Tavaline tööpäev, millesse tõi mõningat vaheldust veidi pealesunnitud väljaskäik. Nimelt leidis mitu aastat truult teeninud lambitoru, mis oli küll hakanud juba vanadusnõtruse ilminguid osutama, kippudes sageli värelema ja muidu tudisema, et nüüd on tal aeg kodid kokku pakkida ning lahkuda maale, kus voolavad elavhõbeda- ja arseenijõed ning kõrguvad klaasi- ja plastimäed. Õnneks on vajaduse korral avitav kauplus enam-vähem käe-jala juures või vähemalt noorukese Sulevipoja kiviviske kaugusel, kuhu ma sammud seadsingi. Ka ilm oli üsna talutav, küll endiselt veel kuum, aga siiski mõningase mälestusega endisest ja lubadusega tulevasest niiskusest. Peagi olin tagasi ning nüüd särabki uus kaheharuline laua kohal nagu õnnesulis vastsündinud, ei vigise ega kägise ja veel vähem rauga moodi tudise või vilgu.
Täna tegin ka midagi, mis tõotab võib-olla ja ehk olla üks uus huvitav töö, õnneks üsna vähe aega nõudev ja küll ka üsna vähe sisse toov, aga täpselt midagi sellist, mida mulle meeldib niikuinii teha. Ei taha praegu sellest pikemalt rääkida, sest asi on algusjärgus ja pole ju ka välistatud, et sellest midagi püsivat ikkagi välja ei tule, aga igatahes on hea meel, et osa mu "unikaalsetest" võimetest leiab kasutust :-)
Loetud: Horisont 4/2011
Vaadatud: mitte muhvigi
No comments:
Post a Comment