Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp oli küllaltki tüüpiline pidu- ja tähtpäevadele: lugeda oli palju, huvitavat õieti ei midagi. Üle mitme numbri hämmastas jälle peatoimetaja veerg, mis ilmselgelt näitab mõtlemise ebajärjekindlust. Seekord oli ette võetud rünnak riigi kui sellise vastu (mis iseenesest võiks ju mulle kui anarhistile meeldigagi), eelkõige seoses küll "sünnipäevaga", aga tundus, et ka laiemalt. Mis on seda enam imestada, et kui asi puudutab raha (toda mõnel puhul samuses veerus õieti mõttetuks nimetatud asja), siis on jälle varasemates kolumnides olnud ühelt poolt nõue, et see kuri riik sekkuks rohkem (s.t. suurema rahalise panusega) ja veel enam, kontrolliks senisest paremini, tõhusamalt ja täpsemalt, et raha ikka asja ette läheks.  Mis minu meelest on täiesti vastandlikud: ei saa kuidagi eeldada, et üksikisik või organisatsioon ennast piiraks, kui talle antakse võimalus sekkuda ja lausa nõutakse sekkumist, kõigest selle ühe aspektiga, sest nii üksikisikud kui ka organisatsioonid on ikka tervikud, mille kõik aspektid sõltuvad teistest, nii et kui anda kellelegi kontroll ühe aspekti üle, on otse loomulik loovutada tahes või tahtmata kontroll ka teiste aspektide üle. Aga noh, oletada ju pigem võib, et juhtkirjad sünnivad ad hoc ja eksprompt, mida sülg suhu ja sulg pihku toob, nii et süüdistada ebajärjekindlas suhtumises oleks ilmselt vildakas, kui sedasamust järjekindlust üldse kilbile ei seatagi, vaid ainult lainega kaasa hulbitakse.

Rummu Hannes oli kenasti kirjutanud Muuli Kalle-Leopoldi hiljutisest raamatust "Isamaa tagatuba", mis mulgi ootab lugemisjärge - lõppeks ikka huvitav aeg ajaloosoonega inimesele kui ka inimesele, kes ise sel ajal elanud. Vabariigi-aastapäeva-hõngulisem oli Hindi Mati ülevaade ühe soomlase raamatust, milles (ülevaates siis) pöörati eelkõige tähelepanu sellele, kuidas Soome suhtus Eestisse, eriti murrangulistel aastatel veerand sajandit tagasi. Muidugi, Soome ajalugu ongi moraalitseva tagasipilguga vaadates palju masendavam kui Eestil üldse: siinne maa oli okupeeritud ja kuigi kollaborantidesse ei suhtuta seniajani positiivselt, ei suhtuta neisse ka ülemäära negatiivselt, sest pikema allutatuse tingimustes on kohe täitsa loomulik, et kuidagi peab ka vallutajaga suhestuma. Soomel paraku ei "vedanud" ja seal kollaboreeriti ilma mingi vallutuseta ...

Kenad lugeda olid ka ülevaated riiklike elutööpreemiate saajatest, kelle seast mulle rohkem huvi pakkusid lood kirjandusloolasest Kalda Maiest ja keeleinimesest Kingisepa Valve-Liivist. Samasse rubriiki võib paigutada kahele leheküljele mahutatud lood Jaan Krossi kirjandusauhinna pälvinud Nõu Ennust (tema enda kõne ja Unduski Jaani lugu).

