Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida veidi katkestas ühelt poolt üks ootamatu, aga siiski üpris pisike tõlketöö Postimehe hüvanguks (kuigi sedakorda üsna iseäralik, vähemalt oma kasutusviisilt...) ning teiselt poolt ema ja ta poiss-sõbra külaskäik. Ema toodud külakost pojaraasukese füüsilise eluvaimu turgutamiseks oli sedakorda huvitav, aga väga meeldiv: kui tavaliselt tehakse toitu umbes nii, et võetakse hulk kartuleid ja siis poetatakse paar lihatükki sekka, siis täna oli ema otsustanud vastupidi teha - hulga täitsa ärahakitud või ka tihedamalt kokkusurutud liha sekka oli poetatud paar tükikest kartulit ja mõned oad... Eks ta ilmselt teab, et mul on alati jõulude või muude suuremate ürituste ajal see probleem, et kui palju ka tema või mõne teise korraldaja arvates ka liha poleks, on seda ikka vähe, vähemalt mu meelest :-) Igal juhul väga maitsev ja kosutav.
Nagu ka ristsõnavihiku lahendamine, mille lõpetamise ema suuremeelselt mulle jättis ja mis võttis pärast tema lahkumist veel veidi tööaega pisemaks. Lisaks sellele suutsin ka ära ja lõpuni teha Horisondi nuputamisülesanded, mis ei olnudki väga rasked, kui nad juba tehtud olid - aga selle ärategemiseni jõudmine võttis ikka päris tükk aega juba ka varasematest päevadest (ja mõistagi oli ikka nii, et pilku peale visates tundusid mõned lihtsamad kui teised - ja just need lihtsamad nõudsidki nii neetult palju nuputamist ja proovimist...).

Sattusin täna Memokraadist lugema Vaariku Danieli päris huvitavat mõttearendust, nojah, formaalselt rumalamaks muutumise, sisuliselt aga nõndanimetatud avaliku sfääri kokkutõmbumise üle, kui sellest tõmbuvad eemale või suisa lahkuvad inimesed, kes tema arvates võiksid selles osaleda või lausa peaksid seda tegema (üsna läbinähtav osutus "teatud linnapeale"). See ei ole tegelikult äga uus mõte, ma olen samasugust muret sattunud lugema mujaltki, see tähendab, mujalt maailmast, ja peamiselt just sama suunitlusega - rõhuga arvamusel, et avalik sfäär sisuliselt võrdub ajakirjandusega. Miska on üritatud ajakirjanduse elik avaliku sfääri hulka, tõsi, pigem ebaõnnestunult, arvata ka blogosfääri ja mida teab veel. Põhimõtteliselt võib kirjutaja murega muidugi nõus olla - see oleks tõesti halb, kui inimesed, kellel potentsiaalselt on midagi öelda, jätaksid selle ütlemata. Samas ma tugevalt kahtlen, et nad tegelikult selle millegi, selle särava mõtte ka ütlemata jätavad, kui neil ikka on tahe seda välja öelda, ainult et nad ei pruugi seda teha selles "avalikus sfääris", millest antud juhul jutt käib.
Õieti on ju see "avalik sfäär" üsna uus nähtus ja sellisena, nagu teda kiputakse väga sageli (ka antud juhul) mõistma, pigem mööduv nähtus, seotud ühe etapiga inimkonna ajaloos, mil võis täheldada riigivõimu totaliseerumist alates (Prantsuse) rahvusriigist kuni vasakideoloogiate (sotsialism, kommunism ja fašism) võidukäiguni 20. sajandi keskel. Selline "ühiskonna" tekitamine tõi paratamatult kaasa nähtuse, mida nimetatakse demokraatiaks (milline konkreetne sisu ka sellele mõistele ei antaks), sest ühiskonna mõiste on paratamatult seotud demokraatia mõistega, esimesel pole ilma teiseta õieti mingit sisu. Riigivõimu totaalsus on juba mõnda aega murenenud, eriti suure tõuke andis sellele muidugi suurnäidise NSVLi kokkuvarisemine, aga selle kõrval ja koos sellega on murenenud ka sellega tihedalt seotud demokraatia. (Või, noh, kui täpsem olla, siis murenenud demokraatia selles mõttes, mis puudutab seda -kraatia ehk võimu osa - nagu öeldud, sõltub asi suuresti definitsioonist ja kui defineerida demokraatiat kui kogu ühiskonna osavõttu valitsemisest ehk võimu teostamisest, siis on ka selge, et kui pole ühiskonda, ei saa ka olla demokraatiat - ehkki samast definitsioonist võib hea tahtmise korral muidugi ka tuletada, et kui kõik inimesed valitsevad iseenda üle, siis on ka see demokraatia...).
