Reedesed mõtted

Täna oli siis see päev, kus üle paljude kuude sai taas tarkvara tõlkimise kallale asuda. Täpsemalt siis KDE kallale ja esimese hooga ikka selle KDE4 kallale, mis on küll põhimõtteliselt surnud, aga siiski veel natuke ka elus :-) Aga ega seal palju polnudki teha, nii et järgmine samm on minna uue, kf5 põhise KDE kallale, kus tööd ootab ees kahtlemata ja vaieldamatult tunduvalt rohkem: eks ta ole selle vana KDE4 jätk ju küll, aga ikkagi uus põlvkond ja seetõttu on seal lisaks sootuks uutele asjadele ja omadustele ka seniseid asju ja omadusi tublisti ümber tõstetud, laiali löödud, uuesti kokku pandud ja nii edasi, mis ühtlasi võib ka tõlgete mõttes nii lisatööd kui ka täpsustamise-parandamise võimalusi pakkuda.

Tänasesse jäi ka väljaskäik teiseks sihiga täiendada koduseid toiduainevarusid ja esiteks eesmärgiga tuua ära mõningad raamatud, mis mind eri kohtades pakendatuna ootasid. Need viimased olgu ka siin ära märgitud:

• Marju Kõivupuu. Eestlase eluring
• Fjodor Dostojevski. Vennad Karamazovid. I osa
• Tiit Leito. Maakillud meres. Eesti väikesaared
• Grigori Oster. Vallatu matemaatika [ülesannete kogumik]
• Gregory Feifer. Venelased. Inimesed võimu kulisside taga
• SERK kalender 2016

Üle tüki aja täna taas ilmunud Sirp alustas väga võimsa sissejuhatusega, sellise probleemartikli-seusukohavõtuga, millest minu väike aju keeldus õieti ja õigesti lausa aru saamast: nimelt oli teemaks vajadus sooliselt mõtestatud ja võrdõigusliku riigieelarve järele. Ma muidugi saan aru, et sugudevahelise võrdsusega ei ole ei maailmas ega ka Eestis sugugi alati ja sugugi kõik mitte paremas ega parimas korras ja ma oleksin ilmsesti selgelt selle vastu, kui riigieelarvesse kirjutataks sisse punktid stiilis "raha eraldada meestele/naistele, aga mitte naistele/meestele", aga noh, arutada stiilis, kas tee-ehituse ja teedevõrgu hooldamise juures on sugudevahelise võrdsusega ikka kõik korras, tundub natuke, isegi natuke rohkem kui liiast - nii kistud abstraheerimisena, et ei oska selle kohta isegi midagi rohkemat arvata.

Põhiosa tänase Sirbi aurust oli kulunud vastselt kehtima hakanud kirjaniku/kunstnikupalga ümber ja üle arutamisele. Ega sealt palju midagi uut välja ei koorunud, isegi kui võrdlusse toodi sisse kulka "Ela ja sära" stipendium. Küll aga jäi mind natuke kummitama üks võrdlus, mida nagu liiga palju rõhutati ja liiga kaugele välja venitati: nagu oleks (vähemalt tänapäevane) kunst olemuslikult rahvusvaheline ja kirjandus olemuslikult rahvuslik, mis vastavalt tähendab seda, et mõlema levimis- ja vastuvõtuvõimalused on nii erinevad, et nagu polekski erilist ühisosa. Selles kahtlemata oma iva on: pilt või skulptuur ei vaja samas mõttes tõlkimist nagu kirjandus, et seda nautida ning keeleerinevused maailmas muudavad kirjanduse raskemini ligipääsetavaks kui silmaga (ja mitte teksti mõistmiseks vajalike ajuosadega) haaratava kunsti.

Aga teiselt poolt tundub see vastandamine väga kunstlik, kohe väga: kui jätta tõlkimise küsimus kõrvale, mis lõppeks on enam või vähem lahendatav probleem, siis on ju ühelt poolt kindlasti olemas selline kirjandus, mida võib julgelt maailmakirjanduseks nimetada - Shakespeare'i võib kindlasti lugeda ja arvatavasti põhjalikumaltki mõista, kui teada kirjutamisaegset tausta, aga teda võib ka lugeda "igihalja" inimkäsitlusena, mis ei hooli palju maast ega kohast ega isegi ajast; sama võib öelda, kui kitsamale Eesti-pinnale tulla, näiteks Gailiti või veel õige mitme kirjaniku kohta - ja teiselt poolt on kahtlemata selline kunst, mille mõistmiseks on lausa vajalik tausta tundmine (olgu see siis näituseks Raudade maalikunst või, kui viimasesse aega tulla, Normani Kristina "kuldsõdur", millel kindlasti on ka puhtesteetiline väärtus, aga mille mõistmine ilma konkreetse taustata on tagasihoidlikult öeldes puudulik). Ja nii ei kulge mu meelest see veelahe mitte kunsti ja kirjanduse vahel, nagu võis kergesti mulje jääda tänasest leheloost, vaid pigem ikka nende valdkondade sees: on loojaid ja teoseid, kes ja mis (jällegi, see kirjandust pisut rohkem vaevava tõlkimise küsimus kõrvale jätta) ongi rahvusvahelisemad ja üldinimlikumad, ja on loojaid ja teoseid, kes ja mis on konkreetsemalt kinni kohas või ajas, ilma mille tundmiseta on raske, võib-olla isegi võimatu adekvaatselt või üldse aru saada, millega on tegemist ja miks see loodud on.

Ma ei maininud eespool Gailitit asjata: lisaks sellele, et minu arusaamist mööda on tegemist senise Eesti kirjakultuuri võimsaima esindajaga üldse, oli tänases lehes Kulli Aivari sulest tema kohta lugu, mis nime poolest võttis käsitleda samuse Gailiti ajaloofilosoofiat. Mida ma mõistagi lugesin suure huviga, aga jah, pidin rängalt pettuma. Põhimõtteliselt võib loo kokku võtta nii: Gailit liikus algsest ekspressionistlikust (ja ehk Spenglerist mõjutatud) maailmalõpumeelsusest (või lausa -vaimustusest) elu lõpu poole "hävimatu ajaloolise optimismi" suunas. Tsitaate oli artikkel muidugi ohtralt täis pillutatud, aga need ei andnud sellele põhiteesile õieti midagi juurde - sama hästi oleks võinud nelja veeru asemel piirduda veerandveeruga sama äraütlemiseks. Kuidagi liiga lihtsaks, skemaatiliseks ja sirgjooneliseks jäi see käsitus, isegi ajaleheartikli jaoks. Sest õigupoolest on nii selle "hävimatu ajaloolise optimismi" (mis tegelikult oli rohkem ajast ja oludest tingitud kui mingist, ütleme, isiksuse arengust) jooni varasemaski loomingus (jah, ei ole ka rohkelt tsiteeritud "Purpurne surm" nii üheselt lauspessimistlik) kui ka leidub samlaadset pessimismi (ehkki küll mitte enam nii vohav-ekspressionistlikus vormis) Gailiti hilisemates kirjatöödes.

Mõneti viitab sellisele lausa tunnuslikule pealiskaudsusele ja lobedale sõnavoolule ka eelmise looga haakuv arvustus samuse Kulli Aivari raamatukaante vahele koondatud artiklite kogumikule. See arvustus väärib ehk selle poolest äramainimist, et tegelikult üsna harva võib kohata avaldatud arvustusi, mis käsitletavat teost pea täielikult maha teevad, just seda aga Meltsi Brita on ette võtnud, jätmata Kulli raamatust suuremat midagi järele. Ta küll möönab nende lugude hetkelist väärtust, st väärtust ajal, mil nad ilmusid, aga nendib lõpetuseks, et ühtede kaante vahele kogutuna jäävad need aina õõnsamaks. Aga noh, eks võib-olla ma leidsin siit selle negatiivsuse eelkõige seepärast, et Kulli Aivari enda eelmisele leheküljele paigutatud lugu oli nii mõru maigu suhu jätnud ...

