Tavaline tööpäev, millesse tõi elamuslikku vaheldust jalgpalli MM-i finaal. Ja finaali väärt oli see mäng seni kaks korda maailmameistriks tulnud USA ning isegi mitte Aasia meistriks tulnud Jaapani vahel tõepoolest. Ma veidi enne mängu kartsin, et jaapanlannad suudavad võib-olla korrata sama, mida nad tegid Rootsi vastu, ning oma kliinilise süstemaatilisusega mängu päris tappa, isegi kui oli väheusutav, et nad suudaksid nii kindlalt ameeriklannasid võita nagu rootslannasid. Ja seda nad ka õige mitu korda üritasid, aga ameeriklannade surve oli siiski piisavalt võimas ning ka nende kaitse piisavalt hea, et sellest ei tulnud suurt midagi välja ning mäng oli küllaltki lahtine. Valdavalt siiski USA surve all (mingil hetkel oli pealelöökide suhe, kui ma just ei eksi, isegi 18:5 ning esimesel poolajal pidi USA väravavaht vististi ainult kahel või kolmel korral käed külge panema vastase löödud pallile, samal ajal kui Jaapani väravavaht pidi pidevalt nagu orav rattas lippama), mida näitas ka tõsiasi, et nad lõid nii avavärava kui ka suutsid pärast viigiseisu jaluseseadmist taas, küll juba lisaajal, juhtima minna. Aga jaapanlannad olid visad ning seadsid mõlemal korral viigi jalule (hiljem statistikat vaadates nägin, et nad olid pallivaldamises isegi napilt ees (53% vs 47%), mis pani lausa imestama veidi, aga ju ta siis nii oli - mängus see küll väga välja ei paistnud). Päris lisaaja viimasel minutil oli USA-l veel kord võimalus oma võtta, kui mahatõmbamise eest sai jaapanlanna otse punase kaardi ja karistuslöök tuli päris 16-meetri-kasti eest. Aga ka see ei õnnestunud kohe sugugi mitte ja nii jõudis kätte kõigi pealtvaatajate lemmikhetk, mil hakkasid vuhisema üheteistmeetrilöögid. Ja nende juures vedasid ameeriklannasid ilmselt närvid päris põhjalikult alt: millegi muuda on raske seletada seda, miks nende kolm esimest lööjat nii nadilt esinesid, üks neist lausa väravastki mööda põrutas. Sest Jaapani väravavaht nüüd nii imehea ka ei olnud - kindlasti väga heal tasemel, nagu maailmameistriks tulnud võistkonnale kohane, aga pigem olid need kaks püütud palli kehvalt löödud kui hästi püütud (esimese puhul oli ka õnne mängus, et väravavahi jalg veel kukkumise pealt õigesse kohta, see tähendab palli ette, sattus...). Aga noh, isegi kui mu poolehoid kuulus pigem ameeriklannadele, väärisid jaapanlannad samuti ja ilma igasuguse kahtlusteta võitu ning on vaid hea meel tõdeda, et maailmameistrite rida ühtaegu täienes uue nimega kui ka laienes geograafiliselt (varem on ju maailmameistriks USA kõrval tulnud vaid Euroopa meeskonnad Norra ja Saksamaa). Jääb üle vaid oodata, et nelja aasta pärast Kanadas võib samamoodi vaimustavat ja ootamatuid tulemusi pakkuvat jalgpalli näha nagu tänavu Saksamaal.
Täna anti teada ka Mageia 2 ajakava, mille kohaselt ilmumisperioodiks saab veidi ebatraditsiooniline 9 kuud tavapärasemate 6 kuu või 1 aasta asemel, nii et järgmist väljalaset on oodata järgmise aasta aprilli avapäevadel. Ühtlasi pandi paika ka põhimõte, et iga väljalaset toetatakse (s.t. pakutakse uuendusi ja/või vajaduse korral ka muulaadset toetust) 18 kuu ehk poolteise aasta vältel ning välistatud pole ka nõndanimetatud pikaajalise toetusega versioonide ilmumine, mille puhul toetus ulatub juba 3 aastani.
Loetud: Vikerkaar 6/2011
Vaadatud: Planeedi Maa viimased päevad (TV12), jalgpalli MM: Jaapan - USA (Eurosport), Pushing Daisies (Kanal2), Casshern (Pro7)
No comments:
Post a Comment