Tavaline tööpäev, mille vältel avastasin internetist foobialeksikoni, kust võib teada saada imelisi asju, mida inimesed kangesti pelgavad, ja mille jooksul jõudis minu kätte postikulleri vahendusel üks raamat, täpsemalt TEA kirjastuse välja antud "Eesti Vabariik. Maa. Rahvas. Kultuur". Näpistasin pisut aega, et seda suurteost, mis kujunduselt sarnaneb entsüklopeediaga ja kuhu õieti ongi peale kirjutatud "TEA entsüklopeedia eriväljaanne", veidi tundma õppida. Üldiselt jättis igati sümpaatse mulje, kiri oli selge, pildid kenasti teravad ja nii edasi. Sisu ma muidugi ei jõudnud hoolikalt vaadata, aga neil lehekülgedel, millel ma peatusin, ei jäänud midagi paha küll silma. Pigem oli seal isegi üllatuslikult palju teavet, ka asjade kohta, mis esmapilgul lausa hämmastasid (näiteks eraldi lõik Ameerika jalgpalli kohta). Öeldud oli, et aluseks on entsüklopeedia 6. köite artikkel "Eesti" (ja teised Eestiga seotud artiklid), aga mõistagi on 255 leheküljel võimalik palju rohkem esitada kui tolle artikli 65 leheküljel.
Aga siit ka seni ainuke kerge etteheide - mis täiesti võib olla ainult mu isiklik nurin, sest paljud ei pruugi teadagi, et samalaadne koguteos ilmus ka 87 aastat tagasi, peaaegu täpselt samasuguse pealkirjaga ("Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur"). Minu kodus oli see tallel hoitud, tõsi, veel 1970. aastate keskelgi hoolikalt võõraste silmade eest varjatud, aga siiski usaldati poisikestki niipalju, et ta sai seda raamatut lugeda (nagu ka näiteks alal hoitud Eesti lippu vargsi silmitsemas käia ...). Etteheide tulebki sellest, et too raamat oli juba välimuselt väga tõsise teose moodi, kokku 1255 lehekülge, kohe raske kätte võtta, just selline, mille paned laua peale ja hoolikalt tudeerid, ja selleks, et sellest kõik osa saaksid, oli kirigi mäletamist mööda suhteliselt suur (kuigi, nagu öeldud, praeguse koguteose kirjale ei ole samuti midagi ette heita, ka mitte suurust/väiksust). Ma muidugi mõistan, et ajad on teised ja tänapäeval ei oleks nii paksul raamatul nähtavasti erilist edulootust, pigem tabaks seda hoopis kriitika just liigse suuruse pärast, aga siiski tabas mind raamatut pakendist välja võttes väike pettumus. Aga sellest hoolimata olen ma väga rahul, et niisugune raamat on ilmunud, korraga esinduslik ja põhjalik, vajadusel sobib kenasti ka kingituseks.
Loetud: Imeline Ajalugu 2/2013
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Milan - Barcelona (TV6)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: britid ja referendumid (Postimees, 20.02.2013)
Showing posts with label TEA. Show all posts
Showing posts with label TEA. Show all posts
21.2.13
8.9.12
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tegi ebameeldiva vahepausi õhtupoolikul peetud jalgpallimäng. Tegu oli MMi valiktsükli avamänguga ja pärast viimast Poolaga peetud sõpruskohtumist võis ju loota, et tänane vastane Rumeenia on selline, keda heal juhul suudetakse isegi võita, aga loodetavasti siiski vähemalt viiki mängida. Ja esimene poolaeg, mis lõppes 0:0, see nii tundus ka minevat. Valdavalt olid küll aktiivsemad rumeenlased, aga ka Eestil oli paar küllaltki head võimalust ning mõlemal poolel paistis olevat kaitsemäng korras ja ründemäng kergelt lonkavat. Ent teisel poolajal läksid asjad käest ära: eestlaste mäng oli küll tubli pool poolaega vaat et isegi korralikum, aga ometi saadi just selle käigus kaks väravat endale sisse. Nojah, nagu pärast mängu Oper ütles, oli tuul tõeline vainlane ja õige ta oli, seda oli ka mängus näha algusest peale, et ühele poole lendab pall selgelt paremini. Aga paraku sel esimesel poolajal, mil tuul Eestile soodsam oli, ei suudetud, nagu öeldud, ühtegi väravat sisse saada rumeenlastele ... 0:2 kaotus nüüd kindlasti midagi rõõmustamist väärt ei ole, sest jah, potentsiaali paistis isegi mängu põhjal Eestil võiduks olevat, aga selle ärakasutamine tagasihoidlikult öeldes lonkas. Kui vaadata eriti vahetusi, mida tehti just teisel poolajal ja mis mängu tublisti elavdasid, siis tagantjärele võiks nähtavasti öelda, et sedamoodi oleks pidanud kohe alguses mängima - selle "soodsa" tuule toel oleks siis ehk suudetud endale paremust luua. Aga noh, mis seal ikka, jääb üle loota vastu igasuguseid ootusi, et vähemalt Türgi vastu suudetakse mõne päeva pärast nende koduväljakul paremini toime tulla ...
Tänane hommik ent algas postikulleri külaskäiguga, kes toimetas kätte järjekordse köite TEA entsüklopeediast, numbriga 9.
Täna nägi ka mõnepäevase hilinemisega päevavalgust tulevase Mageia 3 esimene alfaväljalase. Et mul praegu on äärmiselt kiire, siis ei ole jõudnud seda ise veel järele proovida, niisiis jääb ka lähem tutvustamine järgmisse nädalasse. Loodetavasti saadi nende mõne hulinemispäevaga siis ära siluda nood kõikse hullemad vead, mille tõttu edasilükkamine ju tuligi ...
Tänane Sirp oli suhteliselt rohke lugemismaterjaliga, alustades Sutropi Urmase mõtlemapanevast arutelust humanitaarteaduste ning nende koha üle. Õieti ta sel teemal juba kirjutas pikemalt mõne aja eest Akadeemias, keskendudes seal küll konkreetsemalt asjale, mida nimetatakse rahvusteadusteks. Nojah, ka Sirbi intervjuus oli ta selle mõiste peale jätkuvalt verine, aga vähemalt üks positiivne mõte oli seal kindlasti, nimelt üleskutse humanitaaridele endale pead kokku panna ja enda tegevus nii-ütelda kaardistada, mis parimal juhul võimaldaks mõnevõrra koordineeritumalt tegutseda ja võib-olla isegi teataval määral "ressursside juhtimisega" tegelda.
Omamoodi huvitav oli lugeda Purju Alari teatavas mõttes raamatututvustust, teatavas mõttes probleemartiklit, mis kõneles asjast, millest juba pikemat aega on ikka kõneldud - Hiina väidetavast muutumisest maailmamajanduse keskuseks ja keskmeks. Ega mingit selgust sellesse küsimusse ei toonud ka see artikkel (ega selle aluseks olnud raamat), aga lugeda tasub siiski.
Päris hämmastav oli Vene Ilmari veste (mis ei ole võib-olla parim žanrimääratlus, aga midagi paremat mul hetkel pähe ei tule - ja esseeks seda allnimetataval põhjusel ka nagu hästi kutsuda ei saa ...), mis keskendus eelkõige Spengleri mõne aja eest eesti keeles ilmunud suurteosele. Ei, mitte sellepärast, et ta sellest kirjutas, vaid eelkõige seepärast, et ma ei oleks uskunudki, et ta suudab kirjutada nii vähest leheruumi kasutades. Nojah, pole ju ka võimatu, et toimetus otsustavalt kärpis nii oma kaks kolmandikku välja, millele viitab võib-olla ka üsna järsk lõpp, aga ometi on see tähelepanuväärne.
Sugugi halb lugemine polnud ka Saarikoski Pentti juubeli puhuks avaldatud eestindatud lõigud tema Soome uurija teosest. Saarikoski on küll mu jaoks rohkem nimi, mida ma olen kõigest kuulnud ja ega see, mida ma varem teadsin ja nüüd siit teada sain, ka ei kutsu kuidagi lähemat tutvust tegema, aga selliste ajahõnguliste, meeleolukate meenutuskatkenditena oli Saarikoski-lehekülge siiski hea lugeda.
Kuigi ma tavaliselt lasen teatrilehekülgedest kui ebahuvitavatest lihtsalt silmad üle, siis seekord jäid need ometi peatuma ühel eelteatel, mis kõneles bastionikäikudes ettevõetavast, hmm, labürintlavastusest "Ogalik". See tundus olevat täitsa huvitav asi - nojah, vähemalt seni, kuni pole ära näinud :-) (mida, ei saa välistada, ma võin isegi teha ...)
