Mageia 6 - viimaks on ta siin!

See venis veidi. Ja siis veel veidi. Ja veel. Ja veel. Jah, ma vaatasin järele: esialgse plaani kohaselt pidi Mageia 6 ilmavalgust nägema 19. aprillil 2016 - ehk nii enam-vähem täpselt 15 kuu eest! Osaliselt oli venimise taga loomulikult asjaolu, et Mageia arendajaid on üpris vähe ning nende jõudlus seepärast kesisem, kui parimad plaanid seda ette oskavad näha.

Aga teiselt poolt oli ka mitmeid väiksemaid ja suuremaid probleeme, mis väljatulekut edasi lükkasid - ja ma julgeksin arvata, et selle venimise tõttu muutus ühtlasi olulisemaks QA ehk kvaliteedikontroll: vähemalt nii palju, kui ma (selles osas) kõrvaltvaatajana oskan hinnata, on see senistest kõige läbitestitum Mageia väljalase. See ei tähenda kahtlemata, et selles üldse mingeid puudusi ei esineks, aga loodetavasti on suudetud kõrvaldada enamik selliseid, mis otsekohe silma torkaksid.

Aga ehkki Mageia 5 ilmumisest on möödas juba napilt üle kahe aasta, on ometi küllaltki raske esile tuua selle ja Mageia 6 erinevusi. Neid loomulikult on, aga valdav osa on toimunud nõnda-ütelda kapoti all ehk teisisõnu, (tavaline) kasutaja neid ei märka muudmoodi kui vahest seeläbi, et asjad toimivad (selle asemel, et mitte toimida) või toimivad senisest mõnevõrra teistmoodi. Aga siiski on ka üksikuid silmaga nähtavamaid muudatusi, millest nüüd juttu tulebki.

Mageia 6 allalaadimise valikud

Esimene asi, mis võib Mageia varasemale kasutajale silma torgata, on paigaldusandmekandjate valik. Otsustati loobuda CD-de pakkumisest, peamiselt seepärast, et napi mahu tõttu osutus väga keerukaks neid vähegi mõistlikult koostada. Samuti on üldine trend olnud 32-bitiste süsteemide hääbumine, mistõttu enamik andmekandjaid on mõeldud tänapäevasematele 64-bitistele süsteemidele. Kui täpsemaks minna, siis on alles jäänud nõnda-ütelda klassikalised paigaldus-DVD-d, mis sisaldavad rohkelt tarkvara (mahu poolest nii umbes 4 GB jagu) ja mida pakutakse nii 32- kui ka 64-bitistele süsteemidele.

Nende kõrval saab valida nelja Live-DVD vahel, mis on mõeldud kas niisama proovimiseks või soovi korral ka paigaldamiseks. Nende maht on umbes poole väiksem, seda eelkõige seepärast, et need on "spetsialiseeritumad": üks on koostatud Gnome, teine Plasma ning kolmas ja neljas Xfce töölaua kesksena. Gnome, Plasma ja üks Xfce Live-DVD on 64-bitistele süsteemidele, teine Xfce Live-DVD ka 32-bitistele.

(Sellise "diskrimineerimise" põhjus on üsna lihtne: et 32-bitised süsteemid on tõepoolest hääbumas, siis on selliste süsteemidega masinad üldiselt tänapäeva mõttes nagunii nõrgemad ning neile sobibki paremini "kergekaalulisem" Xfce töökeskkond, samal ajal kui "võimsamad", aga sellevõrra ka ressursinõudlikumad Plasma ja Gnome töökeskkonnad võivad sellistel masinatel hinge kinni võtta.)

Ja mõistagi on alles ka võrgupaigalduse võimalus, milleks on omaette tilluke, ainult umbes 50 MB suurune ISO-tõmmis, mille abil saab käivitada paigalduse üle võrgu enda valitud tarkvarahoidlast.

