Reedesed mõtted

Täna oli siis see päev, kus üle paljude kuude sai taas tarkvara tõlkimise kallale asuda. Täpsemalt siis KDE kallale ja esimese hooga ikka selle KDE4 kallale, mis on küll põhimõtteliselt surnud, aga siiski veel natuke ka elus :-) Aga ega seal palju polnudki teha, nii et järgmine samm on minna uue, kf5 põhise KDE kallale, kus tööd ootab ees kahtlemata ja vaieldamatult tunduvalt rohkem: eks ta ole selle vana KDE4 jätk ju küll, aga ikkagi uus põlvkond ja seetõttu on seal lisaks sootuks uutele asjadele ja omadustele ka seniseid asju ja omadusi tublisti ümber tõstetud, laiali löödud, uuesti kokku pandud ja nii edasi, mis ühtlasi võib ka tõlgete mõttes nii lisatööd kui ka täpsustamise-parandamise võimalusi pakkuda.

Tänasesse jäi ka väljaskäik teiseks sihiga täiendada koduseid toiduainevarusid ja esiteks eesmärgiga tuua ära mõningad raamatud, mis mind eri kohtades pakendatuna ootasid. Need viimased olgu ka siin ära märgitud:

• Marju Kõivupuu. Eestlase eluring
• Fjodor Dostojevski. Vennad Karamazovid. I osa
• Tiit Leito. Maakillud meres. Eesti väikesaared
• Grigori Oster. Vallatu matemaatika [ülesannete kogumik]
• Gregory Feifer. Venelased. Inimesed võimu kulisside taga
• SERK kalender 2016

Üle tüki aja täna taas ilmunud Sirp alustas väga võimsa sissejuhatusega, sellise probleemartikli-seusukohavõtuga, millest minu väike aju keeldus õieti ja õigesti lausa aru saamast: nimelt oli teemaks vajadus sooliselt mõtestatud ja võrdõigusliku riigieelarve järele. Ma muidugi saan aru, et sugudevahelise võrdsusega ei ole ei maailmas ega ka Eestis sugugi alati ja sugugi kõik mitte paremas ega parimas korras ja ma oleksin ilmsesti selgelt selle vastu, kui riigieelarvesse kirjutataks sisse punktid stiilis "raha eraldada meestele/naistele, aga mitte naistele/meestele", aga noh, arutada stiilis, kas tee-ehituse ja teedevõrgu hooldamise juures on sugudevahelise võrdsusega ikka kõik korras, tundub natuke, isegi natuke rohkem kui liiast - nii kistud abstraheerimisena, et ei oska selle kohta isegi midagi rohkemat arvata.

Põhiosa tänase Sirbi aurust oli kulunud vastselt kehtima hakanud kirjaniku/kunstnikupalga ümber ja üle arutamisele. Ega sealt palju midagi uut välja ei koorunud, isegi kui võrdlusse toodi sisse kulka "Ela ja sära" stipendium. Küll aga jäi mind natuke kummitama üks võrdlus, mida nagu liiga palju rõhutati ja liiga kaugele välja venitati: nagu oleks (vähemalt tänapäevane) kunst olemuslikult rahvusvaheline ja kirjandus olemuslikult rahvuslik, mis vastavalt tähendab seda, et mõlema levimis- ja vastuvõtuvõimalused on nii erinevad, et nagu polekski erilist ühisosa. Selles kahtlemata oma iva on: pilt või skulptuur ei vaja samas mõttes tõlkimist nagu kirjandus, et seda nautida ning keeleerinevused maailmas muudavad kirjanduse raskemini ligipääsetavaks kui silmaga (ja mitte teksti mõistmiseks vajalike ajuosadega) haaratava kunsti.

