Reedesed mõtted

Tänasegi päeva (pühi)tööpanust pärssisid ühelt poolt ikka veel ees olevad töösoovid - mille ma küll Diplomaatia hüvanguks jõudsin täna ära lahendada - ja teiselt poolt väljaskäik. Viimane oli mõeldud ühel tarkuse suurendamise ja süvendamise seminaril osalemiseks, mille korraldajaks oli Eesti keeletoimetajate liit. Ma muidugi hoidsin end selles Tallinna Ülikooli auditooriumis, kuhu oli rahvast õige rohkelt kogunenud, väga tagaplaanile - lõppeks olid saalis ikkagi inimesed, kelle poole aukartusega pelglikult alt üles vaadata (isegi kui ma istusin viimases reas, mis asus kõige kõrgemal). Ega ma vist muidu poleks söandanud sinna minnagi, kui seminari teemad poleks suurt huvi pakkunud: otse tegijate käest teavet selle kohta, mis on uut võõrsõnade leksikonis (mida, tuleb tunnistada, ei ole ma seniajani endale veel hankinud) ning peatselt ilmuvas õigekeelsuse sõnaraamatus üldiselt ja kohanimedega seonduvalt spetsiifiliselt. Eks neist asjust on ka kirjutatud ja ma olen mõistagi hoolikalt ka neid artikleid lugenud, aga ikka on parem kuulda tegijate enda suust, kuidas ja mis.

Üks mõte tekkis küll neid ettekandeid, täpsemalt just Pälli Peetri juttu ja tema vastuseid saalist esitatud küsimustele kuulates. Nimelt araabia nimede ja sõnade transkriptsiooniga seoses. Tema ja tema juhtimisel siis põhimõtteliselt kõik, kes eesti keeles neid nimesid edasi annavad, on päris kindlalt tolle inglise keele mõjulise ÜRO transkriptsiooni pooldajad. Mis ei ole iseenesest sugugi vale seisukoht, sest lõppeks on see ilmselt praeguseks ka kõige levinum araabia kirja transkribeerimise viis üldse. Ometi, nagu ma kogesin Tyermani suurteost "Jumala rahu" tõlkides, päris rahul sellega olla ei saa. Just seepärast ei saa, et see on üpris jäigalt inglise keele põhjal valmis tehtud, aga inglise keele hääldus teatavasti on väga mitmes mõttes eriline ja igal juhul tublisti erinev eesti keelele iseloomulikust hääldusest. (Võib tuua kas või näiteks tähe "j", mida pole üldse nii loomulik "dž"-na hääldada, või ka "y", mille hääldamine j"-ina on sama võõrastav, samuti "sh" või "kh" ja neid näiteid jagub veel). Tolle raamatu jaoks uurisin ma neid eri transkriptsiooniviise päris põhjalikult ja leidsin, et kõige parem oleks kasutada sakslaste Hommikumaa Seltsi meetodit, mis on levikult ehk ÜRO latinisatsiooni järel teine (suuresti seepärast, et Hans Wehri sõnaraamat seda kasutab ja see sõnaraamat on üks levinumaid araabia keele sõnaraamatuid üldse). HSi latinisatsioon ei erine tegelikult tollest ÜRO omast kuigi palju (vt võrdlust), aga erinevused on just nende kohtade peal, mis muudavad viimase eestlastele raskeks ja esimese pigem kergeks (tolles tõlkeraamatus tegin ma ühe möönduse või muganduse, kui kasutasin HSi tähe "ǧ" asemel täheühendit "dž"). Ma muidugi ei riski öelda, et nüüd tuleks tingimata ka kõik ÕSis või kaartidel või kus tahes koha- ja isikunimed ümber teha, aga ehk võiks siiski kaaluda mõtet kasutada araabia nimede edasiandmiseks mõnda muud süsteemi, olgu siis alternatiivina või ka ainukesena.

Tänane Sirp oli taas selline pooletoobine, sisaldades küll omajagu huvipakkuvat lugemist, aga siiski mitte midagi sellist, kuidas seda öeldagi, ilma milleta elada ei saaks :-) Alustuseks oli, kui esikülg kaasa arvata, üle kolme lehekülje antud mingi valdavalt majandusteadusliku mõtte väljendamiseks, mille sisu jäi mulle siiski pisut hoomamatuks, kui mitte arvestada seda, et praeguse majanduskriisi leevendamise kavad olla läbinisti valed. Juba avalehe väljavõte pani mind tõsiselt imestama: "Kui keegi ei laena ja keegi ei kuluta, siis kuidas saab majandus terveneda". Minu lihtne loogika ütleb, et kulutada tuleb ikka seda, mis on, mitte aina laenuraha peal elada, ja siis on terved ja õnnelikud kõik, välja arvatud ehk need, kes tahaksid kuidagi nihverdades hakkama saada ja mitte ise palju vaeva näha, vaid teiste vaeva endale haarata. Aga ma olen muidugi aru saanud, et mõte laenamise vältimatusest on tänapäeva majandusteoorias ja -praktikas nii tugevasti sees, et juba ainuüksi mõte mittelaenamisest tekitab tunde, nagu variseks maailm kohe kokku ... Igatahes nende majandus- ja muude teadlaste mitmel korral trummeldatud mõte, et riik peaks veel aktiivsemalt sekkuma majandusellu, on mu meelest juba olemuslikult väär. Aga noh, see selleks.

Palju erutavam oli Kerge Krista suhteliselt lühike ja üsna mittemidagiütleva pealkirjaga "Globaliseeruv kontekst ja Eesti põhiseadus" lugu, mille sisu oli seevastu väga paljuütlev. Täpsemalt siis ikka see kuulus põhiseaduse preambul, mis seab sihiks eesti keele ja kultuuri kaitsmise täna ja igavesti. Kerge osutab õigesti selle teatavale vastuolule sama põhiseadusegi ülejäänud sisuga, mis sätestab inimeste võrdse kohtlemise. Küsimused, mida ta tõstatab, on tegelikult äärmiselt aktuaalsed ja lausa akuutsed, ja on ilmne ka see, et nende lahendamisega või isegi nende üle mõtlemisega tegeldakse häbematult vähe. Kas olukord on just nii hull, nagu ta üritab kujutada - et näiteks teaduskeelena on eesti keel juba peaaegu kadumas või et sisseränd ilmtingimata aina kasvab -, aga vale nende teemade kergitamine kahtlemata ei ole.

Vaatasin huvi pärast statistikaameti andmeid sisserände kohta: jah, suurenemise tendents on olemas, aga mitte just väga kindel, tublide kõikumistega - ja kuigi Eesti majanduslik olukord, mis on sisserände puhul ehk kõige tähtsam tegur, on suhteliselt hea, on siiski tegu riigiga üsna perifeerias, kuidas ka ei vaataks, ja sealjuures paljude rändesuundade seisukohalt märksa rikkamate ja/või rohkem võimalusi pakkuvate riikide taga, nii et järsku suurenemist vaevalt oodata ongi, vähemalt kui midagi radikaalselt ei muutu Eestis endas või ka Euroopas üldisemalt. Muidugi, kui väljaränne samal ajal jätkub ja sisseränne kas või tasapisi suureneb, on ka ilmne, et "muulaste" (sisserändajad ei ole loomulikult sugugi kõik mitte-eestlased, kuigi tõik, et konkurentsitult on esikohal Soome ja Venemaa, viitab sellele, et suurem osa pigem ei ole eestlased) osakaal samamoodi õige tasapisi kasvab, mistõttu Kerge küsimused on täiesti aja- ja asjakohased.

