Relv relva, vennasrahvas vennasrahva vastu

Juba õige mitu kuud, aga eriti viimase kuu jooksul on mind omajagu huvitanud, millised on reaalsed võimalused Venemaa ja Ukraina täieulatusliku sõja puhkemiseks. (Millega ma ei taha öelda, et Krimmis toimunut tuleks teisiti kvalifitseerida kui teise riigi territooriumi vägivaldseks annekteerimiseks, mis käib samuti sõja alla, aga ikkagi - kui tuua mõneti meelevaldne võrdlus, siis see on, otsekui haaraks Läti Eestilt Ruhnu, mis oleks koletu kaotus, aga kindlasti põhimõtteliselt üleelatav, erinevalt näiteks sellest, kui Läti võtaks ette ka Valgamaa ning poole Pärnu-, Viljandi- ja Võrumaa vallutamise.)

On ilmne, et vahest kõige olulisem on siinkohal poliitiline tasand, mille hoovused ja võnked on aga ühtelt poolt nii keerulised, et neid oleks siin raske isegi põgusalt puudutada, teiselt poolt aga pidevalt kõikjal nämmutatavad, nii et see läheks liigseks kordamiseks. Sestap mõtlesin luua vähemalt endale pisut selgust selles osas, milline on ligikaudu mõlema riigi sõjaline valmisolek niisugust sõda pidada. Mis, võib kohe ette öelda, ei ole loomulikult sugugi kerge ülesanne: ühelt poolt on sõjaline sfäär, nagu ikka, kaetud teatava hämaruselooriga, teiselt poolt pulbitseb selle ümber nii palju spekulatsioone ning vähem või rohkem ekslikke arvamusi, et vähegi selgema pildi loomine ainult avalike allikate põhjal (aga just neile ma allpool tuginen) on tagasihoidlikult öeldes keeruline.

Ma siiski püüan seda teha, seades vastamisi potentsiaalsed jõud, mida üks pool võib ründamiseks ja teine kaitsmiseks kasutada (küllap ei ole mul vaja väljagi öelda, kes oleks vähemalt tegelikult, isegi kui seda üritatakse mis tahes häma- ja hämumüüri taha varjata, sellises konfliktis praegusel hetkel agressor ja kes mitte). Aga enne seda mõned üldisemad märkused.

Üldist

Mulle on mitu korda jäänud silma (ka Eesti ajakirjanduses) Venemaa ja Ukraina relvajõudude võrdlusi, mis kõnelevad selgelt Ukraina kahjuks. Neil on aga üks oluline puudus: neis võrreldakse Ukraina ja Venemaa kogurelvajõude. Omamoodi paradoksaalselt võib öelda, et see, mis tõi Ukrainale Krimmi puhul hukatust kaela, on täiemahulise sõja puhul talle pigem kasuks. Nimetame seda Venemaal, nähtavasti ka kõige kõrgemates ringkondades valitsevaks paranoiaks, nagu oleks Venemaa pidevas piiramisrõngas ja sestap tuleb valmis olla iga hetk rünnakuid tagasi lööma, vajaduse korral ka vähemalt operatiivset kui mitte strateegilist eelist saavutama (mille näiteks võib ka Krimmi pidada). See omakorda tähendab, et Venemaa ilmselgelt ei saa paisata Ukraina vastu kogu oma sõjalist võimsust, sest sellisel juhul ei takistaks ju keski ega miski vaenlasi mujalt üle piiri valgumast ja püha Venemaa küljest sobiva suurusega tükke haukamast (mitte et seda naljalt tegelikult juhtuks, aga väga tugevasti jääb mulje, et nii mõeldakse tõsiselt ka Kremlis).

Seepärast on ka allpool arvestatud potentsiaalsete Ukrainat ründavate jõudude hulka vaid neid, mida enam-vähem reaalselt on võimalik rünnakuks koondada, ilma et kaitsevõime mujal väga oluliselt langeks. (Loomulikult, kui sõda peaks puhkema ja venima, siis on ressursside juurdetoomine täiesti mõeldav.) See tähendab, et Venemaa neljast sõjaväeringkonnast võib kohe julgelt kõrvale jätta Ida ringkonna, mis asub esiteks kaugel ja kus tuleb teiseks silmitsi seista hirmuäratavate vaenlaste Hiina ja Jaapaniga (ning mõneti ka Ameerika Ühendriikidega). Ka Lääne ja Lõuna sõjaväeringkonnad ei saavad panustada täiel rinnal, sest esimese vastas seisavad põlisvaenlased Soome ja NATO, teisel aga rahutu Kaukaasia, mis üleni ainult vaenlastest kubisebki. Nõnda-ütelda vaba oleks ainult Kesksõjaväeringkond, mille üks tähtsamaid ülesandeid on aga kindlustada pealinna Moskva kaitsmine (õieti langeb see küll Lääne sõjaväeringkonna peale, aga Kesksõjaväeringkond on omamoodi puhver Lääne ja Ida sõjaväeringkonna vahel, mõlema jaoks sisuliselt toetav tagala), mida samuti ei saa kuidagi hooletusse jätta ja mis seepärast samuti ei saa päris täie jõuga osaleda. Ukraina seevastu koondaks agressori vastu nähtavasti enam-vähem kõik olemasolevad jõud, jättes arvatavasti läänepiirile, kust ilmselgelt oht ei ähvarda, relvajõude vaid minimaalselt, võib-olla isegi ainult piirdudes piirivalvega (pluss õhutõrje ja muu selline).

Teine märkus puudutab sageli kõlanud arvamust, et Ukraina relvajõud on kehvas seisus eelkõige seetõttu, et Janukovõtši Venemaa-meelne valitsus neid teadlikult nõrgestas (mõnikord isegi vaevu varjatud vihjega, et seda tehtigi Kremli juhatusel). Ukraina relvajõudude vähene arendamine ja kehvus on siiski pärit varasemast ajast ning rohkem seotud riigi enda arengu vindumise ja keerdkäikude kui "teadliku" nõrgestamisega. Mis Janukovõtšisse puutub, siis tema ajal valitsenud vähene tähelepanu relvajõududele on pigem seotud millegi muu kui Venemaa "juhtnööridega": relvajõud teatavasti on üks selline kuluartikkel riigile, mis neelab raha, aga tagasi toob hirmus vähe, kui üldse. Janukovõtši režiimi on iseloomustatud kui varaste bandet (eesotsas peavargaga) ja kõige põhjal, millega on mul olnud võimalus tutvuda, pole see sugugi vale. Sestap on palju tõenäolisem, et relvajõududele eraldati raha nii vähe kui võimalik just seepärast, et sinna vahendite paigutamine poleks isegi mitte keskmises perspektiivis midagi enda taskusse toonud - normaalses maailmas lausa uskumatu ja väärakas käitumine, aga ma arvan, et nii lihtne see oligi.

Selle juurde võib lisada, et relvajõudude mitte kõige paremast tehnilisest varustusest olulisemaks on peetud nende lojaalsust. Krimmis andsid mitmed intsidendid kahtlustele omajagu pinda juurde. Siiski tuleb siin öelda, et Krimm oli ehk teataval määral erandlik: ehkki kogu relvajõududes on seniajani ametis veel Nõukogude aja inimesi, siis Krimmis, kus paiknes ka Venemaa Musta mere laevastik, oli kahtlemata Ukraina ja Venemaa sõjaväelaste "vennastumine" tugevam kui nõnda-ütelda Päris-Ukrainas ning seal Päris-Ukrainas on Venemaa senine agressioon pigem lojaalsust tugevdanud. (Millele kindlasti on kaasa aidanud ka praeguse valitsuse kohe alustatud kaadrimuudatused nii tsiviil- kui ka militaarpersonali suhtes.)

Kolmandaks tuleb nentida seda, et sõjaks valmistumine on mõlemal pool üsna selgelt näha (või mitte näha) nõnda-ütelda Nõukogude pärandi põhjal. Ukraina-Venemaa piir oli tollal teatavasti Nõukogude Liidu sisepiir, sõjaväe asupaigad aga teatavasti on üldjuhul esiteks suhteliselt piiri lähedal ja teiseks kaugemal tagalas. Ehk kui teisiti öelda, siis ei Venemaal ega Ukrainal ei olnud pärast 1991. aastat oma vastselt rahvusvaheliseks muutunud piiri lähedal õieti mingeid märkimisväärseid sõjalisi baase. Aastatega on neid küll mõnevõrra loodud, aga seniajani võib näha, et Ukrainal on relvajõudude põhibaasid Paremkalda-, see tähendab Lääne-Ukrainas, ning et Venemaalgi ei ole päris Ukraina piiri lähedal olulisi baase.

Neljandaks tuleb öelda seda, et kui Ukraina relvajõudude stagnatsioon on küllaltki üldtunnustatud, siis Venemaa relvajõudude ajakohasuse osas on arvamusi seinast seina, alates sellest, et need pole üldse suutelised enam korralikult sõdima, kuni hirmujuttudeni, et need on hambuni relvastatud ja neile pole vaat et võimalikki vastu panna. Tõde, nagu ikka, jääb sinna vahepeale ja mu meelest pigem selle esimese seina kanti. Viimaste aastate ägedalt ette võetud sõjalised reformid on olukorda küll mõnevõrra parandanud, aga endiselt võib Venemaa relvajõude iseloomustamisel nentida, et nende moraal pole pahatihti kuigi kõrge (mõningaks erandiks ehk kas peaaegu või suurelt osalt kutselistest sõjaväelasest koosnevad üksused), endiselt lokkab korruptsioon (nagu ka terves riigis), endiselt on uut, juba Venemaal valmistatud ja seeläbi vähegi viimase veerand sajandi tingimustele vastavat tehnikat äärmiselt vähe jne.

Muidugi, ideoloogilise peapesuga, mis Venemaal praegu massiliselt käib, võib, kui sõda peaks puhkema läbipäevil või -nädalail või -kuil, anda eelise Venemaa sõjaväele - Ukraina elab praegu üle muutuste aega ja sestap on seal ka ideoloogilist segadust selgelt rohkem kui autoritaarsel Venemaal, seda ka sõjaväes. Teisest küljest muidugi, Ukraina ründamine tekitaks ilmselt ka Venemaa sõjaväelastes mõningat, isegi ideoloogilise ajupesuga raskesti mahasurutavat hämmingut, samal ajal kui Ukrainas see arvatavasti ideoloogilist segadust vähendaks ja suurendaks nõnda-ütelda rahvuslikkust.

Ja veel üks üldist laadi märkus: kui ka Ukraina sõjaväe olukorda ei peeta heaks, isegi võrreldes Venemaa omaga (mis on kindlasti ka selles mõttes tõele vastav, et Venemaa sõjaväel on peaaegu lakkamatutes sõdades omandatud lahingukogemusi, mis Ukraina sõjaväel puudub), siis sõjalis-tehnilise potentsiaali poolest on Ukraina üsna tugev - asjaolu, mis sageli tähelepanuta jäetakse. Ka oma osa Venemaa sõjatehnikast valmib vähemal või suuremal määral just Ukrainas. Allpool toodavates arvandmetes on mitmel juhul sulgudes näidatud, kui palju on mitmesugust lahingutehnikat Ukrainal nõnda-ütelda ladustatud, mis tähendab teisisõnu, et need ootavad kas väiksemat või suuremat remonti või lihtsalt lahingukorda seadmist. Ma muidugi ei tea ega ole ka sattunud lugema, aga võin oletada, et praeguste sündmuste valgel on nii palju kui võimalik Ukraina, nagu öeldud, märkimisväärse potentsiaaliga sõjatööstust ka "ladustatu" võimalikult kiireks korrastamiseks ja taas kasutusele võtmiseks mobiliseeritud.

