Neljabased mõtted

Ka tänane päev möödus jätkuvalt (põhi)töövabalt, seda küll mitte niivõrd eile kurdetud suure (lisa)tööjärje kuivõrd eelkõige väljaskäikude pärast. Nimelt toimub parajasti kirjandusfestival HeadRead ja kuigi tavapäraselt on seal minu jaoks üsna palju mõttetut kraami, siis just tänasele koondusid üritused, millest ma tahtsin osa saada.

Esimene neist oli Keskraamatukogus peetud vestlusring ajalooteemalise kirjanduse üle, millel oma mõtteid avaldasid Hvostovi Andrei, Vahteri Tarmo ja Raigi Kulle. Seda oli päris põnev kuulata, eriti nende kahe viimase osaleja tõttu, kes on kirjutanud just selliseid dokumentaalajaloolisi teoseid - võib-olla mitte klassikalises mõttes (teaduslikke) ajalooteoseid, küll aga isiklike ja teiste mälestuste ning dokumentide põhjal võimalikult erapooletuna ülevaateid teatavaist ajalõikudest lähiajaloos. Mis ka nende enda väitel oli nende silmaringi omajagu laiendanud ja neile endalegi uudseid aspekte avanud - või kui täpsemalt öelda, siis tubli osa vestlusringis räägitust käiski selle ümber, kui palju on neil viimastel aastakümnetel toimunu kohta käibele tulnud ja küllap sihilikultki toodud müüte, mis ka parimal juhul on vaid kenad poliitilised lööklaused, millel aga mingit tõepõhja all pole. (Küllap teavad mõningaid selliseid kõík, kes vähegi Eesti poliitika ja lähiajaloo vastu huvi on tundnud; mulle endale on üks lõbusamaid olnud Laari Mardi kui Eesti põllumajanduse hävitaja müüt).

Teine asi, mis vestlusringist mulle kõlama jäi, oli lähiajaloo uurimise vaev ja raskused, mille põhjuseks suurel määral kindlasti mingis mõttes õigustatud, aga ometi tõsiseid takistusi seadvad ahriivimaterjalide kasutamise nõndanimetatud isikukaitselised piirangud. Eriti kui võrrelda mõne teise riigiga: näiteks oli mu jaoks uudis kuulda Vahteri Tarmo suust, et USAs kehtivat kord, et kui inimene sureb, võib kohe järgmisel päeval esitada riigiametkondadele taotluse saada teavet tema kohta peetud toimikute üle. Sinna kõrvale oli tuua näide ühest Eesti arhiivist, kus Tallinna teletorni kaitsmise kohta käivas dokumendis kaeti kinni mõned nimed just isikuandmete saladusele viidates - nendesamade meeste nimed, kes on laialt teada teletorni kaitsjatena, keda on riigijuhid meeles pidanud, kelle nimed esinevad kõikjal (vestlusringis osalejate arvates ka teletornis asuval autahvlil või millelgi). Raigi Kulle omalt poolt tõi näite kuulsa Otsa Georgi kohta, kelle arhiiviandmetele ta oma raamatu kirjutamise ajal hästi ligi ei pääsenud, põhjuseks "delikaatsed terviseandmed" - ehk siis täpsemalt see, et lauljal olla üks neer eemaldatud. Eks ta ole, see 30 aasta piirang on küllap mõnes mõttes õigustatud, aga teisalt jälle ... jah, lähiajaloo ja hiljuti lahkunud kuulsuste elu uurimist kindlasti pärssiv.

Sellest vestlusringist tormasin kuulama Strossi Charlesit, aga paraku tekkis mul ajus lühis ja kuigi ma teadsin, et ta esineb Rahva Raamatus, oli miskipärast kinnistunud ajju teadmine, et festivali üks toimumispaik on Solarise keskus ... Kulus veidi aega, enne kui eksitusest aru sain ja Rahva Raamatusse, mis ju teatavasti Viru keskuses hoopis, kohale jõudsin. Strossist teadsin ma varem ainult seda, et on selline kirjanik ja kirjutab ulmet, ei midagi rohkem. Ei saa öelda, et ma oleksin palju rohkem ka nüüd teada saanud, aga tema mõtted oleviku ja tuleviku kohta, mida ma jõudsin ära kuulda, olid siiski sellised, et ma tegin endale kõrvatagusesse pisikese märke jätta see nimi meelde ja võimaluse korral midagi tema loomingust ka läbi lugeda. Seda, mida lugeda, paistab olevat päris palju, aga küllap ma alustan nende asjadega, mis on eesti keelde jõudnud, saab ehk vähekegi aimu (rääkimata võimalusest nautida või siis vihastuda tõlke peale :-) ).