Päris huvitavad olid seekord teadusleheküljed. Liiviku Ero oli kirjutanud mõistliku loo sellest, kuidas teadus peab olema ikka vaba, mitte aheldatud teadusajakirjade ja -kirjastuste lõa otsa. Millega ma mitteteadlasena olen igati nõus.
Üsna kummalise artikli identiteedi teemal oli kirjutanud Veldre Anto, mille võiks lühidalt kokku võtta järgmiselt: igal inimesel on lausa vaja mitut identiteeti ja kindlasti on ainult ühega piirdumine "väärareng". Mis oli mu meelest ühes mõttes avatud uksest jõuga sissemurdmine: lõppeks ongi igal inimesel nii või teisiti mitu identiteeti, kõige elementaarsemalt üks kodus ja teine tööl või koolis, aga enamasti veel üsna mitu erinevates rollides olles. Teiselt poolt jälle paistis ta soosivat e-maailmas toimetamist kui mitte radikaalselt erinevate identiteetidega, siis vähemalt identiteetidega, mida pole kuigi lihtne üksteisega siduda. Mis mu meelest on ka kui mitte just avatud, siis irvakil ukse vahelt jälle jõuga sissemurdmine. Kuigi siin vististi sõltub asi mõneti ka vanusest: kindlasti on meeldiv eksperimenteerida ja katsetada (milleks autorgi neid eri identiteete paistab eelkõige tagant utsitavat) nooremas eas, kui, nagu öeldakse, veel kogu maailm on ees lahti ja valla, samal ajal vanemas eas, kus oled oma sõidurea elu kiirteel juba üles leidnud ja seda mööda, väheste möödasõitudega ja harva maha keerates, et mõne aja pärast uuesti tagasi tulla, tasakesi edasi vuristad, on palju loomulikum vähem eksperimenteerida ja pigem kinnistada seda immitsat, mida oled hoolega üles ehitanud ... Aga igatahes tublisti mõtlemist see küllaltki väike kirjatükk andis.
Veel vääris lugemist filmi "Puhastus" arvustus Velmeti Aro sulest. Ma muidugi ei ole seda näinud ja vaevalt niipea näengi, aga autori mõtted selle kohta, kuidas seda filmi võiks käsitleda ja kuidas paraku seda peaaegu kindlasti käsitlema hakatakse, väärisid tähelepanu. See arvamuste paljusus ja kange tahe ilukirjandust venitada milleks tahes muuks oli ju selgelt näha juba raamatu tuleku ajal (ja arvatavasti ka algse näidendi puhul, millest ma küll midagi ei tea). Muidugi ei suutnud autorgi olla päris valitud rajal, sest kui ta kirjutanuks rahvusvahelisele publikule, nagu ta teha kavatses, siis vaevalt ta oleks sinna sisse libistanud näiteks viidet Raimond Valgre lauludele, mis samusele publikule kohe kindlasti midagi ei ütleks. Aga katsena ometi hea.
Loetud: Sirp, 07.09.2012
Vaadatud: MMi valikmäng: Eesti-Rumeenia (ETV2), Vasaku jala reede (TV3)
Ilmunud tõlked: Matthew Crandall: piirileping peaks olema prioriteet (Postimees, 07.09.2012)
Tänane hommik ent algas postikulleri külaskäiguga, kes toimetas kätte järjekordse köite TEA entsüklopeediast, numbriga 9.
Täna nägi ka mõnepäevase hilinemisega päevavalgust tulevase Mageia 3 esimene alfaväljalase. Et mul praegu on äärmiselt kiire, siis ei ole jõudnud seda ise veel järele proovida, niisiis jääb ka lähem tutvustamine järgmisse nädalasse. Loodetavasti saadi nende mõne hulinemispäevaga siis ära siluda nood kõikse hullemad vead, mille tõttu edasilükkamine ju tuligi ...
Tänane Sirp oli suhteliselt rohke lugemismaterjaliga, alustades Sutropi Urmase mõtlemapanevast arutelust humanitaarteaduste ning nende koha üle. Õieti ta sel teemal juba kirjutas pikemalt mõne aja eest Akadeemias, keskendudes seal küll konkreetsemalt asjale, mida nimetatakse rahvusteadusteks. Nojah, ka Sirbi intervjuus oli ta selle mõiste peale jätkuvalt verine, aga vähemalt üks positiivne mõte oli seal kindlasti, nimelt üleskutse humanitaaridele endale pead kokku panna ja enda tegevus nii-ütelda kaardistada, mis parimal juhul võimaldaks mõnevõrra koordineeritumalt tegutseda ja võib-olla isegi teataval määral "ressursside juhtimisega" tegelda.
Omamoodi huvitav oli lugeda Purju Alari teatavas mõttes raamatututvustust, teatavas mõttes probleemartiklit, mis kõneles asjast, millest juba pikemat aega on ikka kõneldud - Hiina väidetavast muutumisest maailmamajanduse keskuseks ja keskmeks. Ega mingit selgust sellesse küsimusse ei toonud ka see artikkel (ega selle aluseks olnud raamat), aga lugeda tasub siiski.
Päris hämmastav oli Vene Ilmari veste (mis ei ole võib-olla parim žanrimääratlus, aga midagi paremat mul hetkel pähe ei tule - ja esseeks seda allnimetataval põhjusel ka nagu hästi kutsuda ei saa ...), mis keskendus eelkõige Spengleri mõne aja eest eesti keeles ilmunud suurteosele. Ei, mitte sellepärast, et ta sellest kirjutas, vaid eelkõige seepärast, et ma ei oleks uskunudki, et ta suudab kirjutada nii vähest leheruumi kasutades. Nojah, pole ju ka võimatu, et toimetus otsustavalt kärpis nii oma kaks kolmandikku välja, millele viitab võib-olla ka üsna järsk lõpp, aga ometi on see tähelepanuväärne.
Sugugi halb lugemine polnud ka Saarikoski Pentti juubeli puhuks avaldatud eestindatud lõigud tema Soome uurija teosest. Saarikoski on küll mu jaoks rohkem nimi, mida ma olen kõigest kuulnud ja ega see, mida ma varem teadsin ja nüüd siit teada sain, ka ei kutsu kuidagi lähemat tutvust tegema, aga selliste ajahõnguliste, meeleolukate meenutuskatkenditena oli Saarikoski-lehekülge siiski hea lugeda.
Kuigi ma tavaliselt lasen teatrilehekülgedest kui ebahuvitavatest lihtsalt silmad üle, siis seekord jäid need ometi peatuma ühel eelteatel, mis kõneles bastionikäikudes ettevõetavast, hmm, labürintlavastusest "Ogalik". See tundus olevat täitsa huvitav asi - nojah, vähemalt seni, kuni pole ära näinud :-) (mida, ei saa välistada, ma võin isegi teha ...)
Päris huvitavad olid seekord teadusleheküljed. Liiviku Ero oli kirjutanud mõistliku loo sellest, kuidas teadus peab olema ikka vaba, mitte aheldatud teadusajakirjade ja -kirjastuste lõa otsa. Millega ma mitteteadlasena olen igati nõus.
Üsna kummalise artikli identiteedi teemal oli kirjutanud Veldre Anto, mille võiks lühidalt kokku võtta järgmiselt: igal inimesel on lausa vaja mitut identiteeti ja kindlasti on ainult ühega piirdumine "väärareng". Mis oli mu meelest ühes mõttes avatud uksest jõuga sissemurdmine: lõppeks ongi igal inimesel nii või teisiti mitu identiteeti, kõige elementaarsemalt üks kodus ja teine tööl või koolis, aga enamasti veel üsna mitu erinevates rollides olles. Teiselt poolt jälle paistis ta soosivat e-maailmas toimetamist kui mitte radikaalselt erinevate identiteetidega, siis vähemalt identiteetidega, mida pole kuigi lihtne üksteisega siduda. Mis mu meelest on ka kui mitte just avatud, siis irvakil ukse vahelt jälle jõuga sissemurdmine. Kuigi siin vististi sõltub asi mõneti ka vanusest: kindlasti on meeldiv eksperimenteerida ja katsetada (milleks autorgi neid eri identiteete paistab eelkõige tagant utsitavat) nooremas eas, kui, nagu öeldakse, veel kogu maailm on ees lahti ja valla, samal ajal vanemas eas, kus oled oma sõidurea elu kiirteel juba üles leidnud ja seda mööda, väheste möödasõitudega ja harva maha keerates, et mõne aja pärast uuesti tagasi tulla, tasakesi edasi vuristad, on palju loomulikum vähem eksperimenteerida ja pigem kinnistada seda immitsat, mida oled hoolega üles ehitanud ... Aga igatahes tublisti mõtlemist see küllaltki väike kirjatükk andis.
