Täna oli siinkohal täpsustamata jäävatel põhjustel üks väga rõõmustav päev, aga muidu kulges ikka nii nagu üks esmaspäev peab kulgema, see tähendab tarkvara tõlkimise tähe all. Tõlkimisrakenduse Lokalize tõsiselt nörritav viga on endiselt parandamata, aga ma suutsin siiski ennast nii palju kokku võtta ja kõigi kõrvade taha väga rasvase pliiatsiga kirja panna, et Backspace'i vajutamine Lokalizes on keelatud, ning nii suutsingi päeva vastu pidada - mitte et see lihtne oleks olnud ja kindlasti vähenes ka töökiirus, aga hakkama ma sain. Nagu sellest võib oletada, oli tänaseks teemaks siis jälle KDE. Päevatöö tulemusena võib öelda, et kuna juba mõnda aega kehtib arendusharus stringide muutmise keeld (tõsi, esialgu veel soft ehk põhimõtteliselt siiski võib muuta, aga väga kindlatel eritingimustel), siis sai tänasega KDE SC osa ehk tulevase 4.6 kasutajaliides tõlgitud (välja arvatud need õnnetud Kopete videoseadistuste sõned, mida on veel kuus tükki järele jäänud ja mille peale iga kainemõistuslik, palderjani mittetarbiv abstinentne kass oleks ammu mittenarkootilise peapöörituse pelguses kausi ümber tiirlemise lõpetanud...) ning jäänud on veel vaid dokumentatsioon, mida pole õnneks väga palju. Lisaks sellele said ka mitmed extrageari asjad taas korda, nii et enesetunne on suhteliselt hea.
Väga pika ikkega künnab põldu see Postimehe internetiõhvake: paistab, et alles täna jõudis nii-ütelda laia avalikkuse ette tõlkimisest pajatav vestlusring, millest ma tegin põgusalt juttu siis, kui see paberlehes ilmus elik enam kui kuu aega tagasi... Aga igal juhul on ta nüüd igasuguse meediumi kasutajatele kättesaadav, nii et olgu ta siis ära märgitud.
Kulla ja karra ja oivalisusega üle külvatud Vaariku Daniel oli oma ajaveebis kirja pannud ühe huvipakkuva mõttearenduse, millest mulle jäi kõige rohkem kõlama mõte, et arvutid on nii eduliselt suutnud meie ellu tulla peamiselt seepärast, et erinevalt inimestest pakuvad nad peaaegu vankumatu kindlusega ikka ja jälle tagasisidet: sealset metafoori töödeldes võidakse mõnda inimest nii põlata, et talle ei öelda isegi seda, et tal on selg valge, aga seesamune põlatu saab kohe enam-vähem kindlasti reaktsiooni kõigele, mida ta arvutis teeb (iseasi muidugi, kas see on just see, mida ta ootab - aga see on vähemalt garanteeritud reaktsioon, mida elusolendite puhul ei pruugigi tulla...) Temaga võib nõus olla, et arvutid (laiemas tähenduses, siia alla mahuvad ka mitmed muulaadsed seadmed, mida tänapäeval võib ehk kärbitud võimsusega arvutiks või umbes nii pidada) on ilmselt tõepoolest kujunenud selliseks peeglikeseks, mis ei pruugi alati, eriti alguses, tingimata anda sellist mõnusat tagasisidet, nagu soovinuks peeglikeselt seinal rammuspunaste õunade meistersüstijast võõrasema, aga enamasti siiski suhtleb inimesega igati positiivselt ja rõõmsalt ning seda edulisemalt, mida rohkem see inimsuhtlemisvaegur oskab ära tabada võimalusi just positiivse tagasiside saavutamiseks. See on muidugi ahvatlev võimalus... Kuigi Vaarik sedastas, et ta ei taha moraliseerida, asus ta ometi kohe seda tegema, heites üles ettepaneku mõelda, kuidas arvutite sellist omadust "kasulikult ja paremini" ära kasutada - mis kipub ikka olema selliste inimeste viga, kellele kangesti läheb korda see, kuidas teised käituvad ja talitavad. Ma julgeks küll arvata, et vähem artiklis ja rohkem kommentaarides välja öeldud mõte, et nii võib tekkida sõltuvuse ring ja lõpuks juhmistumine, ei ole iseenesest sugugi "mittekasulik ja halb", kuivõrd alati on olnud ja ma julgeks arvata, et alati ka saab olema inimesi, kes ei suuda uskuda iseendasse (üldse või mitte piisavalt) ning vajavad lakkamatult kas või enda olemasolugi kinnitamiseks "teist", olgu selleks siis inimesed või, nagu tänapäeva tehnoloogia võimaldab, masinad. Tõsiasi, et "teise" leidmine arvutist toob pahatihti kaasa väheneva füüsilise aktiivsuse (pole vaja enam nii palju ringi vudida, et neid "teisi" aktiivselt otsida), tähendab lihtsalt seda, et niisugused "isetud" inimesed surevad veel kiiremini välja...
Selle lause juurest on kohane edasi minna päris õhtul saabunud kurva uudise juurde: üks USA teenekamaid diplomaate, kunagise Jugoslaavia jäänukrümpade verisele ja kaootilisele hulpimisele sõjakatlas vähemalt mingil määral piiri suutnud panna Holbrooke'i Richard lahkus jäädavalt meie seast. Juba ainuüksi selle Balkani keerd- ja segasõlmepuntra vähemalt välise rahustamise eest võib teda julgelt suurmeheks nimetada, aga mõistagi on Eestis eriti ehk tähtsamalgi kohal tema panus NATO laienemisse ja sealjuures ka Balti riikide kaasamisse.
Loetud: Akadeemia 12/2010
Vaadatud: 100 sekundit (TV3), Välisilm (ETV), Arn - Pohjolan ritari (Yle2), Riigimehed (ETV)
Ilmunud tõlked: A. Królak, P. Kowalski. Kuidas suhelda arvutiga käsi kasutamata? (Postimees, 13.12. 2010)
Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu
No comments:
Post a Comment