Hoolikam lugeja pani tähele, et eespool kasutati sõnapaari "Plasma töölaud". Jah, see on teine silmaga märgatav muudatus: kui varem oli valikus KDE töökeskkond, siis nüüd on Plasma. Välimuselt ja suuresti ka sisult ei ole neil väga vahet, nimemuutus on eelkõige seotud KDE kogukonna sisemise arengu ja nõnda-ütelda brändimuutusega: kui lihtsustatult lahti seletada, siis KDE tähendab nüüdisajal ainult kogukonda, mitte enam tarkvara kui sellist; tarkvara jaguneb Plasmaks, mis tähendab põhimõtteliselt ainult töölauda kui sellist, millele taustal annab jõudu "raamistik" (Frameworks, sisuliselt mitmesugused teegid ja muu vajalik taustaaines) ning mille peal töötavad arvukad rakendused (need ilmuvad seniajani kompleksselt KDE Applicationsi nime all, kuid sisu poolest see kompleks pidevalt varieerub vastavalt sellele, kuidas uusi rakendusi lisandub või (mida juhtub tunduvalt harvem) vanu ära langeb).

Plasma töölaud

 Loomulikult on töökeskkondi veel palju rohkem kui eespool mainitud Plasma, Gnome ja Xfce: üks asi, millega Mageia võib vaat et hoobelda, on see, et kasutajale pakutakse kokku umbes 25 töökeskkonda, nende seas nii kompleksseid nagu Plasma ja Gnome kui ka täiesti minimaalseid, näiteks Blackbox või i3 (viimaseid on ehk õigem nimetada pelgalt aknahalduriteks, aga eks ole seegi mõnes mõttes ju töökeskkond).

Kindlasti tuleb ära märkida ka UEFI toetuse tohutut paranemist. Usutavasti on see mõiste tänaseks juba piisavalt tuttav (vt nt Wikipedia artiklit), aga kui ei, siis lühidalt öeldes on tegemist arvuti käivitamise juures olulise BIOS-e asendusega moodsates arvutites, mis on levinud eriti viimastel aastatel. Sellega on seotud ka see, et Mageia pakub nüüd alglaadurina välja ainult Grub2 (varasemad Grub1 ja LiLo on toetatud veel ainult ja ainult süsteemi uuendamise, mitte aga enam uue paigalduse korral).

Kui varem oli UEFI toetus küllaltki kesine ja rohkem eksperimentaalne, siis nüüd on seda ohtralt testitud (selelga seotud probleemid olidki mitmel korral üks väljalaske ilmumise edasilükkamise põhjusi) ja siinkirjutaja võib samuuti kinnitada, et juba väljalaskekandidaat paigaldus moodsale UEFI-ga arvutile vähimate probleemideta (ning tänu SSD-le ka äärmiselt kiiresti).

Samuti tasub kindlasti ära märkida Mageia uut ikooniteemat, mis avaldub eelkõige ja eriti selgelt Mageia juhtimiskeskuses, aga ka mõnel pool mujal. Loomulikult on tavapäraselt veidi muudetud ka Mageia üldist visuaalset väljanägemist ehk taustapilte, olgu siis arvuti käivitamise ajal või juba töökeskkonnas.

Mageia juhtimiskeskus uute ikoonidega

Mageia arendajad on pidanud vajalikuks toonitada veel paari asja, nimelt tarkvara kättesaadavaks muutmist ARM-platvormil (täpsemalt ARMv5 ja ARMv7) ehk, kui selgemalt öelda, siis eelkõige Raspberry Pi kasutajatele, ning eelkõige Fedora kasutatud uue tarkvarahalduri DNF ületoomist, mis on järjekordne alternatiiv neile, kellele mingil põhjusel Mageia enda urpmi/Rpmdrake ei meeldi. DNF-i ületoomise kõrval võib märkida ka AppStreami ehk tarkvara kohta käiva ulatusliku teabe kasutamise toetust, millega oskavad midagi tulusat peale hakata sellised tarkvara paigaldamiseks mõeldud rakendused nagu Gnome Software ja Plasma Discover.