Imetabase ja ühtlasi halenaljaka, et mitte öelda pooltraagilise kirjelduse ühe teadusartikli valmimise ja avaldamise loost oli kirja pannud Luksi Leo. Väga soovitatav lugemine kõigile, kel teadusartiklit avaldada vaja või vähemalt soov.

Numbri lõpetuseks kirjutas aga produktiivne Velmeti Aro (selleski numbris tervelt kaks kirjatükki) huvitava nurga alt e-riigist. Nimelt on tal miskipärast arvamus, et e-riiki ei olevat senini mõistetud poliitilisena, vaid ainult tehnilisena. Mis tundus mulle õige kummaline arusaam, sest e-riik on ju algusest peale olnud selgelt Eesti riigi pikendus või laiendus või osa ja seeläbi juba iseenesest nii "olemuslikult poliitiline" kui vähegi olla saab. Igatahes mõtted, mida ta ses loos esitas, olid intrigeerivad, isegi kui tundusid veidi lahtisest uksest sissemurdmisena.


Loetud: Sirp, 08.01.2016
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2)

Tarkvaratõlked:
KDE4 stabiilne haru
KDE4 arendusharu

Pühabased mõtted

Peaaegu olematu tööpanusega päev, kuigi ma natuke, kas või moepärast siiski püüdsin ka sel rindel märki maha panna. Selle peamine ja õieti ainuke põhjus olid täna Paides peetud võistkondlikud Eesti meistrivõistlused mälumängus, kus ma ka üle tüki aja taas osalesin. Nagu ikka, 120 küsimust, päris krõbedat üldjuhul, 2x2 tundi ägedat ragistamist aju ja kõigi muude asjakohaste ihu ja vaimu elementidega, mis tingisid räige vaimse, aga ka kehalise väsimuse.

Siiski läks meil see aasta päris edukalt: saavutasime 13 võistkonna seas viienda koha, seda üsna kindlalt - ettepoole, neljandaks, poleks jõudnud ka siis, kui oleks olnud ideaalne päev ning nende paari lauda jäänud küsimuse puhul siiski õige vastuse kirja pannud ja veel paari (tagantjärele natuke või rohkemgi piinlikust tekitavalt ajurakkudesse kinni jäänud) küsimuse puhul selle õige vastuse välja raalinud, ja kuigi tagant tulijad tegid meist tunduvalt parema spurdi, siis väga tõsiselt ei ohustanud ka nemad ometi. 101 punkti 240 võimalikust ei ole samuti sugugi halb (võitjagi saavutas ainult 144). Nii et selles mõttes võib rahule jääda: see peaks olema meie Historia nime kandva võistkonna nüüd juba 22,7-aastase ajaloo jooksul võistkondlikel meistrivõistlustel paremuselt kolmas tulemus (ammuste neljanda ja teise koha kõrval).

Rahule võis jääda ka muuga: nagu ikka, on neil pikkadel võistlustel kavas ka toitlustamine ja kui Õismäe koolide sööklatest ei ole just kõige paremad mälestused (kuigi tuleb kohe ka lisada, et toit ja olustik jäid siiski talutavuse piiresse), siis Paide gümnaasiumis pakutu oli tõesti hea ja maitsev, mille kohta on ainult kiidusõnu öelda.

Peatselt peaksid arvatavasti ka kilvalehele lisaks tulemustele ilmuma ka küsimused-vastused, eks siis igaüks saab ise kaeda, millise raskusastmega need olid ja kui lollid või targad me juhtusime parajasti olema. Aga et saime viienda koha, siis lasti ka meid kui esikuuiku liikmeid auhinnalaua manu, mille varal sain täiendust kodusele raamatukogule järgmise kauni pildialbumi kujul:

• Järvamaa. Maa. Kodu. Jõud. Vaim

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Ajavaod. Ärimehed: A. Le Coq (ETV), Meie aasta Hiinas (Kanal2), Zodiac - Die Zeichen der Apokalypse (RTL2)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisikese katkestuse vajadus külastada elukohajärgset suuremat universaalmagasi ühelt poolt koduste toidutagavarade täiendamiseks ja teiselt poolt selle välisseina äärde asetatud pakiautomaadi väisamiseks, milles mind ootas ees üks raamatupakike, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:

• Kristie Macrakis. Vangid, armastajad ja spioonid. Nähtamatu tindi ajalugu Herodotosest Al-Qaedani

Loetud: Tehnikamaailm 5/2015
Vaadatud: Riigivargad (ETV), Pealt kullakarvaline (ETV2), Tõsikindel jänes (ETV2), Elas kord ... (Fox), Keeris (TV3)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi meeldivat vaheldust üks väljaskäik sihiga viibida ühe vana ja ammuse tuttava sünnipäeval. Üksikasjadesse laskumata oli kena üritus, isegi seda arvestades, et toimus teine keset päeva ega kujunenud rajuks hommikuni kulgevaks peomölluks. Igatahes oli kena näha ka mõningaid selliseid tuttavaid, keda muidu naljalt või sageli ei kohta.

Tagasiteel ürituselt astusin läbi ka elukohajärgse suurema universaalmagasini juurest, mille välisseina vastu on teatavasti mugavalt toetatud pakiautomaat, kus mind ootas ees üks väike pappkest raamatuga, mis olgu ka siin ära mainitud:

• V. A. Šnirelman. Hazarskij mif: ideologija političeskogo radikalizma v Rossii i ee istoki

Loetud: Akadeemia 4/2015
Vaadatud: Vikatimehe poeg (ETV2), Rändaja (ETV2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Madridi Real - Madridi Atlético (TV6), Puudutus (TV3)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi tavapärase katkestuse külaskäik ema juurde. Mis, nagu ikka, tähendas külluslikku kõhutäit ja parajat peatäit, seda viimast mõistagi ristsõnavihikute kujul.

Teel koju astusin läbi ka elukohajärgse suurema universaalmagasini välisseina juurest, kus paikneb üks mu lähedastest pakiautomaatidest, mille ühes sahtlikeses ootas mind ees hiljaaegu pisut üllatuslikult ühes võrguviktoriinis fortuuna tahtel auhinnaks saadud raamat, mis olgu ka siin ära märgitud:

• Urmas Väljaots. Minu Pariis. Kuidas moepealinnas ellu jääda

Loetud: TM Kodu ja õued 4E/2015
Vaadatud: Ajavaod. Ärimehed: H. Männik ja "Loodus" (ETV), Meie aasta Hiinas (Kanal2)

Reedesed mõtted

Ääretult pikk päev, mis lõppes alles siis, kui mõni juba nähtavasti valmistus laupäevagi lõpule lähenevaks kuulutama - aga sellest hoolimata tubli tööpanusega.

Algas ent see tõlkijate sektsiooni järjekordse kokkusaamisega, mis sel korral oli pikk ja kaheosaline. Esimene osa oli nimelt aastakoosolek, mis sel korral - jah, lausa kolm aastat on asutamisest möödas ja see tähendas ühtlasi algul valitud juhtkonna väljavahetamise vajadust või vähemalt valimiste korraldamist - päädis uue esimehe ja juhatuse valimisega. Tamme Triinu, kes kolm aastat usinalt ja mu meelest igati edukalt oli sektsiooni juhtinud, teatas oma väsimusest ja tagasiastumisest (mis küll ei päästnud teda sugugi juhatusse valimisest), ning nii valiti peaaegu täielise üksmeelega uueks esimeheks Martsoni Ilona. Ka juhatus sai korraliku uuslihvi. Eks siis vaatame, kuidas uued luuad pühkima hakkavad: igatahes uue esimehe "programmilise kõne" põhjal suuri muudatusi oodata ei ole, pigem senise tegevuse jätkumist, mis on ilmsesti hea ja tore.