Aga nüüd siis konkreetsema sõjaliste jõudude võrdluse juurde. Et endal ja potentsiaalsel lugejal hõlpsam oleks, teen seda põhiväeliikide kaupa, nii hästi kui see võimalik on.

Merevägi

Mereväe osas on võrdlus ehk kõige lihtsam: ühel pool seisab Ukraina merevägi ja teisel pool Venemaa Musta mere laevastik- vähegi praktilises Venemaa mereväe muud osad siin rolli ei mängi. Kuigi sõjategevuses jääks nähtavasti mereväe roll suhteliselt napiks, välja arvata ehk dessantide korraldamine Ukraina lõunarannikul, on sel ometi tugev strateegiline tähendus: Ukraina äralõikamine merest vähendaks tunduvalt teiste riikide võimalust Ukrainat abistadaMereväe poolest polnud enne Krimmi sündmusi õigupoolest Venemaa ja Ukraina vahel hirmus suurt erinevust. Jah, Venemaa Musta mere laevastik oli formaalselt küll mõnevõrra suurem (Musta mere laevastiku ligikaudu 30 sõjaalust ja mõnikümmend abialust Ukraina kümmekonna sõjaaluse ja paarikümne abialuse vastu), aga nii palju kui ma olen aru saanud, oli Venemaa laevadel rohkem tehnilisi probleeme ja need veetsid rohkem aega remondis kui Ukraina omad. Viimased Krimmi sündmused on aga otsustavalt jõudude vahekorda muutnud Venemaa kasuks: kui varem oli Ukrainal kaks tähtsamat mereväebaasi Odessas ja Sevastopolis, siis nüüd on alles jäänud ainult esimene ja laevastikki vähemalt poole võrra kokku sulanud.

Siiski on jäänud sündmuste käigust mulje, et Venemaa ei tunne jätkuvalt end mereväe osas julgelt: põhimõtteliselt on Ukraina laevu ainult blokeeritud, kuni need alla on andnud, või rünnatud maa poolt, samal ajal on aga kiiresti taandutud, kui kohale on ilmunud Ukraina allesjäänud nõnda-ütelda suured laevad. Ma heitsin mõne aja eest nalja, et kuigi Venemaa on kiirkorras enam-vähem valmis ehitanud teise suurema mereväebaasi Mustal merel Novorossiiskis (tingituna kogu aeg valitsenud mõningasest ebakindlusest Krimmi baasi üle), siis jääb mulje, et nad ei taha Sevastopolist loobuda eelkõige seetõttu, et siis peaks nende vanaraud ka tegelikult merele sõitma ning vaatepilt, kuidas suur osa alustest vaevaliselt edasi liigub, olgu omal jõul või, mis veel hullem, puksiiris, oleks end suurriigiks mõtlevale Venemaale lihtsalt liiga häbistav. Olgu, see on muidugi õel nali, aga siiski on Venemaa nõnda-ütelda suurte laevade puudumine pildilt olnud tähelepanu äratav: ka Ukraina laevade blokaadiga on tegelnud eelkõige mitmesugused kaatrid ja muud pisemad alused.

Ukraina	Venemaa
	Raketiristleja Moskva (1982)
Fregatt Getman Sagaidatšnõi (1992)
	Suur allveelaevahävitaja Kertš (1974)
	Vahilaev Smetlivõi (1969)
	Vahilaev Ladnõi (1980, remondis)
	Vahilaev Põtlivõi (1982)
	7 suurt dessantlaeva (uusim 1988)
	1 keskmine dessantlaev (1970)
	2 allveelaeva (1 eeldatavalt väga kehvas seisundis)
	7 väikest allveelaevahävitajat
Vahikaater Skadovsk (1990)	4 väikest raketilaeva
	6 raketikaatrit
2 dessantkaatrit	2 dessantkaatrit
Langesid Venemaa kätte
Allveelaev Zaporižžja (1970)
5 korvetti (uusim 2002)
1 suur dessantlaev
1 keskmine dessantlaev
1 raketikaater

Kui lisaks enamikule laevadele langes Venemaa kätte suuremalt jaolt ka merelennuväe tehnika (enamikus üsna vanad Anid, Be, Kad ja Mid; osa jõudis siiski lennata ka Päris-Ukrainasse), siis parem paistab olevat olukord merejalaväe- ja rannakaitseüksustega: praeguse teabe kohaselt saab isikkoosseis lahkuda koos tehnikaga, mille hulka kuulub märkimisväärsel hulgal tanke ja muid soomusmasinaid.

Merejalavägi

Mereväe juures sobib juttu teha ka merejalaväest. Ukraina merejalaväega on palju kõneldud vastupanust Feodossias hoolimata ometi asi üsna nutune. Sealse üksikpataljoni umbes 600 mehest tuli pärast kokkuleppe sõlmimist Päris-Ukrainasse tagasi vaid umbes 150, ülejäänud eelistasid jääda Krimmi (väidetavalt olla paljud valmis astuma Krimmi/Venemaa teenistusse - mis on ka mõneti mõistetav, sest paljud olid pärit Krimmist ja tahavad kodupaigas edasi elada). Möödunud aastal loodi ka teine merejalaväepataljon asupaigaga Kertšis. Selle umbes 300 mehest suundus Päris-Ukrainasse vaid 40, enamik asus Krimmi uute võimude (ja nüüd siis Venemaa) teenistusse. Sõnaga, Ukraina käsutuses on praegu ligikaudu 200 merejalaväelast ehk vaid paari roodu jagu.

Venemaa Musta mere laevastik võib välja panna seevastu terve Sevastopolis paikneva merejalaväebrigaadi ligikaudu 3000 mehega ja märkimisväärse hulga tehnikaga (soomusmasinad, suurtükid, raketiseadeldised). Vajaduse korral võib sellele liita praegu mere teisel kaldal Temrjukis paikneva üksikpataljoni umbes 400 meest.

Õhuvägi

Õhuväe võrdlus on mõnevõrra keerulisem mitmel põhjusel. Esiteks on Ukrainal küll arvuliselt päris suur õhuvägi, aga tubli osa sellest ei ole lahinguvalmiduses, vaid seisab (ja karta on, et sageli lihtsalt roostetab) angaarides. Väikese osa õhuväest on Ukraina ka juba kaotanud: nagu öeldud, jäi Krimmis Venemaa kätte suur osa merelennuväest, samuti Belbeki lennuväljal olnud tehnika. Tõsi, väidetavalt oli sealgi enamik lennukeid nõnda-ütelda maas: Belbekis paiknes 204. taktikalise lennuväe brigaad 45 hävituslennukiga MiG-29 ja 4 õppelennukiga L-39, millest lennukorras olevat olnud aga ainult neli hävitajat ja üks õppelennuk.

Teist raskust kujutab arvestamine, millisel määral saab Venemaa ründamiseks lennukeid (ja koptereid) välja panna. Nagu juba öeldud, on ilmne, et kuigi lennukeid on suhteliselt lihtsam ühest kohast teise liigutada kui maavägesid, ei ole ometi usutav, et neid toodaks vähegi märkimisväärsetes kogustes Kaug-Idast, Siberist või ka Loode-Venemaalt. Muidugi, väiksemate väeosade liigutamist ei saa välistada, seepärast ei pruugi allpool toodud tabelis näidatud arvud, mis arvestavad vaid neid jõude, mida teoreetiliselt võiks olla mõistlik kasutada, olla tegelikkuses mõnevõrra teistsugused. Oma raskuse lisab ka see, et kui Ukraina puhul on suhteliselt täpselt teada, kui paljud õhusõidukid on ka tegelikult praegu (või vähemalt olid mõne kuu eest) võimelised maast kerkima ja kui paljud mitte, siis Venemaa puhul on seda palju raskem hinnata. Aga kui arvestada need omamoodi pluss ja miinus kokku, siis võib-olla saabki enam-vähem usutava arvu ...

Ukraina	Venemaa
Strateegilised pommitajad
	11 Tu-160 (Engels)
	18 Tu-95 (Engels)
Ründepommitajad
25 (53) Su-24	54 Su-24 (4: Morozovsk) + 24 Su-24 (4: Marinovka) + 12 Su-24 (1: Voronež) + 18 Su-24 (Gvardeiskoje)
	20 Su-34/32FN (1: Voronež)
Ründelennukid
23 (45) Su-25	42 Su-25 (4: Primorsko-Ahtarsk) + 8 Su-25 (1: Voronež)
Hävituslennukid
	6 MiG-25 (1: Voronež)
80 MiG-29	30 MiG-29/35 (4: Millerovo) + 42 MiG-29/35 (1: Halino)
	24 MiG-31 (1: Hotilovo)
20 (47) Su-27	42 Su-27 (4: Krõmsk) + 16 Su-27 (1: Voronež) + 16 Su-27 (1: Hotilovo)
Luurelennukid
12 (23) Su-24	4 Su-24 (Gvardeiskoje) + kindlakstegemata hulk mujal
Transpordilennukid
Umbes 50 mitmesugust tüüpi	10 Gvardeiskojes + kindlakstegemata hulk mujal
Helikopterid
Umbes 80 (üle 200), uusimad modifitseeritud Mi-24 (lisaks 90 kopterit nn armeelennuväes ehk maaväe lennuüksustes)	66 Korenovskis + 30 Rostovis + 24 Vjazmas, uusimad Mi-28 (12 Korenovskis, 6 Rostovis)

Tabelile seletuseks: Ukraina õhujõudude puhul tähendavad sulgudes arvud vastavate õhusõidukite koguarvu, sulgude ees olevad arvud aga nende õhusõidukite hulka, mis on lahingukorras. Venemaa õhujõudude korral tähendavad sulgudes olevad numbrid vastavat õhu- ja õhutõrjejõudude väejuhatust (4. väejuhatus on allutatud Lõuna, 1. Lääne sõjaväeringkonnale); Gvardeiskoje on õhuväebaas Krimmis. Venemaa luure- ja transpordilennukeid ei olnud otstarbekas kokku arvama hakata: neid saab mõnevõrra kergema südamega ümber paigutada kui nõnda-ütelda päris-sõjalennukeid. Küll võib ära mainida, et otse Ukraina piiri taga Taganrogis asub spetsiaalne transpordilennuväe baas, kus paikneb 76 Il-76.

