Tavaline tööpäev, mille vältel avastasin internetist foobialeksikoni, kust võib teada saada imelisi asju, mida inimesed kangesti pelgavad, ja mille jooksul jõudis minu kätte postikulleri vahendusel üks raamat, täpsemalt TEA kirjastuse välja antud "Eesti Vabariik. Maa. Rahvas. Kultuur". Näpistasin pisut aega, et seda suurteost, mis kujunduselt sarnaneb entsüklopeediaga ja kuhu õieti ongi peale kirjutatud "TEA entsüklopeedia eriväljaanne", veidi tundma õppida. Üldiselt jättis igati sümpaatse mulje, kiri oli selge, pildid kenasti teravad ja nii edasi. Sisu ma muidugi ei jõudnud hoolikalt vaadata, aga neil lehekülgedel, millel ma peatusin, ei jäänud midagi paha küll silma. Pigem oli seal isegi üllatuslikult palju teavet, ka asjade kohta, mis esmapilgul lausa hämmastasid (näiteks eraldi lõik Ameerika jalgpalli kohta). Öeldud oli, et aluseks on entsüklopeedia 6. köite artikkel "Eesti" (ja teised Eestiga seotud artiklid), aga mõistagi on 255 leheküljel võimalik palju rohkem esitada kui tolle artikli 65 leheküljel.
Aga siit ka seni ainuke kerge etteheide - mis täiesti võib olla ainult mu isiklik nurin, sest paljud ei pruugi teadagi, et samalaadne koguteos ilmus ka 87 aastat tagasi, peaaegu täpselt samasuguse pealkirjaga ("Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur"). Minu kodus oli see tallel hoitud, tõsi, veel 1970. aastate keskelgi hoolikalt võõraste silmade eest varjatud, aga siiski usaldati poisikestki niipalju, et ta sai seda raamatut lugeda (nagu ka näiteks alal hoitud Eesti lippu vargsi silmitsemas käia ...). Etteheide tulebki sellest, et too raamat oli juba välimuselt väga tõsise teose moodi, kokku 1255 lehekülge, kohe raske kätte võtta, just selline, mille paned laua peale ja hoolikalt tudeerid, ja selleks, et sellest kõik osa saaksid, oli kirigi mäletamist mööda suhteliselt suur (kuigi, nagu öeldud, praeguse koguteose kirjale ei ole samuti midagi ette heita, ka mitte suurust/väiksust). Ma muidugi mõistan, et ajad on teised ja tänapäeval ei oleks nii paksul raamatul nähtavasti erilist edulootust, pigem tabaks seda hoopis kriitika just liigse suuruse pärast, aga siiski tabas mind raamatut pakendist välja võttes väike pettumus. Aga sellest hoolimata olen ma väga rahul, et niisugune raamat on ilmunud, korraga esinduslik ja põhjalik, vajadusel sobib kenasti ka kingituseks.
Loetud: Imeline Ajalugu 2/2013
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Milan - Barcelona (TV6)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: britid ja referendumid (Postimees, 20.02.2013)
Showing posts with label entsüklopeediad. Show all posts
Showing posts with label entsüklopeediad. Show all posts
21.2.13
8.9.12
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tegi ebameeldiva vahepausi õhtupoolikul peetud jalgpallimäng. Tegu oli MMi valiktsükli avamänguga ja pärast viimast Poolaga peetud sõpruskohtumist võis ju loota, et tänane vastane Rumeenia on selline, keda heal juhul suudetakse isegi võita, aga loodetavasti siiski vähemalt viiki mängida. Ja esimene poolaeg, mis lõppes 0:0, see nii tundus ka minevat. Valdavalt olid küll aktiivsemad rumeenlased, aga ka Eestil oli paar küllaltki head võimalust ning mõlemal poolel paistis olevat kaitsemäng korras ja ründemäng kergelt lonkavat. Ent teisel poolajal läksid asjad käest ära: eestlaste mäng oli küll tubli pool poolaega vaat et isegi korralikum, aga ometi saadi just selle käigus kaks väravat endale sisse. Nojah, nagu pärast mängu Oper ütles, oli tuul tõeline vainlane ja õige ta oli, seda oli ka mängus näha algusest peale, et ühele poole lendab pall selgelt paremini. Aga paraku sel esimesel poolajal, mil tuul Eestile soodsam oli, ei suudetud, nagu öeldud, ühtegi väravat sisse saada rumeenlastele ... 0:2 kaotus nüüd kindlasti midagi rõõmustamist väärt ei ole, sest jah, potentsiaali paistis isegi mängu põhjal Eestil võiduks olevat, aga selle ärakasutamine tagasihoidlikult öeldes lonkas. Kui vaadata eriti vahetusi, mida tehti just teisel poolajal ja mis mängu tublisti elavdasid, siis tagantjärele võiks nähtavasti öelda, et sedamoodi oleks pidanud kohe alguses mängima - selle "soodsa" tuule toel oleks siis ehk suudetud endale paremust luua. Aga noh, mis seal ikka, jääb üle loota vastu igasuguseid ootusi, et vähemalt Türgi vastu suudetakse mõne päeva pärast nende koduväljakul paremini toime tulla ...