Veidi kahju oli, et riiklike teadustööpreemiate saajatele oli pühendatud ainult kaks veergu ja lühitutvustused. Näiteks intervjuu Tvauri Andresega võinuks anda oma lisapanuse viimase aja vaidlustesse Eesti kaugema ajaloo, identiteedi ja muu sellise üle. Nojah, tema on muidugi arheoloog ja eelistab niisuguste spekulatsioonidega võimalikult vähe tegemist teha, aga tolle muistse ühtsustunde kohta on arheoloogid kindlasti pigem kahtleval seisukohal, sest need tõendid, mida nemad on suutnud koguda, näitavad päris üheselt kahe suurema (ja nende sees mitme väiksema) selgelt eristuva kultuuriareaali olemasolu samuse muinasaja lõpuni välja (mis üldjoontes kattuvad ka põhja- ja lõunaeesti keele areaalidega). Tvauri ajavahemikku 450-1050 käsitlevat monograafiat, mille eest preemia antigi, võib muidugi igaüks ka ise lugeda, see internetis vabalt saadaval (allalaaditav näiteks siit)

Omajagu huvitavat teavet võis seekord leida muusikarubriigist, mis tavaliselt mulle kui varases lapsepõlves kõrva kaudu elevandiga liiga tihedalt suhelnud isikule muidu võõraks jääb: Põldmäe Alo oli seal andnud kena tutvustuse Eesti Vabariigi esimese iseseisvusjärgu klaveritest ja klaverimeistritest. Väga kena on, et Sirp on leidnud oma veergudele kirjutama sellise huvitava jutu ja teadmistega inimese nagu Turovski Aleksei, kes oli täna ette võtnud maod (juba pealkiri "Uss, kes teadis inimsõnu", on omaette pärlike, muust tekstist rääkimata). Kena jätk hiljutisele draakoniloole.

Aga kui mult tahetaks teada tänase numbri parimat lugu, siis selleks oli, võib-olla mõneti üllatuslikult, hoopis Tedre Tarmo leheküljeline laast "Tõeline riigimees". Nauditava huumoriga kirjutatud ja mis peamine, väga mõnusa puändiga.


Loetud: Sirp, 22.02.2013
Vaadatud: mitte muhvigi

Pühabased mõtted

Tavaline - jah, üldse mitte tööpäev, vaid lusti ja lõbu ja lillepeo päev. Sattusin mõne aja eest (taas) lugema, et Ajaloomuuseumis on väljas tolle kuulsa "Kukruse kaunitari" näitus ja tekkis tunne, et seda peaks vaatama minema. Seda enam, et teadaolevalt ei ole ma kunagi varem Maarjamäe lossis käinudki, nii imelik kui see ka ajalooharidusega inimese kohta ei tundu. Täna siis oligi see päev käes - nagu selgus, küll natuke vale päev selles mõttes, et eile olla olnud muuseumiöö nimeline ettevõtmine ja veel päev varem rahvusvaheline muuseumipäev, mille mõlema puhul saanuks sinna lausa tasuta sisse, aga noh, ega see pilet - eriti kui arvestada seda, et me olime seal mitmekesi ja mahtusime kenasti suhteliselt odava(ma) perepileti alla - nüüd nii kallis ka ei olnud, et sellest suurt või üldse numbrit teha.

Lossi juurde tõusmine mööda treppe oli kummastav üritus, sest mingil arusaamatuks jääval põhjusel oli see vahvatele ehitusmeestele iseloomuliku võrega pooleks jagatud. Aga loss ise ja kõik see, mis seal sees näha, oli küll kena. Nii see "iseolemise" suur näitus kui ka too pisem, aga vaat et efektsemgi "Kukruse kaunitari" väljapanek. Isegi viimase juurde pääs oli omamoodi rõõmus üllatus, sest kahest ruumist eesmine oli pühendatud väljakaevamistele: nii pildiliselt kui ka esemeliselt tulid vanad head ajad meelde, mil sai väljakaevamistel aega veedetud. Muidugi "kaunitari" saal kõigi oma vitriinidega oli võimas vaatepilt, mida me uurisime kohe pikalt ja põhjalikult. Rohked teabematerjalid, nii sõnalised kui ka visuaalsed, vaataja abistamiseks olid igati tänuväärt.