Seejärel viis tee mind Kirjanike majja, et näha ka oma silmaga ära too siinsel maalapil rohkelt kõmu tekitanud "Eesti populariseerija" Oksaneni Sofi. Selgus, et poleks olnud vaja kiirustadagi, sest eelmine üritus polnud veel lõppenud - ja et selleks oli kellegi Stoppardi Tomi esinemine koos Eesti presidendiga, siis tähendas see ühtlasi, et majjagi ei pääsenud sisse, vaid tuli päris pikalt oodata kõigepealt seda, et nad üldse lõpetaksid, ja siis veel seda, et ainult tollele üritusele tulnud majast väljuksid, ja siis veel seda, et turvamehed ka sisse laseksid ... Nojah, eks see on muidugi arusaadav, et igasugu eeskirjad reglementeerivad seda, kui palju inimesi tohib korraga kuskil viibida, aga ma ei saanud midagi parata, kui tulid meelde Humanitaarinstituudi ajad ja üks või kaks loengut tollessamas saalis, mis olid puupüsti rahvast täis, peaaegu kindlasti rohkem kui täna.

Sissesaanuna pidin vestluse ajal küll tähelepanu pingutama, sest laisa inimesena ei viitsinud ma klappe võtta, kust pakuti sünkroontõlget, ja mu soome keel pole just kuigi hea. Aga enam-vähem siiski mõistsin, mida kirjanikuproua ütles, isegi võib-olla üllatavalt palju - kas on episoodiline Soome televisiooni vaatamine mu arusaamist parandanud või siis valis ta ise kas või alateadlikult (vaevalt et teadlikult, sest tõlge oli ju garanteeritud) sõnu, et need oleksid publikule kergemini adutavad. Ega tema räägitust ei oska midagi esile või välja tõsta, küllaltki oodatav jutt oli, aga igatahes hea meel, et sai ka selline kuulsus oma silmaga ära kaedud.

Aga see festival polnud täna ainuke üritus: kohe Kirjanike majast edasi tuli tõtata Buffalo pubisse, kus oli kavas Mageia 3 väljalaskmise puhuks korraldatud väike piduüritus. Et tegu oli erilise sündmusega, näitas juba see, et tavapärase kolme asemel oli täna kohal lausa kümme inimest. Ja muidugi ka see, et lauale toodi tort ja puha ning seegi, et arvuteid oli muude kokkusaamistega võrreldes tunduvalt rohkem. Igatahes tundus, et kuigi Mageia 3 saab kindlasti paremaks muuta ja et praeguseski väljalaskes on mõningaid kitsaskohti, on see siiski piisavalt hea välja tulnud, et õigustada oma jätkuvat püsimist distrowatch.com-i edetabeli teisel kohal. Mis sellest piduüritusest ikka pikalt rääkida - kuigi pikaks ta läks -, piisab vahest, kui lõpetada tänane jutt samuse ürituse grupipildiga:

Mageia 3 väljalaskepidu. Foto: Jaanus Ojangu

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3)

Ilmunud tõlked: Paul Goble: "uus leping ei tähenda..." (Postimees, 30.05.2013)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisut vaheldust ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks.

Et eilne ajaveebi sissekanne kujunes päris pikaks, siis jäi eilse Sirbi lahkamine tänasele. Kuigi ehk oleksin võinud ka eile kirjutada, sest paraku oli seekord Sirp suhteliselt tühi, vähemalt minu jaoks. Seda eelkõige küll mahu poolest, sest need vähesed asjad, mis huvitavad olid, olid seda tuumakamad.

