut Kohlist, kes vähemalt formaalselt sobinuks kindlasti paremini ja tema teodki annaksid selleks põhjust, rääkimata juba näiteks samast lähedalt pärit Václav Havelist).


Loetud: Sirp 08.10.2010
Vaadatud. Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), jalgpalli EM valikmäng Serbia-Eesti (ETV), Sunshine (RTL2)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna kuulutati välja Nobeli kirjanduspreemia saaja, kelleks osutus peruulane Mario Vargas Llosa. Kui eelmine aasta pidin tõdema, et laureaat ei öelnud mulle suurt midagi peale selle, et ma olin teda teleekraanil näinud ja ajakirjandusest lugenud (kirjandusväliselt siis, ma mõtlen), siis seekord on tegemist isikuga, keda ma olen lausa lugenud ja kelle kirjatöödest on päris hea mulje jäänud. Nojah, mitte just palju ja mitte kuigi hiljaaegu, aga need tema jutud, mis omal ajal Loomingu Raamatukogus ilmusid, olid kindlasti lugemist väärt ja pakkusid nauditavat elamust. Võib-olla peaks hankima ja oma oi-kui-pikka lugemisnimekirja lisama ka teisi tema teoseid, kas või neid suhteliselt väheseid, mis on eesti keeles ilmunud...

Õhtul sattusin lugema veel ühest kirjandusteosest, viimasel ajal kuidagi väga sageli jutuks tulnud Oksaneni Sofi "Puhastusest", mida üks ajakirjanik olevat üsna maha teinud. Ma tavaliselt ei vaata neid tele-jutusaateid, sest peaaegu alati on need rohkem saatejuhi tarkuse ja kauniduse eksponeerimiseks mõeldud ning külalised saavad üpris vähe sõna ega saagi oma mõtteid selgelt ja loogiliselt välja öelda, aga seda oleks lausa tahtnud näha (võib-olla õnnestub seda teha tagantjärgi?), sest vähemalt mainitud refereeringu põhjal oli tegemist sõna otseses mõttes äärmiselt lollaka arvamusega. Samune ajakirjanik oli küll ka samasse sängi mahtuvat arvamust avaldanud äsja Eesti Päevalehe veergudel, aga kui ta selles saates tõesti arvas, et "Puhastus" on negatiivse tähendusega, sest selle läbilugenud hakkavad seal kujutatut pidama tegelikuks ajalooks ja võib-olla isegi omaenda mälestuste pähe pakkuma tulevastele mälu-uurijatele, siis selle kohta ei saa küll teisiti öelda, kui et see on lihtsalt loll ja rumal ja solvavgi arvamus. Kahtlemata kirjandusteosed (tänapäeval küll ilmselgelt rohkem visuaalsed teosed) mõjutavad inimesi ja võivad nende arvamusi kui mitte kujundada, siis vähemalt mõjutada, aga arvata, et inimesed on nii napi mõistuse ja kesise mõtlemisvõme ja taibuga (erinevalt nähtavasti siis ajakirjanikust endast), et ei suuda aru saada, mis vahe on ilukirjandusel ja ajalool, on ikka äärmiselt ülbe ja üleolev. Pealegi võib Oksaneni selgeks kiituseks öelda, et see, mis puudutab ajaloolist tegelikkust, on tema raamatus väga tõetruult esitatud - loomulikult ei ole seal minevikku selle täies ilus (nagu ei ole seda õieti ka puhtalt ajalooteostes - kogu minevikku ei saagi ühekorraga täieulatuslikult hõlmata, sel on palju tahke nagu elul ikka), aga see, mis seal on, on igati ajastukohane. (Iseasi on see, et minu arvates pole "Puhastus" kirjanduslikus mõttes just mitte väga hea, aga see on juba iseküsimus, millest ma loodan veel kunagi kirjutada.) Õieti ongi "Puhastuses" ajalugu ainult taustal, peamine ja oluline on seal siiski kirjanduslik narratiiv, millele konkreetsed daatumid ja möödaminnes mainitud sündmused või sageli isegi vaid vihjed sündmustele annavad ainult tausta, nii et vähemalt mul on raske aru saada, kuidas seda üldse ongi võimalik lugeda ajalooteosena. Aga nagu näha, ju siis mõned seda suudavad...

