Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas mõneti erakorraliselt ema külaskäik. Ta küttis täna mingil Kristiine laadal ringi ja otsustas seejärel pojukesele külla tulla. Pojuke aga oli kaval ja kasutas vanainimesi omakasupüüdlikult ära kandekeskuses postipaki järel käimiseks. Olgu asja huvides mainitud ka paki sisu:

- M. Laar. Eesti sõdur II maailmasõjas
- Kadunud linnade atlas
- C. Ponting. Uus maailma roheline ajalugu
- M. Aitsam. Hiiu lossist - Siberisse

Lisaks sai elukogenud ja tarkade inimeste nõu, teadmisi ja muidu head maitset ära kasutada väikesel ostlemisretkel kõrval asuvasse Magistrali. Sellest oli ka tublisti abi. Ostlemise käigus, muide, selgus tõsiasi, et ka ma ise olen ikka ehtne fossiil... Kui mina veel noor olin ja rohi oli ja päike oli ja nii edasi, siis nimetati neid pehme otsaga värvilisi jooni tegevaid asju kõiki viltpliiatsiteks või vildikateks, vähemalt nii on mul meeles ja mällu sööbinud. Aga nüüd selgus, et osa neist, need jämedama otsaga, on hakanud kandma nime markerid ja vildikateks on jäänud ainult need peene otsaga asjad. Et aga vahetegemine veel segasem oleks, on vildikate nime all müügil ka sellised pulgad, mille üks ots on peen ja teine jäme... Oo tempora, oo moorid, tahaks hüüda...

Eilses Sirbis oli terve lehekülg pühendatud ühele mu tõlgitud raamatule, Niall Fergusoni "Maailmasõjale", autoriks Kaarel Piirimäe. See on vist seni ilmunud vastukajadest kõige parem (need eelmised, mida selles looski on mainitud, olid sellised, nojah, ma ei tea, iseäralikud rohkem). Igatahes on üsna hästi õnnestunud kõigest ühel ajalehe-leheküljel kokku võtta sadade lehekülgede pikkune raamat ja sealjuures osutada nii sellele, mis selles väärtuslikku, kui ka sellele, mis seal mõneti lonkab.

Eile tuli ka üks kurb uudis: suri mindki üsna palju mõjutanud mõtleja Irving Kristol (üks järelehüüe siin). Kas õigusega või mitte, on teda nimetatud neokonservatismi "ristiisaks" ja kuigi erinevalt minust, kelle lähtealuseks on kõige enam stirneriaanlik anarhism, on ta selgelt riigikeskse mõtlemise esindaja, on ta ideed olnud ja on praegugi üpris mõjukad ning üldiselt mulle kõige sümpaatsemad, vähemalt võrreldes teiste tooniandvamate mõttevooludega.

Huvitav artikkel, mis täna silma jäi, oli pärit kunagise töökaaslase ja nüüdse, hm, võiks öelda, et tööandja :-) Kaarel Kaasi sulest ja ilmus Postimehe veergudel, selgitades populaarsemas vormis idapiiri taga käivate võimsate sõjaväemanöövrite sisu ja mõtet. Tõsisemale poliitika- või sõjandushuvilisele seal ilmselt midagi väga erilist, uut ja huvitavat ei leidunud, aga veidi vähem teadlikele inimestele olid asjad kenasti ära ja lahti seletatud.

Loetud: Sirp 18.09.2009
Vaadatud. Vilde tee (TV3), Võhivõõrad (TV3), Surmav impulss (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: maailm päästab headuse (Postimees, 19.09.2009)