Nagu oli tore ka see, et sel koosolekul sai näha õige mitmeid inimesi, keda tavapärastel teemaseminaridel ja kokkusaamistel nii väga ei kohta - samal ajal või õigemini pisut varem oli käinud ka kirjanike liidu üldkogu ja teatavasti päris suur osa tõlkijate sektsiooni (mis ju õieti ongi samuse kirjanike liidu sektsioon) liikmetest kuulub ühtlasi kirjanike liitu, nii et eriti kaugema otsa rahval oli hea võimalus kaks kärbest ühe hoobiga pinisema panna.

Ent see polnud kõik, nagu öeldakse parimates telereklaamides. Aastakoosolek peetud ning kirjanike liidu pidulauas pisut head-paremat maitsta lastud, järgnes ka tavapärasem teemaseminar, millel seekord olid osalema soostunud piiblitõlgete, kuidas öelda, koordinaatorid ja juhid ja hinged Pauli Toomas ja Ernitsa Tauno. (Kui viimane nimi peaks võõras tunduma, siis jah, teda tutvustati kui hetkel viimase piiblitõlke, selle, mille valmistasid jehoovatunnistajad, koordinaatorit.) Nende kahe vestlusring oli ääretult huvitav, nii sellepärast, et mõlemad rääkisid väga hingestatult ja põhjendatult piibli tõlkimisest (ja oma mõnevõrra erinevatest, kuid laias laastus ometi päris sarnastest lähenemistest sellele), kui ka sellepärast, et mõlemad oskavad hästi tempida tõsist juttu terakese huumoriga, kui ka sellepärast, et see vestlusring ajendas publikut, kes ju valdavalt tõlkijad - ja teatavasti piiblist tõlkimisel väga sageli mööda ei pääse, ikka on need välismaised autorid ühel või teisel moel seda tsiteerinud või kaudtsiteerinud või vähemalt kasutanud väljendeid, mis just sealt pärit -. päris aktiivselt ka ise kaasa lööma, algul ehk rohkem küsimustega, hiljem ka omapoolsete mõttearendustega. Ja et pärast vestlusringi oli ka võimalus samune uus piiblitõlge endale soetada, siis no mida sa hing ikka veel tahad!

Koju jõudes ootas aga ees Sirp, mis kas juhuslikult või nädalase pausi tõttu sisaldas seekord üsna mitu huvipakkuvat lugemist. Lehte alustas vägevalt ja (nagu sageli) võitlevalt Sirbi keeletoimetaja Künstleri Aili, mõistagi keelest kõneldes. Loos oli loomulikult palju häid mõtteid, aga ma tahaksin juhtida tähelepanu ühele, kus mu meelest pisut üle võlli oli mindud ja pandud.

Nimelt võttis ta muu hulgas ette ühe nähtuse, mis pigem keeles loomulik tundub - sõnalõppude, eriti e-hääliku reduteerumise või lausa kao. kõik need hommä, polä, kümmä (tema kirjapildis) kahtlemata erutavad, lausa ärritavad keeletundlikku kõrva - aga ma olen sama veendunud, et kunagi vanemal ajal oli samamoodi neid, kes kuidagi ei suutnud mõista, miks "noored" nii imelikult kõnelevad ja ütlevad jalg, mitte jalga või uus, mitte uusi jne, rääkimata juba sellest, et mõned eriti vastikud kaotasid lausa pool sõna ära ja ütlesid laulma, mitte, nagu kord ja kohus, laulamahen.

Olgu, ma tean, et ma siinkohal utreerisin, muidugi, aga ma ei ole sugugi kindel, et lõpu-e redutseerumine on midagi sellist, mille vastu oleks märkimisväärselt mõtet võidelda - ja vaevalt saab selles ka süüdistada inglise või mis tahes muu võõrkeele mõju, ehkki seegi võib ju teatavat toimet avaldada, pigem on see asi, mis kulgeb keele enda täitsa loomulikust arengust johtuvalt: kui lühem vorm ei takista mõistmist, siis juba puhtpragmaatilistel kaalutlustel see ka tasapisi peale jääb (nagu on tulnud, et jääda, lühike sisseütlev, i-mitmus ja muud sellised nähtused).

Pikalt ja põhjalikult oli võtnud hiljutist baltisaksa valgustusaegsele kirjasõnale keskendunud artiklikogumikku käsitleda Lotmani Piret. Huvitav oli seda võrrelda ühes viimases Akadeemias sama teose kohta arvata võtnud Viidingu Kristi kirjutisega: kui muidu hindavad mõlemad ühtmoodi kõrgelt enam-vähem kõiki artikleid ega leia suurt midagi ette heita (Viiding küll mainib kurvastava puudujäägina registri puudumist, millega võib kindlasti nõus olla), siis lahknemine toimub ühe mõnes mõttes uudse artikli puhul: erootilisust valgustusaja kirjameeste loomingus vaadelnud Ulrike Plathi kirjutis on Viidingul hinnatud suurepärase näitena uudse vaatenurga sissetoomisest, samal ajal kui Lotman viskab õhku sügava kahtluse, kas niimoodi ikka on mõtet teha.

Juba mainitud Viidingu Kristi on aga ka tänases Sirbis sõna saanud, tõsi küll, mitte selle valgustusajastu teose, vaid hoopis Boccaccio "Madonna Flammetta eleegia" tõlke asjus. Kusjuures teosest endast väga palju juttu ei olegi, küll aga selle tõlkimisest, veel täpsemalt asjaolust, et kuigi teos on kirjutatud itaalia keeles, vajanuks selle tõlkija ja/või toimetaja kindlasti korralikku ladina keele oskust ja ladina/antiikkultuuri tundmist. Sest ilma selleta, jah, ei tule asi üldse hea välja: võib-olla tõlget kui sellist päris otseselt teadmatus ei kahjusta (ehkki võib juhtuda ka sedagi), aga kommentaaride osa, mis niisuguste maailmapärandi ja seeläbi valdavalt ükspuha millisest tänapäeval lugejast küllaltki kaugel seisvate teoste puhul igati hädavajalik on, võib küll tugevasti kannatada ja seeläbi ka paremat mõistmist segada. Nojah, olgu, ilukirjanduses paremal juhul on teos ise selline, mis mõjub ajast aega ja üpris sõltumata parajasti ümbritsevast, aga sealgi kipuvad ikka sageli autori kaasaja reaalid kaasa mängima, mis muu aja lugejale seletamist vajaksid. (Veel enam ja eriti kehtib see muidugi mitteilukirjanduslike teoste kohta: kui ehk Gilgameši eeposest või Rolandi laulust võib ka ilma kommentaarideta mingi emotsiooni ja mõistmise kätte saada, siis näiteks vanema aja loodusteaduslikud kirjutised või kas või kroonikad on jätavad ilma põhjalike kommentaarideta enamasti täiesti nõutuks, on vaat et lausa mõistetamatud, isegi kui sõnadest aru saab.) Nii et igati võib nõustuda autori üleskutsega:

panen kõigile tulevastele tõlkijatele südamele, et juba stuudiumi ajal oleks mõistlik eestindamata renessansi- ja varauusaja kirjanduse hulka silmas pidades läbida ülikoolis vähemalt süsteemne antiikkirjanduse, minimaalsest mahukam ladina keele ja antiikmütoloogia kursus.

Sümpaatne oli Sirbi veergudel lugeda Kõrvitsa Greete järelehüüet Pratchetti Terryle - selle lehe kohta üsna haruldane, et ulmest üldse kirjutatakse, eriti veel välismaisest ja, kuidas öelda, nekroloogi kujul. Eks ta kahtlemata suur (ulme)kirjanik oli, kindel see, ehkki mulle tema naljatlemine sugugi ei istunud, ja järelehüüet ka eestikeelses kirjasõnas väärib.