Ega püsiekspositsioon sellele mõistagi palju alla ei jäänud. Selleski oli mitmeid äratundmispunkte: ka mina mäletan lapsepõlvekodust nii omaaegseid rahatähti kui veel mitmeid asju, olgu sigaretikarbid, koorelahutaja või muud maamajapidamisse ikka kuuluvad esemed. Kohati äratas küll ehk valik teatavat imestust, aga kõike kokku võttes andis see igatahes väga hea ülevaate sellest viimasest sajakonnast aastast, mida iseolemise alla mahutada annab. Huvitava iseärasusena, aga võib-olla ka pelgalt juhusena oli ruumi(de)s, kus tutvustati kommunistlikku "paradiisi", pigem tegelikkusele paremini vastava põrgu temperatuur, kohe selgelt kuumem kui kuskil mujal muuseumis. Sümboolselt väga kohane, isegi kui see polnud taotluslik.

Igatahes jäi lõpuks tunne, et sinna muuseumi tuleb veel tagasi minna, et uudistada nii seda püsiekspositsiooni kui ka vaadata väljas veidi rohkem ringi. Täna juhtuski nii, et me jõudsime lõpuks seal "Kukruse kaunitari" imetledes juba imestama hakata, miks üks selgelt muuseumitöötaja nii sageli sinna ruumi tatsab, aga siis saabus tõdemus, et tunnid olid kui tuuletiivul kaduvikku lennanud ja muuseum pannakse kohe-kohe kinni ...

Kuigi ilm oli ehk mu jaoks veidi kuumavõitu juba, jalutasime siiski lossi juurest veel pikalt Kadrioru suunas, et seal lõpuks Carramba nime kandvasse Mehhiko restorani maanduda ja pisut keha kinnitada. Kadriorus paistis olevat kevad kaasa toonud mingi ehitus- või renoveerimisbuumi, igatahes oli kohati maad üles songitud ja tundus, et neid tiike tahetakse ikka veel paremasse korda seada. Küllap on see õige tegu, ehkki sinnagi püstitatud ehitusmeeste võreaiad takistasid mugavalt kõige otsemaid teid kasutamast ... Restoranis olen ma kunagi varem käinud ja sellest olid head, kuigi, hmm, teravad mälestused. Mis ei jäänud ka sel korral tulemata, ehkki ühelt poolt olin ma piprarünnakuks valmis ja isegi ootasin seda ning teiselt poolt mu meelest polnud enam menüüs nii teravaid roogi, nagu toona (aga see võib olla muidugi vanainimeslik mälestuste ilustumine ...).

Õhtusse ja öösse jäi veel rohkelt mõnusat ajaveetmist mõnusas seltskonnas, aga see läheb juba privaatelu sfääri ega leia sestap siinkohal pikemat kajastamist.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi

Teisibased mõtted

Suhteliselt tavaline tööpäev, ehkki põhitöö mõttes ümmargune null: järjekordselt on Postimees aktiivsust ilmutanud ja nii tegingi täna neile lausa nelja kirjatüki tõlked. Kui arvestada eelmise nädala sama suur tellimuste hulk, siis on käed olnud nende kõrvaltööde osas üle päris pika aja ebaharilikult rohkelt tööd täis. Aga noh, peab ju ka vaheldusrikkust olema ja midagi, millega oma rutiini katkestada (isegi kui suur osa ajalehetõlgetest on üpris teada autoritelt ja sestap ei paku nii suurt pinget) ja mõnikord isegi veidi vaimu pingutada, kui kirjatüki teema kipub minema kuskile sinna mu teadmiste piirimaile...

