Tavaline tööpäev, kuigi mitmel põhjusel mitte kõige tootlikum. Aga igatahes langes tänasele suur sündmus - üks mitu aastat vaevanud probleem leidis lõpuks soodsa lahenduse. Siin ei ole koht sellest lähemalt kõnelda, aga rõõmupuhang on igatahes võimas ja andis tubli positiivse toonuse kogu päevaks.
Varraku raamatublogis oli Marek Tammelt huvitav mõtisklus järelsõnade teemal. Laias laastus on tal täiesti õigus, et Läänes enamasti, eriti ilukirjanduse puhul, reeglina järelsõnu naljalt ei leia (erandid muidugi antoloogiad või juubelikogumikud või muud millegi poolest erilisemad väljaanded). Tegelikult on ka meil hakanud asi selles suunas liikuma, et tekstil lastakse pigem ise kõnelda. See käib mõistagi eriti algupärandite kohta, et aga eestikeelses kirjasõnas ilmselt paratamatult on tõlkekirjanduse osakaal suurem kui nii-ütelda suurte keelte puhul, siis on väheusutav, et järelsõnade traditsioon kaoks. Mareki mõte esseistlike järelsõnade (või üldisemalt saatesõnade - võivad nad ju tegelikult olla ka eessõnad hoopis, kuigi see on vahest vähem levinud - ikka ilmselt sellestsamusest teksti enda kõnelemise põhimõttest lähtudes) väärtustamise vajadusest on väga kena, kuigi selle teostamine võib olla keeruline.
Loetud: Horisont 5/2009
Vaadatud: Teadmata kadunud (Kanal2), Lahingulaev Galaktika (TV6)
No comments:
Post a Comment