Tänane hommik ent algas postikulleri külaskäiguga, kes toimetas kätte järjekordse köite TEA entsüklopeediast, numbriga 9.
Täna nägi ka mõnepäevase hilinemisega päevavalgust tulevase Mageia 3 esimene alfaväljalase. Et mul praegu on äärmiselt kiire, siis ei ole jõudnud seda ise veel järele proovida, niisiis jääb ka lähem tutvustamine järgmisse nädalasse. Loodetavasti saadi nende mõne hulinemispäevaga siis ära siluda nood kõikse hullemad vead, mille tõttu edasilükkamine ju tuligi ...
Tänane Sirp oli suhteliselt rohke lugemismaterjaliga, alustades Sutropi Urmase mõtlemapanevast arutelust humanitaarteaduste ning nende koha üle. Õieti ta sel teemal juba kirjutas pikemalt mõne aja eest Akadeemias, keskendudes seal küll konkreetsemalt asjale, mida nimetatakse rahvusteadusteks. Nojah, ka Sirbi intervjuus oli ta selle mõiste peale jätkuvalt verine, aga vähemalt üks positiivne mõte oli seal kindlasti, nimelt üleskutse humanitaaridele endale pead kokku panna ja enda tegevus nii-ütelda kaardistada, mis parimal juhul võimaldaks mõnevõrra koordineeritumalt tegutseda ja võib-olla isegi teataval määral "ressursside juhtimisega" tegelda.
Omamoodi huvitav oli lugeda Purju Alari teatavas mõttes raamatututvustust, teatavas mõttes probleemartiklit, mis kõneles asjast, millest juba pikemat aega on ikka kõneldud - Hiina väidetavast muutumisest maailmamajanduse keskuseks ja keskmeks. Ega mingit selgust sellesse küsimusse ei toonud ka see artikkel (ega selle aluseks olnud raamat), aga lugeda tasub siiski.
Päris hämmastav oli Vene Ilmari veste (mis ei ole võib-olla parim žanrimääratlus, aga midagi paremat mul hetkel pähe ei tule - ja esseeks seda allnimetataval põhjusel ka nagu hästi kutsuda ei saa ...), mis keskendus eelkõige Spengleri mõne aja eest eesti keeles ilmunud suurteosele. Ei, mitte sellepärast, et ta sellest kirjutas, vaid eelkõige seepärast, et ma ei oleks uskunudki, et ta suudab kirjutada nii vähest leheruumi kasutades. Nojah, pole ju ka võimatu, et toimetus otsustavalt kärpis nii oma kaks kolmandikku välja, millele viitab võib-olla ka üsna järsk lõpp, aga ometi on see tähelepanuväärne.
Sugugi halb lugemine polnud ka Saarikoski Pentti juubeli puhuks avaldatud eestindatud lõigud tema Soome uurija teosest. Saarikoski on küll mu jaoks rohkem nimi, mida ma olen kõigest kuulnud ja ega see, mida ma varem teadsin ja nüüd siit teada sain, ka ei kutsu kuidagi lähemat tutvust tegema, aga selliste ajahõnguliste, meeleolukate meenutuskatkenditena oli Saarikoski-lehekülge siiski hea lugeda.