Üks numbri iseäralikumaid kirjutisi oli Tali Margareti pikk, lausa kolmele leheküljele ulatuv lugu pealkirjaga "Protestilaine maailma ülikoolides". Loo põhiosa, Hollandi ülikoolide protesti tutvustamine ja lahtiseletamine, oli igati asjalik, aga mulle jäi täiesti mõistetamatuks, miks olid siia segatud veel mitmel pool mujal esinenud üliõpilasrahutusi või -erutusi: ütleb ju ka autor ise, et nende põhjused on hoopis milleski muus kui Hollandis, aga justkui tahaks ikka rõhutada, et need on ometi mingil tabamatul moel seotud. Kas 1968. aasta on siis nii tugevasti "kultuurimälus", et sellist vägivaldset seost tõmmata? Sest õigupoolest, ma usun, on ehk raske leida viimastel kümnenditel aastat, mil kuskil maailma nurgas poleks mõnes ülikoolis õppurite proteste esinenud, aga neid on ikka raske niimoodi ühte siduda. Mis muidugi ei tähenda, et mainitud loo põhisisu ehk Hollandi noorte tudengite probleemide kajastamine kuidagi halb oleks, vastupidi, väga tänuväärt on sellest ka maakeeles kirjutada.

Väga põnevat meenutuslikku materjali sisaldas Heaposti Leiu kirjatükk, mis formaalselt oli pühendatud Margi Karini postuumselt ilmavalgust näinud teosele "Soome-ugri rahvaste füüsiline antropoloogia", mis kahtlemata on üks selle inimteaduste haru suursaavutusi, arvatavasti ka üleilmses mastaabis. Ega raamatust endast palju ses loos juttu ei ole, aga autor ütleb algul kohe ka ise ausalt välja, et "sel [ilmumise] puhul heidaksime pilgu raamatu saamise tagamaadele". Ja need tagamaad on päris põnevad, eriti ekspeditsioonide kirjeldused. Tasub lugemist - nagu mõistagi ja kindlasti ka raamat ise, mis oma põhjalikkusega peaks mu teada selgitama või lausa kummutama nii mõnedki senised (oletuslikud) arvamused.

Mõnikord on päris vahva ja tore heita pilku mõne loomeinimese töötuppa, olgu siis otseses mõttes (jah, kui muud ei saa, siis majamuuseumidki ajavad ju asja ära) või ka kaudsemas mõttes. Tänases Sirbis pakkus selleks võimaluse intervjuu (noor)kirjaniku Välja Linda Mariga, kes avaldab väga mitmesuguseid mõtteid nii oma loomingu kui ka maailma ja üldse kohta. Vähemalt mulle oli see ääretult huvitav lugeda.

Vist tuleks ära mainida ka kirjutis ühest vastsest ajakirjast nimega Neoonmust, kuigi selle kirjatüki puhul ei osanud ma (jah, ajakirjast ei olnud ma isegi midagi kuulnud varem) õieti seisukohta võtta, kas siin kirjutatakse vaimustusega omamoodi paroodiaväljaandest või on see tükk ise paras paroodia või mis. Võib-olla peaks selle ajakirja hankima ja oma silmaga kaema? Võib-olla ...

Numbri lõpetas aga kolmas killuke rubriigist "Raminagrobis mäletab" ehk Sirbi minevikust. Sel korral oli see küll kuidagi imelikult kirja pandud, väga visandlikult ja katkendlikult, nii et head muljet ei jäänud ja palju targemaks samuse Sirbi mineviku osas ka ei saanud. Aga noh, üht-teist loos siiski oli, kas või loo juures olev pilt, mis pakkus mõneks hetkeks nuputamisvaeva :-)

Ja nüüd võib ainult veel kord korrata: ja see pole veel kõik! Sest ühel hetkel seisis mu ees dilemma: kas üritada tunnike magada või olla parem ühtejutti pikalt üleval - ja ma otsustasin mõistagi viimase kasuks. Nimelt oli täna samal ajal kõigi nende mind Tallinnas hoidnud üritustega ka üks üritus Tartus, mis mulle oli silma jäänud selle poolest, et lisaks kõigele muule esitleti seal üht raamatut, mis tundus olevat huvipakkuv.

Mul õnnestus komandeerida sinna üks tuttav, et ta raamatu üritaks hankida. Mis, nagu selgus, ei olnudki lihtne ülesanne, sest seda vist müüki ei paisatagi, vaid ongi teine selline raamatukogudele saadetav või midagi sellist. Aga tuttav nägi vaeva ja sai siiski selle raamatukese enda valdusse ja ühtlasi ka kohe mulle teise tuttavaga teele panna. Kes pidi jõudma Tallinnasse keset sügavat ööd ühe esimese Tartust tuleva bussiga. Mistõttu ma olingi nagu kakskümmend kopikat kell kaheksa hommikul bussijaamas kohal :-) (sest kuigi vahepeal oli ilmunud abipakkujaid, kes olid nõus ka selle raamatu ajutiselt enda hoolde võtma, suhtusin ma neisse ikka nii haruldase trükise puhul väga suure umbusuga ega tahtnud midagi juhuse hooleks jätta). Jah, muidugi olin taas koju jõudes juba päris väsinud, aga ikkagi õnnelik, sest raamat oli käes!


Loetud: Sirp, 10.04.2015
Vaadatud: Elas kord ... (Fox), Ülisalajane (Sony TV), Keeris (TV3)

Ilmunud tõlked: Konstantin von Eggert: praegused fašismiga võitlejad ei riski millegagi (Postimees, 10.04.2015)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida aitas muuta meeleolukamaks üks väljaskäik. Nimelt oli praegu käiva Tallinna raamatumessi raames kavas ülikoolikaaslase Saueaugu Meelise vastse raamatu esitlus. See kujutab sisuliselt tema doktoritööd ja on kahtlemata väärikas panus sõjajärgse Eesti NSV algusaegade uurimises - mida rõhutati ka esitlusel ja milles pole ka mingit põhjust kahelda. Ühtlasi oli muidugi esitlus ka hea võimalus näha nii mõndagi sellist tuttavat, kellega just väga sageli kokku ei puutu, sest, noh, minu kitsamad huvialad on ju pisut teised, aga keda ometi on ikka hea ka üle tüki aja näha.

Aga loomulikult oli selle esitluse kõrval ka kogu too raamatumess. Mis, nagu rahvusraamatukogu kevadised raamatumüügid ikka, oli juppjagu tagasihoidlikum kui jõululaat, aga siiski piisavalt esinduslik, et ka mu rahakotti omajagu tuulutada ja kodusesse raamatukokku mõnigi väärikas element elik raamat juurde tekitada. Millised olgu ka siin üles ja ära loetud:

• Meelis Saueauk. Propaganda ja terror. Nõukogude julgeolekuorganid ja Eestimaa Kommunistlik Partei Eesti sovetiseerimisel 1944-1953
• Aristoteles. Poliitika
• Boriss Uspenski. Vene kultuuri jõujooni
• Ants Viires. Läbi heitlike aegade
• Rein Zobel. Tallinn (Reval) keskajal. Linnaehitus 13.-14. sajandil
• Rein Zobel. Tallinn (Reval). Keskaegsed kindlustused

Loetud: TM Kodu ja ehitus 4/2015
Vaadatud: Surmalend Alpides (TV3), Kättemaksukontor (TV3), Restart (Kanal2), Ülisalajane (Sony TV)

Kolmabased mõtted

Ka tänane tööpäev jäi tavalisest lühemaks, aga sedakorda mitte väiketööde pärast (ehkki neidki hakkas taas kogunema), vaid pika väljaskäigu pärast, mille esimene ots viis mind vana tuttava Juure Mardi vastse raamatu esitlusele. Mis oli täpselt nii lõbus ja meeleolukas, nagu seda tema puhul võib ette kujutada. (Kes tahab täpsemalt teada, saab kuulata ja kaeda video pealt.) Ühtlasi tähendas see muidugi, et kodune raamatukogu täienes taas samuse esitletud raamatu võrra:

• Mart Juur. Kallis peaminister tegutseb jälle (kirjastaja leheküljel miskipärast seda veel näha polnud, sestap ei saa ka linki panna, aga küll kõik huvilised selle nagunii raamatukauplusest või mujalt üles leiavad)

Sealt edasi viis teekond aga, nagu ikka iga kuu esimesel kolmapäeval toimuvale Mageia sõprade koosviibimisele, samuti nagu ikka Kamikadze pubis. Eks see natuke nutumaigune oli, sest Mageia 5 ilmumine aina venib ja venib - mis teisest küljest on muidugi mõneti ka hea, sest üsna paljud olulised vead on tänu sellele viibimisele ära parandatud ja et arendus on põhimõtteliselt külmutatud, siis ei ole ka uusi juurde tulnud. Aga no ikkagi, praeguseks on enam-vähem jõulukingiks oodatud väljalaske esialgsest tähtajast ikka juba maru palju aega möödas ja isegi veel viimane väljalaskekandidaat ei ole väljas ...