Tabelist ei tule see välja, aga üldiselt võib öelda, et Venemaa lennukid on isegi samasse peresse kuulumise korral enamasti pisut modernsemad, see tähendab saanud vahepeal mõningase uuenduskuuri. Siiski, kui jätta strateegilised pommitajad välja (nende kasutamine on niigi väheusutav), on kahe maa lennupark üsna võrdne: kõigist ponnistustest hoolimata on Venemaa õhuvägi kvalitatiivselt uusi õhusõidukeid suutnud kasutusele võtta väga vähe ja need vähesedki on suuremalt jaolt paigutatud palju "kuumematesse" kohtadesse ehk NATO vastu ja Kaug-Idasse/Siberisse. Venemaa arvuline ülekaal on muidugi selge, kuid siiski mitte otsustavalt ülekaalukas.

Tõsi, Ukraina olukorra muudab omajagu keerulisemaks see, et riigil on küllaltki vähe õhutõrjevahendeid: Nii palju kui mul on õnnestunud välja selgitada, on Ukraina käsutuses praegu 18 divisjoni Buk-M1 ja 30 divisjoni S-300PS, mida pole just märkimisväärselt palju nii suure riigi kohta. Tublisti nõrgestas riigi õhutõrjevõimet mõistagi kolme Krimmis paiknenud üksuse üleminek Venemaa poolele.

Õhudessantvägi

Õhuväe juures sobib kõnelda ka õhudessantväest, mis Ukrainas allub maaväele, Venemaal on aga eraldi väejuhatusega väeliik. Sellest peale, kui Stalinil tekkisid 1930. aastatel konkreetsemad maailma või vähemalt Euroopa vallutamise plaanid ning ta hakkas ühe prioriteedina arendama õhudessantvägesid, on Nõukogude Liidu aladel see väeliik suure au sees olnud, kujutanud omamoodi eliiti. Nii ka tänapäeva Venemaal ja Ukrainas.

Ukraina relvajõudude seas võibki ehk sõjaliselt kõige paremini valmisolevaks pidada just õhudessantväge, mis koosneb praegu ühest "aeromobiilsest" polgust, kahest "aeromobiilsest" brigaadist, ühest õhudessantbrigaadist (see on ka ainuke, kes suudab ette võtta korralikke, lennukitega dessantoperatsioone) ja ühest õppepataljonist. Kõikides on hulganisti rahuvalvamise ja isegi otsese sõjakogemusega (Iraak) mehi. Ka on need väeosad üldiselt varustatud parema tehnikaga (jalaväe lahingumasinad, soomustransportöörid, paremad käsirelvad) kui ülejäänud sõjavägi, ehkki Ukrainale üldiselt iseloomulikku stagnatsiooni on nendegi puhul täheldatud. Kokku on neid umbes 6000 meest (ja naist! - viimaseid on umbes sadakond).

Venemaal, nagu öeldud, on õhudessantvägi omaette väeliik, mis jaguneb 4 diviisiks, 4 brigaadiks ja 1 eriülesannetega polguks (lisaks veel muid üksusi, mis siinkohal arvatavasti olulist osa ei etenda). Neist kaks brigaadi paiknevad kaugel Siberis/Kaug-Idas, nii et vaevalt neid rakendataks, ülejäänud aga Venemaa Euroopa-osas (sealhulgas kindlasti eestlastelegi hästi tuttav Pihkva õhudessantdiviis).

Ühtekokku kuulub Venemaa õhudessantvägedesse umbes 35 000 meest. Isegi kui maha arvata Siberi/Kaug-Ida kahe brigaadi ligikaudu 5000 meest, jääb alles hirmuäratav kogus: umbkaudu,. ütleme, 25 000 meest. Muidugi, selge on see, et näiteks Pihkvast ehk vahetust NATO naabrusest kogu diviisi mingil juhul Ukrainasse ei paisata (kui vähegi on võimalik seda vältida). Sama kehtib arvatavasti ka Novorossiiskis asuva diviisi kohta, mis on küll Ukrainale lähim, aga mida kindlasti on vähemalt osaliselt vaja ka igirahutus Kaukaasias. Küll jäävad ka sel juhul nõnda-ütelda vabaks kasutamiseks üle Ivanovos ja Tuulas paiknevad diviisid, Uljanovskis ja Kamõšinis paiknevad brigaadid ning Kubinkas paiknev eriülesannetega polk. Uljanovski brigaadi õhudessantväelasi ollagi juba Krimmis nähtud ... Samuti võib lisada, et nagu Ukrainas, on ka Venemaal õhudessantvägi tehniliselt üpris hästi varustatud, enamasti paremini kui paljud teised väeosad, ning nende käsutuses on ka suhteliselt palju uuemat tehnikat.

Maavägi

Ka kõige tehnilisemates tänapäeva sõdades kehtib endiselt igivana reegel: kui tahad rünnatavat tõhusalt kontrollida, peab sõdurisaabas vaenlase maapinnale astuma. Või teisisõnu: isegi kui õhust (ja võimaluse korral merelt) on nõnda-ütelda ohutumate, väiksemaid kaotusi kaasa toovate löökidega vaenlasele võimalik väga palju kahju teha, tema sõja- ja võib-olla isegi riigiaparaat ehk halvatagi, peab võidu vilju siiski lõikama maavägi (mis eriti soodsal juhul ei pruugi märkimisväärselt võideldagi, piirdudes vaid abistava rolliga sõjalis-politseiliku kontrolli kehtestamisel).

Ukraina maaväe suurusega on lood üpris segased. Selle kogusuurus peaks olema ligikaudu 140 000, neist otseselt sõjaväelasi umbes 55 000. Siiski ütles Ukraina uue valitsuse praeguseks Krimmi kaotamise tõttu juba erru minna jõudnud kaitseminister sõjaväe täielikku lahinguvalmidusse seadmisest teatades, et maaväes on kõigest 41 000 meest (ja neistki olevat võitlusvalmis vaid 6000 meest). Nüüdse jätkuvalt segase olukorra tõttu võib tema sõnu ka tõe pähe võtta, isegi kui see tundub pisut liigse alahinnanguna.

Ukraina maaväe hulka võib ründamise korral (arvatavasti erinevalt Venemaast) arvata samuti siseväed - kui ka mitte otseselt rindeüksustena, siis näiteks diversantide ja võib-olla ka väiksemate dessantide tõrjumisel tagalas -, kelle arv on aga samuti üpris segane. Ametlikult peaks sisevägedes teenima pisut üle 30 000 inimese, kuid kindlasti on viimaste kuude sündmused seda arvu märgatavalt mõjutanud, eelduste kohaselt omajagu allapoole. Samuti võib mõnevõrra enam kui sõjaväe puhul kahelda ka allesjäänud siseväelaste lojaalsuse tugevuses.

Samuti võib maaväe hulka liita vastselt looma asutud rahvuskaardi, mida võib võrrelda enam-vähem Eesti kaitseliiduga. Lisaks praeguse revolutsiooni käigus relvastunud inimestele on sellesse kavas kaasata ka (vabatahtlikkuse alusel) siseväelasi, mis eelmainitud lõigus toodud siseväe arvu kahtlemata veelgi vähendab. Kava kohaselt peaks rahvuskaart kujunema 60 000-liikmeliseks. Praegu olevat end rahvuskaartlaseks soovijana üles andnud mõni tuhat inimest, ametlike teadaannete kohaselt loodeti märtsi lõpuks kokku saada 10 000 inimest, aga mulle pole viimastel päevadel silma jäänud ühtegi teadet selle kohta, kui palju tegelikult on seni rahvuskaarti inimesi suudetud koguda. Küll on teada, et lisaks käsitulirelvadele on nende käsutusse antud hinnanguliselt paarikümne ringis soomustransportööre, sealhulgas kümmekond Ukrainas endas toodetud moodsat BTR-4.

Kui minna maaväega konkreetsemaks, siis on see jagatud kolmeks "operatiivjuhatuseks", mida võib võrdsustada enam-vähem sõjaväeringkonnaga: Lääs, Lõuna ja Põhi. Traditsiooniliselt on peetud tugevaimaks Lääne sõjaväeringkonda, omaaegse Nõukogude Liidu läänepiiri kaitsjat, kuid viimasel kümnendil on pigem tugevdatud järjepanu Lõuna ringkonda ja praeguste teadete valgusel paistab see suundumus aina edasi kestvat. Lisaks on muidugi praegusel äreval ajal tugevdatud ka Põhja ringkonda. Kõigi ringkondade tuumikuks on väekoondised, mida nimetatakse armeekorpusteks: Lääne ringkonnas 13., Lõuna ringkonnas 6. ja Põhja ringkonnas 8. armeekorpus. 6. ja 8. armeekorpuse löögituumiku moodustavad tankibrigaadid, millele lisanduvad mehhaniseeritud diviisid, suurtükibrigaadid või -polgud, eripärana ka õhudessantväe ja nõndanimetatud armeeõhuväe üksused.

Ukraina sõjatehnika on mõistagi suuremalt osalt pärit Nõukogude Liidu aegadest, aga kui arvestada juba eespool mainitud Ukraina sõjatööstuse kõrget taset ja veel suuremat potentsiaali, siis on seda ka jõudumööda edasi arendatud, olgu päris uute modifikatsioonidega (nagu näiteks äsja mainitud BTR-4) või olemasolevaid mõnevõrra uuendades-kaasajastades. Viimastel teadetel on aktiivselt hakatud tegelema ka vähemalt osa vananenud tehnika sedavõrd kordaseadmisega, et seda saaks laos seismise asemel taas kas või põgusa abina lahinguväljal kasutada.

Kui Ukraina maaväe suurusega on lood segased, siis veel raskem on täpselt hinnata, kui palju võiks Venemaa võimalikuks sõjaks Ukrainaga jõude välja panna. Nagu öeldud, on ühelt poolt selge, et riikide võrdluses on Venemaa kindlasti üle, aga teiselt poolt on ka ilmselge, et kui seda ei tingi erakorralised, tõesti väga erakorralised olud, siis suuremat osa olemasolevast Ukraina vastu ei paisata: esiteks juba puhtriigikaitselistel asjaoludel - ei saa ju jätta mõningaid riigi osasid täiesti kaitseta -, teiseks aga mainitud Venemaa juhtkonna paranoilise meelelaadi tõttu, mis näeb igas suunas potentsiaalset ohtu ja seeläbi ei saagi liiga palju vägesid liigutada.

Aga midagi saab siiski ehk hinnata. Kõigepealt tuleb korrata, et Venemaa on jagatud neljaks sõjaväeringkonnaks, millest Ida ringkonna võib julgelt kõrvale jätta (või kui olla täpsem, siis ei saa välistada väga üksikute väeosade paiskamist Ukraina piirile isegi Kaug-Idast, aga see oleks ilmselt juba meeleheitlik samm ja ka siis oleksid need pigem pataljonid kui näiteks brigaadid). Nii Lääne, Lõuna kui ka Kesksõjaväeringkonna tuumiku moodustavad kaks armeed, millest iga ringkond arvatavalt suudaks eraldada maksimaalselt ühe. Võimalik ja usutavamgi on muidugi, et mitte tervet armeed, vaid selle teatavad osad pluss mõningal määral ka muid ringkonnas olevaid jõude (õhudessantüksused, eriüksused jms).