Nõndanimetatud keskajatüli ei taha kuidagi vaibuda ja taas kord oli sõna saanud või võtnud Hvostovi Andrei. Pikk ja sisukas lugu, heade näidete ja väidetega ja puha, aga üks asi pani siiski kohe väga imestama (õieti pani see mind pisut imestama juba varemgi, aga siis arvasin, et võib-olla olen valesti aru saanud). Nimelt võtab Ants agaralt "selartlasi" rünnata ja lausa kinnitab, et tema pole mitte "selartlane", aga nii nagu mina aru saan, jõuab lõpuks ikka samale seisukohale, nagu kõik need "selartlased". Mida võiks kokku võtta umbes nii: klammerdumine ja lausa sulgumine kitsalt rahvuslikku perspektiivi on parimal juhul tulutu ja naeruväärne, halvimal juhul lausa enesehävituslik; vajalik on laiem, avaram pilk. Nähtavasti on Hvostovi eelkõige ärritanud Selarti Anti väljaütlemine, et tema ja ta meeskond üritasid oma ajalooteost kokku panna võimalikult erapooletult, ideoloogiatest nii mõjutamata kui võimalik. Mis tegelikult, tundub mulle, annab välja sama tulemuse nagu Hvostovi propageeritud eestluse ajaloo asemel eestimaaluse ajaloo kirjeldamine: mõlemal juhul on vaatluse all mitte eesti või (balti)saksa või vene rahvas siinsel maalapil, vaid siinne maalapp kogu oma kirevuses ise. Mis, mõistagi, on juba iseenesest teataval määral ideoloogiline lähtekoht, sest lõppeks ei ole Eesti saar, vaid vähemalt kahest küljest tihedalt ja otseselt naaberaladega seotud, nii et selle eristamine enam-vähem praegusi riigipiire mööda on selge seisukohavõtt nagunii.

Aga jäägu see Hvostovi ja/või Selarti enda lahendada, milles nende vaatepunktid ja seisukohad lahknevad või ühinevad, nii või teisiti on Antsu sulest pärit asju peaaegu alati lust ja lõbu lugeda, sest ikka oskab ta mõne vindi mõnusalt üle keerata. Nii ka seekord ja sel määral, et seda tasub lausa osundada:

Järgnev pole humoresk, vaid lõpuniminek. Kusagil Viljandimaal elab keegi Viktori-nimeline selgeltnägija, kelle joonistatud Lembitu portree ilmus perestroika-aegses ajakirjas Noorus. Viktor edastas hämmastavaid üksikasju: näiteks, et Lembitu paremal käel puudunud nimetissõrmel üks lüli. Niisiis – meedium on olemas. Keegi ustav ning järeleproovitud ajaloolane läheb koos muistsete tarkade järglase Viktoriga Lõhavere mäele, seal toimub sideseanss Toonelaga. Ajaloolane stenografeerib Lembitu mälestused. Pärast seda kutsutakse kokku üle-eestiline rahvakogu ehk kärajad, millel tunnistatakse saadud materjal üksmeelse käetõstega ametlikuks ajalooallikaks.
Ajalugu on seega valmis kirjutatud. Tartu ülikooli ajalooteaduskonna võib sulgeda, sest sama hästi võivad ajalooga tegelda kirjandusteadlased. Ajalooalased uurimused saavad Viktori ja Vigala Sassi taoliste selgeltnägijate tegevusalaks, sest meie rahvuslik ajalooteadus ongi meditatiivne. Vastuvoolu ujujad ajame maalt välja. Saabub selgus ja üksmeel. [...]
Kui keegi tahab kuulda Lembitut kõnelemas priiusest kui kallist aardest ja Eesti riigi loomisest Paala välja verisel mullal, siis ei saa seda talle keelata. Oleme jõudnud Veevalaja ajastusse, kui valitseb new age ning levivad parateadused. Kuulumist sellesse leeri pole vaja häbeneda ega salata.