Kuigi ma tavaliselt lasen teatrilehekülgedest kui ebahuvitavatest lihtsalt silmad üle, siis seekord jäid need ometi peatuma ühel eelteatel, mis kõneles bastionikäikudes ettevõetavast, hmm, labürintlavastusest "Ogalik". See tundus olevat täitsa huvitav asi - nojah, vähemalt seni, kuni pole ära näinud :-) (mida, ei saa välistada, ma võin isegi teha ...)
Päris huvitavad olid seekord teadusleheküljed. Liiviku Ero oli kirjutanud mõistliku loo sellest, kuidas teadus peab olema ikka vaba, mitte aheldatud teadusajakirjade ja -kirjastuste lõa otsa. Millega ma mitteteadlasena olen igati nõus.
Üsna kummalise artikli identiteedi teemal oli kirjutanud Veldre Anto, mille võiks lühidalt kokku võtta järgmiselt: igal inimesel on lausa vaja mitut identiteeti ja kindlasti on ainult ühega piirdumine "väärareng". Mis oli mu meelest ühes mõttes avatud uksest jõuga sissemurdmine: lõppeks ongi igal inimesel nii või teisiti mitu identiteeti, kõige elementaarsemalt üks kodus ja teine tööl või koolis, aga enamasti veel üsna mitu erinevates rollides olles. Teiselt poolt jälle paistis ta soosivat e-maailmas toimetamist kui mitte radikaalselt erinevate identiteetidega, siis vähemalt identiteetidega, mida pole kuigi lihtne üksteisega siduda. Mis mu meelest on ka kui mitte just avatud, siis irvakil ukse vahelt jälle jõuga sissemurdmine. Kuigi siin vististi sõltub asi mõneti ka vanusest: kindlasti on meeldiv eksperimenteerida ja katsetada (milleks autorgi neid eri identiteete paistab eelkõige tagant utsitavat) nooremas eas, kui, nagu öeldakse, veel kogu maailm on ees lahti ja valla, samal ajal vanemas eas, kus oled oma sõidurea elu kiirteel juba üles leidnud ja seda mööda, väheste möödasõitudega ja harva maha keerates, et mõne aja pärast uuesti tagasi tulla, tasakesi edasi vuristad, on palju loomulikum vähem eksperimenteerida ja pigem kinnistada seda immitsat, mida oled hoolega üles ehitanud ... Aga igatahes tublisti mõtlemist see küllaltki väike kirjatükk andis.
Veel vääris lugemist filmi "Puhastus" arvustus Velmeti Aro sulest. Ma muidugi ei ole seda näinud ja vaevalt niipea näengi, aga autori mõtted selle kohta, kuidas seda filmi võiks käsitleda ja kuidas paraku seda peaaegu kindlasti käsitlema hakatakse, väärisid tähelepanu. See arvamuste paljusus ja kange tahe ilukirjandust venitada milleks tahes muuks oli ju selgelt näha juba raamatu tuleku ajal (ja arvatavasti ka algse näidendi puhul, millest ma küll midagi ei tea). Muidugi ei suutnud autorgi olla päris valitud rajal, sest kui ta kirjutanuks rahvusvahelisele publikule, nagu ta teha kavatses, siis vaevalt ta oleks sinna sisse libistanud näiteks viidet Raimond Valgre lauludele, mis samusele publikule kohe kindlasti midagi ei ütleks. Aga katsena ometi hea.
Loetud: Sirp, 07.09.2012
Vaadatud: MMi valikmäng: Eesti-Rumeenia (ETV2), Vasaku jala reede (TV3)
Ilmunud tõlked: Matthew Crandall: piirileping peaks olema prioriteet (Postimees, 07.09.2012)
Tänane hommik ent algas postikulleri külaskäiguga, kes toimetas kätte järjekordse köite TEA entsüklopeediast, numbriga 9.