Kui ringkonniti vaadata, siis Lääne sõjaväeringkonnas on kaks armeed. 6. armee keskusega Peterburis ja 20. armee keskusega Mulinos Nižni Novgorodi oblastis. On üsna ilmne, et 6. armeed, mis kaitseb Venemaad nende arvates vaenuliku NATO eest, ei saa kuidagi Ukraina vastu suunata, kui selleks erilist vajadust ei peaks tekkima, nagu ka neid väeosi, mis on mõeldud veelgi vaenulikumas ümbruses asuva Kaliningradi kaitsmiseks.

Niisiis jääb põhimõtteliselt "vabaks" 20. armee, mille koosseisu kuuluvad nimekad Kantemiri tankidiviis ja Tamani motolaskurdiviis, mille mõningaid allüksusi ollagi juba Ukraina piiri lähedal nähtud. 20. armee ühtekokku võib välja panna umbkaudu 25 000 meest, 270 tanki, 260 jalaväe lahingumasinat, 240 soomukit ning 364 suurtükki ja raketiseadeldist.

Lisaks võib Lääne sõjaväeringkond vajaduse korral välja panna kuni kolm eespool mainitud õhudessantdiviisi (nende seas meie naabruses asuv Pihkva diviis), ühe eriülesannetega õhudessantpolgu ning kake eriülesannetega brigaadi. Kui viimastest samuti vahetult Eesti piiri ääres Pihkvas asuvat 2. eriülesannetega brigaadi vaevalt vähemalt täies koosseisus Ukrainasse toimetatama hakataks, siis Tambovi 16. brigaadi võib-olla küll. Kõik need väeosad kokku palju (raske)tehnikat juurde ei anna, küll aga valdavalt väga kvalifitseeritud sõjaväelasi maksimaalselt kuni 20 000 mehe jagu.

Kesksõjaväeringkonna kahest armeest on asupaikade järgi võttes usutavam keskusega Samaras asuva 2. armee paiskamine Ukraina vastu kui juba kaugemal Novosibirskis paikneva 41. armee. 2. armee põhijõuks on motolaskurbrigaadid, ühtekokku suudab armee välja käia 13 000 meest; tehnikat jagub neil 123 tanki, 123 jalaväe lahingumasina, 385 soomuki ning 408 suurtüki ja raketiseadeldise jagu. Selleski ringkonnas on kaks eriülesannetega brigaadi, millest üks (3.) asub Samaras, nii et vajaduse korral võib ka selle ligikaudu 2500 meest juurde liita.

Usutavat rünnakusuunda ja praegusi olusid arvestades võiks muidu kõige otstarbekam olla kasutada Lõuna sõjaväeringkonda, mille koosseisu arvati äsja ka nüüd ametlikult Venemaa koosseisu kuuluv Krimm. (On mitmeid andmeid, et Krimmi on viimasel ajal, see tähendab, eelkõige pärast selle annekteerimist viidud juurde tublisti vägesid, aga nende täpse arvu kohta kindlad andmed puuduvad.) Selle ringkonna pigem suurimaks mureks on aga Kaukaasia, kus Venemaa on lausa sunnitud sõjaväge hoidma nii endale kuuluvate alade rahustamiseks kui ka vastasseisu tõttu Gruusiaga. Sestap võib ka sõjalise konflikti korral Ukrainaga peaaegu välistada ringkonna kahest armeest lõunapoolsema, keskusega Vladikavkazis asuva 58. armee.

Mis jätab potentsiaalseks rünnakuhoovaks 49. armee keskusega Stavropolis. Selle üsna vastse (loodi 2010) armee suuruse ja isegi täpse koosseisu selgitamine osutus peaaegu võimatuks ülesandeks - igatahes on selge, et see on tunduvalt nõrgem (nii isikkoosseisu suuruselt kui ka tehnika poolest) kui lakkmatus sõdimises karastunud ja võimalust mööda eesrindlikumat tehnikat saanud 58. armee. Eeldatavalt võib see välja panna umbes 15 000 meest, millele lisandub kaks eriülesannetega brigaadi, see tähendab veel ligikaudu 5000 meest. Tehnikagi on sel armeel vähem "raske", sest selle koosseisu kuuluvad brigaadid on rohkem mõeldud võitluseks mägitingimustes; siiski võib arvestada nii tankide, jalaväe lahingumasinate, soomukite kui ka suurtükkide ja raketiseadeldiste osas kolmekohalise arvuga (allolevas tabelis on see umbmäärasus lahendatud sel moel, et tehnika arvude taha on lisatud plussmärk).

Lisaks sellele paikneb sõjaväeringkonnas veel kaks eespool mainitud õhudessandiüksust: üks brigaad ja üks mägidiviis, niisiis veel ligikaudu hea väljaõppega 7500 meest. Samuti alluvad ringkonnale funktsionaalselt selle halduspiirkonnas tegutsevad Musta mere laevastik ja Kaspia flotill, aga esimesest oli juba eespool juttu ning teise võib Ukraina kontekstis arvatavasti arvestamata jätta. Maaväkke puutuvalt võib siiski ära mainida ligikaudu 3000 merejalaväelast, kelle käsutuses on umbes 50 jalaväe lahingumasinat ja pisut rohkem soomukeid, samuti mitukümmend suurtükki ja raketiseadeldist.

Ukraina	Venemaa
Isikkoosseis
41 000	25 000 + 20 000 (Lääne)
	13 000 + 2500 (Kesk)
	15 000 + 12 500 (Lõuna)
Tankid
1667 T-64
76 T-64BM Bulat	123 + T-72
	135 + T-80
10 T-84U Oplot	135 + T-90
Jalaväe lahingumasinad
1580	384 +
Soomukid
4000	612 +
Suurtükid ja raketiseadeldised
2957	772 +

Nagu tabelist näha, on Ukrainal puhtalt tehnika osas mõneti isegi suur ülekaal, aga siin tuleb arvestada vähemalt kahe asjaoluga. Esiteks, nagu eespool öeldud, on suur osa Ukraina sõjatehnikast tõsiselt vananenud (nt T-64 tankid) ja suur osa sellest on tegelikult ladustatud. Muidugi, tahtmise ja eriti aja korral saaks seda kindlasti vähemalt teataval määral kasutuskorda seada, aga viimaste ärevate sündmuste valguses ei pruugi seda aega palju olla. Teiseks tuleb arvestada seda, et Venemaal on teataval määral võimalik tehnikat juurde tuua: tabelis on kirjas ainult eespool mainitud väekoondiste tehnika, kuid vajaliku löögirusika koondamiseks on alati võimalik väiksemaid väeüksusi kohale tuua ka teistest väekoondistest, mille põhituumik muidu oma alalistesse paiknemiskohtadesse jääb. Kuigi selle juures tuleb samuti silmas pidada seda, et ka mainitud armeesid vaevalt täies mahus Ukraina kampaaniasse paisataks, vähemalt esialgu.

Kokkuvõtteks

Kui praegu kõneldakse laialdaselt, et Venemaa on koondanud Ukraina piiri lähedale - olgu siis pisut arusaamatult kaua kestvateks õppusteks, nagu väidab Venemaa, või Ukrainale mõjuavaldamiseks või Ukrainasse tungimiseks, nagu hindavad enamasti analüütikud - ligikaudu 40 000 meest ja 100-150 lennukit, siis neid arve vaadates, mida ma oma parimat äratundmist mööda suutsin tuvastada, võib öelda, et maksimaalselt saab Venemaa seda kogust parimal juhul kahekordistada. Praegusel juhul (kui mainitud hinnangud on ikka vähegi tõele vastavad) võrdub koondatud jõud väga ligilähedaselt sellega, mida on võimeline välja käima Ukraina (muidugi tuleb arvestada ühelt poolt Venemaa tehnika mõnevõrra suuremat tänapäevasust ja teiselt poolt Ukraina relvajõudude võib-olla pisut kaheldavat võitlusvõimet, seda mitte niivõrd ehk oskuste, kuivõrd just moraali ja lojaalsuse mõttes). Puhtsõjalises mõttes nii vähest ülekaalu enamasti kuigi heaks ei hinnata (või kui täpsustada, siis võidakse hinnata ainult juhul, kui vägede võitlusvalmidus ja tehniline varustatus on väga, tõesti väga erinevad). Sestap tundub vähemalt ratsionaalselt hinnates, et sissetung ja "päris" sõda Ukrainaga on siiski väheusutav. Välistatud pole aga sugugi katsed korrata Krimmi stsenaariumi, millele viitavad ka viimaste päevade sündmused: nõndanimetatud rahvavabariikide väljakuulutamine mõnes Ukraina idapiirkonnas, mille puhul vähemalt ühel juhul taotleti ka Venemaa vägede sissetoomist ja Venemaaga ühendamist. Selliste, olgugi peaaegu laest võetud ja sulepeast välja imetud ettekäänete alusel Ida-Ukraina sõjaliseks hõivamiseks segastes oludes, kus Ukraina keskvõim võib olla osaliselt ka välisel survel omajagu kimbatuses ja kahevahel, kuidas talitada, paistab sellest jõust vähemalt lähemas perspektiivis aga piisavat.

Krimmist nii- ja naa-, rohkem aga sedapidi

Minu käest on viimastel päevadel õige mitu korda päritud, mida ma arvan Krimmi iseseisvumisest, liitumisest Venemaaga ja üldse olukorrast seal. Ja mul on olnud mõningaid raskusi sellele selgelt ja üheselt vastamisega. Anarhistina, kelle meelest võim, nii palju kui seda üldse üksikisikust väljaspool vaja peaks olema, peaks asuma võimalikult samusele üksikisikule lähedal, ei saa mul loomulikult olla midagi Krimmi iseseisvumise vastu: isegi kui Ukraina koosseisus oli tegu autonoomse vabariigiga, on vaieldamatult võimu toomine inimestele lähemale plussmärgiga nähtus. Mille antud juhul nullib küll täielikult soov otsekohe liituda Venemaaga, kus võim on kahtlemata oluliselt tsentraliseeritum ja seeläbi üksikisikust kaugemal kui isegi Ukrainas (rääkimata juba võrdlusest Eesti või veel suurema vabadusastmega maadega). Samamoodi on tagasihoidlikult öeldes kahtlane viis, kuidas praegusel juhul toda rahva tahet välja selgitati, millest ma olen oma ajaveebis põgusalt ka varem kirjutanud.

Küllap mu ajaloolase haridus tingib selle, et ma püüan ikka mõista asju nende ajalises kulus, nii ka Krimmi sündmusi ja seda, mismoodi ja kas üldse võiks see iseseisev olla. Sestap üritan allpool visandada põgusalt mu arvates tolle iseseisvussooviga seonduva ajatelje, mille puhul tuleb küll kohe ette öelda, et sellega kaasneb omajagu juriidikat, milles ma just väga kompetentne ei ole ja mille üle, nii palju kui ma aru saan, ei ole ühel meelel ka vastavaid probleeme käsitlenud asjatundlikumad isikud. Ma vähemalt püüan sellistel juhtudel esitada fakte ja enda arusaama, mainides muidugi ära ka teistsugused seisukohad, nii palju kui ma neid tean - aga ei pretendeeri vähemalt juriidilises mõttes mingil juhul lõplikule tõele.

