Reedesed elik jõululaubased mõtted

Peaaegu oleks juba kirjutanud harjumuspäraselt "tavaline" - nii ränk on sissejuurdunud kombe jõud... -, aga sain siiski sõnasabast kinni, sest tänane päev polnud just kuigi tavaline: esiteks polnud see kindlasti tööpäev ja teiseks ei olnud see isegi mitte tavaline jõululaupäev. Viimases osas oli ebatavaline nii selleaastase kogunemise koht Tallinnas kui ka asjaolu, et kogunenuid oli tavapärasega võrreldes ühelt poolt veidi vähem, aga teiselt poolt jälle hulga rohkem... Isegi algus väga vara hommikul oli omajagu ebatavaline, aga nagu hiljem selgus, oli see saabunud raevust vahutava ja säravvalgeid vihapritsmeid purskava Scarletti-neiukese tõttu ilmselt isegi mõistlik.

Igatahes jõudsin kenasti kella 15 ajaks, nagu ette nähtud, kohale, mida lihtsustas tublisti ka see, et osaliselt linna(osa)valitsus, osaliselt inimesed ise, nähtavasti tantsusaate lõppemisest kohutavalt nördinud, ei võimaldanud mul enam tantsiskleda poolemeetrises või sügavamas lumes, vaid olid peaaegu terves ulatuses minu ning ema ja ta poiss-sõbra elupaikade vahele jäävad teed lahti lükanud. Nojah, muidugi see salakaval võte, millega ehe kiilasjää õrna lumekihi alla matta, oli endiselt kasutusel, aga sedakorda ma oma spagaadioskusi siiski ilmutama ei pidanud paraku.

Terve korteritäis inimesi ja teist samapalju jõulutoite said õige mitu tundi omavahel kenasti läbi, kuni lõpuks hakkasid toidud koguselt juba tugevasti alla jääma ning inimesed piinlikkust tundes ennast selle peale lahkuma asutasid. Õieti oligi see rohkem selline rõõmus kokkutulemine, mitte harras jõuluõhtu - seda viimast meenutasid rohkem maiustustelaua kohal kõrguv kuuseke ja hõõgvein (kes siis ikka muul ajal sellist kraami joob, lihtsam on ju niisama kiiresti ja külmalt alkohol alla kulistada, et ikka rutem nokkima hakkaks, kui jännata mingi soojendamisega...) Nojah, tegelikult oli märgata, et mingid päkatsid olid ka vahepeal kuidagi märkamatult jõudnud ringi sebida, sest nii enam-vähem kõigile jagus mingi pisike pakike mõningate käepäraste eluliselt vajalike asjadega, nagu šokolaaditahvel või peaparanduse raamatuke (mis, nagu kõigi hämmatuseks selgus, ei olnud mitte ilukirurgiast, vaid millestki sootuks maalähedasemast...) või veel miskit.

Aga peamine oli siiski rõõnus meeleolu ja lookas lauad, millele ka mina oma väikese panuse andsin. Sellega seoses selgus ka huvitav, kuigi ilmselt ajaloos korduvalt esinenud tõik, et toiduvalmistajate arvamus oma toidust on üpris erinev selle maitsjate omast: kaks inimest, kes olid maiuspala kaasa toonud, olid kumbki üsna kindlad, et nad on valmistanud liiga magusa, peaaegu söömiskõlbmatu asja, kuid nii ei arvanud miskipärast keegi teine...

Hõõgveinist, õllest, praest ja magusasjadest julgust saanuna asusin lõpuks tagasiteele, mis osutus imeliselt kergeks, veel kergemaks kui tulek, sest vahepeal oli Tallinnasse ilmunud üleeuroopaline staar Scarlett ja nii võib öelda, et jõudsin koju kui tuulest viidud. Korraks tekkis küll seejärel ahvatlus asuda tõlkimistöö kallale, aga surusin selle tungi siiski maha ja kasutasin ära ema pakutut head võimalust lõpetada Meistriristiku ruudukeste täitmine. Mis oli nähtavasti palju harivam kui tõlkimistöö iganes võinuks olla: oma häbiks pidin tunnistama, et ma ei olnud kunagi kuulnud sõna džakruaruu, ehkki EE-s on see ometi sees...


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Postiteenistus (ETV), Titan A. E. (Showtime)