Täna nägi ka mõnepäevase hilinemisega päevavalgust tulevase Mageia 3 esimene alfaväljalase. Et mul praegu on äärmiselt kiire, siis ei ole jõudnud seda ise veel järele proovida, niisiis jääb ka lähem tutvustamine järgmisse nädalasse. Loodetavasti saadi nende mõne hulinemispäevaga siis ära siluda nood kõikse hullemad vead, mille tõttu edasilükkamine ju tuligi ...
Tänane Sirp oli suhteliselt rohke lugemismaterjaliga, alustades Sutropi Urmase mõtlemapanevast arutelust humanitaarteaduste ning nende koha üle. Õieti ta sel teemal juba kirjutas pikemalt mõne aja eest Akadeemias, keskendudes seal küll konkreetsemalt asjale, mida nimetatakse rahvusteadusteks. Nojah, ka Sirbi intervjuus oli ta selle mõiste peale jätkuvalt verine, aga vähemalt üks positiivne mõte oli seal kindlasti, nimelt üleskutse humanitaaridele endale pead kokku panna ja enda tegevus nii-ütelda kaardistada, mis parimal juhul võimaldaks mõnevõrra koordineeritumalt tegutseda ja võib-olla isegi teataval määral "ressursside juhtimisega" tegelda.
Omamoodi huvitav oli lugeda Purju Alari teatavas mõttes raamatututvustust, teatavas mõttes probleemartiklit, mis kõneles asjast, millest juba pikemat aega on ikka kõneldud - Hiina väidetavast muutumisest maailmamajanduse keskuseks ja keskmeks. Ega mingit selgust sellesse küsimusse ei toonud ka see artikkel (ega selle aluseks olnud raamat), aga lugeda tasub siiski.
Päris hämmastav oli Vene Ilmari veste (mis ei ole võib-olla parim žanrimääratlus, aga midagi paremat mul hetkel pähe ei tule - ja esseeks seda allnimetataval põhjusel ka nagu hästi kutsuda ei saa ...), mis keskendus eelkõige Spengleri mõne aja eest eesti keeles ilmunud suurteosele. Ei, mitte sellepärast, et ta sellest kirjutas, vaid eelkõige seepärast, et ma ei oleks uskunudki, et ta suudab kirjutada nii vähest leheruumi kasutades. Nojah, pole ju ka võimatu, et toimetus otsustavalt kärpis nii oma kaks kolmandikku välja, millele viitab võib-olla ka üsna järsk lõpp, aga ometi on see tähelepanuväärne.
Sugugi halb lugemine polnud ka Saarikoski Pentti juubeli puhuks avaldatud eestindatud lõigud tema Soome uurija teosest. Saarikoski on küll mu jaoks rohkem nimi, mida ma olen kõigest kuulnud ja ega see, mida ma varem teadsin ja nüüd siit teada sain, ka ei kutsu kuidagi lähemat tutvust tegema, aga selliste ajahõnguliste, meeleolukate meenutuskatkenditena oli Saarikoski-lehekülge siiski hea lugeda.
Kuigi ma tavaliselt lasen teatrilehekülgedest kui ebahuvitavatest lihtsalt silmad üle, siis seekord jäid need ometi peatuma ühel eelteatel, mis kõneles bastionikäikudes ettevõetavast, hmm, labürintlavastusest "Ogalik". See tundus olevat täitsa huvitav asi - nojah, vähemalt seni, kuni pole ära näinud :-) (mida, ei saa välistada, ma võin isegi teha ...)
Päris huvitavad olid seekord teadusleheküljed. Liiviku Ero oli kirjutanud mõistliku loo sellest, kuidas teadus peab olema ikka vaba, mitte aheldatud teadusajakirjade ja -kirjastuste lõa otsa. Millega ma mitteteadlasena olen igati nõus.