Aga enne seda, kui asuda ajaloo kallale, tuleks õige pisut kõnelda veel ühest asjast, nimelt iseseisvumisest lähtudes rahvusliku enesemääramise printsiibist, nagu seda Krimmi puhul on tahetud esitada. Millistele kriteeriumidele üks rahvas/rahvus peaks vastama või milline peaks olema teatava territooriumi rahvuslik koosseis, et enesemääramisõigust kasutada, selle üle on vaieldud ja arvatavasti vaieldakse veel pikka aega, nii et sellesse ei hakka ma enda nina toppima. Küll aga annaks põgusa ülevaate Krimmi rahvastikuloost (suurema osa andmetest leiab siit: ma kontrollisin neid jõudumööda ka muudest allikatest, paistavad olevat nendega kooskõlas - märkusena võib lisada, et viimasel nädalal on veebis levinud üks teine tabel, millest võib otsekui välja lugeda ukrainlaste enamust veel 1897. aastal - jah, see ei ole vale, aga see puudutab kogu toonast Tauria kubermangu, mis hõlmas lisaks Krimmile ka tubli osa põhjapoolsemaid alasid, enamuse praegusest Hersoni kubermangust ja veel muudki, kus ukrainlasi oli tunduvalt rohkem).

Millisel rahval peaks Krimmile kõige suurem õigus olema, on raske öelda. Sküütidest-sarmaatidest ehk väga muistse aja asukatest pole õieti enam midagi alles, kui mitte arvestada edasikanduvaid geene juba nime poolest teistes rahvastes. Sama võib öelda kreeklaste kohta: praegused kreeklased Krimmis on rohkem 19. sajandi Kreeka iseseisvusvõitluse aegadest pärit põgenike ja ümberasujate järeltulijad kui antiikaja või isegi keskaja kreeka kolooniate elanike järglased.

Selgemalt on alles krimmitatarlased, kelle kujunemise algusajaks võib pidada umbkaudu 14. sajandit (st aega pärast mongolite 13. sajandi keskpaiga vallutusi ja enne Krimmi khaaniriigi tekkimist 15. sajandi keskel - viimane, see tähendab khaaniriik, mõistagi soodustas "rahvusliku ühtsuse" kujunemist, isegi kui sellise mõiste kandmine tollesse aega on omajagu anakronistlik). Veel Venemaa vallutuse eel 18. sajandi lõpul hinnatakse tatarlaste osakaalu Krimmis nii 90 protsendi kanti. Sealtpeale hakkas see mõistagi langema, aga veel 19. sajandi viimase veerandi algul oli neid üle poole Krimmi elanikkonnast. Alles sajandi lõpuks langes nende osakaal umbes kolmandiku peale (teise kolmandiku moodustasid selleks ajaks venelased). Lõpliku hoobi nende tähtsusele Krimmis andis 1944. aasta küüditamine - isegi eestlastel, keda sama nimetusega saatuslik hoop on tabanud, on ehk raske ette kujutada, milline tragöödia võib olla kogu ja terve rahva küüditamine täies koosseisus tuhandete kilomeetrite kaugusele. Siiski, nii pea kui olud võimaldasid (aga see juhtus alles 1989. aastal, päris Nõukogude Liidu lõpus - samuti erinevus eestlastest, kes tasahilju hakkasid tagasi tilkuma juba 1950. aastatel), võtsid nad jalge all tee enda või esiisade kodumaale ja praegu moodustavad ligikaudu 12 protsenti Krimmi elanikkonnast.

Slaavlastel, eelkõige Ukraina alade, aga ka kaugemate, juba rohkem tänapäeva venelaste eelkäijatega asustatud territooriumide elanikel, on samuti Krimmiga kokkupuuteid õige ammu, kaugelt enne Venemaa vallutust. Nimelt oli Krimmi khaaniriik väga tegus orjadega kauplema ning hangiti neid eelkõige just slaavlaste aladelt. Mõningatel hinnangutel liikus läbi Krimmi laiema türgi-araabia maailma orjaturgudele kaks kuni kolm miljonit inimest, peamiselt just slaavlased. Seda pole muidugi väga palju võrreldes Atlandi orjakaubanduse või ka araablaste Aafrika orjakaubanduse mahtudega, aga eks oli ka Venemaa omajagu hõredama asustusega kui Aafrika.

Lisaks muudele kaalutlustele (territoriaalne ekspansioon, nagu see ikka iseloomulik on riikidele, kui vähegi võimalust ja jõudu jagub) oli kindlasti just orjakaubandus ja Krimmi selleks korraldatavad rüüsteretked üks olulisi põhjuseid, miks Venemaa Krimmi nii kangesti vallutada tahtis (või vähemalt sõjaliselt purustada). Ja on sestap ka üpris loomulik, et suhtumine tatarlastesse kui orjapüüdjatesse oli uutel võimudel küllaltki negatiivne ning uue võimu eest pagenud tatarlaste asemele hakati innukalt tooma uusasunikke mujalt Venemaalt. (Jah, ka eesti külad tekkisid sinna ühe järjekordse asustamislainega, mis algas pärast Krimmi sõda 19. sajandi keskel.)

1917. aastaks oli venelaste ja tatarlaste vahekord jõudnud protsentides umbes tasemele 40:30 ja järgmise paarikümne aasta jooksul see palju ei muutunud (1939. aastal umbes 50:20). Nagu öeldud, murrang tuli 1944. aastal, mil pärast küüditamist kerkis venelaste osakaal lausa kolmveerandini (ukrainlaste osakaal samal ajal varasemalt kümmekonnalt protsendilt veidi üle paarikümne). Tänapäeval on viimased kindlad andmed pärit 2001. aasta rahvaloendusest, mil venelasi elas Krimmis 58, ukrainlasi 24 ja tatarlasi 12 protsenti. Usutavasti ligilähedaselt sama oli see vahekord ka käesoleva aasta algul, kui üldse, siis ehk õige pisut võis olla tõusnud ukrainlaste ja tatarlaste osakaal.

Eelnev kõrvalepõige kuivadesse ajaloolis-demograafilistesse üksikasjadesse oli osaliselt vajalik ka selleks, et jõuda vähemalt minu jaoks kõige üllatavama tõdemuseni Ukraina ja Krimmi ajaloo uurimisel: kui vaadata piirkonna praeguste iseseisvuspüüdluste algusjärku ehk aega 1917. aasta revolutsioonide ümber, siis just rahvusliku enesemääramise printsiibist lähtudes ei soovinud Ukraina sugugi enda rüpes näha Krimmi!

See lähtub Ukraina iseseisvumisele aluse pannud Ukraina Keskraada 7. (uue kalendri järg 20.) novembril 1917 välja antud III universaalist, milles on nimetatud, et loodavasse Ukraina Rahvavabariiki (mida sel hetkel küll nähti veel Venemaa koosseisus; täielik iseseisvus kuulutati välja alles IV universaaliga 9. (22.) jaanuaril 1918) peab teiste toonaste kubermangude seas kuuluma "Tauria (ilma Krimmita)". Nagu eespool mainitud, oli 1917. aastaks seal rahvuste vahekord tõepoolest selline, et ülekaalus olid juba venelased (41%), kellele järgnesid krimmitatarlased (29%) ja siis pika puuga ukrainlased (9%).

Tol hetkel ei soovinud Krimmi enamusrahvas siiski oma enesemääramisõigust sugugi kasutada, küll tegid seda aga tatarlased, kes mõistagi samuti ajaloole ja sugugi mitte hirmus kaugele suuremale või vähemale iseseisvusele Krimmi khaaniriigina (meenutuseks: Venemaa anneksioonist oli möödas vaid 134 aastat) tuginedes kuulutasid pisut pärast Keskraada otsust, täpsemalt novembri lõpul 1917 välja Krimmi Rahvavabariigi.

Kui Ukraina iseseisvus vähemate või suuremate raskustega püsis umbes 1920. aastani, siis Krimmil läks palju kehvemini: rahvavabariik hääbus juba 1918. aasta jaanuaris, mil seal said võidu kohalikud enamlased, ning edasi järgnes üle kahe aasta sõdade tallermaaks olemise aega, mille vältel seal õigupoolest kohalikest elanikest lähtuvat võimu enam ei tekkinudki. Sestap - ja ühtlasi arvatavasti lähtudes ka eelmainitud universaalis sisaldunud seisukohtadest, isegi kui need olid enamlaste vaenlaste välja öeldud - pole arvatavasti üllatav, et kui Nõukogude Venemaa Punaarmee koos Nõukogude Ukraina Tööarmeega 1920. aasta lõpul Krimmi vallutas (mis selleks ajaks oli aastajagu olnud Vene valgete jõudude (Denikin, Wrangel) peamine kants), ei tekkinud küsimustki, nagu võiks see kuuluda Ukraina Nõukogude vabariigi koosseisu. Vastupidi, 1921. aasta lõpus loodud Krimmi Autonoomne Sotsialistlik Nõukogude Vabariik hakkas kuuluma Vene NFSV koosseisu.

Ja kuulus selle koosseisu kuni 1954. aastani, ainuke administratiivne muutus vahepeal toimus 1944. aastal, mil pärast krimmitatarlaste in corpore küüditamist muudeti ka ala staatust: autonoomia kaotati ja nüüdsest oli tegu vaid oblastiga Vene NFSV koosseisus. Sellisena, st oblastina, läks Krimm 1954. aastal ka Ukraina NSV koosseisu.

Selle juures tuleks ära õiendada üks praegusel ajal, eriti pärast Putini Vladimiri äsjast kõnet levima hakanud väärarusaam. Kui Putin väitis käesoleva nädala teisipäeval, et 1954. aasta otsus oli vastu võetud "isegi omaaegseid põhiseaduslikke norme" eirates, siis nii see kindlasti polnud. Sel ajal kehtis NSV Liidus 1936. aasta põhiseadus, mis ütleb sõnaselgelt, et "Nõukogude Sotsialistlikkkude Vabariikide Liidu funktsioonidesse, tema kõrgemate võimuasutuste ja riigivalitsemise asutuste näol kuuluvad [...] liiduvabariikide vaheliste piirimuutuste kinnitamine" ( $14) ja et "Liiduvabariikide maaala ei või ilma nende nõusolekuta muuta" ($18). 1954. aasta otsus Krimm Vene NFSV koosseisust Ukraina NSV koosseisu anda formaalselt rahuldas kõiki neid tingimusi: olid olemas vastavad liiduvabariikide võimuorganite taotlused, mis keskvõimu otsusega rahuldati. Rahva arvamuse küsimist tollal lihtsalt ette ei nähtud, kuivõrd Nõukogude võimuorganid ju ametlikult kehastasidki rahva tahet ...

