Laubased mõtted

Üle tüki aja üks täiesti töövaba päev, mis küll paraku ei tähendanud, et see oleks olnud vähem kurnav - aga noh, see kurnatus oli pisut teistsugune. Põhjuseks nii töövabadusele kui ka kurnatusele oli suguvõsa kokkutulek, mis muu hulgas tähendas kohutavalt varajast ärkamist või õieti lausa peaaegu-magamatust (tund-poolteist ikka hästi väljapuhkamise alla ei mahu), et jõuda õigeks ajaks rongile, et jõuda õigeks ajaks Türile, et jõuda õigeks ajaks kokkutulekule.

Viimasel ajal on palju kõneldud mingitest uutest rongidest, sestap ootasin salamisi, südame põksudes, et ehk saan ka ära näha. Aga nii hästi siiski ei läinud, hommikune Viljandi rong oli ikka too vana laadi ja tüüpi. Nii palju on muidugi aastatega muutunud, et puitistmete asemel on kunstnahaga üleloodud tagumikualused ja muulgi moel paistavad kenamad välja, aga eks tuleb veel siis oodata, kuni noid tutikalt uusi imeasju oma jäsemete ja muude kehaosadega tunnelda saab. Küll aga hämmastas see, et tolle rongi peale oli tohutu tung, kohe mitme vaguni ukse ees seisid ajal, mil ma kohale jõudsin, troppis hulk inimesi, seljas magamiskotid, seljakotid ja muu väljasõidule osutav varustus. Ei osanud midagi arvata nii suurest huvist, pähe kargas mingi mõte Viljandi folgist, aga see vist on millalgi hiljem. Igatahes istekohta oli siiski võimalik leida. Aga veel suurem oli üllatus siis, kui kõik need väljasõitjad tulid samuti rongilt maha Türil - ja selle kohta ei osanud öelda midagi enam isegi Türi sugulased. Aga ju siis oli mingi matkaseltskond lihtsalt või teab mis asi veel. Mis tegelikult on isegi tore, sest Türi kandis on kohe kindlasti kohti, kus niisama matkata või mingit temaatilist retke korraldada või mida iganes, aga ei saa vist öelda, et see kant oleks "turismi sihtpunktide" seas kuidagi kõrgel kohal (kuigi, ega ma seda eriliselt uurinud ka ei ole, võib-olla on aastatega midagi muutunud).

Igatahes koos nende hordidega ma Türile jõudsin ja samuti sealt edasi suguvõsa kokkutulekule, mille see aasta pidasime Kurgjal, otse talurahvamuuseumi külje all. Nii on aastatega kokkutulekukohad liikunud aina lähemale suguvõsa vanimate teadaolevate eellaste asupaikadele: algul suhteliselt lähedal Põikvale, kus minagi sündinud olen, siis aga aina edasi Vändra poole, tagasi seda rada pidi, mida mööda esivanemad kas teadlikult või siis lihtsalt metsasügavustes nii lootusetult ära eksides, et tuli rajada uus elamine, aina edasi liikusid.

Kohal oli seekord rahvast omajagu vähem kui eelmisel aastal: toona kippus sugulaste ja muude hõimlaste arv vaat et juba kolmekohaliseks kerkima, nüüd oli neid minu arvates vaid veidi üle paarikümne, ehkki hiljem selgus, et kokku olla end kokkutulekul peetud žurnaali kirja pannud lausa 42 inimest. Aga eks seal oli tublisti ka neid allameetrimehi ringi silkamas, võib-olla ma enda kõrgusest ei pannud neid siis piisavalt tähele. Suhteliselt vähese osavõtu taga võis muidugi seista ka see, et sel aastal pidasime kokkutuleku juuni alguse asemel juuli alguses, mis võib-olla mõnele andis võimaluse kohale tulla, aga mõnelt jälle hoopis võttis ära. Eks näeb, kuidas järgmine aasta saab ja läheb (kui ikka saab ja läheb, sest mõne mõtte kohaselt ei peakski neid iga aasta korraldama, vaid mingi pikema intervalliga - aga eks sedagi veel näeb).