Loetud: Akadeemia 9/2010
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Ühikarotid (Kanal2)

Kolmabased mõtted

Üsna väikeses osas tavaline tööpäev, aga suur osa päeva alustusest kulus viibimisele Rahvusraamatukogus, kus täna peeti juba kuuendat oskuskeelepäeva. Ma ei ole varasematel käinud, osaliselt teemade suhteliselt vähese huvitavuse tõttu, osaliselt ka lihtsalt laiskusest (või tagasihoidlikkusest, kõlaks kindlasti viisakamalt :-) ), aga seekordne käik läks kindlasti asja ette. Kuuest sõnavõtust kolm olid tõeliselt huvitavad, igas mõttes kohe, puudutades tugevasti ka mu enda tegevust, aga ka ülejäänud kolm olid sellised, mille ärakuulamine mingil juhul ühtegi tiivasulge pidi alla ei voolanud.

Et tegemist oli eelkõige e-keskkonna ja oskuskeele ning vastavalt tihedalt tõlkimisega seotud teemadega, siis peamiselt haakus kõik kuuldu selle mu tõlkijaelu poolega, mis on pühendatud tarkvarale, kuid mõneti seonduvad need ka tõlkimisega üldiselt. Kaks peamist mõtet jäi minu jaoks sellelt päevalt kõlama. Esimene puudutab õiguskeele, see tähendab seadustes fikseeritud keele, ja mujal, olgu praktilises (töö)elus või ka lausa (mittejuriidilistes) dokumentides kasutatud keele erinevust. Sellele lisanduvad probleemid tõlkimisel, kuivõrd väga sageli muukeelne terminoloogia on ajaloolistel põhjustel teistsugune juba oma ülesehituselt ja seeläbi väga raskesti teisendatav meie siinsesse süsteemi. See on näiteks üks põhjusi, miks ma olen väga ettevaatlikult hiilinud ümber paari raamatupidamisega seotud rakenduse, mida KDE pakub, ega ole riskinud neid tõlkima asuda (teine ja ilmselt peamisem põhjus on muidugi see, et selle valdkonna mõistestik on mulle üldse võõras). Ingliskeelse maailma raamatupidamine ei erine mõistagi kapitaalselt Eesti omast, küll aga seadused, mida vastavad rakendused peaksid ju arvestama, et raamatupidamine ikka õigesti jookseks. Nojah, need KDE rakendused on muidugi eelkõige mõeldud isiklike rahaasjade üle järje pidamiseks, nii et neis ei pruugi tingimata olla kõikvõimalikke nüansse, mis muudaksid nende kasutamise Eesti keskkonnas raskeks (ja ilmselt ei olegi, ma loodan väga vähemalt). Aga eks sellist ebakõla esineb rohkelt ka mujal - nii mõnigi kord olen ma pidanud tublisti higistama mõningaid artikleid tõlkides, sest muude maade asjade ümberpanemine nii, et ei peaks mõttetult pikalt seletama, võib olla õige keerukas. Asi ei puuduta muidugi ainult või ainiti tõlkimist, vaid esineb isegi nii-ütelda Eesti-siseselt, nagu demonstreeris väga ilmekalt mu kunagine õppejõud Berendseni Veiko, tuues näiteks (valdavalt saksa eeskuju pealt maha viksitud) tsiviilseadustiku, mis on ju üks tähtsamaid seadustikke üldse, ja muud õigusaktid, mille keel ja kasutatavad mõisted pole sugugi alati kooskõlas.