Küll muutus rahva tahtega arvestamine oluliseks NSV Liidu vaevalistel lõpuaastatel, mil esimene ametlik rahvahääletus peetigi nimelt Krimmis, kus 1991. aasta 20. jaanuaril küsiti elanikelt, kas nad soovivad Krimmi autonoomise nõukogude vabariigi taastamist. Umbes sama suure enamusega nagu praegusel referendumil olid krimlased ka selle poolt. 12. veebruaril tehti rahvahääletusest vajalikud järeldused ja Krimm saigi taas oblastist autonoomseks nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks.

Selle juures on aga paar konksu, millele tol ajal nii hirmus suurt tähelepanu ei pööratud, aga mis on nüüd taas välja kaevatud ja millel seepärast tuleks peatuda. Nimelt oli jaanuarireferendumil esitatud küsimus: "Вы за воссоздание Крымской Автономной Советской Социалистической Республики как субъекта Союза ССР и участника Союзного договора?" Veebruarikuine taastamisotsus, mille võttis vastu Ukraina NSV Ülemnõukogu, sätestas aga järgmist: "Восстановить Крымскую Автономную Советскую Социалистическую Республику в пределах территории Крымской области в составе Украинской ССР."

Toona kavandatud uue liidulepingu kohaselt (projekti leiab siit) pidanuks see ühtlasi tähendama ka uue lepingu sõlmimist Ukraina ja Krimmi vahel, mis sätestaks täpselt nende omavahelised suhted. Paraku, nagu teada, jäi liiduleping tulemata, tuli hoopis augustiputš ja kõik, mis sellele järgnes. Ja ühes sellega tuli veel üks rahvahääletus 1. detsembril 1991, millele seati küsimus: "Подтверждаете ли Вы Акт провозглашения независимости Украины?" Sellele vastati kogu Ukrainas ülekaalukalt pooldavalt, isegi Krimmis oli poolehoidjate osakaal 54 protsenti.

Sellegi referendumi puhul on üritatud väita, et rikuti toona kehtivat õiguslikku raamistikku: nimelt kehtis sel ajal veel NSV Liidus juba 1990. aastal vastu võetud seadus, mis sätestas liiduvabariikide lahkumise liidu koosseisust ja mille kohaselt tulnuks liiduvabariigi koosseisu kuuluvates autonoomsetes üksustes korraldada eraldi referendum. Minu arvates muudab aga asja segasemaks asjaolu, et pärast augustiputši kuulutas septembri algul end iseseisvaks ka Krimm, täpsemalt võeti 4. septembril vastu Krimmi iseseisvusdeklaratsioon, mille kohaselt Krimm pidi olema küll iseseisev vabariik, aga ometi Ukraina koosseisus. Nii et sellest lähtudes jälle ei pruugi too NSV Liidu 1990. aasta väljaastumisseadus üldse asjakohane olla (aga nagu öeldud, selles pole sugugi ühel meelel ka need palju pädevamad juristid, keda ma olen sattunud lugema).

Igatahes iseloomustas 1990. aastate algust tubli vägikaikavedu Ukraina ja Krimmi vahel. 1991. aasta septembri suveräänsusdeklaratsiooni järel kuulutas end vahepeal Krimmi ANSVst Krimmi Vabariigiks nimetanud alal võimu teostav Krimmi Ülemnõukogu 5. mail 1992 välja riikliku iseseisvuse.(ja ühtlasi pöördus Ukraina poole sooviga sõlmida kahepoolne suhteid sätestav leping). Päev hiljem vastu võetud Krimmi põhiseaduses kinnitati kuulumist Ukraina koosseisu ja nähti ette kahepoolsete suhete korraldamine vastava lepinguga.

Aktiivsele vägikaikaveole panid piiri ühelt poolt Ukraina keskvõimu 1994. aasta otsus nimetada piirkonda edaspidi ametlikult Krimmi Autonoomseks Vabariigiks ja teiselt poolt viimases redaktsioonis 1998. aastal kinnitatud Krimmi põhiseadus. Viimane sätestab üsna suure autonoomia, mis tundus rahuldavat mõlemat poolt, vähemalt umbes järgnenud viisteist aastat. Muide, praeguste sündmuste valguses tuleb märkida, et selles on üks huvitav säte: "Никто не имеет права приобретать или использовать властные полномочия в нарушение Конституции Украины, законов Украины, Конституции Автономной Республики Крым, нормативно-правовых актов Верховной Рады Автономной Республики Крым." (I osa, artikkel 6, punkt 5).

Veel poolteist aastat tagasi tundus, et Krimmi ja Ukraina vahekorrad on kõigest hoolimata rahuldavad. Ühe nähtavasti küllaltki esindusliku küsitluse kohaselt oli Krimmi Venemaaga liitmise pooldajate (keda oli kogu aeg olnud) hulk järjepidevalt vähenenud, autonoomse staatusega leppijate arv aga sama järjepidevalt kasvanud: 2012. aasta suvel oli esimesi 38 ja teisi 40 protsenti (samal ajal Krimmi täielikku iseseisvust pooldas ainult kümmekond protsenti).

Ent siis saabus nõndanimetatud Euromaidani aeg ning ka Krimmis hakkasid meeleolud muutuma. Seda juba enne kõige ärevamate sündmuste algust - Krimmi võimud väljendasid ärevust (peamiselt) Kiievis toimuvate sündmuste üle juba detsembris, 4. veebruaril aga tuldi ülemnõukogus välja algatusega korraldada "natsionalistlik-fašistlike rühmade võimule pürgimise tingimustes" Krimmi elanike seas küsitlus poolsaare edasise staatuse kohta.

Edasised sündmused on küllap hästi teada (nagu algul öeldud, käsitlesin ma neid pisut ka ühes oma varasemas ajaveebi sissekandes): (ka juriidiliselt) kaheldava väärtusega võimu ülevõtmine 27. veebruaril; nõndanimetatud omakaitseväelaste (kelle seas kahtlemata oli ka tõepoolest relvastatud krimlasi, aga peaaegu kindlalt ka Venemaa sõjaväelasi - ning on alust arvata, et viimaste roll oli määrav) võimutsemine; kiiruga korraldatud referendum 16. märtsil, Krimmi iseseisvuse väljakuulutamine 17. märtsil ning päev hiljem Krimmi Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni lepingu sõlmimine, mille kohaselt Krimmist saab Venemaa osa.

Nagu öeldud, ei saa ma kuidagi olla põhimõtteliselt Krimmi elanike enesemääramisõiguse vastu, aga viis, kuidas seda praegu on tehtud, on pigem rõlge samuse enesemääramisõiguse üle irvitamine, mitte selle tegelik teostamine. Ühelt poolt on selge, et Krimmis on küllaga neid, kelle meelest liitumine Venemaaga on igati õige - seda kinnitavad nii eespool mainitud poolteise aasta taguse küsitluse kui ka nüüdse referendumi tulemused -, aga teiselt poolt on äärmiselt kaheldav, kas ilma Venemaa ülivõimsa propaganda ning otsese jõulise ja jõuga sekkumiseta naaberriigi asjadesse oleksid need vähegi ülekaalus.

Kogu kaasnevast retoorikast hoolimata jätab kõik ikkagi rohkem jõhkra annekteerimise mulje, millele juriidilise korrektsuse katte andmisega pole isegi nii palju vaeva nähtud, et seda mujal kui annekteerijate enda seas aktsepteeritaks. Kas või juba Krimmi referendumi korraldamine. Et selle puhul oleksid olnud täidetud kehtivad seadused (retoorika, mida vähema või suurema eduga, pigem vähemaga, on üritanud lauale käia nii Venemaa kui ka Krimmi praegused võimud), tulnuks lähtuda Ukraina põhiseadusest, mille 73. paragrahv sätestab, et muutusi Ukraina territooriumis tuleb heaks kiita või tagasi lükata ainult üleukrainalisel referendumil. 72. paragrahv aga sätestab, et niisuguse referendumi saab algatada kas Ukraina parlament või president või ka rahvas juhul, kui selleks kogutakse vähemalt kolme miljoni inimese allkirjad, kusjuures need kolm miljonit peavad esindama vähemalt kaht kolmandikku oblastitest (kokku on neid Ukrainas 24 pluss Krimmi autonoomne vabariik ja kaks eristaatusega linna, Kiiev ja Sevastopol) ja igast neist peab olema kogutud 100 000 allkirja.

Ilmselgelt Krimmi referendum neid tingimusi ei rahulda (ehkki sellele on kindlasti võimalik ka vastu väita, ikka sellestsamast rahvaste enesemääramise printsiibist lähtudes, et seda polegi vaja, piisab, kui antud territooriumi enda elanikud iseseisvumissoovi avaldavad - ja mõistagi võib siia lisada, et Venemaa juhtide mitu korda väljendatud seisukoha järgi Ukraina põhiseadus nähtavasti praegu ei kehtigi, sest Ukrainas olla tegu kas ebaseadusliku riigipöörde või lausa revolutsiooniga, millega on loodud uus riik, mille suhtes Venemaal pole mingeid kohustusi ja millel pole ka oma uudsuse tõttu mingeid kehtivaid seadusi, sealhulgas põhiseadust).

Naiivitar ja Krimm, peotäis Kiievit peale

Selle kirjatüki mõte sündis mul Venemaa presidendi Putini Vladimiri Ukraina-teemalist intervjuud jälgides ja hiljem selle üleskirjutust lugedes. Selles oli mõni väljaütlemine, mis köitis mõneti rohkem tähelepanu ja mida ma ka allpool tsiteerin ja ära kasutan. Ühtlasi üritan olla nii "naiivne" kui võimalik ja püüda võtta avalikke väljaütlemisi tõe pähe, nii palju kui see võimalik on, kohkumata siiski tagasi ka osutamast selgele vastuolule, kui see peaks esinema.

Niisiis, esimene Putini väljaütlemine puudutab Krimmis toimuva õigustamist rahva tahtega ja selle võrdlemist Kosovoga. Viimane asjaolu pahandas tublisti mõningat osa Serbia avalikkusest, aga jäägu nende tungide ja tunnete klaarimine kuhugi mujale ja muule ajale. Vastav lõik ise kõlas järgmiselt:

И я вообще полагаю, что только граждане, проживающие на той или иной территории, в условиях свободы волеизъявления, в условиях безопасности могут и должны определять своё будущее. И если это было позволено, допустим, сделать косоварам, косовским албанцам, если это было позволено сделать вообще во многих частях света, то право нации на самоопределение, закреплённое, насколько мне известно, и в соответствующих документах ООН, никто не отменял. Но мы ни в коем случае не будем провоцировать никого на такие решения и ни в коем случае не будем подогревать такие настроения.
Я хочу подчеркнуть, я считаю, что только сами граждане, проживающие на определённых территориях, имеют право определять свою собственную судьбу.

Kes vähegi mäletab või viitsib järele vaadata, milline oli ja on Venemaa retoorika üldiselt nii 1998.-1999. aasta Kosovo sõja ajal kui ka sellele järgneval ajal tänase päevani, eriti aga samuse Putini sõnavõtud Kosovo iseseisvuse väljakuulutamise paiku 2008. aastal, võib kindlasti nentida, et juba üksi niisugune sõnavalik kujutab endast tollase (ja vähemalt ametlikult seni püsinud) positsiooni vaat et täielikku ümberkeeramist.