Veel vääris lugemist filmi "Puhastus" arvustus Velmeti Aro sulest. Ma muidugi ei ole seda näinud ja vaevalt niipea näengi, aga autori mõtted selle kohta, kuidas seda filmi võiks käsitleda ja kuidas paraku seda peaaegu kindlasti käsitlema hakatakse, väärisid tähelepanu. See arvamuste paljusus ja kange tahe ilukirjandust venitada milleks tahes muuks oli ju selgelt näha juba raamatu tuleku ajal (ja arvatavasti ka algse näidendi puhul, millest ma küll midagi ei tea). Muidugi ei suutnud autorgi olla päris valitud rajal, sest kui ta kirjutanuks rahvusvahelisele publikule, nagu ta teha kavatses, siis vaevalt ta oleks sinna sisse libistanud näiteks viidet Raimond Valgre lauludele, mis samusele publikule kohe kindlasti midagi ei ütleks. Aga katsena ometi hea.
Loetud: Sirp, 07.09.2012
Vaadatud: MMi valikmäng: Eesti-Rumeenia (ETV2), Vasaku jala reede (TV3)
Ilmunud tõlked: Matthew Crandall: piirileping peaks olema prioriteet (Postimees, 07.09.2012)
25.9.11
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi üürikest vaheldust postikulleri ilmumine ukse taha, kaasas pakike TEA kirjastuselt, milles sisaldus nende entsüklopeedia viimane, 7. köide. Ühtlasi nägin ka midagi uut, vähemalt enda jaoks: nagu ikka, paluti allkirja kättesaamise kohta, aga sedakorda pisteti paberi ja pliiatsi asemel ette hoopis üks taskuarvuti või nutitelefoniga sarnanev jupstükk ja midagi pliiatsi sarnast, millega tuli siis sinna ekraanile oma pookstavid kritseldada. Nojah, ma tean küll, et niisugused asjad on olemas, aga polnud varem oma silmaga näinud... (või veel täpsemalt, võimalust "pliiatsiga" ekraanile sodida olen näinud küll, aga mitte sellises rollis)
Loetud: [digi] september 2011
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Eesti jalgpalli meistriliiga: FC Flora - FC Levadia (TV6), Taevasina (ETV), Arctic Blast - Wenn die Welt gefriert (RTL2), Pahalane (TV6), Amfiibinimene (PBK), Kälimehed (TV3)
Loetud: [digi] september 2011
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Eesti jalgpalli meistriliiga: FC Flora - FC Levadia (TV6), Taevasina (ETV), Arctic Blast - Wenn die Welt gefriert (RTL2), Pahalane (TV6), Amfiibinimene (PBK), Kälimehed (TV3)
30.3.11
Reedesed mõtted
Suhteliselt mõõduka tööpanusega päev, kuna tubli osa ajast kulus kahe väljamineku peale. Esimene väljaminek viis mind sedakorda tavapärase kultuurikilomeetri asemel lausa suuremale ringile, kuivõrd ma olin avastanud, et üks TEA raamatukauplustest asub suhteliselt lähedal ja et mul oli parajasti üks raamat just selle kirjastuse varasalvest tellitud, otsustasin sealt läbi astuda. Koos järgneva Eesti Posti kandekeskuse külastamisega tegi see päris kena matkakese, võimaldades ühtlasi tundma õppida elamiskoha lähedasi kõledamaid nurgakesi (üllataval kombel muutub enamasti kõik koledaks ja kõledaks sedamööda, mida lähemale satub mõni meditsiiniasutus...) Aga olgu siis ka ära mainitud kandekeskusest koju taritud pakikese sisu:
Koju tagasi jõudes ja postkastis Sirpi välja korjates leidsin sellest õige mitu üsna huvitavat raamatute või laiemalt kirjandusega seotud artiklit: Keräneni Mika sulest laste- ja noortekirjanduse kohta, Larmi Pille-Riinilt "Kalevipoeg 2.0" arvustuse ja, mis lugemisel aina rohkem köitma hakkas, Kausi Jani arvustuse-mõtiskluse Céline'i hiljaaegu ilmunud teose "Reis öö lõppu" kohta. See viimane oli mulle jäänud mujaltki silma, aga kui lugesin kirjatükist autori ja teose kohta selliseid lauseid, nagu "ta kuumavast ajust imbuvad mõtted, mis haisevad nagu sitt ja on läbipaistvad nagu allikavesi" ning "Céline meisterdab õmblustest käriseva lapiteki, mille ta lugejate peale heidab, et nood seal pikalt lämbuksid ja riiet oma orgasmidega niisutaksid. Sarkasm kutsub haletsuse enda kõrvale voodisse", siis tekkis kohe kange kihu seda raamatut lugeda (nojah, niipea kui see vähegi võimalikuks osutub, mõistagi, ütles see juba mitu aastat peas vasardanud hääleke kainelt...).
See mõte süvenes veelgi, kui ma veidi hiljem võtsin ette teise väljamineku, sedakorda Solarise Apollosse, kus korraldati niisugune vahva asi nagu ülemaailmse Tolkieni (ette)lugemise päeva kohalik üritus. Algselt teatatud kahe etleja asemel oli laval neid lausa neli ja isegi natuke rohkem. Jõudnud kohale Tallinna liiklusest tingituna pisukese hilinemisega, ei saanud ma paraku nii head kohta, et ettelugemine oleks päris korralikult kõrva kostnud, seda enam, et lugejate oskused ja võimed olid mõnevõrra erinevad, nii et vaid üks neist oli kindlasti korralikult kuulda kõigile, kes sinna kogunenud olid, aga kuivõrd Bereni ja Lúthieni lugu, mida ette loeti, on ju nagunii hästi teada (ehkki vahest mitte päris sõna-sõnalt peas), siis see väga ei häirinud. Küll aga sain ma ettelugemise lõppedes täielise vapustuse osaliseks - toimus midagi, mida ma ei oleks osanud kohe mitte kuidagi ega mingi hinna eest isegi ette kujutada, veel vähem oodata. Nimelt torgati ettelugemise ajal pihku pisike papitükike, millel peal number. Ettelugemise lõppedes toimetati lugejate ette kastike, kust hakati nende papitükkide teisi pooli välja tõmbama ja maailmaajaloos täiesti ainulaadselt ilmus sealt esimesena välja just sama papitükk, mille teine pool sattus minu käes olema. Sellise enneolematu loosiõnne - oleks siis olnud, et kohalolijaid ja loosivõtjaid oleks olnud kolm, nagu ka auhindu, sellest oleks ma veel aru saanud, kuigi ka sel juhul oleks olnud tegemist äärmise vedamisega... - tulemuseks oli üks Tolkieni nii-ütelda vähematest teostest, nimelt "Roverandom". Kahtlemata teeb raamatu selle minu kätte jõudmise ainulaadse saamisloo kõrval unikaalseks ka ettelugemise korraldanud Keskmaa Ordu päevakohane kleeps-eksliibris.
Ettelugemise järel sirvisin esimest korda ka "Sõrmuste isanda" tõlke uusväljaannet, mida on natuke kohendatud, nagu ma aru olen saanud, peamiselt vastureaktsioonina algsele "maalähedasele" tõlkele. Ma küll raamatutesse sisse õieti rohkem ei vaadanud, kui ainult registrisse ja lisadesse - ehk siis nendesse osadesse, mida mul omal ajal "Tolkieni entsüklopeediat" tõlkides ja eriti sellele omal algatusel lisasid ja muid asju koostades nii hirmhädasti vaja oli ja mis õige mitmel korral sügavasse masendusse viisid (mitte et need üldiselt vearohked oleksid olnud, aga ebakõlasid ja puudusi siiski esines päris tublisti). Tundub, et Sashi väide, et ta nägi sellega kuu aega kurja vaeva, vastab tõele - uusväljaande lisad ja registrid paistavad tõesti olevat tunduvalt paremas korras, võib-olla mitte veel ideaalses, aga juba väga lähedal kindlasti (ma tabasin sealt ühe poolvea, kus registris esineva leheküljenumbri eest oli köitenumber ära jäänud, aga ei märganud enam küll ühtegi ringviidet ega muud sellist, mis üheksa aasta eest harja nii punaseks ajasid). Ilmselt peaks millalgi täiendama oma kodust raamatukogu ka nende väljaannetega.