Teine, eelmisega küll haakuv, aga praktilisem mõte või rohkem küll kaastunne idanes Nilbe Sirve ettekandest raamatukogutarkvara Millennium tõlkimise kohta. Ta ise vabandas, et ei ole asjaga väga hästi kursis, sest peamiselt tegeleb tõlkimisega tema üldse arvutiasjandusega paremini kursis kolleeg, keda paraku tööülesannete tõttu kohal ei olnud, aga see, mida ta rääkis, tõi küll kananaha ihule, eelkõige seepärast, et kõik see oli nii tuttav enda tegevusest, tõsi, rohkem aastatetagusest tegevusest, sest vähemalt KDE ja Mandriva maailmas on tema esitatud probleemid suuremalt jaolt lahendatud. Ehk siis, kui üles lugeda: võimatus testida tehtud tõlkeid otsekohe või neid isegi nii-ütelda jooksvalt, kasutajaliidese imitatsioon kõrval tõlkida; nähtavasti täielik konteksti puudumine, kus ja millises kombinatsioonis tõlgitav sõna või fraas esineb, rääkimata juba täpsematest kommentaaridest, mida selle sõna või fraasiga mõeldakse või mida täpselt tähendavad fraasis esinevad muutujad; eri kohtades esinevate ja sisuliselt eri tähendusega, aga vormiliselt samade sõnade koondamine ühe tõlkeüksuse alla; raskused fikseeritud suurusega elementide puhul, kus inglise keeles esineb suhteliselt lühike sõna, mida eesti keeles on võimatu või vähemalt äärmiselt keeruline sama lühidalt öelda, ja veel mitmed probleemid. Eks muidugi esineb ka KDE rakenduste seas neid, kus konteksti on liiga vähe antud või kus inglise keeles vormilt kokku langevad sõnad, mida aga eesti keeles tuleks erinevalt tõlkida, on ühe kirje all, aga tavaliselt piisab vaid sellele tähelepanu osutada ja väga operatiivselt ilmuvad vastavad muudatused ka lähtekoodi ning seeläbi tõlkefailidesse. Rääkimata juba sellest, et Qt Linguist pakub näiteks väga head võimalust, muidugi lähtekoodi olemasolul, dialoogide ja muu sellise tõlkimisel näha kohe kõrval ka seda dialoogi ennast ja vastavalt tõlkimisele ka kohe tõlget. Ja dünaamiliselt muutuva suurusega nupud (vähemalt mõistlikkuse piires) ja muu selline peaks olema õieti tänapäeva tarkvaras lausa elementaarne. Aga nojah, see Millennium on juba nii vana asi ning eks nende pikaajaliste projektide puhul ole sageli minevikutaak nii raske, et asju muuta on äärmiselt keeruline...

Igatahes võib kokkuvõtvalt öelda, et sel päeval osalemine läks täiega täie ette, väga palju huvitavaid ja edasiarendamist vajavaid mõtteid tekkis (ja eks muidugi oli hea ka näha mõningaid tuttavaid inimesi). Ahjaa, millalgi lubati ka päeva heliline ülesvõte, pilte ja ilmselt ka ettekannete tekste veebi üles riputada, loodetavasti kuhugi kergesti leitavasse kohta Rahvusraamatukogu saidil.

Õhtul võis Varraku raamatublogist lugeda, et Euroopa Liidu kirjandusauhinna kohalik žürii on oma otsuse teinud ja auhinnasaaja välja selgitanud. Selleks sai veel üks mu kunagine õppejõud, ristisõja/palverännuraamatu kirja pannud Aleksejevi Tiit. Raamat ise on mul paraku seniajani läbi lugemata, aga kõneldakse, et pidada hea olema, mida ma ka täiesti usun. Sestap au ja kiitus ja õnnitlused nii suure au pälvijale!


Loetud: Vikerkaar 9/2010
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Paradox (RTL2)

Ilmunud tõlked: Abdul Turay: miks ma kirjutan Eestist (Postimees, 06.10.2010)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev.

