Reedesed mõtted

Poolenisti tavaline tööpäev, millest teise poole hõlmas ajalookonverentsi külastamine ja sealsete ettekannete kuulamine.

Konverents ise kandis nimetust "Teine maailmasõda - tegemata järeldused" ja et korraldaja on lubatud eelosutatud saidile materjalid nädala jooksul üles riputada, ei hakka ma siinkohal kokku võtma, mida seal täpselt räägiti, vaid toon ära lihtsalt mõned mõtted, mis kõike seda kuulates-nähes tekkisid.

Kõigepealt pani isegi veidi imestama, et Rahvusraamatukogu konverentsisaal oli algul pilgeni täis. See ei ole just väga pisike saal ja ehkki teema on ju ehk huvitavgi, ei oleks siiski arvanud, et rahvast nii palju on. Nojah, vaheaja järel oli mõistagi rahvast juba vähem, aga siiski tublisti üle poole täituvusega, vahest nii kahe kolmandiku peal, ning alles päris lõpus, kui üks konverentsi naelu, Suvorovi Viktori Skype'i vahendusel toimunud esinemine, läbi sai, võis täheldada massilisemat lahkumist. Teine nii-ütelda korraldusliku poole pealt asi, mis pani imestama, puudutas tõlkimist. Konverents oli kolmekeelne - eesti, inglise ja vene - ning ehkki ma ise ei vaevunud tõlkemasinat võtma, selgus, et igasugune risttõlge on olemas - peale ühe, nimelt eesti keelest vene keelde. Räägitakse küll, et vene keele oskus on tasapisi hakanud taandarenema, mis on täiesti mõistetav, kui arvestada, et omal ajal oli see ju kõigile peale sunnitud (teine) keel, aga et ta nii kukkunud on, et iseenesest ju üsna esindusliku konverentsi jaoks tõlki ei leita, jätab küll uskumatu mulje. Muidugi, õieti oli ju ainult kaks eesti keeles esinejat, aga siiski, egas nende ettekanded polnud vähem tähtsad.

Esinduslikkust sai mainitud, kuid see on muidugi selline kahe otsaga asi: mitmed olid tõepoolest teema poolest nimekad inimesed, samas oli esinejate seas ka isikuid, kes ehk pole nii tuntud, ja ka lausa üks "ajalooharrastaja". Igal juhul võis nende kõigi kohta päris julgelt tarvitada mõistet "revisionistid" (mis meie suure idanaabri esituses kõlab "ajaloovõltsija" ja ka see mõiste leidis konverentsil palju kasutamist, mõistagi siis pigem tunnustavana :-) ). Ehkki samas, nagu eriti venelastest esinejad rõhutasid, on raske rääkida revisionismist, kui õieti polegi olemas seda, mida revideerida - Teise maailmasõja ja eriti selle allosise, Vene-Saksa või Suure Isamaasõja, ajalugu on õigupoolest kirja panemata või kui täpne olla, siis on see olnud nii tugevalt ideoloogilise varjundiga, et pea iga võimuvahetusega NSV Liidus kaasnes selle uus kirjapanemine. Suvorov oma esinemises viis asja talle iseloomulikult absurdi: meie ütleme, et Stalin valmistus Hitleriga sõdima, nemad ütlevad, et ei-ei, üldse ei valmistunud, vaid oli valmis olema Hitleri liitlane aegade lõpuni ;-) Solonin oli veidi tagasihoidlikum, aga ütles sisuliselt sama: mina saan demonstreerida kuut pealetungikava ja isegi kui need olid lihtsalt läbimängimiseks, mitte tõsiselt võtmiseks, siis kus on need tõsiselt võetavad kaitsekavad? Lääne ajalookirjutus on muidugi olnud veidi vähema ideoloogilise taagaga, aga sealgi on eriti Vene-Saksa sõja osas paljuski lähtutud sellest, mida NSV Liidul on parajasti pakkuda olnud.

Revisionismist veel nii palju,l et tegelikult pole see ka Teise maailmasõja loos sugugi haruldane asi (ega tegelikult ajalookirjutuses üldse - õieti oleks imelik, kui eriti uute asjaolude ilmnemisel või ka üldisemate hoiakute muutumisel ei revideeritaks varasemat ajalookirjutust). Kõige tuntum on kahtlemata 1960. aastate revisionistid, kes tõid Teise maailmasõja narratiivi sisse holokausti, mis enne seda oli olnud üsna tähtsusetu kõige muu taustal. Isegi nii võimsalt tõid, et sellele on tekkinud tänaseks omamoodi vasturevisionism, mis äärmuslikumas vormis seab kahtluse alla lausa holokausti kui sellise üldse. Rääkimata väiksematest revisionismidest, mis on puudutanud näiteks Prantsuse vastupanuliikumist või Saksamaa enda vastupanuliikumisi ja veel paljusid muid suure ja sõna otseses mõttes kogu maailma hõlmanud sõja aspekte.