Kahtlemata pakub vähemalt mõnedele huvi seegi, milliste tarkvaraversioonidega Mageia 6 välja tuleb. Neile olgu siin öeldud mõned olulisemad (mõnelgi juhul ei ole tegu mitte kõige uuema versiooniga, vaid viimase sellisega, millele valmistaja on lubanud pikaajalisemat toetust):

• kernel 4.9.35
• systemd 230
• Xorg 1.19.3
• Qt 5.6.2
• Gtk+ 3.22.16
• Plasma 5.8.7
• Gnome 3.24.2
• Xfce 4.12.1
• Firefox 52.2.0
• Chromium 57
• Libreoffice 5.3.4.2

 Lisada võib seda, et nagu varasemad Mageia väljalasked, on ka Mageia 6 eestindatud nii täielikult, kui see võimalik on olnud (paraku näiteks Grub2 avaekraani UEFI arvutite korral pole seni võimalik üheski muus keeles peale inglise keele kasutada, nii et sellega tuleb kahjuks leppida). Eestindatud on ka Mageiaga kaasas käiv dokumentatsioon, mida saab nii arvutisse paigaldada (tarkvarapakett mageia-doc) kui ka veebis lugeda.

Eesti kasutajatele tasub kindlasti üle korrata, et Mageia 6 pakub "otse karbist" ka ID-kaardi toetust. Brauserite värskendamise tõttu paraku see tugi enam Mageia 5-s (ega ka Mageia 5.1-s) ei tööta, nii et neil, kes ID-kaarti vähem või rohkem kasutavad, tasub kindlasti Mageia 6 peale uuendada.

Lisalugemist:
väljalaskemärkmed (inglise keeles)
teadaolevad olulisemad vead (inglise keeles)

Allalaadimine

Reedesed mõtted

Täna oli siis see päev, kus üle paljude kuude sai taas tarkvara tõlkimise kallale asuda. Täpsemalt siis KDE kallale ja esimese hooga ikka selle KDE4 kallale, mis on küll põhimõtteliselt surnud, aga siiski veel natuke ka elus :-) Aga ega seal palju polnudki teha, nii et järgmine samm on minna uue, kf5 põhise KDE kallale, kus tööd ootab ees kahtlemata ja vaieldamatult tunduvalt rohkem: eks ta ole selle vana KDE4 jätk ju küll, aga ikkagi uus põlvkond ja seetõttu on seal lisaks sootuks uutele asjadele ja omadustele ka seniseid asju ja omadusi tublisti ümber tõstetud, laiali löödud, uuesti kokku pandud ja nii edasi, mis ühtlasi võib ka tõlgete mõttes nii lisatööd kui ka täpsustamise-parandamise võimalusi pakkuda.

Tänasesse jäi ka väljaskäik teiseks sihiga täiendada koduseid toiduainevarusid ja esiteks eesmärgiga tuua ära mõningad raamatud, mis mind eri kohtades pakendatuna ootasid. Need viimased olgu ka siin ära märgitud:

• Marju Kõivupuu. Eestlase eluring
• Fjodor Dostojevski. Vennad Karamazovid. I osa
• Tiit Leito. Maakillud meres. Eesti väikesaared
• Grigori Oster. Vallatu matemaatika [ülesannete kogumik]
• Gregory Feifer. Venelased. Inimesed võimu kulisside taga
• SERK kalender 2016

Üle tüki aja täna taas ilmunud Sirp alustas väga võimsa sissejuhatusega, sellise probleemartikli-seusukohavõtuga, millest minu väike aju keeldus õieti ja õigesti lausa aru saamast: nimelt oli teemaks vajadus sooliselt mõtestatud ja võrdõigusliku riigieelarve järele. Ma muidugi saan aru, et sugudevahelise võrdsusega ei ole ei maailmas ega ka Eestis sugugi alati ja sugugi kõik mitte paremas ega parimas korras ja ma oleksin ilmsesti selgelt selle vastu, kui riigieelarvesse kirjutataks sisse punktid stiilis "raha eraldada meestele/naistele, aga mitte naistele/meestele", aga noh, arutada stiilis, kas tee-ehituse ja teedevõrgu hooldamise juures on sugudevahelise võrdsusega ikka kõik korras, tundub natuke, isegi natuke rohkem kui liiast - nii kistud abstraheerimisena, et ei oska selle kohta isegi midagi rohkemat arvata.

