Neljabased mõtted

Tänasestki päevast võttis oma osa ära Diplomaatia hüvanguks tõlkimine ning teatavaks tehtud ähvarduste kohaselt ei ole homne päev palju parem. Nii et raamatutõlkimine seisukohalt on olnud selline lombakas nädal, paraku...

See-eest raamatute hankimise seisukohalt (nojah, järjekordsete, mis jäävad horisontaali elik ootama imeilusaid aegu, mil on aega neid lugeda...) oli tänane päev edukas, kui postikuller toimetas kenasti koju kätte pakikese SERK-ilt. Iseäralik oli, et toomise eel soovis ta teada mu vana aadressi - juba enam kui aasta aega elan ma küll samas majas, aga uuel tänaval :-) Tegelikult ei olnud see esimene kord, kus mu käest on seda päritud: inimestel on küll kenasti GPS-seadmed olemas, aga tarkvara neis on ikka endiselt vana (sest ma olen päris kindel, et selle enam kui aastaga on tänavanime muutus tarkvarra sisse jõudnud - igatahes on see juba ammust aega nii EOMAP-i kui ka REGIO võrgukaardil ja küllap siis ka GPS-seadmetele mõeldud tarkvaras). Aga olgu siis ka ära mainitud, mida head-paremat pakike sisaldas:

• H. Palamets. Eesti Vabadussõja lugu
• L. Parek. Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan. Mälestused
• O. Figes. Sosistajad. Eraelu Stalini Venemaal
• H. Põlluaas. Eesti-Vene piirileping. Ära andmine või äraandmine?
• V. Zubok. Luhtunud impeerium. Nõukogude Liit külmas sõjas alates Stalinist kuni Gorbatšovini
• A. Eidintas. Otsi Moskva sfinksi
• A, C. Doyle. Sherlock Holmesi lühijutud

Mõned Mandriva aktivistid on ette võtnud nähtavasti tänuväärse töö luua korda ja selgust helidega tegelevates rakendustes ning on valmis teinud metapaketi task-sound-studio, mille paigaldamisel peaks kasutaja arvutisse paigaldatama ühtlasi vajalikud programmid ja rakendused helimaailmaga tegelemiseks - kui ma õigesti aru sain, siis võimalike valikutega sõltuvalt sellest, mida ja kuidas kasutajal peaks just vaja minema (helisalvestus, helitöötlus jne). Mind kui muusikakauget inimest jätab see küll suhteliselt külmaks, aga täiesti usutav, et leidub hulk neid, kellele niisugused asjad korda lähevad, sestap olgu siin ära toodud lingid nii ideed algatanud kirjale (mille alt leiab edasisi mõttearendusi) kui ka (esialgu küll ainult prantsuskeelsele) teemaleheküljele wikis. Esialgu on siis olemas mainitud metapakett, aga plaani kuulub ka spetsiaalse plaaditõmmise valmistamine, mille sisuks olekski siis helindusega tegelejatele spetsiifilisemalt vajalikud programmid ja rakendused.

Õhtupoolikul vaatasin mõningase tagantkihutamise peale Kanal2 uut saadet "See vist ongi armastus" ja osutus, et see polnud sugugi nii mahavisatud pooltund, kui ma olin peljanud. Õieti ega saade ise oma teemaga ja esinejatega väga suurt muljet ei jätnud - kui üldse, siis sai taas kord kinnitust stereotüüp, et eestlased pole üldiselt kuigi suured kõnelejad, vaid ikka rohkem sellised sissepoole pööratud tegelased, eriti kui asjad puudutavad isiklikumaid teemasid. Ja kuigi kõigil kolmel paaril oli oma eripärane lugu, olid need siiski laiemas laastus päris sarnased (ilmselt olekski olnud imestada, kui poleks olnud - lõppeks olid nad kõik inimesed ja inimestel käib see armastusevärk ikka üsna ühtmoodi... :-) ). Aga asi, miks ma seda üldse mainin, oli see, et mulle kohutavalt meeldis selle saate, kuidas öelda, disain või kujundus. Põhimõtteliselt istuvate peade juttu lõhkusid väga oskuslikult nii vahele lisatud kaadrid fotodest kui ka veel enam väga andekas ekraanigraafika, mis kenasti räägitavaga kokku jooksis ja vähemalt korra üle ekraani suriseva bussi kujul isegi kõnelejad varju jättis. See ei ole ilmselt küll sugugi originaalne võte, mul endalgi oleks samalaadseid võtteid nagu kuskilt meeles, aga selles saates jättis see äärmiselt sobiva ja väga sügava mulje kohe kindlasti. Ilmselt oli oma osa ka saadet vorminud samanimelisel laulul, mis isegi üllatuslikult sobis sinna väga hästi.


Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: See vist ongi armastus (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3)

Teisibased mõtted

Veel üks tõlkeülelugemisepäev, aga sedakorda selgelt eelviimane. Jõudsin enne seda, kui silmad lootusetult kinni vajusid, just nii kaugele, et homme on veel viimased leheküljed lugeda ja siis leitud asjad teksti sisse kanda, nii et vähemalt selle asja saab enne aastalõppu kaelast ära (et ta siis ilmselt järgmisel aastal, pärast sisutoimetajate käest läbikäimist, ilmselt uuesti tagasi tuleks...)

Päeval sattusin lugema, et pärast Mandriva tegevdirektori Hervé Yahi lahkumist - õieti juhtus see juba poolteist kuud tagasi, aga ega firma juhtkonna asjad õieti tavalist distributsiooni kasutajat suurt ei puuduta, vähemalt tavaliselt mitte, nii ei teadnudki sellest - on mõned inimesed pead kokku pannud ja esitanud uuele juhtkonnale avaliku kirjana ettepanekud, mida ja kuidas paremaks muuta. Kõik need üheksa punkti on üsna asjalikud ja mõistagi osutavad Mandriva positsioonile - ehkki neilt tuleb mitmeid väga huvitavaid algatusi, ei kipu need kuidagi laiema avalikkuse ette jõudma - vähemalt mitte selles mõttes, nagu on nt Ubuntu või SUSE või isegi veel mõned väiksemad tegijad jõudnud avalikkuse ette väike- või muude sülearvutite vaikimisi opsüsteemina ja nii edasi.

Tarkvara vallast jäi silma ka see, et KMyMoney suutis ettenähtud ajaks valmis saada oma esimese KDE4 peal töötava beetaversiooni. Nagu näha pikemast sissekandest ühe põhiarendaja ajaveebis, kavatsevad nad veel järgmisel aastal jõuda ka ametliku väljalaskeni. Beetaversioon on ka selles mõttes hea, et loodetavasti ilmub KMyMoney nüüd uuesti distributsioonide tarkvaravaramutesse, kust see arendajate soovi kohaselt mõne aja eest eemaldati kui liiga algfaasis ja ebastabiilne. See võimaldab millalgi ka selle tõlkimise ette võtta, mis on päris mahukas: pea 3000 sõnet kasutajaliideses ja palju vähem pole ka käsiraamatus. Samas rakendus ise tundub olevat huvitav - nagu ma vaatasin, polegi kuigi palju finantstarkvara, mis oleks eelkõige suunatud isiklike rahaasjade haldamisele, ikka pööratakse pilk eelkõige asutustele. KMyMoney sobib vist ka viimaseks, vähemalt teataval määral (ehkki vist ei võistle isegi mitte vabatarkvaraliste lahendustega selles osas, rääkimata kõvasti juurdunud kommertstarkvarast), aga eelkõige paistab olevat siiski suunatud n-ö kodukasutajale.

Õhtul avastasin, et Kanal2 hakkab näitama sarja Fringe. Ma vaatasin seda pea aasta tagasi Pro7 pealt ja väga meeldis, sestap otsustasin vaadata uuesti üle, eelkõige muidugi jälle selleks, et näha, kuidas teletõlkijad tööd teevad. Isegi mõningase üllatusega tuli tunnistada, et küllaltki nõudlik tekst oli kenasti edasi antud. Vähemalt selles mõttes, et midagi otseselt kõrva-silma ei lõikunud. Ainuke etteheite moodi asi käib pealkirja kohta, aga see ei ole ju enam tõlkijate rida... "Ülisalajane" muidugi sobib ka, kuigi ma ise oleks pigem lähtunud originaalpealkirjast ja eelistanud "Piiri peal" või midagi sinnapoole, mis nagu vastaks paremini sarja sisule, kus ju põhiteemaks ongi reaalse teaduse kaugetel rajamaadel toimuva võimalikkus - mis seepärast on muidugi ka "ülisalajane", aga see pole mu meelest just peamine tunnus... Aga igal juhul kena, et see sari nii suhteliselt kiiresti ka Eesti telepilti jõudis.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2), Angela pilk (TV3)

Neljabased mõtted

Põhimõtteliselt tavaline tööpäev. ehkki otseselt tõlkimisega ma ei tegelenudki. Otsustasin hoopis oma viimase suurteose, mis hiljuti keeletoimetaja käest laekus, ette võtta ning parandused sisse kanda. Tõepoolest, väga helde oli toimetaja sedakorda olnud: vähimagi vaevata õnnestus 900-leheküljelisest pakist pea kaks kolmandikku tänasega läbi vaadata! Täiesti harjumatu, et oli arvukalt lehekülgi, kus polnud ühtegi kriipsukestki. Paratamatu optimistina ma muidugi usun, et seda enam on öelda sisutoimetajatel või vähemalt neil, kes seda millalgi lugema satuvad - ei saa ju olla, et kõik ongi hästi, et midagi polegi valesti ja halvasti ja nihu - see hakkaks juba mu optimistliku maailmavaate aluseid kõigutama...