Üsna kummalise artikli identiteedi teemal oli kirjutanud Veldre Anto, mille võiks lühidalt kokku võtta järgmiselt: igal inimesel on lausa vaja mitut identiteeti ja kindlasti on ainult ühega piirdumine "väärareng". Mis oli mu meelest ühes mõttes avatud uksest jõuga sissemurdmine: lõppeks ongi igal inimesel nii või teisiti mitu identiteeti, kõige elementaarsemalt üks kodus ja teine tööl või koolis, aga enamasti veel üsna mitu erinevates rollides olles. Teiselt poolt jälle paistis ta soosivat e-maailmas toimetamist kui mitte radikaalselt erinevate identiteetidega, siis vähemalt identiteetidega, mida pole kuigi lihtne üksteisega siduda. Mis mu meelest on ka kui mitte just avatud, siis irvakil ukse vahelt jälle jõuga sissemurdmine. Kuigi siin vististi sõltub asi mõneti ka vanusest: kindlasti on meeldiv eksperimenteerida ja katsetada (milleks autorgi neid eri identiteete paistab eelkõige tagant utsitavat) nooremas eas, kui, nagu öeldakse, veel kogu maailm on ees lahti ja valla, samal ajal vanemas eas, kus oled oma sõidurea elu kiirteel juba üles leidnud ja seda mööda, väheste möödasõitudega ja harva maha keerates, et mõne aja pärast uuesti tagasi tulla, tasakesi edasi vuristad, on palju loomulikum vähem eksperimenteerida ja pigem kinnistada seda immitsat, mida oled hoolega üles ehitanud ... Aga igatahes tublisti mõtlemist see küllaltki väike kirjatükk andis.
Veel vääris lugemist filmi "Puhastus" arvustus Velmeti Aro sulest. Ma muidugi ei ole seda näinud ja vaevalt niipea näengi, aga autori mõtted selle kohta, kuidas seda filmi võiks käsitleda ja kuidas paraku seda peaaegu kindlasti käsitlema hakatakse, väärisid tähelepanu. See arvamuste paljusus ja kange tahe ilukirjandust venitada milleks tahes muuks oli ju selgelt näha juba raamatu tuleku ajal (ja arvatavasti ka algse näidendi puhul, millest ma küll midagi ei tea). Muidugi ei suutnud autorgi olla päris valitud rajal, sest kui ta kirjutanuks rahvusvahelisele publikule, nagu ta teha kavatses, siis vaevalt ta oleks sinna sisse libistanud näiteks viidet Raimond Valgre lauludele, mis samusele publikule kohe kindlasti midagi ei ütleks. Aga katsena ometi hea.
Loetud: Sirp, 07.09.2012
Vaadatud: MMi valikmäng: Eesti-Rumeenia (ETV2), Vasaku jala reede (TV3)
Ilmunud tõlked: Matthew Crandall: piirileping peaks olema prioriteet (Postimees, 07.09.2012)
12.3.12
Pühabased mõtted
Päeva tippsündmus oli, nagu pühapäeviti juba ikka, ema väisamine. Täna oli see muidugi tunduvalt keerulisem, sest kõige vastikum aastaaeg paistab selgelt olevat alanud... Teekonna masendavust kompenseeris muidugi vastuvõtt elik korralik kõhuorjamine ja pärast seda pisuke leiva-luusse-laskmine koos pisikese vaimuorjamisega. Loomulikult oli viimase tarbeks ema juurest lahkudes kaasas ka lõpetamist vajav ristsõnavihik, mis pakkus head meelelahutust, aga ka natuke masendust.
Nimelt oli ühes muidu huvitavas, sellises kultuuriloolises (konkreetsemalt antud juhul 16. sajandile pühendatud) ristsõnas küsimus "Galilei leiutis 1583". Et selle juures polnud just palju ristuvaid sõnu, siis tekitas neist saadud "p_nde_" algul tublisti peamurdmist, kuni jõudis kohale, mida vastuseks taheti - nimelt "pendel". See tundus nii uskumatu, et nõudis lausa kontrollimist. Ja jah, tõepoolest, ka näiteks eestikeelne Vikipeedia ütleb aastaartikli 1583 all sõnaselgelt "Galileo Galilei leiutas pendli". Nähtavasti on see võetud saksakeelsest Wikipediast, kus samamoodi leiab aastaartikli 1583 alt tõdemuse "Galileo erfindet das Pendel". Mis muidugi on mõlemal juhul päris absurdne... Pendel kui selline on ikka väga ammu tuntud asi - mis muidugi ei vähenda Galilei väärtust, kes olevat kirikus - just selsamal 1583. aastal - lambi liikumist jälgides välja mõelnud, milliste seaduste alusel pendlid liiguvad. Kurb, kui sellised vead sisse ristsõnadesse, veel kurvem, kui need peaksid jõudma teatmematerjalidesse...