Hvostovi kõrvale oli mahutatud ka Laidre Mikaeli väiksem lugu, osaliselt haakuv mainitud keskajatüliga, rohkem küll hiljuti miskipäraks skandaaliks pööranud teatega, et Eestis tegutsevad (uus)templirüütlid. Sedagi oli nauditav lugeda, nagu on olnud noore Laidre artikleid mujalgi. Ehkki võib kohe öelda siiski sedagi, et mõnevõrra kipub ta ennast kordama, muutuma nii-ütelda üheteemameheks: argumendid ja sõnad on küll iga kord erinev, aga miskipärast on tema peas kinnistunud arvamus, et keskaega on tingimata vaja kaitsta väärarusaamade eest - ja seda ta siis usinalt, kogu jõust ka teeb. Mis tegelikult ei ole ilmselt paha, sest ma olen samuti tähele pannud, et "pime keskaeg" ja muud mütologeemid on seniajani levinud, nii et võib-olla tuleb see kerge tüdimus ja sisusse süvenemise asemel pigem huvi tundmine, et milliste argumentidega seekord žongleeritakse, rohkem sellest, et keskaeg on mind ennast päris varasest lapsepõlvest peale huvitanud, mistõttu kõik need müüdid, mida noor Laidre virgalt ja viksilt kummutab, on mu peast juba ammu haihtunud, kui need sinna üldse on jõudnud rohkem kui teadmisena, et keegi kusagil on mingil arusaamatul põhjusel ka nii arvanud. Aga väärt lugemine kindlasti neile, kes viimati midagi keskajast kuulsid põhikooli ajal.

Aga paraku sellega valdavalt ka eilse Sirbi huvipakkuv osa lõppes. Tõsi, baltlastele pühendatud topeltlehekülg kolme looga (Lukase Liina pikalt Leopold von Schroederist, Leppiku Lea veidi lühemalt Tartu ülikooli raamatukogust ja raamatukoguhoidjast Emil Andersist; Tarandi Kaarel samuti lühemalt Erik Vergist, (Teise maailma)sõjaajast ja natslusest), mis küll konkreetsetest raamatutest johtudes võtsid vaatluse alla palju laiemaid tahke sellest Eesti ajaloo juba unustusse vajuvast perioodist, tasus samuti lugemist. Samuti tõi vanu mälestusi pinnale lugu Tartu füüsikahoone kõrval asuvast basseinist, mille ääres on nii mõnedki meeleolukad hetked mööda saadetud, küll enamasti pisut joobeuimased, aga siiski mäletatavad hetked.


Loetud: W. Gallois. Time, Religion and History
Vaadatud: Eesti jalgpalli premium liiga: Flora - Nõmme Kalju (TV6), Lasko (TV6), Lost Future - Kampf um die Zukunft (RTL2)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: teateid halvalt lapsevanemalt (Postimees, 06.04.2013)

Laubased mõtted

Niisiis, tänase päevaga saigi punkt pandud! Ma ei hakka parem ütlema, kui palju seekordne tõlge üle tähtaja läks, nõrgemanärvilised võivad minestada, nagu ilmselt kirjastuses kõik juba ongi, aga igal juhul vudisid ligemale kaks miljonit tähemärki rahulolevalt naeratades nüüd just sinna kirjastuse poole, nii et loodetavasti äratab see neid nüüd siis minestusolekust üles... (ja saadab mulle kukile toimetaja, loodetavasti mitte hirmkurja...)

Eilne Sirp, mille lugemiseni ma järjekordselt alles täna jõudsin, sisaldas vähemalt kaks, võib-olla isegi kolm väga head ja tuumakat lugu. Esimene oli Trummali Mardi sulest ja formaalselt Eesti mõtteloo sarja juubelile (100 ilmunud teost) pühendatud, aga mõneti ootamatultki kaldus ta seal mõtisklema kohe palju-palju laiemalt, sealhulgas tõlkimise teemal, mis ju ka otsapidi mõistagi on seotud nii välis- kui sisemaise mõtlemisega ja seeläbi ka mõttelooga. Selles oli õige mitu ka mulle südamelähedast mõtet. Näiteks: "Ei aita siin jutt kuvandist, kujundist, kujutisest ja muudest paslikest võimalustest – kui nende kõrval ei saa mööda imidžist, mida justkui ükski teine sõna eesti keeles ikka päris targalt ei väljenda, siis ongi nii, me ei ole asjale pihta saanud."  Või: "Tarbetud, vahel võikad toorlaenud ei ole keele häda, see on mõtlemise häda." Aga loomulikult polnud tõlkimine kõige kandvam mõte selles loos ja neid teisi, häid või paremaid, oli seal veel hulgi, nii et kahtlemata oli ja on tegemist kultuuri-( ja ka keele-)tundlikule inimesele väga tummise ja kaasa mõtlema ja edasi mõtlema kutsuva lugemisega.