Üüratust loosiõnnest tiivustatuna ja Sirbist loetut meeles pidades tegin Apollos ka pisikese ostu, omandades lisaks otsekui taevast sülle langenud "Roverandomile" veel kaks raamatut, mis olgu siinkohal ka ära mainitud:
Tolkieni ettelugemist kuulamas käies jäi paraku küll nägemata Eesti ja Uruguay kohtumine jalgpallimurul (või kuidas iganes seda asja tuleks nimetada, mille peal praegusel aastaajal mängitakse :-) ) - sest jalgpall võib küll olla parem kui õige mitu asja, aga ühest heast raamatust, raamatuga seotud ürituseest ja eriti Tolkieni raamatust ja sellega seotud üritusest ikka naljalt midagi paremat leida ei ole. Aga igal juhul oli koju jõudes vapustus täiesti tasuta omast käest võtta: kuidas ka ei oleks enne mängu arvanud, isegi lähtudes sellest, et tegemist ei olnud sellise mänguga, mis oleks kuskil midagi otsustanud, ei ole kohe mitte kuidagi ega mingil viisil osanud oletadagi, et Eesti võib võita äsjaste maailmameistrivõistluste neljandat meeskonda koguni 2:0! Väravaid veebis üle vaadates ei jätnud need just kõige ilusamat muljet, aga teisalt, võit on võit ja ega mänge siis ainuüksi ilu pärast ka ei mängita. Igal juhul väga võimas saavutus ja tuleb vaid loota, et Eesti meeskond ei kurnanud ennast liialt ära enne mõne päeva pärast ees olevat mängu Serbiaga, mis erinevalt tänasest on juba mäng, milles võit või kaotus tõsiselt loeb.
Loetud: Sirp, 25.03.2011; Tuna 1/2011
Vaadatud: mitte muhvigi
- J. Fforde. First Among Sequels
- J. Fforde. One of Our Thursdays Is Missing
Koju tagasi jõudes ja postkastis Sirpi välja korjates leidsin sellest õige mitu üsna huvitavat raamatute või laiemalt kirjandusega seotud artiklit: Keräneni Mika sulest laste- ja noortekirjanduse kohta, Larmi Pille-Riinilt "Kalevipoeg 2.0" arvustuse ja, mis lugemisel aina rohkem köitma hakkas, Kausi Jani arvustuse-mõtiskluse Céline'i hiljaaegu ilmunud teose "Reis öö lõppu" kohta. See viimane oli mulle jäänud mujaltki silma, aga kui lugesin kirjatükist autori ja teose kohta selliseid lauseid, nagu "ta kuumavast ajust imbuvad mõtted, mis haisevad nagu sitt ja on läbipaistvad nagu allikavesi" ning "Céline meisterdab õmblustest käriseva lapiteki, mille ta lugejate peale heidab, et nood seal pikalt lämbuksid ja riiet oma orgasmidega niisutaksid. Sarkasm kutsub haletsuse enda kõrvale voodisse", siis tekkis kohe kange kihu seda raamatut lugeda (nojah, niipea kui see vähegi võimalikuks osutub, mõistagi, ütles see juba mitu aastat peas vasardanud hääleke kainelt...).
See mõte süvenes veelgi, kui ma veidi hiljem võtsin ette teise väljamineku, sedakorda Solarise Apollosse, kus korraldati niisugune vahva asi nagu ülemaailmse Tolkieni (ette)lugemise päeva kohalik üritus. Algselt teatatud kahe etleja asemel oli laval neid lausa neli ja isegi natuke rohkem. Jõudnud kohale Tallinna liiklusest tingituna pisukese hilinemisega, ei saanud ma paraku nii head kohta, et ettelugemine oleks päris korralikult kõrva kostnud, seda enam, et lugejate oskused ja võimed olid mõnevõrra erinevad, nii et vaid üks neist oli kindlasti korralikult kuulda kõigile, kes sinna kogunenud olid, aga kuivõrd Bereni ja Lúthieni lugu, mida ette loeti, on ju nagunii hästi teada (ehkki vahest mitte päris sõna-sõnalt peas), siis see väga ei häirinud. Küll aga sain ma ettelugemise lõppedes täielise vapustuse osaliseks - toimus midagi, mida ma ei oleks osanud kohe mitte kuidagi ega mingi hinna eest isegi ette kujutada, veel vähem oodata. Nimelt torgati ettelugemise ajal pihku pisike papitükike, millel peal number. Ettelugemise lõppedes toimetati lugejate ette kastike, kust hakati nende papitükkide teisi pooli välja tõmbama ja maailmaajaloos täiesti ainulaadselt ilmus sealt esimesena välja just sama papitükk, mille teine pool sattus minu käes olema. Sellise enneolematu loosiõnne - oleks siis olnud, et kohalolijaid ja loosivõtjaid oleks olnud kolm, nagu ka auhindu, sellest oleks ma veel aru saanud, kuigi ka sel juhul oleks olnud tegemist äärmise vedamisega... - tulemuseks oli üks Tolkieni nii-ütelda vähematest teostest, nimelt "Roverandom". Kahtlemata teeb raamatu selle minu kätte jõudmise ainulaadse saamisloo kõrval unikaalseks ka ettelugemise korraldanud Keskmaa Ordu päevakohane kleeps-eksliibris.
Ettelugemise järel sirvisin esimest korda ka "Sõrmuste isanda" tõlke uusväljaannet, mida on natuke kohendatud, nagu ma aru olen saanud, peamiselt vastureaktsioonina algsele "maalähedasele" tõlkele. Ma küll raamatutesse sisse õieti rohkem ei vaadanud, kui ainult registrisse ja lisadesse - ehk siis nendesse osadesse, mida mul omal ajal "Tolkieni entsüklopeediat" tõlkides ja eriti sellele omal algatusel lisasid ja muid asju koostades nii hirmhädasti vaja oli ja mis õige mitmel korral sügavasse masendusse viisid (mitte et need üldiselt vearohked oleksid olnud, aga ebakõlasid ja puudusi siiski esines päris tublisti). Tundub, et Sashi väide, et ta nägi sellega kuu aega kurja vaeva, vastab tõele - uusväljaande lisad ja registrid paistavad tõesti olevat tunduvalt paremas korras, võib-olla mitte veel ideaalses, aga juba väga lähedal kindlasti (ma tabasin sealt ühe poolvea, kus registris esineva leheküljenumbri eest oli köitenumber ära jäänud, aga ei märganud enam küll ühtegi ringviidet ega muud sellist, mis üheksa aasta eest harja nii punaseks ajasid). Ilmselt peaks millalgi täiendama oma kodust raamatukogu ka nende väljaannetega.
Üüratust loosiõnnest tiivustatuna ja Sirbist loetut meeles pidades tegin Apollos ka pisikese ostu, omandades lisaks otsekui taevast sülle langenud "Roverandomile" veel kaks raamatut, mis olgu siinkohal ka ära mainitud:
- L.-F. Céline. Reis öö lõppu
- L. Priimägi. Propaganda sõnastik
Tolkieni ettelugemist kuulamas käies jäi paraku küll nägemata Eesti ja Uruguay kohtumine jalgpallimurul (või kuidas iganes seda asja tuleks nimetada, mille peal praegusel aastaajal mängitakse :-) ) - sest jalgpall võib küll olla parem kui õige mitu asja, aga ühest heast raamatust, raamatuga seotud ürituseest ja eriti Tolkieni raamatust ja sellega seotud üritusest ikka naljalt midagi paremat leida ei ole. Aga igal juhul oli koju jõudes vapustus täiesti tasuta omast käest võtta: kuidas ka ei oleks enne mängu arvanud, isegi lähtudes sellest, et tegemist ei olnud sellise mänguga, mis oleks kuskil midagi otsustanud, ei ole kohe mitte kuidagi ega mingil viisil osanud oletadagi, et Eesti võib võita äsjaste maailmameistrivõistluste neljandat meeskonda koguni 2:0! Väravaid veebis üle vaadates ei jätnud need just kõige ilusamat muljet, aga teisalt, võit on võit ja ega mänge siis ainuüksi ilu pärast ka ei mängita. Igal juhul väga võimas saavutus ja tuleb vaid loota, et Eesti meeskond ei kurnanud ennast liialt ära enne mõne päeva pärast ees olevat mängu Serbiaga, mis erinevalt tänasest on juba mäng, milles võit või kaotus tõsiselt loeb.
Loetud: Sirp, 25.03.2011; Tuna 1/2011
Vaadatud: mitte muhvigi
22.2.11
Esmabased mõtted
Tavaline esmaspäev, see tähendab tarkvara tõlkimise päev. Möödus see taas puhtalt KDE tähe all ja kulges suhteliselt edukalt, ehkki mingeid konkreetseid saavutusi välja tuua ei saa: lisaks mõne lisandunud stringi õiendamisele stabiilses harus edenes natuke arendusharu kasutajaliidese ja samamoodi natuke arendusharu dokumentatsiooni osa.