Ekspressi veebis oli täna lugeda veidi pikem artikkel arvatava Salme muinaslahingu kohta, mitmete eri seisukohtadega, mis ja kuidas seal võis tegelikult toimuda. Koos varasema "jutustusega", mis esitab ühe võimaliku versiooni, on igatahes tegemist väga põneva ja fantaasiat liigutava teemaga. Nii kaugemad kui tuhande aasta tagused lahingud on ju enamasti teada ikka pigem kirjalike kui füüsiliste allikate põhjal, Salmel aga on just otse vastupidi - füüsilised tõendid on, kirjalikke vähemalt praeguse seisuga ilmselt mitte (kui just leidude täpsem dateerimine ja igasuguste allikate uus läbivaatamine ei võimalda midagi kokku viia, aga praegu midagi sellist küll ei paista kumavat).

Mõningase üllatusega nägin täna uudist, milles mõned kirjastamise ja raamatumüügiga tegelevad isikud avaldasid soovi, et e-raamatute käibemaks oleks nagu raamatutel ikka 9% peal, mitte seal kõrgustes, kus see käibemaks muidu on. Ma ei ole eriti e-raamatute maailma suutnud seni süveneda, aga see, et neid maksustatakse samamoodi nagu muud tarbekaupa, mitte aga kui kultuurivara, tuli küll üllatusena. Vist ei ole küll Eesti-keskne (olgu siis Eesti pinnal või Eesti firmade) e-raamatute müük veel nii levinud, et see oleks laiemat tähelepanu tõmmanud, aga kui siin-seal kostnud kavad ja plaanid peaksid teoks saama, siis võib oodata, et ehk juba isegi järgmisel aastal laieneb see turg ka siin päris tunduvalt. Ja asi ei ole muidugi ainult e-raamatutes, vaid nagu võis aru saada, ka veidi laiemalt elektroonilises kirjasõnas, puudutades muu hulgas ka teadusajakirju ja muud sellist.


Loetud: Horisont 5/2010
Vaadatud: Ohtlik mees (TV3), Supernatural (Kanal2)

Neljabased mõtted

Enesetunne oli juba päris hea, nii et võis väljaski käia, aga tööpäevana jäi see põhitöö osas endiselt üpris väheproduktiivseks, sedakorda eelkõige sellepärast. et nii Postimees kui ka Diplomaatia avaldasid soovi mu teenuseid kasutada - ja kes olen siis mina, et nii tähtsatele imestele ära öelda...

Väljaskäimine elik jalutuskäik sellesse imeliku nimega asutusse kandekeskus oli igatahes täiega asja eest. Torm oli just algamas ja sain tunda nii mõndagi korralikku iili. Sellist puhastust oligi vaja ning ma liikusin meelega ja (enese)teadlikult mitte kõige lühemat teed pidi, et lihtsalt ilma nautida. Mis tuli kasuks ka selles mõttes, et teel tagasi kohtasin üht vana tuttavat ülikooli ja muudestki aegadest, kes vanasti elas kuskil siin läheduses, aga kelle kohta ma nagu oleks kuulnud, et ta on ära kolinud. Selgus, et valesti olin kuulnud - või kui ta oligi kolinud, siis ehk mõne maja või kvartali piires, mitte rohkem (ei hakanud pikemalt uurima). Natuke vestlust ajalooteaduse ja ajalooõpetamise teemadel oli igatahes sama värskendav nagu ilm ise.

Juba hommikul leidis mu juurde tee ka postikuller, kes tõi pakikese Eesti Päevalehe kirjastuselt, sisuks järjekordsed sarja "Eesti mälu" raamatud. Olgu need siin ka ära nimetatud:

• H. Meri. Tagasivaateid veerevast vagunist
• A. Warma. Diplomaadi kroonika
• J. Kõpp. Mälestuste radadel I-IV
• O. Luts. Ladina köök. Kuningakübar
• E. Nivanka. Soome lahe kahel kaldal