* Uuendatud: 22.05.2013

RVR05: VÄLISRÄNNE --- Aasta, Riik ning Näitaja
	Sisseränne
2004
Kokku	1 097
2005
Kokku	1 436
2006
Kokku	2 234
2007
Kokku	3 741
2008
Kokku	3 671
2009
Kokku	3 884
2010
Kokku	2 810
2011
Kokku	3 709
2012
Kokku	4 244

Vist küll esimest või vähemalt äärmiselt haruldast korda oli Sirbis juttu Linuxist ja mitte lihtsalt Linuxist, vaid Linuxi ja helimaailma kokkupuutealast, täpsemalt Linux Audio konverentsist. Traditsiooniliselt on kõik helidega seonduv olnud ikka see, mille puhul Linuxi poole pika näpuga näidatakse - ja küllap õigustatult (mitte et teisteski valdkondades asjad tingimata ilmhead oleks või et teisteski operatsioonisüsteemides heliasjad tingimata igati korras oleks). Sellest artiklist ent jäi vaat et vastupidine mulje, nagu oleks Linuxi maailmas helindusega asjad väga hästi. Mine võta siis kinni ... Küll aga oli selles loos üks mõte, mida tahaksin siinkohal lausa osundada:

Linux ja üldse vabavaraline, avatud lähtekoodiga tarkvara (igaüks võib näha, kuidas programmid on tehtud, kasutada ja muuta koodi mittekommertslikel eesmärkidel, seda samadel põhimõtetel jagada ja levitada, teha parandusi ja täiendusi) on üks valdkondi, kus tõesti ja reaalselt toimibki heas mõttes kommunistlik mõtteviis: kui oled midagi saanud, on kohane soov – ja see tekibki – midagi vastu anda. Konkreetse näitena tähendab see, et vabavaraliste programmide kasutajad on tihti väga aktiivsed programmi puudustest teatajad, kasutajate foorumid ja meililistid on aktiivsed, kantud viisakast ja üksteist toetavast toonist, on täiesti normaalne vabatahtlik panustamine nt programmide tõlkimisse, dokumenteerimisse ja täiendamisse. Ning selle kõige taga on soov luua midagi uut, heal meelel ja õhinaga jagada, mis sul on, et kõigil koos, ühises kommuunis, oleks parem.
Selge see, et tõsisem arendus vajab ressursse, mida saadakse enamasti annetuste, grantide või sponsorite toel (kelleks on tihti suured IT-korporatsioonid, kes on väga huvitatud tarkvaraprojektide tasuta testijate rohkusest), kuid igatahes on tulemuseks see, et piisava osalejate arvuga projektid arenevad kiiresti ning, mis väga tähtis, see kõik on kantud positiivsetest emotsioonidest, vendlusest. Nii kulunult, kui see ka ei kõla.
See omakorda erineb vägagi kõikjalt jõuliselt peale surutavast „loomemajandusest”, kus kauniks peetakse sõnu nagu „klient”, „turundus” ja „müümine”. Sel kõigel pole loomisega ju kuigi palju pistmist! Kui leidub süsteeme ja inimgruppe, kus esikohal on loovus, ideed, ühistöö ja selle tulemuste entusiastlik omavahel jagamine, siis mida julgustavamat veel võiks olla.

Tõlkijana oli hea teada saada, et kaitstud on doktoriväitekiri, mille teemaks on just tõlkimine. Gieleni Katiliina on ka ise tõlkinud, nii et valdkond talle kahtlemata võõras ei ole. Põgus vaatlus näitas, et tegu võib olla päris huvitava lugemisega, mille ma enda tarbeks meelde jätan. Nojah, see on küll selline "moodne" väitekiri, mis koosneb mõnest artiklist ja neile lisatud teoreetilisest sissejuhatusest, aga küllap ei vähenda see töö enda väärtust, seda enam et tõlkeloo uurimine on Eestis ju ikka alles väga lapsekingades ja põhjapanevaid monograafiaid olekski ehk asjatu oodata (kui erijuhtumid, näiteks piiblitõlke uurimine, kõrvale jätta).

Strandbergi Marek oli võtnud kirjutada raamatust, mille ma alles äsja endalegi tellisin, nimelt Smolini Lee teosest "Time Reborn". Ülevaatena täiesti asjalik ja süvendas ainult huvi jõuda hetke, mil saaks raamatu enda kallale asuda.

Samamoodi kergelt naudinguga võis lugeda Märka Veiko seekordset meediajuttu, mille sisu kohta ütleb nähtavasti kõik ära juba pealkiri: ""Õige eestlase" iseloomustus: sallimatu, haige ja ebakindel". Rohkem polegi vaja midagi öelda, tuleb vaid lugeda :-)

Päris huvitav oli intervjuu Eesti keelenõukogu esimene Klaas-Langi Birutega, kes mõneti esindas optimistlikumat suunda kui eespool Kerge Krista, kuigi juhtis samuti tähelepanu mitmetele ohupunktidele, mis eesti keele ees seisavad või võivad seista. Üks äraütlemata hea mõte, mis siit kõlama jäi, on ühtse keskkonna loomine, kuhu koondada kas juba vabad või tulevikus ehk vabaks antavad eesti keele sõnastikud ja muu eesti keele kasutamisega seonduv. Praegu on muidugi selliste keskkondade alged juba olemas, aga ikkagi tuleb käia vähemalt Eesti keele instituudi ja Keeleveebi leheküljel, et vähegi adekvaatne pilt kokku saada - ja ka need kahe peale ei ammenda sugugi kõike, mida internetist tegelikult leida võib. Ja veel teinegi mõte, mis väärib lausa esiletõstmist, olgu siis ohu teadvustamiseks või rõõmustamiseks, ja sobib kenasti ka lõpetuseks:

Usk eesti keele elujõusse on ilmselt nii tugev, et ei osata teadvustada väikekeele kestlikkusele ohtlikke suundumusi.

Loetud: Sirp, 31.05.2013

Vaadatud: Troonide mäng (Fox)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp sisaldas väga nautimisväärset lugemist, tõukeks äsja ilmunud Eesti ajaloo koguteose II, keskaega käsitlev köide. Seesama, mis juba enne ilmumist, veel enam aga pärast seda on päris palju tolmu üles keerutanud. Mis oli õieti veidi üllatav ja veel rohkem kurb. Sest nagu ütleb üks köite koostajatest, neist kõigist nii-ütelda avalikkuses võib-olla kõige tuntum Tamme Marek: "Inimesele, kes on regulaarselt jälginud eesti medievistide teadustööd viimasel viieteistkümnel aastal, on selles koguteoses võrdlemisi vähe uut." Tõsi ta on, nii palju kui ma olen vähegi aru saanud, ei ole inimesele, kes on pidevalt lugenud kas või ajalooajakirju ja raamatuid, mida siinsed keskaja uurijad on aastate jooksul välja andnud, seal tõesti midagi radikaalselt uut (ma pean lisama küll, et ma ei ole seni veel seda köidet endale hankida jõudnud, sestap ei saa sisust palju rääkida, aga juba vaadates sisukorda ja autoreid kujutan ma väga hästi ette, kuidas nad kirjutavad, isegi kui ma ei tea, millised on konkreetsed faktid ja täpne sõnastus, mida nad kasutavad). Mis ongi selle mõnetise üllatuse ja kurbuse põhjus - nii suur kisa ja kära näitab ilmselgelt, et ajaloolaste tegemised ei huvita õieti kedagi peale nende enda ja võib-olla mõne üksiku musuguse. Ja kindlasti ei ole põhjus selles, et ajaloolased oma tegemisi kuidagi varjaksid või nurga taga ajaksid - nagu mainitud, ei ole meil ehk ajalooajakirju ja muid trükiseid ehk just liigselt palju, aga neid on ja mingit takistust nende lugemiseks ei ole. Niipalju siis eestlaste suurest ajalooarmastusest, lausa minevikus kinniolemisest ja muust sellisest ... Jah, kurb, tõesti kurb.