Aga olgu pealegi, inimesed, isegi presidendid, võivad aja möödudes ja asju paremini läbi mõeldes oma seisukohti muuta, selles pole põhimõtteliselt midagi imekspandavat, isegi kui nii äkiline kannapööre võiks panna ja peakski panema kulme ja veel teab mida kergitama. Selle kõrval oli palju tähelepanuväärsem Putini hinnang Krimmis ja Kiievis toimunu legitiimsusele, mille kohta käivad mainitud intervjuu-vestluse järgmised lõigud:

[Krimmist] И после того как предыдущий премьер подал в отставку, крымский парламент в соответствии с процедурами и законом на сессии Верховного Совета Крыма избрал нового премьер-министра. Конечно, он является легитимным. Там соблюдены все процедуры, предусмотренные законом, нет ни одного нарушения. 

[Kiievist, lühiduse huvides väljajätetega - igaüks võib ise kontrollida algmaterjali põhjal, et loodetavasti mitte liigsetega] Оценка может быть только одна – это антиконституционный переворот и вооружённый захват власти. [...] Обратите внимание, ведь Президент Янукович при посредничестве трёх министров иностранных дел европейских стран – Польши, Германии и Франции – в присутствии моего представителя (в таком качестве выступил омбудсмен, Уполномоченный по правам человека в Российской Федерации Владимир Петрович Лукин) подписали между оппозицией и властью тогда, 21-го, то самое соглашение, по которому, я хочу это подчеркнуть (хорошо это или плохо, я просто факт хочу отметить), Янукович практически свою власть уже сдал. Он согласился на всё, что требовала оппозиция: он согласился на досрочные выборы парламента, на досрочные выборы Президента, согласился вернуться к Конституции 2004 года, чего оппозиция требовала. Он положительно отреагировал и на нашу просьбу, и на просьбу западных стран, и прежде всего своей оппозиции, не применять силу. Ведь он не отдавал ни одного незаконного приказа по стрельбе по несчастным демонстрантам. Он, более того, дал указание вывести все милицейские силы из столицы, и они выполнили его приказ. Он поехал на мероприятие в Харьков, как только он уехал в Харьков, вместо того чтобы освободить занятые ранее административные здания, сразу же захватили и его резиденцию президентскую, и здание правительства, вместо того чтобы исполнить то, о чём договорились. [...] Являются ли эти сегодняшние власти легитимными? Парламент – отчасти да, все остальные – нет, и уж точно совершенно нельзя сказать о легитимности исполняющего обязанности президента, там просто нет никакой легитимности. Есть юридически только один легитимный президент. Ясно, что у него нет никакой власти, понятно. Но я уже об этом говорил, хочу повторить: этим легитимным президентом чисто юридически, безусловно, является только Янукович.

See hakkas mind intrigeerima, sest mu meelest käisid sündmused pisut teisiti. nii ajaliselt kui ka sisult. Ma olen kasutanud mitmesuguseid allikaid, mida oleks siinkohal vist lootusetu kõiki üles lugeda, aga üritan siin välja tuua vaid selliseid fakte, mida üldiselt kahtluse alla ei sea ükski mu nähtud allikas.

Kõigepealt Kiievist. Verised kokkupõrked on küllap hästi teada ja ma ei hakka siin lahkama, kes oli neis õilishing ja kes kaabakas, jäägu see hilisemate ja põhjalikumate uurimiste hinnata. Igatahes võib öelda, et murdepunkt sündmustes, seesamune, mida võib nimetada revolutsiooniks või siis võimuhaaramiseks, langes 21.-22. veebruarile. 21. veebruar, meenutame, oli see päev, kui asi tundus õige pisut rahunevat pärast kõige verisemaid sündmusi: kulminatsiooniks sai õhtul alla kirjutatud kokkulepe opositsiooniesindajate ja presidendi vahel, mõne Euroopa "tunnistaja" juuresolekul (Venemaagi esindaja oli kohal, aga leppele heakskiitu ei andnud), mis nägi ette mitu punkti olukorra normaliseerimiseks. Neid võib nii ja teistpidi lugeda, aga nii palju kui mina aru saan, asuti neid ka usinalt täitma. Vähemalt nii palju kui see oli tänavatel viibinud opositsiooni ja ülemraada kätes. Ainuke, kes sisuliselt tõrkus seda täitmast, oli president ise, kes mõni tund hiljem sootuks pealinnast ja pisut hiljem ka riigist kadus ning jättis seeläbi ka allkirjad andmata Ülemraadas kokkuleppe kohaselt vastu võetud seadustele.

Siiski oli kokkuleppes ka üks lause, millest on eelkõige kinni hakatud näitamaks, et (senine) opositsioon sugugi lepet ei täitnud: nimelt kohustus 24 tunni jooksul pärast selle tähtsaima, 2004. aasta põhiseaduse juurde tagasipöördumist sätestava seaduse vastuvõtmist loovutada kõik ebaseaduslikult inimeste käes olevad relvad. Kõrvaltseisjana on mulle jäänud pisut segaseks, kui palju või kui vähe seda kohustust täideti, aga on jäänud mulje, et 22. veebruari jooksul sulandusid senised nõndanimetatud Maidani kaitsjad ja ametlikud militsionäärid kokku ning võtsid ühiselt Kiievis korra alalhoidmise enda peale. Kindlasti on selles pildis lünki ja kindlasti ei olnud see sulandumine sujuv, nii et tundub, et see kohustus on võib-olla tõesti ainuke, mida kokku lepitud kujul ei täidetud - küll aga võib-olla hoopis teisel kujul, "Maidani kaitsjaid" senistesse korrakaitsejõududesse sulandades.

Igal juhul tuli 22. veebruaril ülemraada kokku ja asus päris palavikuliselt tegutsema uues olukorras, kus ühelt poolt oli vaja vastu võtta mitmeid seadusi ja muid seadusandlikke akte eelmise õhtu kokkuleppe täitmiseks, teiselt poolt aga selgus, et senine kõrgem riigivõim (president ja veel õige mitmed kõrged ametiisikud) oli ühtäkki haihtunud. On kõlanud väiteid, et osadele saadikutele olla silmnähtavalt survet avaldatud, millele osutanud nende "katkutud" olek 22. veebruari hommikul parlamenti ilmudes. Seda ei oska kinnitada ega välistada, mingeid sõnaselgeid väiteid kellegi suust, keda oleks "töödeldud", pole silma jäänud. Igatahes parlamendihoones endas "kaikamehi", nagu üks Eesti poliitik tabavalt väljendus, peale tavapärase miilitsavalve ei paistnud olevat ja seda pole ka keegi väitnud, nii et tõenäoliselt võib öelda, et see, mida parlament tol päeval ja järgmistelgi tegi, oli niivõrd-kuivõrd tehtud vastavalt südametunnistusele (või siis poliitilisele oportunismile), aga mitte sunniviisil.

Selline nägi siis välja ebaseaduslik võimuhaare. Nüüd aga võtame ette teise võimuhaarde, mis Putini sõnul olla igati seaduslik. Need sündmused leidsid aset 27. veebruaril Simferoopolis. Mingil hetkel vastu hommikut (levinuim on kellaaeg 4.20, aga esineb variatsioone siia-sinnapoole) võtsid eraldusmärkideta relvastatud isikud (eri hinnanguil 30-60 isikut) enda kontrolli alla Krimmi ülemnõukogu (ukraina keeles on seegi ülemraada, aga kasutan siinkohal venepärast varianti, et liigset segadust ei tekiks) hoone ja kihutasid sealt välja seda seni valvanud militsionäärid, misjärel heisati hoonele ka Venemaa lipp. Need relvastatud isikud olid hoones ka lõuna paiku, kui hakkasid kogunema ülemnõukogu saadikud, ja kontrollisid hoolikalt, keda sisse lasta ja keda mitte. Ajakirjanikke sisse ei lastud; väidetavalt olla ka sidevahendid sisenejatele ära korjatud. Mis seal seinte vahel täpselt toimus ja kuidas, jääbki küllap lõpuni teadmata; teada on nii palju: otsustati korraldada rahvahääletus pisut kummalise küsimusega ("Вы за государственную самостоятельность АР Крым в составе Украины на основе договоров и соглашений?") ning tagandada senine Krimmi autonoomse vabariigi valitsus ja määrata uut valitsust juhtima Aksjonovi Sergei.

Selline oli siis Putini arvates seaduslik võimuvahetus. Isegi ülimat vaoshoitust ja mõttepaindlikkust ilmutades on niisuguse järeldusega raske nõus olla - kui üldse, siis võib neile ühtmoodi mõõta "ebaseadusliku" iseloomu, aga vastandamine on küll selgelt liiast.

Kõige selle juures äratas tähelepanu veel üks asi. Väga palju on kõneldud neist nõndanimetatud Krimmi omakaitsejõududest ja väga palju on üpris argumenteeritult väitnud - küll eitamata ka isetekkeliste relvastatud jõuude olemasolu -, et tegelikult tegutsevad seal siiski peamiselt Venemaa sõjaväelased (relvastus, autonumbrid jm tõendid). Venemaa on päris mõistetavalt sellised süüdistused selgelt ja otsustavalt tagasi lükanud: oleks ju selle tunnistamine otsene tunnistamine, et on rikutud nii rahvusvahelist õigust üleüldiselt kui ka Venemaa ja Ukraina vahel sõlmitud mitmesuguseid lepinguid, sealhulgas Musta mere baaside lepingut. Putin kinnitas väga sõnaselgelt, et Venemaa ei ole mitte kuidagi sõjaliselt sekkunud Ukraina asjadesse:

ВОПРОС: Но это были российские солдаты или нет?
В.ПУТИН: Это были местные силы самообороны.
[...]
ВОПРОС: Можно тогда уточнить вопрос? Принимали ли мы участие в подготовке сил самообороны Крыма?
В.ПУТИН: Нет, не принимали.

Vastselt Krimmi valitsust juhtima asunud Aksjonovi Sergei oli aga samal päeval peetud pressikonverentsil sootuks teistsugusel arvamusel:

- А все-таки, почему здесь российские солдаты?
– Я обратился за помощью к Владимиру Владимировичу Путину с целью стабилизации ситуации в Крыму, оказания помощи, обеспечения безопасности граждан оказать нам содействие. Это содействие было оказано.

Minu arusaamist mööda need väljaütlemised omavahel kokku ei klapi: üks lihtsalt peab valetama või vähemalt eksima. Aga nagu poliitikas ikka, võimalikud on ka kolmandad ja neljandad võimalused. Tuleb vaid oodata, kuni tekib kooskõlastatud seisukoht ...

Mõnest Eesti ja Krimmi kurvamaigulisest kokkupuutest

Paari päeva eest Postimehe hüvanguks maineka Briti ajalooseletaja David Keysi Krimmi kriisile ajaloolist tausta pakkuvat artiklit (ilmus 3. märtsil) tõlkides turgatasid lisaks tolles kirjutises leidunud üldistele tähelepanekutele meelde veel mitmed seigad, mis seovad Eestit või eestlasi Krimmiga. Paraku pole need mitte just kõige positiivsemad ja on pigem isegi aidanud kaasa Krimmi praeguse keerulise olukorra tekkele, isegi kui eestlased pole olnud neis seikades algatajad, vaid rohkem ühed paljudest, kes vooluga kaasa haarati.