Täna võis lugeda, et mõne aja eest murelikke mõtteid tekitanud teade, et Tartu ülikool kavatseb oma raamatupoest loobuda, on leidnud vähemalt ajutiselt ilmselt rahuldava lahenduse - ülemineku Krisostomuse kätte.  Mõneks ajaks vähemalt jääb siis raamatupood sinna kenasse kohta ikka alles, mitte ei asendu järjekordse kasiino või bordelliga... Võib-olla on minek Krisostomuse kätte isegi hea, sest haare on neil ilmselt omajagu laiem kui endisel ettevõttel, nad on juba mõnda aega müünud ka kohalikke raamatuid ja nähtavasti isegi vähemalt osade raamatute hinnad võivad muutuda nende haarde tõttu odavamaks (TÜ raamatupoel polnud vist just väga palju neid koostööpartnereid, kes oleks hulgihindadega müünud, tundus mulle nende hindu vaadates...)

Ekspressist oli lugeda muhe ajalooline fiktsioon Salme viikingilaevade väljakaevamiste teemal elik sellest, kuidas võib-olla asi kulges omal ajal nii, et tänapäeva arheoloogid võisid leida seda, mida nad leidsid. Seal oli see väga lühidalt, aga kindlasti saaks sellest mõni kirjainimene, kel ka endal väikenegi huvi mineviku vastu, välja keevitada midagi, mis jätkaks Saali, Sinkeli ja Kippeli vahvaid traditsioone :-)


Loetud. Tehnikamaailm 9/2010
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2)

Kolmabased mõtted

Valdavalt osalt tavaline tööpäev. Selle pisema osa eest hoolitsesid Saksamaa ja Hispaania, kes kohtusid jalgpalli MM-i poolfinaalis. Mõlemad meeskonnad näitasid ennast väga heast küljest, mõlema mängumasinad töötasid päris korralikult, nii et vaadatav mäng oli maru ilus, aga samas ka mitte kõige huvitavam, sest väga naljalt ei õnnestunud kummalgi teise väljakupoolele pääseda. Ja kui õnnestus, siis mitte kuigi kaugele. Korralikke väravavõimalusi oli päris napilt. Mängu eel olin ma uskunud, et Saksamaa, kes oli varem mitmeid sugugi mitte kehvi meeskondi sõna otseses mõttes purustanud, suudab selle võita, kuigi Hispaania ei ole mõistagi ka üldse nõrk. Aga paraku läks nii, et sedakorda õnnestus hispaanlastel see üks värav ära luua ning ponnistasid sakslased, mis nad ponnistasid, vastuväravat nad ei suutnudki kirja saada. Kõige selle juures on hea vähemalt see, et maailmameistriks tuleb nüüd täiesti uus riik: finaalis kohtuvad Hispaania ja Holland, kellest kumbki pole varem seda au omanud, ning mitmekordsed maailmameistrid Saksamaa ja Uruguay peavad välja selgitama, kes jääb kolmandaks, kes neljandaks...

Sattusin New York Timesist lugema huvitavat artiklit selle kohta, et Inglismaal on leitud lausa 800 000 aastat tagasi elanud inimeste jälgi. Nojah, need polnud muidugi veel pärisinimesed, s.t homo sapiensid, aga siiski on see leid märkimisväärne, sest varem nagu ei arvatud, et inimsugu oleks nii vara nii kaugele põhja jõudnud, eelistades ikka rohkem vee ääres päikese käes peesitada nagu tänapäeva jõukad turistid... Inglismaad on õnneks jääajad mõnevõrra kergemalt tabanud kui näiteks Eestit, nii et sealt võib leida ka vanemaid jälgi, mida jäämassiivide liikumine pole olematuks nühkinud.