Jäi silme ette, et usinad keelemeistrid Filosoftist on saanud valmis uue õigekirja kontrollija OpenOffice-org-ile. Peaks võib-olla ka millalgi proovima. Praegu rahuldab see nii-ütelda vabavaraline ka mind piisavalt, aga huvitav oleks teada, kas Filosoftil on õnnestunud edukamalt liitsõnade probleem lahendada (kui ma nende toodangut õige paljude aastate eest viimati kasutasin, ei erinenud nad selles osas kuigi palju - eks see eesti keel ole juba selline vastik keel, et liitsõnad ei pruugi alati olla tingimata lihtsalt kahe sõna liitumised, mida oleks ju lihtne kas või tuimalt õigeks pidada, vaid mõnigi kord liituvad käändes või hoopis häälikukao või -lisandumisega, mida inimene ehk intuitiivselt ära tajub, aga mis massinale äraütlemata suuri raskusi valmistab...)

Täna oli ka presidendi sõnavõistluse elik sõnause kokkuvõtete tegemise päev. Üllatavalt palju paistab olevat neid uusi sõnu pakutud. lausa 2030, ja seda vaid 11 välja pakutud asendust vajava sõna kohta (nojah, seal oli ka võimalus pakkuda ise juurde uusi paremat vastet vajavaid sõnu ja nende vasteid, mida oli siiski üpris vähe ette võetud, ning osa olid ka viisakalt nimetatud "naljasõnadeks", aga siiski). Isegi sõnapakkujaid oli päris ohtralt, tervelt 567 - ma küll ei mäleta ega viitsi ka kontrollida, kui palju neid eelmis(t)el sõnavõistlus(t)el on olnud, aga nii või teisiti on seda päris palju, ma usun, et ka korraldajate jaoks üllatuslikult palju. Ilmselt saab siis nii kuu aja pärast kuulda, millised head vasted on neile üheteistkümnele sõnale leitud (kui ikka on). Siis on, mida usinalt tõlgetes kasutama hakata... :-)


Loetud: Vikerkaar 9/2010
Vaadatud: Sõelapõhjaks (Kanal2), Supernatural (Kanal2)

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev elik tarkvara tõlkimisele pühendatud päev, kuigi seda katkestas pisut ühe artikli tõlkimine Postimehele. Et see aga oli huvitav lugu, siis see väga ei seganud.

Tarkvara vallas läks endiselt edasi KDE tõlkimine, kus ma jõudsin ära tehtud suurema osa tehtavatest extrageari asjadest ning ka peaaegu täielikult üsna pea ilmavalgust nägeva KOffice'i. Tõsi, seal viimases on, nagu ikka, valupunktiks Krita, kuhu tuleb aina igasuguseid uusi omadusi juurde, mida minusugusel kunstivõhikul (ja ka arvutivõhikul, sest suur osa neist asjadest on äärmiselt matemaatilised või arvutigraafilised...) on küllaltki raske üldse aduda, rääkimata siis tõlkimisest. Aga loodetavasti olen ma ikka veel enesetäiendamiseks võimeline... :-) Põgusalt jõudsin puudutada ka mõningaid KDE põhikomplekti asju, aga nendega seisab veel suurem töö ees - kuigi teisalt, tulevane 4.6 ei paista just väga palju uuendusi sisaldavat, kui mitte arvestada kdepimi rakendusi, mis on põhjalikult ümber töötatud. Rohkem tunduvad kõik uued asjad olevat lihtsalt täiendused: ühele rakendusele on lisandunud üks plugin või taustaprogrammi kasutamise võimalus, teisele teine ja nii edasi. Ja mis väga rõõmustab, on see, et päris palju on juurde tulnud nii kohtspikreid kui ka (ainult) tõlkijale nähtavaid kommentaare, mis tunduvalt lihtsustavad arusaamist, millist funktsiooni antud sõne parajasti kannab, ja seeläbi võimaldavad ka kvaliteetsemat tõlkimist.

Tänaõhtune "100 sekundit" oli päris omapärane. Seda võis muidugi oodata, et millalgi jõuab kätte hetk, kus mõni meeskond põrub, kaotab kõik elud ja peab 0 krooniga lahkuma (seda siis lihtsalt valede vastuste tõttu, mitte omavahelise kraaklemise pärast :-) ), aga et poole tunniga jõutakse niimoodi tühjade kätega minema saata lausa kaks meeskonda, oli omaette saavutus. Tõsi, ka küsimused tundusid olevat suhteliselt raskemad, kuigi see võib kajastada ka lihtsalt mu teadmiste piiratust.