Aga teiselt poolt tundub see vastandamine väga kunstlik, kohe väga: kui jätta tõlkimise küsimus kõrvale, mis lõppeks on enam või vähem lahendatav probleem, siis on ju ühelt poolt kindlasti olemas selline kirjandus, mida võib julgelt maailmakirjanduseks nimetada - Shakespeare'i võib kindlasti lugeda ja arvatavasti põhjalikumaltki mõista, kui teada kirjutamisaegset tausta, aga teda võib ka lugeda "igihalja" inimkäsitlusena, mis ei hooli palju maast ega kohast ega isegi ajast; sama võib öelda, kui kitsamale Eesti-pinnale tulla, näiteks Gailiti või veel õige mitme kirjaniku kohta - ja teiselt poolt on kahtlemata selline kunst, mille mõistmiseks on lausa vajalik tausta tundmine (olgu see siis näituseks Raudade maalikunst või, kui viimasesse aega tulla, Normani Kristina "kuldsõdur", millel kindlasti on ka puhtesteetiline väärtus, aga mille mõistmine ilma konkreetse taustata on tagasihoidlikult öeldes puudulik). Ja nii ei kulge mu meelest see veelahe mitte kunsti ja kirjanduse vahel, nagu võis kergesti mulje jääda tänasest leheloost, vaid pigem ikka nende valdkondade sees: on loojaid ja teoseid, kes ja mis (jällegi, see kirjandust pisut rohkem vaevava tõlkimise küsimus kõrvale jätta) ongi rahvusvahelisemad ja üldinimlikumad, ja on loojaid ja teoseid, kes ja mis on konkreetsemalt kinni kohas või ajas, ilma mille tundmiseta on raske, võib-olla isegi võimatu adekvaatselt või üldse aru saada, millega on tegemist ja miks see loodud on.

Ma ei maininud eespool Gailitit asjata: lisaks sellele, et minu arusaamist mööda on tegemist senise Eesti kirjakultuuri võimsaima esindajaga üldse, oli tänases lehes Kulli Aivari sulest tema kohta lugu, mis nime poolest võttis käsitleda samuse Gailiti ajaloofilosoofiat. Mida ma mõistagi lugesin suure huviga, aga jah, pidin rängalt pettuma. Põhimõtteliselt võib loo kokku võtta nii: Gailit liikus algsest ekspressionistlikust (ja ehk Spenglerist mõjutatud) maailmalõpumeelsusest (või lausa -vaimustusest) elu lõpu poole "hävimatu ajaloolise optimismi" suunas. Tsitaate oli artikkel muidugi ohtralt täis pillutatud, aga need ei andnud sellele põhiteesile õieti midagi juurde - sama hästi oleks võinud nelja veeru asemel piirduda veerandveeruga sama äraütlemiseks. Kuidagi liiga lihtsaks, skemaatiliseks ja sirgjooneliseks jäi see käsitus, isegi ajaleheartikli jaoks. Sest õigupoolest on nii selle "hävimatu ajaloolise optimismi" (mis tegelikult oli rohkem ajast ja oludest tingitud kui mingist, ütleme, isiksuse arengust) jooni varasemaski loomingus (jah, ei ole ka rohkelt tsiteeritud "Purpurne surm" nii üheselt lauspessimistlik) kui ka leidub samlaadset pessimismi (ehkki küll mitte enam nii vohav-ekspressionistlikus vormis) Gailiti hilisemates kirjatöödes.

Mõneti viitab sellisele lausa tunnuslikule pealiskaudsusele ja lobedale sõnavoolule ka eelmise looga haakuv arvustus samuse Kulli Aivari raamatukaante vahele koondatud artiklite kogumikule. See arvustus väärib ehk selle poolest äramainimist, et tegelikult üsna harva võib kohata avaldatud arvustusi, mis käsitletavat teost pea täielikult maha teevad, just seda aga Meltsi Brita on ette võtnud, jätmata Kulli raamatust suuremat midagi järele. Ta küll möönab nende lugude hetkelist väärtust, st väärtust ajal, mil nad ilmusid, aga nendib lõpetuseks, et ühtede kaante vahele kogutuna jäävad need aina õõnsamaks. Aga noh, eks võib-olla ma leidsin siit selle negatiivsuse eelkõige seepärast, et Kulli Aivari enda eelmisele leheküljele paigutatud lugu oli nii mõru maigu suhu jätnud ...

Imetabase ja ühtlasi halenaljaka, et mitte öelda pooltraagilise kirjelduse ühe teadusartikli valmimise ja avaldamise loost oli kirja pannud Luksi Leo. Väga soovitatav lugemine kõigile, kel teadusartiklit avaldada vaja või vähemalt soov.