Igatahes pikk, üle kahe lehekülje ja lausa jupiti kolmandalegi välja jõudev intervjuu köite toimetaja Selarti Antiga (keda ma ülikooliajast väga heast küljest mäletan) väärib kahtlemata lugemist. Eriti kindlasti neile, kes seda raamatut usinalt mutta trampida püüavad - kuigi teiselt poolt, vaevalt neil selleks nüüd seda intervjuud või õieti ka raamatut ennast lugeda vaja on ...

Igatahes selge on see, et uut Eesti keskaega tervikuna käsitlevat teost vaja oli, sest väikeste, peamiselt Nõukogude ideoloogiast põhjustatud muudatustega oli senine kirja pandud umbes 80 aastat tagasi. Mis ei tähenda mitte ainult vajadust kontseptuaalselt uue käsitluse järele, vaid ka vajadust integreerida uude üldkäsitlusse kõik see, mida vahepeal on samused ajaloolased teinud. (Mitte et see varem poleks üldse sisse jõudnud, aga häda oli pigem selles, et millest ka uuemad uurimused ei lähtunud, üritati neid ikka lihtsalt lisada ehk suruda selle vana raamistiku sisse.) Mida ei ole sugugi vähe: 80 aasta eest puudus üldse selline aladisptsipliin nagu keskaja arheoloogia, mis on tunduvalt rikastanud teadmisi paljude asjade kohta, mida kirjalikes allikates üldse ei kajastu või mille kajastust osatakse leida õigupoolest alles pärast esemeliste leidude ilmumist. Ja teisteski aladistsipliinides, kaasa arvatud isegi muidu näiliselt nii selge ja hästi teada poliitilise ajaloo vallas on tegelikult päris palju uut peale tulnud, alati tingimata mitte uusi fakte, kuivõrd nende seostamist ja tähenduse andmist ehk tõlgendamist.

Aga eelkõige on kogu selle ajaga muidugi muutunud kontseptuaalne raamistik. Too 75 aasta tagune koguteos ja selle jälgedes ka hilisemad käsitlused on tugevasti kinni veel Ranke-eelses lähenemises: jah, rankelik faktitäpsus on juba sees, aga endiselt üritatakse fakte mahutada lukku, mitte luua lugu faktide põhjal. Selle lähenemise suurkujusid Gibbonit või Macaulayd on muidugi seniajani hea ja mõnus lugeda - aga rohkem kui ilukirjandust, mitte kui teaduskirjandust. (Selles mõttes ootan ma kannatamatusega seda loodetavasti üsna peatset, vahest paari kuu pärast kätte jõudvat hetke, mil ma saan samust Eesti ajaloo II köidet käes hoida ja läbi lugeda, et näha, kui hästi on see koostajate-kirjutajate sõnade kohaselt tänapäevase käsitluse kirjapanek välja kukkunud.) Kindlasti on vähemalt mulle palju sümpaatsem tagasipöördumine faktipõhise ajaloo juurde, mis antud juhul olekski eriti sobiv, sarnanedes keskajal endal valdava faktipõhise ja võimalikult ideoloogiavaba kirjutamistavaga (nojah, mõned asjad, mida toona faktideks peeti, on tänapäeval küll kuhugi muusse valdkonda liigitatud, aga eks see ole aja käigu näitaja, et mitmedki asjad, mida inimesed kaljukindlaks teadmiseks peavad, heidetakse järgmiste põlvkondade poolt ebausuna või väärteadmisena üle parda - küllap ka õige mitmed teadmised, milles me tänapäeval veendunud oleme).

Rohke ajaloolugemise kõrval oli Sirbis siiski ka muud huvitavat, näiteks minu meelest ühe Eesti parema sulega kirjamehe Kändleri Tiidu mõtted Ivanovi Andrei "Hanumani teekonna" kohta. Isegi ku Ivanov huvi ei paku, siis Kändleri sõnaosavus ja kujundlik keel on omaette väärtus, mida nautida.

Kübarsepa Jakobi ja Kulu Priidu artiklist, mis, nagu võis eelmisest Sirbist aru saada, peaks olema nende kuu aja taguse eesti teaduskeele konverentsil peetud ettekande kokkuvõte, võis teada saada, et juba sel aastal ilmub materjalitehnika (metallurgia, metalliõpetus, valmistustehnoloogiad jms) põhjalik terminisõnastik. Mille üle saab ainult rõõmustada, sest kuigi tänapäeva ühiskond kipub olema nii väga teenuse- ja kuidas öelda, mittemateriaalse sfääri põhine, on selle aluseks ikkagi "materjal", nii bioloogiline ehk meie ise kui ka mittebioloogiline ehk kõik see, mille pealt neid teenuseid ja "mittemateriaalse sfääri" hüvesid pakkuda.

Jätkuvalt oli juttu rahvaloendusest, ikka väsimatu Tiidu Ene-Margiti sõnade kaudu. Sedakorda selgitati siis mitmesuguseid asju, mis olla "avalikkuses" arutelu ja arusaamatusigi tekitanud: kuhu on kadunud ettevõtjad, kuidas ikkagi selle "ümardamisega" on ja miks erinevad konkreetsete kohtade rahvaarvud. Kõik huvitavad küsimused ja vähemalt minu jaoks selles artiklis ka ammendavalt ära vastatud. (Kuigi võib ka lisada, et statistika maailm on ikka omapärane küll :-) )

Kindlasti tuleks kas või juba isikliku seose pärast ära mainida Orro Oliveri pikk lugu kolmest vastsest muinsuskaitse ja restaureerimise eriala doktorist. Isiklik seos piirneb siin küll sellega, et üks neist on mu kursaõde, kellest paraku kõige vähem juttu tehti, aga ega ülejäänud vastsete doktorite tööde kajastamine vähem huvitav lugeda polnud.

Ja lõpetuseks leidus tänases Sirbis päris huvitav ülestähendus vestlusringist, mille temaatika võtab kenasti kokku pealkiri "Mõtteid kultuurist, meediast, riigist". Ehk intrigeerivaim mõte kogu sellest tekstist oli järgmine: "Rahvusriik ongi turumoonutus." Millega võib muidugi täiesti nõustuda, isegi kui niisugust mõtet vaid harva julgeb keegi avalikult välja öelda ...