Loetud: Imeline Ajalugu 3/2015
Vaadatud: Ülisalajane (Sony TV), Puudutus (TV3)

Kolmabased mõtted

Poolenisti tavaline tööpäev. Poolenisti seepärast, et läks, nagu ikka läheb, kui hellitad end juba mõttega, et on saadud pisut lõbustatud ja maaõhuga turgutatud ja nüüd võiks taas (põhi)tööle valu anda - ja siis valgub kaela kaks jupikest tõlkimist RKK hüvanguks, veel kaks Postimehe hüvanguks ja lõpuks veel üks Diplomaatia hüvanguks (ehkki selle viimase lõpetamise ma lükkasin siiski natuke edasi).

Aga lisaks sellele võib eelmise postituse lisandusena mainida, et Tartu-käigul jõudis minu kätte ka üht-teist uut ja huvitavat, täpsemalt üks raamat, mis ühel tuttaval kangesti üle oli ja mille saamise vastu mul midagi ei olnud, täpsemalt siis see:

• Isaac Asimov. A Memoir

Aga lisaks sellele veel ka niisugune vahva öökull-poekott (jajah, just nii! :-) ):

Loetud: Horisont 2/2015
Vaadatud: Ülisalajane (Sony TV), Pilvede all (Kanal2), Restart (Kanal2), Puudutus (TV3)

Reedesed mõtted

Teataval määral ka tavaline tööpäev, millest aga tubli osa haukas enda alla ühelt poolt mitmiksihtpunktne väljaskäik ja teiselt poolt õige mitme RKK (väiksemamahulise) tõlkesoovi täitmine.

Nagu öeldud, oli väljaskäik mitme suhtpunktiga, millest üks viis mind lausa politseisse :-) Jajah, tegelikult siis uue reisidokumendi ehk passi kättesaamisele: nüüd on ka minul vana ilusa sinise asemel see uus, nimetatakse vist bordoopunaseks, milles mu mõningaks üllatuseks on varasemast tunduvalt rohkem teksti: räägitagu, mis räägitakse masinajastu saabumisest - ja kindlasti on ju selles uues rohkem neid igasugu masinloetavaid komponente -, on igatahes inimestele mõeldud osi tunduvalt rohkem. Millest eriti kummastav oli näha seda, et tervelt kaks lehekülge on eraldatud "indeksile" ehk ELi keeltes lahtiseletusele, mis seal avalehel siis kirjas on - kummastuse efekti tekitas eelkõige see, et see "indeks" oli mitu lehekülge pärast avalehte ennast :-) Aga noh, las ta olla, dokument on dokument ja ju on nii vaja seda vormistada.

Ülejäänud sihtpunktid olid kõik seotud raamatutega, mida täna jõudis mu kätte ja seeläbi kodustesse läbilugemist ootavatesse hunnikutesse õige palju, mistõttu ma ei hakka siin neid sihtkohti kõiki üles märkimagi, piirdudes vaid raamatute enda kirjapanekuga:

• William Shakespeare. Kogutud teosed
• Paul Kokla. Hiiu sõnaraamat
• Friedrich Amelung ja Villem Reiman. Eesti rahva haridusejärg muistse iseseisvuse ja ordu ajal
• Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast
• Derek Wilson. Elizabeth I aegne ühiskond
• Piret Õunapuu. 101 Eesti vana asja
• Simon Sebag Montefiore. Ühel talveööl
• Christopher Clark. Uneskõndijad: Kuidas Euroopa 1914. aastal sõjateele asus
• Ellen. Esimene maailmasõda Eesti naise mõtteis
• Ülle Tarkiainen ja Kari Tarkiainen. Meretagune maa: Rootsi aeg Eestis 1561-1710

Tänase Sirbi avas Friedenthali Meelise huvitav lugu, kuidas öelda, kevade alguse ja maailma äraseletamise teemal. Mille läbiv teema oli ometi hoopis apokalüpsis ehk (maailma)lõpuaja ootused ja lootused läbi aja ja üleüldse, mis lõppkokkuvõttes viis autori arvamusele, et kevad ei ole saabunud mitte ainult kalendris, vaid ehk saabub ka päriselt: "Mul on tunne, et praegusel ajal on juba tõelist kevadet õhus". (Ja jah, selle lõpulause mõistmiseks tuleks mõistagi läbi lugeda artikkel ise, sest sel on peale eksplitsiitse ka implitsiitne tähendus :-) ).

Siiski jäi mulle muidu sümpaatses loos silma üks väikeasi, millega ma hästi ei tahaks nõus olla (kuigi, võin tunnistada, selles osas on eri seisukohti, nii et mu arvamus astub siin enam-vähem üht jalga ainult ühe koolkonna seisukohtadega). Nimelt mainib ta, ikka samuse apokalüpsisega seoses, et kui "esimestel sajanditel meie ajaarvamise järgi valitses palavikule ärevus, paljudele näis, et maailm lõpeb kohe", siis hiljem, ajal, mida tagantjärele nimetatakse keskajaks, see kahanenud ja otsekui kadunud, valitsenud "justkui ükskõiksus kataklüsmiliste muutuste suhtes".

Süüvimata siinkohal põhjalikumalt asjasse, võib öelda, et apokalüptilise mõtlemise uurimisel keskaega puutuvalt on tänapäeval olemas põhiliselt kaks seisukohta: üks, mida paistab esindavat ka Friedenthal, väidab, et see sisuliselt puudus, parimal juhul oli üksikuid isikuid, kes seda väljendasid, ja ajuti mõningate konkreetsete sündmuste ajel teatavaid (lokaalseid) puhanguid, teine aga, et see oli selgelt olemas ja avaldub nii nende üksikute isikute mõtteavaldustes kui ka üldises mentaliteedis, nii palju kui seda viimast muidugi jälgida on võimalik (jah, sellel teisel seisukohal on ka oma alavoole, aga jäägu need siin puutumata).

Mullegi on valdavalt tundunud, et apokalüptiline mõtlemine oli keskajal nii sügavalt inimestesse sisse juurdunud, et seda on otse ilmvõimatu Euroopa keskajast ükspuha mis aspektis lahutada. Mis paradoksaalselt võib olla üks põhjus, miks seda on mõnikord raske eemalt vaadates (nagu ajaloolased ju üldjuhul end asetavad) tuvastada, nagu võib juhtuda siis, kui vaadeldavad nähtused on petlikult sarnased, ehkki nende taga on sootuks teistsugune eluvaade (võib-olla pole see parim näide, aga praegu turgatas pähe võrdlus: kui meie praegu ütleme, et tegin seda või teist keskpäeval, siis kuulja automaatselt sedastab, et see tegu toimus kell 12 - ja väga lihtne on samamoodi automaatselt kanda seda üle ka minevikku, lugedes näiteks, et lahing algas keskpäeval, ja järeldada, et see algas kell 12, samal ajal kui toona mõõdeti keskpäeva mitte kella, vaid pigem päikese näiva liikumise järgi, mistõttu meie mõistes kellaaeg võib õige mitme tunni võrra erineda - sõnaga, mõiste on sama ja õieti tähenduski, aga taustsüsteem ja seeläbi vaste tegelikkuses erinevad). Kui Friedenthal ütleb, et "maailmalõpu kohta kinnitati, et see juhtub, muidugi, aga täpsemalt millal, ei oska keegi öelda" ja paistab sellest järeldavat, et seeläbi ei olnud maailmalõpp aktuaalne, siis mu meelest on asi lausa vastupidine: jah, muidugi, keegi ei teadnud, millal see tuleb, aga kõik teadsid, et see tuleb ja tuleb mitte kauges tulevikus, vaid otsekohe, iga hetk (olgu, võib-olla mitte kõik - alati on olnud ka neid, kes a) kas üldse ei usu valdavat "paradigmat" või b) arvavad teadvat, milline on tegelikult minevik-olevik-tulevik).