Numbri lõpetuseks kirjutas aga produktiivne Velmeti Aro (selleski numbris tervelt kaks kirjatükki) huvitava nurga alt e-riigist. Nimelt on tal miskipärast arvamus, et e-riiki ei olevat senini mõistetud poliitilisena, vaid ainult tehnilisena. Mis tundus mulle õige kummaline arusaam, sest e-riik on ju algusest peale olnud selgelt Eesti riigi pikendus või laiendus või osa ja seeläbi juba iseenesest nii "olemuslikult poliitiline" kui vähegi olla saab. Igatahes mõtted, mida ta ses loos esitas, olid intrigeerivad, isegi kui tundusid veidi lahtisest uksest sissemurdmisena.


Loetud: Sirp, 08.01.2016
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2)

Tarkvaratõlked:
KDE4 stabiilne haru
KDE4 arendusharu

Reedesed mõtted

Üsna tavaline tööpäev, kuigi jah, põhitööga tegelemist täna ette ei tulnud: vahel tulevad peale sellised "väiketööd", mis polegi väga väikesed ja nõuavad lausa mitu päeva - nagu ka praegu, nii et ei täna ega mõnel järgmisel päeval ma põhitööni ei jõuagi. Aga teiselt poolt on muidugi huvitav ka niisuguseid asju teha vahelduseks, loomulikult.

Täna anti ka ametlikult teada tublisti hiljaks jäänud tulevase Mageia 5 teisest beetaväljaandest, aga sellest ma loodan kirjutada pisut pikemalt, loodetavasti lähipäevil.

Kui eelmise nädala Sirbi puhul kurtsin, et kirjandusele oli vähe ruumi jagunud, siis tänases oli sellest küllaga juttu, sealhulgas ka moel, mis mind köitis. Aga kõigest järjepanu.

Alustas tänast numbrit Pikkovi Ülo pisut muremõtteid maailma paiskav lugu e-Eestist, täpsemalt selle ühest allkonnast üldnimetusega "kultuur". Põhimõtteliselt on tal kindlasti õigus üleskutse esitamiseks: "Kas Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks ei võiks Eesti kultuur tulla kapist välja?", aga mu meelest on loos natuke liiga mustalt esitatud praegust olukorda. Kas või väide, et "ühelgi Eesti muuseumil pole arvestatavat virtuaalgaleriid". Mu meelest Kumu virtuaaltuur ja (tõsi, võib-olla mitte nii kergesti leitav) EKMi digikogu võiksid siiski arvesse minna täiesti väärtuslike asjadena. Ka Tallinna vanalinnast on ehk Wikipedia artiklist visuaalse poole eelistajale etem kaeda samuse vanalinna panoraamfotosid, mis annavad väga kena ülevaate sellest Unesco maailmapärandi nimekirja kuuluvast "objektist". Mäluasutustest tasub kindlasti ära märkida veel ka Rahvusarhiivi virtuaalset uurimissaali, mis, tõsi, ei ole "galerii", aga ilmselt seda oleks arhiivilt ka palju nõuda, see-eest väga asjalik portaal, kust on leida õige palju.

Tõsi on kahtlemata ka see, et Eesti kirjandus, muusika, filmid ja kujutav kunst võiks olla veel paremini internetis kättesaadav, aga vähemalt kirjanduse osas on mu meelest viimastel aastatel olukord palju lubavamaks läinud ega ole sugugi nii sünge: on olemas vana kirjandus veebis (nii tekstikogu EEVA kui ka Kreutzwaldi sajandi nime kandva, küll kirjandusele orienteeritud, aga siiski multimeediaportaali ehk "Eesti kultuuriloolise veebi" kaudu - ka kokku ei hõlma nad muidugi kõike, aga päris suurt osa väärtuslikust kindlasti), on olemas (eelkõige) ajakirjanduse digitaalportaal Digar, on olemas arvukalt 0-eurose hinnaga saadaval e-raamatuid (eelkõige just need artiklis osutatud "tüvitekstid", isegi kui mõningase kallakuga kohustusliku koolikirjanduse suunas, aga eks see ole ka mõneti loomulik).