Loetud. Sirp, 11.01.2013
Vaadatud. Doktor Who (Universal)

Reedesed mõtted

Täna hommikul oli pärast eilset selline imelik tunne - tükk aega pole tarkvarandusega nädala keskel tegelda saanud ja nii leidsin, et võiks siis selle niigi üsna omapäraselt kulgenud nädala veel omapärasemaks teha ning tänasegi päeva tarkvarale pühendada, kuid tavapärasest erinevalt mitte KDE-le, vaid Mageiale. Nagu ma eile mainisin, on seal peagi, täpsemalt 14. jaanuaril, saabumas "külmutamise", mis muu hulgas tähendab ka seda, et selleks ajaks peavad tõlked nii valmis olema, kui see vähegi võimalik. Nojah, juba kümmekond aastat on varem Mandriva, nüüd ka Mageia eestindus olnud täielik, mistõttu otseselt tarkvara kallal polnudki täna suurt midagi teha, kokku ehk tosinkond stringi, mis olid uued või vajasid ülevaatamist. Ja seni pole ka keegi märku andnud, et midagi oleks valesti või vajaks hädasti parandamist ...

Küll aga võtsin ette ühe veidi teise kallakuga asja: nimelt on nähtavasti juba Mageia 3 koosseisus, aga võib-olla siiski ka alles hiljem kavas välja tulla Mageia juhtimiskeskuse (mis nagu Mandrivas, nii ka Mageias on arvatavasti distributsiooni kõige tunnuslikum ja kuulsam osa) käsiraamatuga, mis vähemalt minu arusaamist mööda peaks muu hulgas olema ka eesti keeles. Et ma pole dokumentatsioonimeeskonna tegevust väga hoolikalt jälginud, selgus mõningase üllatusega, et vahepealse mõne kuu jooksul pärast seda, kui ma võtsin ette paigaldusaegse abi tõlkimise, on juhtimiskeskuse käsiraamat päris jõuliselt edenenud. Nii ei saagi öelda, et ma täna hirmus kaugele oleks tõlkimisega jõudnud, aga midagi sai siiski ära tehtud, nii et vahest on lootust rajal püsida ja selleks ajaks, kui dokumentatsioonimeeskond leiab, et nüüd on nad valmis sellega maailma ette astuma (seni saab ingliskeelset originaali näha ainult nende arendussaidil), on ka eestikeelne tõlge kenasti olemas.

Tänane Sirp üllatas vähemalt kahes mõttes. Esiteks ma miskipärast arvasin, et aasta avanumber tuleb alles järgmisel nädalal, sest tavaliselt nad lähevad ju vist trükki juba nädala algupoolel, millele praegusel juhul ju pühad langesid, aga nagu siin kirja pandud sõnadestki näha, ma eksisin. Ja teiseks oli see pungil täis sellist lugemist, mis mulle vähemalt temaatiliselt huvi pakkus, mida ei saa sugugi sageli öelda.

Rahvaloenduse "ema" Tiidu Ene-Margit oli kirjutanud päris mõtlemapaneva loo samuse loenduse mõningatest tulemustest, millest jäi silma eelkõige kaks asja. Esiteks see, et võib öelda, et "ühe objektiivse mõõdupuu järgi on elu Eestimaal viimase kümne aasta jooksul läinud märkimisväärselt paremaks". Selleks mõõdupuuks oli siis oodatav eluiga, mis olla üsna jõuliselt suurenenud. Mis mõnevõrra seab kahtluse alla pidevalt kuuldava hala kogu sotsiaalsfääri, rahvatervise, meditsiini ja muu sellise täielikust ja lõplikust allakäigust, isegi kui selle all tavaliselt mõeldakse seda, et riigikaukast ei jagata niisama, ilusate silmade või veel teab mille eest piisavalt raha. Olgu, see on nii keeruline küsimus, et juba selle eelmise lause eest tahaksid kindlasti mõned mind risti lüüa ja ära ka veel põletada :-)

Teine huvitav teema selles artiklis oli, kuidas öelda, rahvastiku paiknemine. Eks see, et eestlased linnastuvad, on juba pikaajaline suundumus, aga siiski oli üllatav teada saada, et praegu tuleb näituseks ühe maal elava inimese kohta ligemale 100 hektarit maad. Kohe tuli meelde oma kodutalu, millel ammustel headel aegadel oli ligemale 30 hektarit maad kokku, sellest suurem osa mõistagi metsa all. Ja see tundus ikka päris suur - kuigi muidugi oli ka suuremaid talusid, isegi palju suuremaid. Autor on mõistetavalt mõnevõrra murelik nende tendentside pärast, usutavasti ka põhjusega, ehkki ma usun, et nii minu kui ka tema tutvusringkonnas on lausa ohtralt selliseid poolmaakaid, kes elavad küll ametlikult linnas ja elavadki seal ehk suurema osa aastast, aga mõningase perioodi veedavad siiski ka kuskil sügavas metsas või muidu looduskaunis kohas, just selsamusel maal, vahel ka lühemat aega ülejäänud aasta vältel. (See on siis erinev valglinnastumisest, mis tähendab ikkagi põhimõtteliselt otse linnaserval elamist, mitte "maad" selles mõttes, mida ma silmas pean.)

Nii et mine tea, kas see probleem nii tõsine on, kui autor seda näeb - tema vaatab seda selgelt ühest, ehkki esinduslikust andmekogumist lähtuva pilguga, mille juures tasub ometi ära märkida samas Sirbi numbris paar lehekülge edasi ära toodud Spengleri Oswaldi mõtet: "kõik oma objektiivsed andmed võite rahumeeli endale hoida, mind huvitab, missugune on asjade seis tegelikult". Seda muidugi ei tea mina ka - peale selle, et rahvusromantiline arusaam õnnelikust Eestist, kus linnades valitseb laitmatu heakord ja maalgi leidub iga käänaku taga kenasti korras talu, on selgelt ajast ja arust: selleks on kogu elu, selle üldine korraldus ja kõikvõimalikud pisiasjad lihtsalt liiga teistsugused (ja eks seda pildikest sellepärast rahvusromantiliseks nimetataksegi, et see on alati olnud vaid heiastus, pigem paleus, mille poole ehk mõned on soovinud pürgida, aga mida pole kunagi niisugusena olemas olnu).

Religioonist on Sirbi veergudel ikka aeg-ajalt kõneldud, aga vist küll tükk aega pole sellele pühendatud tervelt kaht (kõrvutist) lehekülge. Kivioru Merilini lugu religioossest neutraalsusest ning riigi ja religiooni vahekordadest oli päris huvitav lugeda, kuigi järele mõeldes paistab see rohkem sellise kultuurtreegerlusena. Mida ta ka õieti ise tunnistab, nentides, et probleemid, millest ta kõneleb, on olemas, aga mitte siin, Eestis. Ja tõepoolest, religioonide (või ka laiemalt identiteetide) kirevusest ei saa siin sellest hoolimata kõnelda, et ametlikult registreeritud religioone ja veel rohkem neid, mida inimesed ise (rahvaloendusel) kirja on pannud, jagub siin kümnetes, kui mitte sadades. Eks muidugi on siin ammusest ajast lisaks kristlastele ka muslimeid, budistegi, viimasel ajal veel teab keda, aga nad on kõik nii marginaalsed seniajani, nagu ka kõik muud "traditsioonilisest" erinevad vähemused, olgu need suhteliselt ammused keskaasialased või vietnamlased või korealased või ka viimasel ajal tekkinud mustanahalised või ladinlased. Aga mõtlemine sellistele küsimustele on siiski hea, sest isegi kui lähituleviku kohta pole mingeid märke, et siin võiks midagi vähegi märkimisväärselt religioonide, religioossuse või üldse "teiste" osas muutuda, ei ole sugugi välistatud, et homse asemel ehk ülehomme juba kerkib mõni selline probleem, olgu see siis pearättide küsimus või midagi muud.