Täna olevat Mandriva avaldanud pressiteate, milles lühidalt tutvustati firma raskest majandusolukorrast pääsemist ja edasisi samme - olevat seepärast, et Mandriva enda saidil polnud sellest sõnagi, küll olid selle avaldanud mõned, kes pressiteate said (mina lugesin seda siit). Nagu sellest võib aru saada, keskenduvad nad müügitöös mitu korda katsetatud, aga ikka nurjunud USA turu hõivamise asemel "eksklusiivselt" Euroopale ja mõistagi Ladina-Ameerikale, kus ju pärast Conectivaga ühinemist vist ongi nende kasutajate arvult suurim turg. Võib-olla pärast homset, mil peaks lõpuks ilmavalgust nägema ammu oodatud "kevadväljalase", saab ka rohkem selgust, kas üldse ja kui, siis kuidas mõjutavad uued äriplaanid vabalt saada oleva distributsiooni käekäiku. Nii palju on igatahes praeguseks teada, et see "eksklusiivsus" puudutab ikka ainult müüdavaid asju (OEM ja muu selline), mitte vabalt allalaaditavat distributsiooni.


Loetud: S. Oksanen, Puhastus
Vaadatud: JMM: Hispaania-Saksamaa (ETV), Aardekütt (TV11), Torchwood (Yle2)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev seekord - et hommikul seisis ees Diplomaatiale tehtava tõlke lõpetamine, jätkasin ka päeva tavalise raamatutõlkimise lainel, mitte ei hakanud süüvima tarkvara tõlkimisse.

See juba mõnda aega kestnud ja nädalapäevad tagasi korralikult lahvatanud skandaal ühe bakalaureusetöö kaitsmise ümber paistab olevat pannud mitmed jõud liikvele: nii kinnitas Tartu ülikooli õppeprorektor täna, et bakalaureusetööd ja kõik neid ümbritsev võetakse märksa tõsisema tähelepanu alla. See ilmselt ongi kogu selle skandaali kõige olulisem tulemus. Tühja sellest "neiust" (imelikul kombel mõned, eriti teda kaitsma kippuvad inimesed, kutsuvad teda nii, kuigi tegemist on ilmselgelt neiueast väljas isikuga...), kui tal vähegi aru peas on, siis on lihtsalt edaspidi hoolikam ja tähelepanelikum ja võib-olla on see talle just selline vajalik õppetund. Aga tähtsam on ikka see, et lisaks niigi pidevalt arutusel ja hambus olevale õpetamisele ning samamoodi teadusetegemisele hakataks tõepoolest rohkem tähelepanu pöörama nende kahe asja vaheastmele, milleks ju bakalaureusetöö teatavas mõttes on (pole veel ega peagi olema "päristeadus", aga kindlasti pole see ka enam pelgalt tavaline "koolireferaat" või seminaritöö). Ja kus seda ikka veel tegema peaks, kui mitte Tartu ülikoolis, sest kuigi vahepeal vohas kõikvõimalikke ülikoole nagu sääski tänavusel suvel, on TÜ Eesti kontekstis ikka endiselt see ainuke õige ja korralik universitas (see ei tähenda nüüd TLÜ või veel mõne kõrgema kooli alahindamist, aga neil seisab - isegi kui sisu peaks vastama - mu arvates ikka veel ees sellise staatuse ja maine omandamine, mis tuleb vaid aastatega).

Ülikooliga seoses sattusin täna lugema ühest vahvast eksperimendist, mida kavatsetakse ette võtta: nii umbes tuhande aasta taguse elamu ülesehitamine ja seejärel selles mõnda aega elamine sel moel, nagu arvatavasti tollal elati. Mitmesuguseid reenactment'e ju peetakse meilgi, olgu Laiusel või mujalgi, ja eks ole need ilmselt samuti üsna ajalootruud, aga tavaliselt on ikka tegemist sellise ühekordse aktsiooniga (näiteks lahing). Siin seisab viiel-kuuel inimesel ees tervelt nädalane elamine kahtlemata üsna harjumatutes tingimustes ja seda veel talveajal. Igatahes kogu see üritus tõotab tulla päris põnev.