Põhiosa tänase Sirbi aurust oli kulunud vastselt kehtima hakanud kirjaniku/kunstnikupalga ümber ja üle arutamisele. Ega sealt palju midagi uut välja ei koorunud, isegi kui võrdlusse toodi sisse kulka "Ela ja sära" stipendium. Küll aga jäi mind natuke kummitama üks võrdlus, mida nagu liiga palju rõhutati ja liiga kaugele välja venitati: nagu oleks (vähemalt tänapäevane) kunst olemuslikult rahvusvaheline ja kirjandus olemuslikult rahvuslik, mis vastavalt tähendab seda, et mõlema levimis- ja vastuvõtuvõimalused on nii erinevad, et nagu polekski erilist ühisosa. Selles kahtlemata oma iva on: pilt või skulptuur ei vaja samas mõttes tõlkimist nagu kirjandus, et seda nautida ning keeleerinevused maailmas muudavad kirjanduse raskemini ligipääsetavaks kui silmaga (ja mitte teksti mõistmiseks vajalike ajuosadega) haaratava kunsti.

Aga teiselt poolt tundub see vastandamine väga kunstlik, kohe väga: kui jätta tõlkimise küsimus kõrvale, mis lõppeks on enam või vähem lahendatav probleem, siis on ju ühelt poolt kindlasti olemas selline kirjandus, mida võib julgelt maailmakirjanduseks nimetada - Shakespeare'i võib kindlasti lugeda ja arvatavasti põhjalikumaltki mõista, kui teada kirjutamisaegset tausta, aga teda võib ka lugeda "igihalja" inimkäsitlusena, mis ei hooli palju maast ega kohast ega isegi ajast; sama võib öelda, kui kitsamale Eesti-pinnale tulla, näiteks Gailiti või veel õige mitme kirjaniku kohta - ja teiselt poolt on kahtlemata selline kunst, mille mõistmiseks on lausa vajalik tausta tundmine (olgu see siis näituseks Raudade maalikunst või, kui viimasesse aega tulla, Normani Kristina "kuldsõdur", millel kindlasti on ka puhtesteetiline väärtus, aga mille mõistmine ilma konkreetse taustata on tagasihoidlikult öeldes puudulik). Ja nii ei kulge mu meelest see veelahe mitte kunsti ja kirjanduse vahel, nagu võis kergesti mulje jääda tänasest leheloost, vaid pigem ikka nende valdkondade sees: on loojaid ja teoseid, kes ja mis (jällegi, see kirjandust pisut rohkem vaevava tõlkimise küsimus kõrvale jätta) ongi rahvusvahelisemad ja üldinimlikumad, ja on loojaid ja teoseid, kes ja mis on konkreetsemalt kinni kohas või ajas, ilma mille tundmiseta on raske, võib-olla isegi võimatu adekvaatselt või üldse aru saada, millega on tegemist ja miks see loodud on.