Nagu alati, oli äärmiselt mõnus lugeda Vene Ilmari kirjutist, millel seegi kord oli üpris provotseeriv pealkiri "Jumala tegevuse peatamine". Ehkki peamiselt lühiduse tõttu ehk mitte nii särav nagu mõned teised esseed, oli see siiski selline, mida võib kindlasti soovitada lugeda. Ja siis mõtelda loetu üle. Ja veel mõtelda.

Veldre Anto oli jätkanud oma "hereetilist" infoühiskonna käsitelu. Tema seni neli lugu on olnud samuti väga mõtlemapanevad, ehkki vaba mõttevool, millega need kirja on pandud ja mis kipub kõikmõeldavais suundades hargnema, on küllaltki raske jälgida. Seekordse kirjutise ehk parim tera kogu muu suhtelise sünguse kõrval, mida paistab sellel kirjutajal otsekui Pavlovi refleksina tekitavat süüvimine turvalisuse küsimustesse, oli järgmine:

Virtuaalsus ei ole enam reaalsusest eristatav. Ta on pelgalt üks osa reaalsustest - arvutiga genereeritud lapsporno viib kohtupinki sama edukalt nagu ehtne.

Mulle jäi siiski segaseks autori arusaam "reaalsuse" võltsimise teemal. Ühelt poolt ta nagu väidaks, et see on varasemast lihtsam ja õieti loomulikki, kui pidada silmas kas või mainitud virtuaalsuse ja reaalsuse piiri kadumist. Teiselt poolt jälle toonitab ta visalt, et infoühiskonna ajastul on digitaalset "võltsingut" tuvastada ja avastada enamasti palju lihtsam kui "paberiajastul", mis ju põhimõtteliselt peaks tekitama potentsiaalsetele võltsijatele tõsise demotivatsiooni ... Mõlemad on kahtlemata õiged seisukohad, aga mingi vastuolu siin siiski sees on, mida ka mina ei suuda lahti harutada. Aga võib-olla seda polegi vaja lahti harutada? Või vastuolu polegi? Mine tea ... Mõtlemapanev igatahes.

Kirjanduse leheküljed olid sedakorda pühendatud mulle eriti meeltmööda teemale, nimelt raamatukogule. Nojah, kaht lehekülge täitvast kolmest loost kõneles üks küll Paabeli raamatukogust ehk siis selle nimega üritusest, mis päris otseselt just raamatukoguga seotud ei ole, kui toimumiskoht välja arvata. See-eest Kotjuhi Igor oli kirjutanud armsa loo oma (ja ühtlasi, muide, ka minu ema praegusest) töökohast Tallinna linnaraamatukogust. Võib-olla juba pealkirjas väljendatud ja loos jätkuvalt edasi taotud mõte "raamatukogu kui Eesti kvintessents" ongi mõnetine liialdus, aga kõlab vähemalt kenasti ja, mis seal salata, minusugusele raamatukoile ka südant soojendavalt, isegi kui ma ise mida aasta edasi, seda rohkem piirdun oma raamatukoguga ning neid avalikke kasutan vaid siis, kui kuidagi teisiti kohe enam üldse ei saa.

Samal raamatukogu teemal jätkas Kausi Jan, kelle samuti südant soojendava pealkirjaga loost "Raamatukogu ja mina" haakus ehk kõige enam mõttekild, et raamatukogud on kohad, kus valitseb vaikus ja mõtlus. Mis võib-olla pole tänapäeval. mil raamatukogud eelkõige lugemise ja mõtlemise kohtadest on muutunud tunduvalt "modernsemaks" infokeskuseks, enam nii jäägitult õige ja tegelikkusele vastav, aga suurel määral paistab see ikka veel kehtivat, ütlevad ka mu napiks jäänud külastuskäigud. Ja loomulikult võin ma kõigi saadaolevate jäsemeotstega alla kirjutada seisukohale, et raamatud avavad vähemalt sama hästi, kui isegi mitte veel paremini maailma kui näiteks mööda maailma ringikolamine - mitte et viimasel oma eeliseid poleks, aga oma silma ja oma mõtte efektid ja afektid on lihtsalt erisugused.

Numbri lõpetuseks oli Nemvaltsi Peep andnud ülevaate kuu aja eest peetud teaduskeele konverentsist, kuhu mulgi oli kavas minna, aga kuhu ma paraku siiski sugugi mitte ei jõudnud. See ei olnud võib-olla selles mõttes väga hästi välja kukkunud artikkel, et enam-vähem kõigi esinejate ja nende teemade üleslugemine võttis nii palju ruumi, et täpsemalt kõneldust ja muust seonduvast ei jäänudki mahti pajatada (teesidega võib tutvuda konverentsi koduleheküljel), aga isegi sellest loost võis pooleldi ridade vahelt leida tõsiseid muretoone, nii et pealkirjale "Eesti keel kõrghariduse ja teaduse keelena" võis samahästi mõelda ka küsimärgi juurde.

Loetud: Sirp, 04.01.2012
Vaadatud: Elas kord ... (Fox)

Tarkvaratõlked:
Mageia: drakx_install, drakx_share ja veebilehed

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev. Tänased jalgpallilahingud EMil olid enne vaatamist väga põnevad ja üks neist ka pärast vaatamist. Ukraina näitas end Rootsi vastu väga heast küljest ja võis oodata, et ka Prantsusmaal saab nendega raske olema, ehkki Prantsusmaa mäng tõotas kahtlemata üle olla. Ja oligi. Ka ukrainlaste mäng ei olnud just halbade killast, aga prantslaste kaks väga väikese vahega tulnud väravat teise poolaja algul paistsid neid täiesti halvavat, nii et mängu lõpp oli rohkem nagu halastussurma pealtvaatamine: paeluv küll, aga samal ajal ka selline, et tahaks kogu aeg pead ära keerata ...

Rootsi, kes oli Ukrainalt lüüa saanud, ja Inglismaa, kes oli suutnud Prantsusmaalt viigi välja võidelda, olid mõlemad palju rohkem täkku täis ja vähemalt võitluslikkuse mõttes oli see kindlasti senise turniiri üks tähthetki. Kui rootslased olid pressi alt ja üheväravalisest kaotusseisust välja tulnud ning ise 2:1 juhtima asunud, tundus isegi korraks, et inglasi saadab järjekordselt see häda, mis neid ikka on kippunud saatma: häid mehi on väljakul palju, aga meeskonnana ei suuda nad kuidagi hästi esineda (toodagu selle põhjuseks siis Inglise jalgpalliliiga hooaegade iseärasusi või mida tahes). Aga ponnistamist nad ei jätnud ja lõpuks olid tablool numbrid 3:2 inglaste kasuks. Rootslastest oli isegi selle mängu põhjal mõnevõrra kahju, sest nüüd on nende ainuke tee veel koju, aga vähemalt üks inglaste värav oli nii vaimustav (kuigi kindlasti mitte sellisena mõeldud), et see taastas isegi kergelt usu nende võimekusse. Aga eks seda tõelist sisu näitab viimane mäng Ukrainaga, sest peoperemeestel on tolles matšis samuti "selg vastu seina" elik viimane võimalus edasi pääseda ainult siis, kui nad võidavad.

