Pühabased mõtted

Täna oli, võiks öelda, M-päev (NB! Mitte segi ajada samanimelise teosega - sellega ei ole tänasel päeval midagi ühist :-) ): nimelt otsustasin oma silmaga kaeda kaht Tallinnas viibivat ilmaimet, kes mõlemad mahuvad M-tähe alla.

Esimene oli end koos Siberi sugulastega Loodusmuuseumisse majutanud meie kohalik mammut. Päevale kohaselt oli seal väga vähe külalisi (kuigi ma pole kindel, kas seal ka teistel päevadel just väga palju käib - loodusmuuseum kardetavasti on selline koht, kus rohkem rahvast käib ainult organiseeritud klassiekskursioonidel...) ja sestap sai ka päris rahulikult väljapanekut uurida. Nojah, päris elusuuruses võimsat mammutit seal nüüd polnud, aga mõningate ehtsate luudega täiendatud nii elusuuruses kujutis seinal see-eest küll ja korralik mammutibeebi mulaaž ka, mis klaasi tagant nägi välja nagu päris. Muidu vahest igavavõitu hammastele ja võhkadele andsid tõsise lisaväärtuse teabetahvlikesed, mis kokku pajatasid ära suurema osa mammutite loost. Käisin läbi ka ülejäänud kaks korrust, kus oli väljas püsiekspositsioon kodumaisest ja natuke välismaisestki elavloodusest (ja isegi mitteelavast - või kuidas öelda näiteks turba kohta, on ta nüüd elav või mitte...), ning jõudsin järeldusele, et millalgi, kui aega on veidi lahedamalt käes, kui seda juhtus täna olema, tuleks sinna tagasi minna ja asju põhjalikumalt uurida. Igatahes väga vahvalt oli kõik seal esitatud.

Teine M, keda ma seejärel kaema ja kuulama tõttasin, oli Montefiore Simon. Sedakorda suutsin ma juba enesekindlalt kirjandustelgi avause üles leida, kuid erinevalt üleeilsest, kus Eesti ajaloolise kallakuga teoste kirjutajad tõid kokku üsna hõredalt rahvast, oli täna inimesi ohtralt, sealhulgas ilmselt ajakirjanikkegi - vähemalt olid seal kohal valgusvihkudega sähvivad päevapiltnikud. Seda, mida Montefiore teda põgusalt toetanud Laari Mardi saatel kõneles oma seiklustest Venemaa ja Gruusia arhiivides ning üldse enda loomingust ja mõtetest, ei ole võimalik kuidagi lühidaltki edasi anda - seda oleks pidanud tingimata ise kuulma. Eks need kahetsevad, kes kohale ei tulnud. Kes tulid, olid, ma usun, kindlasti rahul, mida tunnistasid korduvad naerupahvakud ja päris maruline aplaus lõpus.

Sellele järgnes õige mitu tundi juba ühe teise, siinkohal nimetamata jääva tähe all. Nimelt leidis üks inimene, kellega ma interneti vahendusel juba mõnda aega "tuttav" olen olnud, et oleks kena ka päriselus kokku saada. Nojah, võib-olla ta tahtis lihtsalt kontrollida, kas ma olen ikka tegelikult ka olemas (ma olen kohanud inimesi, kes ei ole tahtnud seda uskuda isegi siis, kui neil on võimalus mind näpuga katsuda ;-) ). Igatahes kulusid need tunnid märkamatult ja vähemalt mulle väga lõbusalt ja huvitavalt - neid ühiseid asju, millest kõnelda, jagus ikka kuhjaga. Ja mis seal öelda, mõnikord on täitsa hea inimestega suhelda suust suhu, mitte ainult näpust näppu...

Enne seda kohtumist oli mul natuke nii-ütelda vaba aega, mille jooksul käisin läbi Rahva Raamatu suurpoest Viru keskuses, mis üllataval kombel täitis hinge teatava rahuloluga. Oodata oleks võinud ju muud, sest ma olin ette otsustanud, et lähen ainult niisama aega viitma ja ühtegi ostu ei tee. Aga rahulolu tuli sellest, et kui ma muidu murelikult mõtlen, et olen selline imelik, kes hangib küll raamatuid, aga ei jõua neid lugedagi ja nii vedelevad põrandal kohatult raamatuhunnikud, siis seal poes nägin, et ruumipuudusest või teab veel millest tingituna olid ka seal mõnel pool raamatud suisa põrandale laotud ja laotatud. Nojah, targad ütleksid vist selle kohta: kahjurõõm on see kõikse suurem rõõm... :-)

Koju jõudes ootas mind veel ees ühe tõlke tegemine Postimehele, mis ühtekokku tähendas, et oma põhitöö, raamatutõlkimise, kallale ma täna õieti ei jõudnudki. Aga no eks see oli ka ette arvata, et kahe suurürituse kohakuti sattumine (või vist lausa sättimine) tekitab lünki.


Loetud: Akadeemia 5/2010
Vaadatud: mitte muhvigi