Nii et kuigi ilma igasuguse kahtluseta on loos esile tõstetud mure Eesti kultuuri vähese e-esindatuse pärast põhjendatud, ei tundu vähemalt mulle olukord nii sünge, nagu seda artiklis lugeja silme ette manada püütakse. Mis muidugi ei tähenda, et võiks rusikatega rinnale taguda ja naerusuist nägu teha - sest üleskutse Eesti kultuur kapist välja tuua, olgu vabariigi sajandaks aastapäevaks või ka niisama, väärib kahtlemata järgimist. Nagu ka loos esinenud mõte mitte piirduda veebiga, vaid pakkuda samust Eesti kultuuri ka "metroos", see tähendab avalikes kohtades: võiks ju tõesti olla, et, ütleme, Vabadusristi juures oleks võimalik kohe oma tahvlisse tõmmata ja ära vaadata "Nimed marmortahvlil" või teha samuse tahvliga tuur läbi fotoarhiivi pakutava Vabadussõja albumi ja nii edasi ja nii edasi.

Noor Turovski Mattias oli võtnud lausa kolmel leheküljel arutada nõndanimetatud ökoholismi ehk inimeste/inimkonna ja looduse vahekorra üle. Pikk jutt, sitt jutt, ütelnud vanad eestlased. Ma päris nii ei ütleks, aga natuke liiga palju ühelt poolt erisuunalisi ja teiselt poolt korduvaid mõtteid oli sellesse lukku kokku pandud küll. Mitte et seda seepärast lugeda ei tasuks, tasub kindlasti, kas või juba seepärast, et seesugusest maailmavaatest paremat arusaama omandada.

Mõneti samasse auku oli kirjutatud Silla Elini ja Sepa Tuule põnev lugu eneseohverduskalduvuste tagamaadest - aga nagu ehk kirjutajate nimedegi järgi võib arvata, keskendusid nad rohkem mitteinimestele. Eks ju ka vanarahva tarkus ütle, et "julge hundi rind on rasvane", millele võib ehk lisada "isegi kui on auklik" :-) Miks see nii on, selgitatakse artiklis korralikult, isegi kui need mõtted inimestele üle kantuna võivad pisukest ebamugavust tekitada.

Hoopis teise külje pealt, aga samamoodi teatavas mõttes inimese ja looduse vahekorrast kõneles Tarandi Kaarli lugu Eesti põlevkivitootmisest. See oli muidugi selgelt poliitilise alltooniga ja mina ei ole nii asjatundja, et selles esinevaid väiteid tõeks tunnistada või valeks hinnata, aga vähemalt oma artikliargumentatsiooni raames näitas autor küll kenasti, kui perspektiivitu põlevkivi energiatoormena on. Võimalik, et tal on õigus - aga see tähendaks vajadust mõtestada järjekordselt ja üsna tublisti ümber Eesti energiajulgeoleku alused, mis senini on vähemalt osaliselt tuginenud just sellele, et meil on endal olemas teatav energiatoore, millega ennast hädapärast vee peal hoida. (Tegelikult, isegi kui autoril õigus pole, ei tee sugugi paha ka selline stsenaarium läbi töötada - mida mu teada seni tehtud ei ole.)

Harva ma filmilugusid loen, aga Kruusvalli Filippi lugu ühest dokumentaalfilmist, täpsemalt Tenderi Priidu ja Niglase Liivo filmist "Teekond ussinuumajani" lugesin ma küll isuga. Rohkem ehk seepärast, et see kõneles tšuktši muinasjuttudest, õigemini ühest, millest Tenderi Priit mõne aasta eest väga vinge animafilmi tegi - ja need muinasjutud jätsid lapsepõlves lugedes väga sügava mulje. Nagu ka too animafilm. Ja nagu usutavasti jätab ka see dokumentaalfilm, kui ma kunagi seda nägema peaks sattuma.

Filmiteemal edasi, aga pigem juba kirjandusrubriiki kuuluvana arvustas Lõhmuse Jaak raamatut "Laps Eesti filmis", valdavalt üsna kriitiliselt ja ebakohtadele osutades, aga ometi lõpetas tõdemusega, et tegu on ühe väga hea raamatuga.