Ja see jättis paljule, lausa kõigele oma pitseri, mis võib kergesti eksitada, nagu võib näha kas või Friedenthali artiklist, kus ta näiteks ütleb, et "kui eelnev katoliiklik maailmapilt eelistas staatilist ja hierarhilist maailma, kõigil on ühiskonnaredelis oma koht, siis protestantlik ideaal oli võrdõiguslik ning vaba kehtivast hierarhilisusest". Mis mu meelest on ääretult kaugel tegelikkusest, lausa vastupidine sellele: too katoliiklik maailmapilt, täitsa vastupidi, asetas inimesed Jumala palge ees täiesti võrdsesse seisu - isegi kui praktilises elukorralduses võis üks olla valitseja ja teine talusulane, siis jumalikus või ka apokalüptilises plaanis see ei lugenud, vaid luges ainult see, milline on ta oma olemuselt, kuidas on ta oma elu elanud ja käitunud vastavuses kõlbeliste normidega. (Ja sel olid ka oma sotsiaalsed tagajärjed - minu hinnangul märksa suurem võrdsus kui mõnelgi varasemal või hilisemal ajajärgul). Üha süvenev ebavõrdsus ja aina jäigastuv hierarhia ent iseloomustab just keskajajärgset maailma - mille kohta "võrdõigusliku" ja "hierarhiavaba" kasutamine on kohe täiesti ja lausa ja suisa kontrasensoorne -, kus XIX sajandiks jõuti dickenslike košmaarideni, mis mu sügavat veendumust mööda olnuksid sel mõnikord lausa "pimedaks" nimetatud keskajal suisa võimatud.

Aga kui see väike, ehkki mõneti artikli ülesehituses küllaltki kandev eksitus (taas: vaid minu arvates) kõrvale jätta, siis kas või loo lõpupoolel esitatud apokalüptiliste hirmude kaardistus tehisintellektiga seonduvalt väärib kahtlemata lugemist. Nagu lugu tervikuna, kõigest hoolimata.

Ääretult sümpaatne oli lugeda Vilbaste Kristeli pikka lugu Eesti allikatest. Eks ta muidugi on sellest kõnelnud omajagu juba oma allikaraamatus, aga ajaleheveergudel niimoodi koondavalt ja ülevaatlikult lugeda nii allikatest, nende jagunemisest, nende kaitsega seonduvast ja kõigest muust oli ääretult tore. Mulle kui selle teemaga vähe kokkupuutunule (ja paraku ka mainitud raamatut veel mittelugenule) oli siin palju põnevat, olgu siis allikate kohta käivate sõnade jagunemisest, nende värvidest või ka tõdemusest, et allikad on "religioonideülesed".

Kunnuse Mihkel oli kohe üle kahe lehe võtnud lahata Muti Mihklit, aluseks viimase artiklikogumik "Õhtumaa Eesti". Mis, nagu Kunnusele tunnuslik, oli küll ainult lähtepunkt ja arenes mitmesuunaliseks aruteluks, mille ühisnimetajaks oli Sirbi toimetus pannud lehepäisesse kirja "Tervemõistuslikkus". Millest ka ohtralt juttu oli, eriti võrdluses-vastanduses "Mihkel Mutt - tervemõistuslik" <-> "Uku Masing - mõistuseväline/ülene". Lugemist väärib kahtlemata, kuigi mulle jäi siin teravalt silma üks lausejupike, mis tekitas mitmetisi mõtteid: "Mutt aga kasutab kontseptualiseerimiseks müüdilise maailmapildi surmavaenlast - ajalooteadust".

Mitte et see vale oleks või et ma seda kuidagi vaidlustada tahaksin, aga siiski: samust ajalooteadust, nagu igasugust teadust üleüldse, on võimalik kasutada nii müüdilise maailmapildi kummutamiseks kui ka toetamiseks. Ehk nagu ütleb eespool Friedenthali Meelis: "Selgelt ja täpselt asju teades ei ole enam head ega kurja, sest teaduslikul teadmisel puuduvad moraalikategooriad, väitel "kolmnurgal on kolm külge" ei ole midagi pistmist hea ega halvaga, see on lihtsalt tõene". Ja nii on ka ajalooteaduse ja -teadmisega: iseenesest ei ole sel mingit "väärtust", too tekib alles siis, kui see panna konteksti ehk kindlasse väärtussüsteemi, mille aluseks võib olla müüt, aga võib olla ka mis iganes muu.

(Ei suuda vastu panna kiusatusele taas meenutada, et 700-aastane orjapõli on kõige ehtsam ja puhtam müüt, mis ei ole aga sugugi takistanud sel olemast Eesti ajalooteaduse üks alustalasid tänapäevani - isegi kui seda otsesõnu ei toonitata, on ikka nii kangesti sisse determineeritud, et millalgi XIII sajandi algul oli oluline muutus ja et oluline muutus oli ka 1918. aastal - seda sellest hoolimata, et mõlemal juhul võib küllaga leida arenguliine, milles need "katkestuslikud" daatumid märkimisväärset osa ei etenda).

Ajalooteemat ent jagus tänuväärselt tänasesse Sirpi veelgi: omapärase kumulatiivse kahe-vestluse pidasid näiteks maha Tamme Marek ja Kattago Siobhan, teemaks eelkõige mälu-uuringud (johtuvalt mõlema toimetamisel hiljaaegu ilmunud kogumikest). Ääretult huvitav lugemine, mulle eelkõige seepärast, et siin oli tublisti juttu mind ennast aina huvitanud ajateemast, kohe mitme külje pealt (kontinuitiivne aeg, isoleeritud sündmuste aeg jne jms).

Päris omapärane oli Lobjaka Ahto arvustus Tamme Mareki esseekogule "Hiiglaste õlgadel". Intellektuaalselt kenitlevana, nagu Lobjakas sageli, osutab ta lisaks kogumiku kiitmisele mitmes kohas tähelepanu puudustele, kõige teravamalt ehk autorit Foucault' mittemõistmises süüdistades - aga mitte ainult kogumiku, vaid ka laiematele puudustele. Näiteks filosoofilise mõtte armetu-olekust Eestis. Mille poolest mulle miskipärast meenusid samasugused kas nüüd just etteheited, aga vähemalt osutused ligemale sajandieelses Eesti kirjasõnas, täpsemalt vastselt iseseisvunud Eestis käinud debatid. Aga küllap on niisuguseid arutelusid hädasti vaja, kui mitte selleks, et millegi arengut käima või tagant tõugata, siis vähemalt eritlemiseks, mida on ja mida mitte pole.

Kindlasti tasub ära märkida ka Runneli Simo lühikest mõttearendust mõne aja eest ilmunud raamatu "Jaan Tõnisson ja ühistegevus Eestis" teemal.

Numbri lõpupoole üllatas Konsa Kurmo lugu "maailmade loomisest". See jäi küll pisut pealiskaudseks ja natuke liiga haruliseks, aga huvitavaid mõtteid jagus see-eest (või ka just seepärast) küllaga. Näiteks harva avalikkuses välja öeldav arusaam, et tegelikkus ei pruugi olla - või õieti üldjuhul ei ole ega saagi olla - sugugi selline, nagu me tavaliselt ette kujutame, kas või juba seepärast, et inimesel, ka kollektiivselt ja läbi aegade, lihtsalt ei ole võimalik hoomata tervikut, vaid selleks hoomamiseks kasutatakse mudeleid. Mille puhul tegelikult pole väga suurt vahet, kas neid luuakse samuse väidetava tegelikkuse kirjeldamiseks või lihtsalt niisama, lustiks ja enda lõbuks (ehkki autor püsib kindlalt ja visalt veendumuse juures, et tegelikkus on siiski olemas). Väärt lugemine kahtlemata.