Loetud: Vikerkaar 9/2010
Vaadatud: 100 sekundit (TV3), Välisilm (ETV), Fringe (Pro7)

Ilmunud tõlked: Jeroen Bult: idapartnerlus pole liitumiskutse (Postimees, 04.10.2010)

Pühabased mõtted

Valdavalt eilsest kooli- ja klassikokkutulekust taastumise päev, kuigi lõpu poole suutsin juba ka veidi tööd teha :-)


Loetud: Vikerkaar 9/2010
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), ENSV (ETV), Idioodid (ETV2)

Laubased mõtted

Täiesti töövaba päev, mille sisuks oli kooli kokkutulekul osalemine. Kooliks oli siis äsja suure remondi ja renoveerimise ja restaureerimise läbi teinud Laupa kool. Nagu ma olen varemgi öelnud, ei ole ma ju õieti päris vilistlane, sest tollal ettenähtud kaheksa 8 klassi asemel käisin ma seal ainult kuus, aga sellest hoolimata on see kool kõige südamelähedasem seniajani - lõppeks on ju just sealkandis ka mu sünnikoht ja nii-ütelda kujunemispaik.

See, mis kooliga oli ära tehtud, oli lausa vapustav. Väljast ei saanud nagu väga arugi, juurde sõites oli esimene asi pigem negatiivne - omaaegsest kooliaiast, kus sai tundide kaupa rügatud, ei olnud õieti midagi alles, mõned puud ja rohi ja lihtsalt lage plats. Koolimaja ise paistis samuti üsna sellisena, nagu ma teda mäletasin. Aga juba hoone ette jõudes oli selge, et ees ootab tõeline avastusretk: kunagiste vaevu roomatavate keldrikorruse võlvide alt paistsid uhiuued aknad ning uksest sisse astudes selgus, et vestibüül on poole suurem, sest omaaegset garderoobi enam ei ole, vaid selle asemel oli silt, mis osutas, et see asub nüüd keldrikorrusel. Keldrikorrus oligi kõige enam muutunud: kui minu ajal oli see poole väiksem ja ülejäänud osas sai vaid eriliselt julgust kogudes vaevu läbipääsetavalt roomata, siis nüüd oli see korralikult välja ehitatud ja puha. Ülejäänudki maja oli omajagu muutunud: siin-seal mõne (vahe)seina kaotanud, kohati ruumide paigutust muudetud, valdavalt avaramaks muutmise suunas, seda eriti teisel korrusel. Mu meelest ainult paar klassiruumi olid samas funktsioonis, mis minu ajal (matemaatika ja emakeel kindlasti), aga nendegi välimus oli hoopis teine. Ainuke koht, mis oli väga samasugune, oli keldris roomamise kõrval mu teine lemmikkoht, nimelt pööning (muidugi, pääs sinna ei nõudnud enam uste muukimist ja vaevalist ronimist, vaid kenasti trepist sammumist ja luugi lahtilükkamist... :-) ). Nojah, tuvisita ja saepuru asemel oli seal nüüd küll mingi moodsama aja soojustustäide või midagi, aga muidu nägi see välja täpselt samasugune. Surusin endas alla kihu võtta vanade aegade meenutamiseks ette taas retk katusele - lõppeks on ju kool alles äsja remondi läbi teinud ja poleks üldse õiglane proovida seda taas remondieelsesse seisu tagasi viia... :-)

Ka väljas ringi liikudes märkasin hiljem, et üht-teist on seal siiski muutunud. Spordiväljak oli sama koha peal ja teisele poole jõge viiv sild samuti. Kuigi selle viimase osas ma ei ole kindel, kas sild on ikka sama: ma võin eksida, aga mulle tundus, nagu oleks toona seal olnud puitsild. Igatahes praegu enam mitte. Jõgi paraku oli suhteliselt kehvas seisus, mulle tundus - või vähemalt oli see maru kõrkjatesse kasvanud, kohe kindlasti palju rohkem kui mu lapsepõlves. Aga ma kujutan ette, et kevadeti, jäämineku ajal, võib see siiski olla endiselt uhke vaatepilt.