Palju etem oli aga Sakova-Merivee Aija pikem lugu paljuütleva pealkirjaga "Eestlus ja saksa keel". See tuli mulle üllatusena, et Tallinnas on vaid kaks kooli, mis pakuvad saksa keele süvaõpet - ainult kaks! Aga nojah, eks ma olen ise ka tähele pannud, et kui ma mainin, et loen midagi saksa keeles või vaatan Saksa kanaleid, siis vaadatakse vaat et imelikult ...

Kindlasti tekitab samamoodi imestust loos kõlanud väide, et "meie kultuur võrdub saksakeelse kultuuriga", isegi kui see on õige vana tähelepanek. Mulle tuletas see meelde ühe mõne aja eest kohatud võrdluse, mis ehk kõlab veel imelikumalt, aga et ütleja on inimene, kes ise asja sees, siis ei ole ju põhjust kahelda: "Kaasajal on soome ja rootsi keel sõsarkeeled, sest nende semantika on samalaadne, mis teeb tõlkimise väga kergeks, isegi kergemaks kui soome ja eesti keele puhul, sest neis kahes puuduvad sageli täpselt sama nüansiga mõisted." (Kari Tarkiainen, Tuna 2/2013)

Eesti keel ja kultuur on muidugi eriti just viimase kolmveerandsajandiga ajaloost tingitud põhjustel omajagu saksa keelest ja kultuurist kaugenenud, aga see alussarnasus on siiski nii tugevalt sees, et senini kehtib tõdemus, mis artiklis sõnastatakse nii: "Paljud eestikeelsed sõnad on tegelikult otsetõlked või laenud saksa keelest. See ilmneb eredalt just siis, kui saksakeelsed inimesed õpivad eesti keelt ja leiavad oma imestuseks selles keeles eest palju tuttavat." Sedasama võib muidugi öelda ka vastupidise kohta: isegi kui saksa keelt peetakse mõnigi kord raskeks keeleks, siis eestlastel on seda omandada pigem suhteliselt lihtsam, just samuse mitte ainult sõnades, vaid ka struktuurides (nii keelelistes kui mõttelistes) ilmneva sarnasuse tõttu.

Kogu selle jutu juures oli kõrvale lisatud nupukesest hea teada saada, et pisukese skandaali tekitanud idee sulgeda rahvusraamatukogus tegutsenud Austria, Saksa ja Šveitsi lugemissaal on praeguseks maha maetud ning need saavad jätkuvalt pakkuda kontsentreeritumalt, kui see muidu ehk võimalik oleks, saksakeelset kultuuri kohalikule elanikkonnale.

Arvustuste kujul jagus kirjandusrubriiki veelgi, kuid mulle huvitavam arvustus oli mõneti juba kirjandusväline, täpsemalt Mertelsmanni Olafi kriitiline ülevaade koguteosest "Esimene maailmasõda ja Eesti", mille pealkirigi oli tähenduslik: "Lõpuks ometi!" Tõepoolest, lõpuks ometi, sest jah, võõrkeeltest on Esimest maailmasõda käsitlevaid teoseid tõlgitud, on ka kohapeal teatavaid aspekte uuritud (eriti Saaremaa vallutamist 1917 ja meresõda tervikuna), on avaldatud ja taasavaldatud mitmeid mäletusi ja kunagi uurimusi, aga kui kõrvale jätta Eesti ajaloo koguteose vastav osa ja ühe soomlase mõne aasta eest ilmunud ning, nagu ma olen aru saanud, mitte just kõige tugevamaks peetav teos, siis ongi ainuke teemat kokkuvõtlikult ja tervikuna käsitlev teos pärit juba enam kui viiekümne aasta tagant (ja mõistagi kõigi tollele ajale omaste ideoloogiliste liialdustega)! Mertelsmann peab hoolimata sellest, et mõningad osad käesolevas koguteoses on tema meelest nõrgavõitu, raamatut tervikuna äärmiselt heaks - mis oli ka minu mulje seda lehitsedes.

Numbri lõpetas aga Pordi Kristjani "Unejutt" - jajah, selle teemaks oligi uni ise :-) Natuke eklektiline tekst ehk oli ja midagi uut vähemalt mulle ei sisaldanud, aga hea lugemine sellegi poolest. Eriti tähelepanu juhtimisega sellele, et liigne ülevalolek, isegi "dopingu" abil, ei tule sugugi mitte kasuks.