Lehe lõpetas aga üks eriti veider lugu, Tulve Jaan-Eigi suurejoonelise, vaat et manifestliku pealkirjaga kirjutis "Demokraatia kaitseks". Sisu ent ... nojah, kindlasti väärib tähelepanu osutamine rumaluse diktatuuri ohule ja kodanikujulgusele ja kõigele muule, aga kokkuvõttes jäi küll tunne, et see on nagu ruumitäiteks sinna pandud - vähemalt mina ei suutnud sellest loost leida õieti ei saba ega sarvi, rääkimata kehast endast.


Loetud: Sirp, 20.03.2015
Vaadatud: Ülisalajane (Sony TV), Keeris (TV3), Hammer of the Gods (RTL2), Leek ja sidrun (Sony Turbo)

Ilmunud tõlked:
Vladimir Socor. Moldova uut valitsust ootavad ees heidutavad probleemid (RKK ajaveeb)
Matthew Bryza. Nemtsovi ja sündimata Venemaa surm (RKK ajaveeb)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi veidike vaheldust väljakäik - ah, milline mõnusalt kosutav tuuleke täna väljas oli! - elukohajärgse suurema universaalmagasini külastamiseks koduste toidutagavarade ja muu vajamineva täiendamise eesmärgil, aga ka läbiastumiseks samuse universaalmagasini välisseina juures asuva pakiautomaadi juurest, milles ootas mind ees pakike raamatuga, mis olgu ka siin ära mainitud:

• Kevin Madigan. Medieval Christianity: A New History

Loetud: Tehnikamaailm 3/2015
Vaadatud: Viikingid (TV6), Peata ratsanik (TV6)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev.

Ei saa ära märkimata suurt rõõmu, kui täna leidsin postkastist pakikese, mille avamisel selgus, et olen saanud täitsa enda teadmata taas ühe raamatu, lausa tasuta ja puha. Milleks oli, kui täpsem olla, Viilma Luule "Ellujäämise õpetus I", Maalehe uue raamatusarja avapauk. Nojah, ma ise kindlasti seda raamatut poleks ostma hakanud, sest põrmlasena mind ellujäämine märkimisväärselt ei huvita, aga ega ma ka mingil juhul kätt ette ei pane, kui selline asi täiesti tasuta ja otse koju laekub.


Loetud: Akadeemia 2/2015
Vaadatud: Viikingid (TV6), Peata ratsanik (TV6), Homse ajastu (Unversal Channel)

Ilmunud tõlked:
Artemi Troitski: Olukorrast Venemaal ja selle ümber. Loengukonspekt (Postimees, 28.02.2015)
Maksym Bugriy. Ukraina sõda ja õigeusu kirikud (RKK ajaveeb)
Vladimir Socor. Venemaa koostas ja USA kiitis heaks ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni Ukraina kohta (RKK ajaveeb)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest oma osa võttis traditsiooniline külaskäik ema juurde. Mis, nagu ikka, tähendas kopsakat kõhutäit - ja oi kui kopsakat veel! - ja parajat peatäit, seda viimast mõistagi ristsõnavihikute kujul.

Tagasiteel koju astusin veel läbi elukohajärgse suurema universaalmagasini välisseina juurest, kus asuvas pakiautomaadis ootas mind üks pakike raamatuga, mis olgu ka siin ära mainitud:

• Jim Ring. Tormijooks Kotkapesale. Hitleri sõda Alpides

Loetud: Akadeemia 2/2015
Vaadatud: Stalini poeg (Kanal12), Ukraina. Aasta Maidani sündmustest (ETV2), Maidan (ETV2)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse põimis end seetõttu, et eile oli mõlemal muid ja paremaid asju teha, ka külaskäik ema juurde. Mis tähendas, nagu ikka, kopsakat kõhutäit - ah, seekord lausa vastlalist kõige oma hernesupi ja vastlakukli ja muu sellisega! - ning parajat peatäit, seda viimast mõistagi ikka ristsõnavihikute kujul.

Aga ühtlasi tähendas see ka mu kodusesse strigoteeki (jajah, see on sõna, mida sõnaraamatust ei leia, ise mõtlesin välja :-) ) järjekordse isendi lisandumist, mida ma hea meelega ka siin demonstreerin:

Aga see polnud veel kõik: samamoodi lisandus selle külaskäiguga üht-teist mu kodusesse raamatukokku, millised lisandused olgu samuti siin ära märgitud:

• Kuressaare vanem ajalugu
• Eesti Maanteemuuseumi aastaraamat 2008
• Eesti Maanteemuuseumi aastaraamat 2009
• Eesti Maanteemuuseumi aastaraamat 2010
• Eesti Maanteemuuseumi aastaraamat 2013

Loetud: Vikerkaar 1-2/2015
Vaadatud: Kuidas peatada Putinit? (Kanal2), Välisilm (ETV), Gorbatšov - mees, kes muutis maailma (ETV), Elavad surnud (Fox)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mida küll omajagu, et mitte öelda tublisti kärpisid ühelt poolt tervelt kahe kirjutise tõlkimine Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse hüvanguks ja teiselt poolt üks väljaskäik, mille peamine siht oli ära tuua elukohajärgse suurema universaalmagasini välisseina juures paiknevasse pakiautomaati toimetatud mulle mõeldud raamatupakike, mille vähene sisu olgu ka siin maha ja ära öeldud:

• Genevieve Cogman. The Invisible Library

Loetud: Tehnikamaailm 2/2015
Vaadatud: Viikingid (TV6), Peata ratsanik (TV6)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida kärpis mõnevõrra üks väljaskäik. Nimelt olin ma möödunud aasta lõpul saanud õige mitme Rahva Raamatu boonuskaardi omanikuks ja ühtlasi selgus, et üks hea tuttav on parajasti Tallinnas käimas, kellega oleks maru mõnus kuskil kesklinnas, soovitatavalt raamatute läheduses kohtuda. Mõeldud-tehtud ja nii me keset linna samuse raamatukaupluse õdusas kohvikus kokku saimegi ning poolteist tundi lõbusalt veetsime. Aga et tegu oli raamatukauplusega ja mul olid nood boonuskaardid, siis ei saanud mõistagi mööda ka koduse raamatukogu täiendamiseta, millised täiendused olgu ka siin ära mainitud:

• Aado Lintrop. Loomisaja lood. Uurimusi ja tõlkeid Põhja-Euraasia rahvaste usundist
• Samuel P. Huntington. Sõdur ja riik. Tsiviil-militaarsuhete teooria ja poliitika
• Ants Laaneots. Vene-Gruusia 2008. aasta sõda - põhjused ja tagajärjed
• Veikko Saksi. Karjala ja Petsamo tagastamine

Loetud: Akadeemia 1/2015
Vaadatud: mitte muhvigi

Laubased mõtted

Äärmiselt napi põhitööpanusega päev, mida vähemal määral põhjustas ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks, suuremal määral aga tänasele langenud Eesti ristsõnade lahendamise meistrivõistlus.

Nagu eelmiselgi aastal oli ka seekord kaheksa mõistatust ja kõik ühes jorus lahendada, ilma vaheajata. Ja nagu eelmine kord, olid need tunde järgi üpris rasked - isegi sellest hoolimata, et aega oli sel aastal juurde antud (eelmise aasta 60 minuti asemel nüüd 75 minutit), tuli ära kulutada kogu antud aeg, mis ühtlasi tähendas seda, et mingeid plusspunkte enneaegse vastuste äraandmise eest teenida ei õnnestunud. Nii palju oli küll parem, et kui eelmine aasta jäi mul tervelt kaks ristsõna lahendamata, siis sel aastal ainult üks - ikka seesama sõnade paigutamise ülesanne, mis kahtlemata ei ole mu tugevam külg sellest hoolimata, et ma mõlemal aastal olen tagantjärele endale pidanud kopsti otsaette lööma ja ennast kiruma selle pärast, et tegelikult üsna lihtsalt kerima hakkavas mõistatuses ei suutnud seda õiget alguskohta üles leida.