Nagu selliste väiksemate maakoolide puhul ikka, oli kokkutulek kokkutulek õige mitmes mõttes: lisaks klassikaaslastele oli seal kohal ka terve hulk sugulasi ja sama küla elanikke ja nii edasi. Kohale tulnud klassikaaslaste osas polnud erilisi muutusi: eelmine aasta sai meid kokku seitse ja sama palju oli meid ka sel aastal, kuigi üks tüdruk oli vähem ja üks poiss rohkem. Koolimaja ruumid olid kenasti ära jaotatud vilistlaste vahel, kaks-kolm-neli aastakäiku ühte ruumi. Me istusimegi suure osa ajast oma ruumis ja muljetasime kõvasti, liikudes küll vahepeal ka "vanu radu" mööda koolimajas ringi, et meelde tuletada, mis ja kus ja kuidas oli olnud - noh, selline tavaline vanainimeste asi... :-) Ja juttu jagus kauemaks, nii et päris kahju oli lõpuks sealt lahkuda - aga eks iga asi, ka väga hea asi, peab ükskord lõppema ja nii ma millalgi öösel Tallinnasse tagasi jõudsin. Igal juhul oli see päev ja õhtu väga meeleolukas ja jääb pikaks ajaks meelde, no vähemalt järgmise kooli kokkutulekuni kindlasti...

Lõpetuseks siia ka üks fotojäädvustus mu ema, kes samuti on Laupa kooli vilistlane, käe läbi, kui ta tabas mind suundumas mainitud lemmikkohta pööningule :-)


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked:
Jelena Skulskaja: Diletandil on ükspuha, mida halvasti teha (Postimees, 02.10.2010)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Sirp 01-10.2010, TM Kodu ja Ehitus 7/2010
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3)

Ilmunud tõlked: Boriss Eifman tantsib Dostojevskit (Postimees, 01.10.2010)

Neljabased mõtted

Valdavalt tavaline tööpäev, mida lühendasid kaks väljaskäiku. Esimene oli selline tagasihoidlik, pisike tatsamine kodu kõrval asuvasse poodi ja tagasi toiduvarude täiendamise eesmärgil. Teine seevastu oli mõnevõrra pikemja viis juba päris linna, kus usinate inimeste eestvedamisel tähistati nähtavasti esimest korda Eestis ülemaailmset tõlkijate päeva pisikese juturingiga Solarise Apollos. Kolm esikõnelejast naisterahvast ajasid päris mõnusat ja mõistlikku juttu tõlkimisest, selle raskustest ja meeldivustest. Huvilisi oli kohale ilmunud ehk nii paarikümne ringis, mis ilmselt on suhteliselt palju sellise ürituse kohta, millel ei osale mõnda esitlusaldist prominenti... Isegi suhteliselt palju küsimusi esitati, peamiselt hoolitses nende eest väsimatu Juku-Kalle. Aeglaselt ja nautlevalt juues kahe kohvi pikkune üritus oli igatahes päris vahva - tõlkijate päev ja selle üritused ongi ilmselt ongi sellised, kus kisakoori ja massiüritusi suurt loota pole (kuigi ma ei imestaks ka, kui mõne entusiasti algatusel näiteks järgmine aasta sel päeval mõni vabaõhuüritus korraldataks, umbes selline luulelugemise maraton näituseks, nagu sel kevadel näha ja kuulda võis), vaid parimal juhul ehk korraks kabinetivaikusest nina välja pistnud asiste tõlkijate vaikselt vulisevat vestlemist...