Hommikul uuendasin tarkvara, sealhulgas ka Firefoxi ja OpenOffice.org-i. See oli igati hea: esimesel oli uue versiooniga ära kadunud väga tüütu komme ennast plaksti sulgeda, kui mõne avatud kaardi sulgesid, ning teisel oli tagasi ilmunud tekstis otsimise võimalus. Tundub, et Firefoxile ilmus küll ühtlasi teine halb omadus, nimelt mitte salvestada avatud aknaid ning taaskäivitamisel avada lihtsalt tühi lehekülg sõltumata sellest, kuidas sätetes on määratud, aga kui arvestada, et nüüd on teda võimalik pikalt lahti hoida, ilma et ta iseenesest sulguks, siis on see suhteliselt köömen - korra nädalas või nii võib ju ikka uuesti need kümmekond kaarti käsitsi uuesti avada, mis mul tavaliselt lahti on.

Õhtupoolikul vaatasin Võrno juhitud "aastat kokkuvõtva" saate "Ilus ja valus 2009" viimast osa. Võrreldes esimesega, mille puhul ma pidin kurtma, et kui isegi uudistevalikuga enam-vähem rahule jääda, siis eriti need otsekommentaatorid olid valdavalt mõttetud ning stuudiokülalistele anti häbematult vähe sõna, ehkki just nemad oleks võinud midagi asjalikku öelda, olid kaks järgmist saadet juba selles mõttes paremad, et stuudio sai tõepoolest rohkem sõna. Aga tervikuna jättis see kolmeosaline asjandus ikkagi ausalt öeldes sita maitse suhu - no kohe ei olnud kuidagi hea. Ma olen ise aastakokkuvõtteid koostanud ja tean, kui paganama keeruline on asju ritta seada. Millalgi, võib-olla isegi eelmine aasta, aga pigem varem, vististi samuti Võrno juhtimisel oli eetris samalaadne saade, kus asjad olid jagatud plokkideks: mis juhtus poliitikas, mis meelelahutuses, mis majanduses ja nii edasi. See tundus olevat täiesti "söödav", mida aga ei saa seekordse esituse kohta kuidagi öelda. No selge see, et Kanal2 saade ja seepärast sai ka see suhteliselt suure kajastuse. Selge isegi see, et saatejuht ei unustanud ennast pildile panemast (ma ei vaadanud küll ise toda "Luurekeskust", aga vahest oli see ka mainimist väärt). Aga riburada pidi Läniku koera matuste ja seagrippi surnute läbikammimine ei jätnud küll kohe mingit muljet. Õigemini, vahest oleks jätnud, kui saadet oleks hoopis teisiti esitletud ja tehtudki - see oleks võinud olla nendesamade uudistega saade, kus stuudiokülalised oleks tollest valikust kommenteeritult välja noppinud asjad, mis tõepoolest väärivad sündmuste nime, Praegu aga oli tegemist nii eklektilise valikuga, et seda sõna otseses mõttes ei oska "kommentaarida". Ja stuudiokülalised, kellest vähemalt kolm on igati auväärsed ja tublid isikud (neljandat ma lihtsalt ei tunne ega tea, sestap ei oska öelda, aga küllap on seda temagi), jäid praeguse formaadi puhul rolli, kus nad jätsid endast kohe palju tobedama mulje, kui nad vähegi väärinuks (no ma saaks aru, kui see oleks selline ärapanejalik peatoimetajate mõnitamise saade olnud, aga seda see ilmselt ju polnud...).

Sain täna ka ühe tööpakkumise ja kangesti tahaks seda vastu võtta, sest raamat on äärmiselt huvitav, nii autori kui ka teema poolest, aga paraku... paraku on mul ajad kinni nii 2011. aasta kevadeni ja mõistagi tahetakse selle pakutava teose tõlget oluliselt varem...