Teine lugu, mis kohe kutsus lugema, seda küll rohkem "objekti", keda ma teataval määral tunnen, kui kirjutava "subjekti" pärast, keda ma vähemalt enda teadmist ja mäletamist mööda ei tunne. "Objektiks" oli siis Hvostovi Ants ja tema raamatu "Sillamäe passioon", "subjektiks" Afanasjevi Vahur. Aga kirjutatud oli hästi ja tundega, ehkki tegemist peaks olema minustki pool põlvkonda, Antsust aga veelgi enam noorema inimesega. Igatahes paistab, et mäletab nõukaaega, nagu seda tänapäeva slängis hellitavalt kutsuma on kiputud, päris hästi või vähemalt oskab enda mälestusi kenasti projitseerida ja seostada selle varasemaga, mida ta ju iseenesest tundma ei peaks (Antsu raamat - mida ma paraku ei ole jõudnud peale põgusa sirvimise lugeda, aga mis mul siiski kavas on millalgi ette võtta - peaks ju lõppema umbes sel ajal, kui arvustaja esimese laksu peale või ka iseomase algatusel esimese häälepaelte katsetuse sessinases maailmas valla laskis ja kuuldavale tõi). Äärmiselt tuttavaid tundeid tekitasid näituseks laused "Iga kannuga kasvab proletaarse nooruki hämming, et kuidas raamatuid lugev tüüp õlut joob, ja veel kõvasti?" või "...ütleb Hvostov Berliini vanapapile, kes ettevaatlikult mainib kuulumist Hitlerjugendisse, et kõik korras, kuulusin ise komsomoli". Väga hea arvustus nii või teisiti, kindlasti ka neile, kes sellest raamatust juhtumisi seniajani midagi ei peaks olema kuulnud.

Kolmas, rohkem huvitava kui "väga hea ja tuumaka" liigituse alla kuuluv lugu oli pärit Friedenthali Meelise sulest ja käsitles aeg-ajalt ikka ka Sirbi veergudele jõudnud igivana probleemi - kas uskuda või teada? Ega see muud erilist tõdemust ei sisaldanud kui see, et inimeste teadmistepagas on ka parimal juhul piiratud ja enamiku asjade puhul tuleb siiski tugineda usule - usule sellesse, et keegi teab ja et seda kedagi tasub uskuda. Mis pole muidugi uus mõte, aga nähtavasti vajab aeg-ajalt ülekordamist, sest ikka ja jälle ilmub esile nii neid, kelle meelest teadus ja "tõsiteaduslik" teadmine on üldse väär igas mõttes ja läbinisti ja üdini, kui ka selliseid "skeptikuid", kelle "empirism" liugleb mingil hoovamatul rajal, mille piirideks paistavad olema parimal juhul kooliõpikud.

Loetud: Sirp, 18.11.2011
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Kälimehed (TV3)

Ilmunud tõlked:
Dario Martinelli: ärge kartke Berlusconit ennast, vaid Berlusconit enda sees (Postimees, 19.11.2011)
Hernando de Soto: majandussurutis on kinni teadmistes (Postimees, 19.11.2011)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida ma küll kärpisin pisut ühe väljaskäiguga, mis viis mind taas Solarise kaubanduskeskuses paiknevasse Apollo raamatupoodi, kus seekord oli kavas, hmm, kui nii tohib öelda, siis ülikoolikaaslase, ehkki sel ajal, kui mina alles astusin, juba väljuva Hvostovi Andrei vastse raamatu tutvustamine autori enda ja Kõusaare Kadri kahekõne kujul. Raamat pealkirjaga "Sillamäe passioon" kõneleb tutvustuse kohaselt autobiograafiliselt Antsu lapsepõlveaegadest ja sellest oli ka täna seal Apollo mürarohkes ja seeläbi tähelepanu kontsentreerivas poodiumiümbruses juttu. Et meie vanusevahe on siiski üpris väike, oli vähemalt jutus ja on usutavasti ka raamatus päris palju sellist, mis tekitab sooja äratundmise tunde (mida võib muidugi ka nostalgiaks ja vanainimese heldimuspisaraiks nimetada...), kuigi paistab, et tema ja minu lapsepõlv oli päris mitmeti erinev, mitte kindlasti diametraalselt, mis Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes olekski olnud nähtavasti võimatu, aga õige mitmetes aspektides siiski. Eks muidugi Sillamäe oli ka Eesti ja ehk isegi laiemas mõttes mõneti eriline koht, ikkagi praktiliselt kinnine linn (minu eluajal oli ehk küll natuke lõdvenenud see režiim, aga päris vabalt ei saanud sinna ju ikkagi Nõukogude aja lõpuni). Aga noh, kõik see, mis seal räägiti, on ilmselt pikemalt ja ehk ka põhjalikumalt lahti seletatud ja ära öeldud raamatus (välja arvatud ehk pisut juttu raamatu sünnist ja selle kirjutamisega kaasnenud vaevustest, aga viimaseid võib võib-olla ka omal nahal kogeda, kui raamatut hoolikalt lugeda - vähemalt siis, kui olla kaasaegne...), mis kahtlemata liigub (ikka sellestsamusest vanainimeslikkusest ajendatuna, mõistagi) ka mu lugemisjärjekorras üsna etteotsa.
Aga et tegemist oli üritusega raamatupoes, siis nõrga inimesena ei suutnud ma loomulikult vastu panna ahvatlusele seal veidi veel ringi vaadata ja teadagi, mida see endaga paratamatult kaasa toob, isegi kui ma üritan sellele tungile vastu võidelda... Sestap olgu allpool ka kogu "saak" kirja pandud:

• A. Hvostov. Sillamäe passioon
• M. Kõiva. Eesti loitsud
• R. Kasik. Stahli mantlipärijad

Sattusin täna lugema uudist, et Amazonis on e-raamatute müük läinud juba täielikult mööda paberraamatute (pehme- ja kõvakaanelised kokku) müügist. Ja alles see oli, kui e-raamatud üldse laiemalt levima hakkasid... veel enam alles, lausa päris hiljaaegu, kui võis esimest korda teatada, et e-raamatuid on müüdud juba sama palju kui kõvakaanelisi... Kärmelt liigub see vanker edasi, väga kärmelt - ajendades ka ennast üha tõsisemalt mõtlema mõne e-lugeri hankimisele, kuigi kahtlemata kavatsen ma edaspidigi välismaalt hankida ka füüsilisi raamatuid. Teisalt on vaieldamatult terve rida selliseid teoseid, mis tekitavad küll tutvustuse või kusagil mainimise ajel huvi, aga mis kätte jõudes osutuvad siiski tekstiks, mis oleks sama hästi võinud ka tee peal kaduma minna... Ent mu äärmiselt tugev omandiinstinkt ei luba mõistagi neist enam loobuda, kui nad kord juba mul käes on - ses mõttes oleks e-raamat oluliselt etem: isegi kui ma ei leia endas vaprust faili ära kustutada, võtaks ka mõttetuks juraks osutuv tekst vähemalt vähem ruumi :-)

See uudis haakus pisikese kohaliku aruteluga e-raamatute teemal, mille otsa keris lahti Tamme Marek Varraku raamatublogis ja mille järgedes elik kommentaarides võis leida ka ehedat e-raamatuvastasust, aga mis muidu võttis üsna hästi kokku selle teksti uue esinemisvormi plussid ja miinused. Eestis pole küll e-raamatud veel nii suurt levikut leidnud kui näituseks mainitud Amazoni ülemaailmses raamatupoes, aga teiselt poolt pole siin nende müügiga õieti veel poolt aastatki vähegi tõsisemalt tegeldud ja selle ajaga on tegelikult juba üsna palju ilmunud (nojah, ka mul endal on sõlmitud üks tõlkeleping, milles on klausel ka teose kasutamise kohta e-raamatuna, nii et ilmselgelt arvestavad selle väljundiga üha rohkem ka kirjastajad).

Täna õhtupoolikule langes ka üle mõningase aja taas Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumine, kus sedakorda - tingimustes, kus tõlkimise mõttes on sisuliselt uks kinni Mageia esmaväljalaske ilmumiseks - arutati mõneti ette- ja tahavaatavalt nii seda, mida edaspidi teha, kui ka seda, mida on tehtud ja võiks teisiti teha. Muu hulgas sain ka kinnitust, et Jaanuse osutatud puudujääk - pärast paigaldamist on ekraanil ikoon, mille all kiri "Join Mageia community", mis peaks tegelikult olema tõlgitud, aga paraku ei ole - on tõepoolest puudujääk, mitte lihtsalt mingi konkreetse paigaldusega seotud aps, mistõttu see sai ka vormistatud veateatena. Kohtumisest endast võib, nagu ikka, lugeda nii kokkuvõtet kui ka täielikku logi.