Loetud: Sirp, 16.01.2015
Vaadatud: Must lammas (TNT Film), Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)

Pühabased mõtted

Valdavalt tavaline tööpäev. Siiski, täna otsustasin ühendada kaks asja: ema üsna rutiinse külaskäigu ning vanainimeste halastamatu ekspluateerimise elik nende autosõidutamisteenuse ärakasutamise. Viimase eesmärk oli kange kihu jätta endast mulje kui kultuursest inimesest, mida kahtlemata tõestab autosõidu eesmärk: Kadrioru muuseum, kus on välja pandud väidetav Leonardo autoportree.

Vanainimeste ärakasutamine õnnestus kenasti ja nad olid väga valmis ka muuseumisse tulema, kuid juba sellele lähenedes oli näha ohumärke parkimiskohtade nappuse kujul. Ukse ette jõudes  - kell oli siis 14.50 - võttis meid kenasti vastu turvatöötaja, kellele oli pandud rääkiva kuulutusteposti ülesanne teatada kõigile ukse juurde jõudjatele, et maja on rahvast tulvil täis ja sisse lastakse alles 15.30. Läbi klaaside oli ka selgelt näha, et turvatöötaja kõneles igati õigust; kogu fuajee oli kassasaba täis. Siiski päris nii kaua oodata ei tulnud: möödus paarkümmend minutit ja uksele ilmus muuseumi direktriss Kadi Polli, kes teatas, et olukord on veidi lahedam ja inimesed võib sisse lasta. Et tegemist oli mu armsa kursaõega, vahetasin temaga ka mõned sõnad ja temagi möönis, et muidu igati vahva muuseum on selliste masside jaoks natuke pisike koht :-) Ega taga suurt rohkem ei saanudki juttu ajada - ma jätsin targu küsimata, kas tal kogu selle tohuvabohu peale on viimastel päevadel jätkunud ka uneaega või kas ta loodab sõba silmale saada järgmise nädala jooksul, mil pilt veel seal eksponeeritav on... Vastus oleks arvatavasti olnud teada...

Rahvast oli sees tõesti võimsalt, ma usun, et selle nädala jooksul käib seal võib-olla sama palju inimesi läbi kui muidu vaata et aasta jooksul. Turvameetmedki ehk turvatöötajate arv ja nähaolek olid vastavad - muidugi, riigipeade ja muude prominentide puhul on need vahest veel rangemad ja selgemad, aga ma usun, et vähe on Eestis või Eestisse jõudnud kunstiteoseid, kus turvamees konkreetse maali või muu kunstiteose kõrval seisaks.

Sees sai isegi veel paari tuttavat sai näha, aga kõige enam köitis tuttavatest nägudest muidugi just see väljapandu ehk Leonardo ise. Ega see maal ise ju puhtalt võttes midagi hirmväga erilist ei olnud - ma heitsin hiljem isegi nalja, et Tartu kunstikoolis palkavad õpilased odavalt sadamast paadialuseid, panevad neile lotu pähe ja saavad ka sarnase habetunud mehe tulemuse kätte :-) Aga Leonardo moodi oli ta isegi minusuguse kunstivõhiku arvates küll ja muidugi kogu tausta arvestades jättis korraliku elamuse.

Kõrvalruumis oli "maaletooja" Orest Kormašov isiklikult jutustamas ja küsimustele vastamas kõigest ja kõige kohta, mis pildiga seotud. Minusugusele võhikule jättis tema päris suur kindlus, et tegu on siiski just Leonardo autoportreega, üsna veenva mulje. Sain ka vastuse oma küsimusele, et kuidas ikkagi just tema või üldse eestlased selle maaliga seotuks said. Asi oli mõistagi äärmiselt lihtne - tutvuste kaudu, nagu ikka need asjad käivad :-) Ehk nagu ta ise ütles, "sõber palus..."