Sõnaga, ühtekokku tuli ka sel aastal, sarnaselt eelmisele, kaheksas koht. Nojah, eks ma loomulikult ju lootsin paremat, mõningastki tõusu eelmise aasta masendava kukkumise järel, aga kui ei suuda, siis ei suuda, midagi pole teha. Siiski, kahe aasta kogemused "uue formaadiga" on ehk nii palju mõtteainet andnud, et ma võib-olla järgmisel aastal (jah, kaheksas koht ehk esikümnesse jõudmine peaks, kui reglementi ei muudeta, tagama automaatselt osalemise ka järgmisel aastal) suudan kõik mõistatused ära teha - sest isegi üheainsa tegemata jätmine annab liigagi palju miinuspunkte, et neid ka potentsiaalsete ajavõidu eest antavate plusspunktidega tasa teha. Aga eks näeb, aasta on veel pikk ees ja mine tea, mis siis ootab - ja eriti, mis tegelikult välja tuleb ...

Igatahes teel koju astusin läbi ka elukohajärgsest suuremast universaalmagasinist, et selle arvel enda koduseid toidutagavarasid täiendada, aga ühtlasi ka samuse universaalmagasini välisseina juures asuva kapistiku juurest, mille ühes lahtris ootas mind ees raamatupakike, mille sisu olgu ka siin ära mainitud (ühtlasi lisan siia raamatu, mille sain ristsõnade lahendamise võistlusel auhinnaks:

• Daniel Meyerson. Kuningate orus. Howard Carter ja Tutanhamoni haua leidmine
• Ristsõnastik 2015

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Viikingid (TV6), Plahvatav päike (Kanal2), Plahvatav päike (Kanal12), Plahvatav päike (Kanal12), Plahvatav päike (Kanal12), Peata ratsanik (TV6)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse mahtus küll ka ära külaskäik ema juurde. Õieti, ega mul muidu poleks ehk seda kavas olnudki, aga päkapikud olid jõulude ajal midagi korralikult segi ajanud ja selmet paar kinki nagu kord ja kohus mu venna majja, kus ma parajasti viibisin ja agaralt olin valmis kõike ja rohkemgi vastu võtma, toimetada, olid nad need hoopis ema juurde maha poetanud. Mistõttu ma pidin neile siis täna järele minema.

(Eks ma usun, et päkapikke on samamoodi minuga segadusse ajanud teadmine, et igas sekundis sünnib maailma 2,6 inimest: olgu, need paar tervikinimest saab ju ikka kuidagi kenasti ja täpselt lokaliseerida, aga too 0,6? see jääb päris arusaamatuks ja küllap nende 0.6-te aina juurde tekkimisest tulevad ka segadused pakkide õigel ajal õigesse kohta toimetamisega ...)

Külaskäik mõistagi tähendas rikkaliku jõulutoiduorgia teatavat jätkumist (ma ei olegi kunagi hästi aru saanud, kas tuli jõuluõhtul/ööl seitse korda süüa või tuli lihtsalt seitse päeva järjest süüa, aga võib-olla ka mõlemat - ja et mitte segi minna ja häbisse sattuda, olengi ma siis püüdnud mõlemat teha, milleks tänane visiit andis imehea võimaluse).

Aga ka mõningat peamurdmist, olgu ristsõnavihikute või siis ema valmistatud suguvõsa tuntud esindajate vihikukese (loodetavasti) lõpliku viimistluse kallal. Ja otse loomulikult ka jõulurõõmu selle kõige ehedamal kujul, mis olgu ka alloleva pildikollaaži näol ära näidatud:

Superjõulukink: armas öökull koos oma maiasmokk-kõhuga,
kujutatuna enam-vähem igast küljest ja poosist

Aga et ma juba kord saama peal väljas olin, ei jätnud ma tagasiteel koju möödumata ka elukohajärgse suurema universaalmagasini välisseinast, mille äärde paigutatud pakiautomaadis ootasid mind ees paar raamatut, mis olgu ka siin ära mainitud:

• Adam Roberts. The History of Science Fiction
• Jenny Williams. Theories of Translation

Loetud: Akadeemia 12/2014
Vaadatud: Soojad kehad (TNT Film)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse mahtus ära nii ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks kui ka traditsiooniline pühapäevane külaskäik ema juurde. Mis samamoodi tavapäraselt tähendas kopsakat kõhutäit - jah, täna juba kerge jõulu-eelaimdusega, sest laual olid nii glögi kui ka korralikud lihakäntsakad - ja mõistagi parajat peatäit, seda viimast eelkõige ristsõnavihikute kujul. Aga ka veel kord pisut tolle ema suguvõsa tuntud isikute projekti kallal, kus ma seekord pidin küll tunnistama enda allajäämist mõningatele ülesannetele, mida minu meelest üks tekstiredaktor pidanuks tegema, aga ei teinud sugugi nii nagu vaja ... Eks sellega saab siis edaspidi veel maadelda, sest lõppeks ei saa ju olla, et üks suhteliselt lihtne asi ei saa tehtud nii, nagu täpselt vaja ja nagu peab.

Koduteel astusin läbi ka elukohajärgne suurema universaalmagasini välisseina juurest, kus paiknev pakiautomaat sisaldas üht mulle saadetud raamatut, mis olgu ka siin ära mainitud:

• Barbara Graziosi. Olümpose jumalad. Ajalugu

Loetud: Diplomaatia 12/2014
Vaadatud. Ajavaod. Ärimehed: Eesti marmor (ETV), ENSV (ETV), Kääbik: Ootamatu teekond (TV3), Viikingid (Universal Channel)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse kiilusin siiski ka ühe väljaskäigu eesmärgiga külastada üht raamatuesitlust. Nimelt selgus, et muidu tõsimeelse ajaloolasena (ja muidugi veel õige muu asja poolest) tuntud Laari Mart on samuti astunud ulmekirjanike sekka ning valmis saanud alternatiivajaloolise teose saatusliku 1939. aasta kohta pealkirja all "Sügissõda". Nojah, kui ma esitlusjärgselt raamatusse allkirja hankides ta enda käest küsisin, kas nüüd tuleb siis hakata teatmeteostesse kirjutama "Mart Laar - ajaloolane, poliitik, ulmekirjanik", oli esimeseks vastuseks pigem tõrjuv pilk, aga suuline vastus tuli siiski diplomaatilisem, kõlades umbes nii: eks igaüks võib igaüht nimetada nii, nagu ise tahab. Igatahes on kena, et "Munamäe lahing" ja "1939: kui me valinuks sõja" on saanud loodetavasti väärilist täiendust.

Et esitlus täiesti loogiliselt toimus raamatukaupluses, kasutasin mõistagi juhust, et pisut pettumust valmistanud Rahvusraamatukogu jõuluraamatulaada järel leida endale vähemalt üks raamat, mille ilmumisest ma olen teadlik, aga mida seni mul polnud. Aga eks ta ole, ühega asi muidugi ei piirdunud, nii et olgu siin siis kogu tänane raamatusaak üles loetud:

• Mart Laar. Sügissõda 1939. I osa: Punane torm tõuseb
• Pühakute elulood vürstide Venemaal (10.-16. sajand)
• Alo Lõhmus. Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõna kõige raskemal ajal
• Karl Oskar Jakobson. Kurgja viimane veskimees. Minu isa lugu. Koostanud Maret Melder

Loetud: Tõlkija Hääl II
Vaadatud: jalgpalliklubide maailmakarikas: Cruz Azul - Madridi Real (Eurosport2), Plekktrumm (ETV2)


Ilmunud tõlked: Irina Tokareva. Õnneliku lõpuga lugu: narvalane sai isaõigused (Postimees, 16.12.2014)