Küll väikese hilinemisega, aga siiski vaatasin täna ära Tallinna TV-s näidatava mälumängu "Kes seljatab Tallinna" ning lausa südame tegi soojaks, et seal võistlustulle astunud Türi esindus näitas ennast nii heast küljest, et võitis kindlalt vooru. Eks sellele aitas muidugi kaasa ka see, et neil oli välja panna väga tugev mälumängija Särgava Alar. Igal juhul kodukandi võistkonna võit rõõmustas tõsiselt.
Täna jõudis taas mõningate sekeldustega (mõnes andmebaasis on endiselt sees tänava vana nimi, aga et see on juba kaks (või lausa kolm?) aastat tagasi ära muudetud, siis navidest, mis tasapisi on samuti uuenenud, enam suurt kasu ei ole...) ukse taha postikuller, kaasas järgnev raamat:
Huvitav, kuidas nad selle tempoga küll 2014. aastaks oma 22+2 köitega valmis jõuavad? Nojah, ütleme nii, et lootus sureb viimasena... Paki vahel oli aga ühe peatselt ilmuva teose reklaam, mis äratas päris huvi: mingi uus (üld)ajalookäsitlus vähemalt laiemalt ajaloospetsialistina seni tundmatu Vaiksoo Rauli sulest. Kirjeldus vähemalt oli üpris lubav, eks näeb, kui raamat ise lõpuks välja tuleb.
Sattusin lugema Applebaumi Anne'i sulest praeguste Põhja-Aafrika-Lähis-Ida rahutuste kommentaari, milles ta ilmselt üsna õigustatult võrdleb neid mitte niivõrd 1989. aastaga, nagu seda viimastel nädalatel on sageli kiputud tegema (ja mis ka minus sellist ebalust tekitas - midagi oleks nagu valesti -, aga paraku pole olnud kuigi palju mahti nende üle pikemalt mõelda, seda enam, et sündmused on ikka veel aktiivselt käimas, nagu kuulsa doominoteooria kohaselt ühest riigist teise liikumas, nii et ehk isegi revolutsiooni nimetust on veel veidi ennatlik pruukida), kuivõrd pigem 1848. aastaga. Kas see nüüd just kõige õigem võrdlus on, võib usutavasti vaielda, aga need jooned, millele ta osutab, on muidugi sarnased küll. Kuigi ta ei jäta ka mainimata, et teleri ja kirjapandu vahendusel saadud pilt on paratamatult puudulik. Nii et võimalik, et selliste hinnangute ja võrdluste esitamisega tasub mõnevõrra oodata - lõppeks pidi ka 1848. aastast veidi mööda saama, enne kui võis (tagantjärgi tarkusena, nagu ikka) öelda, et tegemist oli revolutsiooniaastaga (isegi 1989. aasta puhul valitses tükk aega kerge kõhklus, milleks neid sündmusi õieti pidada, kuigi tollal sattus enamik sündmusi nii kitsasse ajavahemikku, et seda hinnangut oli hõlpsam üsna kiiresti anda).
Keeletoimetuse blogist võis lugeda jätkulugu sellele, kuidas tuleks õieti ja õigesti kirjutada eurot. Komaga eurode ja sentide eraldamine tundub vähemalt mulle kindlasti loomulikum, kuigi nojah, väga suurt vahet ju ei ole. Aga kui standard ka nii ütleb, siis tuleb see teatavaks võtta. Vaatasin üle ka selle, kuidas on KDE-s, ja seal paistab praegu vaikimisi olevat eraldajaks punkt. Nähtavasti tuleb siis ka seal muudatus sisse viia.
Loetud: B. Lee Whorf, Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: Kes seljatab Tallinna (Tallinna TV), Ajavaod. Eesti Edison (ETV), 100 sekundit (TV3), Välisilm (ETV), Fringe (Pro7)
Ilmunud tõlked: D. Mogahed: Miks "sõjakas islam" on ohtlik müüt (Postimees, 21.02.2011)
Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu kasutajaliides
KDE arendusharu dokumentatsioon
Küll väikese hilinemisega, aga siiski vaatasin täna ära Tallinna TV-s näidatava mälumängu "Kes seljatab Tallinna" ning lausa südame tegi soojaks, et seal võistlustulle astunud Türi esindus näitas ennast nii heast küljest, et võitis kindlalt vooru. Eks sellele aitas muidugi kaasa ka see, et neil oli välja panna väga tugev mälumängija Särgava Alar. Igal juhul kodukandi võistkonna võit rõõmustas tõsiselt.
Täna jõudis taas mõningate sekeldustega (mõnes andmebaasis on endiselt sees tänava vana nimi, aga et see on juba kaks (või lausa kolm?) aastat tagasi ära muudetud, siis navidest, mis tasapisi on samuti uuenenud, enam suurt kasu ei ole...) ukse taha postikuller, kaasas järgnev raamat:
Huvitav, kuidas nad selle tempoga küll 2014. aastaks oma 22+2 köitega valmis jõuavad? Nojah, ütleme nii, et lootus sureb viimasena... Paki vahel oli aga ühe peatselt ilmuva teose reklaam, mis äratas päris huvi: mingi uus (üld)ajalookäsitlus vähemalt laiemalt ajaloospetsialistina seni tundmatu Vaiksoo Rauli sulest. Kirjeldus vähemalt oli üpris lubav, eks näeb, kui raamat ise lõpuks välja tuleb.
Sattusin lugema Applebaumi Anne'i sulest praeguste Põhja-Aafrika-Lähis-Ida rahutuste kommentaari, milles ta ilmselt üsna õigustatult võrdleb neid mitte niivõrd 1989. aastaga, nagu seda viimastel nädalatel on sageli kiputud tegema (ja mis ka minus sellist ebalust tekitas - midagi oleks nagu valesti -, aga paraku pole olnud kuigi palju mahti nende üle pikemalt mõelda, seda enam, et sündmused on ikka veel aktiivselt käimas, nagu kuulsa doominoteooria kohaselt ühest riigist teise liikumas, nii et ehk isegi revolutsiooni nimetust on veel veidi ennatlik pruukida), kuivõrd pigem 1848. aastaga. Kas see nüüd just kõige õigem võrdlus on, võib usutavasti vaielda, aga need jooned, millele ta osutab, on muidugi sarnased küll. Kuigi ta ei jäta ka mainimata, et teleri ja kirjapandu vahendusel saadud pilt on paratamatult puudulik. Nii et võimalik, et selliste hinnangute ja võrdluste esitamisega tasub mõnevõrra oodata - lõppeks pidi ka 1848. aastast veidi mööda saama, enne kui võis (tagantjärgi tarkusena, nagu ikka) öelda, et tegemist oli revolutsiooniaastaga (isegi 1989. aasta puhul valitses tükk aega kerge kõhklus, milleks neid sündmusi õieti pidada, kuigi tollal sattus enamik sündmusi nii kitsasse ajavahemikku, et seda hinnangut oli hõlpsam üsna kiiresti anda).
Keeletoimetuse blogist võis lugeda jätkulugu sellele, kuidas tuleks õieti ja õigesti kirjutada eurot. Komaga eurode ja sentide eraldamine tundub vähemalt mulle kindlasti loomulikum, kuigi nojah, väga suurt vahet ju ei ole. Aga kui standard ka nii ütleb, siis tuleb see teatavaks võtta. Vaatasin üle ka selle, kuidas on KDE-s, ja seal paistab praegu vaikimisi olevat eraldajaks punkt. Nähtavasti tuleb siis ka seal muudatus sisse viia.
Loetud: B. Lee Whorf, Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: Kes seljatab Tallinna (Tallinna TV), Ajavaod. Eesti Edison (ETV), 100 sekundit (TV3), Välisilm (ETV), Fringe (Pro7)
Ilmunud tõlked: D. Mogahed: Miks "sõjakas islam" on ohtlik müüt (Postimees, 21.02.2011)
Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu kasutajaliides
KDE arendusharu dokumentatsioon
12.7.10
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, millest oma osa võttis jalgpalli MM-i "väikese finaali" elik pronksimängu vaatamine. See mäng, milles vastakuti seisid Saksamaa ja Uruguay, oli tõeliselt hea ja nauditav enam-vähem algusest lõpuni. Mõnikord muutuvad pronksimängud omajagu igavaks, sest on selge, et üks meeskond või ka mõlemad on pettunud, et ei pääsenud (suurde) finaali, ja mängib sestap tujutult. Täna olid igatahes mõlemad täis tahet ennast näidata ja seda nad ka tegid. Saksamaa, keda ma ise olin arvanud potentsiaalseks tiitlivõitjaks, sai oma mängumassina, mille Hispaania oli poolfinaalis väga tõhusalt halvanud, taas suhteliselt korralikult käima ja lõpuks suutiski 3:2 võita. Samas mängis ka Uruguay väga tugevalt ja üks Forlani väravaid läheb kindlasti klassikaliste iluväravate sekka. Igatahes meeskonnale, kes finaalturniirile pääses vaid üle kivide ja kändude, oli see suur saavutus nii või teisiti - ja nii imelik, kui see ka ei tundu, oligi just Uruguay lõpuks turniiri parim Lõuna-Ameerika meeskond.