Vahelduseks vaatasime ka teisi saale ja seal väljapandut - mul on kuskilt hämarusest meeles, et ma olen seal muuseumis kunagi käinud, aga see on tõepoolest hämarusega kaetud. Aga mis teha, miski muu ikka Leonardo vastu ei saanud ja nii läksin seda kolmandatki korda kaema. Selleks ajaks oli seoses muuseumi peatse sulgemisega hakanud rahvast juba vähenema, nii et saigi paremini vaadelda. Ega mulje enam paremaks ei läinud, sest nagunii oli see nunnumeeter juba tipus... :-) Nii et igati asja ette läinud käik ja nojah, ma võin nüüd vähemalt uhkustada, et ikka kultuurne imene, Leonardo ka nähtud ja puha...

Ukrainas oli täna siis presidendivalimiste teine voor. Praeguseks, Eesti aja järgi kella viieks hommikul, on teada tulemus umbes kolmveerandi häälte põhjal ja selle järgi on 3,5-protsendise edumaaga võitnud Janukovitš Tõmošenko ees. Sealjuures on nende protsendid väga täpselt sinnakanti, kuhu näitasid ka ukseläveküsitlused, nii et üsna usutavalt ka selline vahe jääb püsima, vahest üsna vähe veel muutudes ja pigem Janukovitši kasuks, sest kõige vähem on hääli loetud Krimmis, kus arvatavasti rohkem toetatakse just teda. Aga eks homne päev toob lõpliku selguse ning järgnevad päevad ja nädalad ja kuud sellessegi, milliseks siis Ukraina hakkab muutuma kõige tõenäolisema uue presidendi Janukovitši käe all. Arvata on, et Venemaa mõju võib tema ajal mõnevõrra suureneda, aga ilmselt nii nagu Eestis Savisaare puhul, on Janukovitšilgi selle liigsest suurenemisest rohkem kaotada kui võita: Venemaa kaart on hea välja mängida nii sise- kui ka välispoliitiliselt, tõmmates enda poolele nii tubli osa valijaskonnast kui võimalikud soodustused või toetusegi välismaalt, aga otsene allutamine Moskva huvidele rikuks juba Janukovitši (või ka Savisaare) kodumaised huve, mida nad kuidagi lubada ei saa ega taha. Osav ekvilibrist võiks seda edukalt äragi kasutada, kuid Janukovitš (ja taas paralleelina Savisaar) ei paista just eriti oskusliku köietantsijana ja pealegi on see köis elik Venemaa ise väga rabe ja kipub pidevalt ettearvamatuid vonkse sisse viskama, isegi kui see teda ennast katkema ähvardab panna...

Õhtul tabas mind üllatus telemaastikul: sellist asja ei juhtu naljalt, et ühel õhtul on vaadata kolm tervelt filmi, mis on täiesti korralikud ja isegi head. Ja sealjuures veel nii, et nad ei satu ühele ajale, vaid on korralikult üksteise järel, isegi mõõdukate vahedega! Esimene, mida näitas Kanal2 ja mis kandis nime "Operatsioon "Valküür"", oli mulle kui ajaloohuvilisele mõistagi eriti huvitav. Ainuke asi, mille üle vahest üldse võiks nuriseda, oli see, et tegelased rääkisid inglise keelt - kohe ikka väga oleks saksakeelne kõne paremini sobinud (ilmselt peaks millalgi mõnelt saksa kanalilt vaatama, saaks vahest parema mulje). Aga veel enam panid mind imestama kaks järgmist filmi, mõlemad Pro7 pealt. Ma usun, et ma poleks veel täna hommikul arvanud, et ma kirjutan midagi head zombifilmide kohta, aga igatahes olid mõlemad filmid vähemalt mööndustega sellest rubriigist. Täpsemalt siis oli tegemist filmidega "I am legend" ja "Wicked little things". Esimeses pole vahest päris otseses mõttes zombidega tegemist, aga ega need mutandid põhimõtteliselt ka väga palju ei erinenud. Kuid mõlemad filmid olid n-ö tavalistest zombifilmidest ikka kohe päris tõsiselt teistsugused ja kuigi mõlemal juhul oli kahtlemata tegemist õudusfilmiga, siis see õudus oli väga hästi välja mängitud, erilistesse labasustesse langemata, mis muidu kipuvad eriti zombinduse puhul lausa läilalt magedad olema.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Operatsioon "Valküür" (Kanal2), I am legend (Pro7), Zombies (Pro7)