Loetud: Akadeemia 12/2009
Vaadatud: Ilus ja valus 2009 (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Jäljetult kadunud (TV3)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev kahe väikese katkestusega. Esiteks väisasin kauplust toiduvarude täiendamiseks ja teiseks tuli õhtupoolikul vennaraas külla. Ta on seda ärisse sukeldumist ikka väga tõsiselt võtnud, omandab praegu turundamise, eriti veebis turundamise teadmisi hoogsalt, ja minu juureski käis osaliselt sellega seoses (rohkem küll, et panna proovile mu teadmisi ja oskusi veebilehe loomise alal :-) ). Aga igatahes sai temaga veidi muidki asju arutatud, sealhulgas mu kavatsust, hmm, kuidas seda nüüd öeldaksegi, sanitaarsõlme remontida või lausa ümber ehitada (lihtlabaselt öeldes siis peldik ja vannituba - või peaks ütlema dušituba, sest vanni ju seal pole?). Seoses hiljutiste jamadega, mille järel mul "dušitoas" enam sooja vett ei ole, on see aina akuutsemaks muutunud ja kui järgmise aasta avapäevadel kopsakas rahalaevuke kohale seilab, tulebki asi ära teha... No ja lisaks kõigele, olemata pikka aega külas käinud ja näinud mu uut ust, juhtis vennaraas mu tähelepanu ühele Youtube'i videole, kus näidatakse, milline on "tõeline turvauks", kui tootjaks on hiinlased ja mida kõike võib sellise uksega ette võtta kas või 13-aastane plikatirts :-) (hea, et mu uks samast seeriast ei ole...)

Nojah, väikeseks vahepalaks oli veel ka ühe artikli tõlkimine Postimehele taas. Et OpenOffice'i viimases versioonis, mida Mandriva pakub, on mõningaid tööd raskemaks tegevaid probleeme (mille seast kõige rängem ehk otsinguvõimaluse puudumine on osutatud vastavas veateates, aga on ka teine, mille alles äsja avastasin ja mille kohta võib-olla ka veateate teen, nimelt narr tõik, et uut dokumenti ei saa salvestada, sest OOo paneb ennast selle peale paugust kinni ega salvesta midagi - ainuke kaudtee on kopeerida tekst, salvestada see mõnes muus tekstitöötlusrakenduses ja siis avada uuesti OOo-s, mille järel, s.t. olemasolevasse dokumenti, saab juba teha igasuguseid muudatusi ja neid ka salvestada; no võimalik on muidugi ka luua tühi fail mõnes muus rakenduses ja siis seda töödelda, aga igatahes uue faili salvestamine ega ka teise nimega salvestamine praegu võimalik ei ole...), siis otsustasin proovida ära Google Docsi. Igatahes dokumentide loomine oli seal üsna lihtne, kuigi mõned asjad olid veidi harjumatud. Ja hea on muidugi, et seal saab ka dokumente kohe hoobilt jagada, ilma et peaks neid tingimata e-postiga saatma. Vähemalt teoorias peaks see kogu protsessi lihtsamaks muutma. Aga eks näib, kas teisele poolele elik siis antud juhul Postimehele ka see vastuvõetav on...

Huvitava artikli kirjastustest, suurtest ja väikestest ning nende võrdlustest, oli üllitanud Raamatupalat. See tõukus möödunud nädalal Päevalehes ilmunud artiklist, kus kiideti tugevasti isekirjastajaid ja pisikirjastusi. Tänapäev muidugi mahub Eesti mõistes ikka pigem nende "suurte" alla, mistõttu Raamatupalati artikkel oli pigem apoloogia "suurtele" (nojah, puhtalt arvude keeles pole ju Tänapäevgi kui firma vahest suur, aga vähemalt Eesti sadade kirjastuste seas on ta ikka mahu ja tuntuse elik "brändi" poolest üsna eesotsas kindlasti). Mõneti on muidugi mõlemal õigus ja ilmselgelt on kirjastusmaastikul oma koht nii suurtel kui väikestel (nagu tegelikult igal pool mujalgi, olgu äris või muus eluvaldkonnas...)

Õhtupoolikul vaatasin ka Kanal2 aastat kokkuvõtvat saadet "Ilus ja valus 2009". Üsna nigela mulje jättis. Sündmuste valik oli, noh, ütleme et enam-vähem. Aga kommentaatorid, kes neid uudiseid kommenteerisid... no võib-olla ma teen kellelegi liiga, aga Mari-Leen Kaselaan ja Peep Taimla? No ei ole kohe isikud, kes mu meelest üldse peaksid midagi kommenteerima... Mitte et Anu Saagim või ka Priit Pullerits ja Evelyn Sepp palju paremad oleks. Pigem oleks tahtnud rohkem kuulda stuudiosse palutud meediajuhtide arvamuso-hinnanguid, aga nende puhul oli sama, mis nende "klipisiseste" kommentaatorite puhul: parimal juhul lasti neil öelda nii kaks lauset ja kõik. Nii et mingi sündmuste aegrea vahest kokku sai, aga kommentaarid ei kõlvanud eriti just selle hakituse tõttu samuse hänna allagi...

Loetud: paraku mitte muhvigi
Vaadatud: Ilus ja valus 2009 (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Jäljetult kadunud (TV3)