Tavaline tööpäev ühe pisikese erandiga - tänasele päevale langesid jõu- ja ilunumbrid sektsioonkapi liigutamisega. Täieliku üllatusega avastasin, et kõik lihased ei olegi istuvast eluviisist veel täielikult atrofeerunud: esimese ponnistusega tundus, et asi on lootusetu, ja hakkasin juba kapist raskemaid asju välja lohistama, aga siis, mingi hetkeuidu ajel, otsustasin veel kord proovida ja etskae, vastu tahtmist, punnides ja põigeldes, hakkaski teine paigast nihkuma. Ja lõpuks nihkus sinna, kuhu vaja. Ma muidugi kadestan neid tõelisi vägimehi, kes nagu muuseas hammastega veoautosid veavad ja muid vägitükke teevad - minul oli vaja kogu kehaga lükata, et midagi ikka paigast nihkuks. Aga rõõmus olen ikka, et nii hästi õnneks läks!
Keeleküsimused on viimasel ajal Eestis palju tähelepanu saanud ja minugi veebipäevikus põgusalt kajastamist leidnud. Täna oli taas üks näide selle kohta, kuidas olukord ei ole kohe mitte hea. Asi ei puuduta otseselt mind, vaid üht suuremat vaba tarkvara projekti, mille eestinduse juht sai järgmise sisuga kirja: "Ma oleks ka huvitatud selle programmi tõlkimisest ja kui saan Teid aidata siis andge mulle teada." Tema loomulik vastus oli (osa sellest): "Paraku tuleb meeles pidada, et tõlkimise juures on lisaks inglise keelele hädasti vaja osata ka eesti keelt, millest see kiri küll eriti tunnistust ei anna (seal on üks raske keeleviga, üks komaviga ja üks selline sõna, mille selline vorm on küll lubatud, kuid kirjakeeles pole see lihtsalt hea stiil)."
Mul endal (praeguseks kaks aastat KDE ja kuus aastat Mandriva tõlkimise koordinaatorina) on vaid paaril korral olnud kokkupuutumist selliste kaheldava väärtusega abipakkujatega, mille taga on usutavasti vähemalt osaliselt ka asjaolu, et mõlemad projektid on kui mitte täielikult, siis peaaegu täielikult eestindatud ja sestap olen ma, kui see on kuidagi jutuks tulnud, ka sõnanud, et vaja oleks tõlkijate asemel pigem korrektoreid või neid, kes aitaksid mõne programmi juures vajaliku lokaliseerimisega (masina/arvutikirja õppetekstid, anagrammimängu sõnavara jms). Ilmselt on see võimalikke abipakkujaid eemale peletanud, sest on ju selge, et see nõuab kindlasti veidi rohkem teadmisi kui on neil, kes on käinud kaks nädalat Londonis pummeldamas või kaks kuud Iirimaal kalkuneid kitkumas ja tagasi tulles arvavad, et mis see James Joyce'i tõlkimine siis ikka ära ei ole, neil ju nagunii inglise keel vabalt suus... Unustades paraku, et tõlkijale on eelkõige tähtis sihtkeele hea oskamine - mitte et lähtekeelt ei peaks oskama (kuigi on kindlasti ka selliseid geniaalseid inimesi, kes kas või sõnaraamatust näpuga järge ajades võivad pea tundmatust keelest vähemalt korraliku, kui mitte lausa hiilgava tõlke teha), aga sellest üksi, et tõlkija originaali mõttest aru saab, ei piisa, on vaja osata see ka edasi anda.
Hilisõhtul lugesin Kommersandist väga head kokkuvõtet Venemaa viimase aja ajaloo-ofensiivist, milles jõuti üsna mõistlikule järeldusele, et on küll selge, miks võimukandjad tahavad seda pidada, aga pole sugugi selge, miks seda ikkagi peetakse - Lääne silmis on musta valgeks rääkida pea võimatu, ehkki vahest mõni "kaasamineja" vahest suudetaksegi hankida, kodumaal aga ei ole valgeks räägitud musta veel suudetud hakata taas mustana ette kujutama. Niisiis sihtgrupp on nagu segane - aga võitlus käib endise hooga edasi... Kas tõesti ainult selle sihiga, et, nagu mainib kokkuvõtte autor, vältida iga hinna eest vähimatki võimalust, et peaks kellegi ees millegi pärast vabandama?
Loetud: [digi] 9/2009
Vaadatud: Lissi und der wilde Kaiser (Pro7)
No comments:
Post a Comment