Ma ei maininud eespool Gailitit asjata: lisaks sellele, et minu arusaamist mööda on tegemist senise Eesti kirjakultuuri võimsaima esindajaga üldse, oli tänases lehes Kulli Aivari sulest tema kohta lugu, mis nime poolest võttis käsitleda samuse Gailiti ajaloofilosoofiat. Mida ma mõistagi lugesin suure huviga, aga jah, pidin rängalt pettuma. Põhimõtteliselt võib loo kokku võtta nii: Gailit liikus algsest ekspressionistlikust (ja ehk Spenglerist mõjutatud) maailmalõpumeelsusest (või lausa -vaimustusest) elu lõpu poole "hävimatu ajaloolise optimismi" suunas. Tsitaate oli artikkel muidugi ohtralt täis pillutatud, aga need ei andnud sellele põhiteesile õieti midagi juurde - sama hästi oleks võinud nelja veeru asemel piirduda veerandveeruga sama äraütlemiseks. Kuidagi liiga lihtsaks, skemaatiliseks ja sirgjooneliseks jäi see käsitus, isegi ajaleheartikli jaoks. Sest õigupoolest on nii selle "hävimatu ajaloolise optimismi" (mis tegelikult oli rohkem ajast ja oludest tingitud kui mingist, ütleme, isiksuse arengust) jooni varasemaski loomingus (jah, ei ole ka rohkelt tsiteeritud "Purpurne surm" nii üheselt lauspessimistlik) kui ka leidub samlaadset pessimismi (ehkki küll mitte enam nii vohav-ekspressionistlikus vormis) Gailiti hilisemates kirjatöödes.

Mõneti viitab sellisele lausa tunnuslikule pealiskaudsusele ja lobedale sõnavoolule ka eelmise looga haakuv arvustus samuse Kulli Aivari raamatukaante vahele koondatud artiklite kogumikule. See arvustus väärib ehk selle poolest äramainimist, et tegelikult üsna harva võib kohata avaldatud arvustusi, mis käsitletavat teost pea täielikult maha teevad, just seda aga Meltsi Brita on ette võtnud, jätmata Kulli raamatust suuremat midagi järele. Ta küll möönab nende lugude hetkelist väärtust, st väärtust ajal, mil nad ilmusid, aga nendib lõpetuseks, et ühtede kaante vahele kogutuna jäävad need aina õõnsamaks. Aga noh, eks võib-olla ma leidsin siit selle negatiivsuse eelkõige seepärast, et Kulli Aivari enda eelmisele leheküljele paigutatud lugu oli nii mõru maigu suhu jätnud ...

Imetabase ja ühtlasi halenaljaka, et mitte öelda pooltraagilise kirjelduse ühe teadusartikli valmimise ja avaldamise loost oli kirja pannud Luksi Leo. Väga soovitatav lugemine kõigile, kel teadusartiklit avaldada vaja või vähemalt soov.

Numbri lõpetuseks kirjutas aga produktiivne Velmeti Aro (selleski numbris tervelt kaks kirjatükki) huvitava nurga alt e-riigist. Nimelt on tal miskipärast arvamus, et e-riiki ei olevat senini mõistetud poliitilisena, vaid ainult tehnilisena. Mis tundus mulle õige kummaline arusaam, sest e-riik on ju algusest peale olnud selgelt Eesti riigi pikendus või laiendus või osa ja seeläbi juba iseenesest nii "olemuslikult poliitiline" kui vähegi olla saab. Igatahes mõtted, mida ta ses loos esitas, olid intrigeerivad, isegi kui tundusid veidi lahtisest uksest sissemurdmisena.


Loetud: Sirp, 08.01.2016
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2)

Tarkvaratõlked:
KDE4 stabiilne haru
KDE4 arendusharu

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse küll surusid end jõuliselt sisse väiketööd - jah, mitmuses, sest lausa kolm tükki valmis neid täna Postimehe hüvanguks. Muidu rien.


Loetud: Tehnikamaailm 5/2015
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Restart (Kanal2), Surnuist tõusnud (Fox), Surnuist tõusnud (Fox)