Üks huvitav mõte jäi sellelt ürituselt pähe kõlama, nimelt arutamine küsimuse üle, kas ei peaks näiteks naised tõlkima naiste kirjutatud asju ja vastavalt mehed meeste omi. Poodiumil olnud tõlkijad olid üsna üksmeelsed, et sellist vahet ei ole õieti olemas ja ehkki naisterahvad, tunnistasid nad, et on päris vähe naiste kirjutatud teoseid tõlkinud. Samas turgatas mulle hiljem pähe, et nad kõik on siiski eelkõige ilukirjanduse tõlkijad (see ehk oli ka selle ürituse ainuke puudujääk, et mitteilukirjanduse tõlkijaid poodiumil ei olnud - aga lõppeks oli see ka esimene selline üritus ega kahandanud tegelikult sugugi ettevõtmise väärtust), mis väga üldiselt ja väga laia lauaga lüües on tunduvalt emotsionaalsem ja seega vähemalt klišee kohaselt naiselikum kui aime- või üldse mitteilukirjandus. Kuigi samas võib kindlasti kohe paljude käte pöialdel üles lugeda naisi, kes tõlgivad ka muud kui ilukirjandust (ning mõistagi ka vastupidi mehi, kes tõlgivad ilukirjandust ja ilmselt isegi mehi, kes tõlgivad naiste kirjutatud ilukirjandust :-) ). Aga noh, ilmselt teatud määral soorollid, nii palju kui neid üldse olemas on, ikka määravad ka tõlkija eelistusi: tõenäoliselt on üpris vähe naisi, kes tõlgiksid või kirjutaksid midagi masinaehitusest, ja samavõrra vähe mehi, keda siiralt ja tõsiselt köidaks heegeldamine või feministlikud (naise)kujunemislood...

Tõlkijate päevaga seoses oli Maalehe väsimatu kaasautor, samuti tõlkijast Soomre Mati pannud kirja mõned huvitavad killud nii tõlkijate kaitsepühakust Hieronymusest kui ka tõlkimisest laiemalt.

Samuti otsekui selle päevaga seotult andsid Lõuna-Aafrika tarkvaratõlkijad teada, et neil on valminud käsiraamat vaba tarkvara tõlkijatele. Heitsin sellele (täpsem viide on sealsamas osutatud tekstis) põgusa pilgu peale, tundus päris huvitav ja mitme- või paljukülgne olevat - ei jäänud küll midagi sellist silma kiirel kaemisel, mida tingimata ise peaksin teada saama, aga kahtlemata neile, kes alles alustavad, võib ka taoline õppematerjal ära kuluda.

Kõik ei olnud tänasel päeval siiski nii roosiline: juba hommikul tekitas omajagu mõru maitset teade, et Tartu Ülikool paneb kinni oma Türi kolledži uksed. Nojah, usutavasti on see lisaks kulude kokkuhoiule põhjendatav ka praktiliselt (ülikooliasutused peaksid lisaks õppetööle ka teadustööga tegelema, aga Türi ei ole ilmselt just koht, kuhu perspektiivikad teadlased või veel vähem juba mainekad teadusinimesed innukalt suunduksid...), aga nii poolenisti türilasena tekitas see siiski sellise tühjusetunde, sest kindlasti kaob sellega linnakesest ära üksjagu elu ja vaimu. Kurb, väga kurb...


Loetud: Tehnikamaailm 10/2010
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Ühikarotid (Kanal2)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest pole suurt midagi kõnelda.

Hommikul astus läbi postikuller, kaasas pakike lõppevakuiste SERK-i/Varraku raamatuklubi huvipakkuvate teostega. Olgu need mu raamatukokku lisandunud teosed siin ka ära nimetatud:
II maailmasõda. Täpne ja näitlik teejuht välksõjast Hiroshimani
M. Merleau-Ponty. Nähtav ja nähtamatu
F. Schätzing. Parv I
F. Schätzing. Parv II
G. R. R. Martin. Fevre'i unelm
M. Suitsu. Suur leivaraamat


Loetud: Tehnikamaailm 10/2010
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Wyvern - Die Rückkehr der Drachen (RTL2), Torchwood: Kinder der Erde (RTL2)

Ilmunud tõlked: Andrei Anissimov: hukata, mitte armu anda (Postimees, 29.09.2010)