PS. Seda artiklit lõpuni kirjutades ja Vikipeediat üle vaadates märkasin, et nähtavasti oli keegi sattunud mu algset tähelepanekut Facebookis lugema või siis ise selle mõtte peale tulnud ja Galilei kohta käinud lõigu ära kustutanud. Selle varasemat olemasolu võib näha muidugi lehekülje ajaloos. Väga hea, kui nii operatiivselt tegutsetakse ja jama välja sõelutakse.
Loetud: Diplomaatia 3/2012; Liivlased
Vaadatud: Ajavaod: Raudteeriik Eesti (ETV), Ärapanija (Kanal2)
Nimelt oli ühes muidu huvitavas, sellises kultuuriloolises (konkreetsemalt antud juhul 16. sajandile pühendatud) ristsõnas küsimus "Galilei leiutis 1583". Et selle juures polnud just palju ristuvaid sõnu, siis tekitas neist saadud "p_nde_" algul tublisti peamurdmist, kuni jõudis kohale, mida vastuseks taheti - nimelt "pendel". See tundus nii uskumatu, et nõudis lausa kontrollimist. Ja jah, tõepoolest, ka näiteks eestikeelne Vikipeedia ütleb aastaartikli 1583 all sõnaselgelt "Galileo Galilei leiutas pendli". Nähtavasti on see võetud saksakeelsest Wikipediast, kus samamoodi leiab aastaartikli 1583 alt tõdemuse "Galileo erfindet das Pendel". Mis muidugi on mõlemal juhul päris absurdne... Pendel kui selline on ikka väga ammu tuntud asi - mis muidugi ei vähenda Galilei väärtust, kes olevat kirikus - just selsamal 1583. aastal - lambi liikumist jälgides välja mõelnud, milliste seaduste alusel pendlid liiguvad. Kurb, kui sellised vead sisse ristsõnadesse, veel kurvem, kui need peaksid jõudma teatmematerjalidesse...
PS. Seda artiklit lõpuni kirjutades ja Vikipeediat üle vaadates märkasin, et nähtavasti oli keegi sattunud mu algset tähelepanekut Facebookis lugema või siis ise selle mõtte peale tulnud ja Galilei kohta käinud lõigu ära kustutanud. Selle varasemat olemasolu võib näha muidugi lehekülje ajaloos. Väga hea, kui nii operatiivselt tegutsetakse ja jama välja sõelutakse.
Loetud: Diplomaatia 3/2012; Liivlased
Vaadatud: Ajavaod: Raudteeriik Eesti (ETV), Ärapanija (Kanal2)
3.9.11
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, mida sarnaselt eilsele kärpis mõnevõrra ühe artikli tõlkimine Diplomaatia ja ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks.
Diplomaatiaga seoses oli veel huvitav täheldada, kuidas asjad ringe teevad. Ma tõlkisin viimasesse Diplomaatiasse Goble'i Pauli Eesti Vabariigi 20. aastapäevale pühendatud artikli, mille ta oli kirjutanud Diplomaatia kevadise Lennart Meri konverentsi erinumbri jaoks (ma ei ole kindel, kas see ka konverentsil endal kuidagi kõlas või levis...). Nüüd oli see tubli hilinemisega jõudnud ka Economisti, kust siis Rahvusringhäälingu tublid toimetajad olid selle omakorda eesti keelde pannud :-) (tõsi, mitte täistõlkena, vaid rohkem refereeringuna) Nojah, Diplomaatia on muidugi suhteliselt vähese levikuga, selline nišileht muidugi...
Tänases Sirbis oli üsna palju, isegi üllatavalt palju huvitavat lugemist, eelkõige küll seetõttu, et vastne teadustoimetaja andis avalöögi lausa neljal leheküljel. Aga isegi Tergi Eriku arutelu Eesti inimarengu aruande ja selle võimaliku kajastumise (või mittekajastumise) teemal poliitikas pakkus hoolimata küsitleja mõneti tuntavast kallakust head lugemist, haakudes mõneti ka teaduskülgedel esinenud murega, et teadus (ja seal siis haridus, siin poliitika) kipub kuidagi väga lahus seisma kõigest muust, olgu siis kas kuidagi omal süül või mingitel muudel põhjustel.