Tänane Sirp sisaldas mõneti ootamatult üsna palju lugemisväärset (ehkki läbilugemise järel polnud kõik sugugi nii hea ...), seda osaliselt muidugi seepärast, et vahel oli ka Keele Infoleht.

Kohe alguses alustas Ruusi Viive-Riina neoliberalismi ja eesti kultuuri vahekordade vaagimisega, leides, et esimene on viimasele karuteene teinud. Seal oli muidugi väga palju õigeid mõtteid (kas või ja eriti mõte oma tegevuse eest vastutavast professionaalist), ent ikka ja jälle hämmastab mind nii sageli leida olev väide, mis selleski artiklis läbi lõi, et "on ootuspärane, et üleilmastumine on nõrgendanud Eesti inimeste koha- ja rahvusidentiteeti ja tugevdanud kosmopolitismi". Ühes või teises variandis on seda kuulda olnud nähtavasti sealtpeale, kui üldse hakati sellistes kategooriates mõtlema - ja seda hoolimata samuti juba ammusest maksiimist "olgem eestlased, aga saagem ka [eurooplasteks]" (nurksulud sel põhjusel, et ehkki see omal ajal nii esitati, võib nende sulgude sisse panna õieti mis tahes fraasi). Nojah, maailma avardumise ajal on muidugi vist tegelikult loomulik, et oma väljundi saab ka niisugune kolklik, totalitarismihõnguline rahvuskogukondlikkus, mis üksikisikut jätkuvalt maha suruda ja kindlatesse raamidesse paigutada püüab. Mõistmine, et kultuur ja keel, millest selles artiklis ju lähtutakse, ei ole seotud mingi olematu, vaid võimudiskursuses vajaliku rahvuskehandi või muu vaevatud mõistuse sünnitatud jubedusega, vaid ikka ja ainult konkreetse inimese ja tema valikutega, on nähtavasti raske juurduma ...

Päris huvitav oli lugeda ka pikemat intervjuud Rancière'i Jacques'iga, kellel paistab sellest hoolimata, et ta on kui mitte tulihingeline marksist, siis vähemalt veendunud vasakpoolne, olevat mõningaid häid mõtteid. Või noh, kas nüüd just häid või uusi, aga lugeda seda intervjuud siiski tasub.

Omamoodi huvitav oli üle pika aja lugeda ka täiesti mahategevat ja materdavat kriitikat, mis Luugi Erkki sulest pritsus Hjelmslevi Louise suunas. Tõlkekriitikat sellest artiklist küll ei leidnud, aga eks mind mingil määral huvita ka keeleküsimused. Tõsi, ma ei oska siinkohal hinnangut anda ei Hjelmslevile ega tema kriitikale, peamiselt enda teadmiste puudumise tõttu, aga nii räige materdamine jättis küll rohkem mulje eri koolkondade kaklemisest kui käsitletava autori enda puudujääkidest. Aga eks - võib-olla - oskan midagi paremat arvata kunagi, kui ma Hjelmslevi teose ka läbi lugenud olen ...

Äramainimist väärib kindlasti ka Tiidu Ene-Margiti pikk lugu rahvaloenduse esialgsetest tulemustest. Ega see nüüd oluliselt rohkem teavet ei sisaldanud kui lühemad ajakirjanduses juba ilmunud artiklid, aga asjad olid paremini lahti kirjutatud. Võib-olla kunagi jõutakse ka selleni, et kirjutatakse täpsemalt lahti või vähemalt üritatakse selgitada mu jaoks kõige intrigeerivamat asjaolu, nimelt Järvamaa esikohta rahvaarvu vähenemisel ...

Väga asjalikuna tundus Kirsi Tiina kriitika mõne aja eest inglise keeles ilmunud eesti kirjanduse koguteose kohta. Olemata küll ise seda käes hoidnud, olen ma üsna kindel, et tema märkused saatesõna(de) nappuse kohta on päris täppi. Nojah, see on õieti küll juba pikemaajalisem suundumus, et (tõlke)raamatutel üldse jäävad saatesõnad aina napimaks või kaovad sootuks - ja seda mitte ainult eestikeelse trükisõna, vaid ka muude kultuuriruumide puhul. Küllap paljud teosed suudavadki piisavalt enda eest kõnelda, nii et neil polegi erilist sisse- või välja- või otse keskpõrandale juhatamist vaja, aga mingist ilmingust, näiteks eesti kirjandusest või kas või selle proosaosast ülevaadet anda püüdev teos võiks ju ometi olla lisaks tekstide eneste jõule varustatud ka korralikku taustasüsteemi andva raamistikuga.

Kultuurilooliselt põnev oli Pesti Olavi lugu maailmakuulsast arhitektist Kahni Louisest, kelle nime meeldetuletamine on mitmeski mälumängus raskusi valmistanud.

Juba keelevalda kuuluvana oli Sirbi põhilehe veergudele mahtunud järjekordne diskussioon "tootenimede" kirjutamise üle, sedakorda teemaks festival HeadRead. Ja järjekordselt põrkusid siin täiesti vastandlikud seisukohad: üks, mis ei luba "nime" mitte mingil moel muuta, ideaalis isegi mitte käändelõpu lisamisega (jah, eesti keel on ju üks vastik keel, mis sõna väliskuju moonutama kipub ...), teine aga selline, mis kõik sõnad vastu vaidlemata eesti grammatika ja süntaksi rattale tõmmata tahab ... Nojah, mu sümpaatia kuulub üldiselt viimasele seisukohale.

Keele Infolehe põhiline ja peamine ja sissejuhatav artikkel Hindi Matilt eesti keele üle läks osaliselt samasse vankriroopasse, mida ma mainisin Sirpi alustanud Ruusi Viive-Riina artikli juures, aga oli siiski selles mõttes vaoshoitum, et piidus peamiselt keelemuredega ega hakanud tõsisemalt süüvima "rahvuskehandisse" või muudesse väljamõeldistesse. Hindi tähelepanekud praegustest problemaatilistest keelemuutustest olid igatahes väga head, ehkki on muidugi küsitav ja vaieldav, millise märgiga need on - ega seda ju saagi enne selgeks, kui need on minevikuks saanud ... Näiteks arvamus, et "keeleregistrite ähmastumine on keelekultuuri allakäigu indikaator", on pigem kaheldav. Kindlasti on situatsioone, kus üks või teine väljend ei sobi või vastupidi, just ainsana sobib, aga keele jagamine alamaks ja ülevaks on mu meelest põhimõtteliselt vale. Seda elitaarsusetunnetust kumab veidi läbi teisteski murekohtade selgitustes, aga eks ta ole, nagu lõpetab Hintki - "Keel on meie res publica - avalik asi" -, nii et igasugu "registrid" ja suhtumised on siin lubatud, õieti oleks valegi, kui mõni neist täiesti välistada, õigemini üritada välistada, sest keelekasutust ja selle registreid ei ole nagunii võimalik kuidagi välistada ...