Loetud: Vikerkaar 4-5/2011
Vaadatud: Eesti häving ja hukk (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3),

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestasin põgusalt jalutuskäiguga poodi toiduvarude täiendamise eesmärgil.

Tänases Sirbis oli paari eelmise nädalaga võrreldes väga palju huvitavat lugemist, seda eelkõige tänu nii-ütelda ajaloolehekülgedele. Neid alustanud Hvostovi Ants oli oma tavapärases headuses võtnud lahata Eesti Vabariigi esimese perioodi lõppu. Tema lõppjäreldus, et Päts ja Laidoner tuleks reeturiks kuulutada, ei ole ju põhimõtteliselt vale ega väär, aga muidugi sellisel kujul väljaöelduna on see äärmiselt provotseeriv. Mis ei kahanda muidugi artikli kui terviku väärtust. Nii valus kui see ka ei ole, jääb too 1940. aasta oma eel- ja järellooga ilmselt veel pikaks ajaks üheks Eesti ajaloo selliseks sõlmpunktiks, mis tahes-tahtmata kutsub esile tugevaid tundeid ja kus ühist seisukohta leida on õige raske, kui mitte lausa võimatu. Seda enam, et ilmselt on kõik vähegi mõeldavad dokumendid, mälestused ja muu selline tänaseks päevaks teada ja tuntud ning vähe lootust, et leitakse veel midagi, mis millelegi täiesti uut valgust heidaks, nii et peamine, milles arvamused saavad lahkneda, ei ole mitte sündmused ise, vaid nende tõlgendamine, mis lähtub eelkõige tõlgendajast, mitte tõlgendatavast...

Hvostovi artiklile pakkus head lisa Mertelsmanni Olafi väiksem looke sellest, millised olid 1940. aasta ja nõukogude võimu saabumise sotsiaalsed tagajärjed. Mitte et see elujärje halvenemine tundmatu asi oleks, aga tavaliselt kiputakse seda nii-ütelda tavatasandil võtma otsekui loomulikuna, et tuli ju järgi ka sõda ja muud jubedused. Aga niimoodi isegi selles päris lühikeses artiklis kokku võetuna jätab toona toimunu ikka väga masendava mulje. Võib-olla see oleks üks olulisemaid asju lausa, mida rahvusvahelise õiguse rikkumise ja muude kuritegude kõrval rõhutada, kui Eesti musta ja sünget ajalugu asjatundmatutele huvilistele tutvustada?

Lihtsalt markeerimiseks võib ära märkida veel õige mitu Sirbi artiklit, mis olid piisavalt huvitavad läbi lugeda ja kaasa mõelda: Eesti ajalooteaduse suurmehe Karjahärmi Toomase väga tasakaalukas ja tasakaalustav arvamus Eestist kõneleva ajalookirjutuse mõttekusest ja tähendusest; Ksenofontovi Andri näitusearvustus, mis suurelt osalt puudutas hoopis üht huvipakkuvat ja debatialdist teemat, nimelt jälgimissüsteeme ja nõndanimetatud Suure Venna fenomeni kohalikus esituses (ma olen neid privaatsusdiskussioone ikka jälginud, aga alati hämmeldunud selle peale, kui ikka ja jälle kohtab arvamust, et jälgimine on paha sellepärast, et siis peab oma tegude ja sõnade eest vastutama... - no kui sul on saladus, siis ära seda kellelegi ütle, ja kui sul on maine, siis ära tee lihtsalt midagi, mis seda kahjustaks - aga ei, tahaks ikka öelda ja teha, aga nii, et keegi teada ei saaks...); intervjuu äsja üleeuroopalise kirjandusauhinna võitnud Aleksejevi Tiiduga; ülikooliõe Laanese Enekeni hästi ja sisukalt kirjutatud arvustus või õigemini mõttearendus Oksaneni Sofi "Puhastuse" teemal.