Loomulikult ei saanud Jakobsoni-muuseumi nii suure läheduse tõttu jätta kasutamata võimalust ka sealt läbi põigata. Seda enam, et viimane külastus sinna jäi helgesse lapsepõlve, nii oma kolmekümne aasta taha. Ega muidugi midagi hirmus palju polnud muuseumis muutunud - ei saagi ju, sest see peaks esitama Jakobsoni kaasaega -, aga siiski tundus, et peahoone seinte kollane värv oli teist tooni ja et ka mujal oli üht-teist paremaks ja teistsuguseks läinud. Väidetavalt olla sinna isegi üks hoone, too rehielamu, vahepealt juurde tekitatud. Mis võib täiesti olla, sest ega ma nüüd nii põhjalikult ka ei mäleta kõike lapsepõlves nähtut. Kindlasti ei olnud seal toona muidugi sellist võimsat plasmatelerit nagu praegu, mille peale vend avaldas valjuhäälselt tunnustust hea maitsega Jakobsoni Carl Robertile nii uudsete tehniliste lahenduste kasutamise eest juba poolteisesaja ja enamagi aasta eest - kuigi kohale tõtanud muuseumitöötaja selgitas, et see olla mõeldud hoopis tänapäevaste konverentside jaoks ega ollagi pärit omaaegsest eesrindlikust talumajapidamisest :-) Igatahes väga kena oli üht sellist armsat väiksemat mõõtu muuseumit taas üle ja läbi vaadata.

Eks Kurgjaga või selle ümbrusega on seotud teisigi mälestusi: näiteks teisel pool jõge peetud kokkutulekukoha juurest vee äärde astudes ja looklevat veeketti vaadates meenusid kohe need suvepäevad, mil praeguseks elavate seast lahkunud onuga sai seal kalu üritatud konksu otsa meelitada, mis mõnikord ka meile õnneks ja neile õnnetuseks läks. Nojah, see juhtus küll ilmselt pisut ülesvoolu, rohkem Samliku poole, aga nood looked on sel jõel küllaltki sarnased igal pool ...

Kokkutulekust endast diskreetsusklausli tõttu ei ole soovitatav rohkem midagi öelda, kui et oli, nagu ikka, väga tore näha nii neid, keda tunnen juba ammusest ajast ja kes ka kokkutulekutel on sageli käinud, kui ka inimesi, kellega varem ei olnud kokku saanud ja kellega suguluses olemise aste ja määr tuli hoolikalt mööda sugupuulehti näpuga järge ajades alles tuvastada.

Aga nagu kõigil headel asjadel, on ka kokkutulekutel kurvaks kombeks otsa saada ja nii jõudsin minagi õhtuks taas Tallinna tagasi. Eks ma muidugi pisut olin ka seda nii rihtinud, et olla naelutatud teleri ette ajaks, mil sealt hakatakse näitama jalgpalli EMi alagruppide teise ringi mänge. Kui esimeses ringis olid kõik olnud nii ettevaatlikud, et kuuest mängust tervelt neli lõppesid viigiga ja mitmed meeskonnad jätsid end nähtavasti täielikult avamata (kuigi mitmed jällegi pigem avasid end väga heast küljest), siis täna seda lõbu ei olnud ning mõlemad mängud lõppesid ühe poole selge võiduga.

Esimeses mängus Itaalia ja Taani vahel olid taanlannad taas väga heal tasemel ning terve esimese poolaja ja valdavas osas teiselgi kindlalt itaallannadest paremad kohe mitmes, vaat et peaaegu igas mõttes. Ometi oli võitlus visa ja itaallannadel õnnestus ühel pisikesel, mõneminutilisel ajavahemikul äkitsi lausa kaks väravat lüüa. Taanlannad suutsid küll ühe tagasi teha, aga pidid siiski nentima 1:2 kaotust, millest oli päris kahju, sest halvimal juhul oleksid nad väärinud tegelikult viiki, parimal juhul lausa võitu oma esituse eest. Aga taas tuleb nentida, et too pall on paganama ümmargune ja paraku loevad ikka väravad, mitte tingimata see, kui hästi võistkond üldiselt mängib.

Teises mängus Rootsi ja Soome vahel ei olnud seevastu algusest peale märkimisväärset kahtlust, milliseks see kujuneb. Rootsi 5:0 võit oli igati veenev ja igati loogiline, soomlannadel ei tekkinud õieti isegi häid võimalusi omalt poolt skoorida ja nende mäng oli nii neetult nigel, et isegi üks värav oleks olnud ühekohtuselt palju, samal ajal kui rootslannade võitu võinuks ilmestada isegi veel paar-kolm väravat. Nii et viimases voorus ma panustaksin küll pigem rootslannade kui itaallannade peale - ja loodaksin vaikselt mõistagi, et taanlannad suudavad ka soomlannasid piisava eduga võita, et tulla grupis Itaalia asemel ise teiseks. Aga sinna on veel kolm päeva aega ...