Päris kena oli lugeda ka retsensiooni-tutvustust eesti sumeroloogia või ka laiemalt orientalistika ühe "noore vihase mehe" Espaki Peetri raamatuna ilmunud doktoritööle - sellised uuringud on ikka väga kitsa ringi värk ja seda mõnusam, et neid ka laiemale üldsusele tutvustatakse. Nojah, võib-olla käib see küll ka rubriiki "veider ja kummaline", aga asi seegi. See oli ühtlasi kena üleminek teadusrubriigi nelikleheküljele, mida alustas tagantjärele mõeldes naljakaski vastandus, kus ühelt poolt kiitis taevani "ametlikku" entsüklopeediat vastava kirjastuse edukalt põhja lasknud mees ja teiselt poolt vastas samasuguse kiidulauluga vikipeediale tolle üks taganttõukajaid... Kumbki ei jätnud mõistagi kasutamata ka kenasti sülle kukkunud võimalust ühtlasi teise poole rusikaid või vähemalt sõnakõlkaid vibutada...
Kirjanduse poole pealt pakkus, nagu ikka, nautlemist väärivat lugemist Vene Ilmar, kes ka eimillestki oskab kirjutada nii, et lausa kisub lugema (ja seda isegi siis, kui lõpuks leiad, et ta midagi ei ütelnudki...) Ja mõistagi lisandus veel üks autor, kelle tükke on peaaegu alati mõnus lugeda, Märka Veiko nimelt, kes sedakorda käis välja suurepärase idee: miks peaks õieti Eestil olema üks president, kui meil on nagunii karjakaupa pealinnu, olgu suve-, talve-, kevad- või veel mis iganes - ka president võiks ju vähemalt olla siis tavalise kõrval ka "suvepresident"!
Tänast õhtut aitas veel nauditavamaks muuta Eesti jalgpallimeeskonna mäng Sloveenias. Enne mängu võis peljata, et sloveenid panevad enda eeldatava paremuse (lõppeks on nad FIFA edetabelis kuskil 20. koha kandis, samal ajal kui Eesti 80. koha ringis...) maksma ja võtavad teisegi võidu ära. Aga nii ei juhtunud: otse vastupidi, lausa Eesti läks esimesena juhtima ja veel väga kenasti välja võideldud penaltiga. Sloveenid muidugi näitasid samuti, et nad pole papist poisid, ning suutsid lõpuks ka oma värava ära lüüa. Aga kui sellele järgnes peatselt kohe väga ilus värav eestlaste poolt, siis küllap ohkasid paljud Eesti poolehoidjad kergendatult. Igatahes kena võit ja jättis Eestile päris head šansid veel võidelda edasipääsu nimel Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile. Tõsi, selleks tuleb kindlasti võita mõlemal korral Põhja-Iirimaad, mis kindlasti pole väga kerge ülesanne, aga võib olla siiski võimalik. Iseenesest oleks ju kena, kui Eesti koondis suudaks üle 85 aasta taas suurvõistlusele pääseda...
Loetud: Sirp, 02.09.2011
Vaadatud: 10 000 eKr (Kanal2), jalgpalli EM valikmäng Sloveenia - Eesti (ETV), Liliths Fluch (RTL2)
Diplomaatiaga seoses oli veel huvitav täheldada, kuidas asjad ringe teevad. Ma tõlkisin viimasesse Diplomaatiasse Goble'i Pauli Eesti Vabariigi 20. aastapäevale pühendatud artikli, mille ta oli kirjutanud Diplomaatia kevadise Lennart Meri konverentsi erinumbri jaoks (ma ei ole kindel, kas see ka konverentsil endal kuidagi kõlas või levis...). Nüüd oli see tubli hilinemisega jõudnud ka Economisti, kust siis Rahvusringhäälingu tublid toimetajad olid selle omakorda eesti keelde pannud :-) (tõsi, mitte täistõlkena, vaid rohkem refereeringuna) Nojah, Diplomaatia on muidugi suhteliselt vähese levikuga, selline nišileht muidugi...