Teistlaadi ajaloo vallast jäi täna silma kurikuulsa partisani Kononoviga seotu. Meilgi tuntud Venemaa ajaloolase Aleksandr Djukovi egiidi all olla ilmunud artiklikogumik, mis näitavat "ajalooliselt õigesti" kogu jubedust, mida Teise maailmasõja ajal NSV Liidu loodeosas toime pandi. No ja muidugi ka seda, et Kononov on puhtamast puhtam poiss ning Läti valitsus ja riik tervikuna lausa võltsis andmeid, et saavutada tema hukka- ja süüdimõistmine. Kui ma ei eksi, peaks olema tegemist poole aasta eest Pihkvas peetud samanimelise konverentsi materjalidega. Praegu ei paistnud siiski raamatut olevat vähemalt veebipoodides veel saadaval ja isegi mitte välja andnud fondi saidil mitte.

Veel üks huvitav materjal jäi silma New York Timesi veergudel - see pole just igapäevane asi, et väike Eesti lausa omaette artikliga nii suure lehe veergudele pääseb ja pealegi veel keelepoliitikaga. Täpsemalt oli seal siis juttu Eesti keeleinspektsioonist ja vene koolide õpetajate riigikeele oskusest. Ehkki pealkirja ja sissejuhatuse järgi oleks võinud oodata lausa mustades toonides käsitlust, oli artikkel siiski hämmastavalt positiivses toonis kirjutatud. See äratas huvi ja vaatasin ka kirjutajat. Selgus, et tegemist on NYT-i Moskva büroo juhatajaga. Ilmselt siis tellimusartikkel (selles mõttes, et on suhteliselt vähe usutav, et Moskva büroo juhatajal tuleks endal pähe tulla Eestisse sellist lugu kirjutama, nii et ilmselt pidi tema ette lauale laekuma kas mõni rangelt soovituslik käsulaud kõrgemalt või siis mingi huvitav vihje kuskilt väljast, mis teda intrigeeris). Nojah, muidugi oli artiklis sees tavapärane kinnitus, et eesti keel on "saatanlikult raske" (mida miskipärast ka mõned eestlased kipuvad toetama), aga sellest hoolimata jäi valdavaks mulje, et selle omandamine on normaalne ja pigem on ebanormaalne see, et riigikeelt ei osata. Ilmselt on ka ameeriklastel selles osas viimastel kümnenditel silmad avanenud: kui varasemal ajal võis riigikeele sõnagi kasutamine tekitada neis ebamugavustunnet (sest USA-s endas kasutasid seda peamiselt tõsised võõraviha õhutajad), siis nüüd on eriti "hispaanlaste", aga ka mitme teise rahvusrühma tunduv suurenemine muutnud ka USA-s inglise (või, rohkem küll provotseeriva mõttearendusena, hispaania) keelest kui potentsiaalsest riigikeelest rääkimise ehk mitte väga levinud, aga vähemalt mõistetavaks teemaks (päris paljudes osariikides ongi tegelikult kehtestatud inglise keel ametliku asjaajamise keelena).

Veel üks päris huvitav artikkel jäi silma BBC ajaveebiosas, mis kõneles Walesi Rahvusraamatukogu ponnistustest digitaliseerida nii enam-vähem kogu nende käsutuses olev materjal. Ka muidu huvitavas loos oli üks talletamist vääriv mõte, mis puudutas palju kõmu tekitanud ja sellest hoolimata võimsa teerullina edasi liikuvat Google Booksi nimelist ettevõtmist. Kõmrid nimelt leidsid, et Google võiks ju muidu olla hea partner küll, aga tegemist on siiski eraettevõttega ehk teisisõnu nähtusega, mis võib lakata kas või homme olemast - erinevalt Walesi Rahvusraamatukogust, mis lootuste kohaselt on olemas ka saja aasta pärast. Ilmselt on umbes samale järeldusele jõudnud ka Eesti Rahvusraamatukogu (ja teistegi raamatukogude) juhid, kui nad on digitaliseerimist jätkanud suhteliselt omapäi. Nojah, võimalusel viited Google Booksile on neil muidugi sees, aga see on ikka midagi muud, pigem võimaluste ja valikute laiendamine kui enda painutamine teiste käsulaudade järgi.