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: jalgpalli EM: Itaalia-Taani (Eurosport), jalgpalli EM: Rootsi-Soome (Eurosport2)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: humanistid elusaid kanu ei kitku (Postimees, 13.07.2013)

Laubased mõtted

Täieliselt töövaba ning puhtalt lusti, lõbu ja lillepidu pungil päev. Mis algas küll hirmus vara, ammu enne seda, kui mis tahes kuked ja koidud silma lahti teevad - et õigeks ajaks õigetes kohtades olla, tuli Tallinnast välja sõita juba pool üheksa hommikul ehk lausa südaöösel. Ma muidugi pingutasin, et natuke puhata, aga mis teha, uneaega jäi ikka vaid paari tunni jagu, eelkõige seepärast, et ma ei osanud õigesti kokku arvata, kui kaua võib tervelt kahe kirju koera junnikese valmistamine aega võtta.

Aga ega sellest vähesest magamisest polnud suurt midagi, sest hommik ise oli vähemalt ilus: pilves ja tibutas kenasti vihma. Tõsi, arvestades seda, et ees ootas selline suurüritus nagu suguvõsa kokkutulek, tõi see pähe tillukesed muremõtted, sest vihm on küll hea hingele, aga paha-paha eeldatavalt vabas õhus toimuvatele üritustele ... Selgus siiski, et täna oli tegu sellise kummalise nähtusega nagu linnavihm: sadas Tallinnas, sadas ka hiljem mõnel pool, aga ikka linna piires, mitte väljaspool :-)

Üsna tavapäraselt viis teekond kokkutulekule kõigepealt Türile, kus külastasime lähemate esivanemate haudu, et neilt paar tarbetut taimekest noppida ja küünlake süüdata. Samal surnuaial sai ka ära proovitud eelmise aasta mitte just kõige meeldivamaid kogemusi silmas pidades nädala eest hangitud sääsetõrjevahend nimetusega Myggstop Super (purgikese peal on küll teisigi sõnu, nii et ma pole kindel, kas see on just nimi, aga oletame, et on), sest vaevalt olin saanud haua juures peatuda ja kummarduda, kui need väikesed ja lendavad leidsid, et võiks olla mõttekas ette võtta tiheda aupärja punumine mu pea, käte ja muude rõivastuse alt väljaulatuvate kehaosade ümber. See tõrjevahend oli tõepoolest tõhus, aga paraku oli sellele jäetud märkimata üks oluline kasutamisjuhis: vahend peletab sööjaelajaid eemale maksimaalselt paarkümmend minutit, siis tuleb selle kihti naha peal uuendada.

Lisaks surnutele käisime Türil läbi ka elavate juurest ehk siis täpsemalt venna tädi juurest, kel umbes sel ajal sünnipäev. Ja veidi hiljem oligi aeg suunduda Türi keskväljakule, et seal veel osa sugulastega kokku saada ja siis alustada sõitu kokkutulekukohta Samlikule. Mis asus maanteed mööda sõites isegi kaugemal, kui ma oma mälestuste põhjal olin arvanud - lõppeks ju sisuliselt mu lapsepõlvekodu naaberküla. Teel õigesse kohta tegime ka paar lühikest peatust, et kaugemalt silmitseda mõningaid muid esivanemate elupaiku, vist oli ühes vanavanavanaema ja teises vanavanaema või umbes sama taseme esivanem, kuigi ma praegu päris kindel selles ei ole.

Samliku, nagu öeldud, on lapsepõlvest muidugi tuttav koht, aga kui ma järele mõtlesin, siis teisele poole jõge - ehk sellele poole, kust me täna lähenesime ja kus ka kokkutulek toimus ja kus õigupoolest ju küla asubki - ma vist kunagi ei jõudnudki, nii et meeles oli sellest vaid rippsild ja selle kõrval asuv vana maja, koolimaja. Eks rippsild oli väiksele keset metsa üles kasvanud poisile muidugi suur ilmaime, sestap see ongi nii hästi mällu sööbinud.

Too koolimaja on praegugi alles, kenasti üles vuntsitud ja matkamajaks muudetud. Meie kokkutulek toimus otse selle kõrval, kuhu ettevõtlikud sugulased on asutanud Nõmme puhkebaasi nimelise koha. Ka rippsild on täies ilus alles. Võtsime vennaga ette otseteekonna selle juurde läbi metsaräga ja muu sellise ning hoolimata silla otsa juures seisvast sildist, mis manitses matkamaja territooriumile astudes eelnevalt luba küsima, tegime siiski väikese jalutuskäigu üle silla ära, ilma et keegi oleks meid ära ajama tulnud. Kuidagi kangesti oli südames tahtmine panna jalg kas või korraks koduküla Põikva poolel maha :-) Siia ka üks puhkebaasi juurest võetud pilt, kus me seisame vennaga keset silda (mina vasakul).