Hommikupoolikul astus korraks läbi Türi tädi, kes oli Tallinnasse huvireisile tulnud ja muu hulgas imetles ja kiitis mu remonditud vannituba. Aga olulisem oli mu seisukohalt ehk see, et ta tõi ka maasikaid kaasa, mida mul on sel aastal olnud väga vähe võimalust mekkida. Need olid natuke hapuka maitsega, aga et mul oli kodus parajasti vahukoort, sai kokku väga kena õhtune maiusroog, mida kenasti mekkida suurepärase jalgpalli kõrvale.
Samuti hommikupoolikult väisas mind postikuller, kes toimetas mulle kätte TEA entsüklopeedia järjekordse, viienda köite. Mõni aeg tagasi avaldati arvamust, et neil võib selle väljaandmine üldse katki jääda, aga vähemalt see köide ilmus ning ka järgmisi lubatakse endise innuga edasi. Isegi veel enam, väidetavalt on kirjastusel kavas välja anda plaanitust lausa kaks köidet rohkem, kuigi mul on kõrvust mööda lipsanud, kas need on lihtsalt aja edenemisest tingitud lisaköited vahepeal lisandunud materjaliga või midagi muud.
Viimase Akadeemia avaartikkel nõndanimetatud kurjadest konstantidest Jüri Saare sulest oli väga mõtlemapanev. Kurjad konstandid on siis teatavad arvud, mida mingi nähtuse kohta aina välja käiakse, ilma et neil tegelikult oleks mingit kuigivõrd põhjendatud alust. Seda, et väidetava HIV/aidsi epideemia arvud on kaheldavad, olin ma varemgi kuulnud, aga päris jahmatas, mil moel on saadud väidetavalt Eestist väljakaubitsevate naiste arv. Vähemalt selle artikli kohaselt ilmus see (suurusjärgus 500 aastas) esimest korda täiesti laest võetuna muidu ju päris kenas, kuigi praeguseks hingusele läinud ajakirjas Luup. Ja kui millalgi hiljem võeti ette uuring, siis selgus, et uuringu tellija pealesurumisel ei tohtinud väljauuritud arv jääda alla saja, sest siis oleks pidanud tellija omalt poolt pakkuma mõne seletuse nii drastilise vähenemise kohta, mida nad kuidagi ei soovinud... Sama mõtlemapanev oli see, et väidetav majanduskriisi aegne töötute arv 100 000 toodi käibele juba enne seda, kui kriis ise üldse algas... Igatahes pani see artikkel tublisti mõtlema ja ilmselt soodustab veelgi sügava umbusuga suhtumist kahtlaselt ümmargustesse arvudesse...
Loetud. Akadeemia 7/2010
Vaadatud: Merlini seiklused (ETV), JMM: Uruguay-Saksamaa (ETV)
Hommikupoolikul astus korraks läbi Türi tädi, kes oli Tallinnasse huvireisile tulnud ja muu hulgas imetles ja kiitis mu remonditud vannituba. Aga olulisem oli mu seisukohalt ehk see, et ta tõi ka maasikaid kaasa, mida mul on sel aastal olnud väga vähe võimalust mekkida. Need olid natuke hapuka maitsega, aga et mul oli kodus parajasti vahukoort, sai kokku väga kena õhtune maiusroog, mida kenasti mekkida suurepärase jalgpalli kõrvale.
Samuti hommikupoolikult väisas mind postikuller, kes toimetas mulle kätte TEA entsüklopeedia järjekordse, viienda köite. Mõni aeg tagasi avaldati arvamust, et neil võib selle väljaandmine üldse katki jääda, aga vähemalt see köide ilmus ning ka järgmisi lubatakse endise innuga edasi. Isegi veel enam, väidetavalt on kirjastusel kavas välja anda plaanitust lausa kaks köidet rohkem, kuigi mul on kõrvust mööda lipsanud, kas need on lihtsalt aja edenemisest tingitud lisaköited vahepeal lisandunud materjaliga või midagi muud.
Viimase Akadeemia avaartikkel nõndanimetatud kurjadest konstantidest Jüri Saare sulest oli väga mõtlemapanev. Kurjad konstandid on siis teatavad arvud, mida mingi nähtuse kohta aina välja käiakse, ilma et neil tegelikult oleks mingit kuigivõrd põhjendatud alust. Seda, et väidetava HIV/aidsi epideemia arvud on kaheldavad, olin ma varemgi kuulnud, aga päris jahmatas, mil moel on saadud väidetavalt Eestist väljakaubitsevate naiste arv. Vähemalt selle artikli kohaselt ilmus see (suurusjärgus 500 aastas) esimest korda täiesti laest võetuna muidu ju päris kenas, kuigi praeguseks hingusele läinud ajakirjas Luup. Ja kui millalgi hiljem võeti ette uuring, siis selgus, et uuringu tellija pealesurumisel ei tohtinud väljauuritud arv jääda alla saja, sest siis oleks pidanud tellija omalt poolt pakkuma mõne seletuse nii drastilise vähenemise kohta, mida nad kuidagi ei soovinud... Sama mõtlemapanev oli see, et väidetav majanduskriisi aegne töötute arv 100 000 toodi käibele juba enne seda, kui kriis ise üldse algas... Igatahes pani see artikkel tublisti mõtlema ja ilmselt soodustab veelgi sügava umbusuga suhtumist kahtlaselt ümmargustesse arvudesse...
Loetud. Akadeemia 7/2010
Vaadatud: Merlini seiklused (ETV), JMM: Uruguay-Saksamaa (ETV)
17.4.10
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev.
Tänases Sirbis oli õige palju lugeda, tõsi, küll koos lisadega (Diplomaatia ja Kultuurkapitali rahade jaotus). Sotsiaalia rubriik oli, nagu Wallensteini ajal kombeks on saanud, täis valdavalt vasakpoolset möginat, mis väärib vaid nii palju lugemist, et teada, mida öeldakse, aga erakordselt huvitav oli Vindi Toomase ülevaade 2009. aasta eesti proosakirjandusest. Ma olen küll varemgi nentinud, et õige mitu viimast aastat pole saanud õieti ühtegi raamatut läbi lugeda, vähemalt mitte korralikult ja nauditavalt, ilma vahepausideta (õigupoolest ainuke aeg, mida ma olen püüdnud lugemiseks kasutada, on olnud igapäevase tõlketöö käigus tehtavad igatunnised vahe/puhkepausid, mis tähendab korraga maksimaalselt 10 lk lugemist... ja sestap peamiselt selliste teoste kättevõtmist, kus puudub järjepidevus ja ühtsus, nt pildialbumid või praegugi veel nii väga moes rohkete piltidega temaatilised raamatud), seda vähem veel eesti ja eestikeelset kirjandust, aga jõudumööda olen püüdnud siiski jälgida vähemalt seda, mis ilmub. Sealhulgas ka ülevaateid ja see ülevaade oli mu meelest parim, mida ma olen sattunud lugema, nii puhtalt loetavuse kui ka hinnangute osas (viimase all ei mõtle ma seda, et need hinnangud peaksid tingimata olema sellised, mida kõik - ja kas või ma ise - tingimata aktsepteeriks, vaid seda, et need andsid mu meelest päris hea pilgu vähegi pikemalt käsitletud teostesse, sellise pilgu, mis sõltumata artikli/ettekande autori arvamusest tekitas ka endale teatava ettekujutuse). Nojah, muidugi ei saanud ta mööda ka enda raamatust, millele oli vahest ebaproportsionaalselt palju ruumi pühendatud, aga teisest küljest ei saa seda ka kuidagi pahaks panna, sest vanasõnagi ütleb ju, et kes see siis ikka kui mitte...