Ja ühes sellega, tublisti nõndanimetatud inforevolutsiooni toel, on tekkinud senise ühtse "avaliku sfääri" asemele õige palju "avalikke sfääre". Ehk oleks vale öelda, et juba praegu on olemas nii ligemale seitse miljardit "avalikku sfääri", mis peaaegu kõik üks- ja teineteisega kuskilt otsast kokku puutuvad, aga sinnapoole on mu meelest asi küll tüürimas. Õigupoolest pole ju "meediale" alternatiivsed vähem või rohkem avaliku debati kanalid kunagi kuhugi kadunud, ikka on olemas olnud nii klubid, sõpruskonnad, seltsid ja ühingud, isegi tänavajutlustajad ja kes ja mis kõik veel, kes ja mis tekitavad enda ümber oma "avaliku sfääri", olgu selle suuruseks siis üks või üks miljard inimest (siinset ajaveebi näiteks jälgib ametlikult üks inimene, tõenäoliselt loevad vähemalt aegajalt veel mõned, nii et see osa mu isiklikust "avalikust sfäärist" pole just väga suur - ega kasva ka kuigi palju suuremaks  siis, kui arvestada juurde teised osad, olgu veebis või muul moel).
Aeg, mil tundus, et "meedia" ehk ajakirjandus võtab nende eelmainitud kanalite rolli täiesti üle, on olnud ju õieti päris lühike, vaevalt pikem kui inimpõlve jagu (ehkki see põlvgi on seoses keskmise vanuse kasvamisega natuke pikenenud...). Nojah, ka siin sõltub muidugi jälle asi sellest, kuidas ajakirjandust defineerida, aga vähemalt traditsioonilise ajakirjanduse (paber, raadio, tele, ka internetiportaalid, olgu siis esimeste pikendused või iseseisvad, aga siiski neist malli võtvad) pürg "avaliku sfääri" ainukandja olla on nii või teisiti läbikukkumisele määratud juba algusest peale - parimal juhul võib see olla efektiivne kommunikatsioonivahend, aga mitte see sfäär ise: teatav debatt võib ju käia ka ajakirjanduse vahel, valdav osa ent käib ikkagi mitte vahendatult, vaid otse (no olgu, tänapäeva siderevolutsiooni najal võib-olla mitte enam füüsiliselt otse, aga e-kiri või Skype või mis iganes on siiski kindlasti midagi muud kui "ajakirjandus", kuidas seda viimast ka ei tõlgendataks), kõigi nende pisikeste "avalike sfääride" kaudu, mida nii kunstlikult on püütud koondada ühise "avaliku sfääri" mõiste alla.
(Ahjaa, lasksin uitmõtetel ennast kanda tolle aluseks olnud kirjutise ühest olulisest komponendist päris kaugele - selleks oli (anonüümsete) kommentaaride potentsiaalne ohtlikkus. Ei ole ju seegi midagi väga uut, kas või juba tolles loos osutatud plangukiri "Mari on lits" ulatub ilmselt tagasi aegadesse, mil üldse kirjutama õpiti :-) Ja ilmselt jääb see kestma ka aegade või vähemalt väljendusvõimeliste inimeste lõpuni... Iseasi, et anonüümsus on ju pigem näiline: nii nagu küla või ka linna plangul oleva kirja autor oli ja on suhteliselt täpselt teada, ei ole lõpuni anonüümsed ja jälitamatud ka internetikommentaarid. Ma ise olen arvamusel, et kui midagi öelda, siis öelda seda ikka oma nime all, sest kui juba ütelda midagi, siis tuleb ka oma sõnade eest vastust kanda - muidu ei ole ju mõtet hakata ütlemagi. Ja mulle tundub, et nõndanimetatud ühiskonna ja avaliku sfääri lagunemisega jõuab see tõdemus kohale üha rohkematele inimestele - loeb just minu arvamus ja see ei pea sugugi kattuma kellegi teise arvamusega, olema mingi kollektiivse väljenduse osa, vaid just ja ainult see, mis moodustab ja annab kuju minale, sellele "väikese" avaliku sfääri kesksele kujule.)

Loetud: Akadeemia 3/2011
Vaadatud: Neli tankisti ja koer (ETV2), Ajavaod: 30 aastat hiljem (ETV), Ärapanija (Kanal2), Heeringas Venuse õlal (Kanal2), Spioonid (ETV), Surmapilv (Kanal2)