Kokkutulek ise oli sel aastal mõnevõrra eriline. Varasematel kordadel on olnud tegu põhiliselt meie lähemate sugulastega, niinimetatud Vene suguvõsaga, aga seekord oli latt seatud kõrgemale ja alustatud juba palju kaugemalt, mis tähendas seda, et suguvõsa harusid oli märksa rohkem, lisaks veel Kohvid (kelle hulka kuulusid ka puhkebaasi peremees-perenaine ehk meie võõrustajad), Aasaveldid, Jaansonid, Jaanisted ja kes nad kõik on. Rahvast oli veidi üle 80 inimese, nii et natuke rohkem kui eelmisel aastal, aga siiski mitte üle mõistuse palju. Siiski oli tunda, et paljud polnud üksteist varem näinud: moodustusid teatavad rühmad, kes suhtlesid küll omavahel, aga mitte väga teistega. Aga küllap, kui ka järgmistel aastatel selliseid "laiendatud" suguvõsa kokktulekuid pidada, jäävad vähemalt näod meelde ja suhtleminegi muutub etemaks.

Ega kokkutulekust endast polegi palju rääkida, see oli ikka selline tavapärane suurüritus, kus vesteldakse palju, käiakse niisama ringi, uudistatakse, mängitakse, süüakse-juuakse, sõnaga tuntakse ennast päris vabalt. Ahjah, kui siiski veel midagi öelda, siis puhus Samlikul küll väga kena tuul, mis kahtlemata aitas kaasa sellele, et inimesed ei pidanud pidevalt nagu tuuleveskid kätega vehkides putukaid ja mutukaid, eriti neid verehimulisi, eemale peletama, aga teiselt poolt tekitas see tuul natuke probleeme, sest kõnelemine kõigile kokkutulnutele, mis sellisel üritusel ju ikka vajalik, ja üldse rohkema rahva ühte kohta organiseerimine olid sellevõrra raskema. Millest tekkis mõte, et järgmine aasta tuleks nähtavasti ruupor kaasa võtta - võib-olla on ilm ja kohtki sellised, et pole vajagi, aga tuulisema ilma või ka veidi laialivalguvama kokkutulekukoha (kas või selsamal puhkebaasil oli esikülje õu ja tagakülje jõeäär suhteliselt eraldatud) korral võib teist päris vaja olla.

Õige mitu tundi Samlikul möödusid kui linnutiivul ja siis oligi aeg tagasi või õigemini edasi sõita, veel täpsemalt Kunglasse. Ajalised piirid seadis vähemalt mulle ette soov vaadata jalgpalli EMi. Mida ma Kunglas ka rõõmuga tegin (sel ajal kui ema, kes seniajani ei ole suutnud taibata, nagu ta ise ütleb, milleks ometi paarkümmend meest nii kaua üht pisikest palli mööda väljakut taga ajab, suundus mõistetavalt kohe aega).

Juba esimene mäng Hollandi ja Taani vahel valmistas tubli üllatuse. Täiesti kindel favoriit oli Holland, kes läbis ju kvalifikatsiooni peaaegu veatult ja keda peeti veel vahetult enne EMi algust üheks esikoha peapretendendiks. Taani muidugi pole ka nõrk, aga see, et mäng lõppes 1:0 nende kasuks, tuli tõenäoliselt ikka tõsise üllatusena. Eks Holland võib ennast muidugi veel koguda ja näidata klassi, aga et alagrupi ülejäänud vastased on Saksamaa ja Portugal, siis lihtne neil see nüüd küll olema ei saa.

Teine mäng Saksamaa ja Portugali vahel oli suhteliselt oodatuma tulemusega 1:0 Saksamaa kasuks. Lihtne see neil muidugi polnud ja mul kui Saksamaa poolehoidjal oli närveldamist mängu ajal omajagu, aga pingutustega suutsid nad siiski Portugali tegevuse halvata ja ehkki nad ei suutnud end nii hästi maksma panna, kui oleks tahtnud näha, tuli Gomezi värav siiski oodatult.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: jalgpalli EM: Holland-Taani (ETV), jalgpalli EM: Saksamaa-Portugal (ETV)

Ilmunud tõlked: Abel Polese: pilk Teherani näokatte taha (Postimees, 09.09.2012)