Pulleritsu Egle oli kirjutanud asjast, mida ma tähelegi pole pannud, nimelt kurikuulsa väljendi "au, mõistus ja südametunnistus" tagasitulekust, aga mille üle ma kohati maru tugevat Nõukogude aja nostalgiat täheldades ka sugugi ei imesta (isegi kui tagasitoojateks on noored inimesed, kel ei tohiks olla mingit nostalgiat ega isegi õieti teadmist toonastest lööksõnadest ...).

Mõistetavalt õigekirjast ja muust sellisest kõneles ka "arupidamine" eesti keele korraldamise ühe suurnaise Erelti Tiiuga. Aga muu hulgas leidsin sealt enda jaoks lausa õõvastava teabekillu, et mõne "noorteadlase" arvates polevat näiteks sõjandusvallas (või üldse) süstemaatilist terminikorraldust enam vajagi, "asjaosalised võtavad ise toorlaenudena kasutusele neile sobivad sõnad". Erelti vastus "Sõjakäiku [terminikorrastuse vastu] pole, on teadmiste vähesus" on äärmiselt tabav - kuigi nende "noorteadlastega" (ma ei saa kuidagi niisuguste mõtete avaldajaid ilma jutumärkidega teadlaseks nimetada) sarnaseid mõtteid on olnud kuulda teisteltki, tõsi, peamiselt nii-ütelda erialainimestelt, kes puhtpraktilistel vajadustel kasutavad rohkelt kas otse inglise või siis mingit engloniani varianti. Aga eks ta õige ole, sellised asjad tulevad ikka teadmiste vähesusest - nii olen ma viimastel aastatel näiteks mitmel korral kuulnud väidet, nagu oleks eesti keel vandumiseks äärmiselt vaene, mistõttu tohutult rikkaliku sõimusõnade varamuga inglise või vene keelt polevatki võimalust adekvaatselt eesti keeles edasi anda. Mis näitab mu meelest ainult seda, et ütleja lihtsalt ei tunne eesti keelt: kas ei tea eesti keele roppsõnade varasalve rikkusi või siis on mingipärast arvamusel, nagu peaks näituseks juhul, kui venekeelne hui on eestikeelne munn, olema ka kõik vene keeles selle sõnapesaga seonduvad sõnad, olgu nad nimi-, tegu- või mis tahes muud sõnad, ka eesti keeles olema tingimata munnist tuletatud, mis on ühtpidi naljakas kinnismõtteline arusaam, nagu oleksid sõnade vahel võimalikud ainult üksühesed seosed, teistpidi aga jõuab taas tagasi emakeele võimaluste mittetundmise juurde ...

Mõtlemapanev oli Nemvaltsi Peebu artikkel võimsat pealetungi tegeva alaleütleva kohta. Rektsioon ongi tavaliselt igas keeles üks keerulisemaid funktsioone, mille mõnedki "argumendid" tuleb lihtsalt pähe õppida, sest mingit loogikat nende taga näha ei ole kas üldse võimalik või peab selleks kuhugi väga sügavale või kaugele minema. Ma võin küll ka enda kohta öelda, et järeltäiendina (enamasti inglise for vastena) on see mullegi vastumeelt, aga "sarnaselt millele" on jälle palju loomulikum kui "sarnaselt millega" - nähtavasti käib peast läbi see, et sarnasus on väline, millega alaleütlev sobib paremini kokku kui pigem sisule osutav kaasaütlev. Ma olen muidugi alati aktsepteerinud oma toimetajate parandusi, kes ongi alaleütlevast ikka kaasaütleva teinud, aga enda käsi ei kipu isegi teadmisest hoolimata seda kirjutama, kohe nii võõras on teine ...

Ja lõpetuseks sisaldas Keele Infoleht ka rõõmustavat teadet, et juba poole aasta taha jäänud Emakeele Seltsi keeleviktoriinile saadetud vastused olid osutunud õigeks ning lisaks sellele lausa võitnud loosimise järel auhinnagi!

Loetud: Sirp, 15.06.2012
Vaadatud: Grace'i päästmine (TV3), Elas kord ... (FoxLife), jalgpalli EM: Ukraina-Prantsusmaa (ETV), jalgpalli EM: Rootsi-Inglismaa (ETV)

Ilmunud tõlked:
Göran Lindblad. Üldsegi mitte nii neutraalne (Diplomaatia, 6-7/2012)
Dušan Pavlović. Serbia pärast maikuiseid valimisi (Diplomaatia 6-7/2012)
Spyros Sofos. Protest kokkuhoiu vastu (Diplomaatia 6-7/2012)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp rõõmustas paari huvitava teadusrubriiki liigitatud artikliga, eelkõige elu alustest ja muust sellisest kõneleva looga. Nojah, kokku oli see kirjutatud natuke segaselt, aga mõtted, mis sealt läbi käisid, olid nii või teisiti põnevad: füüsikalis-deterministlik maailmapilt vs. määratult määramatu. Huvitav võrdlus kruvikeerajaga, millel lisaks oma põhifunktsioonile ehk kruvide keeramisele on veel terve rida kõrvalfunktsioone, kas või värvipurgi kaane lahtikangutamine. Ja teiselt poolt tõsiasi, et kui on vaja värvipurgi kaas lahti kangutada, siis on kruvikeeraja vaid üks vahend, millega seda teha. Ehk teisisõnu, kõikvõimalike võimaluste paljusus, mis sisuliselt muudab võimatuks elusorganismide tulevikku välja arvutada, vähemalt nii, nagu seda saab teha elutute asjade liikumise puhul. "Elu kui ennustamatu kuluga protsess, kus kerkib pidevalt ülesandeid, mida lahendada, ja ka lahendusi, mille juurde jõutakse." Eks ta ole, ütelnuks selle peale klassik.

Päris huvitav oli ka Tiidu Ene-Margiti pikk lugu sellest, kuidas lõppenud rahvaloendus ometi edasi läheb, ehk siis sellest, kuidas kogutud andmeid töödeldakse, et saada võimalikult täpseid tulemusi. Vähemalt võhikule kindlasti kiitust väärivalt selge ülevaade.

Kena oli ka Schvaki Toomase ülevaade ühest järjekordsest musugustele raamatuhulludele mõeldud kogumikust "Lugemise kunst". Nojah, eks see koguteos räägib küll rohkem ajast, mil lugemine oli ehk midagi erilist ja väärikat, aga siiski. Või õigemini, eks lugemine ole kunst ju tänapäevalgi, hoolimata sellest, et vähe on alles jäänud neid, kes tähti ei tunneks ja sõnu kokku lugeda ei oskaks. Paraku mõistmine on teine asi - kes ei tunne sõnade sisu, kes ei oska näha tausta jne. Rääkimata muidugi seniajani elitaarsest kirjutamise kunstist, mille kohta on paraku ohtralt näiteid, kuidas see ikka ja jälle lihtsalt valesti, mööda ja viltu läheb ...

Mille kohta on ka hea, ehkki masendav näide samuse Sirbi veergudelt, kus Ojamaa Liisi lapsevanemana väga vihaseid nooli lennutab kirjastuse Argo abimaterjali suunas, mis nime järgi peaks abistama põhikooli õpilast eesti keele ja kirjanduse lõpueksamiks valmistumisel, aga toodud näidete põhjal seda teps mitte ei tee ...