Tähelepanu köitis ka ühe "meistertõlkija" Planhofi Maie tublisti solvunud ja üpris terav vastus varasemale kriitikale. Nojah, ma ei oska tema tõlgete kohta kuigi palju midagi öelda, sest Esterist tema sule alt tulnud teoste nimekirja vaadates leidsin, et mul on küll kaks tükki kodus olemas, aga need on seni lugemata. Siiski äratab lisaks aukartuse kõrval nii tohutu produktiivsus, nagu talle omane - ainuüksi selle aastaga on samuse Esteri põhjal tema tõlgituna ilmunud neli raamatut, kõik üsna mahukad, lehekülgede arvuga 267 ja 382 vahel -, ka mõningat kahtlust, kuidas sellise hiiglasliku toodangu puhul on võimalik kas või juba tõlkijal enesel puhtfüüsiliselt oma tõlkeid kontrollida... Ma võin enda kohta öelda, et väga heal juhul ehk suudaksingi mõnda aega kõike muud kõrvale heites ennast nii palju pingutada, et. ütleme, nädalas 100 lk tõlkida, aga kohe kindlasti tuleks sinna kõrvale arvestada minimaalselt pool nädalat selle ülelugemiseks ja esmaseks, personaalseks toimetamiseks... Aga noh, inimesi on erinevaid ja võib-olla ta tõesti suudab niimoodi aastaid järjest aina panna ja panna...
Diplomaatia õieti väga huvitav seekord polnudki, seda natuke iseäralikul põhjusel - nimelt kukkus sel korral välja nii, et pea kogu numbri materjalid on mu "tõlkekojast" läbi käinud :-) (kui lisada veel üks Postimehes ilmunud lugu, siis on täna ilmunud tõlgete koguarvuks koguni 9, mis on vist lausa isiklik rekord...) Muidugi, tõlkimise ajal olid need lood väga huvitavad, sest kuigi Läti ja Leedu on ju meie naaberriigid, tehakse neist eesti keeles ometi nii vähe juttu, et lausa häbi. Siiski, nende omatõlgitud lugude kõrval (mis on allpool ära toodud) oli faktirohkuse poolest väga nauditav lugeda kolonel Ermuse Aarne ülevaadet Läti ja Leedu sõjaväest.
Mõneti üllatavalt pakkus naljakaid elamusi muidu suhteliselt kuiva nime- ja arvujada pakkuv Kultuurkapitali rahajaotuse vihikuke. Nimelt leidsin sealt õige huvitavaid/humoorikaid rahahankimise põhjendusi, näiteks "kirjandusveebi purpurmust.org õhushoid" ja mitmed "kaanehinna vähendamised/alandamised". Ilmselt on nutikas sõnastus väga hea eeldus raha edukaks väljanuiamiseks :-)
Eesti Ekspressist võis lugeda, millised jamad on kaasnenud TEA kirjastuse välja antud uhke nimetusega "Eesti spordi taskuentsüklopeediaga". Ausalt öeldes see, et selles esineb vigu, ei pannud mind väga imestama ega isegi nördima - tegemist on ühemehe-entsüklopeediaga, mille puhul vead on äärmiselt kerged tulema isegi siis, kui koostaja oleks oluliselt, hmm, ütleme et parem. Ei ole ju vigadest pääsenud ja ilmselt ei pääsegi ka suurte kollektiivide entsüklopeediad, olgu meie enda EE või ka Britannica või Meyeri/Brockhausi sugused hiiglased. Ma üldiselt olen suhtunud TEA teatmeteostesse suhtelise tolerantsiga: on jah tihtipeale vigased ja ilmselt kiiruga kokku pandud ja mitte kõige paremini toimetatud, aga et mul on tavaliselt kombeks nagunii vajalikke fakte mitmest allikast üle kontrollida, siis see nii väga ei häiri, kui TEA või kelle tahes muu teatmeteoses ka (mõistlikul hulgal) vigu leidub. Aga täiesti vihale ajas artiklis kirjeldatud äärmiselt alatu lüke, kus inimesi, kes olid juhtinud tähelepanu kavandatavas teoses esinevatele arvukatele vigadele ja teinud ettepaneku neid ja teost ennast läbi arutada, lükati lihtsalt kõrvale, aga samas pandi nende nimed kirja "sisutoimetajatena". Sellise käitumise kohta õieti polegi sõnu...
Loetud: Akadeemia 4/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), NCIS: Kriminalistid (TV3), Mägedel on silmad (TV3), Tulnukas tulnuka vastu (TV3)
Ilmunud tõlked:
Anne Applebaum: uus tragöödia neetud metsas (Postimees, 16.04.2010)
T. Rostoks. Läti välispoliitika: edasi läbi raskete aegade (Diplomaatia 4/2010)
P. Raudseps. Jahe kevad, kuum sügis: mõned tähelepanekud Läti poliitikaelust (Diplomaatia 4/2010)
M. Jurkynas. Kas Leedu välispoliitika muutub isikukeskseks? (Diplomaatia 4/2010)
I. Makaraityte. Leedu: uued luuad, vanad probleemid (Diplomaatia 4/2010)
Ž. Vaičiunas. Leedu energiajulgeolek pärast Ignalina tuumaelektrijaama sulgemist (Diplomaatia 4/2010)
J. Bult. Nord Stream: Eesti kaotatud lahing (Diplomaatia 4/2010)
J. Novagrockiene. Avalikkuse suhtumine Leedu relvajõudude muutumisse (Diplomaatia 4/2010)
E. Lucas. In memoriam: Lech Kaczyński (Diplomaatia 4/2010)
Tänases Sirbis oli õige palju lugeda, tõsi, küll koos lisadega (Diplomaatia ja Kultuurkapitali rahade jaotus). Sotsiaalia rubriik oli, nagu Wallensteini ajal kombeks on saanud, täis valdavalt vasakpoolset möginat, mis väärib vaid nii palju lugemist, et teada, mida öeldakse, aga erakordselt huvitav oli Vindi Toomase ülevaade 2009. aasta eesti proosakirjandusest. Ma olen küll varemgi nentinud, et õige mitu viimast aastat pole saanud õieti ühtegi raamatut läbi lugeda, vähemalt mitte korralikult ja nauditavalt, ilma vahepausideta (õigupoolest ainuke aeg, mida ma olen püüdnud lugemiseks kasutada, on olnud igapäevase tõlketöö käigus tehtavad igatunnised vahe/puhkepausid, mis tähendab korraga maksimaalselt 10 lk lugemist... ja sestap peamiselt selliste teoste kättevõtmist, kus puudub järjepidevus ja ühtsus, nt pildialbumid või praegugi veel nii väga moes rohkete piltidega temaatilised raamatud), seda vähem veel eesti ja eestikeelset kirjandust, aga jõudumööda olen püüdnud siiski jälgida vähemalt seda, mis ilmub. Sealhulgas ka ülevaateid ja see ülevaade oli mu meelest parim, mida ma olen sattunud lugema, nii puhtalt loetavuse kui ka hinnangute osas (viimase all ei mõtle ma seda, et need hinnangud peaksid tingimata olema sellised, mida kõik - ja kas või ma ise - tingimata aktsepteeriks, vaid seda, et need andsid mu meelest päris hea pilgu vähegi pikemalt käsitletud teostesse, sellise pilgu, mis sõltumata artikli/ettekande autori arvamusest tekitas ka endale teatava ettekujutuse). Nojah, muidugi ei saanud ta mööda ka enda raamatust, millele oli vahest ebaproportsionaalselt palju ruumi pühendatud, aga teisest küljest ei saa seda ka kuidagi pahaks panna, sest vanasõnagi ütleb ju, et kes see siis ikka kui mitte...
Tähelepanu köitis ka ühe "meistertõlkija" Planhofi Maie tublisti solvunud ja üpris terav vastus varasemale kriitikale. Nojah, ma ei oska tema tõlgete kohta kuigi palju midagi öelda, sest Esterist tema sule alt tulnud teoste nimekirja vaadates leidsin, et mul on küll kaks tükki kodus olemas, aga need on seni lugemata. Siiski äratab lisaks aukartuse kõrval nii tohutu produktiivsus, nagu talle omane - ainuüksi selle aastaga on samuse Esteri põhjal tema tõlgituna ilmunud neli raamatut, kõik üsna mahukad, lehekülgede arvuga 267 ja 382 vahel -, ka mõningat kahtlust, kuidas sellise hiiglasliku toodangu puhul on võimalik kas või juba tõlkijal enesel puhtfüüsiliselt oma tõlkeid kontrollida... Ma võin enda kohta öelda, et väga heal juhul ehk suudaksingi mõnda aega kõike muud kõrvale heites ennast nii palju pingutada, et. ütleme, nädalas 100 lk tõlkida, aga kohe kindlasti tuleks sinna kõrvale arvestada minimaalselt pool nädalat selle ülelugemiseks ja esmaseks, personaalseks toimetamiseks... Aga noh, inimesi on erinevaid ja võib-olla ta tõesti suudab niimoodi aastaid järjest aina panna ja panna...
