Tänane Sirp oli suhteliselt huvitav lugeda, valmistades siiski ka ühe ebameeldiva vapustuse. Meeldiv oli mõistagi see, et küll takkajärele, aga siiski oli meeles peetud ka emakeelepäeva, avaldades sel puhul väga mõttetiheda ja -sügava Ilmeti Peebu ettekande teksti, mis kindlasti väärib seda, et sellest üksikuid, mulle eriti südamelähedasi katkeid osundustena ära tuua:
Kui Koidula ajal kallis isamaa "lehkas", siis mingil ajal hakkas seesama kallis isamaa "lõhnama". Ei ole võimalik, et isamaa kuskil vahepeal nii põhjalikult muutus, kui sõnade "lehkama" ja "lõhnama" praeguse tähenduse järgi peaks arvama.
...ehkki ma olen terve Eesti idast läände ja lõunast põhja sõna otseses mõttes läbi elanud, pole ma veel kohanud ühtegi nn lihtsat inimest. [...] Vaevalt on nad pead ära keerates oma lihtsust kinnitanud, kui pärast hetkelist pausi tõuseb pea jälle püsti ja, kiirgav pilk silmis, järgneb lause algus: "Aga seda ma ütlen, et..." Ja siis järgnevat pole kuidagi võimalik lihtsaks nimetada.
...esiteks võtaks ma mõne tarbetutest laenudest kubiseva kirjutise ja sodiks selle neoonpunase pliiatsiga võõrsõnade leksikoni abil eesti keelde. [...] Teiseks pistaksin ma autori koos tema teksti ja võõrsõnade leksikoniga luku taha ja enne välja ei laseks, kui ka see autor on oma kirjutise talutavasse eesti keelde tõlkinud. Minu toimetamise tasu maksaks kinni muidugi see autor. Ka majutamise. Söögi eest ei tuleks tal maksta, sest süüa ma talle mingil juhul ei annaks. Karm, aga õiglane.
Lõpuks ka palve. Kui sügavmõttelise luulerea "...kui unustad kirja ja keele, kas mäletad iseend..." autor on vanast peast otsustanud iseennast unustama hakata, siis ärge jumala pärast võtke temast eeskuju sel moel, et eesti keele edendamiseks loobute eesti keeles kirjutamisest. Selline eesti keele edendamise moodus mulle nüüd küll viljakas ei tundu.Äärmiselt huvitav - just mulle kui tõlkijale - oli ka Ristikivi venendaja Simagina Ljudmila lugu sellest, milliseid raskusi tekitab nii osava sõnadega ümberkäija teksti ümberpanemine teise, eesti keelest väga tugevasti erinevasse keelde. Ehkki ma olen ilukirjandust üpris vähe tõlkinud ja aimekirjanduses tuleb sarnaseid probleeme tunduvalt vähem ette, oli tema loos siiski väga palju äratuntavat.
Kui lisada siia Valsi Helju keeleartiklite raamatu kaunis arvustus ja Sirbi vahele torgatud Keele Infoleht, siis lugemist oli küllaga. Seda enam, et ka nõndanimetatud poliitika- või sotsiaalialeheküljed sisaldasid endas päris huvitava Gräzini Igori artikli, mille lühidalt võiks kokku võtta nii: sotsialism on täiega perses, liberalism ka peaaegu ja tulevik on tumedast tumedam - aga seda peab ise lugema, sõltumata sellest, kas nõustuda või mitte, on seal oma terad ja ivad täiesti olemas, ning lausa kaks artiklit, mis lähtusid praegu araabia riikides käivatest ärevatest sündmustest, üks neist väga mõistlik Velmeti Aro sulest ja teine üsna leierdatud ja rohmakalt ning paljude laastude lendamisega juttu välja paiskava Aasmäe Hardo poolt. Aga needsamad avaleheküljed, eriti kontrastis tagapool olnud juba mainitud emakeelepäevapuhuste lugudega, mõneti vapustasid, sest tundus, et nad polegi vist keeletoimetaja käe alt läbi käinud, eriti Gräzini lugu. Mis oli äärmiselt ja üliväga imekspandav, sest Sirp on üldiselt keelelises mõttes alati väga heal tasemel olnud. Aga noh, nagu tänases Postimehes samuti emakeelepäevast tõukuvalt selgitas sealne keeletoimetaja, shit just happens, nii et loodaks, et see oligi ühekordne apsakas...
Täna tuli ka paar uudist Mandriva rindelt. Esiteks see, et nagu ma võisin ka oma nahal ära tunda, oli äsja ilmunud Beta1 32-bitine versioon lausa selline, et ei hakanud vähemalt väga paljudel kohe üldse mitte tööle (64.bitine siiski oli täiesti toimiv) - sestap otsustati ka kiiresti välja anda parandatud versioon, mis peaks lähiajal ka peegelsaitidele jõudma. Teine ja usutavasti üsna vähestele siin Eestis korda minev uudis oli Mandriva uue nii-ütelda ettevõtte- või serveriversiooni Mandriva Enterprise Server (lühendatult MES) väljatulek, mil järjenumbriks 5.2. Selle väljalasketeadet võib lugeda siit ja põhjalikumalt sellest, mis selles uut, siit.
Täna õhtul jäi silma üks Den za Dnjomi artikkel, kust ma sain üllatusega teada, et ka Eestis on oma organiseerunud kasakkond olemas. Veidi ringi vaadates ilmnes, et neil on suisa kodulehekülg ja uhke nimetusega Eesti Kasakate Ühing ja puha. Iseenesest tore, kuigi esimene mõte, mis kasakatega seoses pähe kargab, on - ilmselt ajaloolase hariduse saanud inimese kiiksuna - küll pigem lohutamatu pilt 1905. aasta veristest sündmustest... Need praegused siinsed kasakad siiski ei paista kuigi verejanulised olevat ja nähtavasti ka mitte sellised (vene) šovinistid, nagu mõned nende relvavennad kaugemal kagu pool.
Loetud: Sirp, 18.03.2011
Vaadatud: Revolver (TV6), Kälimehed (TV3), NCIS:Kriminalistid (TV3)
No comments:
Post a Comment