Tänases Sirbis oli üsna palju, isegi üllatavalt palju huvitavat lugemist, eelkõige küll seetõttu, et vastne teadustoimetaja andis avalöögi lausa neljal leheküljel. Aga isegi Tergi Eriku arutelu Eesti inimarengu aruande ja selle võimaliku kajastumise (või mittekajastumise) teemal poliitikas pakkus hoolimata küsitleja mõneti tuntavast kallakust head lugemist, haakudes mõneti ka teaduskülgedel esinenud murega, et teadus (ja seal siis haridus, siin poliitika) kipub kuidagi väga lahus seisma kõigest muust, olgu siis kas kuidagi omal süül või mingitel muudel põhjustel.
Päris kena oli lugeda ka retsensiooni-tutvustust eesti sumeroloogia või ka laiemalt orientalistika ühe "noore vihase mehe" Espaki Peetri raamatuna ilmunud doktoritööle - sellised uuringud on ikka väga kitsa ringi värk ja seda mõnusam, et neid ka laiemale üldsusele tutvustatakse. Nojah, võib-olla käib see küll ka rubriiki "veider ja kummaline", aga asi seegi. See oli ühtlasi kena üleminek teadusrubriigi nelikleheküljele, mida alustas tagantjärele mõeldes naljakaski vastandus, kus ühelt poolt kiitis taevani "ametlikku" entsüklopeediat vastava kirjastuse edukalt põhja lasknud mees ja teiselt poolt vastas samasuguse kiidulauluga vikipeediale tolle üks taganttõukajaid... Kumbki ei jätnud mõistagi kasutamata ka kenasti sülle kukkunud võimalust ühtlasi teise poole rusikaid või vähemalt sõnakõlkaid vibutada...
Kirjanduse poole pealt pakkus, nagu ikka, nautlemist väärivat lugemist Vene Ilmar, kes ka eimillestki oskab kirjutada nii, et lausa kisub lugema (ja seda isegi siis, kui lõpuks leiad, et ta midagi ei ütelnudki...) Ja mõistagi lisandus veel üks autor, kelle tükke on peaaegu alati mõnus lugeda, Märka Veiko nimelt, kes sedakorda käis välja suurepärase idee: miks peaks õieti Eestil olema üks president, kui meil on nagunii karjakaupa pealinnu, olgu suve-, talve-, kevad- või veel mis iganes - ka president võiks ju vähemalt olla siis tavalise kõrval ka "suvepresident"!
Tänast õhtut aitas veel nauditavamaks muuta Eesti jalgpallimeeskonna mäng Sloveenias. Enne mängu võis peljata, et sloveenid panevad enda eeldatava paremuse (lõppeks on nad FIFA edetabelis kuskil 20. koha kandis, samal ajal kui Eesti 80. koha ringis...) maksma ja võtavad teisegi võidu ära. Aga nii ei juhtunud: otse vastupidi, lausa Eesti läks esimesena juhtima ja veel väga kenasti välja võideldud penaltiga. Sloveenid muidugi näitasid samuti, et nad pole papist poisid, ning suutsid lõpuks ka oma värava ära lüüa. Aga kui sellele järgnes peatselt kohe väga ilus värav eestlaste poolt, siis küllap ohkasid paljud Eesti poolehoidjad kergendatult. Igatahes kena võit ja jättis Eestile päris head šansid veel võidelda edasipääsu nimel Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile. Tõsi, selleks tuleb kindlasti võita mõlemal korral Põhja-Iirimaad, mis kindlasti pole väga kerge ülesanne, aga võib olla siiski võimalik. Iseenesest oleks ju kena, kui Eesti koondis suudaks üle 85 aasta taas suurvõistlusele pääseda...
Loetud: Sirp, 02.09.2011
Vaadatud: 10 000 eKr (Kanal2), jalgpalli EM valikmäng Sloveenia - Eesti (ETV), Liliths Fluch (RTL2)
Subscribe to:
Posts (Atom)