Diplomaatia õieti väga huvitav seekord polnudki, seda natuke iseäralikul põhjusel - nimelt kukkus sel korral välja nii, et pea kogu numbri materjalid on mu "tõlkekojast" läbi käinud :-) (kui lisada veel üks Postimehes ilmunud lugu, siis on täna ilmunud tõlgete koguarvuks koguni 9, mis on vist lausa isiklik rekord...) Muidugi, tõlkimise ajal olid need lood väga huvitavad, sest kuigi Läti ja Leedu on ju meie naaberriigid, tehakse neist eesti keeles ometi nii vähe juttu, et lausa häbi. Siiski, nende omatõlgitud lugude kõrval (mis on allpool ära toodud) oli faktirohkuse poolest väga nauditav lugeda kolonel Ermuse Aarne ülevaadet Läti ja Leedu sõjaväest.
Mõneti üllatavalt pakkus naljakaid elamusi muidu suhteliselt kuiva nime- ja arvujada pakkuv Kultuurkapitali rahajaotuse vihikuke. Nimelt leidsin sealt õige huvitavaid/humoorikaid rahahankimise põhjendusi, näiteks "kirjandusveebi purpurmust.org õhushoid" ja mitmed "kaanehinna vähendamised/alandamised". Ilmselt on nutikas sõnastus väga hea eeldus raha edukaks väljanuiamiseks :-)
Eesti Ekspressist võis lugeda, millised jamad on kaasnenud TEA kirjastuse välja antud uhke nimetusega "Eesti spordi taskuentsüklopeediaga". Ausalt öeldes see, et selles esineb vigu, ei pannud mind väga imestama ega isegi nördima - tegemist on ühemehe-entsüklopeediaga, mille puhul vead on äärmiselt kerged tulema isegi siis, kui koostaja oleks oluliselt, hmm, ütleme et parem. Ei ole ju vigadest pääsenud ja ilmselt ei pääsegi ka suurte kollektiivide entsüklopeediad, olgu meie enda EE või ka Britannica või Meyeri/Brockhausi sugused hiiglased. Ma üldiselt olen suhtunud TEA teatmeteostesse suhtelise tolerantsiga: on jah tihtipeale vigased ja ilmselt kiiruga kokku pandud ja mitte kõige paremini toimetatud, aga et mul on tavaliselt kombeks nagunii vajalikke fakte mitmest allikast üle kontrollida, siis see nii väga ei häiri, kui TEA või kelle tahes muu teatmeteoses ka (mõistlikul hulgal) vigu leidub. Aga täiesti vihale ajas artiklis kirjeldatud äärmiselt alatu lüke, kus inimesi, kes olid juhtinud tähelepanu kavandatavas teoses esinevatele arvukatele vigadele ja teinud ettepaneku neid ja teost ennast läbi arutada, lükati lihtsalt kõrvale, aga samas pandi nende nimed kirja "sisutoimetajatena". Sellise käitumise kohta õieti polegi sõnu...
Loetud: Akadeemia 4/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), NCIS: Kriminalistid (TV3), Mägedel on silmad (TV3), Tulnukas tulnuka vastu (TV3)
Ilmunud tõlked:
Anne Applebaum: uus tragöödia neetud metsas (Postimees, 16.04.2010)
T. Rostoks. Läti välispoliitika: edasi läbi raskete aegade (Diplomaatia 4/2010)
P. Raudseps. Jahe kevad, kuum sügis: mõned tähelepanekud Läti poliitikaelust (Diplomaatia 4/2010)
M. Jurkynas. Kas Leedu välispoliitika muutub isikukeskseks? (Diplomaatia 4/2010)
I. Makaraityte. Leedu: uued luuad, vanad probleemid (Diplomaatia 4/2010)
Ž. Vaičiunas. Leedu energiajulgeolek pärast Ignalina tuumaelektrijaama sulgemist (Diplomaatia 4/2010)
J. Bult. Nord Stream: Eesti kaotatud lahing (Diplomaatia 4/2010)
J. Novagrockiene. Avalikkuse suhtumine Leedu relvajõudude muutumisse (Diplomaatia 4/2010)
E. Lucas. In memoriam: Lech Kaczyński (Diplomaatia 4/2010)
18.8.09
Esmabased mõtted
Täna oli siis selle põneva ja huvitava nädala viimane päev, mida ma söandan "puhkuseks" nimetada. Enesestmõistetavalt ja nagu esmaspäevad ikka, oli see pühendatud tarkvara tõlkimisele. Eilsed lootused küll ei täitunud - see viimane miil on ikka eriti raske: ainult kaks käsiraamatut on KDE stabiilses harus veel lõpetamata ja neist isegi ühte ei jõudnud päris lõpuni valmis... Aga noh, ega siis tõlketöö pole jänkuonu, kes muudkui eest ära lippab, ja nädala pärast on ka päev ja kõik need teised sõnad. Igatahes sai viimase nädalaga suur samm edasi dokumentatsiooni tõlkimisel tehtud ja see on juba omaette hea asi(TM).
Sattusin juhuslikult silmama TEA keelekoolituse veebilehekülge ja avastasin mõningase üllatusega, et neil on ikka päris lai ampluaa. Eriti meeldiv üllatus oli ühelt poolt läti ja leedu ja poola keele ning teiselt poolt selliste keelte nagu araabia ja türgi leidmine nimekirjast. Ülejäänud olid suhteliselt tavalisemad keeled, aga mainitute õpetamine ei ole mu meelest Eestis üldiselt kuigi levinud. Hea, et seda siiski tehakse, kuigi mul ei ole aimugi, kui hea tasemega TEA keeltekool on.
Õhtu eel sattusin openoffice.et kanalil kõlanud küsimuse tõttu taas ühe vana, aga ikka ära unuma kippuva probleemi peale: nimelt kipuvad kõikvõimalikes loendites (olgu faililoend või mis tahes) sortimisel V ja W täht olema segiläbi (niisiis näiteks järjestuses Vallo-Wellesto-Vello-Voldemar-Wolsey-Võidusammas), mitte eraldi, nagu tegelikult võiks ja peaks. Erand on siin OpenOffice.org, aga seal, nagu ma mäletan, pidas Ain Vagula väikest võitlust, et asi korda saada. Esitasin selle küsimuse ka Mandriva arendajate listi, eks vaatab, kas saab selle kaudu veidi selgust, kust otsast tuleks selle probleemi lahendamist hakata harutama. Tõenäoliselt on see jäänuk mingist varasemast ajast või siis lihtsalt hooletusviga.
Loetud: Arvutimaailm 7/2009, Vikerkaar 4-5/2009
Vaadatud: Nakatunud (TV6), Flash Gordon (TV6), Pushing Daisies (Kanal2)
Sattusin juhuslikult silmama TEA keelekoolituse veebilehekülge ja avastasin mõningase üllatusega, et neil on ikka päris lai ampluaa. Eriti meeldiv üllatus oli ühelt poolt läti ja leedu ja poola keele ning teiselt poolt selliste keelte nagu araabia ja türgi leidmine nimekirjast. Ülejäänud olid suhteliselt tavalisemad keeled, aga mainitute õpetamine ei ole mu meelest Eestis üldiselt kuigi levinud. Hea, et seda siiski tehakse, kuigi mul ei ole aimugi, kui hea tasemega TEA keeltekool on.
Õhtu eel sattusin openoffice.et kanalil kõlanud küsimuse tõttu taas ühe vana, aga ikka ära unuma kippuva probleemi peale: nimelt kipuvad kõikvõimalikes loendites (olgu faililoend või mis tahes) sortimisel V ja W täht olema segiläbi (niisiis näiteks järjestuses Vallo-Wellesto-Vello-Voldemar-Wolsey-Võidusammas), mitte eraldi, nagu tegelikult võiks ja peaks. Erand on siin OpenOffice.org, aga seal, nagu ma mäletan, pidas Ain Vagula väikest võitlust, et asi korda saada. Esitasin selle küsimuse ka Mandriva arendajate listi, eks vaatab, kas saab selle kaudu veidi selgust, kust otsast tuleks selle probleemi lahendamist hakata harutama. Tõenäoliselt on see jäänuk mingist varasemast ajast või siis lihtsalt hooletusviga.
Loetud: Arvutimaailm 7/2009, Vikerkaar 4-5/2009
Vaadatud: Nakatunud (TV6), Flash Gordon (TV6), Pushing Daisies (Kanal2)
Subscribe to:
Posts (Atom)