Täna oli selline päev, kus silmade avamise ja tuvastamise järel, et maailm on tõepoolest taas olemas, jäin tavapärase automaatpiloodi peale lülitumise ning tööle või mingite muude ülesannete täitmise asumise asemel hoopis laisklevalt mõtisklema, mida päevaga peale hakata (ja need ei olnud mingid kassiahastuse elik pohmelli elu tõelise loomuse avastamise mõtted, vaid lihtsalt mõnus mõttevoog ümber kolba sisekülje ja mitu korda järjest kohe). Selle pingsa, kuid aeganõudva töö järelmina mööduski tänane päev sellised laisas rütmis, mida poole vinnaga võiks ka tööpäevaks nimetada, sest tõlkisin selle jooksul ära ühe artikli Postimehele ja veel ühe Diplomaatiale, kuid valdavalt oli see siiski pühendatud auväärsele, kohutavalt suurt pingutust nõudvale ja sama kohutavalt suurt naudingut pakkuvale mittemidagitegemisele. Nagu eelmise lause algupoolest aru võis saada, ei ole ma siiski väga hoolas ja innukas kategoorilise imperatiivi "ei ühtki päeva ilma laisklemata" järgija, sestap võtsin kätte ja lugesin läbi ka Varraku raamatublogi vahendusel ette võetud ühislugemise sellenädalalase portsjoni. Et ma seda kirjanikku varem lugenud pole ja õieti temast suurt midagi ei tea peale mõne üksiku ettejäämise pelgalt nimena, siis oli see kahtlemata huvitav lugemine, mis jättis aga väga segase tunde, mida ma püüan sõnalisse vormi valada mõnevõrra hiljem (võib-olla siinsamas ajaveebis, aga võib-olla ka otse ühislugemise kommentaariumis, eks vaatab, kuidas minusugusel voluntaristil parajasti tuju on...).
Loetud: Andrei Ivanov, Minu Taani onuke
Vaadatud: Klass: elu pärast (ETV), Die Mumie - Der Grabmal des Drachenkaisers (RTL), Tulnukad (TV3)
No comments:
Post a Comment