Paraku, jah, NSV Liidus ja Venemaalgi on Suur Isamaasõda olnud äärmiselt suure ideoloogilise laenguga, mistõttu mis tahes laadi revisionismil on siin vähe võimalusi olnud - vähemalt mitteideoloogilisel revisionismil (nagu mainitud, kippus iga uus juhtkond seda revideerima, aga pigem mitte uutest asjaoludest või faktidest, vaid uutest ideoloogilistest seisukohtadest johtuvalt). Päris viimasel ajal on selles osas olnud küll mõningaid muudatusi märgata - isegi kurikuulus niinimetatud tõekomisjon on pigem positiivne kui negatiivne muudatus -, kuid raske on praegu öelda, kas tegemist on vaid ajutiste meelemuudatustega või tõesti katsega ajalugu ideoloogiast vabastama hakata. Erilisi märke viimasest kahjuks pole veel näha...

Arvatult oli üks huvitavamaid esinejaid Solonini Mark, kelle esinemishoogu pärssis mõnevõrra sülearvuti aku otsalõppemine, mis teisest küljest oli korraldajatele ilmselt hea, sest muidu oleks ta võib-olla veel rohkem üle aja läinud :-) Et tegemist ei ole professionaalse ajaloolasega, siis oli tema sõnavõtt (nagu ka tema raamatud) ohtralt täis fakte ja arve ja kõike muud nii-ütelda kaljukindlat. Üks asi, mida ta suhteliselt põgusalt mainis, andis tegelikult ka vihje, miks Nõukogude Liidus Suurt Isamaasõda nii räigelt ideoloogilise leemega üle valati. Tema väitel oli 1941. aasta lõpuks Nõukogude Armee kaotanud kaks korda rohkem mehi kui neid oli sõja algul rivis olnud, niisiis võitles sisuliselt juba kolmas sõjavägi. Võimalik, et need arvud on diskuteeritavad, aga igal juhul on ka nii-ütelda ametlikke arve kaedes selge, et sõja lõpuks oli sisuliselt iga väeosa vähemalt nii neljandas-viiendas koosseisus. 1941. aasta kaotuste juures tasub tähele panna eriti seda, et nende proportsioon oli igasuguste arvude korral tõsiselt paigast ära - palju rohkem oli neid, kes langesid vangi või deserteerusid, kui neid, kes said surma või haavata (kas vahekord oli just 75:25, on ehk vaieldav, aga paigast ära oli see suhe kindlasti). See ei klapi muidugi kohe mitte kuidagi müüdiga, mille kohaselt kaitsti kodumaa iga lapikest kangelaslikult viimse veretilgani. Kas nüüd just kogu sõjavägi oli valmis relvad pöörama Stalini vastu, nagu mõnikord kiputakse väitma, on samuti ehk kaheldav, aga kui arvestada, kui võimas oli Nõukogude Armee nii isikkoosseisu suuruselt kui ka tehnika hulgalt ja kvaliteedilt, siis ega muud erilist seletust sellistele kaotustele ei ole kui moraali täielik lagunemine. Ja see oli loomulikult asi, mis NSV Liitu valitsenud ideoloogiaga kohe üldse kokku ei klappinud, mistõttu ka Suure Isamaasõja algusaja ümber on nii palju absurdset vahtu kokku klopitud ja seniajani klopitakse.

Lisaks Solonini ja Suvorovi juba mainitud sõnavõttudele oli mitmeti mõtlemapanev ka Valge Jaagu ettekanne, mis õieti käsitles nii mitmeid asju, et neist ei ole mõtet siin isegi ülevaadet anda - tasub oodata, kuni korraldajad selle oma saidile välja panevad. Nii üldiselt kokku võttes oli see konverents hoolimata sellest, et paar ettekannet olid üpris tühjad (vähemalt minu meelest), päris tore ja ilmselt ka vajalik. Lubaduste kohaselt ei jää see ainsaks, vaid saab hiljemalt aasta pärast järje.

Mõningase tõrvatilga kallasid muidugi sekka teatavad osalejad, aga noh, kui kohal on Böhmi Jüri ja Kalveti Tõnu, ega siis polegi oodata, et ei tule rumalaid või tagasihoidlikumalt öeldes imelikke küsimusi :-)

Tänane Sirp oli hämmastavalt tühi, alles viimasel leheküljel avastasin midagi lugemisväärset: see puudutas meie kohalikke mustlasi ning nende keelt ja kultuuri. Huvitav lugemine, kuigi ma kohtasin seal väidet, mis tekitas veidi hämmastust. Nimelt hoidvat mustlased oma keelt kiivalt endale ja ei tahtvat seda kuidagi võõrastele tutvustadagi. Võib-olla on see nii siin või ka lähikonnas, aga mu meelest kaugemal lõunas on nad siiski selles osas veidi avatumad. Aga ma võin ka eksida, sest mul endal on mustlastega väga vähe kokkupuuteid olnud.


Loetud: S, Marriott, Haldjad
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Vaade tulevikku (FoxLife), NCIS: Kriminalistid (TV3)