Loetud: R. Pajusalu, Sõna ja tähendus
Vaadatud: Merlini seiklused (ETV), Aardekütt (TV11), Kaks ja pool meest (Kanal2)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna tuli teade, mida võis juba isegi oodata: Mandriva kevadväljalase lükkub veidi edasi ning 1. juunil antakse välja teine väljalaskekandidaat (RC2). Sellel laste ja Mandriva kaitse :-) päeval ilmuval kandidaadil pole ilmselt siiski suurt pidu, sest kavade kohaselt tuleb ka ametlik väljalase juba mõni päev hiljem. Päris täpselt ei öeldud, miks selline muutus plaanides tehakse, aga viimastelgi päevadel on olnud näha päris palju parandusi ning muu hulgas tuli ka uus kujundus alles nüüd, nii et ehk siis soovitakse näha, kas RC2 on ikka tõesti juba võimalikult veavaba, vähemalt sedavõrd, et ametlik väljalase maailma ette paisata.

Täna tuli ka ametlik teade kontoritööpaketi KOffice uue versiooni 2.2 ilmumise kohta, millest ma tegin väikese uudisnupu. Mul ei ole paraku aega jagunud seda vähegi tõsisemalt ise järele proovida, aga vähemalt tutvustuse järgi peaks see olema siis nüüd juba suhteliselt edukalt kasutatav ka muuks kui lihtsalt uudistamiseks. Võib-olla suve lõpu poole tekib aega lähemalt uurida.

Täna teatati, et Türil olla kultuurimaja värskendamine valmis saanud ja see olla lausa Eesti kõige modernsem välja kukkunud. Kas see viimane väide nüüd päris vett peab, on iseasi, aga igal juhul on see ehitamine ja remontimine olnud ikka õige mitu aastat kuum teema ja tore, et nüüd siis finišisse jõudnud. Peaks ka leidma mõne Türil-käigu ajal mahti seda kaema minna. Kuigi enamasti kipun ma Türile sattuma nädalavahetustel ja ka siis suhteliselt piiratud ja millegagi juba täidetud ajaks...

Tänases muidu tühjas Sirbis oli taas alles viimane lehekülg sisaldamas midagi lugemisväärset. Sedakorda siis Mandeli Mati mõtlemapanevat artiklit arheoloogia teemal, eriti aga Eestiski tõsiselt päevakorda kerkinud detektoristidest. Olgu kuidas on, aga igatahes oli tal väga õige mõte, et mineviku uurimise ja tõlgendamisega peaksid eelkõige tegelema inimesed, kel on ikka vastav ettevalmistus. Mitte et "profaanid" üldse ei tohiks, aga selge on ka see, et iga inimtegevus annab paremaid tulemusi siis, kui tegija ikka teab, mida ta teeb... Suur osa neist detektoristidest paraku, paistab, ei tea, mida on olnud märgata ka nende väljaütlemistest - selleski artiklis läbi käinud arvamus, nagu oleks arheoloogia vaid ja kõigest "asjade otsimine", on ikka väga ajast-arust. Või õigemini, see "asjade otsimine" ja sajandi-kahe eest valdav olnud "muinsuste" kogumise või üleskorjamise huvi on ka tänapäeva arheoloogidel ju olemas, aga "mis" asemel on märksa olulisem "kuidas" ja "miks". Aga karta on, et paljusid detektoriste see ei häiri ja Mandeli Mati kardetud "muinasarhiivi" hävitamine kestab ka edaspidi...


Loetud: Sirp, 28.05.2010; M. Laar, 101 Eesti ajaloo sündmust
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Vaadates tulevikku (FoxLife), NCIS: Kriminalistid (TV3)