Kolmabased mõtted

Põhimõtteliselt olematu põhitööpanusega päev, mille põhjuseks oli valdavalt peaaegu päev läbi kestnud liikumine, osalt rongides, osalt Kungla aiamaal. Jah, nagu aru võib saada, oli kätte jõudnud jälle see kevadine mõnus aeg, mil tõtata Kunglasse ja asuda ennastsalgavalt kartulivagudega tegelema. Päris ära see kinniajamine siiski ei tapnud, nagu võib järeldada tõsiasjast, et ma seda teksti praegu siin siiski oma füüsilises kehas, mitte vaimujõuga kirjutan, aga raske oli see muidugi. Seda kompenseeris siiski natuke muidu aias avanev pilt, mis andis lootust, et mu kobamisi algajalikud puude ja põõsaste pügamised viimase aasta jooksul annavad ehk head tulemust. Nojah, eks seda peab muidugi aeg ehk lähimad kuud näitama, kas see ka kuidagi saaki ja üleüldisse õnne vohamisse edasi kandub, aga vähemalt kevadine pilt oli mu meelest parem kui varem.


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Barcelona - Müncheni Bayern (TV6), Puudutus (TV3)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: Tehnikamaailm 5/2015
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Juventus - Madridi Real (TV6)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, kuigi pealuu sees valitses endiselt tinane raskus (aga eks see läheb mööda, muidugi läheb). Muidu rien.


Loetud: Tehnikamaailm 5/2015
Vaadatud: Välisilm (ETV), Kaalukeelel huuthid ja Jeemen (ETV), Troonide mäng (Fox)

Pühabased mõtted

Peaaegu olematu tööpanusega päev, kuigi ma natuke, kas või moepärast siiski püüdsin ka sel rindel märki maha panna. Selle peamine ja õieti ainuke põhjus olid täna Paides peetud võistkondlikud Eesti meistrivõistlused mälumängus, kus ma ka üle tüki aja taas osalesin. Nagu ikka, 120 küsimust, päris krõbedat üldjuhul, 2x2 tundi ägedat ragistamist aju ja kõigi muude asjakohaste ihu ja vaimu elementidega, mis tingisid räige vaimse, aga ka kehalise väsimuse.

Siiski läks meil see aasta päris edukalt: saavutasime 13 võistkonna seas viienda koha, seda üsna kindlalt - ettepoole, neljandaks, poleks jõudnud ka siis, kui oleks olnud ideaalne päev ning nende paari lauda jäänud küsimuse puhul siiski õige vastuse kirja pannud ja veel paari (tagantjärele natuke või rohkemgi piinlikust tekitavalt ajurakkudesse kinni jäänud) küsimuse puhul selle õige vastuse välja raalinud, ja kuigi tagant tulijad tegid meist tunduvalt parema spurdi, siis väga tõsiselt ei ohustanud ka nemad ometi. 101 punkti 240 võimalikust ei ole samuti sugugi halb (võitjagi saavutas ainult 144). Nii et selles mõttes võib rahule jääda: see peaks olema meie Historia nime kandva võistkonna nüüd juba 22,7-aastase ajaloo jooksul võistkondlikel meistrivõistlustel paremuselt kolmas tulemus (ammuste neljanda ja teise koha kõrval).

Rahule võis jääda ka muuga: nagu ikka, on neil pikkadel võistlustel kavas ka toitlustamine ja kui Õismäe koolide sööklatest ei ole just kõige paremad mälestused (kuigi tuleb kohe ka lisada, et toit ja olustik jäid siiski talutavuse piiresse), siis Paide gümnaasiumis pakutu oli tõesti hea ja maitsev, mille kohta on ainult kiidusõnu öelda.

Peatselt peaksid arvatavasti ka kilvalehele lisaks tulemustele ilmuma ka küsimused-vastused, eks siis igaüks saab ise kaeda, millise raskusastmega need olid ja kui lollid või targad me juhtusime parajasti olema. Aga et saime viienda koha, siis lasti ka meid kui esikuuiku liikmeid auhinnalaua manu, mille varal sain täiendust kodusele raamatukogule järgmise kauni pildialbumi kujul:

• Järvamaa. Maa. Kodu. Jõud. Vaim

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Ajavaod. Ärimehed: A. Le Coq (ETV), Meie aasta Hiinas (Kanal2), Zodiac - Die Zeichen der Apokalypse (RTL2)