Väga kena lugemine oli ka varemgi minevikku pilguheite teinud Säde Ennu sulest, sedakorda omaaegse skandaalse "Lindpriide" kohta.

Ja last but no way least - kuulutuste rubriigis leidus ka teade selle kohta, et lõpuks ometi on valmis saadud eesti keele etümoloogiasõnaraamatuga. Esitlus (õigemini lausa esitlused) seisab ees juba järgmisel nädalal. Mitte et see oleks viimane tellis eesti keele müüris, aga üks kopsakas tükk seina on sellega kindlasti valmis saanud. Mille üle võib vaid rõõmu tunda.


Loetud: Sirp, 11.05.2012
Vaadatud: Alpimaja (ETV), Kelgukoerad (Kanal2), Surnud linnud (Kanal2), Heroes (TV6)

Ilmunud tõlked:
T. H. Ilves. Järgmine väljakutse: küberkaitse (Diplomaatia 5/2012)
D. Lidington. Suurbritannia ja Euroopa (Diplomaatia 5/2012)
D. Rennie. Kaine ja kalkuleeriv liit (Diplomaatia 5/2012)
J. Diehl. President Obama välispoliitikast (Diplomaatia 5/2012)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tegi pisikese lünga registreerimata elukoha lähedase kaupluse külastamine koduse toiduainevaru täiendamise eesmärgil.

Tänane Sirp mõneti üllatuslikult ei olnudki pühadejärgselt tühi, vaid lausa vastupidi, sisaldas õige mitu loetavat lugu, alates juba kolmandat ehk potentsiaalselt selle väljaande kõige tähtsamat lehekülge täitnud Alliku Jüri kirjutisega demokraatiast ja mesilastest - jah, kui selline kooslus tundub kummastav, siis tasub kindlasti see lugu läbi lugeda. Aga lugeda tasub seda ka muidu.

Mu kalduvusi ja tunge arvestades oli loomulikult nauditav ajalehest eest leida ajaloole pühendatud paarislehekülg. Kui Karjahärmi Toomase kirjutis Aitsami Mihkli lõpuks trükki jõudnud 1905. aasta raamatust oli lühem ja veidi akadeemilisem, siis Lusti Kersti pikem kirjatükk valgustas mitmeti (ja natuke nutuselt - kuigi õigustatult) laiemalt nii raamatut ennast kui ka temaatikat. Selles on tal kahtlemata õigus, et pärast õige mitut aastakümmet, mille kestel taoti otsekui kuvaldaga valimatult kõigile pähe klassivõitluse teooriat ja praktikat, tuli taasiseseisvumise järel järsk võnge vastassuunas ning näituseks mõisnike ja talupoegade vahekordi hakati suisa idülliliselt kujutama. Nojah, kahtlemata selliseid või sellelähedasi vahekordi ju episooditi ning vähemal või suuremal määral ka oli, aga ei saa vaielda, et nii saja või enama aasta tagustes kirjutistes väljendub täiesti selgelt mõlemal poolel teadmine, et ollakse erinevast maailmast, nimetatagu seda siis tagantjärele klassivaheks või toonases kõnepruugis seisuse- või kihierinevuseks.

Mõistagi pakkus huvi ka Tannbergi Tõnu arvustus hiljuti ilmunud Robertsi Andrew "Sõjatormi" kohta - nii seepärast, et ma seda teost õige mitut puhku sirvisin eelmise aasta sügiskuudel, kui ka seepärast, et selle sirvimise põhjuseks oli asjaolu, et ma ise parajasti sama temaatikat käsitlevat teost tõlkisin, mistõttu see arvustus läks veel enam korda :-) Võimalik, et selle kirjutise ja veel mõningate vahepealt silma ja kõrva jäänud tähelepanekute valguses tuleb käsikirjas mõningaid parandusi teha, kui see ringiga taas mu kätte jõuab...

Mõningat huvi pakkus ka Tiidu Ene-Margiti kirjutis praegu käivast rahvaloendusest, millest ma leidsin kinnitust tasapisi tekkinud arvamusele, et lisaks sellele, et rahvaloendust on vaja korraldada nii-ütelda rahvusvahelise kompatiibluse huvides, on selle üks olulisemaid eesmärke täita seda lünka, mida ilmselt nii mõnegi võimukandja või ka lihtsalt inimese arvates on tekitanud "sissekirjutuse" kaotamine (kuigi see "elukoha registreerimise" kujul on nõrgemalt siiski ju tagasi tulnud). Ehk siis - eri registrite põhjal on ju tegelikult üsna suure täpsusastmega teada nii elanikud/kodanikud kui ka eluruumid, aga nende omavaheline kokkuviimine on problemaatiline. Eks see ole ilmselt siiski rohkem Eesti väheste "suurlinnade" probleem, kes oma elanike üle järge ei jõua pidada .- väiksemates kohtades, on mul alust arvata, on enamasti väga pisikese kõikumisega (püsi)elanike arv ja asupaik teada. Ja sellega võib ka muidugi nõus olla, et vähegi arvestatavat teavet murrete kõnelemise kohta naljalt muud moodi ei saa kui niisuguse võimalikult kõiki hõlmava küsitlusega.

Köitvat lugemist sisaldas ka Käsperi Kalle lugu Remarque'i maailmast, ajendatuna hiljuti ilmunud "Tagasitee" uustõlkest. Remarque ei ole küll kuulunud mu suurte lemmikute hulka, aga need mõned romaanid, mida ma lugenud olen, on siiski jätnud sügava mulje, mistõttu selline ligemale leheküljepikkune kirjutis haakus kenasti veel meeles elamustega ning kinnistas neid ja andis tausta.

Ja lõpetuseks. See on Sirbil hea komme, et nad avaldavad ka oma aastasisukorra. Ikkagi tegemist küllaltki mahuka ajalehega, kus ei peljata avaldada ka pikemaid kirjutisi. Aga paraku on nad seda selgi aastal teinud kohe täiesti valesti, ajalehe enda veergudel. Või noh, mis ma siin nüüd hukkamõistja olen, aga siiski oleks palju etem, kui see oleks vähemalt keskmistel lehtedel või täiesti eraldi lisalehena (umbes nagu igakvartalilised Kultuurkapitali rahaeraldiste lisad), et seda oleks võimalik kasutada ka eraldiseisva (trükitud) andmebaasina. Praegusel juhul tuleb aga kas vastavad (üksik)lehed välja rebida või lõigata või siis kogu ajaleht alles jätta, mis kumbki ei ole vähemalt mu mätta otsast vaadatuna hea mõte...


Loetud: Sirp, 06.01.2012; M. Kõivupuu. 101 Eesti pühapaika
Vaadatud: Spiderwicki kroonika (TV3)

Pühabased mõtted

Eilses sissekandes äramainimist leidnud pikale veninud rõõmsa aastavahetuse tõttu jäi tänane päev üpris lühikeseks ja oli täidetud suhteliselt rohke kudemisega, kuid siiski, nähtavasti rohkem kohusetundest või puhtast inertsist, tegin natuke töödki ja lisaks andsin Eesti Vabariigi riigikitsetallekesele suurepärase ja kasutamist leidnud võimaluse ennast ja oma eluruume ära ja üle ja läbi lugeda.

Loetud: Tehnikamaailm 1/2011
Vaadatud: mitte muhvigi