Kui jätta kõrvale võimalikud varasemad kokkupuuted, siis algas Krimmi ja eestlaste lähem kokkupuude poolteise sajandi eest Krimmi sõja ajal. Võimalik, et ehk sõdis mõni eestlane ka otseselt Krimmis, aga peamine kokkupuude oli rohkem kodumaine: hästi põgusalt puudutas too sõda ju ka siinset kanti, mistõttu siingi värvati rohkem mehi kodukandi kaitseks. Ja mõistagi kirjutati sõjast ajalehtedes, nii palju kui neid tollal oli, ning kõneldi kantslites ja rahva seas.

Märksa otsesemalt puudutasid aga ka eestlasi sõja tagajärjed, seda vähemalt kahes aspektis. Kõigepealt sõja lõpetanud Pariisi rahu, mille kindlasti tähtsaim, aga paraku üürikeseks ja vähetoimivaks jäänud punkt nägi ette Musta mere demilitariseerimise - ah, kui palju vähem probleeme võiks olla, kui see säte oleks järgimist leidnud! Üks teine ja siinset kanti rohkem puudutav punkt nägi ette Ahvenamaa demilitariseerimise (ja see punkt on jäänud tänini püsima (kui õige pisike, paariaastane vahepala Esimese maailmasõja ajal välja arvata), kinnitatuna 1921. aasta rahvusvahelise lepinguga), mille kiiluvees 1857. aastal kaotas staatuse kindlusena ka Tallinn, mis omakorda andis linna arengule tugeva tõuke.

Teine püsivam seos tekkis mõned aastad hiljem, mil sajad eestlased asusid Krimmi välja rändama (meenutagem prohvet Maltsveti ja tema "valget laeva", mis pidigi ju jüngrid Krimmi viima). See episood on Vilde Eduardi klassikalise sule läbi küllap hästi teada, nagu on teada ja uuritud ka põhjused, miks Eesti talupojad kodumaalt välja rännata tahtsid, aga ehk pisut vähem on teadvustatud seda, miks oli sihtmärk just Krimm.

Selleks tuleb vaadata ajas pisut tagasi. 1783. aastal liitis Venemaa pärast pikki jõukatsumisi Türgi ja selle (küll väga suure autonoomiaga) vasalli Krimmi khaaniriigiga lõpuks Krimmi enda külge, mis tõi kaasa hulga kokkupõrkeid sealse enamusrahvaga, keda tänapäeval nimetatakse krimmitatarlasteks, keda uus võim, tavaliselt täiesti õigustatult, pidas enda vaenlase Türgi poolehoidjaks. Mis omakorda tõi kaasa paljude krimmitatarlaste põgenemise kunagise süserääni Türgi aladele. Üks suuremaid laineid jõudiski kätte Krimmi sõja ajal ja pärast seda. Arvatakse, et 300 000 krimmitatarlasest põgenes lausa 200 000. Seeläbi tekkis mõistagi palju tühja maad, aga et see oli viljakas, hakati sinna asunikke meelitama (mõnikord ka poolsunniviisiliselt asustama). Selle lainega läksid kaasa ka eestlased (sama võib näha Kaukaasia eesti asunduste puhul, mis tekkisid eriti tšerkesside vaenamise ja pagemise järel tühjenenud aladele).

Toona mõistagi tänapäevastes "rahvuslikes" terminites väga ei mõeldud, aga põhimõtteliselt võib teiste seas ka ühtekokku mõnda tuhandet eestlast pidada samasugusteks "okupantideks", nagu, ütleme, neid venelasi või teiste rahvaste esindajaid, kes pärast Teist maailmasõda valgusid (omal tahtel või keskvõimu innustatuna) üle võtma muu hulgas ka Eestis tühjaks jäänud talusid. Krimmitatarlaste puhul on muidugi restitutsiooniküsimused veel keerulisemad, kas või juba selle tõttu, et need ulatuvad nii kaugele ajalukku, aga veel enam sellepärast, et nad kogu rahvana 1944. aastal kodumaalt küüditati, ning said sinna naasta alles pool sajandit hiljem - mõistagi vahepeal täiesti muutunud oludesse. Tõele au andes võib öelda, et ega nad hirmus väga polegi restitutsiooni taotlenud, mõistes päris hästi, et see tooks kaasa üliränga juriidilis-omandusliku segapuntra.

Kolmas kurva maiguga seos eestlaste ja Krimmi vahel jääb Venemaa kaugele üle piiride valgunud kodusõja aegadesse. Revolutsioonilainetuses üritas ka Krimm end iseseisvaks kuulutada, ent nende rahvavabariik jäi üürikeseks ja edaspidi andsid tooni välised jõud (Saksa, Vene ja Ukraina väga eri karva sõjajõud). Nende seas ka eestlased ehk täpsemalt punaste poolel võitlev Eesti kütidiviis.

Kui sageli on eestlased "palgasõduritena" (st võideldes mujal kui kodumaal - "palgasõdurid" ei ole siin mõeldud halvustavana, vaid lihtsalt tähistamaks, et võideldakse millegi muu kui vahetu kodupinna eest) leidnud tubli tunnustamist, siis Lõuna-Venemaa ja Ukraina alade toonastes võitlustes nad ennast just kõige paremast küljest ei näidanud. Võitluses anarhist Mahno jõududega suutsid nad 1920. aasta alguskuudel enam-vähem toime tulla, kuid suvel tabas tõsine tagasilöök, kui kümned eestlased langesid vangi ja hukati.

Vahepeal jõudis aga suur osa kütidiviisi üksustest võidelda ka Perekopi piirkonnas (mis teatavasti ühendab Krimmi poolsaart nõnda-ütelda Päris-Ukrainaga), kus nad aga märtsis peetud võitlustes verest tühjaks jooksid ilma märkimisväärset edu saavutamata. Ehk nagu nendib eestlaste punaste väeosade ajalugu dokumenteerinud Tipneri Johannes: "Õieti läbi mõeldud, kuid halvasti ette valmistatud operatsioon ei andnud tulemusi [...] Neis ja järgnevais lahinguis kandsid eesti diviisi väeosad suuri kaotusi, kuid võitlesid viimase võimaluseni."

Eesti kütidiviisile tähendas see ühtlasi ka lõppu: allesjäänud mehed jagati teiste Punaarmee ja Ukraina Tööarmee vahel - kus nad küll ka edasi võitlesid Krimmi pärast, mis teatavasti 1920. aasta lõpul suudetigi Wrangeli valgete vägede käest kätte saada, millega ühtlasi sai põhimõtteliselt lõpu Venemaa kodusõda. Aga mitte ainult. Eespool mainitud Tipner sedastab: "Teised endised eesti väeosad täitsid tööarmee koosseisus ülesandeid vilja rekvireerimisel kulakuilt, samuti teostasid rohkearvulisi operatsioone banditismi likvideerimisel."

Lõpetuseks võib mainida veel üht kurba kaudsemat seost eestlaste ja Krimmi vahel. Kui uskuda ajahele Kommersant lisa Vlast uuringut (Vlast, nr 8, 03.03.2014)), on praeguse Krimmi kriisi taga Venemaa poolel seisnud "ajutrustina" eelkõige Venemaa presidendi administratsioon, mille juhi asetäitja on teatavasti eesti juurtega Vaino Anton. Tõsi, Vlasti uuringu järgi ei ole tal - ehkki mehel on rahvusvaheliste suhete alane haridus ja ta on töötanud ka välisministeeriumis - siiski praegustes sündmustes nähtavasti kuigi kandvat osa, sellega tegelevad "suuremad kalad".

Niisiis, kuigi Eesti juhindub praegu Ukraina terviklikkuse kaitsmisel ja Venemaa sammude vastustamisel kahtlemata sootuks muudest, aktuaalsematest muredest ja seisukohtadest, tasuks ehk meeles pidada ka neid varasema ajaloo seiku, milles eestlastel on olnud küll mitte kandev ja kindlasti mitte algatav osa Krimmi praeguste hädade ja murede tekkes, aga siiski just selline roll, mis võiks tugevdada tahet teha praegu kõik, et need ebamugavad seigad võiksidki jääda minevikku ega lisanduks uut häbikoormat.

Teisibased mõtted

Otsustasingi siis kaks päeva järjest tarkvara tõlkimisele pühendada. Ja hea oli: mõnes mõttes polnud edusammud suured, aga teisest küljest sai mitu "saba" ära, mis juba tükk aega vastikult tolknesid. Kõigepealt sai lõpuni ära tõlgitud KDE krahhide käsitleja DrKonqi uus versioon, mis tundub olevat vanaga võrreldes märksa kasutajasõbralikum. Samuti sai lõpuni ära tõlgitud KGoldrunneri mäng, kuhu lisati KDE 4.3 jaoks uued Vana-Egiptusest inspireeritud tasemed, kus äkšjoon käib püramiidides. Need sisaldavad lisaks tasemete kirjeldusele ka mõningaid huvitavaid fakte Vana-Egiptuse kohta, mis mulle kui ajaloolasele pakkus lausa huvi.
Sellega, võib öelda, on siis KDE põhikomponendid 4.3 jaoks ära tõlgitud. Oh, küll oleks hea, kui tekiks keegi, kes loeks korrektuuri... Endal on ikka pidevalt tunne, et käin nii noatera peal. Ja mitmel korral avastan ikka vigu, mis tähelepanematusest on sisse tükkinud. Rääkimata juba sellest, et "teised pead" võiksid nii mõnegi asja kohta vahest paremaid ja elegantsemaid, aga võib-olla ka täpsemaid variante välja pakkuda. Aga eks ta ole, see tarkvara tõlkijate baas on ikka tilluke...

Paari huvitavat asja sattusin ka täna lugema. Jaanus Piirsalu oli üle tüki aja oma veebipäevikut täiendanud ülevaatega mitmepäevasest reisist Tšetšeeniasse. Selliseid "toortekste" on alati palju parem lugeda, kui neid kenaks nülitud variante, mis jõuavad lõpuks ajalehte.
Teine huvitav infokild oli RKK töötajalt Merle Maigrelt, kes on üks väheseid inimesi Eestis, kes samuti pidevalt jälgib Ukrainas toimuvat. Tema loo puhul vahest ütleb pealkiri kõik ära: Krimm kaldub itta. See oli lausa masendav lugemine, tõeline näide nii sellest, mida kõike on Kiiev tegemata jätnud, kulutades aega sisemisele võimuvõitlusele, kui ka sellest, kui edukas on olnud Venemaa propaganda. Kuigi, eks ta ole, need võimuvõitlused Kiievis on ju ka seotud sellesama orientatsiooniküsimusega, kuigi seal taga on muidugi ka teisi probleeme, sealhulgas isikutevahelisi.

Loetud: Akadeemia 6/2008
Vaadatud: Välisilm (ETV), Flash Gordon (TV6), Kurjuse kannul (Kanal2), Invasioon (Kanal2)