Tavaline tööpäev, mida kärpis veidi sedakorda tänasele langenud ema ja ta poiss-sõbra külaskäik. Lisaks muule heale ja paremale tõi ema kaasa ka paar ristsõna, mis vähendasid nende lahkumise järel veel veidi tööaega. Lisaks oli postkasti täna pandud ka Eesti Päevaleht, milles samuti oli pisike ristsõna (kuigi ma eriti ei armasta neid tänapäeva Eesti ajalehtede ristsõnu - maru lihtsad ja igavad on nad enamasti). Paraku heitsin pilgu ka ülejäänud lehele, mis jättis ikka täiesti masendava mulje (ma ei ole paberil Päevalehte vist oma poolteist aastat näinud), meenutades halvimate aegade Reklaamilehte - sõna otseses mõttes: nägi välja täpselt nagu ajalehepaberisse ja veidi teise formaati valatud Rocca al Mare kaubanduskeskuse vihikuke, kus samuti on reklaamide vahele poetatud mõned veidi rohkem kui hinnalipiku lugemist nõudvad kirjatükid - ainuke erinevus oligi see, et polnud klantspaberil ja tublisti õhem oli ka...
Täna algas siis taas uus sõda, päris elevile ajav sündmus - kulus vaid kaks päeva pärast ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni ning lennukeelutsooni "jõustajad" olidki Liibüa rannikul platsis ja asusid tegutsema. Võib-olla oleks isegi eile olnud, kui Gaddafi poleks üritanud tüüpilise äraehmatatud diktaatorina aega võita ja "relvarahu" välja kuulutaud. Eks saab näha, kuidas see "tsiviilelanike julgeoleku tagamise" operatsioon reaalselt välja hakkab nägema, sest osutatud resolutsioon keelab päris sõnaselgelt võõrjõudude Liibüa pinnale astumise, aga ainult õhust soovitud tulemuse saavutamine ei pruugi just lihtne olla (nojah, Kosova puhul ju sisuliselt see nii läks, aga olud on nende kahe juhtumi puhul ikka omajagu erinevad). Samas on ka selge, et pole just kuigi palju neid, kes üldse tahaksid sinna maajõude saata (ja mõned, kes ehk isegi tahaksid, aga keda ei taha jälle keegi teine...). Gaddafil pole muidugi just kuigi palju kas või praeguse vaid mõne riigi koalitsiooni jõudude vastu seada, vähemalt seni, kuni nad õhus püsivad, kuid maa peal on ta valikud ja võimalused siiski mõnevõrra suuremad, ehkki jõudude liigutamine riigisiseseltki võib tal päris keeruliseks minna. Vaevalt ta naljalt ise taanduda tahab (nojah, formaalselt täiesti õigesti on ta ju öelnud, et tal polegi kuskilt tagasi astuda - tõepoolest, ta on ametlikult ainult "revolutsiooni juht ja õpetaja" :-) ), nii et küsimus on pigem selles, kas riigi sees ja just tema seniste poolehoidjate seas leidub jõudu, mis talle vastu astuks. Enamasti võiks ju selliseks jõuks olla sõjavägi või ka politsei, aga need on Liibüas äärmiselt nõrgad, kehvalt varustatud ja logiseva juhtimisstruktuuriga just Gaddafi enda teadliku poliitika tõttu. Ja endale otseselt alluvaid erijõude, kes ühtepidi on ka sõjavägi, aga samas sõjaväe ülemjuhatusele ei allu (njah, absurdne, aga nii ta on...), on ta suutnud ränga raha ja meeleheaga ja mõistagi ka tubli traibalismiannusega päris korralikult lojaalsena hoida. Aga eks näeb, hõimuustavus on mitme otsaga asi...
Loetud: Akadeemia 3/2011
Vaadatud: Karate koer (TV3), Rückkehr aus anderen Welt (RTL2), Kelgukoerad (Kanal2)
Ilmunud tõlked: V. Juškin. Kohustuslik kirjandus "vana Euroopa" poliitikutele (Postimees, 19.03.2011)
No comments:
Post a Comment