Nägin täna ka südant soojendavat uudist, et mu kunagine direktor Rammo Piret on pälvinud Laupa kooli kordategemise eest Muinsuskaitseameti tänukirja. Koolimaja on tõepoolest väga eduliselt ja ilusasti korda tehtud, nagu ma hiljuti vilistlaste kokkutulekul viibides võisin oma silmaga tõdeda. Ja kuigi mul on koolipoisipõlvest direktori kohta üsna mitmesuguseid mälestusi ja tundeid :-) , siis kahtlemata on ta olnud parimas mõttes Laupa kooli patrioot ja väga palju vaeva näinud selle nimel, et see ikka edasi suudaks elada ja toimida.


Loetud: Sirp 15.10.2010
Vaadatud: Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), Idiokraatia (TV3), Exorcist - Der Anfang (RTL2)

Laubased mõtted

Täna oli võimas päev: sai kõvasti tööd vihtuda ning üks suur asi ongi põhimõtteliselt valmis. Nii valmis, et homme läheb printerisse trükkimisele ja siis viimsele ülelugemisele. See on ikka hea tunne, kui midagi sellist jälle üle tüki aja juhtub! :-) Paraku kipub enamasti sellele halvav pingelangus järgnema, aga võib-olla on seekord erand, sest mingit aega midagi langetada ei ole, kogu aeg tuleb püsti hoida ;-) Teoreetiliselt peaks ju järgmine nädal juba üle andma 370-leheküljelise raamatu, aga paraku olen ma suutnud sellest alles alla 100 lehekülje ära teha. Nii et kirjastus peab ilmselt taas hambaid kiristama. Aga vähemalt peavad nad vähem kiristama kui teine kirjastus selle eelmise puhul - ma olen suutnud oma ränkade hilinemistega juba nii kaugele jõuda, et need jäävad mõne kuuga mõõdetavaks... võib-olla õnnestub millalgi järgmiseks aastaks nii kaugele saada, et taas kokkulepitud tähtaegadest suudan kinni pidada... vähemalt sureb see lootus viimsena :-)

Lisaks jõudsin täna Sirbi läbi lugeda. Päris huvitav oli. Eile kirjutasin juba Mati Hindi eesti keele viletsusele pühendatud artiklist viimasel leheküljel, aga täna võtsin siis lehe algusest peale ette. Ja algus oli kõva. Äsja aasta ajakirjanikuks tituleeritud Hvostovi Ants kaalus üsna huvitavalt kommunismi ja natsismi/fašismi kuritegusid. Suures osas on tal õigus, nagu tavaliselt. Ma küll kahtlustan, et oma artikli lõpuosa jaoks, mis Oscar Levy kohta käib, on ta kuskilt vene mustasajaliste saidilt inspiratsiooni saanud, aga tema esituses kõlas see palju talutavamalt ja isegi enam-vähem asjakohaselt, võrreldes eriti vene, aga ka meie kohalike veebisaitide "suurte tarkadega", kes judaismi ja natsionaalsotsialismi potentsiaalsetest ühistunnusjoontest teevad automaatselt järelduse, et need kaks olid ka tegelikkuses lahutamatult seotud, millest muidugi järgneb tavapärane holokausti eitamine ja muu kammajaa...
Teine huvitav lugu oli intervjuu noore muslimitariga, kes ihkab islamit reformida, muuta selle liberaalseks, vaat et lausa läänelikuks. Mõtted olid tal muidugi ilusad, aga ega see "Lutheri tee" pole lihtne... On ju varemgi seda püütud teha, aga al-Ažari ja Saudidemaa usujuhtide autoriteet ning vastuseis igasugustele reformidele on ikka väga võimas...
Kolmas huvitav lugu oli Ilmar Vene sulest kitši ja selle tähenduse kohta. Teda on ka alati hea lugeda, isegi kui tal pole palju öelda (võimalik ka, et mingi üks lehekülg Sirbis - sedakorda veel vähemgi - on talle lihtsalt liiga vähe, et midagi ära öelda :-) ) või kui ta kaldub raskesti mõistetavatesse mõttelõngadesse - millisest mõlemast süüst oli see lugu küll puhas.

Loetud: Sirp 22.05.2009, Akadeemia 6/2008
Vaadatud: Surmamärkmik: Viimane nimi (TV6), Meltdown 2: Must lammas (TV3)